2-23-6229/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets (eesistuja), Iris Kangur-Gontšarov, Vallo

Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.10.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-6229

Kohtuasi

O.E (O.E) hagi W.W.L vastu töölepingu lõpetamise

hüvitise 2882,70 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 06.05.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

O.E 06.06.2024 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

O.E apellatsioonkaebuse hind 2882 eurot ja 70 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja O.E (isikukood XXX), lepinguline esindaja Ülli

Kastepõld

Kostja W.W.L (registrikood XXX), lepinguline esindaja

Margus Tali

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 06.05.2024 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus O.E kanda. Hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-23-6229

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. O.E (hageja) esitas 25.04.2023 Harju Maakohtule hagiavalduse töövaidluskomisjoni

(edaspidi TVK) 15.03.2023 otsuse töövaidlusasjas nr 4-1/326/23 osaliseks vaidlustamiseks,

milles TVK leidis, et õiglane hüvitis on avaldaja kolme kuu keskmine töötasu suuruses

2241,90 eurot.

2. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on TVK töötaja kolme kuu keskmise töötasu

suuruse arvutamise aluseks võtnud tööandja arvutuskäigu, mis ei ole hageja arvates korrektne.

Tööandja arvutuskäik, millest lähtus TVK, on järgmine: avaldaja keskmine kuutöötasu

märtsikuu 2023 seisuga 747,30 eurot (dtl 1–6, 202–208). Hageja ei nõustunud tööandja poolt

märgitud jaanuari ja veebruari 2023. a arvestusega, sest nendel kuudel ei ole hageja töötasusid

teeninud, kuna viibis graafikujärgsel töönädalal põhipuhkusel. Puudub alus arvesse võtta

nende kuude kalendaarseid tööpäevi.

2.1. Hageja palus, et talle määratud hüvitise arvestuse aluseks võtaks kostja töölepingu

seaduse (TLS) § 29 lg 8 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse: „Keskmise töötasu

maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus). Poolte vahel sõlmitud meretöölepingu p-i

4.3 kohaselt arvestatakse töötasu alates ajast, mil töötaja asub laevas oma tööülesandeid

vastavalt töö ajakavale täitma. Hageja töötasud tuleb praegusel juhul jagada kahe töötatud kuu

kalendaarse tööpäevade arvuga, millest on maha arvatud tööpäevad, mil töötajale ei

arvestatud töötasu TLS § 19 alusel, milleks on praegusel juhul: 1) hageja puhkus, 2) hageja

ajutine töövõimetus ravikindlustusseaduse tähenduses; hageja mitteviibimine laeval oma

tööülesandeid täitmas (TLS § 19 p 6 koostoimes meretöölepingu p-ga 4.3). Lisaks tuleb

arvesse võtta meretööseaduse § 724 lg-t 2. Töötaja töötegemisest keeldumise õiguse

kasutamisele vastab tööandja õigus mitte maksta vastava perioodi eest töötasu.

2.2. Hageja ei töötanud esmaspäevast reedeni puhkepäevadega laupäeval ja pühapäeval, vaid

töö toimus laevas graafikute alusel, mistõttu saab tööpäevadeks keskmise töötasu arvestamisel

lugeda graafikujärgseid tööpäevi, mil hageja tegelikult ka laevas viibis ja tööülesandeid täitis.

Seega ei ole hageja keskmise töötasu arvestamisel aluseks kalendrikuu tööpäevad

(nädalapäevad esmaspäevast reedeni), vaid tema enda graafikujärgsed tööpäevad

esmaspäevast pühapäevani, see on sõltumata nädalapäevast.

2.3. Hageja leidis, et ebaõige on kostja seisukoht, mille järgi vabad vahetuspäevad tuleb

lugeda hageja tööpäevadeks. TLS § 19 p 6 kohaselt on töötajal õigus keelduda töö tegemisest,

kui tal on muu töölepingus, kollektiivlepingus või seaduses ettenähtud põhjus. Nii nagu

bürootöötajatel (raamatupidajad, sekretärid) on õigus tööd mitte teha laupäeviti ja

pühapäeviti, oli hagejal õigus tööd mitte teha nendel päevadel sõltumata nädalapäevast, mil ei

olnud töögraafiku kohaselt tema vahetus. Vaba vahetuse ajal oli tegemist tööst keeldumisega

TLS § 19 p 6 tähenduses.

2.4. Kohut eksitav ja pahatahtlik on kostja väide justkui hageja oleks võtnud puhkused ja

haiguslehed üksnes töövahetuse ajaks. Hageja oli haiguslehel haigena, operatsiooni

ootejärjekorras olles või taastusravi ajal. Puhkustel viibimine ei olnud hageja valik, vaid

2-23-6229

tööandja soovitus olukorras, kus kostjal ei olnud hagejale võimalik anda lepingus

kokkulepitud tööd (dtl 202–208, 293–295).

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

4. Kostja leidis, et TVK on teinud välja mõistetava hüvitise arvestamise osas õige ja

põhjendatud otsuse ning kostja on hagejale ka hüvitise tasunud koos lõpparvega 20.04.2023.

Tööandja võttis keskmise töötasu arvestuse aluseks märtsile 2023 eelnevad 6 kalendrikuud, st

september 2022–veebruar 2023. Vastavalt tööandja esitatud keskmise töötasu arvestusele oli

hageja keskmine kuutöötasu 747,30 eurot.

Hageja töötas laevas graafiku alusel, mille kohaselt oli ta 2 nädalat tööl ja sellele järgnes 2

nädalat vaba vahetust. Keskmine töötasu arvestati perioodi september 2022–veebruar 2023

teenitud töötasude alusel. Töötaja kalendaarsed tööpäevad nimetatud perioodil olid:

septembris 2022 – 0 päeva, oktoobris 2022 – 0 päeva, novembris 2022 – 7 kalendaarset

tööpäeva (ajavahemikus 22.11.2022–30.11.2022), detsembris 2022 – 7 kalendaarset tööpäeva

(ajavahemikus 01.12.2022 ja 10.12.2022–19.12.2022), jaanuaris 2023 – 9 kalendaarset

tööpäeva (ajavahemikus 04.01.2023–16.01.2023) ning veebruaris 2023 – 9 kalendaarset

tööpäeva (ajavahemikus 01.02.2023–13.02.2023). Oma graafikujärgsete töövahetuste ajal oli

hageja võtnud haiguslehe või põhipuhkuse, vabas vahetuses oli ta lihtsalt vaba ega

kohustunud tööle minema. Seega ei keeldunud ta sel ajal tööst TLS § 19 mõttes. Kui arvestuse

aluseks võtta aga meretöölepingu lõppemisele (20.04.2023) eelnevad 6 kalendrikuud ehk

oktoober 2022–märts 2023, siis tuleks hüvitise suurus väiksem sellest, mille kostja hagejale

välja maksis.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 06.05.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus jättis menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata kostja menetluskulude

puudumise tõttu.

6. Maakohus tuvastas vaidlusväliste asjaoludena:



Hageja (töötaja) ja kostja (tööandja) vahel on sõlmitud meretööleping nr HL1_002976,

kelner-baarmen ametikohale, hageja tööstaaž kostja juures arvestati alates 18.04.2006

(dtl 25–32, 146–149).



Kostja ütles 20.01.2023 meretöölepingu erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 1 alusel

(dtl 46), kuid TVK 15.03.2023 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/326/23 tuvastati

töölepingu ülesütlemise tühisus (selles osas on TVK otsus jõustunud, dtl 187–194).



Kostja tasus hagejale TVK poolt TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetud hüvitise kolme

kuu keskmise töötasu summas 2241,90 eurot (3 x 747,30 eurot).

7. Pooled vaidlevad kokkuvõtlikult selle üle, kui suur on TLS § 109 lg 1 tähenduses hageja

keskmise töötasu suurus, millest tulenevalt arvutatakse kolme kuu keskmise töötasu hüvitis.

Vaidlus puudus selles, et kostjal on kohustus tasuda hagejale TLS § 109 lg 1 ette nähtud

hüvitist, vaid asjaolu, kui suur on hageja keskmine töötasu, mis on TLS § 109 lg 1 hüvitise

arvutamise aluseks.

2-23-6229

8. Maakohus tõi välja, et TVK on oma otsuses hageja kolme kuu keskmise töötasu hüvitise

arvestamisel lähtunud hageja keskmisest töötasust summas 747,30 eurot (3 x 747,30 =

2241,90 eurot). Aluseks on võetud eelnevad kuus kuud alates september 2022–veebruar 2023

teenitud töötasud ja jagas selle sama ajavahemiku kalendaarsete tööpäevade arvuga. Nimelt

on hageja keskmine töötasu arvestus järgmine: 1129,65 eurot (töötaja eelneva 6 kuu töötasu) :

32 (sama perioodi kalendaarsed tööpäevad) = 35,30 eurot (s.o keskmine tööpäevatasu). 35,30

eurot (keskmine tööpäevatasu) x 21,17 (arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu

keskmine kalendaarsete tööpäevade arv) = 747,30 eurot (keskmine kuutasu). Keskmise

töötasu arvutamisel on tööandja vähendanud arvutusperioodi jäänud kalendaarsete tööpäevade

arvu tööpäevade võrra, mil töötaja keeldus tööst TLS § 19 alusel puhkuse või töövõimetuse

tõttu (dtl 150, 168–169, 170–174). Hagejale makstava hüvitise arvestuse aluseks olevad

kalendaarsed tööpäevad on kostja vastuses hagiavaldusele välja toonud, ülejäänud aja oli

töötaja puhkusel või haiguslehel (dtl 35–45, 53–59, 70–74, 87–92, 150, 168–174).

9. Maakohus ei nõustunud hageja käsitlusega, et maha peaks arvestama ka hageja töö

iseloomust tulenevad vaba vahetuse päevad, mil töötaja ei olnud kohustatud hageja käsitluse

järgi kostjale tööd tegema. Vaba vahetuse aeg ei ole käsitletav tööst keeldumisena TLS § 19

tähenduses.

10. Seega oli maakohtu hinnangul TVK 15.03.2023 otsuses õigesti arvestanud TLS § 109 lg 1

hüvitise suuruse kogusummas 2241,90 eurot (3 x ühe kuu keskmine töötasu 747,30 eurot =

2241,90 eurot), mille kostja on hagejale juba enne kohtumenetlust hüvitanud. Eeltoodust

tulenevalt tuli hageja nõue kostja vastu TLS § 109 lg 1 alusel summas 2882,70 eurot jätta

rahuldamata.

11. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

hageja kanda.

Apellatsioonkaebus

12. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse täies ulatuses

tühistada ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta samuti kostja kanda.

13. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus põhjendanud, miks ta kõiki hagiavalduses

nõude aluseks toodud õiguslikke aluseid otsuse tegemisel arvestanud ei ole. Nõue tugineb

lisaks töölepingu seadusele ka meretöö seadusele, samuti kollektiivlepingule.

Kollektiivlepingu mittearvestamine on suure kaaluga ebaõige tulemuseni jõudmisel. Lisaks ei

ole otsust tehes hüvitise aluseks määratud töötaja kalendrikuu keskmist töötasu kuus, vaid

aluseks on võetud nelja kalendrikuu päevapõhine tasu. Seega on teinud maakohus valed

järeldused, sest tuginetud ei ole sissenõutavale kalendrikuu töötasule, mis on keskmise töötasu

arvestamise aluseks.

14. Hageja toob välja, et null eurot töötasu ei ole sissenõutav palk kuus. Keskmise töötasu

arvutamisel saab võtta aluseks need kalendrikuud, mille eest töötasu sissenõutavaks on

muutunud ehk kalendrikuud, mille eest on saadud töötasu. Kui puudub kalendrikuus töötasu,

siis ei saa võtta aluseks ka vastava kuu kalendaarseid tööpäevi. Ka meretöölepingu p-s 4.3 on

kirjas, millal töötasu arvestama hakatakse, seega ei saa taas arvesse võtta neid kalendrikuid,

kus tehtav töö tegemine ja palk puudub. Kui töötaja on tööandja juures töötanud vähem kui

kuus kalendrikuud, võetakse keskmise töötasu arvutamisel aluseks kalendrikuud, mille eest on

2-23-6229

töötajale töötasu sissenõutavaks muutunud. Töötaja ei teinud tööandjale tööd jaanuaris ja

veebruaris, mille eest saaks oodata töötasu.

15. Hageja leiab, et TLS § 19 p 6 aluse tööst keeldumisest annab töötajale praegusel juhul

vastav meretööleping (p 4.3) ja kollektiivleping (p 5.2), samuti meretöö seaduse § 724 lg 2.

Seega tuleb keskmise töötasu arvutamisel jätta puhkepäevad välja ja arvestada saab vaid

tööpäevadega.

16. Hageja toob välja enda arvutused, milles on jaganud töötasu sama ajavahemiku kuu

kalendaarsete tööpäevade arvuga ning võtnud arvesse üksnes novembri ja detsembri

kalendaarsete tööpäevade arvu. Saadud ajavahemiku töötasud on kostja jaganud sama

ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga (894,42 + 235,23 = 1129,65 eurot / 14 tööpäeva

= 80,69 eurot keskmine tööpäevatasu kuus). Seega on hageja keskmiseks kuutasuks saanud

1708,20 eurot kuus (80,69 x 21,17 = 1708,20), mis teeb kolme kuu hüvitise suuruseks 5124,6

eurot (1708,2 x 3 kuud). Kuivõrd kostjale on eelnevalt hüvitist makstud summas 2241,90

eurot, siis tuleb lisaks tasuda 2882,70 eurot (5124,60 - 2241,90 = 2882,70 eurot).

17. Hageja vaidlustab täies ulatuses ka menetluskulude jaotust. Arvestades, et hageja

hinnangul tuleb hagiavaldus rahuldada, siis tuleb menetluskulud täies ulatuses jätta kostja

kanda.

Vastustaja seisukoht

18. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja hageja

menetluskulud tema enda kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega

ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Hageja kannab menetluskulud ka ringkonnakohtus.

20. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Hageja

vaidlustab maakohtu otsust tervikuna.

21. Apellatsioonkaebuse kohaselt eksis maakohus, kui jättis TLS § 19 p 6 tööst keeldumise

alusena hindamata hageja meretöölepingu (p 4.3), kollektiivlepingu (p 5.2) ja meretöö

seaduse § 724 lg 2, mistõttu ei saa keskmise töötasu arvestamisel arvesse võtta jaanuari ja

veebruari kalendaarseid tööpäevi. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on hageja

käsitlusele hinnangu andnud ja ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaba vahetuse aeg ei

ole käsitatav tööst keeldumisena TLS § 19 tähenduses. TLS § 19 p 6 kohaldamiseks ei anna

alust ei hageja meretöölepingu p 4.3 ega ka kollektiivlepingu p 5.2, mis reguleerivad töötasu

maksmise korraldust ega anna hagejale muud põhjust töö tegemisest keeldumiseks. Hageja

viidatud meretöö seaduse § 724 lg 2 ei ole siinsel juhul asjakohane, kuivõrd see reguleerib

üldiselt siseveetranspordivahendil töötava isiku töö- ja puhkeaega ega kohalduks käesoleval

juhul hageja suhtes, kes töötas merel (dtl 25). Seega ei anna apellatsioonkaebuse väited alust

arvestada keskmist tööpäevatasu kuus selliselt, nagu on hageja apellatsioonkaebuse p-s 22.2

välja toonud (849,42 + 235,23 = 1129,65 eurot / 14 tööpäeva = 80,69 eurot keskmine

tööpäevatasu kuus). Seisukohale, et summeeritud tööaja arvestusperioodi puhul ei ole

kokkulepitud tööaega alust vähendada päevade võrra, mil hagejal ei olnud tööajakava järgi

2-23-6229

kohustust tööd teha, on jõudnud ka Riigikohus (RKTKo 16.12.2015, 3-2-1-143-15, p 13).

Kuigi Riigikohus asus sellele seisukohale seoses ületunnitöö tasu nõudega, siis on vastav

seisukoht kolleegiumi hinnangul kohaldatav ka eeltoodud küsimuses.

22. Samuti ei nõustu ringkonnakohus hageja käsitlusega, et kuivõrd hageja jaanuaris ja

veebruaris 2023 töötasu ei teeninud, siis ei tuleks vastavate kuude kalendaarseid tööpäevi

hüvitise suuruse arvutamisel arvesse võtta, sest sissenõutavaks muutunud töötasu puudub.

Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja

kord“ (edaspidi määrus) § 2 lg 1 ls-st 1 tuleneb, et keskmise töötasu arvutamisel võetakse

arvesse töötasuna teenitud summad. Määruse § 2 lg 2 sätestab, et keskmine töötasu

arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja

teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Määruse § 3 lg 1 kohaselt

keskmise tööpäevatasu arvutamiseks liidetakse § 2 lg-s 2 või 3 nimetatud ajavahemiku

töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga, mida vähendatakse

tööpäevade võrra, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral TLS § 19

alusel. Viidatud sätetest tulenevalt ei nõustu kolleegium hageja arvutuskäiguga, mille kohaselt

tuleks igas kuus 6 kuu jooksul teenitud töötasu jagada iga kuu tööpäevade arvuga, mille järgi

tuleks arvestada kalendaarset tööpäevade arvu (s.o jaanuar 0 eurot jagatud 9 tööpäeva = 0,

veebruar 0 eurot jagatud 9 tööpäeva = 0). Nimetatud sätete järgi tuleb liita kuue kuu jooksul

töötasuna teenitud summad, mis jagatakse sama ajavahemiku (s.o 6 kuud) kalendaarse

tööpäevade arvuga ning millest lahutatakse perioodid, millal töötajale ei arvestatud töötasu

tööst keeldumise korral TLS § 19 alusel. Seega ei ole hageja tõlgendus kooskõlas määrusest

tulenevate alustega.

Asjakohane ei ole ka hageja viide määruse § 2 lg-le 3, mille järgi arvutatakse keskmist töötasu

olukorras, kui töötaja on tööandja juures töötanud vähem kui kuus kalendrikuud. Maakohus

on tuvastanud, et hageja tööstaaži kostja juures on arvestatud alates 18.04.2006 (dtl 25–32,

146–149). Seega ei ole määruse § 2 lg 3 hageja suhtes kohaldatav.

23. Nähtuvalt hageja apellatsioonkaebuse väidetest ning arvutustest ei ole hageja vaidlustanud

muid hüvitise suuruse aluseks olevaid arvutusi (v.a keskmine tööpäevatasu kuus), s.o muus

osas on hageja arvutused identsed kostja arvutustega, millest on lähtunud asja lahendamisel

nii TVK kui ka maakohus. Seega ei anna apellatsioonkaebuse väited käesoleval juhul alust

maakohtu otsuse muutmiseks ning keskmise tööpäevatasu suuruse kuus teistsuguseks

arvutamiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

24. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, siis

puuduvad praegusel juhul hüvitatavad menetluskulud.

(allkirjastatud digitaalselt)