2-22-1375/54 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets (eesistuja), Iris Kangur-Gontšarov, Vallo

Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.10.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-1375

Kohtuasi

X.T (X.T) hagi W.N.O

vastu töötasu

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.04.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X.T 17.05.2024 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

X.T apellatsioonkaebuse hind 37 935 eurot ja 95 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X.T (isikukood XXX), lepinguline esindaja

Aleksandra Bolšakova

Kostja W.N.O (registrikood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Anne Värvimann

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 18.04.2024 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus X.T kanda.

4. Mõista X.T-lt W.N.O kasuks välja menetluskulude hüvitis 965 eurot

(käibemaksuta).

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb X.T-l tasuda viivist VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni

täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-22-1375

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X.T (hageja/töötaja) esitas 06.07.2021 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse W.N.O

(kostja/tööandja) vastu paludes mõista tööandjalt enda kasuks välja töötasu 55 884 eurot,

millest 20 007 eurot oli tasu tööga kindlustamata aja eest ja 35 877 eurot oli tasu ületunnitöö

eest.

2. TVK rahuldas 30.12.2021 otsusega töötaja avalduse osaliselt. TVK mõistis tööandjalt

töötaja kasuks välja töötasu 37 935,95 eurot, millest 5394,35 eurot oli tasu tööga

kindlustamata aja eest ja 32 541,60 eurot oli tasu ületunnitöö eest. Ülejäänud osas jättis TVK

töötaja avalduse rahuldamata.

3. Tööandja esitas 27.01.2022 Harju Maakohtule taotluse vaadata töötaja poolt TVK-le

esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras hagina.

4. Hageja esitas 16.02.2022 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks

välja töötasu 37 935,95 eurot, millest 5394,35 eurot on tasu tööga kindlustamata aja eest ja 32

541,60 eurot on tasu ületunnitöö eest. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.

5. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 09.07.2018 tähtajatu töölepingu. Hageja asus kostja

juures tööle tootmisjuhi ametikohale. Tööleping lõppes 10.05.2021. Hageja selgitas, et kostja

ei kindlustanud juunis–juulis 2020 töötajat tööga ning palus mõista kostjalt välja keskmise

töötasu 5394,35 eurot aja eest, kui tööandja ei ole töötajale tööd andnud. Hageja avaldas, et

ajavahemikul 09.07.2018–20.03.2020 tegi ta tööd üle kokkulepitud tööaja 1456 tunni ulatuses

ning palus selle eest välja mõista tasu 32 451,60 eurot.

Kostja vastuväited

6. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

7. Kostja avaldas, et hageja töötasu nõue tööga kindlustamata aja eest juunis–juulis 2020 on

alusetu. Hageja ei ole mainitud perioodil tööd teinud. Mainitud perioodil viibis hageja

vaheldumisi lapsepuhkusel, tasustamata puhkusel ja haiguslehel. Tegemist ei ole olukorraga,

kus kostja ei oleks hagejat tööga kindlustanud. Lisaks oleks kostjal olnud hagejale tööd anda,

kui hageja oleks tööle ilmunud. Hagejal ei ole õigust nõuda tasu ka ületunnitöö tegemise eest.

Pooled ei ole sõlminud kokkulepet ületunnitöö tegemise ja ületunnitöö rahas hüvitamise

kohta. Lisaks ei ole hageja teinud tööd üle kokku lepitud tööaja.

Maakohtu otsus ja põhjendused

8. Harju Maakohus jättis 18.04.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning määras kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruse.

2-22-1375

9. Maakohus tuvastas otsuses, et hageja ja kostja sõlmisid 09.07.2018 tähtajatu töölepingu.

Hageja asus kostja juures tööle tootmisjuhi ametikohale (I kd, tl 21–22). Tööleping lõppes

10.05.2022 (I kd, tl 23). Töölepingu järgi pidi hageja tööülesandeid täitma Tallinnas. Samas

puudub vaidlus, et vaidlusalusel perioodil tegi hageja tööd välismaal viibides. Pooled

nõustusid, et vaidluses kohaldub Eesti õigus (08.02.2023 istungi protokoll, ajamärge 00:01:07

[I kd, tl 168–172]).

10. Maakohus lahendas esmalt töötaja nõude mõista välja tasu tööga kindlustamata aja eest.

10.1. Hageja esimese nõude aluseks on töölepingu seaduse (TLS) § 35. Maakohus leidis, et

personaliarvestusprogrammi andmed, Sotsiaalkindlustusametile esitatud andmed ning

tunnistaja ütlused tõendavad, et hageja kasutas 08.06–10.06.2020 lapsepuhkust ning perioodil

11.06–24.06.2020 ja 06.07–23.07.2020 oli töötaja tasustamata puhkusel. Kohtu hinnangul on

kostja esitatud tõendid usaldusväärsed, sest dokumentaalsetes tõendites ja tunnistaja ütlustes

sisalduv teave riimub. Puhkusel viibimise ajal on töötajal õigus keelduda töö tegemisest (TLS

§ 19 p 1). Kuivõrd hageja viibis vaidlusalusel ajal puhkusel, ei pidanud tööandja teda tööga

kindlustama ning hagejal ei ole õigust nõuda tasu tööga kindlustamata aja eest. Alusetud on

hageja etteheited, et kostja pidanuks tasustamata puhkusel viibimise ajaks registreerima

töötamise registris töötamise peatamise. Õiguskirjanduse selgitatakse, et peatamist ei pea

töötamise registris registreerima, kui töötaja on aja- või asendusteenistuse õppekogunemisel

(kordusõppustel) või kui töötaja on tasustamata puhkusel vähem kui üks kalendrikuu

(Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde, Egle Käärats jt, Tallinn, 2024, § 19

kommentaar, p 5. Edaspidi: TLS selgitused). Vaidlustatud perioodil viibis hageja tasustamata

puhkusel vähem kui üks kuu järjest, mistõttu ei pidanud kostja töötamise registris töötamise

peatumist registreerima.

10.2. Olukorras, kus töötaja nõuab tööandjalt tasu maksmist tööga kindlustamata aja eest, on

tööandjal õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale

tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud (RKTKo 07.12.2011, 3-2-1-117-11, p 19).

Tunnistaja PJ selgitas, et suvel 2020 oli kostjal hagejale tööd pakkuda. Mainitud ajal olid

projektid Prantsusmaal ja Hollandis, retrofit üksuse projekt ning kolm projekti Aasias.

Tööandja pakkus hagejale tööd teistel projektidel. Tunnistaja rääkis hagejaga telefoni teel.

Tunnistaja pakkus töötajale tööd Prantsusmaa projektil, sellest hageja keeldus, sest ta ei

saanud projektijuhiga läbi. Aasia projektidele ei saanud kostja hagejat planeerida, sest kui

hageja töötas Aasia projektil, siis laeva turvamees tabas ta alkoholijoobes ja ta pandi musta

nimekirja. Samal ajal oli kostjal käigus Hollandi projekt, kuhu osad töötajad ja töödejuhatajad

läksid. Juunis 2020 oli uus ehitusprojekt Soomes. Kostja rakendab hageja

hariduse/kogemusega töötajaid ka selliselt, et kontoris eelarvestatakse projekte ja tehakse

pakkumisi potentsiaalsetele uutele klientidele. Tol hetkel oli kostjal pakkuda erialast tööd.

Nendele töötajatele, kellele ei olnud erialast tööd pakkuda, pakuti tööd madalamal positsioonil

(II kd, tl 25–29). Tunnistaja ütlused tõendavad, et juunis–juulis 2020 oleks kostjal olnud

hagejale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Tunnistaja ütlused on usaldusväärsed.

Tunnistaja andis ütlusi järjekindlalt ja need ei sisalda vastuolulisi väiteid. Ütluste

usaldusväärsuse kasuks räägib ka see, et tunnistaja andis sarnaseid ütlusi juba TVK

14.10.2021 istungil (dtl 221–224). Seega leidis maakohus, et kostja ei pidanud vaidlusalusel

ajal hagejale tööd pakkuma ja temaga kontakti otsima.

10.3. Seega asus maakohus seisukohale, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt ajavahemiku

08.06–22.06.2020 ja 06.07–23.07.2020 eest keskmist töötasu põhjusel, et tööandja ei ole tööd

andnud. Maakohus on tuvastanud, et vaidlusalusel perioodil viibis hageja puhkusel. Lisaks

2-22-1375

oleks kostjal olnud hagejale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Mainitud asjaolud

välistavad töötaja õiguse nõuda tööandjalt tasu tööga kindlustamata aja eest.

11. Järgnevalt lahendas maakohus hageja nõude mõista kostjalt välja tasu ületunnitöö eest.

11.1. Maakohus asus seisukohale, et hageja ja kostja ei ole sõlminud kokkulepet ületunnitöö

tegemise kohta ja ületunnitöö hüvitamises rahas. Hageja selgitas 08.02.2023 istungil, et enne

kirjaliku töölepingu sõlmimist toimus kohtumine tööandjaga, kus hageja ja kostja juhatuse

liige leppisid suuliselt kokku, et hageja on valmis üle kokkulepitud tööaja tööd tegema ning

kostja hüvitab ületunnitöö rahas (08.02.2023 istungi protokoll, ajamärge 00:33:54–00:40:08 [I

kd, tl 168–172]). Maakohus tõi välja, et hageja ei ole esitanud tõendeid kinnitamaks

08.02.2023 istungil esitatud väiteid. Seega on tõendamata hageja väide, et enne töölepingu

sõlmimist leppisid töötaja ja tööandja kokku, et hageja teeb tööd üle kokkulepitud tööaja ning

kostja hüvitab ületunnitöö rahas. Seda ei tõenda ka kostja juhatuse 08.03.2019 otsus maksta

hagejale heade töötulemuste eest ühekordselt tasu 400 eurot (I kd, tl 41, tõlge tl 42 pöördel)

ning 15.01.2019 maksekorraldus hagejale 1542,40 euro tasumise kohta selgitusega „preemia“

(I kd, tl 43). Viidatud otsusest nähtub, et tegemist on ühekordse tasuga heade töötulemuste

eest. Kostja esitas maksekorralduse aluseks olnud 15.01.2019 käskkirja, mille kohaselt maksti

hagejale ühekordne lisatasu töötajate ettevõttesse liitmise eest (I kd, tl 98). Kostja esitatud

käskkiri näitab, et hagejale 15.01.2019 makstud preemia ei ole seotud ületunnitöö tegemisega.

Dokumentides puuduvad igasugused viited töö tegemisele üle kokkulepitud aja ja ületunnitöö

hüvitamisele rahas. Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu ka see, et pooled oleksid

konkludentselt sõlminud kokkuleppe ületunnitöö tegemise ja selle rahas hüvitamise kohta.

11.2. Maakohus leidis, et kostja poolt esitatud tööajatabelitega ja tunnistaja PJ ütlustega on

tõendatud, et perioodil 09.07.2018–20.03.2020 tegi hageja tööd töölepingus kokkulepitud

mahus, st kaheksa tundi päevas ja eelduslikult 40 tundi nädalas. Tõendamata on, et hageja

oleks vaidlusalusel perioodil teinud tööd üle kokkulepitud aja. Olukorras, kus hageja kasuks

kirjalikke selgitusi andnud isikud ei ole kohtumenetluses tunnistajana ütlusi hageja tööaja

kestuse kohta andnud, kostja on aga esitanud usaldusväärsed tõendid oma väidete (hageja

tööaeg ei ületanud töölepingus kokkulepitud aega) kinnitamiseks, tuleb kostja tõendeid hageja

tõenditele eelistada. Hageja esitatud teiste töötajate kirjalike selgituste kahjuks räägib ka see,

et teiste töötajate tööaeg oli teistsugune kui hagejal. Kostja esitatud hageja poolt koostatud

tööajatabelid näitavad, et kirjalikke seletusi andnud inimesed töötasid teistsuguse graafiku

alusel kui hageja (I kd, tl 73–97). Kostja selgituste järgi oli neil summeeritud tööaja arvestus.

Seega ei klappinud hageja ja teiste töötajate töögraafikud, mistõttu ei pruugi teistel töötajatel

olla õiget ettekujutust hageja tegeliku tööaja kestuse kohta. Lisaks tõendavad tunnistaja

ütlused, et hageja tööajatabelid täideti hagejalt saadud andmete põhjal ning on ebausutav, et

kui hageja oleks ületunnitööd teinud, siis oleks ta vastava teabe kostjale edastamata jätnud.

11.3. Seega asus maakohus seisukohale, et hageja ja kostja ei ole sõlminud kokkulepet

ületunnitöö tegemise ja ületunnitöö rahas hüvitamise kohta. Tõendatud ei ole ka see, et hageja

oleks vaidlusalusel ajal teinud tööd üle kokkulepitud tööaja.

12. Kuna hagi jäi tervikuna rahuldamata, siis tuli menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel

hageja kanda. Maakohus asus seisukohale, et kostja lepingulise esindaja menetlustoimingud

on põhjendatud ja vajalikud ajamahus kokku 51 tundi ning määras kostja menetluskulude

rahaliseks suuruseks kokku 7757,5 eurot.

2-22-1375

Apellatsioonkaebus

13. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada täies

ulatuses ning teha uue otsuse, millega rahuldatakse hagi tervikuna ning jäetakse poolte

menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et tal ei ole võimalik

tsiviilasja sisuliselt lahendada, siis palub hageja saata tsiviilasja samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Apellatsioonimenetlusega seonduvad poolte menetluskulud palub hageja

jätta kostja kanda.

14. Hageja leiab apellatsioonkaebuses töötasu nõude osas tööga kindlustamata aja eest

järgnevat.

14.1. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid (ning jättis tõendeid hindamata) ega ole õigesti

andnud hinnangut nende usaldusväärsusele. Kostja esitatud Persona programmi väljavõte ei

ole usaldusväärne tõend, kuna see on loodud kostja poolt. Kostja tunnistaja PJ on endiselt

kostja töötaja (personalijuht) ning ei saanud olla seetõttu erapooletu oma ütluste andmisel

(kostjast majanduslikult sõltuv isik). Asja materjalidest on näha, et kostja ei ole kohtule

esitanud ühtegi hageja avaldust tasustamata või lapsepuhkuse kasutamiseks (TLS § 69 lg-d 2

ja 3). Seega ei ole õiguslikku alust asuda seisukohale, et hageja väidetav suuline avaldus (mis

ei olnud tegelikult hageja poolt tehtud) on muutunud kehtivaks olenemata selle vormist.

Arusaadav ei ole ka see, mis tähendus võiks olla poolte võimalikul kokkuleppel, et hagejal on

õigus tasustamata puhkust kasutada (otsuse p 11).

14.2. Kostja esitatud Persona programmi väljavõte kinnitab hageja väiteid. Sellest on näha, et

ajavahemikus juuni–oktoober 2020. a kasutas hageja väidetavalt 5 korda tasustamata puhkust,

mis ei vasta tõele. See ei ole ka eluliselt usutav. Kostja sundis hagejat sellel ajavahemikul

kasutama kogu oma teenitud ja veel teenimata põhipuhkust, et minimiseerida enda

tööjõukulusid.

14.3. Maakohus ei hinnanud hageja TVK-s antud ütluseid. Viidatud ütlustest nähtub, et hageja

ei ole kostjale tööd pakkunud ning hageja ei ole tasustamata puhkusel vaidluse all oleval

ajavahemikul viibinud. Sealhulgas esitas hageja 02.02.2024 kohtule taotluse tema vande all

ülekuulamiseks. 05.02.2024 toimunud kohtuistungil jättis maakohus taotluse rahuldamata,

kuna selle rahuldamine oleks kohtu hinnangul põhjustanud menetluse viibimist. Hagejale jäi

kohtu seisukoht arusaamatuks. Ajaliselt oli võimalik üle kuulata ka hageja ning sellega ei

oleks asja menetlemine viivitatud. Tekkinud on ebaõiglane olukord, kus kostja üks ja sama

tunnistaja oli asjas üle kuulatud tunnistajana kaks korda, kuid hagejal oli kohustus tema vande

all üle kuulamiseks ära näidata erandlikke asjaolusid (05.02.2024 istung, ajamärge 00:33:34).

Hagejal ei olnud kohustust ära näidata erandlikke asjaolusid.

14.4. Riigikohus on 07.12.2011 otsuses nr 3-2-1-117-11 (p-s 19) leidnud, et töötajal ei ole

kohustust tööandjalt tööd nõuda. Maakohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks

hagejale vaidlusalusel ajavahemikul tööd pakkunud või hagejaga kontakti otsinud. Hageja on

seisukohal, et kostja ei ole andnud hagejale selgeid korraldusi tööle asumiseks ega ole ka

vastupidist tõendanud. Olukorra muudab eluliselt mitte usutavaks see, et kostja pole hagejale

teinud ühtegi hoiatust ega märgukirja seoses tema poolt tööle ilmumata jätmisega.

14.5. Maakohus ei ole kohtulahendi tegemisel andnud hinnangut hageja vastuväitele, et

sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 3 p 1 kohaselt tuleb palgata puhkuse ajal töötaja eest

sotsiaalmaksu maksta vähemalt töötasu alammäärale vastavalt summalt. Kostja ei ole seda

teinud.

2-22-1375

14.6. Tunnistaja PJ TVK istungil antud ütlused ei kattu sellega, mida tunnistaja väitis kohtus,

s.o et programmis kande tegemiseks tasustamata puhkusele jäämiseks oli hageja nn suuline

avaldus, mis viitab tunnistaja ütluste ebausaldusväärsusele ja vastuolulisusele. TVK istungil

antud ütlustest on selgelt arusaadav, et Persona programmis tehtud märge „Tasustamata

puhkus“ oli tehtud üksnes põhjusel, et see „päev/lahter“ ei jääks tühjaks ning programm ei

arvutaks töötajale töötasu.

15. Hageja leiab seoses tasunõudega ületunnitöö eest järgnevat.

15.1. Seadus ei näe ette kokkuleppe vormi, mistõttu jääb see poolte otsustada, kas soovitakse

ületunnitööga nõustumine fikseerida kirjalikult või suuliselt. Maakohus ei hinnanud hageja

TVK-s antud ütluseid (nt 16.12.2021 TVK istung, protokolli lk 3), milles hageja kinnitas, et ta

tegi ületunde ning see oli kooskõlastatud W-ga töövestlusel. Lisaks ei tekitanud hageja

vahetul ülemusel Cl hageja viibimine töökohal töövälisel ajal mistahes küsimusi, mis annab

alust tõlgendada kostja käitumist kui teadlikkust hageja poolt tehtud ületunnitööst ja sellega

nõustumist. Mistahes etteheidete tegemist hagejale seoses töövälisel ajal töökohal viibimisega

kostja esile toonud ei ole. Seega on tõendatud, et poolte vahel siiski esines kokkulepe

ületunnitöö tegemiseks. Kuna kostja poolte koostöö jooksul ei olnud hagejale hüvitanud

tehtud ületunnitööd vaba ajaga võrdses ulatuses, siis on kostja kohustatud hüvitama selle

rahas. Seda sõltumata kokkuleppest, kuna hüvitamine vaba aja andmisega ei ole enam

võimalik ega aktuaalne.

15.2. Hageja ei nõustu vaidlustatud otsuse p-s 27 tehtud järeldustega. Isegi kohtu enda

viidatud Riigikohtu praktikast (RKTKo 12.10.2011, 3-2-1-74-11, p 26) tuleneb vastupidine

seisukoht ning TsMS § 232 lg 2 alusel ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud

jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Hageja ei nõustu, et tema poolt esitatud teiste

töötajate kirjalikel selgitustel on usaldusväärsus ja seega tõendusjõud madalam, võrreldes

kostja esitatud tõenditega. Seda põhjusel, et neid anti nii palju. Ei ole eluliselt usutav, et kõik

hakkaksid hageja kasuks riigiasutusele kirjutades teadlikult valesid andmeid esitama. Lisaks

ka põhjusel, et kirjalikes selgitustes antud selgitusi on võimalik võrrelda kostja enda esitatud

ettevõtte töötajate tööaja tabelitega. See ühtib töötajate antud kirjalike selgitustega. Samas on

aga kõik hageja töövahetused märgitud kui 8-tunnised, mis ei vastanud tõele. Seega pidi

kohus nendega arvestama kohtulahendi tegemisel. Erinevus hageja ja teiste töötajate

töötundide arvus hageja tööaja tabelites viitab vastupidi sellele, et hageja töötunnid olid

ebaõigesti tööajatabelitesse märgitud.

15.3. Hageja toob välja, et kuna tema kohustuseks oli pidada oma alluvate tööaja arvestust,

siis on eluliselt usutav, et hageja pidi olema tööl vähemalt sama kaua, kui tema alluvad, et

saada õiged andmed alluvate tegeliku tööaja kohta. Sealhulgas oli hageja töö sisuks

laevaehitus ja moderniseerimistööde projektide juhtimine, mis seondus alljärgnevate

tööülesannetega: projektil töötavate spetsialistide töö planeerimine, juhtimine ja järelevalve

ning tööaja arvestuse pidamine ja jälgimine, vajadusel töögraafikute koostamine ning

töötajate teavitamine seaduses ettenähtud korras. Maakohus jättis hageja töölepingust

tulenevad kohustused arvesse võtmata. Tööaja arvestuse pidamiseks, alluvate töötajate tööaja

jälgimiseks ja nende üle järelevalve teostamiseks pidi hageja tööpäev olema sama pikk, kui

tema alluvate tööpäev. Hageja ei saanud oma alluvate tööaja arvestust pidada, kui tema ei

oleks töökohal viibinud samal ajal oma alluvate töötajatega. Kostja 08.04.2022 vastuses

hagile lisatud lisad 3–25 tõendavad, et hagejale alluvate töötajate tööpäev tööajatabelites on

märgitud pikemaks kui hageja oma. See viitab sellele, et Persona andmed olid hageja

töötundide osas ekslikud.

2-22-1375

15.4. Maakohus on hagejale ka selgitanud, et hageja peaks tõendama enda väidet, et näiteks

kostja andmebaasis olevad andmed on valed. Selle kohta esitas hageja 03.04.2023 põhjaliku

menetlusdokumendi, millele maakohus pole lahendi tegemisel hinnangut andnud. Hageja ei

ole sh esitanud kohtule algandmeid, mis oli aluseks tööajatabelite koostamisele ning mida

saaks võrrelda Persona programmi andmetega. Persona programmi väljavõte näitab kostja

tahet hageja tegelikku tööaega dokumenteerimata jätta, mis viitab otseselt kostja kavatsusele

rikkuda hageja õigust ületunnitöötasu osas. Sealhulgas ei ole arusaadav, kuidas kostja

tunnistaja saaks anda ütlusi selle kohta, et Persona programmi sisestatud andmed vastasid

tegelikkusele. Kostja tunnistaja ei viibinud ise objektidel ning ei näinud vahetult hageja tööd,

et anda ütlusi selle kohta, kui palju töötunde töötas hageja.

15.5. Hageja hinnangul ei viidanud sellele, et kõik hageja nõuded olid selged nii maakohtule

kui ka kostjale, mh et asi oleks valmis lõpuni arutamiseks 05.02.2024 kohtuistungil. Hageja

seisukohalt ei saa kohus asuda järeldusele, et mingi asjaolu jäi tõendamata juhul, kui need

asjaolud ei ole kõikidele üheselt arusaadavalt välja toodud ja kohtumenetluse jooksul

arutatud. Eelmenetluse eesmärk ei olnud käesoleval juhul täidetud ja asi ei olnud valmis

kohtulahendi tegemiseks. Seega taotles hageja ringkonnakohtult vajadusel määrata pooltele

peale ringkonnakohtu poolt selgituste andmist täiendava tähtaja tõendite ja väidete

esitamiseks, kui ringkonnakohus peab võimalikuks uue lahendi tegemist ilma asja maakohtule

tagastamata.

16. Lisaks ei nõustu hageja väljamõistetud menetluskulude hüvitise suurusega. Osaliselt on

tegemist põhjendamatu summaga. Hageja esitas maakohtule 15.03.2024 oma vastuväited

kostja menetluskuludele ning palub kohtul seda arvesse võtta.

Vastustaja seisukoht

17. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

18. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Hageja kannab menetluskulud ka ringkonnakohtus.

19. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Hageja

vaidlustab maakohtu otsust tervikuna.

20. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ja kostja sõlmisid 09.07.2018 tähtajatu

töölepingu, mis lõppes 10.05.2021 (otsuse põhjenduste p-s 7 on maakohus märkinud ekslikult

10.05.2022), et praegusel juhul ei ole täidetud TLS § 35 eeldused ning, et hageja ja kostja ei

ole sõlminud kokkulepet ületunnitöö tegemise ja ületunnitöö rahas hüvitamise kohta.

Ringkonnakohus nõustub vastavate põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6) ning

vastab apellatsioonkaebuse väidetele alljärgnevalt.

21. Apellatsioonkaebuse kohaselt leiab hageja esmalt, et maakohus on eksinud hageja

02.02.2024 esitatud hageja vande all ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisel. Toimiku

materjalidest nähtub, et maakohus lõpetas asjas eelmenetluse 31.08.2023 (I kd, tl 172

pöördel). Hageja on esitanud taotluse enda vande all ülekuulamiseks 02.02.2024, s.o 3 päeva

enne 05.02.2024 istungi toimumist. Maakohus on õigesti viidanud TsMS § 331 lg-le 1, mille

2-22-1375

kohaselt, kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või TsMS §-s

329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb

kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse

lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Hageja

mõjuvat põhjust välja ei toonud. Sealhulgas oleks taotluse rahuldamine põhjustanud

menetluse lahendamise viibimist, kuivõrd 05.02.2024 istungil oli võimalik lõpetada asja

sisuline arutamine. Seega ei ole maakohus rikkunud menetlusõigust, jättes hageja 02.02.2024

esitatud taotluse rahuldamata.

22. Apellatsioonkaebuse kohaselt leiab hageja teiseks, et maakohus jättis ebaõigesti

rahuldamata tema nõude mõista kostjalt välja töötasu tööga kindlustamata aja eest.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

22.1. Hageja leiab, et Persona programmi väljavõte ega ka tunnistaja PJ ütlused ei ole

usaldusväärseteks tõenditeks, sh ei kattu tunnistaja ütlused TVK istungil antud ütlustega.

Persona programmi väljavõtte osas on tunnistaja selgitanud, et tööajatabelid jõuavad Persona

programmi Excel vormis erinevatelt projektidelt. Seejuures pidi hageja täitma tööajatabeli

enda ja enda alluvuses töötavate töötajate kohta. Hageja esitas need Cle, kes oli Saksamaa

projekti vanemprojektijuht ja C saatis need personaliosakonda, kus andmed sisestati

Personasse (II kd tl 27 pöördel–28, ajamärge 00:37:31). TVK istungil on tunnistaja

selgitanud, et palgaarvestus ja personaliarvestus asub Eestis, kuid projektid ja töötajad on meil

üle maailma. Kuu viimasel päeval saadetakse tööajatabelid ja järgneva kuu esimeseks päevaks

peavad olema need saadetud kontorisse. Need täidetakse kohapeal, Personas kinnitatakse ja

kontrollitakse kõik üle. Sealhulgas on tunnistaja selgitanud, et hageja oli tootmisjuht, tema

alluvuses olid töödejuhatajad ja brigadirid. Hageja esitas töötunnid projektijuhile ja hageja

vastutas nende graafikute eest (dtl 222). See, et tööajatabeleid koostab projektijuht nähtub ka

kostja esitatud tööajatabelitest perioodil juuli 2018–märts 2020 (I kd, tl 73–97). Seega nähtub

toimiku materjalidest, et Persona programmi sisestatakse töötunnid tööajatabelite alusel ning

töötundide märkimine (nii hageja enda kui ka hageja alluvate) oli hageja kohustus, mistõttu

on hageja ise kostjale vastavad andmed esitanud ning seeläbi kinnitanud nende õigsust.

Hageja ei ole ka pärast kohtu selgitusi esitanud tõendeid, millest oleks võimalik järeldada, et

Persona programmi sisestatud andmed olid ebaõiged (I kd, tl 169, ajamärge 00:10:01). Hageja

välja toodud tunnistaja ütlustest TVK istungil ei ole võimalik väita, et Persona programmis

tehtud märge „Tasustamata puhkus“ oli tehtud üksnes põhjusel, et see päev/lahter tühjaks ei

jääks ning programm ei arvutaks töötajale töötasu. Tunnistaja ütlustest järeldub see, et kui

read tööajatabelis jäävad tühjaks, siis arvestab programm töötajale palka (dtl 223). Tunnistaja

on maakohtu istungil täpsustanud, et Personas peavad olema kaks asja. Esiteks, kui inimene

on tööl, siis tema töötunnid ja teiseks, kui ta viibib töölt eemal, siis peab olema sisse kantud

töölt eemalviibimise põhjus (II kd, tl 27 pöördel–28, ajamärge 00:37:31). Lisaks on selgitatud,

et kõik päevad peavad olema kaetud mingi märkega. Kui töötaja viibis tööl, siis on märgitud

töötunnid. Kui ta viibis töölt eemal, siis on märgitud töölt eemal viibimise põhjus (II kd, tl 28

pöördel, ajamärge 00:37:31). Asjaolu, et tunnistaja PJ on endiselt kostja töötaja

(personalijuht) ei anna ringkonnakohtule põhjust arvata, et tunnistaja ei oleks olnud seetõttu

erapooletu oma ütluste andmisel. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuna tunnistaja andis

ütlusi järjekindlalt ning vastuoludeta, ei ole põhjust neid pidada ebausaldusväärseks.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti, et kostja esitatud

tõendid on usaldusväärsed ning dokumentaalsetes tõendites ja tunnistaja ütlustes sisalduv

teave riimub.

22.2. Hageja väitel ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks kohtule esitanud ühtegi avaldust

tasustamata või lapsepuhkuse kasutamiseks ning väidetav suuline avaldus ei ole muutunud

2-22-1375

kehtivaks olenemata selle vormist (TLS § 69 lg-d 2 ja 3, TsÜS § 68 lg 1). Hageja viidatud

säte reguleerib eelkõige põhipuhkuse määramist ning selle puhkuse ajakavasse lisamist.

Puhkuse ajakavasse on tööandjal kohustus kanda põhipuhkus ja kasutamata põhipuhkus ning

poolte kokkuleppel muud puhkused, nt isapuhkus, lapsepuhkus, õppepuhkus. Kui tööandja ei

ole koostanud märtsi lõpuks puhkuse ajakava, siis annab TLS § 69 lg 3 töötajale õiguse sellest

tööandjale 14 kalendripäeva ette teatada ning minna puhkusele (TLS selgitused (2024), § 69

komm, p 2). Tunnistaja ütlustest nähtub, et tasustamata puhkuse kasutamine toimub poolte

vastastikusel kokkuleppel ning tasustamata puhkuse avalduse esitamine ei ole vajalik.

Tavapäraselt peab töötaja ütlema enda otsesele juhile, et soovib tasustamata puhkust (II kd, tl

27 pöördel, ajamärge 00:37:31). Sellest nähtub kolleegiumile, et kostja on oma töötajatega

leppinud kokku tasustamata puhkuse kasutamiseks soodsamal viisil, kui see on sätestatud

töölepingu seaduses, tulenevalt töö eripärast (pikaaegselt välismaal viibimine). See ei ole

kolleegiumi hinnangul keelatud. Kuivõrd tasustamata puhkuse avaldused tehakse ettevõtte

tavapärase praktika järgi suuliselt, siis ei olnudki kostjal võimalik sellekohast avaldust kohtule

esitada. Kostja on aga esitanud perioodil 08.06.2020–10.06.2020 lapsepuhkusel viibimise

osas lapsepuhkuse andmiku, mille on kostja esitanud Sotsiaalkindlustusametile (I kd, tl 191).

Samuti on nii lapsepuhkusel viibimist kui ka tasustamata puhkusel viibimist kinnitanud kostja

personalijuht, kes hagejaga sellest ise rääkis (II kd, tl 28–28 pöördel). Ringkonnakohtu

hinnangul kinnitab sellist tavapärast praktikat ning hageja õigust selliselt tasustamata puhkust

kasutada see, et hageja on viibinud tasustamata puhkusel nii enne kui ka pärast vaidlusalust

perioodi (11.06–24.06.2020 ja 06.07–23.07.2020), nagu on õigesti leidnud ka maakohus (I kd,

tl 190).

22.3. Hageja väited, mis puudutavad kostja sundi kasutada kogu oma teenitud ja veel

teenimata põhipuhkust tööjõukulude minimiseerimiseks, on tõendamata. Hageja tugineb

üksnes sellele, et tegemist pole eluliselt usutava olukorraga (et hageja võttis 6 kuu jooksul

kostja nõusolekul 111 päeva tasustamata puhkust), kuivõrd kostja ei teinud hagejale ühtegi

hoiatust ega märgukirja seoses tema poolt tööle ilmumata jätmisega. Tunnistaja on selles osas

selgitanud, et: „/…/ Meil ei olnud põhjust teha talle kirja tööle mitte ilmumise eest. X.T-ga oli

hästi avatud suhtlemine alati. Tollel hetkel ei olnud sellist tunnet, et me tahaks teha talle

märgukirja või hoiatuse tööle mitteilmumise pärast, sest ta kattis selle perioodi enda jaoks ja

meile andis infot, kas erinevate hoolduslehtedega, haiguslehtedega või puhkustega. See, et

saime teada hiljem, et töötas teise tööandja juures, siis jah oleks pidanud tegema selle

märgukirja.“ (II kd, tl 28 pöördel). TLS §-s 35 sätestatud nõude puhul ei ole vajalik kostjal mh

tõendada, et ta on hagejat eelnevalt hoiatanud. Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu

kujundatud praktikale, mille kohaselt tööandjal on õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui

ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud (RKTKo

07.12.2011, 3-2-1-117-11, p 19). Seega ei olnud vaja kostjal töötasu maksmisest

keeldumiseks tõendada, et ta oleks teinud kostjale tööle ilmumata jätmise osas hoiatusi või

märgukirju.

22.4. Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole kohtulahendi tegemisel andnud

hinnangut kostja vastuväitele, et sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 3 p 1 järgi tuleb palgata puhkuse

ajal töötaja eest sotsiaalmaksu maksta vähemalt töötasu alammäärale vastavalt summalt, mida

kostja ei teinud. Ringkonnakohtu hinnangul ei puuduta vastava kohustuse täitmata jätmine

hageja esitatud TLS § 35 järgset nõuet ega ole käesoleval juhul asjakohane.

22.5. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et hagejal ei ole õigust nõuda

kostjalt ajavahemiku 08.06–22.06.2020 ja 06.07–23.07.2020 eest keskmist töötasu põhjusel,

et tööandja ei ole tööd andnud ning jätnud hageja nõude rahuldamata.

2-22-1375

23. Apellatsioonkaebuse kohaselt leiab hageja kolmandaks, et maakohus on ebaõigesti jätnud

tema nõude mõista kostjalt välja tasu ületunnitöö eest, rahuldamata. Ringkonnakohus sellega

ei nõustu.

23.1. Hageja leiab, et praegusel juhul ei olnud asja eelmenetluse eesmärk täidetud, kuivõrd

08.02.2023 toimunud kohtuistungil viitas kohus, et vajab nõude menetlemiseks selgust

töötasu ületunnitöö eest nõutava summa arvutuste osas ning kostja ei ole oma seisukohta

esitanud päevade ja kellaaegade lõikes, nagu nõudis maakohus. Ringkonnakohtule nähtub

08.02.2023 kohtuistungi protokollist, et ületunnitöö arvutusi ning perioodi on maakohus

palunud täpsustada hagejal ning hageja on selgitanud, et seda täpsustatakse järgmises

menetlusdokumendis (I kd, tl 170 pöördel–171, ajamärge 00:44:31–00:53:29). Hageja on

täpsustused esitanud 03.04.2023 menetlusdokumendis. Maakohus on 21.09.2023 palunud

hagejal veel kord oma töötasu nõudeid täpsustada (I kd, tl 193) ning hageja on seda teinud

03.10.2023 menetlusdokumendis. Eeltoodust lähtuvalt ei ole võimalik asuda seisukohale, et

asja eelmenetluse eesmärk ei oleks täidetud või kohus oleks jätnud hageja nõude aluseks

olevad asjaolud välja selgitamata, sh ei ole hageja nõuete täpsustamine kostja kohustus, nagu

on hageja kaebuses ekslikult leidnud.

23.2. Hageja hinnangul on tõendatud, et poolte vahel oli kokkulepe ületunnitöö tegemiseks,

kuivõrd hagejale ei ole töövälisel ajal töökohal viibimise tõttu etteheiteid tehtud ning seadus

ei näe ette kokkuleppe vormi, sh jäid maakohtu poolt hindamata hageja poolt TVK-s antud

ütlused. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et ületunnitöö puhul ei näe seadus ette

kokkuleppe vormi, kuid ületunnitöö ei saa olla ette planeeritud, st selle tegemises ei saa

abstraktselt kokku leppida. Ületunnitöö olemusest tulenevalt on tööandjal ja töötajal vaja

ületunnitöö tegemises iga kord eraldi kokkulepe saavutada. Näiteks ei saa töötaja ja tööandja

töölepingu sõlmimisel leppida kokku üldises klauslis, mille järgi teeb töötaja ületunnitööd

vastavalt vajadusele, või ette kokku leppida, et töötaja tööaeg koos ületunnitööga on pidevalt

48 tundi seitsmepäevases ajavahemikus (TLS selgitused (2024), § 44 komm, p 2–3). Seega

isegi, kui hageja oleks esitanud tõendid kinnitamaks 08.02.2023 istungil esitatud väiteid (I kd,

tl 170–170 pöördel, ajamärge 00:33:54–00:40:08), siis ei ole võimalik selliselt ületunnitöö

tegemises kokkulepet sõlmida. Teistsugusele seisukohale ei võimalda jõuda ka hageja TVK-s

antud ütlused ega asjaolu, et hagejale etteheiteid töövälisel ajal töökohal viibimisega ei tehtud.

See, et hageja viibis töövälisel ajal töökohal kauem ning vahetu ülemus sellega seoses

etteheiteid ei teinud, ei tõenda ületunnitöö kokkuleppe sõlmimist kostjaga.

23.3. Hageja toob välja, et kohtul ei olnud alust kahelda hageja esitatud töökaaslaste kirjalike

selgituste usaldusväärsuses, sh kattuvad kirjalikud selgitused tööajatabelitega, mis viitab

sellele, et hageja töötunnid olid ebaõigesti tööajatabelitesse märgitud. Eluliselt usutavaks

muudab hageja hinnangul kokkuleppe sõlmimise ka see, et hageja kohustus oli pidada oma

alluvate tööaja arvestust, mistõttu pidi ta olema tööl vähemalt sama kaua. Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et olukorras, kus hageja kasuks kirjalikke selgitusi

andnud isikud ei ole kohtumenetluses tunnistajana ütlusi hageja tööaja kestuse kohta andnud,

kostja on aga esitanud usaldusväärsed tõendid oma väidete kinnitamiseks, tuleb kostja

tõendeid hageja tõenditele eelistada. Seda kinnitab ka hageja viidatud Riigikohtu praktika,

milles leiti, et tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud võib olla madalam, kui tõendi

esitaja ei paku ei kohtule ega vastaspoolele võimalust tunnistajale küsimuste esitamiseks ja

kirja koostamise asjaolude selgitamiseks (RKTKo 12.10.2011, 3-2-1-74-11, p 26).

Arvestades, et hageja esitatud teiste töötajate kirjalike selgituste puhul oli töötajate tööaeg

teistsugune kui hagejal, siis on asjakohatud hageja väited, mis puudutavad hageja töötundide

ebaõigesti tööajatabelitesse märkimist. Vastupidisele seisukohale ei anna alust jõuda ka see, et

töötajal oli töölepingu järgi kohustus pidada oma alluvate tööaja arvestust. Tööaja arvestuse

2-22-1375

pidamine ja jälgimine ning vajadusel töögraafikute koostamine tööülesandena ei eelda, et

hageja oleks pidanud olema tööl vähemalt sama kaua, kui tema alluvad. Sealhulgas tõendavad

tunnistaja ütlused, et hageja tööajatabelid täideti hagejalt saadud andmete põhjal ning on

seega ebausutav, et kui hageja oleks ületunnitööd teinud, siis oleks ta vastava teabe kostjale

edastamata jätnud (II kd, tl 25–29, dtl 221–224), nagu leidis maakohus. Ringkonnakohus on

vastava analüüsi toonud välja ka käesoleva otsuse p-s 22.1.

Lisaks on hageja leidnud, et puuduvad algandmed, mida saaks võrrelda Persona programmi

andmetega ning pole arusaadav, kuidas kostja tunnistaja saaks anda ütlusi selle kohta, et

Persona programmi sisestatud andmed vastasid tegelikkusele. Kolleegiumi hinnangul on

piisavateks algandmeteks kostja esitatud tööajatabelid, sh on ringkonnakohus eelnevalt

leidnud, et tööajatabelid täideti hagejalt saadud andmete põhjal. Kostja tunnistaja ei ole sh

ütlusi andnud selle kohta, et Persona programmi sisestatud andmed vastasid tegelikkusele,

vaid selle kohta, kuidas peeti tööajaarvestust ning kuidas jõudsid töötajate tööaja andmed

kostjani (II kd, tl 27 pöördel–28).

24. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et kostja poolt esitatud tööajatabelitega

ja tunnistaja PJ ütlustega on tõendatud, et perioodil 09.07.2018–20.03.2020 tegi hageja tööd

töölepingus kokkulepitud mahus ning pooled ei ole sõlminud kokkulepet ületunnitöö tegemise

ja selle rahas hüvitamise kohta. Seega jättis maakohus õigesti rahuldamata hageja nõude

mõista kostjalt välja tasu 32 541,60 eurot ületunnitöö eest.

25. Viimaseks ei nõustu hageja temalt välja mõistetud menetluskulude hüvitise suurusega

ning palub lähtuda 15.03.2024 esitatud vastuväidetest.

25.1. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu kaalutlus- ehk

diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui madalama

astme kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 18.12.2012, 3-2-1-171-12, p 13).

Menetluskulude hindamisel tuleb eelkõige arvestada sellega, milliseid vajalikke

menetlustoiminguid pidi esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegema ja kui palju pidi

esindaja töötama selleks, et menetlusosalise huvid saaksid kohtus kaitstud ning kas

väljamõistetav esindaja kulu on vastavuses tegelikult menetlusosalise esindamiseks tehtud

tööga. Kohtul on võimalik menetluskulude suuruse põhjendatuse ja vajalikkuse osas anda

hinnang lähtudes toimikus sisalduvatest materjalidest, kui palju on esitatud, koostatud,

analüüsitud erinevaid menetlusdokumente või tõendeid, kui kaua on kestnud kohtuvaidluse

ajal kohtuistungid. Ringkonnakohus saab kontrollida eelkõige seda, kas maakohus on õigust

õigesti kohaldanud. Üldjuhul ringkonnakohus maakohtu antud hinnangut esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse kohta ümber ei hinda. Erandjuhul on see võimalik vaid siis, kui

maakohtu hinnang on ilmselgelt põhjendamatu.

25.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostja menetluskulude suuruse

kindlaksmääramisel kostja lepingulise esindaja menetlustoimingutele kulunud tööaja

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ületanud diskretsioonipiire. Maakohus on põhjalikult

hinnanud kostja lepingulise esindaja tehtud menetlustoiminguid ning vähendanud just nendele

menetlustoimingutele kulunud aega, millele on hageja esitanud vastuväited. Kolleegium leiab,

et hageja väited kostja lepingulise esindaja TVK-s tehtud toimingute ajakulule ei anna alust

nendele toimingutele kulunud aega vähendada. Hageja hinnangul tuleks kostja lepingulise

esindaja toiminguid perioodil 24.08.2021–26.08.2021 vähendada 2 tunnini. Ringkonnakohtu

hinnangul on arvestades hageja TVK avalduse sisu ja mahtu, esitatud lisasid ja nende mahtu

ning kostja vastuse sisu ja mahtu (5 lk), lisade arvu (4 lisa) ja mahtu 24.08.2021–26.08.2021

2-22-1375

toimingutele kulunud aeg 3 tunni ulatuses vajalik ja põhjendatud ning kooskõlas asja

materjalidega. Hageja hinnangul 14.10.2021 TVK istungiks ettevalmistamine ning istungil

esindamise ajakulu 1,75 tunni ulatuses pole põhjendatud, kuivõrd istung kestis 1,5 tundi ning

kostja esindaja on 13.10.2021 juba 1 tunni ulatuses istungiks ettevalmistusi teinud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole istungiks valmistumisele kulunud aeg (1,25 tundi)

ülemäärane ning seda saab pidada põhjendatuks ja vajalikuks tervikuna. Hageja toob välja, et

29.11.2021 menetlusdokumendi koostamiseks kokku kulunud aeg 2,25 tundi on liiga palju,

kuivõrd menetlusdokumenti maht on 1,5 lk. Menetluskulude nimekirjast nähtub

ringkonnakohtule, et perioodil 27.10.2021–03.11.2021 tehtud toimingud hõlmavad lisaks

seisukoha koostamisele ka telefoninõupidamisi kliendiga ning töötaja 29.10 dokumendi ja

lisade analüüsi ning tehtud toimingutele kulunud aega ei saa ringkonnakohtu hinnangul

pidada ülemääraseks. Viimaseks leiab hageja, et lõplike seisukohtade koostamiseks kulunud

aeg 5,5 tundi on liiga palju, sest tegemist on seisukohtade kordusega. Menetluskulude

nimekirjast nähtub, et 06.12.2021 on kulunud 3,5 tundi telefoninõupidamisele kliendiga ning

lõplike seisukohtade koostamisele ja 09.12.2021 on kulunud 2 tundi telefoninõupidamisele

kliendiga ning seisukohtade koostamisele. Arvestades 09.12.2021 kostja menetlusdokumendi

sisu ja mahtu (7 lk), lisade arvu (4 lisa) ja mahtu ning seda, et kostja on pidanud nõu ka

kliendiga on ringkonnakohtu hinnangul kostja lepingulise esindaja toimingud perioodil

06.12.2021–09.12.2021 põhjendatud ja vajalikud ning nendele toimingutele kulunud aeg on

kooskõlas asja materjalidega.

25.3. Seega on maakohus õigesti võtnud arvesse nii tsiviilasja keerukust, sisu ja mahtu ning

kõiki tsiviilasjas tehtud menetlustoiminguid, esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning

menetluses toimunud istungite kestust. Maakohtu diskretsioon on menetluskulude suuruse

kindlaksmääramisel jälgitav, mistõttu ei ole alust pidada maakohtu hinnangut ilmselgelt

põhjendamatuks. Ka kostja lepingulise esindaja tasumäär (150 eurot [käibemaksuta] ning 160

eurot [käibemaksuta]) on kohane ja ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase

keerukusega asja puhul.

26. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ning maakohus on õigesti jätnud hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebust ei

rahuldata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

27. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

28. TsMS § 174 lg 2 kohaselt, kui maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kohtuotsuses kindlaks ja kohtuotsuse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav

kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.

Alljärgnevalt määrab ringkonnakohus kostja menetluskulude suuruse kindlaks.

29. Kostja lepinguline esindaja esitas 08.10.2025 menetluskulude nimekirja. Sellest nähtuvalt

on kostjale osutatud õigusabi 6,25 tunni ulatuses tunnitasumääraga 160 eurot (käibemaksuta)

ning alates 01.01.2025 on tunnitasumääraks 180 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude

nimekirja kohaselt tegi kostja lepinguline esindaja järgmiseid toiminguid:



13.06.2024 hageja apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 5 tundi;



14.06.2024 apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 0,75 tundi;

2-22-1375



07.10.2025 menetluskulude nimekirja koostamine 0,5 tundi.

30. TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on

menetlusosalist esindav advokaat või mu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Kostjat on

esindanud vandeadvokaadid (kuni 01.07.2024 vandeadvokaat Helvia Räägel ning alates

01.07.2024 vandeadvokaat Anne Värvimann). Kostja esindaja tasumäär on kohane ja ei ületa

vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega asja puhul.

31. Menetlustoimingutele kulunud aega peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks

osaliselt. Hageja on märkinud menetluskulude nimekirja koostamise ajakuluks 0,5 tundi.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud toimingu ajakulu sellises ulatuses põhjendatud,

kuivõrd tegemist ei ole mahuka dokumendiga. Ringkonnakohus loeb menetluskulude

nimekirja koostamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 15 minutit, s.o 0,25 tundi.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et apellatsioonkaebuse vastusele kulunud aeg on osaliselt

põhjendamatu. Arvestades apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu (12 lk), vastuse

apellatsioonkaebusele sisu ja mahtu (7 lk) ning tsiviilasja keerukust, siis on

apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele kulunud aeg kooskõlas asja menetlusega ning

sellele kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik tervikuna.

32. Tulenevalt eespool märgitust on kostja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu

apellatsioonimenetluses 6 tundi. Kostja on märkinud, et on käibemaksukohustuslane ja saab

menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu tuleb menetluskulud välja mõista

ilma käibemaksuta (TsMS § 174 lg 10). Seega on kostja põhjendatud ja vajalik menetluskulu

ringkonnakohtus 965 eurot (käibemaksuta) (5,75x160 + 0,25x180).

33. Kostja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada hagejat hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohus

rahuldab taotluse.

(allkirjastatud digitaalselt)