2-23-104591/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Luksepp

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.10.2025, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-104591

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi V T vastu võla ja viivise

nõudes

Tsiviilasja hind

1 646,59 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479,

asukoht Weizenbergi 20, 10150 Tallinn), lepinguline esindaja

S R (e-post xxx)

Kostja: V T (isikukood xxx, elukoht xxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi V T vastu võlgnevuse nõudes.

2. Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda ning määrata, et rahaliselt

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui

apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib

apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ esitas 31.01.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse V T´lt (kostjalt) 1 380,50 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 02.02.2023 kostjale

makseettepaneku, mis on kostjale kätte toimetatud 05.05.2023 aadressil xxx. 09.05.2023 esitas

kostja nõudele vastuväite ja seetõttu lõpetas Pärnu Maakohus 22.06.2023 määrusega maksekäsu

kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Harju Maakohus kohustas 05.09.2023 määrusega hagejat esitama nõuetekohase

hagiavalduse. Hageja esitas hagiavalduse 19.09.2023.

3. Hageja nõuab kostjalt BB Finance OÜ ja kostja vahel 13.10.2021 sõlmitud võlatunnistuse

ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe nr 255165 alusel võlga 1 123,95

eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist 339,74 eurot, tulevikus

sissenõutavaks muutuvaid viiviseid, menetluskulu (riigilõiv) 315 eurot ja esindaja tasu 358 eurot

(ilma käibemaksuta) ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist Võlaõigusseaduse (VÕS) §-s

113 lg 1 ettenähtud ulatuses.

4. Kohus jättis 26.09.2023 määrusega hagiavalduse käiguta ja kohustas hagejat mh tooma

esile hagi aluseks olevad faktilised asjaolud. Hagejal tuli eelkõige selgitada, kuidas on järgitud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (VLP). Aga ka muud võlatunnistuse alussuhtega seotud

asjaolud.

5. Kohus selgitas hagejale, et selleks, et kohus saaks kontrollida VLP järgimist, on vajalik

tuua kohtu ette konkreetsed faktilised asjaolud, mida krediidiandja on teinud, et omandada

teavet, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediiti lepingus kokkulepitud

tingimustel tagasi maksma, ja kuidas on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust, sh

milliste kogutud andmete pealt on krediidiandja teinud milliseid järeldusi. Samuti tuleb selgelt

välja tuua, kust on andmed kogutud ja kust on kostjalt saadud andmeid kontrollitud. Seega tuli

hagejal esitada kohtule ka tõendid VLP täitmise kohta (seostatult vastavate asjaoludega) või

esitada nõude ümberarvestus vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7.

6. Hageja kohtule nõutud andmeid ei esitanud, kuid esitas 24.10.2023 seisukoha, et hagi

aluseks on hageja ja kostja vahel sõlmitud võlatunnistus ja võlausaldaja ja võlgniku vahel

sõlmitud maksekokkulepe. Sealjuures on võlatunnistus hageja käsitluses konstitutiivne, sest

pooled on võlatunnistuses nii kokku leppinud. Hageja osundab, et võlatunnistuses on kokku

lepitud, et võlgnik kaotab õiguse esitada võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või

tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid, mida võlgnik võinuks esitada

algse võlgnevuse suhtes enne võlatunnistuse andmist, sõltumata mistahes varasematest

asjaoludest. Hageja on seetõttu seisukohal, et hagi aluseks ei ole tarbijakrediidileping, vaid

võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes, ning hageja hinnangul VLP järgimine ei kohaldu

võlatunnistuse puhul.

7. Harju Maakohus võttis hagi 06.11.2023 määrusega menetlusse ja kohustas kostjat 14 päeva

jooksul materjalide kättetoimetamisest hagile vastama. Kostjale on hagimaterjalid kätte

toimetatud 10.11.2023 e-posti aadressile xxx Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3141 lg

2 alusel, kuivõrd kostja esitas sellelt aadressilt maksekäsu kiirmenetluses vastuväite ning kostja

kinnitas 29.08.2023 kohtuistungi sekretärile nimetatud e-posti aadressi, kuid kostja hagile

õigeaegselt nõuetekohast hagivastust ei esitanud. Hagiavalduse punktis 4.3 on hageja esitanud

taotluse lahendada asi tagaseljaotsusega, kui kostja ei vasta hagile kohtu poolt määratud

tähtajaks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

8. TsMS § 407 lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagiavaldus ei ole õiguslikult põhjendatud ja

hagi ei kuulu rahuldamisele, mistõttu jätab kohus TsMS § 407 lg-le 6 tuginedes hagi

rahuldamata.

9. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 Euroopa

Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on

Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast

(Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v

Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex

officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu

kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada

ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei

pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja

asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

10. Kohus ei nõustu hagejaga, et tulenevalt asjaolust, et hageja väidab nõude aluseks olevat

konstitutiivse võlatunnistuse, on tegemist konstitutiivse kokkuleppega, milline välistab

muuhulgas tarbijakrediidi sätete kohaldamise võlasuhtele.

11. Riigikohus on 03.06.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et tõendamaks, et

võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb

hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse

deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 02.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p

12.2; 02.04.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36). Seega on tegemist konstitutiivse

võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata

poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest

sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte

ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse

loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega,

millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega

lihtsustada selle sissenõudmist.

12. Samuti on Riigikohus 03.06.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et kui

võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist

teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu 18.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-

13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab

võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega

loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb välja

selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust,

poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.

13. Kohus hindab võlatunnistust ning asub seisukohale, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige

kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev, algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus,

millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud kostjale kui

tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest.

Ebamõistlik on eeldada, et laenusaaja asetaks ennast teadlikult seadusega ettenähtud raamistikust

oluliselt kehvemasse olukorda.

14. Kohus arvestab võlatunnistuste tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel võlatunnistuse

sõlmimise asjaolusid, st seda, et võlatunnistus on ette valmistatud hageja poolt ning puudub alus

kahelda, et maksekokkulepped ja võlatunnistused on tüüptingimustega leping VÕS § 35

tähenduses. Võlatunnistust allkirjastades on kostja olnud olukorras, kus tal olid juba tähtaegselt

tasumata võlgnevus summas 1 123,95 eurot. Ilmselgelt on võlatunnistus, arvestades selle

tegemise ajastust, sõlmitud olukorras, kus alternatiiviks oli kohtusse pöördumine, mistõttu

laenusaaja on pidanud seda ekslikult soodsamaks lahenduseks.

15. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise

viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse,

kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus

piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu

eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks.

16. Vaidlusaluse võlatunnistusega on krediidiandja ühemõtteliselt soovinud välistada

tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis algselt tuleneb

tarbijakrediidilepingust. Nimetatut kinnitab ka hageja 24.10.2023 puuduste kõrvaldamise

dokument, milles hageja rõhutatult osundab, et tulenevalt võlatunnistuse sõlmimisest ei ole hagi

aluseks tarbijakrediidileping.

17. Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber kujundada

pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda

olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS § 421).

18. Kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio)

kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib.

19. Tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka

deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla

sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa

tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline

kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse

alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning

seda peab kohus ametiülesande korras hindama. (vt ka Riigikohtu 24.11.2023 lahend tsiviilasjas

nr 2-21-13098, p 27)

20. Maakohus ei nõustu hageja käsitlusega, et kohtu tõlgendus muudab sisutühjaks VÕS § 30

toodud konstitutiivse võlatunnistuse kui sellise. Konstitutiivse võlatunnistuse regulatsiooni

eesmärk ei ole ega saanud kunagi olla välistada imperatiivsete sätete kohaldamist, kasutades ära

tarbija teadmatust. Seda eesmärki toetab üheselt VÕS § 421 teises lauses sätestatu, mille kohaselt

kohalduvad imperatiivsed tarbijakrediidisätted ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida

kokkulepete teistsuguse sõnastusega.

21. Kahtluse korral tuleb õiguslikult siduvat võlatunnistust eitada ning lähtuda eeldusest, et

tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-

21-5364/37, p 12).

Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega ei saa loobuda õigusest tugineda lepingu tühisusele.

Pooled ei saa ka sõnaselgelt kokku leppida, et võlgnik ei saa deklaratiivse võlatunnistuse

allkirjastamise järel tugineda võlatunnistuse aluseks oleva tehingu tühisusele. Põhimõtteliselt on

võimalik, et võlatunnistuse andmisega võlgnik vastuväidetest ei loobunud, vaid kinnitas võla

olemasolu. Sellise võlatunnistuse andmise tagajärjeks on üksnes tõendamiskoormise

ümberpööramine. (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 26)

22. Igasugune võla kirjalikus vormis tunnistamine ei pruugi alati tähendada võlgniku tahet end

lepinguliselt siduda deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistuse tähenduses. Võlgnik võib

mitteõigustehingulise tunnistusega vaid möönda võla olemasolu, soovimata sellise tunnistuse

õiguslikku siduvust.

23. Seega hoolimata sellest, et võlatunnistuses on märgitud, et see on konstitutiivne, ei tuvasta

kohus, et poolte tegelik ühine tahe oli konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele suunatud. Samuti

ei tulene pelgalt võlatunnistuses märgitust, et võlgnik on kõikidest vastuväidetest loobunud.

Kohus asub seisukohale, et tüüptingimustega lepinguna vormistatud konstitutiivne võlatunnistus,

mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav VÕS §

421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahelisele

õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sealhulgas VLP järgimise kohustus.

Kohus tuvastab samuti, et ülaltoodud asjaolusid arvestades ei ole kostja loobunud vastuväidetest,

millised on kostjale kui tarbijale VÕS § 421 alusel tagatud tulenevalt sätete imperatiivsest

iseloomust. Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli suunatud vastuväidetest loobumisele, on mistahes

seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe, mida vastuväidetest loobumine vaieldamatult

on, VÕS § 421 alusel nii või teisiti tühine.

24. Kohus andis hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud VLP-d.

Hageja ei ole kohtu määratud tähtajal esitanud andmeid ega tõendeid (VÕS § 4034 lg 13), mille

alusel saaks järeldada, et krediidiandja oleks järginud VLP-d. Ka võlatunnistuse aluskokkuleppe

25. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on VLP järgimiseks vajalike kohustuste täitmise

tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei ole tõendanud, et

krediidiandja oleks VLP-d järginud ning toimikust nähtuvad tõendid kinnitavad vastupidist.

26. Seega tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.

27. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus andis hagejale võimaluse

ümber arvestada oma nõue lähtuvalt VÕS 4034 lg-s 7 sätestatust, kuid hageja ei ole kohtu

määratud ajaks ümberarvestust esitanud.

28. Kohtu hinnangul ei ole nõue selge. Kohus andis 26.09.2023 määrusega hagejale võimaluse

mh täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teave krediidiandja poolt uuesti määratud

tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga. Hageja on otsustanud oma nõuet

mitte ümber arvestada ega teavet esitada.

29. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

30. Tallinna Ringkonnakohus on 12.07.2023 määruses tsiviilasjas nr 2-22-147995 selgitanud, et

kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et

krediidiandja oleks VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale

teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades

hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole

kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja

tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed

on muutunud sissenõutavaks.

31. Kuivõrd hageja ei ole hoolimata kohtu korraldustest esitanud VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas

olevat tagasimaksete uuesti määramist, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole

õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja vastu

rahuldamata.

32. Kohus selgitab ka, et konstitutiivse võlasuhte olemasolu ei leia kinnitust, siis peab kohus

muuhulgas kontrollima alusvõlasuhte kehtivust. Tuleb eeldada, et võlatunnistuse alussuhte

poolteks on võlatunnistuse pooled. Kui hageja ei ole alusvõlasuhte pool, ei muuda see

võlatunnistusele tugineva poole tõendamiskoormist, sh kohustust tuua kohtu ette kõik

alusvõlasuhet puudutavad asjaolud. Hageja pole ka seda teinud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

33. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab

hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus

jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

34. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks menetluskulu

tekkinud. Seega määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud

puuduvad.

35. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS §

178 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Luksepp

kohtunik