2-25-110152/6 · Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Siiri Malmberg

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

21. oktoober 2025, Rapla

Tsiviilasja number

2-25-110152

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

B2 Impact OÜ hagiavaldus XX-i (XX) vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

2525,94 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Menetluse vorm

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046)

Hageja lepinguline esindaja XX

Kostja XX (isikukood XXX)

kirjalikus menetluses

RESOLTUSIOON

1. Rahuldada B2 Impact OÜ hagi XX-i (XX) vastu osaliselt.

2. Mõista XX-ilt (isikukood XXX) B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) kasuks välja

põhivõlg summas 1668,30 eurot ja intress summas 21,79 eurot.

3. Mõista XX-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras arvestatuna põhivõla tasumata jäägilt (1668,30 eurot) alates 12.12.2024 kuni

põhivõla täieliku tasumiseni.

4. Jätta B2 Impact OÜ hagi XX-i vastu kohtuotsuse resolutsiooni p-des 2 - 3 nimetamata

osas rahuldamata.

5. Jätta menetluskulud 74,24% ulatuses XX-i kanda ja 25,76% ulatuses B2 Impact OÜ

kanda.

6. Määrata XX-i poolt hüvitavate menetluskulude suuruseks 300,67 eurot ning mõista

nimetatud summa XX-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja.

7. Menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

8. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. Vajadusel toimetada kostjale tagaseljaotsus kätte

avalikult, otsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

KIRJELDAV OSA

Hagiavalduse asjaolud ja hageja seisukohad

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid BB Finance OÜ (edaspidi esialgne võlausaldaja) ja kostja

23.05.2024 veebikeskkonnas laenulepingu nr. 2102483099, mille alusel laenas esialgne

võlausaldaja kostjale 1991 eurot (väljamakse tehti summas 1810 eurot, s.o maha arvestati

lepingutasu 181 eurot), intressimääraga 24% aastas, krediidikulukuse määraga 34,73%.

Viivisemäär on võrdne intressimääraga, s.o 24% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama vastavalt

lepingus kokku lepitud maksegraafikule perioodil 10.07.2024 – 10.06.2027.

2. Laenutaotluses märkis kostja oma igakuiseks sissetulekuks 1500 eurot ja igakuisteks

finantskohustusteks 250 eurot. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostjal maksehäirete puudumist ja

tema majanduslikku võimekust erinevatest andmebaasidest ning kostja pangakonto väljavõtte

alusel. Esialgne võlausaldaja jõudis järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.

3. Kostja on teinud tagasimakseid kokku 158 euro ulatuses. Kostja jättis tasumata maksed alates

10.09.2024 osamaksest. Esialgne võlausaldaja saatis kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse

24.11.2024, andes kostjale täiendava tähtaja oma kohustuste täitmiseks. Kostja ei täitnud oma

kohustusi ka talle selleks antud täiendava tähtaja jooksul, siis ütles esialgne võlausaldaja lepingu

ühepooleselt üles 11.12.2024.

4. Esialgne võlausaldaja loovutas lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale 11.12.2024.

5. Hageja põhinõude suurus on 1913,64 eurot, intressinõude suurus on 149,40 eurot. Hageja

viivisnõue on 201,26 eurot. Võla sissenõudmiskulude nõude suurus on 48,27 eurot. Kostjale on

saadetud tasulised meeldetuletuskirjad: 11.09.2024, 11.10.2024, 10.11.2024, 30.12.2024,

13.01.2025 ja 30.01.2025.

6. Kohus võttis hagi menetlusse 05.06.2025 ja määras kostjale tähtaja hagile vastamiseks 14 päeva

kohtumääruse ja hagimaterjalide kättesaamisest. Kuna kohtule ei ole kostja tegelik elu-/asukoht

ega sidevahendite andmed teada, siis toimetas kohus hagimaterjalid ja hagi menetlusse võtmise

määruse kätte avalikult. Teade avaldati Ametlikes Teadaannetes 12.06.2025. Teade loeti kätte

saaduks 28.06.2025. Hagile vastamise tähtaeg saabus seega 14.07.2025. Kostja ei esitanud

hagivastust.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

2 (7)

7. Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1

kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poole muudest avaldustest. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on

tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.

8. TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus

on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited

kostja poolt omaksvõetuks. Seega on tegemist kohtu õiguse, mitte kohustusega teha tagaseljaotsus.

Kuigi kostja ei ole käesoleval juhul hagile vastanud, on kohtu hinnangul vajalik teha asjas sisuline

otsus, kuivõrd kohus peab omal algatusel kontrollima lepingu kehtivust ex officio, mh

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (Riigikohtu 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098, p

13).

9. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS

§ 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohus tuvastab, et kostja ja esialgne

võlausaldaja sõlmisid 23.05.2024 veebikeskkonnas laenulepingu nr 2102483099, mille alusel

laenas esialgne võlausaldaja kostjale 1991 eurot (väljamakse tehti summas 1810 eurot, s.o maha

arvestati lepingutasu 181 eurot) (dtl 170, lepingu tingimused dtl 172 - 174). Hagiavalduse kohaselt

sõlmisid esialgne võlausaldaja ja kostja tarbijakrediidilepingu. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis

annaksid aluse lepingu teistsuguseks kvalifitseerimiseks. Kohtule esitatud maksekorraldusest

nähtuvalt on kostjale 23.05.2024 tehtud makse summas 1810 eurot (dtl 171). Seega on esialgne

võlausaldaja kostjale temaga sõlmitud lepingu alusel reaalselt laenu andnud.

10. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu

muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Kohus tuvastab, et esialgne

võlausaldaja loovutas kohtuotsuse p-s 9 nimetatud lepingust tulenevad rahalised nõuded hagejale

11.12.2024, millest teatati kostjale 11.12.2024 (dtl 86). Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest

saaks järeldada, et loovutamine ei oleks olnud kehtiv.

11. Vastavalt VÕS § 4031 lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et

ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab

krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud

lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija

eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta.

Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. on kohus

seisukohal, et krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks

kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest

lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir,

3 (7)

arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Vastavalt VÕS § 404 lg-le

21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja

eeldused. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõue seletuskirja kohaselt on eeltoodud

sätete aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2008/48 ülevõtmine Eesti õigusesse.

Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et

krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel asutatud eeldused peavad olema krediidilepingus

sõnaselgelt ära nimetatud ja selleks ei piisa sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi

analüüsides ise välja selgitada. Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et

nende andmete märkimata jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse

hinnata oma kohustuse ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille

kohaselt krediidiandja kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48

artikli 23 tähenduses proportsionaalseks. VÕS § 408 lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad

andmed krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt

krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta,

loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed

tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid.

Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti

määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et VÕS § 408 lg-s 4 sätestatud

„andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks

kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti. Vastasel korral

puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti märgitud või mitte

ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra protsendi avaldamine

seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja kohustusi, tagada tarbijale

võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti, ja kui mitte,

siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust

(viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59).

12. Krediidikulukuse määra arvutamise aluseid lepingu nr 2102483099 eritingimustes,

üldtingimustes ega Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel (dtl 192 - 194) esitatud ei ole.

Esitatud on vaid krediidi kulukuse määra protsent. Seega on kohus seisukohal, et lepingu nr

2102483099 puhul ei ole B2 Impact OÜ-l õigus nõuda lepingujärgset intressi VÕS § 408 lg 4

alusel.

13. Lisaks eeltoodule on kohus seisukohal, et hageja ei ole toonud hagiavalduses eile asjaolusid,

mille alusel saaks järeldada, et esialgne võlausaldaja järgis kostja suhtes vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

VÕS § 4034 lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast

teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise

kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja

lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4.

Eeltoodud sätted kehtisid ka kostjaga sõlmitud krediidilepingu sõlmimise ajal samas sõnastuses.

Riigikohtu 24.11.2023 määruse nr 2-21-13098 p-i 18 kohaselt peab krediidiandja omandama teabe

kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta.

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste näitajate kohta:

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised

kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade

ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud

kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija

4 (7)

varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto

väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See

tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et

tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hagiavaldusest

nähtub, et kostja märkis laenutaotluses oma igakuise sissetuleku suuruseks 1500 eurot ning

igakuiste finantskohustuste suuruseks 250 eurot. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostjal

maksehäirete puudumist ja tema majanduslikku võimekust erinevatest andmebaasidest, samuti

kostja kontoväljavõtete alusel. Pangakonto väljavõtte analüüsi tulemusel saadi kostja keskmiseks

netosissetulekuks 1000 eurot. Krediidiandaja lähtus krediidiotsuse tegemisel pangakonto

väljavõttelt saadud keskmisest netosissetulekust 1000 eurot, igakuiste finantskohustustena võttis

esialgne võlausaldaja arvesse 404 eurot. Esialgne võlausaldaja jõudis järeldusele, et kostja on

krediidivõimeline. Kohus on seisukohal, et hagiavaldusest ei nähtu asjaolusid, mille alusel saaks

järeldada, et esialgne võlausaldaja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kohus leiab, et esialgne võlausaldaja ei selgitanud lepingu sõlmimisel välja kostja muude

kohustuste ulatust ega tuvastanud kostja tegelikke kulude suurust, sh igakuised vältimatud

püsikulutused toidule, eluasemele jms. Kostja kontoväljavõttest (dtl 48 - 75) nähtuvalt on ainuüksi

kostja nelja kuu keskmised eluasemekulud (üür) 495,17 eurot (igakuised ülekanded Victor

Lebedevile selgitusega „üür“), mis moodustab sisuliselt ½ kostja igakuisest sissetulekust. Samast

kontoväljavõttest nähtuvalt on esialgne võlausaldaja tuvastanud, et kostjal olid kohustused Primero

Finants ja Placet Group OÜ ees. Kontoväljavõttest võib järeldada, et kohustused Placet Group OÜ

ees on tekkinud Placet Group OÜ poolt kostjale 09.05.2024 üle kantud laenust summast 2300

eurot. Kuivõrd kohtule esitatud kontoväljavõte käsitleb ajavahemikku 22.01.2024 – 21.05.2024,

siis ei nähtu kontoväljavõttest Placet Group OÜ-le 09.05.2024 saadud laenusumma tehtud

igakuiseid tagasimakseid. Hageja esitatust ei nähtu, et teavet oleks kogutud kõigi nimetatud

kohustuste põhiosa ja intresside suuruse, lepingute kestuse ning sellest tulenevalt ka kohustuste

võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kohta kostja maksevõimele.

Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust

piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda

jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks

laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma

uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et

teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud.

Asjaolu, et esialgne võlausaldaja hindas küll kostja igakuist sissetulekut (1000 eurot), kuid jättis

sisuliselt kontrollimata kostja igakuiste kulude suuruse, ei saa vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimisel piisavaks. Kohus asub seisukohale, et esialgne võlausaldaja rikkus

23.05.2024 lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu

intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui

tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale

lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud

tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole teada, et krediidiandja oleks kostjale

tagasimaksed uuesti määranud VÕS § 403 lg 7 alusel. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele ega neid

kinnitavatele tõenditele, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata

krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid.

5 (7)

14. Hageja esitas 04.06.2025 hagiavalduse täpsustuses ümberarvestuse. Hageja selgituste kohaselt

on kostja lepingu alusel teinud tagasimakseid kokku 158 eurot. VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt

tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa

Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Asjassepuutuva lepingu

sõlmimise ajal on VÕS § 94-järgne intressimäär 4,50%. Ümberarvestuse kohaselt on kostja poolt

tasutud summast (s.o 158 eurost) loetud tasutuks põhivõlg 141,70 euro ulatuses ja intress 16,30

euro ulatuses. Lepingu ülesütlemise teate saatmise ajaks, s.o seisuga 11.12.2024. a, oli kostja

võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega (s.o 10.10.2024, 10.11.2024 ja 10.12.2024

osamaksetega) VÕS § 416 lg 1 kohaselt. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et leping tuleb

lugeda lõppenuks 11.12.2024. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlg 1668,30

eurot (1810-141,70). Samuti kuulub kostjalt väljamõistmisele intress perioodi 10.09.2024 –

11.12.2024 eest kokku summas 21,79 eurot.

15. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kuna lepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning leping on

lõppenud 11.12.2024, siis on hagejal õigus saada viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates lepingu lõppemisest.

16. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see

ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Tallinna Ringkonnakohus on 16.03.2023 otsuses nr 2-18-15885 (p 16.3) asunud

seisukohale, et VÕS § 4034 lg 7 teine lause hõlmab ka sissenõudmiskulusid. Eeltoodust tulenevalt

jätab kohus rahuldamata hageja võla sissenõudmiskulude nõude summas 48,27 eurot.

17. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses

või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab

menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus

samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes

aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).

Kuna kohus rahuldas hagi 74,24% ulatuses, siis jäävad menetluskulud vastavas ulatuses kostja

kanda (TsMS § 163 lg 1) ja 25,76% ulatuses hageja kanda.

Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud

riigilõiv 385 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Kokku on kulud 405 eurot.

Riigilõiv on kohtu arvates vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Seega kuulub kostjalt hageja

kasuks väljamõistmisel hagiavalduselt kokku tasutud riigilõiv 385 eurot. Riigilõiv on kohtute

infosüsteemist nähtuvalt tasutud. Samuti on põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot

(TsMS § 4842). Eeltoodut arvestades on hageja põhjendatud menetluskulud kokku 405 eurot.

Kostja ei ole menetluses osalenud ja tal ei saa seega olla menetluskulusid tekkinud. Kuna kohus

jättis 74,24% ulatuses menetluskulud kostja kanda, siis tuleb kostjal hüvitada hagejale

menetluskulud kokku 300,67 eurot.

Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on esitanud kohtule TsMS § 177 lg 4 kohase

6 (7)

taotluse, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

Siiri Malmberg

kohtunik

7 (7)