2-23-119698/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

TAGASELJAOTSUS

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Luksepp

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.10.2025, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-119698

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi L E´i vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

1 196,63 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), asukoht Toompuiestee 35, Tallinn

Hageja lepinguline esindaja: S R, e-post xxx

Kostja: L E (isikukood xxx), elukoht xxx

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi põhinõue rahuldamata ja rahuldada hagi alternatiivne nõue

tagaseljaotsusega L E´i suhtes osaliselt, kuna kostjana ei ole ta kohtu poolt määratud

tähtaja jooksul hagile vastanud.

2. Mõista välja kostjalt L E´ilt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks Xxx AS ja

kostja vahel 15.11.2021 sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenev põhivõlg 259,96 eurot

ning alates 16.11.2024 viivis põhivõlalt (259,96 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam

kui 259,96 eurot.

3. Mõista välja kostjalt L E´ilt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks Xxx AS ja

kostja vahel 18.02.2022 sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenev põhivõlg 334,73 eurot

ning alates 16.02.2025 viivis põhivõlalt (334,73 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 334,73 eurot.

4. Jätta hagi rahuldamata hageja Aktiva Finance Group OÜ nõudes mõista kostjalt L E

´ilt välja põhivõlg 594,69 eurot ületavas osas, intress summas 47,14 eurot, haldustasu

45,60 eurot, sissenõudmiskulud 60 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas

89,35 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas

määras.

5. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

4.1.

Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulu sellise jaotuse korral

puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.

6. Tagaseljaotsus kuulub tagatiseta viivitamata täitmisele.

Edasikaebamise kord

Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja Harju Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse

kättetoimetamisest juhul, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli

tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui: 1)

hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui

isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul

oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu

üleandmisega kohtuistungil või elektrooniliselt; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha.

Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast,

kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja esitamisel

tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100

eurot.

Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib

teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 07.09.2023 Harju Maakohtule hagi L E´i (kostja)

vastu võla nõudes.

2. Xxx AS ja kostja sõlmisid 15.11.2021 laenulepingu nr XXX ning 18.02.2022 laenulepingu nr

XXX. Nimetatud lepingutest tulenevad kohustused on kostja jätnud täitmata. Xxx AS loovutas

eelnimetatud lepingutest tulenevad kostja-vastased nõuded hagejale. Hagis palus hageja kostjalt

välja mõista põhivõlg 808,93 eurot, intress 47,14 eurot, haldustasu 45,60 eurot, sissenõudmiskulu

60 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 89,35 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista

viivis alates 08.09.2023 kuni lepingu nr. XXX põhinõude (387,04 eurot) tasumiseni

intressimääraga võrdses määras 18% aastas ning kuni lepingu nr. XXX põhinõude (421,89 eurot)

tasumiseni intressimääraga võrdses määras 18% aastas.

3. Hagis on välja toodud, et krediidiandja omandas teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kogutud andmete

alusel. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik

krediidivõimelisuse hindamiseks. Info varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas

esialgne võlausaldaja lisaks eelnevale ka avalikest andmebaasidest. Hageja esitas kohtule

laenutaotlused ja maksehäireregistri väljavõtte. Selgituste kohaselt tehti krediidivõimelisuse

hindamise protsessis päringuid maksehäireregistritesse ning Maksu- ja Tolliameti (MTA)

registrisse. Krediiditaotluste esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid ei olnud. Hagi

kohaselt analüüsis krediidiandja teavet ning hindas tarbija krediidivõimelisust.

4. Hageja 04.10.2023 menetlusdokumendi kohaselt teostas laenuandja põhjaliku krediidihindamise.

Laenude väljastamisel lähtuti printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised

kohustused. 15.11.2021 lepingu sõlmimise eel esitas kostja taotluse, milles märkis sissetulekuks

768 eurot ning kohustusteks 0 eurot. Otsus tehti MTA-st saadud keskmise igakuise sissetuleku

alusel, mille kohaselt oli sissetulekuks 708,57 eurot. 18.02.2022 lepingu sõlmimise eel esitas kostja

taotluse, milles märkis sissetulekuks 760 eurot ning kohustusteks 0 eurot. Otsus tehti MTA-st

saadud keskmise igakuise sissetuleku alusel, mille kohaselt oli sissetulekuks 539,24 eurot. Samuti

võeti arvesse 15.11.2021 sõlmitud lepingut (nr XXX). Laenuandja arvestas regulaarseteks

majapidamiskuludeks 250 eurot kuus. Selgituste kohaselt kujunes lepingu igakuiseks osamakseks

lepingu XXX alusel 24,04 eurot ja lepingu XXX alusel 23,61 eurot. Laenuandja on arvestanud

15.11.2021 sõlmitud lepingu nr XXX puhul, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 433,96 eurot

(708-24,04-250,00) ning 18.02.2022 sõlmitud lepingu nr XXX puhul, et kostjale jääb raha reservi

vähemalt 241,96 eurot (539-24,04 – 23,00 -250,00). Hageja tõi välja, et esialgsel võlausaldajal ei

ole säilinud tõendeid, kuna päringud teostati läbi andmevahetuse platvormi. Hageja väitel tegi

laenuandja päringu maksehäireregistrisse, millest nähtus, et lepingute sõlmimise kuupäeval ei

olnud kostjal ühtegi maksehäiret. Hageja on seisukohal, et mitte ükski seadus ega õigusakt ei

kohusta laenuandjat vastutustundliku laenamise põhimõtte (VLP) täitmisel nõudma laenusaajalt

tema igakuise sissetuleku ja väljaminekute suuruse kontrollimisel ilmtingimata laenusaaja

pangakonto väljavõtte esitamist. Käesoleval juhul oli muu kogutud teave piisav krediidisaaja

krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja tõi välja, et arvestades hagi aluseks olevate lepingute

laenusummasid, osamaksete suurusi ning lepingutega kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud

kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega

ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta

täitma. Laenuandja on omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline krediidi

kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Laenuandja hindas tarbija krediidivõimelisust ja andis

tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema

vajadustele ja finantsolukorrale. Kostja poolt edastatud andmete põhjal oli kostja laenuvõimeline.

Kostja omas piisavalt rahalisi vahendeid, seega oli kostja igati usaldusväärne ja laenukõlblik klient.

5. 04.10.2023 menetlusdokumendis esitas hageja VÕS § 403 4 lg 7 järgse ümberarvestuse. Hageja

tõi välja, et kostja on teinud lepingu XXX alusel tagasimakseid kokku summas 240,04 eurot.

Hageja lisas menetlusdokumendile tabeli ümberarvestusest ja märkis, et lähtuvalt graafikust oleks

VLP rikkumise korral kostja poolt tasutud maksete arvelt tasutud osamaksed 15.12.2021 kuni

15.07.2023. Esitatud graafiku kohaselt on kostja osaliselt võlas alates 15.07.2023 ning 04.10.2023

seisuga oli sissenõutavaks muutunud põhiosa ümberarvestuse kohaselt 32,95 eurot. Lepingu nr

XXX alusel tegi kostja tagasimakseid kokku summas 165,27 eurot. Hageja esitas tabeli

ümberarvestusest ja märkis, et lähtuvalt graafikust oleks VLP rikkumise korral kostja poolt tasutud

maksete arvelt tasutud osamaksed 15.03.2022 kuni 15.05.2023. Esitatud graafiku kohaselt oli

kostja võlas alates 15.06.2023 ning 04.10.2023 seisuga oli sissenõutavaks muutunud põhiosa

ümberarvestuse kohaselt 65,54 eurot. Juhul kui kohus leiab, et lepingut ei saa lugeda kehtivalt üles

öelduks, millega hageja ei nõustu, esitab hageja alternatiivselt lepingu täitmise nõude ning palub

hagi rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja palub välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks

muutuvad osamaksed.

6. Harju Maakohus võttis 09.10.2023 määrusega hagiavalduse menetlusse. Hagiavaldus ja

09.10.2023 määrus toimetati kostjale kätte e-toimiku menetlemise infosüsteemi kaudu 11.12.2023.

Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks (27.12.2023) ega käesoleva ajani hagile vastanud.

Kohtu põhjendused

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi

tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi

kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse

hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

2. Kohus jätab hagi põhinõude rahuldamata ning rahuldab hagi alternatiivse nõude osaliselt

tagaseljaotsusega.

3. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb

kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev

on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS

§ 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS

§ 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt

sõlmisid Xxx AS ja kostja 15.11.2021 laenulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu summas

500 eurot. 18.02.2022 sõlmisid Xxx AS ja kostja laenulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja

laenu veel 500 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingud

seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega.

4. Kohtu hinnangul vastavad käesolevas asjas hagi aluseks olevad laenulepingud

tarbijakrediidilepingute tunnustele VÕS § 402 lg 1 mõistes ning nendele kohalduvad VÕS 22.

peatüki 2. jaos olevad tarbijakrediidilepingu erisätted, sh VÕS §-st 404 tulenev vorminõue ning

krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (VÕS § 404 lg 2 p 2 ja § 403¹

lg 1 p 7 ja 9) ja VLP-d järgida (VÕS § 403⁴ lg 1) ning VÕS §-des 406² ja 408 sätestatud täiendavad

tühisuse alused.

5. Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole

vastuväidetest.

6. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil

93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle VÕS

§-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi

omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata

(EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida

võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu

tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste

vastuväideteta kontrollima, kas lepingud kehtivad. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat

positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub

tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal ehk hagejal.

7. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–4 näevad ette, et

hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid,

kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. VLP

rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 50 lg-test 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab

tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses

ja VÕS-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle

iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja

kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral

tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja.

8. Kohus asub hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohale, et VLP-d ei ole nõutaval viisil järgitud.

VLP järgimise kohta selgitas hageja, et nii 15.11.2021 sõlmitud laenulepingu nr XXX kui ka

18.02.2022 sõlmitud laenulepingu nr XXX sõlmimise eel hinnati kostja maksevõimet tema enda

poolt avaldatud info (taotlustes väljatoodud andmed) ning avalikest andmebaasidest (MTA ning

Maksehäireregister) saadud info alusel. Maksevõime hindamisel lähtuti MTA-st saadud keskmise

igakuise sissetuleku suurusest (vastavalt 708,57 eurot ning 539,24 eurot), majapidamiskuludeks

arvestati 250 eurot. Välja on toodud ka see, et kostjal ei olnud maksehäireregistrist saadud

informatsiooni alusel lepingute sõlmimise kuupäeval ühtegi maksehäiret. Kohtu hinnangul ei saa

tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrollimisel lugeda piisavaks vaid

avalike andmebaaside ning registrite kontrollimist. Krediidiandja peaks kostjalt nõudma vähemalt

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu

08.11.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Hagis

väljatoodu pinnalt ei saa jõuda järeldusele, et laenulepingute sõlmimisel tuvastati nii kostja

sissetulekute kui ka kohustuste suurus. Praeguses asjas krediidiandja kostjalt pangakonto väljavõtet

kummagi lepingu sõlmimise eel ei nõudnud. Ka ei ole tuginetud sellele, et krediidiandja oleks

kostjalt nõudnud mingeid täiendavaid dokumente krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud

ettepaneku neid esitada. Ainuüksi avalikesse registritesse päringute tegemisest ei piisa, sest

nimetatud päringute tegemine ei kinnita, millised olid krediidisaaja reaalsed sissetulekud ja

kohustused. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, millistesse avalikesse registritesse päringuid

tehti ja millised olid päringute vastused. Ainuüksi väide, et kliendil maksehäired puudusid, ei ole

piisav. Eeltoodust tulenevalt on krediidiandja jätnud sisuliselt kostja krediidivõimelisuse

tuvastamata. Kohtu hinnangul ei saa kohustuste kontrollimisel lugeda piisavaks infot, mida taotleja

on ise esitanud laenutaotlusel (nt on teise laenu võtmisel kostja märkinud, et tal on 0 kohustust,

kuigi tal oli sama laenuandja juures varasemalt võetud laenust juba tekkinud igakuine kohustus).

Lisaks avalikesse registritesse päringute tegemisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja

selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised

kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS

§ 49 lg 1 p 1-7). Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei

järginud kummagi lepingu sõlmimisel VLP-d ega veendunud piisava hoolega tarbija

krediidivõimelisuses.

9. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja

neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja

hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks

tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus

krediidiandja VÕS § 4034 lg-t 6.

10. Eeltoodust tulenevalt on VLP rikkumise tagajärjeks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul

ei võlgne. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja

1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

11. VÕS § 4034 lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb sel

juhul tarbija tehtud makseid, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on

olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena VÕS § 411 tähenduses.

12. Kohus palus hagejal esitada oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles

oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (VÕS § 4034 lg 7) ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud.

13. 09.10.2023 menetlusdokumendis tõi hageja välja, et kostja on teinud lepingu XXX alusel

tagasimakseid kokku summas 240,04 eurot. Hageja lisas menetlusdokumendile tabeli

ümberarvestusest ja märkis, et lähtuvalt graafikust oleks VLP rikkumise korral kostja poolt tasutud

maksete arvelt tasutud osamaksed 15.12.2021 kuni osaliselt 15.07.2023. Esitatud graafiku kohaselt

on kostja võlas alates osaliselt alates 15.07.2023 ning 04.10.2023 seisuga oli sissenõutavaks

muutunud põhiosa ümberarvestuse kohaselt 32,95 eurot. Lepingu nr XXX alusel tegi kostja

tagasimakseid kokku summas 165,27 eurot. Hageja esitas tabeli ümberarvestusest ja märkis, et

lähtuvalt graafikust oleks VLP rikkumise korral kostja poolt tasutud maksete arvelt tasutud

osamaksed 15.03.2022 kuni osaliselt 15.05.2023. Esitatud graafiku kohaselt oli kostja võlas alates

15.06.2023 ning 04.10.2023 seisuga oli sissenõutavaks muutunud põhiosa ümberarvestuse kohaselt

65,54 eurot. Juhul kui kohus leiab, et lepingut ei saa lugeda kehtivalt üles öelduks, millega hageja

ei nõustu, esitab hageja alternatiivselt lepingu täitmise nõude ning palub hagi rahuldada VÕS § 108

lg 1 alusel. Hageja palus välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed.

14. Kohus asus seisukohale, et krediidiandja ei järginud hagi aluseks olevate laenulepingute puhul

kostja suhtes VLP-d nõutaval viisil. Kui laenulepingu lõpptähtaeg ei ole saabunud, tuleb VÕS §

4034 lg 7 kohaselt tagasimaksed uuesti määrata.

15. Esmalt käsitleb kohus lepingut nr XXX. Leping sõlmiti 15.11.2021, laenu summa oli 500 eurot,

lepingu periood oli 36 kuud, esimese tagasimakse tähtaeg oli 15.12.2021 ja viimase tagasimakse

tähtaeg 15.11.2024. Hageja määras tagasimaksed uuesti 04.10.2023. Ümberarvestuses on igakuised

maksed algse maksegraafiku järgsed põhiosamaksete summad. Kostja sai lepingu nr XXX alusel

krediiti summas 500 eurot ning tegi lepingu katteks tagasimakseid summas 240,04 eurot. Kostjal

tuli lepingust tulenevad kohustused täita maksegraafiku alusel, perioodil 15.12.2021 kuni

15.11.2024. Hagi kohaselt öeldi leping üles 26.01.2023. Ümberarvestuse maksegraafiku järgi on

kostja tasunud täielikult 1. – 19. osamakse ning osaliselt 20. osamakse. 20 osamakse tähtaeg oli

15.07.2023. Hageja poolt 04.10.2023 esitatud ümberarvestuse korral lepingu ülesütlemine ei kehti,

kuna lepingu ülesütlemise seisuga (26.01.2023) ei olnud kostja viivituses kolme üksteisele

järgneva osamaksega. Kohus tuvastab, et kostja ei olnud 26.01.2023 seisuga viivituses kolme

põhiosa tagasimaksega, mistõttu ei olnud kostja rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi. Järelikult

ei ole täidetud lepingu ülesütlemise eeldus VÕS § 416 l eeldus ehk tarbijapoolne viivitus vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Seega ei olnud krediidiandjal alust lepingut 26.01.2023

üles öelda. Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on leping lõppenud (viimase tagasimakse tähtaeg

möödus 15.11.2024) ning kohtu hinnangul on hageja õigustatud nõudma kostjalt põhivõlga

summas 259,96 eurot (500 – 240,04). Kohus mõistab nimetatud summa kostjalt välja.

16. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt lepingu XXX alusel ka intresse 22,48 eurot

(lepingus kokku lepitud intressimääras 18% aastas). Kuivõrd kohus tuvastas, et algne krediidiandja

rikkus lepingu sõlmimisel VLP-d, ei kehti VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt lepingujärgne intressimäär

juhul, kui see on seadusjärgsest intressimäärast kõrgem. Käesoleval juhul on lepingujärgne määr

seadusjärgsest kõrgem ning hageja nõuet lepingujärgses määras intressi väljamõistmiseks

rahuldada ei saa. Alternatiivses nõudes ei ole hageja intressinõuet esitanud. Hageja ei ole esitanud

intresside ümberarvutust, mistõttu on hagis esitatud intressinõue selles osas ebaselge ning kohus

seda rahuldada ei saa. Kohus menetleb hagi lähtudes hageja nõudest (TsMS § 5). Seega jätab

kohus intressinõude rahuldamata. Kohus jätab rahuldamata ka hageja nõude haldustasu

väljamõistmiseks. Haldustasu 23,60 väljamõistmine VLP rikkumisel põhjendatud ei ole.

17. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid

(nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane viivise tasumise kohustusest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib

võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise

määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

18. Riigikohus on (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 33) leidnud, et viivist saab nõuda ka VLP

rikkumise korral, st viivist ei peetud VÕS § 4034 lõige 7 kohaseks tasuks, mida tarbija ei võlgne.

Kuid kui viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub VLP

rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul

on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär). Kuna kohus on käesolevas asjas jõudnud

seisukohale, et 15.11.2021 lepingu sõlmimisel on rikutud VLP-d, oleks põhjendatud viivise

väljamõistmine VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

19. Hagiavalduses palus hageja 15.11.2021 sõlmitud lepingu alusel kostjalt välja mõista perioodil

27.01.2023 kuni 07.09.2023 sissenõutavaks muutunud viivis 42,75 eurot ning viivis alates

08.09.2023 kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 18%

aastas. Arvestades, et kostjal tekkis osamaksete tasumisega võlgnevus alates 15.07.2023 osamakse

osaliselt tasumata jätmisega, ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja perioodil 27.01.2023 kuni

07.09.2023 sissenõutavaks muutunud viivis summas 42,75 eurot. 04.10.2023 menetlusdokumendis

hageja viivise osas selgitusi esitanud ei ole. Kohus ei tee hageja eest ümberarvestusi ning seega ei

ole sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhjendatud. Kohus leiab, et põhjendatud on

kostjalt välja mõista viivis alates viimase osamakse kuupäevale järgnevast päevast, s.o alates

16.11.2024. Kohus mõistab kostjalt alates 16.11.2024 välja viivise põhivõlalt (259,96 eurot) VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui

259,96 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja viivis VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.

20. Hagi kohaselt on hageja nõudeks lepingu XXX alusel sissenõudmiskulu 30 eurot. Hagis

väljatoodu kohaselt on hageja pärast lepingu lõppemist kohtuvälises menetluses korduvalt saatnud

kostjale maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele kostja võlgnevust ei likvideerinud.

VLP rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole

krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Hageja

nõuab võla sissenõudmiskulu hüvitamist VÕS § 113² lg 2 alusel järgmiste kostjale saadetud kirjade

eest: 09.02.2023 kiri 15 eurot; 13.03.2023 kiri 5 eurot; 01.05.2023 kiri 5 eurot; muud

makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud;

kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete

selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede

kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate

kulude kandmise ajal oli leping kehtiv (lepingut ei öeldud kehtivalt üles) ning VÕS § 113² lg 2 p 2

kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Hageja alternatiivne nõue sissenõudmiskulu hüvitamist ei

hõlma. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus sissenõudmiskulu nõude rahuldamata.

21. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja nõuded osaliselt ning mõistab kostjalt 15.11.2021

sõlmitud lepingust nr XXX tulenevalt välja põhivõla summas 259,96 eurot ning alates 16.11.2024

viivise põhivõlalt (259,96 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla

tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 259,96 eurot.

22. Järgnevalt käsitleb kohus lepingut nr XXX. Leping nr sõlmiti 18.02.2022, laenu summa oli 500

eurot, lepingu periood oli 36 kuud, esimese tagasimakse tähtaeg oli 15.03.2022 ja viimase

tagasimakse tähtaeg 15.02.2025. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et nimetatud lepingu sõlmimisel

rikkus krediidiandja VLP-d. Hageja määras tagasimaksed uuesti 04.10.2023. Ümberarvestuses on

igakuised maksed algse maksegraafiku järgsed põhiosamaksete summad. Kostja sai lepingu nr

XXX alusel krediiti summas 500 eurot ning tegi lepingu katteks tagasimakseid summas 165,27

eurot. Kostjal tuli lepingust tulenevad kohustused täita maksegraafiku alusel, perioodil 15.03.2022

kuni 15.02.2025. Hagi kohaselt öeldi leping üles 26.01.2023. Ümberarvestuse maksegraafiku järgi

on kostja tasunud täielikult 1. – 14. osamakse ning osaliselt 15. osamakse. 15. osamakse tähtaeg oli

15.05.2023. Hageja poolt 04.10.2023 esitatud ümberarvestuse korral lepingu ülesütlemine ei kehti,

kuna lepingu ülesütlemise seisuga (26.01.2023) ei olnud kostja viivituses kolme üksteisele

järgneva osamaksega. Kohus tuvastab, et kostja ei olnud 26.01.2023 seisuga viivituses kolme

põhiosa tagasimaksega, mistõttu ei olnud kostja rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi. Järelikult

ei ole täidetud lepingu ülesütlemise eeldus VÕS § 416 l eeldus ehk tarbijapoolne viivitus vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Seega ei olnud krediidiandjal alust lepingut 26.01.2023

üles öelda. Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on leping lõppenud (viimase tagasimakse tähtaeg

oli 15.02.2025) ning kohtu hinnangul on hageja õigustatud nõudma kostjalt põhivõlga summas

334,73 eurot (500 – 165,25). Kohus mõistab nimetatud summa kostjalt välja.

23. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt lepingu XXX alusel ka intressi 24,66 eurot

(lepingus kokku lepitud intressimääras 18% aastas). Kuivõrd kohus tuvastas, et algne krediidiandja

rikkus lepingu sõlmimisel VLP-d, ei kehti VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt lepingujärgne intressimäär

juhul, kui see on seadusjärgsest intressimäärast kõrgem. Käesoleval juhul on lepingujärgne määr

seadusjärgsest kõrgem ning hageja nõuet lepingujärgses määras intressi väljamõistmiseks

rahuldada ei saa. Alternatiivses nõudes ei ole hageja intressinõuet esitanud. Hageja ei ole esitanud

intresside ümberarvutust, mistõttu on hagis esitatud intressinõue selles osas ebaselge ning kohus

seda rahuldada ei saa. Kohus menetleb hagi lähtudes hageja nõudest (TsMS § 5). Seega jätab

kohus intressinõude rahuldamata. Kohus jätab rahuldamata ka hageja nõude haldustasu

väljamõistmiseks. Haldustasu 22 eurot väljamõistmine VLP rikkumisel põhjendatud ei ole.

24. VLP rikkumisel ei vabane kostja viivise tasumise kohustusest. Kuna kohus on käesolevas asjas

jõudnud seisukohale, et lepingu nr XXX sõlmimisel on rikutud VLP-d, oleks põhjendatud viivise

väljamõistmine VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

25. Hagiavalduses palus hageja lepingu nr XXX alusel kostjalt välja mõista perioodil 27.01.2023

kuni 07.09.2023 sissenõutavaks muutunud viivis 46,40 eurot ning viivis alates 08.09.2023 kuni

põhinõude täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 18% aastas. Arvestades, et

kostjal tekkis osamaksete tasumisega võlgnevus alates 15.05.2023 osamakse osaliselt tasumata

jätmisest, ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja perioodil 27.01.2023 kuni 07.09.2023

sissenõutavaks muutunud viivis summas 46,60 eurot. 04.10.2023 menetlusdokumendis hageja

viivise osas selgitusi esitanud ei ole. Kohus ei tee hageja eest ümberarvestusi ning seega ei ole

sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhjendatud. Kohus leiab, et põhjendatud on

kostjalt välja mõista viivis alates viimase osamakse kuupäevale järgnevast päevast, s.o alates

16.02.2025. Kohus mõistab kostjalt alates 16.02.2025 välja viivise põhivõlalt (334,73 eurot) VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui

334,73 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja viivis VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.

26. Hagi kohaselt on hageja nõudeks lepingust XXX tulenevalt sissenõudmiskulu 30 eurot. Hagis

väljatoodu kohaselt on hageja pärast lepingu lõppemist kohtuvälises menetluses korduvalt saatnud

kostjale maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele kostja võlgnevust ei likvideerinud.

VLP rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole

krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Hageja

nõuab võla sissenõudmiskulu hüvitamist VÕS § 113² lg 2 alusel järgmiste kostjale saadetud kirjade

eest: 13.03.2023 kiri 15 eurot; 20.03.2023 kiri 5 eurot; 27.04.2023 kiri 5 eurot; muud

makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud;

kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete

selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede

kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate

kulude kandmise ajal oli leping kehtiv (lepingut ei öeldud kehtivalt üles) ning VÕS § 113² lg 2 p 2

kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Hageja alternatiivne nõue sissenõudmiskulu hüvitamist ei

hõlma. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus sissenõudmiskulu nõude rahuldamata.

27. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja nõuded osaliselt ning mõistab kostjalt 18.02.2022

sõlmitud lepingust nr XXX tulenevalt välja põhivõla summas 334,73 eurot ning alates 16.02.2025

viivise põhivõlalt (334,73 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla

tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 334,73 eurot.

28. Kokkuvõtlikult rahuldab kohus hagi alternatiivse nõude osaliselt. Kohus mõistab kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla kokku summas 594,69 (lepingust nr XXX tulenevalt 259,96 eurot +

lepingust nr XXX tulenevalt 334,73 eurot). Lepingust nr XXX tulenevalt mõistab kohus kostjalt

välja viivise põhivõlalt (259,96 eurot) alates 16.11.2024 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhivõla tasumiseni ning lepingust nr XXX tulenevalt mõistab kohus välja viivise

põhivõlalt (334,73 eurot) alates 16.02.2025 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni

põhivõla tasumiseni. Hagi jääb rahuldamata hageja nõudes mõista kostjalt välja põhivõlg 594,69

eurot ületavas osas, intress 47,14 eurot, haldustasu 45,60 eurot, sissenõudmiskulu 60 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis 89,35 eurot ning viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määrast suuremas määras.

Menetluskulud

1. Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

(TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks sõltumata poolte sellekohasest taotlusest, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).

2. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

3. Kohus jätab põhinõude rahuldamata ja rahuldab hagi alternatiivse nõude osaliselt. Kohtu

hinnangul on antud juhul põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulu sellise

jaotuse korral puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.

4. TsMS § 178 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja nende suurust vaidlustada

üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks

määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel

tekkinud kulusid ei hüvitata.

Kohtu täiendavad selgitused

5. Kohus selgitab, et TsMS § 456 lg 3 järgi tagaseljaotsus jõustub, kui selle peale ei esitata kaja ega

apellatsioonkaebust või kui kaja jäetakse läbi vaatamata või rahuldamata või kui jõustub

ringkonnakohtu lahend apellatsioonkaebuse kohta.

6. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Helina Luksepp

kohtunik