3-25-3462/4 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHT UM ÄÄ RUS

Kohtuasja number

3-25-3462

Määruse kuupäev

24.10.2025

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Siim Grossbergi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks seoses helistamiseks liiga vähe antud ajaga ja

lisaaja mittevõimaldamisega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Siim Grossbergi kaebus.

2. Jätta Siim Grossbergi taotlus kaebuse esitamisel

riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta Siim Grossbergi riigi õigusabi taotlus

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada

määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva

jooksul

määruse

kättetoimetamisest

arvates

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, §

119 lg 1 ja § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg

8).

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kaebajale kätte ja edastatakse Tartu

Vanglale.

ASJAOLUD

1. Siim Grossberg esitas 10.08.2025 kahju hüvitamise taotluse Tartu Vanglale. Kaebaja

põhjendab, et Tartu Vanglas kehtib uus helistamise korraldus, mille alusel saab helistada 60

minuti asemel 100 minutit, kuid kaebajale seda võimalust pakutud ei ole, kuigi ta viibib juba

aasta eraldatud lukustatud kambris, kus helistamist piiratakse kahele korrale nädalas ja vaid

60 minutiga. Kaebajat väärkoheldakse ja diskrimineeritakse. Kaebaja arvates peab ka tema

saama helistada 100 minutit, et oleks tagatud võrdne kohtlemine. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise ajal on kaebaja suhtlus oluliselt piiratud, mistõttu vajab ta

rohkem suhtlemisvõimalusi. Kahel korral nädalas helistamise võimalus ei taga peresuhete

säilitamist ega nende arendamist. Kaebajale on põhjustatud mittevaraline kahju inimväärikuse

alandamisega 2500 eurot ja tervise kahjustamisega 2500 eurot.

1.1. Tartu Vangla jättis 16.10.2025. a otsusega nr 1-9/2-25/392-2 S. Grossbergi kahjunõude

rahuldamata. Tartu Vangla selgitas oma 08.05.2025. a vastuskirjas nr 1-8/2-25/78-2, et vangla

tõstis 04.05.2025 motivatsiooni korras kõikide kinnipeetavate kõnelimiite 40 minuti võrra,

kuid kui kinnipeetavad panevad toime distsiplinaarrikkumise, langetatakse kõnelimiit ajaliselt

tagasi 60 minutile. Kaebaja väidet, et tema kõnelimiiti ei tõstetud, ei kinnita vangla vastus ega

ka kõnelogi väljavõte, millest nähtub, et nt 05.05.2025 on kinnipeetav sooritanud

3-25-3462

telefonikõnesid kokku 1 h 29 min 30 sek vältel, ajalist kõnepiirangut ei rakendunud.

08.05.2025 on kinnipeetav sooritanud kõnesid kokku 1 h 2 min ja 26 sek vältel, ajalist

kõnepiirangut ei rakendunud. 12.05.2025 on S. Grossberg sooritanud kõnesid kokku 1 h 29

min ja 39 sek ning ajalist kõnepiirangut ei rakendunud. Kõneside ajaline piirang on

kõneeristuse väljavõtte kohaselt S. Grossbergi suhtes rakendunud uuesti näiteks 29.05.2025.

Kaebaja kõnelimiidi langetamine 60 minutile pidi toimuma vahemikus 13.05.–29.05.2025.

Esimene distsiplinaarrikkumise tunnustele vastav tegu pärast kõnelimiidi tõstmist 100

minutile tuvastati S. Grossbergi puhul 12.05.2025 (ettekanne nr 2-25-1416, mille kohaselt

võeti kambri läbiotsimisel ära kaks natsisümboolikat kujutavat pilti). Hiljem, 19.05.2025

esitas S. Grossberg kaaskinnipeetavale suunatud ähvardusi ning lõhkus enda kambrit

(ettekanne nr 2-25-1485). Kuivõrd S. Grossberg sai vangla vastuse nr 1-8/2-25/78-2, milles

oli juttu ka kõnelimiidi suurendamisest, kätte 09.05.2025 ning juba 05.05.2025 ja 12.05.2025

teostas ta kõnesid märgatavalt kauem kui kodukorraga ettenähtud 60 minutit, ei saa lugeda

tõendatuks kinnipeetava väiteid selle kohta, et ta sai uuest helistamiskorraldusest teada alles

27.05.2025. a vastuskirjast nr 2-2/2-25/3083-2.

Vanglaametnikul oli võimalik põhjendatud vajaduse korral pikendada ühekordselt

kinnipeetava telefoni kasutamist. Tartu Vanglale ei ole teada, kas S. Grossberg on selliseid

taotlusi vanglaametnikele helistamise päevadel esitanud, kuid selline võimalus oli tal olemas.

S. Grossbergi kõnelogi väljavõtte alusel ei pea vangla usutavaks S. Grossbergi väidet, et

temale ei piisa ettenähtud helistamisest kahel korral nädalas 60 minuti vältel. S. Grossberg on

telefoni kasutanud järgmiselt (välja on toodud konkreetselt toimunud kõnede kestus;

ajavahemikku, mil telefon oli kinnipeetava kasutuses, eraldi välja toodud ei ole): 05.05 (1 h

29 min 30 sek), 08.05 (1 h 2 min 26 sek), 12.05 (1 h 29 min 39 sek), 15.05 (1 h 3 min 40 sek),

19.05 (30 min 30 sek), 22.05 (47 min 45 sek), 24.05 (3 min), 26.05 (52 min 43 sek), 29.05 (59

min 59 sek, rakendus ajaline piirang), 02.06 (32 min 37 sek), 05.06 (55 min 27 sek), 09.06 (1

h 5 min 14 sek, rakendus ajaline piirang), 12.06 (43 min 11 sek), 14.06 (40 sek), 16.06 (57

min 52 sek, rakendus ajaline piirang), 19.06 (1 h 8 min 28 sek, rakendus ajaline piirang),

23.06 (32 min 20 sek, rakendus ajaline piirang), 26.06 (44 min 41 sek, rakendus ajaline

piirang), 30.06 (1 h 11 min 7 sek), 03.07 (1 h 12 min 10 sek, rakendus ajaline piirang), 07.07

(56 min 57 sek), 10.07 (51 min 1 sek), 14.07 (54 min 6 sek, rakendus ajaline piirang), 17.07

(1 h 2 min 30 sek), 19.07 (kõnedele ei vastatud), 21.07 (1 h, rakendus ajaline piirang), 24.07

(27 min 37 sek, rakendus ajaline piirang), 28.07 (56 min 35 sek, rakendus ajaline piirang),

31.07 (53 min 58 sek, rakendus ajaline piirang), 04.08 (1 h 6 min 32 sek), 07.08 (50 min 43

sek), 11.08 (1 h, rakendus ajaline piirang), 12.08 (20 min). Eelnevast nähtub, et paljudel

juhtudel on kinnipeetava teostatud kõnede kestus jäänud alla 60 minuti ning kõneside ajalist

piirangut rakendunud ei ole. Kõneside ajaline piirang on rakendunud 13 korral 33-st.

Kõnelogi väljavõttest nähtuvad andmed kinnitavad pigem, et vangla poolt ette nähtud telefoni

kasutamise kord 60 minutit kahel korral nädalas on olnud S. Grossbergi jaoks piisav.

Täiendavalt säilis S. Grossbergil võimalus paluda ühekordselt kõnede teostamise aega

pikendada.

Kuivõrd S. Grossbergi puhul suurendati sarnaselt teiste kinnipeetavatega kõnede teostamiseks

ettenähtud aega, oli ka S. Grossbergil sarnaselt teiste kinnipeetavatega tagatud võimalus hoida

kõnede piirangut 100 minuti peal, järgides vanglas kehtestatud korda. Kuna S. Grossberg ei

järginud mõne aja möödudes pärast kõneajalimiidi suurendamist enam vanglas kehtivaid

reegleid, oli vangla sunnitud kinnipeetava kõneaja tagasi 60 minuti peale tõstma.

Motivatsiooni korras tõstetud kõnelimiidi langetamist tagasi 60 minuti peale kinnipeetava

puhul, kes rikub vanglas kehtestatud reegleid, ei saa pidada õigusvastaseks ja seetõttu puudub

alus kahju hüvitamiseks.

3-25-3462

2. S. Grossberg esitas 14.10.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikuse alandamise

eest 2500 eurot ja tervise kahjustamise eest 2500 eurot. Kaebaja kordab vanglale esitatud

kahjunõude põhjendusi.

3. Tartu Vangla esitas 23.10.2025 kohtule vastusena kohtunõudele kohtueelse menetluse

materjalid.

KOHTU SEISUKOHT

4. HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse

eseme. Kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamist seoses sellega, et kinnipeetavatel tõsteti helistamise limiiti 60 minutilt 100

minutile, kuid kaebajale seda ei võimaldata. Kuna kaebaja viibib lukustatud kambris, on talle

tagatud helistamise võimalus kaks korda nädalas 60 minutit, kuid see ei ole kaebajale piisav.

Kohus märgib, et hüvitamisnõude raames hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust,

mistõttu ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

5. HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline.

6. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja hüvitamiskaebusel eduväljavaateid järgmistel põhjustel.

Kinnipeetava poolt telefoni kasutamise nõuded on kehtestatud justiitsministri 30.11.2000. a

määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE). VSkE § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse

kinnipeetaval telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas ning täpsem telefoni kasutamise

aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Kaebaja suhtes oli Tartu Vangla 07.02.2025. a

käskkirja nr 2-25/1-2/38 alusel kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning

kehakultuuriga tegelemisega keelamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati

13.08.2025. Tartu Vangla direktori 16.09.2024. a käskkirjaga nr 1-1/24/47 kinnitatud „Tartu

Vangla kodukorra“ (kodukord) punkt 12.8 näeb ette telefonikõnede teostamise korra

täiendavate julgeolekabinõude kohaldamise ajal. Kodukorra punkti 12.8.2 kohaselt toimub

kõnede teostamine ajal, mil kinnipeetava suhtes kohaldatakse täiendavaid

julgeolekuabinõusid, üldjuhul kella 09:00-st kuni 20:00-ni esmaspäeviti ja neljapäeviti.

Kodukorra punkti 12.13 kohaselt on kinnipeetava telefoni kasutamise maksimaalne aeg

päevas tehniliselt piiratud 60 minutile. Põhjendatud vajadusel helistamisel kaitsjale,

ametiisikutele, perekonnaliikmetele jne pikendab vanglaametnik ühekordselt kinnipeetava

telefoni kasutamist. Tartu Vangla tõstis 04.05.2025 motivatsiooni korras kõikide

kinnipeetavate kõnelimiite 40 minuti võrra. Tartu Vangla kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata jätmise otsusest ja kohtule esitatud kaebaja kõnelogist nähtub, et ka kaebaja sai

kasutada võimalust helistada 100 minutit 60 minuti asemel. Seega ei vasta tõele kaebaja

väide, et motivatsiooni korras kõnelimiidi suurendamine tema suhtes ei kehtinud. Vangla

selgitas kinnipeetavatele seoses helistamiseks lisaminutite võimaldamisega, et kui

kinnipeetavad panevad toime distsiplinaarrikkumise, langetatakse kõnelimiit ajaliselt tagasi

60 minutile. Kaebajale selgitati seda vangla 08.05.2025. a vastuskirjas nr 1-8/2-25/78-2. Kuigi

eelnimetatud vastust ei ole asja materjalide hulgas, ei pea kohus vajalikuks selle

väljanõudmist, kuna kohtul puudub alus kahelda vangla selgituses ja sellesisulise vastuse

olemasolus. Seega, kuna kaebajale oli teada nii kõnelimiidi suurendamine kui ka see, et

vangla korra rikkumise korral soodustust ei võimaldata, ei saanud kaebaja eeldada, et vangla

võimaldaks jätkata tal helistada 100 minutit ka siis, kui kaebaja on toime pannud mõne

rikkumise. Vangla sõnul tuvastati pärast kõnelimiidi tõstmist 100 minutile esimene

distsiplinaarrikkumise tunnustele vastav tegu kaebaja puhul 12.05.2025. Arvestades eelnevat,

3-25-3462

on kohus seisukohal, et kuna kaebajale oli sarnaselt teiste kinnipeetavatega tagatud võimalus

helistada 100 minutit 60 minuti asemel ning kaebajale oli teada, mis tingimustel see soodustus

ära võetakse, kuid kaebaja pani siiski toime distsiplinaarrikkumise tunnustele vastavaid

tegusid, ei saa pidada motivatsiooni korras tõstetud kõnelimiidi langetamist tagasi 60 minuti

peale vangla õigusvastaseks tegevuseks. Vangla tegevuses ei ole õigusvastasusele viitavaid

tunnuseid ka kaebajale helistamise võimaluse tagamisel kaks korda nädalas 60 minuti jooksul,

kuivõrd selline kohustus tuleneb vanglale vangla kodukorrast ning kaebaja ei ole väitnud, et

sellises määras helistamise võimalust talle ei tagatud. Kuna eeltoodust tulenevalt puudub alus

hinnanguks, et vangla tegevus kaebajale helistamiseks antud lisaaja äravõtmisel oli

õigusvastane, ei pea kohus hüvitamiskaebuse rahuldamist tõenäoliseks.

7. Kohtu hinnangul ei ole Tartu Vangla kaebaja õigusi intensiivselt riivanud. Kaebaja ei ole

esile toonud, et tal oleks jäänud vangla tegevusest tingituna ära mõni oluline telefonikõne ja

see oleks põhjustanud talle kahjulikke tagajärgi. Kaebaja sõnul ei olnud helistamise limiit

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal piisav. Seega kinnitab ka kaebaja ise, et talle

oli tagatud helistamise võimalus vähemalt vangla kodukorras sätestatud ulatuses.

Kohtutoimiku materjalidest nähtub, et kaebajale oli mingil ajavahemikul tagatud ka suurem

helistamise võimalus (kaebaja sai helistada kaks korda nädalas 100 minutit 60 minuti asemel).

Võttes arvesse, et vangla on võimaldanud kaebajale telefoni kasutamist teatud ajavahemikul

miinimummahust suuremas ulatuses ja koguaeg oli tagatud helistamise võimalus

miinimummahus, ei saanud kõnelimiidi alandamine miinimumtasemeni kaebaja õigusi

intensiivselt riivata. Ka kaebaja väide selle kohta, et kaks korda nädalas 60 minuti jooksul

helistamise võimalus ei ole piisav, ei osuta võimalusele, et tema õigusi oleks intensiivselt

riivatud. Asjaolu, et telefoni kasutamise võimalus on vanglas piiratud, on vangistusega

paratamatult kaasnev ja sellega peab kaebaja arvestama.

8. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus S. Grossbergi kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse

ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

9. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja taotlust

riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

Riigi õigusabi taotlus

10. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või

suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda

pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole isiku majanduslik seisund

ainuke kriteerium, millest riigi õigusabi andmise otsustamisel lähtuda. RÕS § 7 lg-s 1 on

sätestatud alused, mil riigi õigusabi ei anta vaatamata taotleja majanduslikule olukorrale. RÕS

§ 7 lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma.

11. Kaebajal on ulatuslik halduskohtusse pöördumise kogemus ning halduskohus on tema

enda koostatud ja esitatud kaebusi ka korduvalt sisuliselt läbi vaadanud. Kaebaja esitatud

avaldused on mahukad ja detailselt põhjendatud, seega on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt

võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi.

Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika

kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib

halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Asjaolu, et kaebajal on

pooleli palju vaidlusi ning ta ei suuda neid hallata, ei ole õigusabi andmise aluseks. Kohus on

varasemalt korduvalt juhtinud kaebaja tähelepanu sellele, et on tema enda otsustada, kas ja kui

palju ta peab vajalikuks kohtu poole erinevate kaebustega pöörduda, kuid haldusasjade suur

hulk ning sellest tulenev suurem vajadus kohtule erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt

3-25-3462

õigust riigi õigusabile (vt nt Tartu Halduskohtu 30.01.2025. a määrus asjas 3-25-188 (p 11.1),

11.04.2025. a määrus asjas nr 3-25-872 (p 10.1), 11.06.2025. a määrus asjas nr 3-25-1461 (p

13.1), 13.08.2025. a määrus asjas nr 3-25-2401 (p 12.1), 27.08.2025. a määrus asjas nr 3-25-

2334 (p 11.1), 12.09.2025. a määrus asjas nr 3-25-1948 (p 14), 25.09.2025. a määrus asjas nr

3-25-2477 (p 11.1)).

12. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p

1 alusel rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)