2-25-814/11 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Andrea Lega

Kohtujurist

Andrei Polovnjov

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.10.2025, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-814

Tsiviilasi

Bondora AS-i hagi I Gi vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

2865,07 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja: Bondora AS (registrikood 11483929; asukoht A.

H. Tammsaare tee 47, Tallinn, 11316);

Hageja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Keijo

Lindeberg (e-post: xxx);

Kostja: I G (isikukood xxx; aadress xxx);

Kostja lepinguline esindaja: M R (e-post: xxx).

Asja läbivaatamine

Kirjalik lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Mõista kostjalt I G hageja Bondora AS-i kasuks välja lepingu nr Xxx 2000 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivis summas 638,97 eurot.

3. Mõista kostjalt I G hageja Bondora AS-i kasuks välja viivis VÕS § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses põhinõudelt (2000 eurot) alates 17.01.2025 kuni

põhinõude täitmiseni.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

4. Jätta menetluskulud kostja I G kanda.

5. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus

võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

2-25-814

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse;

kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27.09.2021 sidevahendi abil hageja e-teenuse

keskkonnas tarbijakrediidilepingu nr XXX. Laenutaotluse esitamisel on kostja autoriseerinud

ennast ID-kaardi, Smart ID või Mobiil-IDga, samuti on kostja lubanud ligipääsu temale

kuuluvale pangakontole nr XXX Swedbankis, mis samuti eeldab autentimist. Isiku kohustus

on tagada, et tema isiklike koodide kasutamine toimuks tema kontrolli all ning kostja ise

vastutab tehingute eest, mis on sõlmitud tema autenteerimisvahendeid kasutades ning tema

PIN-koode kasutades.

2. Hageja edastas kostjale ka kogu lepingueelse teabe ja tegi oma veebikeskkonnas

viivitamatult kostjale kättesaadavaks lepingu dokumentatsiooni. Isegi, kui hageja oleks

eksinud vorminõude (ja/või teabe avaldamise kohustuse osas), on leping muutunud kehtivaks

laenu väljastamisega.

3. Hageja esitas andmed vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Hageja on

analüüsinud kostja esitatud pangakonto väljavõtte kolme kuud enne laenutaotluse esitamist

selgitamaks välja, kas laenutaotleja on krediidivõimeline või mitte. Hageja võttis

analüüsimisel arvesse mh kostja sissetulekute suuruse ja regulaarsuse, varalised kohustused,

varasemate maksekohustuste täitmise, tema ülalpeetavate arvu, vältimatuid kulusid

põhivajadustele jne. Hageja on teabe kogumiseks kasutanud ka asjakohaseid avalikke

andmekogusid (nt maksehäireregistrit).

Kostja regulaarseks sissetulekuks oli 850 eurot tööandjalt. Kostja igakuised kohustused ja

elamiskulud moodustasid kokku igakuiselt keskmiselt 384,13 eurot ning kostjale jäi igakuiselt

vaba raha 465,87 eurot.

4. Hageja väljastas kostjale krediidisumma 2000 eurot. Lepingu eritingimustes on pooled

kokku leppinud, et laenusumma on 2126 eurot, millest lepingu üldtingimuste p.4.1 ja 8.3

alusel on arvestatud maha lepingu sõlmimise tasu summas 126 eurot, kuid mille puhul on

tegemist tagastamata põhiosa nõudega.

5. Krediidi kulukuse määr on 22,55% ning see sõltub laenusummast (eritingimuste p. 1.12),

kuumaksete arvust (eritingimuste p.1.16), intressimäärast (11,18%, eritingimuste p. 1.20),

haldustasust (eritingimuste p. 1.21) ning lepingutasust (eritingimuste p.1.22). Tasumisele

määratud kogusumma on märgitud laenulepingu p-s 1.24.

2(17)

2-25-814

6. Kostja kohustus krediidi koos kõrvalkohustustega tagastama lepingus kokku lepitud

maksegraafiku alusel annuiteetmaksetena, kuid kostja kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud.

Kostja ei teinud laenulepingu kehtivuse ajal mitte ühtegi makset.

7. Hageja edastas tekkinud võlgnevuse likvideerimiseks korduvalt meeldetuletusi, kuid kostja

võlgnevust ei tasunud. Seetõttu oli hageja sunnitud 20.01.2022 ütlema lepingu erakorraliselt

üles. Kostja oli võlgnevuses enam kui kolm järjestikkust kuud. Hageja on lepingu

ülesütlemise avalduse edastanud kostjale viimase poolt avaldatud e-posti aadressile.

8. Hageja nõuab põhiosa, s.o 2000 euro tagastamist. Hageja ei nõua kõrvalnõuete tasumist, s.o

intressi, haldustasu ega lepingu sõlmimise tasu.

Hageja nõuab seadusjärgse viivise väljamõistmist kostjalt. Hageja on viivist arvestanud alates

laenulepingu ülesütlemise järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani. Viivise

suuruseks on 638,97 eurot.

Lisaks sellele hageja taotleb edasiulatuva viivise väljamõistmist põhivõlgnevuselt VÕS § 113

lg 1 ls 2 sätestatud määras alates 17.01.2025 kuni põhinõude täitmiseni.

9. Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Kuigi iseenesest vastab tõele väide,

et kostja on pöördunud PPA poole seoses võimaliku kelmusega, mille raames on alustatud

kriminaalmenetlus nr xxx, siis hagejale teadaolevalt on see sama kriminaalmenetlus lõpetatud

juba 2022.a KrMS § 2001 alusel kuriteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu.

10. Kostja ei ole tõendanud, et tema sidevahend (telefon) kui ka isikutuvastamisvahend koos

paroolidega oleks läinud välja tema tahte vastaselt või kostja teadmiseta. Isiku enda kohustus

on tagada, et tema isiklike koodide kasutamine toimuks tema kontrolli all ning kostja ise

vastutab tehingute eest, mis on sõlmitud tema autenteerimisvahendeid kasutades ning tema

PIN-koode kasutades. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole olnud hoolas tähtsate

isikudokumentide ja paroolide hoidmises.

Eluliselt ei ole usutav, et väidetavalt kolmas isik, kes on pannud toime kelmuse kostja vastu

(mida ei ole tõendatud), teab kostja tööandjat, seda millises pangas asub kostja arveldusarve,

mille väljavõte hagejale esitada laenutaotluse esitamisel.

Samuti juhib hageja tähelepanu asjaolule, et kuigi kostja viitab oma lisas nr 2, et on hagejat

teavitanud, siis kostja on saatnud kirja e-posti aadressile xxx. Niinimetatud no-reply e-maili

aadressid on sellised, millele vastates ei jõua tõenäoliselt e-kiri kohale.

11. Kostja heidab samuti ette, et hageja pole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet

2021, mil laenuleping sõlmiti ning kostja hinnangul jäi temal raha elamiseks 151,74 eurot,

mis jääb alla arvestusliku elatusmiinimumi. Hageja ei nõustu ka selle etteheitega. Hageja on

analüüsinud kostja esitatud pangakonto väljavõtte kolme kuud enne laenutaotluse esitamist

selgitamaks välja, kas laenutaotleja on krediidivõimeline või mitte.

Vastavalt laenutaotlusele on kostja esitanud järgnevad andmed:



kostja elukoha tüüp: kostja märkinud „omanik“;



perekonnaseis: kostja ei ole deklareerinud;



ülalpeetavate arv: kostja ei ole deklareerinud;



haridustase: kostja märkinud keskharidus;

3(17)

2-25-814



tööandja: kostja märkinud Grüps OÜ;



tööstaaž: kostja märkinud 1-5a;



kostja märgitud sissetulek: 1000 eurot;



kostja märgitud igakuised kohustused: 0 eurot;



kostja deklareeritud elamiskulud: 0 eurot.

Kostja regulaarseks sissetulekuks oli 850 eurot tööandjalt.

Nähtuvalt kostja esitatud pangakonto väljavõttest olid tal regulaarsed kohustused ja

elamiskulud järgnevate ettevõtete ees:



xxx (kolme kuu jooksul üks makse summas 22,06 eurot; keskmiselt 7,35 eurot kuus)



xxx ees (kolme kuu jooksul maksed summas 763,54 eurot; keskmiselt 254,51 eurot

kuus)



xxx (kolme kuu jooksul maksed summas 143,73 eurot; keskmiselt 47,91 eurot kuus)



xxx (kolme kuu jooksul maksed summas 217,92 eurot; keskmiselt 72,64 eurot)



xxx (kolme kuu jooksul makse summas 5,15 eurot; keskmiselt 1,72 eurot kuus).

Järelikult moodustasid kostja igakuised kohustused ja elamiskulud kokku igakuiselt

keskmiselt 384,13 eurot ning kostjale jäi igakuiselt vaba raha 465,87 eurot. Laenuvõtmise

aastal (s.o 2021.a) oli alampalgaks täistööajaga töötajal 584 eurot (brutos). Statistikaameti

järgi arvestuslik elatusmiinimum oli 2021. aastal 233,57 eurot kuus.

12. Kostja ei ole tõendanud põhjuslikku seost ega ka talle tekkinud kahju. Hageja hinnangul

on ka vastava nõude rahuldamine ebatõenäoline, arvestades seda, et kostjale kuulunud

isikutuvastusvahend kui ka selle PIN1 ja PIN2 saladuses hoidmise kohustust ei ole kostja

täitnud sellise hoolsusega, mis välistaks kolmandatel isikutel kostja nimel laenutaotlusi

esitada.

13. Antud juhul pole vaidlust selles, et (i) kostja valduses olid vajalikud PIN-koodid enda

tuvastamiseks ja lepingu sõlmimiseks on sisestanud PIN-koodid kostja ise ning (ii) laenuraha

on väljastatud kostjale isiklikult.

14. Hageja hinnangul on kostja vastuväited paljasõnalised ja PPA poole pöördumise fakt ning

kriminaalmenetluse algatamine ei tähenda, et tegelikkuses on toime pandud mingisugune

pettus kostja suhtes. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et laenuraha on tema

valdusest välja läinud, kuigi need tõendid on kostja enda valduses. Kostja esitatud pangakonto

väljavõttelt nähtub, et 27.09.21 on kostja kontolt teostatud makse kostja teisele kontole ja

tõendid selle kohta, nagu oleks raha liikunud kostja valdusest välja (kolmanda isiku

pangakontole) menetluses esitatud pole, kuigi vastavad tõendid on kostja enda käsutuses (st

ligipääs ka väidetavalt kostja nimele loodud pangakontole on kostjal olemas või on võimalik

kostjal nõuda sealt väljavõtet).

Isegi kui kostja on koheselt teostanud ülekande kolmandale isikule, ei ole välistatud, et see on

kooskõlastatud tegevus (st tegemist on kolmnurk pettusega), kus hagejalt saadud laenuraha

teadlikult ja eesmärgipäraselt (kokkuleppeliselt) edastatakse kolmandatele isikutele, et luua

mulje telefoni pettusest. See võimaldab kostjal tugineda vastuväitele ja saavutada võimalus, et

õiguslikult jääb hageja nõue kostja vastu rahuldamata ning hagejal pole võimalik kolmandalt

isikult raha sisse nõuda (kuivõrd see jääb kriminaalmenetluses tavapäraselt ebaselgeks,

kellega kolmanda isiku näol tegemist on). Kolmnurkpettust on võimalik toime panna ka

kohtumenetluse raames.

4(17)

2-25-814

15. Kui kohus peaks leidma mingil põhjusel, et leping on tühine (st kostja pole lepingut

sõlminud), tuleb hageja nõue lahendada alusetu rikastumise sätete (soorituskondiktsioon)

järgi ja hageja nõue ei saa jääda rahuldamata (VÕS § 1028 lg 1 ja VÕS § 1032 lg 1) kohaselt

võib tagasi nõuda nii saadu, kui sellest saadud kasu. Ehk hagejal on nii põhinõue, kui ka

kõrvalnõue. Hageja on lisanud hagiavalduse lisana nr 2 maksekorralduse, millest nähtub, et

laenuraha on tasutud kostjale. Isegi kui kolmandad isikud on kostjale loonud ebaõige

ettekujutuse asjaoludest (milles hageja kahtleb), ei oma see mingit tähendust käesoleva

tsiviilasja lahendamisele. See omab tähendust kostja enda regressinõudele väidetava kuriteo

toime pannud isikute vastu, kuid kohustus välissuhtes (st hageja ees) tuleb kostjal ikkagi

täita.

Seega, kostjal tuleb esitada nõue väidetavate kolmandate isikute vastu, mitte hageja vastu

ning kostjal tuleb hagejale tagastada saadud raha.

16. Kostja vastuväited, et hageja pole tõendanud teabe andmise kohustuse täitmist (st

krediidilepingu kättesaadavaks tegemist jmt), ei oma asja lahendamisel määravat tähendust.

Isegi, kui kostja vastuväited oleksid selles osas õiged (millega hageja ei nõustu, sest kostjale

tehti krediidileping nähtavaks ja edastati mh ka e-posti aadressile), muutus laenuleping

kehtivaks laenu kättesaamisega VÕS § 408 lg 2 kohaselt. Hageja on esitanud koos

hagiavaldusega laenulepingu osas ka maksekorralduse (vt hagi lisa nr 2), millega on

tõendatud, et kostjale on väljamaksed tehtud ja kostja on raha kasutusse võtnud. Seega ei saa

olla laenuleping kehtetu VÕS § 408 lg 1 järgi.

17. Krediidi kogukulu määr on avaldatud laenulepingu ja toodud välja ka kõik komponendid,

millest krediidi kogukulu arvutamisel lähtutakse: (i) krediidi kogusumma 3201,37 eurot (p

1.24), (ii) kuumaksete arv – 60 (1.16), (iii) intressimäär aastas – 11,18% (1.20), (iv) lisanduv

kulu haldustasuna – 4% aastas (1.21), (v) ühekordne lepingutasu – 126 eurot (1.22).

Tasumisele kuuluv kogusumma (3201,37 eurot ) on kajastatud eritingimuste p 1.24.

18. Hageja on tagasimaksed uuesti määranud ja esitab need kohtule. Hageja märgib, et ka

uuesti määratud maksete korral on leping kostjale kehtivalt üles öeldud 20.01.2022, kuivõrd

kostja oli võlgnevuses enam kui kolme osamaksega. 18.10.2021 kohustus kostja tasuma 44.55

eurot; 17.11.2021 kohustus kostja tasuma 53.51 eurot; 17.12.2021 kohustus kostja tasuma

53.51 eurot ja 17.01.2022 kohustus kostja tasuma 53.51 eurot. Kostja ühtegi nimetatud makset

ei teinud, mistõttu oli krediidilepingu ülesütlemiseni sissenõutavaks muutunud võlgnevus

205,08 eurot. 20.01.2022 ülesütlemisega muutus sissenõutavaks ka ülejäänud kohustus, st

1794,92 eurot (vt lisa 1 kohustuse jääk pärast 17.01.22 osamakset). Seega ka uuesti määratud

maksete korral oli leping kehtivalt üles öeldud ja hageja nõue on muutunud sissenõutavaks.

Kokku võlgneb kostja põhinõudena seega 2000 eurot (205,08 eurot + 1794,92 eurot).

Vastavas ulatuses põhinõude ongi hageja kohtule esitanud ja palub kohtul kostjalt hageja

kasuks välja nõuda. Ka hagiavalduses esitatud viivisenõue on põhjendatud mh ka uuesti

määratud tagasimaksete korral (vt hagi lisa 4), kuivõrd hageja on viivist nõudnud alates

laenulepingu ülesütlemisest võlgnevuse jäägilt (2000 eurolt).

Hageja on uuesti määratud maksed edastanud otse ka kostja lepingulisele esindajale ja

viimase poolt avaldatud e-posti aadressile (xxx) ja kostja avaldatud e-posti aadressile

laenutaotluses (xxx). Hageja on ka ülesütlemise hoiatuse ja ülesütlemise avalduse (hagi lisad

5 ja 6) edastanud e-posti teel. Hageja toimis ülesütlemise hoiatuse ja ülesütlemisavalduse

kostjale edastamisel nõuetekohaselt (TsÜS § 70; vt ka 2-15-17677/33, p 11.1 – 12). Hageja

5(17)

2-25-814

on seisukohal, et e-kirja teel ülesütlemisavalduse edastamine on igati mõistlik viis ja e-kirja

teel edastatu jõuab üldjuhul adressaadile kätte saatmispäeval ehk ülesütlemisavaldus tuleb

kättesaaduks lugeda saatmise päeval. Ülesütlemisavalduse saab lugeda kostjale

kättetoimetatuks 10.07.2025. Hageja ei nõustu kohtuga, et ülesütlemise avalduse edastamisel

tuleb lähtuda TsÜS § 69 regulatsioonist.

Kostja vastuväited, nagu poleks tegemist kostja e-posti aadressiga, on paljasõnalised. Kostja

pole tõendanud, et tema ID-kaart ja PIN-koodid oleksid läinud tema tahtevastaselt tema

valdusest välja ja väited selle kohta, nagu poleks kostja ise laenu taotlenud, on tõendamata.

Seega tuleb lähtuda eeldusest, et kostja on ise avaldanud hagejale oma e-posti aadressi ja

tegemist on mõistliku viisiga kostjale tahteavalduse edastamiseks.

19. Hageja ei nõustu kostja etteheidetega aegumise kohaldamise osas. Hageja nõue muutus

tervikuna sissenõutavaks alates lepingu ülesütlemisest ja hageja on hagiga kohtusse

pöördunud enne 3-aasta möödumist. Hagiavalduse esitamisest kohtusse aegumise kulgemine

peatub (TsÜS § 160 lg 1). Kostja väide, nagu oleks hageja juba 04.11.2021 teada saanud või

saama pidanud võimalikust alusetu rikastumise nõudest, on selgelt väär. Kostja on 11.03.2025

menetlusdokumendi lisana nr 2 esitanud e-kirja, mis on edastatud aadressile: xxx -ehk

tegemist on e-posti aadressiga, kuhu teavitusi saata pole võimalik ja neid ei saa ükski hageja

esindaja kätte. Sellele viitab üldteadaolevalt ka e-posti aadress ise, mis algab „noreplay“ ehk

„mittevastata“. Isegi, kui kostja ekslikult arvas, et teavitab selle e-kirjaga hagejat, siis hageja

seda e-kirja pole kätte saanud ja nägi esmakordselt alles 11.03.2025 kostja vastuse lisana.

Seega ei saa olla hageja nõue aegunud ka alusetu rikastumise sätete järgi, sest kostja

vastuväide, nagu võiks olla tegemist väidetava pettusega, sai hagejale teatavaks esmakordselt

alles käesolevas tsiviilmenetluses.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

20. Kostja ei tunnista hagi, kuivõrd ta pole ise laenu taotlenud ega laenusummat endale

saanud.

Kostja nimel võttis 27.09.2021 laenu kelm. Sellega seoses on 26.10.2021 algatatud

kriminaalasi nr 21231702467. Kelm avas kostja nimel pangakonto xxx ja võttis AS-st

Bondora laenu 2000 eurot, mis kanti edasi võõrale kontole. Juhtunust teavitas kostja ka

hagejat. Kuigi AS Bondora oli teadlik juhtunu asjaoludest, algatas hageja 25.01.2022 kostja

suhtes kohtumenetluse ja esitas Pärnu Maakohtusse maksekäsu kiirmenetluses avalduse

võlgnevuse saamiseks (tsiviilasja nr 2-22-102683). Kostja esitas hageja nõudele 07.02.2022

vastuväite. Vastuväites teatas kostja, et tema nimel on võtnud laenu talle tundmatu isik ja AS

Bondora on andnud laenu tema nimel vastutustundetult, mistõttu on tal tekkinud kahju, mida

ta soovib tasaarvestada krediidiandja nõudega kattuvas ulatuses. Vastuväites esitas kostja

07.02.2022 hagejale kahju hüvitamise nõude, mille palus tasaarvestada talle tekkinud kahjuga.

21. Kostja arvates on hageja rikkunud lepingueelseid läbirääkimisi ja on andnud laenu

vastutustundetult. Laenu saamise ajal oli kostja igakuine sissetulek kuni 850 eurot kuus ja

igakuiseid vältimatuid kohustusi vähemalt 698,26 eurot. Pärast vältimatute kohustuste täitmist

jäi kostjal raha elamiseks 151,74 eurot, mis jääb alla arvestusliku elatusmiinimumi. Hageja

jättis täies ulatuses laenusaaja maksevõime hindamata ega pidanud vähimalgi määral

vajalikuks laenutaotluses märgitud andmeid kontrollida. Seega on hageja andnud laenu

vastutustundetult ja on rikkunud lepingueelseid läbirääkimisi.

6(17)

2-25-814

22. Kuivõrd hageja on laenulepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, jättis krediidisaaja maksevõime hindamata ja rikkus seega lepingueelsete

läbirääkimiste nõuet, siis hageja süül on tekkinud kostjal kahju, mida saab kostja

tasaarvestada talle tekkinud kahjuga hageja krediiditagastamise nõudega kattuvas ulatuses.

Lähtudes eeltoodust palus kostja talle tekkinud kahju tasaarvestada hageja nõudega kattuvas

ulatuses. Hageja nõuab kostjalt 2638,97 eurot tasumist, sh tagastamata krediidisumma 2000

eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 638,97 eurot, millele lisanduvad viivised, alates

17.01.2025. Seega on kostjale tekkinud kahju vähemalt 2638,97 eurot (hagi esitamise

seisuga), mille palub kostja tasaarvestada krediidiandja nõudega.

23. Kostja ei ole hagis märgitud laenu tagastanud. Kostja väitel ei ole ta hagis märgitud laenu

taotlenud ega saanud ning seetõttu puudub tal kohustus seda tagastada. Kostja ei ole saanud

ühtegi meeldetuletust ega laenulepingu ülesütlemise teadet. Hageja on tema hinnangul andnud

laenu kostja nimel vastutustundetult, mille tõttu on tekkinud kahju. Kostja on esitanud

hagejale avalduse kahju hüvitamiseks ja nõuete tasaarvestamiseks, mistõttu peab ta nõuet

lõppenuks.

24. Kostja vaidleb vastu hageja väidetele, et laenulepingus märgitud seadme IP-aadress ja

lepingueelne teave kuuluvad talle, kuna tal puudus ligipääs veebikeskkonnale ja ta pole teinud

ühtegi tahteavaldust laenu saamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et ta kontrollis laenusaaja

krediidivõimet ega esitanud selle kohta tõendeid.

25. Kostja leiab, et hagejal puudub õigus nõuda laenu põhiosa ja viiviste tasumist. Tema

hinnangul on viiviste nõue vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja teadis juba 2021. aasta

novembris, et kostja nimel on laenu võtnud kelmid, kuid lõpetas lepingu alles 2022. aasta

jaanuaris. Kostja peab ebaõiglaseks viiviste arvestamist laenult, mida ta pole saanud, ja toob

esile, et hageja on teated saatnud e-posti aadressile, mida kostja pole kunagi kasutanud.

Samuti on viivise arvestus ebaselge ja vastuolus VÕS-iga.

26. Kriminaalasi nr xxx on lõpetatud 25.03.2022 KrMS § 200¹ alusel, mis tähendab, et

uurimisel ei tuvastatud kostja poolt toime pandud süütegu ega ebaseaduslikku tegevust.

Kriminaalasja lõpetamine kinnitab, et kostja isikuandmeid on kasutatud võimalikul pettuslikul

viisil, mille eest kostjat ei saa vastutavaks pidada.

27. Hageja väide, et kostja on lepingu sõlmimisel kasutanud isiklikke PIN-koode, ei ole

tõendatud. Kriminaalmenetluse lõpetamise asjaolud kinnitavad, et puudus tõend kostja

tahtliku tegevuse kohta. Hageja ei ole esitanud dokumentaalset tõendit, mis kinnitaks, et

kostja isikusamasus tuvastati lepingu sõlmimise hetkel nõuetekohaselt. Ainuüksi PIN-koodide

kasutamise fakt ei tõenda, et lepingut sõlminud isik oli kostja, eriti olukorras, kus on esinenud

isikuandmete väärkasutuse tunnuseid.

28. Väidetav laenuleping sõlmiti 27.09.2021 ja hagi esitati 16.01.2025. Vastavalt TsÜS § 146

lg 1 aegub rahalise kohustuse täitmise nõue kolme aasta jooksul, alates ajast, mil võlausaldaja

sai teada või pidi teada saama, et nõue on sissenõutav. Hageja väitel muutus leping

sissenõutavaks 20.01.2022 (lepingu ülesütlemine). Sellest hetkest alates algas aegumistähtaeg,

mis lõppes 20.01.2025. Kostja eeltooduga ei nõustu ja seda põhjusel, et juba 04.11.2021 oli

hageja teadlik, et seoses kelmusega on algatatud kriminaalmenetlus, kuivõrd kostja

isikuandmeid ära kasutades on laenu võtnud tema nimel kelmid. Nimetatud asjaolust teavitas

kostja hagejat 04.11.2021 e-kirjaga ja lisas juurde teate kriminaalasja algatamise kohta (vt.

7(17)

2-25-814

kostja vastus hagile Lisa 2). Kriminaalmenetlus lõpetati 25.03.2022 KrMS § 2001 alusel.

Kostja seisukohalt algas aegumistähtaeg 04.11.2021 ja lõppes 04.11.2023. Seega hageja nõue

on aegunud. Hageja hagi esitati 16.01.2025, kuid tuleb arvestada, et nõue peab olema esitatud

enne aegumistähtaja lõppu koos kõigi nõude aluseks olevate asjaolude ja summadega. Hageja

on pärast eelmenetluse lõppu esitanud uusi nõude arvutusi („uuesti määratud maksed“), mis

kujutavad endast sisuliselt uue nõude esitamist pärast aegumistähtaja möödumist, mistõttu

need tuleb lugeda aegunuks. TsÜS § 142 lg 1 alusel õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist

või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul.

Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kostja palub

kohtul kohaldada aegumist nii hageja algsele nõudele kui ka 16.10.2025 esitatud täiendatud

nõudele.

29. Hageja viide VÕS § 1028 lg 1 ja VÕS § 1032 lg 1 alusel esitatud väidetavale alusetule

rikastumisele ei ole asjakohane. Hageja ei ole tuvastanud, et raha oleks kostja käsutusse

reaalselt jõudnud. Laenuraha liikumine hageja pangast ei tähenda automaatselt, et see jõudis

kostja majanduslikku sfääri. Kriminaalmenetluse lõpetamine kinnitab, et raha võis olla

ülekantud kolmandale isikule, kes kasutas kostja andmeid ilma tema nõusolekuta. Sellises

olukorras puudub alusetu rikastumise koosseis, sest kostja ei ole midagi saanud, mida ta peaks

tagastama.

30. Ka juhul, kui kohus leiab, et leping on kehtiv, tuleb intressi- ja viivisenõudeid pidada

tarbija suhtes ebamõistlikeks ja ebaõiglasteks vastavalt VÕS § 42 lg 1. Hageja poolt nõutud

intressimäärad ja tasud ületavad mõistlikkuse piiri ning on vastuolus tarbijakaitseseaduse § 12

lg 1 eesmärgiga kaitsta tarbijat ebaproportsionaalsete kohustuste eest.

31. Vastavalt krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 ja tarbijakrediidiseaduse § 9 lg 1 on

krediidiandjal enne lepingu sõlmimist kohustus hinnata tarbija krediidivõimet ning kontrollida

isikuandmete õigsust, kasutades usaldusväärseid allikaid. Hageja ei ole seda teinud, kuna:



leping sõlmiti ilma, et oleks tuvastatud kostja tegelik isikusamasus;



hageja ei kontrollinud, kas krediiditaotlus on esitatud volitatud isiku poolt;



hageja ei tuvastanud objektiivseid asjaolusid, mis oleksid viidanud võimalikule

identiteedivargusele.

Selline käitumine on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine, mida on korduvalt

rõhutanud ka Riigikohus. Hageja tegevus on seetõttu õigusvastane ning on põhjustanud

kostjale reaalset kahju, sh:



õiguslikke tagajärgi seoses ebaõiglaselt algatatud nõudega;



täiendavaid kulusid õiguskaitse kasutamisel ja andmete parandamisel;



potentsiaalset krediidireitingu langust ja kahju tulevasele majanduslikule

käitumisvõimele.

Seega on kostja mitte üksnes nõude adressaat õigusvastaselt, vaid ka hageja tegevuse ohver,

kelle vastu esitatud hagi on tekitanud talle kahju.

32. Hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403⁴). Arvestades kostja

sissetulekut ja olemasolevaid kohustusi, oleks pidanud krediidiandja keelduma laenu

väljastamisest. Laenu saamise ajal oli kostja igakuine sissetulek kuni 850.- eurot kuus ja

igakuiseid vältimatuid kohustusi vähemalt 698,26 eurot. Pärast vältimatute kohustuste täitmist

jäi kostjal raha elamiseks 151,74 eurot, mis jääb alla arvestusliku elatusmiinimumi.

8(17)

2-25-814

33. Hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja nõuab viivist olukorras, kus

tema enda tegevus põhjustas laenusaaja makseraskused. Kui krediidiandja ei täida seadusest

tulenevat kohustust hinnata laenusaaja krediidivõimet, ei saa ta nõuda viivist ega muid

kõrvalkohustusi (vt RKTKo 27.11.2012, nr 3-2-1-136-12, p 25). Krediidiandja, kes annab

teadlikult või hooletusest laenu inimesele, kelle maksevõime on ebapiisav, ei tegutse heas

usus. Hiljem samalt isikult viivist ja menetluskulusid nõudes kuritarvitab ta oma õigusi.

34. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks

krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul

ei ole kostjale uut maksegraafikut koostatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse

sattuda. Seega tuleb hageja viivisenõue jätta rahuldamata.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

35. Käesoleva asja hind on 2865,07 eurot. Kohus lahendab asja lihtmenetluses

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel. TsMS § 405 lg 1 järgi kohus

menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise

nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500

eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb

hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku

põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

36. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et

hagiavaldus tuleb rahuldada. Kuigi kohus menetleb asja lihtmenetluses ja ei anna luba otsuse

edasikaebamiseks, peab kohus siiski vajalikuks teha otsuse koos kirjeldava ja põhjendava

osaga.

37. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle

vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS §

436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

38. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja: põhiosa, s.o 2000 eurot, seadusjärgne

sissenõutavaks muutunud viivis summas 638,97 eurot, edasiulatuv viivis põhivõlgnevuselt

VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras alates 17.01.2025 kuni põhinõude täitmiseni.

39. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja märgib kokkuvõtlikult, et: (i) nõue on aegunud; (ii)

rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet; (iii) tal on vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tõttu tekkinud kahju, mille tasaarvestab hageja nõudega; (iv) hagejal ei

ole õigust laenusummat nõuda, kuna kostja ei ole laenu taotlenud ega laenusummat endale

saanud; (v) hagejal, eeldusel, et lepingut pole sõlmitud, ei ole alusetust rikastumisest

tulenevad nõuet kostja vastu; (vi) eeldusel, et leping on kehtiv, tuleb intressi- ja

9(17)

2-25-814

viivisenõudeid pidada tarbija suhtes ebamõistlikeks ja ebaõiglasteks vastavalt VÕS § 42 lg 1;

(vii) viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega.

40. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik

(krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel

krediidi tagasi maksma (VÕS § 401 lg 1). VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist,

kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti.

Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS §

108 lg 1). Hagi lahendamiseks peab kohus tuvastama, et:



kostjal on hageja ees rahaline kohustus;



kostja rikkus kohustust;



kostja vastutab kohustuse rikkumise eest ja;



rikutud kohustuse suuruse.

41. Hageja on esile toonud, et kostja esitas hagejale laenutaotluse elektrooniliselt. Lepingu

sõlmimiseks tuvastas kostja enda isiku ID-kaardi, Smart ID või Mobiil-IDga, samuti on kostja

lubanud ligipääsu temale kuuluvale pangakontole nr XXX Swedbankis, mis samuti eeldab

autentimist.

Tegemist on seega sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguga. Vastavalt VÕS § 410

lg 1 sätestatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist sidevahendi abil. Seega

ei kohaldu sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingutele §-st 404 tulenev nõue, et

tarbija tahteavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

42. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27.09.2021 lepingu nr XXX (dtl 8-39), mille

alusel väljastas hageja samal päeval krediidisumma 2000 eurot (dtl 48), mis kanti kostja

arveldusarvele nr XXX (Swedbank AS). Lepingul on kostja digiallkiri.

Kostja väidab, et tema ei ole lepingu sõlmimise tahteavaldust esitanud ega lepingut sõlminud

– lepingu on sõlminud tema isikuandmeid õigustamatult kasutanud kolmas isik tema nimel.

Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-

koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on need väljastatud.

Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on tema ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud

ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud

ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt (vt

RKTKo, 16.12.2019, 2-16-124450, p 22). Esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada

analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise

isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt RKTKo 21.12.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-135-

16 p 16). Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid

kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni

kohaldamine (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 115 jj, sh § 118 lg 1). Juhul kui

digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena,

on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste

rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte

10(17)

2-25-814

rikkumisel (TsÜS § 131). Juhul kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa

konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega

konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda TsÜS § 118 lg 2 analoogia

tähenduses. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on kõrge hoolsuskohustus. Andes

vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab

isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase

asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda

selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja.

Kostja märgib, et vaidlusaluse laenulepingu sõlmimisega seonduvalt on 28.09.2021 alustatud

kriminaalasi nr 21231702467 (dtl 156), mis aga on lõpetatud 25.03.2022 KrMS § 200¹ alusel

(dtl 232). Kostja leiab, et kriminaalasja lõpetamine kinnitab, et kostja isikuandmeid on

kasutatud võimalikul pettuslikul viisil, mille eest kostjat ei saa vastutavaks pidada.

KrMS § 200¹ lg 1 sätestab, et kui kohtueelses menetluses ei ole kindlaks tehtud isikut, kes on

kuriteo toime pannud, ning ei ole võimalik koguda lisatõendeid või nende kogumine ei ole

otstarbekas, lõpetatakse menetlus uurimisasutuse määruse alusel ja prokuratuuri loal või

prokuratuuri määrusega. Menetluse võib mõne kahtlustatava või kuriteo suhtes lõpetada ka

osaliselt. Riigikohus on märkinud, et erinevalt KrMS §-des 201-205 sätestatud oportuniteedi

alusel kriminaalmenetluse lõpetamisest ei eelda KrMS § 200¹ alusel menetluse lõpetamine teo

karistatavuse üldiste eelduste (süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü) tuvastamist konkreetse

isiku käitumises, kuna kuriteo toimepannud isik on tuvastamata (14.04.2010, 3-1-1-19-10, p

8.3).

Ülalviidatud kohtupraktikale tuginedes, arvestades kostja põhjendusi, ei ole tõendatud, et

kostja tema nimel on lepingu sõlminud tema isikuandmeid õigustamatult kasutanud kolmas

isik. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, kes sõlmis tema asemel laenulepingu ning

millistel asjaoludel ja viisil edastas ta kolmandale isikule oma digitaalallkirja andmise

vahendid. Kriminaalmenetluse lõpetamisega on kinnitust leidnud üksnes asjaolu, et väidetava

kuriteo toimepanijat ei ole võimalik tuvastada. Seega tuleb eeldada, et lepingu on sõlminu

kostja. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et laenusumma on kantud edasi kostja arveldusarvele,

millelt nähtub kostja poolt tavapäraste arvelduste tegemine. Kuigi kostja on tõendanud, et

tema Swedbank AS-is olevalt kontolt on raha kantud edasi kostja teisele kontole (vt dtl 179,

kande nr 283), pole võimalik tuvastada, milline on konto number ning millises pangas

nimetatud konto asub. Liiati ei ole kostja tõendanud, et tema nimel oleks Coop Pangas avatud

konto – just kostja on nimetatud väite esitanud, mistõttu on väär kostja vastuväide seonduvalt

tõendamiskoormise jaotumisega – kosja ülesanne oli tõendada, et laenusumma on kostja

kontolt kolmanda isiku kontole edasi kantud ning kostjal oli konto omanikuna võimalik

vastavad tõendid esitada.

Tõendamata on kostja väited, et tal puudus ligipääs hageja veebikeskkonnale ning et

dokumentide kinnitamiseks kasutatud IP-aadress ei kuulu kostjale, sealjuures ei ole kostja

esile toonud, milline on tema IP-aadress.

Seega leiab kohus, et leping on kehtivalt sõlmitud, kuivõrd hageja on nõuetekohaselt kostja

isiku tuvastanud, loonud kostjale seadusest tulenevad võimalused lepingueelse teabe ja

lepingudokumentidega tutvumiseks, leping on allkirjastatud ning laenusumma on kostjale

välja makstud.

11(17)

2-25-814

43. Järgnevalt kontrollib kohus, kas vaidlusalune leping on kehtiv.

Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-is 13 märkinud järgmist: „Kolleegium on korduvalt

selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel

arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-

2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute

puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele

krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine

muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe

(VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta

kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad

tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu

praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on

rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa

Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46).“

Seega selgitab kohus välja, kas leping on kehtiv tehing.

Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-des 14-15 märkinud järgmist: „Eelmises punktis

nimetatud kontrollikohustuse teostamise raames on kohtul esmalt otstarbekas kontrollida

seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406

lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping

tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti

Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam

kui kolm korda. VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi

lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi

saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise

tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on

leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu

tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o

laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi

rahuldamata jätmise.

Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu

tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul

võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. VÕS § 406 lg 6 alusel 13. oktoobril 2010

kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise

kord“ lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse määra arvutada.

Krediidi kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud, mida tarbija peab

krediidi kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab krediidiandja olema teinud

krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks. Selle kohustuse täitmata jätmisel loetakse VÕS §

408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast.“

Krediidi andmise ajal kehtinud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukuse määr ja

lepingu (-muudatuste) krediidikulukuse suhestus järgmiselt:

Lepingu

viide

Krediidikulukuse määr

Kolmekordne

tarbimislaenude

12(17)

2-25-814

sõlmimise

kuupäev

toimikule

lepingus, % aastas

kulukuse määr Eesti Panga

andmetel, %

27.09.2021

dtl 37

22,55

16,95 x 3 = 50,85

Seega on lepingujärgne krediidikulukuse määr väiksem kui krediidi andmise ajal Eesti Panga

viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukus määr. Seega on leping

nimetatud osas kehtiv.

44. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-des 17-18 märkinud järgmist: „Teiseks on

kohtul kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama

tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta,

mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta.“

Pooled ei vaidlevad selle üle, kas laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-des 20-22 märkinud järgmist: „Kui krediidiandja

on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole

terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi

osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga

vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe

asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui

kokkulepitud intressimäär on madalam. /…/

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega peab krediidiandja

ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise

korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks

arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata,

millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise

arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi

osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.“

45. Hageja on analüüsinud kostja esitatud pangakonto väljavõtet perioodi osas, mis on kolm

kuud enne laenutaotluse esitamist. Hageja märgib, et kostja regulaarseks sissetulekuks oli 850

eurot tööandjalt. Kostja igakuised kohustused ja elamiskulud moodustasid kokku igakuiselt

keskmiselt 384,13 eurot ning kostjale jäi igakuiselt vaba raha 465,87 eurot.

Hageja lisab, et nähtuvalt kostja esitatud pangakonto väljavõttest olid tal regulaarsed

kohustused ja elamiskulud kogusummas ca 384,13 eurot kuus järgnevate ettevõtete ees:

•

xxx (kolme kuu jooksul üks makse summas 22,06 eurot; keskmiselt 7,35 eurot kuus);

13(17)

2-25-814

•

xxx ees (kolme kuu jooksul maksed summas 763,54 eurot; keskmiselt 254,51 eurot

kuus);

•

xxx (kolme kuu jooksul maksed summas 143,73 eurot; keskmiselt 47,91 eurot kuus);

•

xxx (kolme kuu jooksul maksed summas 217,92 eurot; keskmiselt 72,64 eurot);

•

xxx (kolme kuu jooksul makse summas 5,15 eurot; keskmiselt 1,72 eurot kuus).

Statistikaameti järgi arvestuslik elatusmiinimum oli 2021. aastal 233,57 eurot kuus, kostja

seda ei ole vaidlustanud. Eeltoodust tulenevalt oli hageja andmetel kostja igakuine sissetulek

850 eurot, tema igakuised kohustused koos elatusmiinimumiga kokku 581,70 eurot (233,57 +

384,13), mis tähendas, et kostjal oli piisavalt vahendeid (arvestuslikult 850 – 581,70 = 268,30

eurot kuus) laenu teenindamiseks, mille kuumakse oli ca 54 eurot.

Kostja märgib, et saamise ajal oli kostja igakuine sissetulek kuni 850 eurot kuus ja igakuiseid

vältimatuid kohustusi vähemalt 698,26 eurot. Pärast vältimatute kohustuste täitmist jäi kostjal

raha elamiseks 151,74 eurot, mis jääb alla arvestusliku elatusmiinimumi. Arvestades kostja

sissetulekut ja olemasolevaid kohustusi, oleks pidanud krediidiandja keelduma laenu

väljastamisest.

Kohus märgib, et kostja väited igakuiste vältimatute kohustuste suuruse kohta on

üldsõnalised. Kohus on 07.10.2025 määruse p-des 17 ja 22 selgitanud, et kostjal tuleb oma

vastuväidet tõendada, tuues välja ka asjaolud, mida viidatud tõend tõendab. Kuigi kostja on

viidanud oma arvelduskonto väljavõttel nähtuvatele kuludele, ei ole kostja oma vastuväidet

põhjendanud ega märkinud, kuidas kostja hinnangul viidatud kohustuste suurus kujuneb.

Kohus ei saa ega tohi ise tõenditest asjaolusid otsida.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtet

piisavalt korrektselt järginud ning täitnud temal lasuva hoolsuskohustuse. Seega ei ole leping

osaliselt tühine.

Eeltoodust johtuvalt on alusetu ka kostja tasaarvestusavaldus.

46. Hageja on esitanud nõude selliselt, et nõuab vaid laenu põhiosa ja ülesütlemisele järgneva

viivise väljamõistmist. Hageja ei nõua muude kõrvalkulude ja tasude väljamõistmist. Seega

on asjakohatu kostja viide, justkui tuleks intressi- ja viivisenõudeid pidada tarbija suhtes

ebamõistlikeks ja ebaõiglasteks vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 (kostja leiab, et hageja poolt

nõutud intressimäärad ja tasud ületavad mõistlikkuse piiri ning on vastuolus

tarbijakaitseseaduse § 12 lg 1 eesmärgiga kaitsta tarbijat ebaproportsionaalsete kohustuste

eest).

47. Pooled ei vaidle, et kostja ei teinud laenulepingu kehtivuse ajal mitte ühtegi makset.

Seetõttu oli hageja sunnitud 20.01.2022 ütlema lepingu erakorraliselt üles (dtl 4). Kostja oli

võlgnevuses enam kui kolm järjestikkust kuud. Hageja on lepingu ülesütlemise avalduse

edastanud kostjale viimase poolt avaldatud e-posti aadressile xxx.

VÕS § 195 lg 1 kohaselt öeldakse leping üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele

lepingupoolele. Lepingu lõppemiseks peavad olema täidetud lepingu ülesütlemise eeldused

(mh ülesütlemisavalduse kätte toimetamine teisele poolele; TsÜS § 69 lg 3 ja RKTKo 2-15-

17677/33, p 13). Laenulepingu nõuetekohast ülesütlemist peab tõendama hageja.

14(17)

2-25-814

Kostja leiab, et ülesütlemise formaalsed eeldused ei ole täidetud, kuivõrd ülesütlemisavaldust

ei ole kostjale kätte toimetatud.

Laenulepingu tingimuste p 17.2 sätestab, et kõik laenuandja ja laenuvõtja vahelised teated

peavad olema laenulepinguga samas keeles ja need tuleb saata teisele poolele kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis portaali kaudu, e-kirja või posti teel poole

kontaktandmetele, mis on esitatud eritingimustes või mis on muul viisil teisele poolele

teatatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, kui käesolevas dokumendis ei ole

kokku lepitud teisiti. Kui pool ei teavita teist poolt oma kontaktandmete muutumisest, siis

kannab ta sellega seotud riske. Teise poole õigetele kontaktandmetele saadetud teade loetakse

kättesaaduks 1) isikliku kohaletoimetamise korral allkirja vastu kätteandmisel; 2) portaali

vahendusel või e-kirjaga saatmise korral kolme (3) päeva möödumisel saatmisest; 3)

lähteriigis asuvasse sihtkohta posti teel saatmise korral viie (5) päeva möödumisel tähitud

kirja postitamisest; 4) lähteriigist väljaspool asuvasse sihtkohta posti teel saatmise korral

seitsme (7) päeva möödumisel tähitud kirja postitamisest. Teavet, millel ei ole õiguslikke

tagajärgi ehk mida saadetakse üksnes informatiivsel eesmärgil, võib vahetada muul viisil.

Hagejat oli kostja e-posti aadressist teavitatud (vt dtl 37), kuigi lepingu eritingimustes

viidatud aadressi kajastatud ei olnud. Samas võib järeldada, et viidatud ülesütlemisavaldus on

saadetud kostjale ka postiteenuse osutaja vahendusel (dtl 2). Hageja toimis ülesütlemise

hoiatuse ja ülesütlemisavalduse kostjale edastamisel nõuetekohaselt (vt 2-15-17677/33, p 12).

Kohus on seisukohal, et e-kirja teel ülesütlemisavalduse edastamine on mõistlik viis.

Ülesütlemisavalduse saab lugeda kostjale kättetoimetatuks laenulepingu p 17.2 kohaselt

24.01.2022.

Kostja väited, nagu poleks tegemist kostja e-posti aadressiga, on paljasõnalised. Seega tuleb

lähtuda eeldusest, et kostja on ise avaldanud hagejale oma e-posti aadressi ja tegemist on

mõistliku viisiga kostjale tahteavalduse edastamiseks.

48. Hageja palub välja mõista seadusjärgse sissenõutavaks muutunud viivise summas 638,97

eurot (periood 21.01.2022 – 16.01.2025; põhivõla suurus 2000 eurot, dtl 41 – viivisearvestus).

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär

kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kostja märgib, et viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja teadis juba

2021. aasta novembris, et kostja nimel on laenu võtnud kelmid, kuid lõpetas lepingu alles

2022. aasta jaanuaris. Kohus märgib, et kostja vastuväide on ainetu. Kohus on ülal leidnud, et

kelmusega seonduvad asjaolud on tõendamata, mistõttu tuleb eeldada, et vaidlusaluse lepingu

on sõlminud kostja ja et kostjal on kohustus laenusumma tagastada. Sellises olukorras ei

pidanud hageja lepingut varem lõpetama, sealjuures ei ole kostja ka viidanud, millisel alusel

pidanuks hageja seda tegema.

Viivist saab nõuda rahalise kohustuse sissenõutavaks muutumisest alates ning käesoleval

juhul on hageja põhinõue muutunud sissenõutavaks lepingu ülesütlemisel, s.o 20.01.2022

(kohustuse täitmise täiendav tähtaeg oli 19.01.2022, dtl 2). Hageja on viivist nõudnud üksnes

15(17)

2-25-814

tasumata põhiosa jäägilt, mis on lubatav. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja

sissenõutavaks muutunud viivise 638,97 eurot.

49. Hageja palub välja mõista viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

põhinõudelt alates 17.01.2025 kuni põhinõude täitmiseni. Esineb nõude eelduseks olev

rahalise kohustuse rikkumine, mistõttu tuleb ka edasiulatuv viivis välja mõista.

50. Kostja leiab, et nõue on aegunud. Kostja märgib, et juba 04.11.2021 oli hageja teadlik, et

seoses kelmusega on algatatud kriminaalmenetlus, kuivõrd kostja isikuandmeid ära kasutades

on laenu võtnud tema nimel kelmid. Kriminaalmenetlus lõpetati 25.03.2022. Kostja

seisukohalt algas aegumistähtaeg 04.11.2021 ja lõppes 04.11.2023.

Hageja ei nõustu kostja etteheidetega aegumise kohaldamise osas. Hageja nõue muutus

tervikuna sissenõutavaks alates lepingu ülesütlemisest ja hageja on hagiga kohtusse

pöördunud enne 3-aasta möödumist. Hagiavalduse esitamisest kohtusse aegumise kulgemine

peatub (TsÜS § 160 lg 1).

TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist

(nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist

võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

Käesoleval juhul on vaidlusalune nõue tulenev laenulepingust. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et

tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et

aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. TsÜS § 147 lg 2 sätestab, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil

õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

Riigikohus on selgitanud, et lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul

tuleb juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks

muutumisega (RKTKo nr 3-2-1-95-08, p 11; RKTKo nr 3-2-1-153-10, p 12; RKTKo nr 3-2-

1-153-14, p 12).

Hageja põhinõue on muutunud sissenõutavaks lepingu ülesütlemisel, s.o 20.01.2022

(kohustuse täitmise täiendav tähtaeg oli 19.01.2022). Seega pidanuks 3-aastane

aegumistähtaeg mööduma 20.01.2025. Hageja on hagi kohtusse esitanud 16.01.2025 (TsÜS §

160 lg 1). Kuna hageja esitas hagi kohtusse 4 päeva enne nõude aegumist, ei ole nõue

aegunud.

51. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada.

Menetluskulude jaotus

52. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude

jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud

kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul on kohus hagi rahuldanud, mistõttu leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta

kostja kanda.

16(17)

2-25-814

Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine

53. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas

määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

54. Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul,

kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel

leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud,

mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus,

et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik

alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust

kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast

kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andrea Lega

kohtunik

17(17)