2-25-6623/4 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Anu Talu

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. oktoober 2025, Rapla

Tsiviilasja number

2-25-6623

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi A.V vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

5152,21 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046;

asukoht XXX)

lepinguline esindaja Anzhela

Ternikova

Kostja: A.V (isikukood: XXX; elukoht: XXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt B2 Impact OÜ hagi A.V vastu.

2. Välja mõista A.V-lt B2 Impact OÜ kasuks ESTO AS ja kostja vahel 25.08.2024

sõlmitud krediidikontolepingust nr XXX võlgnevus 4209,37 eurot (millest 4000 eurot

põhivõlgnevus; 9 eurot intress, 165,37 eurot perioodi 18.12.2024 kuni 30.04.2025 eest

sissenõutavaks muutunud viivis; sissenõudmiskulud 35,00 eurot).

3. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi A.V vastu intressi 496,84 euro

väljamõistmiseks.

4. Välja mõista A.V-lt B2 Impact OÜ kasuks sissenõutavaks muutunud viivis

arvestatuna võla põhiosalt (s.o 4000 eurot) perioodi eest 1.05.2025 kuni 22.10.2025

summas 201,34 eurot.

5. Välja mõista A.V-lt B2 Impact OÜ kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud ulatuses (s.o otsuse tegemise seisuga 10,15% aastas) arvestatuna võla

põhiosalt (s.o 4000 eurot) alates 23.10.2025 kuni põhinõude tasumiseni.

6. Menetluskulud jätta A.V kanda.

7. Määrata B2 Impact OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 560

eurot, mis mõista A.V-lt B2 Impact OÜ kasuks välja.

8. Väljamõistetud menetluskuludelt on A.V kohustatud tasuma B2 Impact OÜ-le

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

Tsiviilasi nr 2-25-6623

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle

lahendamist istungil (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7).

Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks

määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 30.04.2025 Pärnu Maakohtule hagiavalduse A.V (kostja)

vastu põhivõlgnevuse 4000 euro, intressi 505,84 euro, sissenõudekulude 35,00 euro,

sissenõutavaks muutunud viivise 165,37 euro ja täiendava viivise väljamõistmiseks alates

1.5.2025 kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Samuti palus hageja välja mõista kostjalt tasutud riigilõiv 595 eurot ja menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2. Pärnu Maakohus võttis 25.07.2025 hagiavalduse menetlusse ning toimetas hagimaterjalid ja

menetlusse võtmise määruse kostjale kätte tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 322 lg

1 alusel 8.8.2025.

Esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid

3. Hageja poolt esitatud asjaolud, seisukohad ja tõendid

3.1. Hagiavalduse kohaselt ESTO AS (krediidiandja) ja kostja sõlmisid 25.8.2024

krediidilepingu nr XXX, mille järgi on kostja kasutanud limiiti 4000 eurot. Kostja kohustus

tagastama igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud

krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Kostja tagasimakseid ei teinud. Kostja rikkus omapoolseid

kohustusi olles viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega 17.12.2024 seisuga:

arve 01.09.2024 summas 66,67 eurot, arve 01.10.2024 summas 163,80 eurot, arve 01.11.2024

summas 378,11 eurot, arve 01.12.2024 summas 581,84 eurot. Krediidiandja saatis 02.12.2024

kostjale lepingu ülesütlemise teate, andes kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks

kuni 16.12.2024. Kostja ei tasunud krediidiandja poolt kindlaks määratud tähtajaks

võlgnevust ning krediidiandja saatis 16.12.2024 kostjale lepingu lõpetamise teate, mistõttu

loetakse leping ülesöelduks 17.12.2024. 2.1.2025 loovutas krediidiandja nõuded hagejale.

3.2. Hageja leiab, et krediidiandja ESTO AS on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet nõuetekohase hoolsusega.

Krediidivõimelisuse hindamisel analüüsis krediidiandja kostja regulaarset sissetulekut ning

finantskohustusi võlgniku esitatud andmete põhjal (sissetulek, finantskohutused jms) ja lähtus

EMTA andmetest. Krediidiandja teostas päringud creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse

ning võttis AS-i Creditinfo krediidiskooringu. Kogutud info analüüsimisel ja krediidiandja

väljatöötatud automatiseeritud metoodika tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et

2 (6)

Tsiviilasi nr 2-25-6623

võlgnik on krediidivõimeline. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud

veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevad

kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel.

3.3. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 40,6% aastas. Krediidilepingu nr

XXX krediidi kulukuse määr on 49,91 % aastas. Krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi

kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma 5 313,91 eurot. Krediidi kulukuse määr

on arvutatud eeldusel, et intressimäär on 40,6% aastas (esialgne (maksimaalne) intressimäär)

ja püsib muutumatuna kogu laenutähtaja jooksul, väljavõtu tasu on 0 eurot ning kogu

krediidilimiit võetakse kasutusse viivitamata ning täies ulatuses ja tagastatakse 12 kuu jooksul

kooskõlas teiste lepingu tingimustega. Kui nimetatud eeldused muutuvad vastavuses

Krediidilepingus sätestatuga, siis muutub ka krediidi kulukuse määr.

3.4. Vastavalt VÕS § 113² lg 2 p 3 ja tarbijakrediidi teabelehe punktile 3 on maksete tasumata

jätmise korral krediidiandjal õigus nõuda kliendilt ka muude sissenõudmiskulude hüvitamist

kooskõlas võlaõigusseaduses toodud piirmääradega. Kohtuvälise menetluse käigus püüdis

hageja korduvalt võtta kostjaga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks on hageja saatnud

kostjale võlateatised kostja e-posti aadressile. Nõude loovutuskirja saatis hageja kostjale

2.1.2025 maksumusega 25 eurot. Hageja korduvalt saatis kostjale meeldetuletused seoses

tasumata võlakohustusega 21.1.2025 maksumusega 5 eurot ja 5.2.2025 maksumusega 5 eurot.

3.5. Hageja arvestab viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 18.12.2024

kuni hagiavalduse esitamiseni 30.4.2025 seadusega sätestatud määras. Kostja võlgneb

hagejale viivist 165,37 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase

tasumiseni alates 1.5.2025 seadusjärgses viivisemääras.

3.6. Hageja soovib tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemist kui kostja hagiavaldusele määratud

tähtajaks ei vasta.

4. Kostja poolt esitatud asjaolud, vastuväited ja tõendid

4.1. Kostjale vastamiseks määratud 14-päevane tähtaeg lõppes 22.8.2025 kell 24.00. Kostja

vastust kohtule esitanud ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus, tutvunud esitatud asjaoludega leiab, et hagi tuleb osaliselt jätta rahuldamata.

6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda

otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli

pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte

esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes

tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas

hagi kuulub rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel

(vt RKTKm 03.04.2018, 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017, 3-2-1-17-17, p 20).

Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja õiguslikult põhjendamatu hagi

peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata

(RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16).

7. Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause

kohaselt omaksvõetud asjaoludel ei ole kostja kohaselt täitnud 25.8.2024 sõlmitud

krediidilepingust nr XXX tulenevaid rahalisi kohustusi, mistõttu on krediidiandja lepingu üles

öelnud. Hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel tuleneb kostja vastu esitatud nõue

krediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 mõistes. VÕS § 401 lg 1 järgi

krediidilepingust tulenevaks krediidiandja põhikohustuseks on anda krediidisaajale

rahasumma, krediidisaaja põhikohustus on krediidi kasutamise eest maksta tasu ja tagastada

3 (6)

Tsiviilasi nr 2-25-6623

krediit. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg

1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule. VÕS § 82 lg 1 kohaselt kui kohustuse

täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita

sellel tähtpäeval. VÕS § 100 sätestab kohustuse rikkumise mõiste, mille kohaselt kohustuse

rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine,

sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust

rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik

rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on nõuded

omandanud loovutamise teel. Vastavalt VÕS § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude

võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule

(nõude loovutamine). Tarbija võlaõigusseaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu,

mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 5).

Hagiavalduse kohaselt kostja võlgnevuse katteks tagasimakseid teinud ei ole, mistõttu

mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tagastamata krediidi 4000 eurot.

8. Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale

üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS §

1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh

selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati,

kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka

Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel

analüüsima, kas on rikutud laenuandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija

krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-

Finance s. r. o. vs. GK, p 46; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 13).

9. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–4

näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades

andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on

krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja

lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4.

Krediidiandjate ja- vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -

vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades

käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja

tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab,

et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja

kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto

väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist

tõendama krediidiandja. Kuivõrd krediidiandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad

asjaolud hagiavalduses esile tuua.

10. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et seoses tarbijakrediidiga tuleb vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks krediidiandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata

tema krediidivõimet ja et piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja

riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku

krediidivõimekuse kohta.

Krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline,

et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast

tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena

4 (6)

Tsiviilasi nr 2-25-6623

ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt

RKTKo 31.01.2018 nr 2-14-21710/105, p 25.3; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 22).

11. Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et krediidiandja oleks piisavalt

kogunud andmeid kostja krediidivõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud.

Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt

asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste

selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Et krediidiandja loovutas nõude hagejale, tuli

hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua. Hageja ei ole hagiavalduses ega ka hiljem

kohtule selliseid asjaolusid esile toonud. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta,

et krediidiandja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis on krediidiandja

rikkunud VÕS § 4034 lg-t 6 ja selle tagajärjena loeb kohus VÕS § 4034 lg 7 järgi

intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära.

12. Krediidiandja esitas 2.12.2024 kostjale lepingu ülesütlemise avalduse. Selleks ajahetkeks

oli kostja võlgnevuses esimese nelja osamakse tasumisega, seega oli lepingu ülesütlemise

esmane eeldus täidetud (poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1

sätestatut). Täidetud on ka edutu kahenädalase täiendava tähtaja andmise nõue. Krediidiandja

saatis 2.5.2022 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse tasuda võlgnevus 14 päeva jooksul.

Kuna kostja mitte ühtegi tagasimakset ei teinud, jäädes võlgnevusse 4 järjestikuse

osamaksega, oli krediidiandjal VÕS § 416 lg 1 tulenev alus leping üles öelda.

13. Alates lepingu sõlmimisest kuni selle ülesütlemiseni oli VÕS §-s 94 sätestatud

intressimääraks 4,25% aastas, mistõttu rahuldab kohus osaliselt hageja intressinõude summas

9 eurot ((4000€/60) x (40,6%/12) x 4)) ning ülejäänud osas jätab kohus hageja intressinõude

rahuldamata.

14. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni

25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle

1000 euro.

Hagiavalduse kohaselt sissenõudekulud on kokkulepitud tarbijakrediidi teabelehe p-s 3.

Kostjale saadeti pärast lepingu lõppemist kolm tasulist meeldetuletuskirja: 2.1.2025

meeldetuletuskiri maksumusega 25 eurot, 21.1.2025 meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot

ja 5.2.2025 meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot. Kohus leiab, et antud asjas on

põhjendatud hageja sissenõudmiskulud meeldetuletuskirjade eest kogusummas 35 eurot.

15. VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär

kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist seadusjärgses viivisemääras alates lepingu ülesütlemise

päevast 18.12.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 30.4.2025. Kohus mõistab kostjalt hageja

kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 165,37 eurot.

16. Tulenevalt hageja nõudest ja TsMS § 367 mõistab kohus viivise alates 1.5.2025 kuni

otsuse tegemiseni välja kindla summana, so 201,34 eurot ning alates 23.10.2025 protsendina

VÕS § 113 lg 1 sätestatud seadusjärgses määras (s.o otsuse tegemise seisuga 10,15%) kuni

põhinõude rahuldamiseni.

5 (6)

Tsiviilasi nr 2-25-6623

17. TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka kulude

rahalise suuruse. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud

ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon

ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline

peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud

ja vajalikus ulatuses.

Riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus ning selle määr on seotud

tsiviilasja hinnaga. Kui hageja oleks lähtunud kehtivast kohtupraktikast ning esitanud

intressinõude seaduses sätestatud määras, tulnuks hagejal tasuda riigilõivu 560 eurot, mitte

595 eurot. Kohus leiab, et hageja põhjendatud ja vajalikuks kuluks on 560 eurot, millise

mõistab kostjalt hageja kasuks välja.

18. TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotlusel kohus kohustab kostjat tasuma väljamõistetud

menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anu Talu

Kohtunik

6 (6)