2-23-13806/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Mati Maksing, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.10.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-13806

Kohtuasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi D.X vastu võla

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.04.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali

05.05.2025

apellatsioonkaebus (täpsustatud 16.05.2025)

Kaebuse hind

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

7514,25 eurot

Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): TF Bank AB

(publ.) Eesti filiaal (registrikood 14304235), lepinguline

esindaja Sigrid Rahkema

Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja):

D.X

(isikukood XXX)

Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel: Rediem

Capital AB (Rootsi registrikood 559310-4697),

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 07.04.2025 otsus jätta lõppjärelduses muutmata, muutes

osaliselt otsuse põhjendusi.

2. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda, kolmanda isiku

menetluskulud hageja poolel tema enda kanda. Kuna kostjal hüvitamisele

kuuluvad menetluskulud puuduvad, siis menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei

määrata.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hagi aluseks olevad asjaolud, nõue ja kostja seisukoht

1. Hageja on esitanud hagis järgnevad nõuded:

Mõista kostjalt hageja kasuks välja võlg 8 151,46 eurot ja sissenõutavaks muutunud

viivis 1 757,91 eurot;

Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates 29.09.2023 kuni põhinõude summas 6

532,56 eurot täitmiseni lepingujärgses määras 0,065% päevas.

2. Hagi kohaselt sõlmisid TF Bank AB Eesti filiaal ja kostja 02.07.2019

tarbijakrediidilepingu, mille alusel kostja sai laenu 7 000 eurot intressi ja viivisega

19,90% aastas (dtl 42-50).

3. Hageja selgitab, et enne võlatunnistuse sõlmimist on kostja teinud kokku tagasimakseid

summas 3 688,08 eurot (2 856,90+831,18). Võlatunnistuse sõlmimise seisuga oli kostja

võlgnevus kokku 8 146,46 eurot (võlgnevus), millest: põhisumma 6 532,56 eurot, viivis

1 081,51 eurot, intress 532,39 eurot.

4. TF Bank AB Eesti filiaal ja kostja sõlmisid 25.07.2022 võlatunnistuse nr 273527 ning

võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe. Kokkuleppe kohaselt kostja

kinnitas võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava

viivise suurust, ning nõustus, et võlatunnistuse andmisega kaotab võlgnik võimaluse

vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks

oleva nõudega seotud vastuväiteid.

5. Kokkuleppe kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga

hagejale kokku 8 146,46 eurot (võlgnevus), millest: põhisumma 6 532,56 eurot, viivis 1

081,51 eurot, intress 532,39 eurot. Samaaegselt võlatunnistuse andmisega sõlmitud

maksekokkuleppe kohaselt on viivise määr 0,065% võlgnetava põhivõla summalt

päevas. Kostja kohustus võlga tagastama kokku lepitud maksegraafikute alusel.

Lisandus ühekordne lepingutasu 5 eurot.

6. Peale võlatunnistuse sõlmimist ei ole kostja enam tagasimakseid teinud.

Kostja seisukoht

7. Kostja kohtu määratud tähtajaks hagile vastust esitanud ei ole.

Maakohtu otsus

8. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3

311,92 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 231,38 eurot, viivise põhinõudelt (3

311,92 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 29.09.2023 kuni

põhinõude (3 311,92 eurot) täitmiseni. Ülejäänud osas jättis hagi rahuldamata,

menetluskulud jättis 34% ulatuses kostja kanda ja 66% ulatuses hageja kanda, mõistes

kostjalt hageja kasuks menetluskuluna 405,10 eurot ja viivise menetluskulult VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Kohus tuvastas asjas esitatud tõendite alusel, et hageja ja kostja sõlmisid 02.07.2019

tarbijakrediidilepingu, mille alusel kostja sai laenu 7 000 eurot intressi ja viivisega

19,90% aastas (dtl 42-50).

Hageja ja kostja sõlmisid 25.07.2022 võlatunnistuse nr 273527 ning võlausaldaja ja

võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe (dtl 8-14). Kokkuleppe kohaselt kostja

kinnitas võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava

viivise suurust, ning nõustus, et võlatunnistuse andmisega kaotab võlgnik võimaluse

vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks

oleva nõudega seotud vastuväiteid.

Kokkuleppe kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga

hagejale kokku 8 146,46 eurot (võlgnevus), millest: põhisumma 6 532,56 eurot, viivis 1

081,51 eurot, intress 532,39 eurot. Samaaegselt võlatunnistuse andmisega sõlmitud

maksekokkuleppe kohaselt on viivise määr 0,065% võlgnetava põhivõla summalt

päevas. Kostja kohustus võlga tagastama kokku lepitud maksegraafikute alusel. Lisandus

ühekordne lepingutasu 5 eurot.

Otsuse põhjenduste kohaselt kohustas kohus hagejat 24.11.2023 määrusega (dtl 24)

esitama detailsed andmed ning neid kinnitavad tõendid selle kohta, et vastutustundliku

laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige, kuidas on

hageja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on krediidivõimekust

hinnatud ning, kas esitatud teave on olnud piisava selgusega. Kohus märkis 24.11.2023

määruses, et kui hageja jätab tähtaegselt esitamata andmeid selle kohta, et kostjale laenu

andmisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, võib kohus jätta hagi

rahuldamata.

Hageja on 07.12.2023 menetlusdokumendis selgitanud, et hageja hinnangul laenuandja

täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase

hoolsusega ning järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid. Hageja selgitas, et

krediidianalüüsi läbiviimiseks esitas kostja enda konto väljavõtte (dtl 65). Laenuandja

tuvastas, et kostja keskmine sissetulek oli igakuiselt 818,00 eurot ning peale

laenutaotluse heakskiitmist saaksid isiku kohustused olema 347,22 eurot kalendrikuus, st

kostjale jääb raha reservi vähemalt 470,78 eurot (818-197,22-150).

Kohus tuvastas, et hageja on õigesti välja arvutanud kostja sissetuleku suuruse. Samas

tuvastas kohus, et kostja on esialgse laenu taotlemisel tõepoolest märkinud enda

igakuiste kohustuste suuruseks 150 eurot (dtl 51), kui tema poolt laenuandjale esitatud

pangakonto väljavõttest (dtl 65-70) nähtuvalt on ta laenu taotlemisele eelnenud 6 kuul

tasunud igakuiselt Swedbank AS-le varasemate kohustuste katteks suurusjärgus 800-830

eurot (summad erinevad kuude lõikes). Seega on näha, et juba enne uute kohustuste

võtmist ületasid kostja kohustused tema sissetulekuid.

Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtule esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks

enne 25.07.2022 võlatunnistuse, lepingu muutmise kokkuleppe sõlmimist kostja

krediidivõimet üleüldse hinnanud.

Kohus leiab, et eeltoodut arvesse võttes ei olnud kostja 02.07.2019 laenulepingut ning

25.07.2022 võlatunnistuse, lepingu muutmise kokkulepet sõlmides krediidivõimeline

VÕS § 4034 lg 1 tähenduses.

Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et laenuandja oleks kostjalt küsinud

andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks midagi

võltsinud - tema suured kohustused nähtuseid väga selgelt tema esitatud konto

väljavõttest. Seega on tarbijakrediidileping tühine intressi ja muude krediidiga seotud

tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.

Hageja leiab, et võlatunnistuse sõlmimise seisuga oli kostja võlgnevus kokku 8 146,46

eurot (võlgnevus), millest: põhisumma 6 532,56 eurot, viivis 1 081,51 eurot, intress

532,39 eurot.

Hagiavalduse kohaselt teostas hageja kostjale väljamakseid kogusummas 7 000 eurot

(dtl 94). Hageja selgitab, et enne võlatunnistuse sõlmimist on kostja teinud kokku

tagasimakseid summas 3 688,08 eurot (2 856,90+831,18) (vt dtl 63, 64). Kohus arvestab

kõik kostja tagasimaksed põhiosa katteks tasutuks ja seega on põhinõude jäägiks algne

laenusumma miinus tagasimaksed: 7000 – 2 856,90 – 831,18 = 3 311,92 eurot.

Ülejäänud osas 8 151,46 – 3 311,92 = 4 839,54 eurot jätab kohus põhinõude

rahuldamata. Võlatunnistuse ja sellele lisatud maksegraafiku kohaselt (dtl 13) pooled

uues maksegraafikus intressi tasumises kokku ei leppinud ja kohus arvestab intressi

summaks 0 eurot.

Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist. Tulenevalt VÕS

§ 113 lg 1 teisest lausest on antud juhul viivisemääraks 8% aastas. Eeltoodust tulenevalt

ja kuivõrd kohus tuvastas vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, leiab kohus,

et hagejal on õigus kostjalt nõuda alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o.

alates 11.02.2023 kuni hagi esitamiseni (28.09.2023) viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras põhinõudelt (3 311,92 eurot), mis on 231,38 eurot. Seega tuleb

kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel välja mõista 28.09.2023 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis summas 231,38 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja

viivisenõude 1 757,91 – 231,38 = 1 526,53 euro ulatuses.

Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste

väljamõistmist. Kohus leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel

rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt (3 311,92

eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast

päevast, st 29.09.2023 kuni põhinõude täitmiseni.

Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse summas 3 311,92 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 231,38 eurot

ning mittesissenõutavaks muutunud viivise. Kohus jätab hagi ülejäänud osas

rahuldamata.

Kohus märgib, et hageja esitatud hagi hinnaks oli 11 459,22 eurot, kuid kohus rahuldab

hageja hagi 3 311,92 (põhinõue) + 231,38 (sissenõutav viivis) + 397,43 (edasiulatuv

aastane viivise summa) = 3 940,73 euro ulatuses, s.o 34% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt

jätab kohus menetluskulud 34% ulatuses kostja ja 66% ulatuses hageja kanda.

Hageja on käesolevas menetluses kokku kandnud menetluskulusid summas 1 178 eurot.

Võttes arvesse, et kostjal tuleb hagejale hüvitada 34% hageja menetluskuludest tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 405,10 eurot.

Hageja on palunud märkida vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 menetluskulude

kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab

taotluse.

Kostja pole käesolevas menetluses seisukohti esitanud, seega loeb kohus, et kostjal

hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

Apellatsioonkaebus

9. Apellatsioonkaebuses palus hageja maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäi

rahuldamata ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, menetluskulud jätta kostja kanda,

alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebuse põhjenduste

kohaselt ei ole krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Apellant

on seisukohal, et apellandi poolt esitatud tõendid ei anna alust asuda järeldusele, et

krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Vastus apellatsioonkaebusele

10. Vastustaja apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud.

Menetluse edasine käik

11. Tallinna Ringkonnakohtusse saabus 05.05.2025 apellandi apellatsioonkaebus Harju

Maakohtu 07.04.2025 otsuse peale, mille kohus pärast kaebuse täpsustamist, 04.06.2025

määrusega menetlusse võttis. Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja

ringkonnakohtule avalduse kaasata TsMS § 213 alusel iseseisva nõudeta kolmanda

isikuna õiguseelneja/apellandi poolel Rediem Capital AB.

Avalduse kohaselt on 13.09.2024 toimunud nõuete loovutamine, millega TF Bank AB

(publ.) Eesti filiaal loovutas oma nõuded, sh nõude D.X vastu, Rediem Capital AB-le.

Õigusjärglasel Rediem Capital AB-l on õiguslik huvi selle suhtes, et vaidlus

lahendatakse tema õiguseelase kasuks. Rediem Capital AB andis ringkonnakohtule

18.06.2025 teada, et on nõus olla kaasatud iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja

poolel käesolevas tsiviilasjas.

25.08.2025 määrusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus TF Bank AB (publ.) Eesti

filiaali avalduse kolmanda isiku kaasamiseks kaasates asja menetlusse iseseisva nõudeta

kolmanda isikuna hageja poolel Rediem Capital AB (Rootsi registrikood 559310-4697).

Kolmas isik toetas apellatsioonkaebust.

Ringkonnakohtu seisukoht

12. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta lõppjärelduses muutmata, muutes

osaliselt otsuse põhjendusi, apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

13. Asja materjalidest nähtub:

-Hageja ja kostja sõlmisid 02.07.2019 tarbijakrediidilepingu, mille alusel kostja sai laenu 7

000 eurot intressi ja viivisega 19,90% aastas (dtl 42-50).

- Kostja tegi laenulepingu järgi tagasimakseid 3 688,08 eurot.

-Hageja ja kostja sõlmisid 25.07.2022 võlatunnistuse nr 273527 ning võlausaldaja ja

võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe (dtl 8-14). Kokkuleppe kohaselt tunnistas kostja,

et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale kokku 8 146,46 eurot, millest:

põhisumma 6 532,56 eurot, viivis 1 081,51 eurot, intress 532,39 eurot. Samaaegselt

võlatunnistuse andmisega sõlmitud maksekokkuleppe kohaselt on viivise määr 0,065%

võlgnetava põhivõla summalt päevas. Kostja kohustus võla tagastama kokku lepitud

maksegraafikute alusel. Lisandus ühekordne lepingutasu 5 eurot.

-Kostja võlatunnistuses kokkulepitud maksegraafikut ei täitnud, jäädes hageja ees

võlgnevusse.

-Maksegraafikujärgse viimase osamakse tasumise tähtaeg oli hagiavalduse esitamisel

möödunud.

14.Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et maakohus tuvastas ebaõigesti krediidiandja poolt

vastutustundliku laenamise rikkumise. Asjas ei vaielda apellatsioonimenetluses selle üle, et

kui vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine leiab tuvastamist, on maakohus otsuses

kostjalt võlgnevuse, viivise ja menetluskulud õigesti välja mõistnud.

15.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti esile toonud käesoleva vaidluse

lahendamisel kohaldatavad õigusnormid. Seejuures on sätestavad kohustuse järgida

vastutustundliku laenamise põhimõtteid VÕS § 4034 mille lg 1 kohaselt peab krediidiandja

enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija

krediidivõimelisust ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama

paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediiti lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta.

Muuhulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset

sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks

eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des

1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Finantsinspektsiooni juhendi p 9.11. järgi krediidiandja või -

vahendaja võtab krediidivõimelisuse hindamisel arvesse mh tarbija muid kogumis mõistlikult

hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele (nt kulutused toidule, kommunaalkuludele,

sideteenustele, kindlustusmaksetele jne).

16. Eeltoodu alusel tuli krediidiandjal enne laenulepingu sõlmimist välja selgitada, kas kostja

on krediidivõimeline. Maakohus asus seisukohale, et hageja on õigesti välja arvutanud kostja

sissetuleku suuruse. Samas tuvastas maakohus, et kostja on esialgse laenu taotlemisel

märkinud enda igakuiste kohustuste suuruseks 150 eurot (dtl 51), kuid tema poolt

laenuandjale esitatud pangakonto väljavõttest (dtl 65-70) nähtuvalt on ta laenu taotlemisele

eelnenud 6 kuul tasunud igakuiselt Swedbank AS-le varasemate kohustuste katteks 800-830

eurot (summad erinevad kuude lõikes). Maakohus leidis, et kuna juba enne uue

laenukohustuse võtmist ületasid kostja kohustused tema sissetulekuid, on tõendatud, et hageja

rikkus vastustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Apellatsioonkaebuses toob apellant

esile, et maakohus on ekslikult pidanud kostja kontolt igakuiselt 800-830 euro väljavõtmist

kohustuseks Swedbank AS ees. Ringkonnakohus nõustub apellandi väitega. Sularaha

väljavõtmist ei ole põhjendatud pidada kohustuste täitmiseks. Siiski leiab ringkonnakohus, et

maakohus ei eksinud jõudes lõppjärelduses tõdemuseni, et hageja rikkus kostjale laenu andes

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt.

17. Kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt oli tal kohustus enne hagejalt laenu taotlemist

Swedbank AS ees ligikaudu 150 euro suuruses summas igakuiselt. Hageja on arvestanud, et

kostja igapäevasteks kuludeks kulub 221,36 eurot, mis oli sel ajal statistikapõhine arvestuslik

elatusmiinimum. Liites elatusmiinimumi, kohustuse suuruse Swedbank AS ees ja tulevase

igakuise kohustuse, oli kostja hageja seisukoha järgi laenukõlbulik. Ringkonnakohtu arvates

ei ole hageja sisuliselt kostja krediidivõimelisuse kontrolli teinud, kuigi vastavad andmed, mis

näitasid seda, et kostja laenu teenindamise võime on puudulik, olid talle esitatud. Nii nähtub

kostja esitatud pangakonto väljavõttest, et kostjale ei jäänud perioodi jooksul, mille kohta

pangakonto väljavõte esitati, enne igakuise sissetuleku laekumist kunagi üle summat, mis

võimaldaks igakuist täiendavat laenumakset tasuda. Lisaks on hageja jätnud tähelepanuta, et

laenu taotlemisel on kostja märkinud, et ta on eluruumi rentnik (üürnik). Seetõttu on hageja

seisukoht, et kostja igakuiste püsikulude suuruseks saab pidada 221,36 eurot ilmselgelt

ebaõige. Hageja ei ole püüdnudki välja selgitada kostja igakuiste püsikulude suurust ning

sellest tulenevalt ei ole konservatiivselt kostja sissetulekuid ja väljaminekuid analüüsinud.

18. Krediidivõimelisuse hindamine tähendab kohtu hinnangul veendumist, et tarbija on

lepingut sõlmides seisundis, mis võimaldab tal tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused

täielikult täita, ilma et kohustuste täitmine ohustaks tema toimetulekumiinimumi. Sealjuures

ei saa krediidiandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud

informatsioonist sissetulekute väljaminekute sh kohustuste kohta, vaid ta peab seda

kontrollima. Lähtuda ei saa pelgalt ka riigi statistilistest andmetest elatusmiinimumi kohta.

Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärki. Tarbija

krediidivõime hindamisel peab krediidiandja veenduma, et tarbija suudaks krediiti tagasi

maksta enda jooksvast püsivast sissetulekust. Vastutustundliku laenamise printsiibi kohaselt

peab krediidiasutus tundma oma klienti, mis tähendab kohustust hinnata enne krediidilepingu

sõlmimist konkreetse tarbijast laenutaotleja võimekust laen tagasi maksta.

19.Apellatsioonkaebuses toob hageja esile, et kuna kostja suutis laenu teenindada ligikudu 1,5

aastat, siis viitab see sellele, et hageja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimine tuleb tuvastada enne laenulepingu sõlmimist. Need asjaolud, et kostja suutis laenu

mingi aeg teenindada peale laenulepingu sõlmimist ei tõenda veenvalt hageja poolt

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, sest teadmata on mille arvelt kostja laenu

teenindas, st kas ta sai abi mõnelt lähedaselt isikult ja/või võttis hiljem mõnelt teiselt

krediidiandajalt selleks laenu. Kostja konto väljavõttest nähtuvalt ongi keegi lähisugulastest

(sama perekonnanimi) talle mitmeid kordi ülekandeid teinud. Selliseid kaootilisi makseid ei

saa aga pidada kostja püsivaks sissetulekuks.

20.Ringkonnakohtu arvates on tuvastatud, et enne kostjaga laenulepingu sõlmimist hageja

vastutustundliku laenamise põhimõtet ei järginud. Kuna võlatunnistus sõlmiti käsitletud

laenulepingust tulenevate kohustuste ümberkujundamiseks ei ole ka võlatunnistus sõlmitud

vastutustundliku laenamise põhimõtet järgides. Maakohus rahuldas hageja nõude põhjendatult

osaliselt ning jaotas vastavalt sellele menetluskulud.

Menetluskulude jaotus

21. Kuna eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata, jäävad poolte menetluskulud

ringkonnakohtus hageja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel, 3 isiku kulud hageja poolel tema enda

kanda TsMS § 167 lg 2 järgi. Kuna kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, siis

rahaliselt menetluskulusid kindlaks ei määrata.

/allkirjastatud digitaalselt/