2-24-124441/11 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

TAGASELJAOTSUS

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Luksepp

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.10.2025, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-124441

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi C. L. vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

822,80 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), asukoht Toompuiestee 35, Tallinn

Hageja lepinguline esindaja:

P. B.,

e-post

jurist@julianus.ee

Kostja: C. L. (isikukood XXX), registrijärgne XXX, e-

post XXX

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi põhinõue rahuldamata ja rahuldada hagi alternatiivne nõue

tagaseljaotsusega C. L. suhtes osaliselt, kuna kostjana ei ole ta kohtu poolt määratud

tähtaja jooksul hagile vastanud.

2. Mõista välja kostjalt C. L. hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks Telia Eesti AS ja

kostja vahel 15.07.2021 sõlmitud järelmaksu müügilepingust nr 1906353 tulenev

põhivõlg 373,03 eurot ning alates 21.01.2025 viivis põhivõlalt (373,03 eurot)

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla

tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 373,03 eurot.

3. Jätta hagi rahuldamata hageja Aktiva Finance Group OÜ nõudes mõista kostjalt C.

L. välja põhivõlg 373,03 eurot ületavas osas, intress summas 29,04 eurot,

sissenõudmiskulud 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 252,38 ning

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.

4. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

4.1.

Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulu sellise jaotuse korral

puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.

5. Tagaseljaotsus kuulub tagatiseta viivitamata täitmisele.

Edasikaebamise kord

Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja Harju Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse

kättetoimetamisest juhul, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli

tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui: 1)

hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui

isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul

oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu

üleandmisega kohtuistungil või elektrooniliselt; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha.

Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast,

kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja esitamisel

tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100

eurot.

Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib

teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 27.09.2024 Harju Maakohtule hagi C. L. (kostja)

vastu võla nõudes.

2. Telia Eesti AS ja kostja sõlmisid 15.07.2021 järelmaksu müügilepingu, millest tulenevad

kohustused on kostja jätnud täitmata. Telia Eesti AS loovutas nimetatud lepingust tulenevad

kostja-vastased nõuded hagejale. Hagis palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlg 404,34 eurot,

intress 29,04 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 252,38 eurot ning

viivis alates 28.09.2024 kuni põhivõla (404,34 eurot) tasumiseni kokkulepitud viivisemääras, s.o

24% aastas. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista välja menetluskuludelt

viivis nende kohase tasumiseni seadusjärgses määras.

3. Hageja 17.12.2024 menetlusdokumendi kohaselt oli kostjal järelmaksu müügilepingu sõlmimise

ajal rahuldav koondreiting (sisemise taustakontrolli hinnangu näol, mis põhineb Telia poolt

aktsepteeritaval riskiisul) ja ettearvutatud kõrgeim standardlimiit summas 1200 eurot. Välja on

toodud, et järelmaksulepingu nr 1906353 osas hinnati isiku maksevõimet eeskätt kliendi enda

ütluste alusel, kus faktilised asjaolud olid järgnevad: isik oli Riigiametnik/palgatöötaja (isik

klassifitseeris iseennast; isiku peamised sissetulekuallikad: palk (isiku poolt märgistatud vastavad

valikud); isiku igakuine netosissetulek oli vahemikus 1 050 eurot; isiku igakuiste laenukohustuste

summa oli 300 eurot; isik ei olnu riikliku taustaga isik. Kostja maksevõimet hinnati järelmaksu

taotlusel deklareeritud sissetulekuvahemiku ja olemasolevate kohustuste kohta avaldatud info ning

muu teadaoleva asjakohase info alusel. Vastutustundliku laenamise nõuete täitmise tagamiseks

kontrolliti maksehäireregistrit ja uuendanud Creditinfo Delphiskoori, olemasolevate

maksekohustuste täitmise kohta (kasutades maksehäireregistri infot ja Creditinfo skoori) ning

kasutati neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Arvestades

deklareeritud sissetuleku vahemiku alam – ja ülempiiridega leiti vastavalt Telia Eesti AS-is

nimetatud perioodil kehtivale maksimaalse kuumakse arvutamise metodoloogiale kliendi poolt

esitatud andmete põhjal kliendi arvestuslik netosissetulek, mis deklareeritud sissetuleku järgi oleks

750*0,8 = 600 eurot. Konservatiivsel lähenemisel arvestades tegelikest sissetulekutest väiksema

arvestusliku summaga, võis lubatud kohustuste osakaal olla kuni 50%. Seejärel hinnati kliendi

vabaraha osakaalu ning arvutati maksimaalselt lubatud kuumakset, mis antud juhul oli leitud

kehtiva metodoloogia järgi järgnevalt vaba raha x 25% ehk 600 x 25% = 150 eurot. Kuivõrd

kliendi lubatud maksimaalseks kuumakseks oli 150 eurot, siis antud lepingu nr 1906353 puhul

moodustus kuumakseks vaid 11.02 eurot ning järelmaksu lepingu sõlmimisel kliendi poolt oli

tasutud ka esmane sissemaks summas 99,60 eurot.

4. 17.12.2025 menetlusdokumendis esitas hageja VÕS § 403 4 lg 7 järgse ümberarvestuse. Hageja

selgitas, et järelmaksu müügilepingu 1906353 alusel sai kostja kokku 497 eurot, mille kostja pidi

tagastama maksegraafiku alusel 15.07.2021-20.01.2025, igakuise osamaksega 14,34 eurot.

Ümberarvestuse kohaselt tasus kostja 1. – 4. osamaksed täies mahus (summas 120,09 eurot) ja 5.

osamakse (so 20.02.2022 osamakse) tasus kostja summas 4,87 eurot. Kokku on seega tasutud

124,96 eurot (120,09+4,87). Hageja tõi välja, et ümberarvestuse kohaselt ei ole lepingu

ülesütlemine kehtiv. Hageja märkis, et 17.12.2025 menetlusdokumendi koostamise ajaks on

sissenõutavaks muutunud osamaksed alatest 5. osamaksest (20.11.2021) kuni 41. osamakseni

(20.11.2024) summas 364,66 eurot (362,45+2,21). Juhul kui kohus leiab, et vastutustundliku

laenamise põhimõtet (VLP-d) on rikutud, ei saa lugeda lepingut kehtivalt üles öelduks ja hageja

esitas alternatiivselt lepingu täitmise nõude. Hageja palus hagi rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel

ning välja mõista sissenõutavaks muutunud osamaksete summa 364,66 eurot, (so osamaksed

20.11.2021 – 20.11.2024) ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhiosalt

364,66 eurolt alates 17.12.2024 kuni tasumiseni. Samuti palus hageja välja mõista ka tulevikus

sissenõutavaks muutuvad osamaksed TsMS § 369 alusel maksetähtapäevale järgnevast päevast

ning ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhivõla osamaksete kohta viivis VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni

põhivõla tasumiseni.

1. Harju Maakohus võttis 28.01.2025 määrusega hagiavalduse menetlusse. Kohus tuvastas, et

väärteoasjas nr 4-24-2199 suhtleb käesolevas tsiviilasjas kostjaks olev isik kohtuga aadressilt

XXX. Kohus saatis hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kostjale e-posti aadressile XXX

25.02.2025 ning menetlusdokumendid loeti TsMS § 3141 lg 2 alusel kättetoimetatuks 03.03.2025.

Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks (17.03.2025) ega käesoleva ajani hagile vastanud.

Kohtu põhjendused

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi

tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi

kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse

hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

3. Kohus jätab hagi põhinõude rahuldamata ning rahuldab hagi alternatiivse nõude

tagaseljaotsusega osaliselt.

4. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb

kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev

on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS

§ 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS

§ 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt

sõlmisid Telia Eesti AS ja kostja 15.07.2021 järelmaksu müügilepingu nr 1906353, mille alusel

soetas kostja järelmaksuga kauba maksumusega 497,99 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid,

millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega.

5. Kohtu hinnangul vastab käesolevas asjas hagi aluseks olev järelmaksuleping

tarbijakrediidilepingu tunnustele VÕS § 402 lg 1 mõistes ning sellele kohalduvad VÕS 22. peatüki

2. jaos olevad tarbijakrediidilepingu erisätted, sh VÕS §-st 404 tulenev vorminõue ning

krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (VÕS § 404 lg 2 p 2 ja § 403¹

lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (VÕS § 403⁴ lg 1) ning VÕS §-des

406² ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused.

6. Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole

vastuväidetest.

7. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil

93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle VÕS

§-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi

omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata

(EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida

võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu

tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste

vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat

positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub

tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal ehk hagejal.

8. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–4 näevad ette, et

hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid,

kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. VLP

rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 50 lg-test 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab

tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses

ja VÕS-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle

iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja

kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral

tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja.

9. Kohus asub hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohale, et VLP-d ei ole nõutaval viisil järgitud.

VLP järgimise kohta selgitas hageja, et kliendil (kostjal) oli Telias rahuldav koondreiting. Kostja

maksevõimet hinnati eeskätte tema enda poolt avaldatud info alusel (taotluses väljatoodud

andmed). Maksevõimet hinnati järelmaksu taotlusel deklareeritud sissetulekuvahemiku ja

olemasolevate kohustuste kohta. Välja on toodud ka see, et kliendil ei olnud aktiivseid ega

varasemalt lõpetatud võlgnevusi Creditinfo maksehäireregistri andmetel. Selgituste kohaselt

analüüsis laenuhaldur ka kostja igakuiseid kohustusi. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud

sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrollimisel lugeda piisavaks vaid avalike

andmebaaside ning registrite kontrollimist. Krediidiandja peaks kostjalt nõudma vähemalt

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 8.

novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Hagis

väljatoodu pinnalt ei saa jõuda järeldusele, et järelmaksulepingu sõlmimisel tuvastati nii kostja

sissetulekute kui ka kohustuste suurus. Praeguses asjas krediidiandja kostjalt pangakonto väljavõtet

ei nõudnud. Ka ei ole tuginenud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud mingeid

täiendavaid dokumente krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada.

Ainuüksi avalikesse registritesse päringute tegemisest ei piisa, sest nimetatud päringute tegemine ei

kinnita, millised olid krediidisaaja reaalsed sissetulekud ja kohustused. Hageja ei ole välja toonud

ega tõendanud, millistesse avalikesse registritesse päringuid tehti ja millised olid päringute

vastused. Ainuüksi väide, et kliendil maksehäired puudusid, ei ole piisav. Eeltoodust tulenevalt on

krediidiandja jätnud sisuliselt kostja krediidivõimelisuse tuvastamata. Kohtu hinnangul ei saa

kohustuste kontrollimisel lugeda piisavaks infot, mida taotleja on ise esitanud laenutaotlusel.

Lisaks avalikesse registritesse päringute tegemisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja

selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised

kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS

§ 49 lg 1 p 1-7). Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei

järginud VLP-d ega veendunud piisava hoolega tarbija krediidivõimelisuses.

10. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja

neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja

hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks

tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus

krediidiandja VÕS § 4034 lg-t 6.

11. Eeltoodust tulenevalt on VLP rikkumise tagajärjeks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul

ei võlgne. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja

1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

12. VÕS § 4034 lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb sel

juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on olnud

need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena VÕS § 411 tähenduses.

13. Kohus palus hagejal esitada oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles

oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (VÕS § 4034 lg 7) ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud.

14. 17.12.2024 menetlusdokumendis tõi hageja välja, et kostja sai lepingu alusel laenu kokku

summas 497 eurot ja pidi lepingust tulenevad kohustused täitma igakuiste osamaksetena (summas

14,34 eurot) maksegraafiku alusel perioodil 15.07.2021 – 20.01.2024. Kostja tasus lepingu

sõlmimisel sissemakse summas 99,60 eurot ning maksegraafikujärgseid makseid teostas kostja

kokku summas 25,36 eurot. Hageja tõi ümberarvestuses välja, et kui arvestada kostja poolt

teostatud tagasimaksed põhimakseteks, siis tasus kostja 1.-4. osamakse ning osaliselt 5.osamakse

(summas 4,87 eurot). Hageja märkis, et ümberarvestuse kohaselt ei olnud lepingu ülesütlemine

kehtiv, sest ümberarvestuse kohaselt tekkis kostjal võlgnevus alates 21.02.2022. Hageja palus

kostjalt välja mõista 20.11.2021 – 20.11.2024 osamaksed summas 364,66 eurot ja seadusjärgne

viivis nimetatult summalt alates 17.12.2024. Hageja palus välja mõista ka tulevikus (s.o

20.12.2024 ja 20.01.2025) sissenõutavaks muutuvad osamaksed ja seadusjärgne viivis iga

osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast.

15. Kohus asus seisukohale, et krediidiandja ei järginud kostja suhtes VLP-d nõutaval viisil.

16. Kostja sai lepingu nr 1906353 alusel krediiti summas 497,99 eurot ning tegi lepingu katteks

tagasimakseid summas 124,96 eurot (sh sissemakse 99,60 eurot). Kostjal tuli lepingust tulenevad

kohustused täita maksegraafiku alusel, perioodil 15.07.2021 kuni 20.01.2025. Käesoleva

kohtuotsuse tegemise ajaks on leping lõppenud (sh on sissenõutavaks muutunud ka 20.12.2024 ja

20.01.2025 osamaksed) ning kohtu hinnangul on hageja õigustatud nõudma kostjalt

põhivõlgnevust summas 373,03 eurot (497,99 – 124,96). Kohus mõistab nimetatud summa kostjalt

välja.

17. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt ka intresse 29,04 eurot (lepingus kokku lepitud

intressimääras 21,90% aastas). Kuivõrd kohus tuvastas, et algne krediidiandja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei kehti VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt lepingujärgne

intressimäär juhul, kui see on seadusjärgsest intressimäärast kõrgem. Käesoleval juhul on

lepingujärgne määr seadusjärgsest kõrgem ning hageja nõuet lepingujärgses määras intressi

väljamõistmiseks rahuldada ei saa. Alternatiivses nõudes ei ole hageja intressinõuet esitanud.

Hageja ei ole esitanud intresside ümberarvutust, mistõttu on hagis esitatud intressinõue selles osas

ebaselge ning kohus seda rahuldada ei saa. Kohus menetleb hagi lähtudes hageja nõudest (TsMS §

5). Seega jätab kohus intressinõude rahuldamata. Kohus jätab rahuldamata ka hageja nõude

lepingutasu väljamõistmiseks. Lepingutasu 19,90 väljamõistmine VLP rikkumisel põhjendatud ei

ole.

18. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid

laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane viivise tasumise kohustusest.

19. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

20. Riigikohus on (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 33) leidnud, et viivist saab nõuda ka VLP

rikkumise korral, st viivist ei peetud VÕS § 4034 lõige 7 kohaseks tasuks, mida tarbija ei võlgne.

Kuid kui viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub VLP

rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul

on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär). Kuna kohus on käesolevas asjas jõudnud

seisukohale, et rikutud on VLP-d, on põhjendatud viivise väljamõistmine VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

21. Hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista perioodil 21.02.2022 kuni 27.09.2024

sissenõutavaks muutunud viivis 252,38 eurot ning viivis alates 28.09.2024 kuni põhinõude

täitmiseni kokkulepitud viivisemääras, s.o 24% aastas. 17.12.2024 menetlusdokumendis on hageja

palunud VLP rikkumise korral mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud osamaksete

summalt 364,66 eurot (s.o osamaksed 20.11.2021 – 20.11.2024) viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates 17.12.2024 kuni tasumiseni. Samuti palus hageja kostjalt välja

mõista 20.12.2024 ja 20.01.2025 sissenõutavaks muutuvatelt osamaksetelt viivis VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast. Kuna

hageja on arvestanud ümberarvestuses summaga, mis sisaldab ka lepingutasu ja milline VLP

rikkumisel põhjendatud ei ole, ei nõustu kohus, et 17.12.2024 oli sissenõutavaks muutunud

kohustuste suurus 364,66 eurot. Arvestada tuleb sellega, et kostjal tuli perioodil 20.08.2021 kuni

20.01.2025 igakuiste osamaksetena (s.o 42 osamaksega) tasuda 398,39 eurot (497,99-sissemakse

99,60) ning kostja on tasunud osamaksete katteks 25,36 eurot. Kohtu hinnangul on hageja eksinud

ümberarvestuse tegemisel summadega ja seega ka 17.12.2024 kuupäevaks sissenõutavaks

muutunud summaga. Kohus ei tee hageja eest ümberarvestusi ning seega ei ole viivise

väljamõistmine summalt 364,66 alates 17.12.2024 põhjendatud. Kohus leiab, et põhjendatud on

kostjalt välja mõista viivis alates viimase osamakse kuupäevale järgnevast päevast, s.o alates

21.01.2025. Kohus mõistab kostjalt alates 21.01.2025 välja viivise põhivõlalt (373,03 eurot) VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui

373,03 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja viivis VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.

22. Hagi kohaselt on hageja nõudeks sissenõudmiskulu 40 eurot. Hagis väljatoodu kohaselt on

hageja pärast lepingu lõppemist kohtuvälises menetluses korduvalt saatnud kostjale

maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele kostja võlgnevust ei likvideerinud.

VLP rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole

krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Hageja

nõuab võla sissenõudmiskulu hüvitamist VÕS § 113² lg 2 alusel järgmiste kostjale saadetud kirjade

eest: 24.05.2024 kiri 15 eurot; 06.06.2024 kiri 5 eurot; 11.06.2024 kiri 5 eurot; muud

makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud;

kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete

selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede

kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate

kulude kandmise ajal oli leping kehtiv (lepingut ei öeldud kehtivalt üles) ning VÕS § 113² lg 2 p 2

kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Hageja alternatiivne nõue sissenõudmiskulu hüvitamist ei

hõlma. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus sissenõudmiskulu nõude rahuldamata.

23. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi alternatiivse nõude osaliselt. Kohus mõistab kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 373,03 eurot ning alates 21.01.2025 viivise põhivõlalt (373,03 eurot)

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem

kui 373,03 eurot. Hagi jääb rahuldamata hageja nõudes mõista kostjalt välja põhivõlg 373,03 eurot

ületavas osas, intress 29,04 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis

252,38 eurot ning viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas

määras.

Menetluskulud

1. Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

(TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks sõltumata poolte sellekohasest taotlusest, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).

2. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

3. Kohus jätab põhinõude rahuldamata ja rahuldab hagi alternatiivse nõude osaliselt. Kohtu

hinnangul on antud juhul põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulu sellise

jaotuse korral puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.

4. TsMS § 178 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja nende suurust vaidlustada

üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks

määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel

tekkinud kulusid ei hüvitata.

Kohtu täiendavad selgitused

5. Kohus selgitab, et TsMS § 456 lg 3 järgi tagaseljaotsus jõustub, kui selle peale ei esitata kaja ega

apellatsioonkaebust või kui kaja jäetakse läbi vaatamata või rahuldamata või kui jõustub

ringkonnakohtu lahend apellatsioonkaebuse kohta.

6. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Helina Luksepp

kohtunik