2-20-8997/99 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 20. oktoober 2025

Tsiviilasja number

2-20-8997

Tsiviilasi

AVK TECH OÜ hagi OÜ Peremaakler ja Tamara

Nikolajeva vastu solidaarselt 37 700 euro, intressi ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 20. jaanuari 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ

Peremaakler

ja

Tamara

Nikolajeva

apellatsioonkaebused

Apellatsioonkaebuste hind

66 882 eurot 8 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja AVK TECH OÜ (endine ärinimi AVK

Im-Export OÜ, registrikood 11745364), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Ilja Sipari

Kostja OÜ Peremaakler (registrikood 11523072),

seaduslikud esindajad juhatuse liikmed Tamara

Nikolajeva ja Vladimir Litvinov

Kostja

Tamara

Nikolajeva

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras

vandeadvokaat Andrei Matvejev

Asja läbivaatamise viis

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Viru Maakohtu 20. jaanuari 2025. a otsuse resolutsiooni, märkides

selles, et Tamara Nikolajevalt (solidaarselt OÜ-ga Peremaakler) sissenõutavad

summad ei tohi ületada 49 101 eurot. Muus osas jätta maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.

2. OÜ Peremaakler ja Tamara Nikolajeva apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.

3. Lugeda Viru Maakohtu 20. jaanuari 2025. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Rahuldada AVK TECH OÜ (endise nimega AVK Im-Export OÜ) hagi.

2. Välja mõista OÜ-lt Peremaakler ja Tamara Nikolajevalt solidaarselt AVK

TECH OÜ kasuks:

2.1. võlgnevus 39 361 (kolmkümmend üheksa tuhat kolmsada kuuskümmend

üks) eurot 08 senti (millest 37 700 eurot põhinõue, 831,68 eurot tasumata

intress, 829,40 eurot viivis perioodi eest 9. mai 2020-19. juuni 2020);

2.2. viivis alates 20. juunist 2020 (hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast)

0,2 % põhinõudelt päevas kuni põhinõude (37 700 euro) tasumiseni;

2.3. Tamara Nikolajevalt otsuse resolutsiooni p-de 2.1 ja 2.2 alusel

sissenõutavad summad kokku ei tohi ületada 49 010 eurot.

3. Menetluskulud jätta solidaarselt kostjate Peremaakler OÜ ja Tamara

Nikolajeva kanda."

4. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud OÜ Peremaakler ja Tamara Nikolajeva

kanda. OÜ Peremaakler ja Tamara Nikolajeva vastutavad AVK TECH OÜ

menetluskulude hüvitamise eest solidaarselt.

5. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AVK TECH OÜ (endise ärinimega AVK Im-Export OÜ, hageja) esitas 19. juunil 2020

Viru Maakohtule OÜ Peremaakler (kostja I) ja Tamara Nikolajeva (kostja II) vastu

hagiavalduse, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja tagastamata

laen 37 700 eurot, intress 831 eurot 68 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 829 eurot 4

senti ning viivis 37 700 eurolt määras 0,2% päevas alates 20. juunist 2020 kuni põhivõla

tasumiseni. Hageja esitas koos hagiga hagi tagamise taotluse.

OS Retail OÜ (kustutatud, laenuandja) ja kostja I sõlmisid 29. novembril 2018

laenulepingu nr 29112018 (laenuleping). Laenuandja andis kostjale I laenu 19 900 eurot

intressiga 10% aastas. Kostja pidi kuni laenu tagastamise tähtajani tasuma üksnes intressi.

Kostja pidi laenusumma tagasi maksma 15. novembril 2020. Tegemist ei ole

tarbijakrediidilepinguga. Laenuandja kandis kostja I juhise kohaselt laenusumma üle

Mercury Credit OÜ pangakontole. Laenuandja ja kostja II sõlmisid 29. novembril 2018

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu (käendusleping).

Käendaja vastutuse maksimumsumma on 26 000 eurot.

Laenuandja ja kostja I sõlmisid 27. detsembril 2018 laenulepingu lisa nr 1, mille alusel

andis laenuandja kostjale I täiendava laenu 8900 eurot. Laenuandja kandis kostja I juhise

kohaselt laenusumma Mercury Credit OÜ pangakontole. Laenuandja ja kostja I sõlmisid

27. detsembril 2018 käenduslepingu lisa nr 1, mille kohaselt oli laenulepingu alusel

täiendava laenu andmise tõttu käendaja vastutuse maksimumsumma 37 500 eurot.

Laenuandja ja kostja I sõlmisid 13. veebruaril 2019 laenulepingu lisa nr 2, mille alusel

andis laenuandja kostjale I täiendava laenu 8900 eurot. Laenuandja kandis kostja I juhise

kohaselt laenusumma Mercury Credit OÜ pangakontole. Laenuandja ja kostja I sõlmisid

13. veebruaril 2019 käenduslepingu lisa nr 2, mille kohaselt oli laenulepingu alusel

täiendava laenu andmise tõttu käendaja vastutuse maksimumsumma 49 010 eurot.

Laenuandja, kostja I ja hageja sõlmisid 24. oktoobril 2019 laenulepingu ülevõtmise

kokkulepe, mille kohaselt andis laenuandja hagejale üle kõik laenulepingust tulenevad

laenuandja õigused ja kohustused. Kostja I andis selleks nõusoleku.

Kostja I rikkus laenulepingust tuleneva intressi maksmise kohustust. Hageja ütles 8. juunil

2020 laenulepingu kehtivalt üles (laenulepingu p 12). Ülesütlemisest teavitati kostjat II.

Kostja I kohustub tasuma viivist 0,2% tähtaegselt tasumata laenu summalt iga tasumisega

viivitatud päeva eest. Hageja arvestab viivist alates 9. kuni 19. juunini 2020.

2. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Laenuandja ei ole laenulepingut allkirjastanud. Selle allkirjastasid üksnes kostja I

esindajad. Laenuandja ei andnud kostjale laenu. Laenuandjal ei olnud laenu andmiseks

raha. Laenusumma väljamaksmine ei ole tõendatud. Laenuandja ei kandnud Mercury

Credit OÜ pangakontole raha. Kostjad ei pea seega laenu tagastama.

Nõude arvestus ei ole selge. Intress 10% aastas on heade kommetega vastuolus, kuna see

on suurem võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lõikes 1 sätestatud määrast.

Tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Laenuleping on tühine, kuna selles ei märgitud

krediidi kulukuse määra.

3. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Laenud võeti kolmanda isiku Mercury Credit OÜ huvides. Kostja II ei taotlenud neid.

Kostjad olid laenude võtmise ajal surve all.

Hageja ei tõendanud, et laenud kanti kas kostjale I või Mercury Credit OÜ-le üle. AS-i

TBB pank tõend ja notariaalsed lepingud on vastuolus. Laenuandjal ei olnud raha laenu

andmiseks. Laenu väljamaksmine ei kajastu laenuandja majandusaasta aruandes.

Nõude arvestus ei ole selge. Kõigi kostja I maksetega ei arvestatud. Kostja I tasus lisaks

hagis viidatud summadele laenuandjale 2773 eurot 92 senti ja hagejale 1920 eurot.

Laenulepingu ülesütlemine ei olnud seaduslik. Hageja ei järginud VÕS § 114 lg-s 1 ja §

116 lg-s 4 sätestatud nõudeid. Hageja ei andnud enne laenulepingu ülesütlemist täiendavat

tähtaega kohustuse täitmiseks.

Laenuandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja ei kontrollinud

kostja I finantsvõimekust. Kostja I oli laenude taotlemise ajal majanduslikes raskustes.

Laenuleping on seega tühine. Isegi kui laenuleping ei ole tühine, on käendusleping heade

kommetega vastuolu tõttu tühine. Laenuandja ei kontrollinud käendaja maksevõimet.

Nõude üleandmise lepingud ei kajasta, kas mis liiki võlatunnistusega on tegemist. See

tekitab nõude osas kahtlusi.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas 20. jaanuari 2025. a otsusega hagi ning mõistis kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja 37 700 eurot, intressi 831 eurot 68 senti, viivise alates 9.

juunist kuni 19. juunini 2020 summas 829 eurot 40 senti ning viivise põhinõudelt 0,2%

päevas alates 20. juunist 2020 kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud jäid solidaarselt

kostjate kanda.

Hageja nõue tuleneb laenulepingust ja selle lisadest ning laenuandja, kostja I ja hageja

vahel sõlmitud laenulepingu ülevõtmise kokkuleppest. Laenulepingu ülevõtmise kokkulepe

ei ole võlatunnistus, nagu leiavad kostjad. Hageja ja kostja I ei leppinud laenulepingu

ülevõtmise kokkuleppe sõlmimisel kokku deklaratiivse ega konstitutiivse võlatunnistuse

andmises.

Laenulepingud on sõlmitud. Laenuandja ja kostja I juhatuse liikmed allkirjastasid

laenulepingu ja selle lisad. Laenuandja juhatuse liige ja kostja II allkirjastasid

käenduslepingu. Laenuandja, kostja I ja hageja juhatuse liikmed allkirjastasid laenulepingu

ülevõtmise kokkuleppe. Laenuandja oli lepingute sõlmimisega seega nõus. Laenuandja ja

hageja arvestasid kostjate tehtud maksed lepingust tulenevate kostja I kohustuste katteks.

Tegemist ei ole VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepinguga. Laenusaajaks on

juriidiline isik, s.o kostja I, kes ei ole VÕS § 1 lg 5 mõttes tarbija. Krediidikulukuse määra

märkimata ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmine ei oma seega

tähtsust.

Laenuleping ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 järgi heade

kommetega vastuolus ega tühine. Laenatava ja tagasimakstava summa vahe vastavalt 37

000 eurot ja 44 540 eurot 14 senti ei ole ebaproportsionaalne. Kostjad ei tõendanud, et nad

selgitasid laenuandjale laenulepingu sõlmimisel enda makseraskusi. Isegi, kui nad oleksid

seda teinud, said nad laenulepingu sõlmimisega soodsama igakuise maksega kohustuse, kui

see oli Mercury Credit OÜ-ga sõlmitud võlatunnistuses. Kostjad ei toonud välja asjaolusid,

mis kinnitaksid kostjate sundolukorda. Kostja I ei sõlminud laenulepingut sundolukorras.

Kostja I ise otsis võimalusi Mercury Credit OÜ ees olevate kohustuste refinantseerimiseks.

Laenu tasumise tähtaja edasilükkamine mõistliku intressi eest ei ole äärmiselt ebasoodne

tehing.

Kohustused Mercury Credit OÜ ees ei olnud notariaalsete lepingute alusel täidetud. See

nähtub võlatunnisutest ja notariaalsetest lepingutest.

Käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus ega tühine. Käenduslepingu ja selle

lisade sõlmimisel ei kontrollitud käendaja maksevõimet. Samas kostja II ei ole VÕS § 1 lg

5 mõttes tarbija. Kostja II ei olnud kohustatud käenduskohustust võtma. Ta sõlmis

käenduslepingu huvist kostja I majandustegevuse vastu. Laen võeti kostja I

majandustegevuse jätkamiseks. Kostjal II oli juhatuse liikme ja osanikuna võimalik saada

kostja I majandustegevusest isiklikku kasu. Kostja II ei sõlminud käenduslepingut

sõltuvussuhtest tulenevalt.

Laenu väljamaksmine on AS-i TBB pank kinnitusest nähtuvalt tõendatud. Laenuandja

2018. ja 2019. majandusaasta aruannetes kostja vastu nõude näitamata jätmine ei tõenda, et

laenu ei makstud välja. Kostjad tegid laenulepingu alusel tagasimakseid. Nad ei oleks neid

teinud, kui nad ei oleks laenu saanud. Kostjad ei tõendanud, et laenusummasid ei makstud

välja.

Laenuleping ülesütlemise eeldused on täidetud. VÕS § 399 lg 1 punktides 1 ja 2 sätestatud

ülesütlemise alused olid olemas. Kostjad jätsid tasumata märtsi ja aprilli 2020. a

intressimaksed, mais tasusid osaliselt ning jätsid tasumata maikuu intressimakse. Hageja

teatas 28. mail 2020, et ütleb kostjatega sõlmitud laenulepingu üles 8. juunil 2020. Hageja

teatas laenulepingu ülesütlemisest ette 10 päeva. See võis olla liiga lühike tähtaeg. Samas

isegi kui tähtaeg oli liiga lühike, pikenes see mõistliku täiendava tähtajani. Kostjatel oli

seega võimalik laenulepingust tulenevaid kohustusi täita, aga nad ei teinud seda.

Kostja I sai laenulepingu alusel laenuandjalt 37 700 eurot. Laen tuli tagastada laepingu

lõppemisel ühekordse maksena. Kostja I kohustus tasuma lepingu kehtivuse ajal intressi

kokku 5507 eurot 60 senti. Kostjad tasusid intressi 4675 eurot 92 senti. Intressi võlg on

seega 831 eurot 68 senti. Kostja I pidi tasuma viivist 0,2% viivitatud summalt päevas.

Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja II kostja I kohustuste eest solidaarselt kostjaga I.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja I palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada, teha uus otsus, millega

jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus ei arvestanud kostjate seisukohtadega. Kostja I ei palunud laenuandjalt laenu.

Ta ei pöördunud nende poole. Kostja I usaldas V.K.. Kostja I ei saanud laenuandjalt 37

700 eurot. Laenuleping on tühine. Kostja I ei tunnista laenulepingu ülesütlemist. Hageja ei

tõendanud, et laenusummad maksti välja. AS-i TBB pank kinnitus ei ole sobiv tõend.

Hageja oleks pidanud esitama maksekorraldused. Laenuleping sõlmite kolmanda isiku,

mitte kostja I huvides. Intressidena on tasutud 4675 eurot 92 senti. Viivise määr 0,2%

päevas ei ole seaduslik, arvestades, et intress oli 10% aastas.

6. Kostja II palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus, teha uus otsus, millega

jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Laenuleping on tühine, kuna see on heade kommetega vastuolus. Laenulepingu puhul olid

vastastikused kohustused tasakaalust väljas, kuna suur osa laenusummast kasutati

olemasolevate kohustuste refinantseerimiseks, ilma et kostja I oleks saanud tegelikult

majanduslikku kasu. Intressimäär on oluliselt kõrgem seadusjärgsest intressimäärast.

Kostja I oli laenulepingu sõlmimise hetkeks olulistes majandusraskustes. Kostjal II ei

olnud laenulepingu sõlmimise ajal võimalust vastutada kostja I kohustuste eest käendajana.

Laenuandja tegelik eesmärk ei olnud kostjale I laenu andmine, vaid pigem hüpoteegiga

koormatud vara enda kasuks pööramine. Laenu tagastamine oli algusest peale seega

ebatõenäoline, mistõttu oli laenuleping kostja I jaoks ebaproportsionaalselt kahjulik.

Laenuleping sõlmiti surve all, kasutades ära kostja I keerulist majanduslikku olukorda.

Kostja I soovis laenude refinantseerimist, kuna tahtis säilitada oma põhitegevusala, mis oli

hosteli pidamine. Laenulepingu tingimused olid kostja I jaoks äärmiselt ebasoodsad ja

nende täitmine kostja I poolt oli ebatõenäoline.

Laenulepingut, käenduslepingut, ja laenulepingust tulenevate kohustuste ülevõtmise

kokkulepet tuleb kogumis käsitada tarbijakrediidilepinguna, kuna nende sisuline tulem oli,

et kostja II vastutab laenu tagasimaksmise eest. Laenulepingus puudub krediidi kulukuse

määr. Laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja eesmärk oli

tasaarveldada väljastatud laenuvõlg maksevõimetu kostja I arvel, lisades tasusid. Hageja

sõlmis kostjaga I lühikese aja jooksul korduvalt uusi krediidilepinguid, millest viimase

lepingu puhul ei saanud kostja raha, vaid krediidisumma tasaarvestati eelneva kostja I

võlaga. See muutis kostja I laenukoormuse talle ülejõukäivaks. See ei ole vastutustundlik.

Isegi kui laenuleping oleks kehtiv, on käendusleping heade kommetega vastuolu tõttu

tühine. Kostja I oli laenu võtmise ajal tihedalt seotud kostjaga II. Kostja II oli kostja I

osanik ja juhatuse liige. Kostja I on perekonna ettevõte. Käendajaks on seega isik, kes on

põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes. Tunnistaja V.K. kinnitas, et laenulepingu

eesmärk oli olemasolevate laenukohustuste refinantseerimine, et vältida perekonna äri

pankrotti. Seda püüdlust ei saa käsitleda kostja II isikliku kasuna. Kostjal II oli

laenulepingu sõlmimise ajal töökoht. Kostja II palk oli miinimummääras. Kostja II töötas

kostjas I. Kostja I ei maksnud laenulepingu sõlmimise ajal makse. Kostja II ei saanud

seega kostjast I tasu. Käendaja vastutuse maksimumsumma on tema sissetulekute suhtes

äärmiselt ebaproportsionaalne. Arvestades laenu eesmärke, ei ole alust arvata, et laenu

andmine oleks käendaja olukorda parandanud. Need asjaolud olid laenuandjale lepingu

sõlmimisel äratuntavad. Laenuandja oleks pidanud kontrollima kostja II majanduslikku

olukorda, kuid ta ei teinud seda.

Laen ei ole välja makstud. Laenuandjal ei olnud raha laenu andmiseks. Laenu

väljamaksmine ei kajastu laenuandja majandusaasta aruandes. AS-i TBB pank kinnitus ega

hüpoteekide üleandmise lepingud ei tõenda laenu välja maksmist. Hageja ei tasunud

laenusummasid Mercury Credit OÜ-le. Need summad tasusid kas kostja I või kolmandad

isikud. Hageja oleks pidanud laenu ülekandmist tõendama pangakonto väljavõttega.

Käendusleping sõlmiti eesti keeles. Kostja II ei saanud sellest aru.

7. Hageja palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt

kostjate kanda.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Hageja nõustub maakohtu põhjendustega.

Hageja jaoks ei ole selge, kas kostja I esitas apellatsioonkaebuse. Kostja I ei esitanud 19.

veebruaril 2025 apellatsioonkaebust. Seda tegi üksnes kostja II. Kostja I täiendas 17.

märtsil 2015 apellatsiooni. Samas kostja I ei saa täiendada apellatsiooni, mida ta ei

esitanud. Kostja I 17. märtsi 2025. a menetlusdokument on esitatud apellatsioonitähtaega

rikkudes. Ringkonnakohus oleks pidanud jätma selle menetlusse võtmata. Isegi, kui kostjal

I oli ringkonnakohtu määruses tulenevalt õigus apellatsiooni täiendada, ei saanud kostja I

täiendada apellatsiooni sisuliste vastuväidetega, kuna ta ei esitanud sisulisi vastuväiteid

apellatsioonitähtaja jooksul. Kostja I 17. märtsi 2025. a täienduses sisalduvad sisulised

vastuväited, sh menetlusnormide rikkumise, tõendite vale hindamise kohta tuleb jätta

tähelepanuta. Kostja I 17. märtsi 2025. a täiendus ei sisalda õiguslikke väiteid, millele

ringkonnakohus saaks oma otsuses vastata.

Laenuleping ei ole TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. Sätte kohaldamise eeldused ei ole

täidetud. Laenuleping ei ole tarbijakrediidileping. Käendusleping ei ole tühine. Kostja II

esitas selle vastuväite maakohtus hilinenult. Seda ei tuleks ringkonnakohtus arvestada.

Laenuandja maksis laenu välja. Kostja II väited ei anna alust leida vastupidist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada, märkides selles kostja II kui käendaja

rahalise vastutuse piirangu. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata,

muutes osaliselt otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebused jäävad

rahuldamata.

Ringkonnakohus esitab otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 2²).

9. Maakohus on vaidlustatud otsuses (p-des 25.2 ja 31) ekslikult leidnud, et laenuandja ja

kostja II vahel sõlmitud käenduslepingule ja selle lisadele ei kohaldu tarbijakäenduse

sätted. Alates 5. aprillist 2011 kehtiva VÕS § 143 lg 1 redaktsiooni kohaselt on

tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik, sõltumata sellest, kas

leping on seotud tema iseseisva majandus- või kutsetegevusega või mitte. Selle

seadusemuudatusega on seadusandja soovinud välistada vaidlused selle üle, kas füüsiline

isik tegutses tarbijana või mitte (vt nt RKTKo 1.02.2012, 3-2-1-148-11, p 14; 10.10.2018,

2-16-8219/39, p 14.1). Maakohus on lähtunud ebaõigesti VÕS § 143 lg 1 enne 5. aprilli

2011 kehtinud redaktsioonist, mille puhul tuli füüsilisest isikust käendaja puhul alati

tuvastada, kas ta tegutseb käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades

majandus- või kutsetegevuses või väljaspool seda. Maakohtu viidatud kohtupraktika käib

samuti enne 5. aprilli 2011 kehtinud VÕS § 143 lg 1 redaktsiooni kohta.

Seega kehtiva VÕS § 143 lg 1 redaktsiooni järgi tarbijakäenduse sätted kostjale II

laienevad. Vastavas osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Samas ei mõjuta

kõnealune minetus maakohtu otsuse lõppjäreldusi. Asja materjalidest nähtuvalt vastavad

laenuandja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping ning selle lisad seadusest tulenevatele

tarbijakäenduslepingu imperatiivsetele nõutele, mille järgimata jätmine võiks tuua kaasa

sõlmitud käenduslepingute tühisuse, s.o eelkõige VÕS § 143 lg 2 kohane kokkulepe

käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas ning VÕS § 144 lg-s 2 sätestatud käendaja

kirjaliku tahteavalduse nõue. Käendusleping ja selle lisad (I kd, tl 11–13, 17 ja 21) on

sõlmitud kirjalikus vormis (sh kostja II poolt allkirjastatud) ning nendes on märgitud ka

käendaja rahalise vastutuse maksimumsumma. Käenduslepingu lisa nr 2 kohaselt oli

käendaja vastutuse maksimumsumma 49 010 eurot.

10. Kuna käenduslepingus ja selle lisades on laenuandja ja kostja II kokku leppinud

käendaja vastutuse maksimumsummas, tuleb kohtul sellega arvestada ka praeguse vaidluse

lahendamisel. Kostjalt II hageja kasuks väljamõistetavaid summasid tuleb piirata

ülalviidatud maksimumsummaga 49 010 eurot.

11. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Eespool käsitlemata osas järgib

ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks korrata (TsMS §

654 lg 6).

1. Kostjate apellatsioonkaebuste väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Apellatsioonkaebuses kostjad suures osas kordavad oma varasemas menetluses antud

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui ka õiguslikust olukorrast. Maakohus on

otsust põhjalikult põhjendatud, käsitledes otsuses piisava põhjalikkusega ka enamust

apellatsioonkaebustes esitatud väidetest. Nii on maakohus juba vastanud kostjate väidetele

laenu- ja käenduslepingu ning nende lisade tühisusest, mh nende vastuolu tõttu heade

kommetega (TsÜS § 86 lg-d 1 ja 2), samuti väidetele vastutustundliku laenamise

põhimõtete rikkumisest ning laenusummade väljamaksmise tõendatusest. Ringkonnakohus

ei pea vajalikuks kostjate nendele väidetele veelkord vastata.

Ringkonnakohus märgib, et kostjate mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust

otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole

rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Nagu eelnevalt märgitud, jättis maakohus

ekslikult kohaldamata tarbijakäenduse sätted, kuid muus osas ei ole maakohus

ringkonnakohtu hinnangul materiaalõiguse kohaldamisel eksinud. Samuti ei tuvastanud

ringkonnakohus maakohtu menetluses selliseid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid

anda aluse otsuse tühistamiseks.

2. Kostja II apellatsioonkaebuses viidatud tsiviilasjas nr 2-11-4320 ei ole Riigikohus

lahendeid teinud, samuti pole Riigikohus TsÜS § 86 kohaldamist analüüsinud üheski

sarnasega numbriga tsiviilasjas. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik kostja II nendele

kohtupraktikat puudutavatele väidetele sisuliselt vastata.

3. Põhjendamatu on kostjate etteheide, nagu jätnuks maakohus analüüsimata, kas

laenuandja (kostja II apellatsioonkaebuses ilmselt ekslikult märgitud hageja) on laenu välja

maksnud ning kas see oli kostjale kättesaadav. Maakohus on poolte nende väidete osas

otsuse p-s 32 ja selle alapunktides seisukoha võtnud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus nende asjaolude tuvastamisel ka

menetlusõiguse norme (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2, § 442 lg 8). Ringkonnakohus ei nõustu

kostjatega, et laenu väljamaksmist laenulepingute ja selle lisade alusel saaks

kohtumenetluses tõendada ainult maksekorralduste või (laenuandja) pangakonto

väljavõttega ning hageja esitatud krediiditasutuse AS-i TBB pank tõend (I kd, tl 187)

laenusummade laekumise kohta väljavõtet ei asenda. TsMS § 232 lg 2 järgi ei ole ühelgi

tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 tulenevalt võis maakohus tuvastada laenusummade

väljamaksmise AS-i TBB pank tõendi alusel. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus

kahelda AS-i TBB pank väljastatud tõendi usaldusvääruses või pidada seda tõendina

ebapiisavaks.

Samuti on maakohus põhjendatult märkinud, et AS-i TBB pank tõendis märgitud 19 900

euro ülekandmist Mercury Credit OÜ-le tõendab kaudselt ka 30. novembril 2018 sõlmitud

hüpoteekide üleandmise lepingu p 2.3, millest järelduvalt on Mercury Credit OÜ-le tasutud

enne lepingu sõlmimist pangaülekandega 19 900 eurot (II kd, tl 17). Samuti nõustub

ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et laenu saamist kinnitab ka laenulepingu täitmine

kostja I poolt. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I on teinud laenulepingu täitmisena

makseid laenuandjale ja hagejale kokku 4675 euro 92 sendi ulatuses.

Rindkonnakohus märgib, et laenuandja ei pidanud laenusummasid välja maksma kostjale I,

vaid laenusummad tuli vastavalt laenulepingus ja selle hiljem sõlmitud lisades märgitule

kanda Mercury Credit OÜ arvelduskontole.

4. Laenuandja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingud ning nende lisad on küll

tarbijakäenduslepingud (VÕS § 143 lg 1), kuid tegu ei ole tarbijakrediidilepingutega VÕS

§ 402 tähenduses. Käendusleping ja selle lisad ei ole tühised põhjusel, et kostja II

majanduslik olukord väidetavalt ei võimaldanud käendatavaid kohustusi täita ning

laenuandja jättis selle kontrollimata. Samuti ei kehti käendaja suhtes vastutustundliku

laenamise põhimõte.

Nii maakohtu otsuses kui ka kostja II apellatsioonkaebuses viidatud lahendis tsiviilasjas nr

2-14-21710 (p-s 49) on Riigikohus leidnud, et käendusleping võib teatud asjaolude kogumi

esinemisel olla heade kommetega vastuolus. Lisaks on Riigikohus samas lahendis

märkinud, et käendusleping võib olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi käendaja

vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu, nt kui maksimumsumma on sedavõrd

ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid

vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma

eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega

olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur

või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja II viidatud Riigikohtu otsuses märgitud asjaolude

kogumit (mille puhul võiks käendusleping olla heade kommetega vastuolus) tõendanud.

Kostja II ei käendanud enda lähedase isiku kohustusi, vaid temale endale (ja abikaasale)

kuuluva äriühingu (kostja I) kohustusi. Kostja II sai talle kuuluva äriühingu (n-ö

pereettevõtte) kohustustest isiklikku kasu (või vähemalt soovis saada). Samuti ei ole

käendusleping või selle lisad vastuolus heade kommetega käendaja vastutuse

maksimumsumma, mis käenduslepingu lisa nr 2 kohaselt oli lõpuks 49 010 eurot, suuruse

tõttu.

12. Vastusena hageja väidetele apellatsioonimenetluses märgib ringkonnakohus, et 19.

veebruaril 2025 esitasid apellatsioonkaebused mõlemad kostjad. Kostja II poolt

allkirjastatud apellatsioonkaebus oli küll mitmete puudustega, mh oli kaebuse sisu

vastuoluline küsimuses, kas see kaebus on esitatud üksnes kostja II enda nimel või ka

kostja I nimel. Kuna ringkonnakohus jättis selle kaebuse 27. veebruari 2025. a määrusega

käiguta, sai kostja I kaebuse põhjendusi TsMS § 3401 lg-st 1 lähtudes täiendada. Kostja II

seda kostja I nimel 17. märtsil 2015 ka tegi. Ringkonnakohus märgib samuti, et õiguse

tõlgendamise, sh materiaalõiguse normide vale kohaldamise kohta võib apellant TsMS §

634 lg 2 kohaselt uusi väiteid esitada ka pärast apellatsioonitähtaja möödumist ( RKTKm

10.01.2024, 2-22-10693/39, p 12).

13. Kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jätab ringkonnakohus

apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate (apellantide) kanda.

Kostjad vastutavad hageja menetluskulude hüvitamise eest solidaarselt (TsMS § 165 lg 3

esimene lause).

Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks

määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt kindlaks

apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab

menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes käesoleva otsuse peale edasi kaevates

(TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)