3-24-3406/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Pihel Sarv

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. oktoobril 2025 Tallinnas

Haldusasja number

3-24-3406

Haldusasi

X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 19. novembri 2024. a

relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X. X, esindaja vandeadvokaadi abi Rein Laid

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kärt Kasepõld

Asja läbivaatamise vorm

Avalikul kohtuistungil 24. septembril 2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses nimed X. X ja H tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 17. novembril 2025 (halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib

esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal

seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ring-

konnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka

apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas X. Xle relvaloa nr DL10001685

kehtivusajaga 7. juuli 2026. Relvaloa järgi on X. Xl õigus jahipidamise otstarbel ja

turvalisuse tagamiseks omada ja kanda püsse Beretta-687, (kaliiber 12, nr N53059B),

Mossin-Nagant (kaliiber 7,62×54R, nr ИР7146), Sauer-100-Classic (kaliiber 223Rem,

3-24-3406

nr C007830), Anschütz-525 (kaliiber 5,6×15R, nr 3019184) ja Sauer-202-Classic

(kaliiber 308Win, nr N37024).

2. PPA tunnistas 19. novembri 2024. a otsusega nr 4.2-1/10159-2 kaebaja

relvaloa relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 31 alusel kehtetuks. PPA kohustas kaebajat

andma relvad ja laskemoon politseile üle hiljemalt 20. novembril 2024. PPA otsuse

järgi tuleb kaebajal relvad ja laskemoon kolme kuu jooksul võõrandada või alustada

nende võõrandamist.

2.1.

PPA-l on kaebajaga seoses registreeritud järgmised juhtumid.

a)

27. oktoobril 2024 sai politsei väljakutse lähisuhtevägivalla juhtumi kohta: kaebaja oli

tarvitanud alkoholi ja naist tüli käigus tõuganud. Sündmuse kohta koostati lähisuhtevägivalla

infoleht.

b)

24. aprillil 2023 oli kaebaja allutatud lühimenetlusele seose liiklusnõuete muu

rikkumisega (kõrvaltegevused).

c)

22. septembril 2022 juhtis kaebaja mootorsõidukit kiirusega 83+-7 km/h. Lubatud suurim

kiirus teelõigul oli 50 km/h.

d)

Ajavahemikul 2015–2021 rikkus kaebaja liiklusseaduse nõudeid kokku vähemalt 17

korda (lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 14 korda; foori keelava tule ajal ristmikule

sõitmine; ristmiku ületamine foori keelava tulega; mootorsõiduki juhtimine, mille rehvid ei

vasta kehtestatud nõuetele).

2.2.

2020. ja 2021. a-l vestles piirkonnapolitseinik kaebajaga õiguskuulekuse

teemal. Kaebaja on jätkanud õiguserikkumisi ja näidanud üles agressiivsust teise

inimese vastu.

2.3.

4. novembril 2024 teavitas PPA Põhja prefektuur kaebajat, et esineb alus tema

relvaluba kehtetuks tunnistada. Kaebajale anti võimalus esitada seisukoht. Kaebaja

selgitas, et ta pole elukaaslase vastu vägivaldne olnud. Kaebaja lisas oma elukaaslase

selgitused, mis kaebaja sõnu kinnitasid. Kaebaja põhjendas liiklusrikkumisi sellega, et

sõidab aastas ligi 50 000 km, mis on keskmisest liiklejast oluliselt enam. Kaebaja

märkis, et kehtivaid karistusi tal pole. Kaebaja sõnul ei õigusta ta rikkumisi, kuid leiab,

et neid pole olnud palju ja need ei anna alust järeldada tema sobimatust relva omama.

Kaebaja selgitas, et ta tegeleb aktiivselt jahipidamisega. Ta pole kordagi rikkunud jahi-

või relvade ohutu käitlemise nõudeid. Jahiseltside kaaslased iseloomustavad kaebajat

positiivselt.

2.4.

PPA ülesanne on avaliku korra ja julgeoleku huvides tagada, et relva kui

kõrgema ohu allikat ei valdaks inimene, kes pole piisavalt usaldusväärne. Järelduse, et

inimene ei sobi relvaomanikuks, võib teha ka selliste asjaolude pinnalt, millel ei ole

seost relvaga. PPA-le laekunud teave selle kohta, et kaebaja on käitunud lähisuhtes

agressiivselt ning liikluses korduvalt ennast ja teisi ohustanud, õigustab kahtlust tema

usaldusväärsuses. Relvaluba on eriõigus. Relvaloa omanik peab käituma keskmisest

vastutustundlikumalt.

2.5.

Kaebaja kinnitas 27. oktoobril 2024 kohal käinud politseinikele, et käitus

elukaaslasega agressiivselt, tõugates teda. Ta selgitas seda sellega, et ta oli joobes ja et

naine provotseeris teda. Teise inimese tõukamine on vägivaldne käitumine, millel

võivad olla väga rasked tagajärjed. Kaebaja eitab esitatud seisukohas vägivalla

kasutamist elukaaslase vastu. See näitab, et ta ei ole juhtunust järeldusi teinud ega aru

saanud, et käitus valesti. Seega pole välistatud, et sarnane juhtum võib ka tulevikus

2(14)

3-24-3406

aset leida. PPA ei pea jääma ootama uut vägivallajuhtumit. Halbade asjaolude

kokkulangemisel võib relvaomanik kasutada konflikti lahendamiseks tulirelva.

2.6.

Lisaks on kaebaja käitunud korduvalt mootorsõiduki roolis ennast ja teisi

ohustavalt. Kohtupraktika järgi on relvaloa omaja liikluskäitumine väga kaalukas

argument, millest lähtudes hinnata tema sobivust relva omama. Seda põhjusel, et

mootorsõiduk on suurema ohu allikas sarnaselt relvale. Esmapilgul väike hoolimatus

sõiduki kasutamisel võib samuti kaasa tuua väga rasked tagajärjed. Roolis kõrvaliste

asjadega tegelemisega, lubatud sõidukiiruse ületamisega ja teiste kaebajale

etteheidetud rikkumistega seab juht alati ohtu enda ja kaasliiklejate elu, tervise ja vara.

Seetõttu ei saa eeldada, et kaebaja käituks ka relvaga hoolsalt ja nõuetekohaselt.

2.7.

Määrav pole see, et kaebajal pole ühtegi kehtivat karistust. PPA võib inimese

käitumist hinnates tugineda ka nendele politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele,

mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi (näiteks lühimenetlused).

2.8.

Kaebaja ei ole aru saanud, et relvaloa omaja käitumisele on kõrgendatud

nõudmised. Kuigi kaebajaga on korduvalt vesteldud, on ta rikkumisi jätkanud. Ta

pisendab toimepandud liiklusrikkumisi. Rohke liikluses osalemine ei õigusta ega

pehmenda õigusrikkumisi. Kaebaja ei suuda või ei taha käituda õiguskuulekalt. On

oht, et ta jätkab rikkumisi ka tulevikus.

2.9.

PPA arvestab kaebajat positiivselt iseloomustavat teavet: ta on aktiivne

jahimees ja pikaaegne relvaloa omanik. Jahiseltskonnas on ta abivalmis,

usaldusväärne, rahulik, sõbralik, tasakaalukas, teistega arvestav ja vastutustundlik. Ta

järgib eeskujulikult relvadega ümberkäimise reegleid. See ei muuda siiski olematuks

tema agressiivset käitumist elukaaslase vastu ja järjepidevaid liiklusrikkumisi. Inimene

võib erinevates eluvaldkondades erinevalt käituda. Kaebaja on jahti pidades käitunud

igati korrektselt, kuid muul ajal ennast ja teisi ohustavalt.

2.10.

PPA tutvus kaebaja elukaaslase koostatud iseloomustusega. See, et kaebaja

kasutas elukaaslase vastu 27. oktoobril 2024 vägivalda, on leidnud kinnitust

haldusmenetluses kogutud tõenditega. Elukaaslase hilisem selgitus, mille järgi kaebaja

ei olnud tema vastu mingil määral vägivaldne, ei ole usutav ega vasta tõele. See, et

kaebaja on hea isa oma pojale, tegeleb aktiivselt jahipidamisega ja hoiab relva

relvakapis, võib tõele vastata, kuid ei muuda olematuks kaebajale etteheidetud

käitumist.

2.11.

Relvaloa kehtetuks tunnistamine on kohane meede, et tagada teiste inimeste

turvalisus ja avaliku korra kaitse. Teiste inimeste õigus elule, tervisele ja avalikule

korrale kaaluvad üles kaebaja õiguse eneseteostusele.

3. X. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA otsuse tühistamiseks.

Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus on vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3

lg-tega 1 ja 2, § 4 lg-ga 2 ja §-ga 6. Otsus ei ole proportsionaalne ning sisaldab olulisi

fakti- ja kaalutlusvigu. PPA ei selgitanud välja ega arvestanud olulisi asjaolusid. Otsus

on oletuslik ja üldsõnaline.

3.1.

Kaebaja relvalubade kehtetuks tunnistamisega võttis PPA talt võimaluse

relvaga jahti pidada. Sellega piiras PPA õigusvastaselt kaebaja vaba eneseteostuse

õigust. PPA otsus pole tehtud mitte seaduse alusel vaid PPA ametniku suvaotsuse

põhjal. Ametnikul on olnud õigusvastane eesmärk piirata kaebaja põhiõigusi ja -

vabadusi ning muid subjektiivseid õigusi.

3(14)

3-24-3406

3.2.

PPA heidab kaebajale ette lähisuhtevägivalla juhtumit, mida tegelikult ei ole

olnud. Lähisuhtevägivald on süütegu. Süüteo asjaolude ilmnemisel on kohustuslik

algatada kas kriminaal- või väärteomenetlus (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §

6, väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 31). Kaebaja suhtes kumbagi menetlust ei

algatatud. Ka ei kasutatud tema vastu korrakaitseseadusest (KorS) tulenevaid

sunnivahendeid. Asjaosalistelt ei võetud seletusi ega tehtud muid õiguslikke

toiminguid. Juhtumit ei dokumenteeritud. See ei kajastu karistusregistris. Kokkuvõttes

tähendab see, et lähisuhtevägivalda tegelikult aset ei leidnud. Pole mingit alust seda

kaebajale ette heita. Väidetava vägivallajuhtumi etteheitmine kaebajale relvaloa

menetluses oleks vastuolus süütuse presumptsiooniga.

3.3.

Kaebaja elukaaslane selgitas, et tema 27. oktoobri 2024. a kõne

hädaabinumbrile oli mõtlematu ja kahetsusväärne. Elukaaslane kinnitas, et kaebaja ei

ole kunagi olnud vägivaldne. Nad on koos elanud 18 aastat. Elukaaslase kinnistusel on

kaebaja väga hooliv. Ta on hea isa nende pojale.

3.4.

Kokkuvõttes leiab kaebaja, et lähisuhtevägivald pole tõendatud. Lisaks ei

nähtu, et kaebaja oleks PPA arvates oletatava vägivallajuhtumi vältel kasutanud relva

või sellega ähvardanud. Kui lähisuhtevägivald pole aset leidnud, pole arusaadav, mille

pinnalt PPA oletab, et see võiks aset leida tulevikus. PPA väljub seda oletades

kaalutlusõiguse piiridest, kuritarvitades kaalutlusõigust. PPA-l polnud õiguslikku alust

sellisele oletusele tugineda.

3.5.

Seoses 24. aprilli 2023. a juhtumiga (kõrvaltegevused autoroolis) selgitab

kaebaja, et ta ei kasutanud roolis mitte relva vaid telefoni. Sellega ei tekitanud ta

mingit liiklusohtu. Kaebaja tegu kvalifitseeriti liiklusseaduse (LS) § 242 lg 1 alla

(õigusnorm LS § 33 lg 11 p 1; täpsustus: telefon). Kui kaasnenud oleks liiklusoht,

oleks kvalifikatsiooniks olnud LS § 242 lg 2. Sellisel juhul poleks saanud kohaldada

lühimenetlust. PPA-l polnud praegusel juhul õiguslikku alust kasutada ja kaaluda

lühimenetluse asjaolusid.

3.6.

PPA väidab, et roolis kõrvaliste asjadega tegelemine ja lubatud sõidukiiruse

ületamine tekitab alati ohu. See väide ei ole õige. PPA-l pole õigust asuda seadusandja

asemele ja võtta otsuse tegemisel aluseks kohatuid asjaolusid. Lühimenetluse

andmetele tuginemine on seadusega otsesõnu keelatud (vt VTMS § 548 lg 6). Sellele

asjaolule tuginedes kuritarvitas PPA kaalutlusõigust.

3.7.

22. septembri 2022. a kiiruseületamine on süüteona kustunud. Andmed selle

kohta on karistusregistrist kustutatud ja kantud arhiivi. See käib ka varasemate

juhtumite kohta, millele PPA tugines. Kaebaja märgib, et teda ei ole üheski

väärteomenetluses süüdistatud liiklusohu tekitamises. Kõik määratud karistused olid

keskmises võimalikus määras või jäid sellest allapoole. Karistused määrati mh

preventiivsetel kaalutlustel. Kui kaebaja oleks süütegude toimepanemist jätkanud,

oleks karistused karmimaks muutunud ja andmed karistusregistris. Viimane kanne

karistusregistris puudutas 2022. a-l sooritatud väärtegu. Praeguseks on kõik andmed

registrist kustunud. Riik on kaebaja tegudele seega juba hinnangu andnud. PPA-l pole

õiguslikku alust asuda haldusmenetluses kaebaja tegusid ümber hindama. Arvestada

tuleb ka seda, et tegelikus elus on peaaegu kõik autojuhid millalgi liiklusseaduse vastu

eksinud ja kiirusepiiranguid rikkunud.

3.8.

PPA väide, et piirkonnapolitseinik rääkis kaebajaga õiguskuulekusest, pole

õige. 2020. a-l käis politseinik kaebaja juures relvakappi kontrollimas. Kaebaja ei

mäleta, et vesteldud oleks õiguskuulekusest. 2021. a-l oli kaebajal

4(14)

3-24-3406

piirkonnapolitseinikuga kontakt seoses relvaloa kehtivuse pikendamisega. Politseinik

käis ka siis kontrollimas relvahoiutingimusi ja relvi. Õiguskuulekusest rääkimist

kaebaja ei mäleta.

3.9.

PPA pole RelvS § 43 lg 31 kohaldades arvestanud seda, et eluviisi või

käitumise sobimatus peaks seonduma konkreetse relvaliigi omamisega. PPA pole

selgitanud, millist relvaliiki on kaebaja sobimatu omama.

3.10.

Otsusest ei nähtu, et PPA oleks isegi minimaalsel määral kaalutlusõigust

teostanud. PPA põhjendused pole relvaloa kehtetuks tunnistamiseks piisavad.

Kaalutlused pole loogilised ega jälgitavad. PPA on jätnud kõrvale kõik kaebajat

positiivselt iseloomustavad asjaolud, sh elukaaslase selgitused, pikaaegse jahipidamise

hobi, relvaseaduse rikkumiste puudumise ning jahiseltside positiivsed iseloomustused.

PPA on tuginenud üksnes oletatavale lähisuhtevägivalla juhtumile, jättes vajaliku

tähelepanuta selle, et juhtumil ei olnud mingeid õiguslikke järelmeid. Ka on PPA

tuginenud lühimenetluse otsusele, eirates seaduses sätestatud keeldu, kustutatud

liiklusväärtegudele ja väidetavalt aset leidnud vestlustele õiguskuulekusest. PPA on

leidnud, et need asjaolud kaaluvad üles kõik positiivse. PPA ei ole kaalunud ka

põhjendatud huve. PPA otsus pole proportsionaalne.

4. PPA esitas vastuse, milles palus kaebuse rahuldamata jätta.

4.1.

Relvaloa näol on tegemist eriõigusega käsitseda kõrgema ohu allikat. On suur

avalik huvi selle vastu, et relvaluba oleks vaid seaduskuulekatel ja usaldusväärsetel

inimestel. See tähendab, et isikule kohalduvad keskmisest rangemad nõuded, mida

peab järgima kogu relvaloa kehtivuse ajal igas eluvaldkonnas. Inimese sobivust

relvaomanikuks on võimalik hinnata ja prognoosida lähtuvalt tema

käitumisharjumustest ja õiguskuulekusest. Arvestada tuleb ka seda, milline on tema

suhtumine oma käitumisse.

4.2.

27. oktoobril 2024 sai PPA väljakutse, mille järgi oli kaebaja tarvitanud

alkoholi ja naist tüli käigus tõuganud. Kaebaja elukaaslase sõnul läks kaebaja

vägivaldseks ja naine sai viga. Seda, et kaebaja naist tüli käigus tõukas, tunnistas

kaebaja ka ise kohal käinud politseiametnikele. Küsimusele, miks on naise nägu

verine, vastas kaebaja: „Ma arvan, et ma tõukasin teda ja tänu sellele võis juhtuda“.

Asjaolu, et menetlust ei alustatud ning elukaaslane on hakanud vägivalda eitama, ei tee

juhtunut olematuks ega muuda fakti, et konflikti pidi sekkuma politsei.

Haldusmenetluses kogutud tõendid kinnitavad, et kaebaja oli elukaaslase suhtes

agressiivne. Naine hakkas juhtunut eitama siis, kui alustati relvaloa kehtetuks

tunnistamise menetlust. See annab aluse arvata, et ütluste muutmise tingis soov aidata

kaebajal jätkuvalt relvaluba omada. Inimene, kes käitub teise inimesega agressiivselt,

ei ole relvaomanikuna usaldusväärne.

4.3.

Kohtupraktika järgi ei ole oluline see, et liiklusrikkumistel pole seost

tulirelvaga. Arvesse tuleb võtta kõiki eluvaldkondi. Korduv lubatud sõidukiiruse

ületamine näitab selgelt inimese suhtumist erinevate ohtude vältimiseks kehtestatud

reeglitesse. Liiklusnõudeid rikkuv inimene peab õigeks kehtestatud eeskirju rikkuda,

kui see talle sobiv või tema enda hinnangul ohutu tundub (Tallinna Halduskohtu 16.

septembri 2022. a otsus asjas nr 3-22-1160, p 11). Selline inimene ei pruugi teatud

olukordades olla suuteline täitma ka relva hoidmise või kasutamisega seotud

kohustusi. Seeläbi võivad tema hoolimatuse või vastutustundetu käitumise tõttu

edaspidi realiseeruda ka tulirelvast lähtuvad ohud (Tallinna Halduskohtu 6. novembri

2020. a otsus nr 3-20-1675, p 7).

5(14)

3-24-3406

4.4.

Kaebaja relvaseaduse nõuetele vastavuse kontrollimiseks on PPA-l

karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p 16 alusel õigus saada karistusregistri arhiivis

asuvaid andmeid. Seejuures on PPA-l õigus arvestada ka andmetega, mida sinna ei

kantagi. Oluline on saada teavet inimese eluviisi ja käitumise kohta.

4.5.

Kohtupraktikas on ka kinnitatud, et inimesele loomuomase käitumise

hindamisel võib tugineda andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida

sinna ei kantagi (lühimenetlus). Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut

tegude retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes (vrd RelvS § 43 lg 33) (Tallinna

Ringkonnakohtu 23. novembri 2022. a otsus asjas nr 3-20-2365, p 10; 16. juuni 2022.

a otsus asjas nr 3-20-2571, p 11).

4.6.

Kaebaja on kaheksa aasta jooksul eiranud liiklusreegleid 19 korda, sealjuures

ületanud oluliselt piirkiirust 15 korral. Liiklusnõuete eiramine on tema jaoks tavaline.

Tegu on väljakujunenud käitumismustriga. Kaebaja on seadnud järjepidevalt ja

korduvalt ohtu nii enda kui ka teiste inimeste turvalisuse.

4.7.

Mootorsõiduk on suurema ohu allikas. Sõidukit juhtides võib väikseimgi viga,

hooletus või valearvestus põhjustada raske õnnetuse. Kaebaja hooletu käitumine

liikluses ja selle pisendamine näitab, et kaebaja ei mõista suurema ohu allika

valitsemisega kaasnevaid riske. Ta peab võimalikuks nõudeid eirata, kui ta seda soovib

või enda hinnangul ohutuks peab. PPA on kaebajaga tema liikluskäitumise teemal

vestelnud, kuid kaebaja on rikkumisi jätkanud. Kaebaja ei ole vestlustest ega oma

eelmistest rikkumistest vajalikke järeldusi teinud.

4.8.

PPA ei tohi jääda ootama esimest sündmust, mis vahetult relvaga seondub.

Juba esimesel sellisel sündmusel võivad olla väga rasked tagajärjed. Seda ka

relvaomaniku tahtluseta.

4.9.

PPA on arvestanud ka kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid, sh

esitatud iseloomustusi. Need ei kaalu üles ega kummuta kaebajale etteheidetud

agressiivust elukaaslase vastu ega korduvat ennast ja teisi ohustavat käitumist

liikluses. Teiste isikute õigus elule, tervisele ja avalikule korrale kaaluvad üles kaebaja

õiguse eneseteostusele. PPA otsus on õiguspärane, antud kehtiva õiguse alusel ja

sellega kooskõlas, proportsionaalne ning kaalutlusvigadeta.

5. 24. septembril 2025 toimunud istungil ja 6. oktoobril 2025 kohtule esitatud

avalduses lisas kaebaja järgmist.

5.1.

Vaidlustatud otsust ei toimetatud kaebajale kätte menetleja poolt

digiallkirjastatuna. PPA rikkus sellega HMS § 27 lg 1 nõudeid. Sellele juhtis kaebaja

tähelepanu ka kohtule 9. jaanuaril 2025 esitatud avalduses. Allkirja puudumine annab

aluse vaidlustatud otsus tühistada (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 22. veebruari

2006. a otsus asjas nr 3-3-1-71-05).

5.2.

6. oktoobril 2025 kohtule esitatud avalduses täpsustas kaebaja, et tal ei

õnnestunud avada talle 19. novembril 2024 krüpteeritud kujul saadetud otsust ASICE

formaadis. Kaebajal õnnestus see avada pdf-formaadis, kuid sellel puudus koostaja

digiallkiri ja märge „allkirjastatud digitaalselt“.

5.3.

HMS § 38 lg-s 2 on määratud tõendid, mida haldusorgan võib

haldusmenetluses kasutada. Vormikaamera salvestist nende hulgas nimetatud ei ole.

Vastustaja on püüdnud seda olukorda seadustada sellega, et on koostanud õiendi

salvestiselt nähtuva kohta.

6(14)

3-24-3406

5.4.

PPA pole esitanud tõendit kaebaja elukaaslase poolt häirekeskusele tehtud

väljakutse kohta. PPA pole esitanud kohtule relvatoimikut. Relvatoimiku

materjalidega tutvudes oleks võimalik mõista, millisena politseiametnikud kaebaja

isiksust ajateljel nägid. Kaebaja hinnangul on tegu väga olulise informatsiooniga.

5.5.

10. juulil 2020 viis kaebaja relvahoiutingimuste kontrolli millegipärast läbi

noorsoopolitseinik. Saab siiski möönda, et politseiametnik on politseiametnik.

Ametniku arvamus oli küllaltki positiivne. Ametnik märkis kokkuvõttes, et tal kaebaja

suhtes pretensioone pole. Järgmise kontrolli tegi sama politseiametnik. Nähtavasti ei

meeldinud ametnikule see, et kaebaja kasutas sõna „tädi“. Kaebaja ei mäletanud

õiguskuulekuse teemal peetud vestlusi, kuna need toimusid möödaminnes relva

hoiutingimuste kontrolli käigus.

5.6.

Lähisuhtevägivalla infolehel on märgitud, et laps oli juures. Kaebaja ja tema

elukaaslase laps on 15-aastane. Teda tegelikult juures ei olnud. Füüsilise vägivalla

kohta on märgitud, et kannatanu ei tundnud valu ja tervisekahjustusi ei saanud. Sellest

hoolimata on PPA väitnud, et naisel oli huul verine. Infolehel on seega olulised

vastuolud.

5.7.

Kaebaja hinnangul soovib PPA tugineda KorS §-le 55, kuid on unustanud selle,

et seejuures tulnuks hinnata, kas kaebaja käitumine oli häiriv. Seda PPA teinud pole.

PPA andis kaebajale hinnangu 27. oktoobri 2024 öösel toimunud 18-minutilise

vestluse põhjal. Kaebaja oli toona alkoholijoobes ja unesegane. Muid tõendeid pole

vastustaja pidanud vajalikuks koguda. PPA on jätnud tähelepanuta, et ka kaebaja

elukaaslane oli tarvitanud alkoholi. Elukaaslase tõukamise asjaolud on jäänud välja

selgitamata.

5.8.

PPA on põhjendamatult arvestanud ka selliste liiklusrikkumistega, mis jäävad

kaugesse minevikku. Tähelepanuväärne on see, et PPA pole hoolimata kaebaja

liiklusrikkumistest pidanud vajalikuks võtta talt ära juhtimisõigust.

5.9.

Kui PPA-l oli kahtlus kaebaja usaldusväärsuses, oleks ta saanud kaebaja

relvaloa kehtivuse ka peatada (RelvS § 43 lg 1 p 21).

6. Vastustaja esindaja selgitas istungil, et vaidlustatud otsus on PPA

dokumendihaldussüsteemi järgi allkirjastatud. Võimalik, et kaebaja ei näinud

saadetisel menetleja digiallkirja, kuna otsus saadeti talle krüpteeritult.

7. Kohus otsustas jätkata asja arutamist kirjalikus menetluses. Kohus palus PPA-l

esitada info selle kohta, kas vaidlustatud otsus oli menetleja poolt allkirjastatud ning

kas ja millal sai kaebaja allkirjastatud otsuse.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. PPA esitas 24. septembril 2025 kohtuasja toimikusse vaidlustatud otsuse

digiallkirjastatud versiooni. Otsus on allkirjastatud menetleja L. Mõttuse poolt 19.

novembril 2024 kell 14.25 (digitoimiku leht (dtl) 163). PPA lisas kuvatõmmise, mille

järgi otsus saadeti kaebajale krüpteeritult samal päeval.

9. Eeltoodu põhjal on otsus nõuetekohaselt allkirjastatud (HMS § 55 lg 4). Otsus

on kaebajale kätte toimetatud ja kaebaja on saanud sellega tutvuda. Isegi kui kaebaja ei

näinud pärast turvaümbriku avamist digiallkirja, mille menetleja otsusele oli andnud,

ei ole tegu sellise vormilise puudusega, mis tingiks praegusel juhul otsuse tühistamise

7(14)

3-24-3406

(HMS § 58). Kaebaja on saanud digiallkirjastatud dokumendiga tutvuda hiljemalt

kohtumenetluses. Kahtlust pole selles, et tegu on sama dokumendiga ja et haldusakt

allkirjastati kohe pärast selle tegemist. Kaebaja märkis, et ei näinud digiallkirja

põhjusel, et ei saanud avada talle krüpteeritult saadetud ASICE vormingus dokumenti.

See võis olla tingitud ka kaebajast sõltuvatest asjaoludest, mitte puudujääkidest PPA

tegevuses dokumendi kättetoimetamisel.

10. Praeguse kohtuasja toimikusse polnud alust küsida kõiki kaebaja relvalubade

menetluses kogutud dokumente (nn relvatoimikut). HKMS § 122 lg 2 p 5 sätestab, et

kohus nõuab vastustajalt välja haldusmenetluse toimiku või haldusmenetluses kogutud

dokumendid. Esmalt tuleb märkida, et see nõue piirdub konkreetses asjas vaidlustatud

haldusakti menetluses oluliste dokumentidega. Teiseks on Riigikohus selgitanud, et

HKMS § 62 lg-st 2 lähtuvalt tuleb haldusmenetluse toimiku kohtuasja juurde võtmisel

piirduda üksnes nende dokumentidega, millel on kohtuasja lahendamisel tähtsus. Ka

kaebajal endal on võimalik teda puudutavate haldusorganis talletatavate andmetega

tutvuda (vt HMS § 37 lg 1). Vajaduse korral saab kaebaja juhtida kohtumenetluses

tähelepanu sellele, kui mõni oluline tõend on tema hinnangul esitamata jäetud

(halduskolleegiumi 19. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-84-16, p 19). Kaebaja pole

seda teinud. Kohtu hinnangul on asja lahendamiseks vajalikud dokumendid toimikus

olemas.

11. PPA võib tunnistada inimese relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või

teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva

soetama või omama (RelvS § 43 lg 31). Seejuures hindab PPA esmalt inimese sobivust

relvaomanikuks ja langetab seejärel kaalutlusotsuse relvaloa kehtetuks tunnistamise

kohta.

11.1.

RelvS § 43 lg 3¹ kohaldamine ei eelda, et relvaloa omaja oleks süüdi

tunnistatud mõnes kuriteos või väärteos. RelvS § 43 lg-s 3¹ peetakse silmas laiemalt

loa omaja isiksuseomadusi, elustiili ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse

prognoosida temast lähtuvat ohtu talle endale või teistele, kui tal on jätkuvalt relv. Ohu

prognoosimisel saab üldjuhul lähtealuseks võtta inimese varasema käitumise, samuti

tema suhtumise toimunusse. Inimese käitumise hindamisel on oluline ka see, kas

esineb teavet, et sarnane käitumine võib olla talle loomuomane (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 13. novembri 2023. a otsus asjas nr 3-22-642, p 9; 30. aprilli 2025. a

otsus asjas nr 3-22-1539, p-d 8 ja 14; 30. aprilli 2025. a otsus asjas nr 3-22-677, p 9).

Kaugemasse mineviku jäänud sündmuste tähendus tulevikku suunatud ohuprognoosile

väheneb ajas, eriti siis, kui hilisemad sündmused ei kinnita käitumismustri jätkumist.

11.2.

Relvaloa omaja isiksuseomadustele ja käitumisele tuleb anda terviklik hinnang

kõigi oluliste asjaolude kogumis. Relvaloa omajast lähtuva ohu järeldamiseks ei pea

talle etteheidetav tegevus olema seotud relva käsitsemisega (Tallinna Ringkonnakohtu

20. oktoobri 2023. a otsus asjas nr 3-21-1967, p 15).

11.3.

PPA võib tugineda ka nendele politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele,

mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi. Sellistele andmetele

tuginemisel ei anta hinnangut taotleja tegudele või nende retsidiivsusele

karistusõiguslikus mõttes, vaid kasutatakse inimese kohta teadaolevat infot teda

iseloomustavana (Tallinna Ringkonnakohus asjas nr 3-22-677, p 9 ja samas viidatud

kohtupraktika).

11.4.

Inimesele relvaloa andmine või selle pikendamine ei tähenda, et hiljem ei võiks

ohu prognoosimisel tugineda varasema loa andmisele eelnenud sündmustele. Relvade

8(14)

3-24-3406

käsitsemise ohutus ning relvaloa omaja ja teiste inimeste turvalisus on õigushüved, mis

võivad üles kaaluda isiku õigustatud ootuse talle väljastatud relvaloa säilitamiseks

(Tallinna Ringkonnakohus viidatud asjas nr 3-22-1539, p 10).

Liiklusrikkumised

12. Väljakujunenud kohtupraktika järgi iseloomustavad liiklusalased rikkumised

inimese suhtumist õiguskorda ning võivad anda tunnistust tema ennast või teisi inimesi

ohustavast eluviisist või käitumisest. Mootorsõidukit kui kõrgema ohu allikat

vastutustundetult juhtides ohustab inimene nii ennast kui ka teisi inimesi. Kui inimene

ei pea oluliseks pidada kinni üldise ohutuse tagamiseks kehtestatud liiklusreeglitest,

esineb oht, et ta ei pea oluliseks järgida ka tulirelva käitlemise nõudeid (Tallinna

Ringkonnakohus asjas nr 3-22-677, p 10 ja samas viidatud kohtupraktika).

13. PPA võttis arvesse kaebaja järgmisi liiklusnõuete rikkumisi.

1) 29. aprilli 2015. a kiirmenetluse otsus: juhtis mootorsõidukit kiirusega 104 ± 4 km/h,

ületades lubatud suurimat sõidukiirust vähemalt 30 km/h (dtl 124).

2) 3. juuli 2015. a kiirmenetluse otsus: juhtis mootorsõidukit kiirusega 70 ± 3 km/h teel, kus

lubatud sõidukiirus on 50 km/h; ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 17 km/h.

3) 21. juuli 2015. a kiirmenetluse otsus: juhtis mootorsõidukit kiirusega 135 ± 9 km/h teel,

kus suurim lubatud kiirus on 90 km/h; ületas suurimat lubatud sõidukiirust vähemalt 36

km/h (dtl 120).

4) 31. juuli 2015. a kiirmenetluse otsus: juhtis mootorsõidukit kiirusega 72 ± 3 km/h; liiklus-

korraldusvahendiga lubatud suurim kiirus 50 km/h; ületas lubatud suurimat sõidukiirust

vähemalt 19 km/h (dtl 118).

5) 22. veebruari 2016. a kiirmenetluse otsus: juhtis mootorsõidukit kiirusega 73 ± 3 km/h,

lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 50 km/h; ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 20 km/

h (dtl 116).

6) 3. mai 2016. a kiirmenetluse otsus: juhtis mootorsõidukit, mille rehvid ei vasta kehtestatud

nõuetele; kasutas naastrehve keelatud ajal (dtl 114).

7) 8. veebruari 2018. a kiirmenetluse otsus: juhtis mootorsõidukit kiirusega 82 ± 3 km/h;

ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) vähemalt 29 km/h (dtl 111).

8) 24. detsembri 2018. a kiirmenetluse otsus: alustas mootorsõidukit juhtides ristmiku

ületamist foori keelava punase tulega (dtl 108).

9) 22. mai 2019. a lühimenetluse otsus: lubatud sõidukiiruse ületamine 15 km/h (dtl 106).

10) 25. juuni 2019. a kiirmenetluse otsus: juhtis mootorsõidukit liiklusmärgi nr 351 (30 km/h)

mõjupiirkonnas kiirusega 59 ± 3 km/h. Seega ületas suurimat lubatud kiirust vähemalt 26

km/h (dtl 103).

11) 2. juuli 2019. a lühimenetluse otsus: lubatud sõidukiiruse ületamine 20 km/h (dtl 101).

12) 11. juuli 2019. a lühimenetluse otsus: lubatud sõidukiiruse ületamine 17 km/h (dtl 99).

13) 1. oktoobri 2019. a lühimenetluse otsus: lubatud sõidukiiruse ületamine 17 km/h (dtl 97).

14) 10. märtsi 2020. a kiirmenetluse otsus: juhtis mootorsõidukit kiirusega 115 ± 4 km/h teel,

kus lubatud sõidukiirus oli 90 km/h; ületas lubatud suurimat sõidukiirust vähemalt 21 km/

h (dtl 94).

15) 27. aprilli 2021. a lühimenetluse otsus: foori keelava tule ajal ristmikule sõitmine (dtl 91).

16) 6. juuni 2021. a kiirmenetluse otsus: juhtis mootorsõidukit kiirusega 95 ± 6 km/h teel, kus

lubatud sõidukiirus oli 50 km/h; ületas suurimat lubatud kiirust vähemalt 39 km/h (dtl 88).

17) 6. juuni 2021. a lühimenetluse otsus: lubatud sõidukiiruse ületamine 20 km/h (dtl 85).

18) 22. septembri 2022. a kiirmenetluse otsus: juhtis mootorsõidukit kiirusega 83 ± 7 km/h;

lubatud suurim kiirus teelõigul oli 50 km/h, ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 26 km/h

(dtl 82).

9(14)

3-24-3406

19) 24. aprilli 2023. a lühimenetluse otsus: liiklusnõuete muu rikkumine (kõrvaltegevused:

telefon) (dtl 79).

14. Eeltoodu põhjal järeldas PPA põhjendatult, et kaebaja on liikluses järjepidevalt käitunud

ennast ja teisi ohustaval viisil. Kaebaja rikkumiste arv on suur. Positiivsena saab siiski esile

tuua, et viimastel aastatel enne relvaloa kehtetuks tunnistamist on tuvastatud rikkumisi olnud

varasemast vähem. See võib anda märku senise käitumismustri muutumisest, eeldusel, et

kaebaja jätkab õiguskuulekat liikluskäitumist ja mõistab varasema käitumise ekslikkust.

15. PPA on kaebajale kahel korral selgitanud, et liiklusrikkumiste jätkumise korral võidakse

tema relvaluba kehtetuks tunnistada.

15.1.

10. juulil 2020 külastas teda politseiametnik ülesandega kontrollida relvahoiutingimusi

ja selgitada, et tema liikluskäitumine on üldohtlik, mistõttu ta ei pruugi olla relvaomanikuna

usaldusväärne. Kontrolli teinud politseinik on vestluse kohta märkinud : „Isikuga viidud läbi

vestlus, suhtles viisakalt, tunnistas, et jah, liiklusrikkumisi on natukene liialt palju. Tõi

vabanduseks, et sõidab tohutult palju tööasjus ringi ning seetõttu vahel vajutab gaasi

tugevamalt, kui peaks. Selgitatud, et sellise käitumise jätkumisel võidakse talle relvaluba

mitte väljastada, sai aru. Hetkel pretensioone isiku kohta ei oma“ (akt dtl 126).

15.2.

14. juulil 2021 külastas teda taas politseiametnik ülesandega kontrollida relvi ja relva-

hoiutingimusi ning teha selgitusvestlus seoses ohtrate liiklusrikkumistega. Akti (dtl 128) on

märgitud, et kaebajale on eelnevalt kirjalikult teatatud, et PPA kaalub tema relvaloa

pikendamisest keeldumist. Vestluse kohta on politseiametnik märkinud: „Isikuga viidud läbi

vestlus, pisendab enda rikkumisi („ma sõidan nii palju, möödasõidud“ jms). Selgitatud, et

PPA-l on õigus talle mitte relvaluba väljastada. Isik arvas, et see sõltub konkreetsest

„tädist“, ja ei suuda mõista, kuidas need omavahel seotud on ning miks varasemalt see

probleem ei ole olnud. Isikule selgitatud, et relvaluba väljastatakse inimesele, kes suudab

käituda ühiskonnanormidele vastavalt. Pigem jäi mulje, et ta ei usu, et LS rikkumised võivad

takistuseks saada. Isikut on tagajärgede eest hoiatatud.“

15.3.

Vestluste toimumine on kõnealuste aktide alusel tõendatud. Asjaolu, et kaebaja

väidetavalt vestlusi ei mäleta, PPA esitatud tõendeid ümber ei lükka. Politseiametniku üles-

tähenduste järgi andis kaebaja toona rikkumiste kohta sarnast suhtumist väljendavaid

selgitusi, nagu praeguse vaidluseni viinud haldusmenetluses ja kohtumenetluses. Seegi

kinnitab, et vestlused toimusid ning kaebaja ütlusi ja suhtumist on politseiametniku koostatud

aktides õigesti kajastatud.

15.4.

Kaebaja leidis istungil, et politseiametnikule nähtavasti ei meeldinud, et kaebaja

kasutas sõna „tädi“. Kaebaja see sõnakasutus pole vastustaja otsuseid mõjutanud. Kaebajalt ei

võetud 2021. a vestluse järel õigust relva omada. Ka politseiametniku kirjutatud ülevaatest ei

nähtu, et ta oleks kaebaja sõnakasutusele kuidagi asjakohatult reageerinud.

16. PPA leidis vaidlustatud otsuses põhjendatult, et kaebaja on väljendanud pisendavat ja

hoolimatut suhtumist oma rikkumistele. Kaebaja ei ole näidanud üles mõistmist, et on eksinud

ning ennast ja teisi inimesi liikluses ohtu seadnud. Sama suhtumist kajastab ka tema 11.

novembril 2024 haldusmenetluse raames kirjutatud seisukoht (dtl 7). Kaebaja märgib: „Ma

sõidan töökohustuste tõttu aastas ligi 50 000 km, mis on oluliselt enam kui keskmine liikleja.

Mul puuduvad kehtivad karistused ning viimase kolme aasta jooksul olen korra ületanud

kiirust ning korra teostatud minu suhtes lühimenetlust. Arvestades proportsionaalselt läbitud

kilomeetreid nende aastate jooksul leian, et ei ole kuidagi keskmisest enam liiklusrikkumisi

toime pannud.“

17. Nagu ka viidatud kohtupraktika kinnitab, ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, et PPA

poleks tohtinud arvestada arhiveeritud rikkumisi. Tegu on asjaoludega, mida PPA võib

10(14)

3-24-3406

inimese käitumismustri selgitamisel ja temast lähtuva ohu prognoosimisel arvestada.

Praegusel juhul oli põhjendatud võtta arvesse kaebaja liikluskäitumist alates 2015. a-st. Seda

põhjusel, et kaebaja käitumismuster on olnud pikka aega järjepidev. Kaugemasse minevikku

jäänud rikkumisi poleks ohuprognoosi tegemisel põhjust oluliseks pidada juhul, kui kaebaja

hilisem käitumine ja suhtumine oma tegudesse annaks alust järelduseks, et ta on oma

käitumismustrit muutnud.

18. VTMS § 548 lg 6 ei keela tugineda relvaseaduse alusel toimuvas haldusmenetluses

rikkumistele, mis päädisid mõjutustrahviga lühimenetluses. See säte keelab tugineda lühi-

menetluses määratud trahvile süüteo korduvuse arvestamisel või muude süüteo eest ette

nähtud õigusjärelmite kohaldamisel. Relvaloa kehtetuks tunnistamine RelvS § 43 lg 31 alusel

seda ei ole. Tegu on ohtu ennetava meetmega, mille eesmärk on kaitsta inimeste elu, tervist ja

vara ning avalikku korda.

19. Kaebaja leiab, et PPA pidanuks arvestama seda, et peaaegu kõik autojuhid on millalgi

liiklusseaduse vastu eksinud ja kiirusepiiranguid eiranud. PPA tuvastas praegusel juhul õigesti

kaebaja pikaajalise selge käitumismustri liiklusnõuete rikkumisel. PPA ei teinud järeldusi

üksikute rikkumiste pinnalt. PPA leidis ka põhjendatult, et kaebajalt relvaomanikuna on alust

eeldada keskmisest hoolikamat ohutusnõuete järgimist ümberkäimisel suurema ohu allikatega,

milleks on nii sõiduk kui ka relvad.

20. Pärast 2023. a aprillikuud kuni vaidlustatud otsuse tegemiseni kaebajal

liiklusrikkumisi fikseeritud pole. Kumulatiivselt varasemate ohtrate rikkumistega sai

PPA hinnangul otsustavaks 27. oktoobril 2024 toimunud lähisuhtevägivalla episood.

Lähisuhtevägivalla episood

21. Lähisuhtevägivalla juhtumi kinnituseks on PPA esitanud järgmised tõendid.

21.1.

Lähisuhtevägivalla infoleht (dtl 130). Selle järgi esitas kannatanu

Häirekeskusele teate 27. oktoobril 2024 kell 00.50. Kannatanuks oli kaebaja

elukaaslane. Tegu oli kannatanu sõnul esmakordse juhtumiga. Infolehes on jäetud

märgistamata lahter „Kardab kordumist.“ Ära on märgistatud lahter

„Tervisekahjustused: puudusid.“ Lisainformatsiooni lahtrisse on märgitud „Konflikt X

ja H vahel, mees tõukas naist.“

21.2.

Salvestis telefonikõnest kaebaja elukaaslasega 27. oktoobril 2024 kell 2.12 (dtl

140). Patrullpolitseinik selgitab, et helistab seoses konfliktiga, mis naisel oli oma

abikaasaga. Naine vastab „Jaa, oli, aga tulin oma koju ehk siis isa juurde [---]. Praegu

ei oska öelda, kuidas seis on; tulin ära.“ Politseinik uurib, milles konflikt seisnes ja mis

selle tagajärjel juhtus. Naine vastab: „Ma arvan, et tegemist oli pikaajalise pingega

pluss alkohol.“ Politseinik küsib: „Kas ta vigastas teid?“ Naine vastab: „No läks

vägivaldseks jah.“ Politseinik küsib kinnitust infole, et naisel oli huul verine. Naine

vastab: „Oli vigastus jah.“ Politseinik küsib, kas naine avaldust soovib esitada. Naine

vastab, et on praegu lapsega koos oma isa juures ja avaldust hetkel ei esita.

21.3.

Kaebaja kodu külastanud politseiametniku vormikaamera salvestis 27.

oktoobrist 2024 kell 1.36.

21.3.1. Kaebaja vaidles istungil selle tõendi kasutamisele vastu, leides, et tegu pole sellise

tõendiga, mida HMS § 38 lg 2 järgi võiks haldusmenetluses kasutada. Kohus leiab, et HMS §

38 lg 2 ei piira võimalust kasutada vormikaamera salvestist haldusmenetluses tõendina.

Salvestis on üksnes andmekandja, mis omakorda kajastab näiteks menetlusosalise seletusi või

paikvaatlusel toimunut.

11(14)

3-24-3406

21.3.2. Küll aga leiab kohus, et vormikaamera salvestis tuleb praegusel juhul jätta

arvestamata, kuna tegu on põhiõiguste rikkumisega saadud tõendiga (HKMS § 62 lg 3 p 1 ja

lg 6). Salvestis on tehtud kaebaja kodus. Filmitud on kaebajat öisel ajal, pesuväel. Sellise

salvestise tegemine kujutab endast kaebaja eraelu olulist riivet (põhiseaduse (PS) § 26

esimene lause). Selleks peab avalikul võimul olema õiguslik alus (seaduslikkuse põhimõte,

PS § 3 esimene lause). Asjakohane volitusnorm peab seejuures sätestama põhiõiguse riive

tingimused ja lubatava ulatuse. Mida olulisema riivega on tegu, seda üksikasjalikum peab

olema asjakohane volitusnorm (olulisuse põhimõte, vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 6. detsembri 2022. a otsus asjas nr 5-22-5, p-d 52 ja 53).

21.3.3. Kehtivas õiguses pole õiguslikku alust vormikaamerat haldusmenetluses sellisel viisil

kasutada. KorS § 34 selleks alust ei anna, kuna võimaldab salvestamist üksnes avalikus kohas

ja ilma helita. Selget ja eraelu riive tingimusi piisavalt üksikasjalikult sätestavat volitusnormi

ei tulene ka muudest õigusaktidest1. Õigusliku aluseta ja kaebaja eraelu puutumatust olulisel

määral riivates kogutud tõendit ei saa kohus asja lahendamisel arvestada.

21.4.

Samal põhjusel jätab kohus arvestamata ka 4. novembri 2024. a õiendi (dtl

132), milles on kajastatud vormikaamera salvestise sisu.

21.5.

Nimetatud tõendite arvestamata jätmiseks pole praegusel juhul vaja asja

arutamist uuendada (vt HKMS § 130 p 2). Esmalt põhjusel, et tegu pole asjas

võtmetähendusega tõenditega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 23. märtsi 2023. a

otsus asjas nr 3-21-125, p 14). Teiseks põhjusel, et kaebaja leidis istungil samuti, et

vormikaamera salvestist ja selle põhjal koostatud õiendit ei tohiks tõenditena

arvestada. Kaebaja leidis seda küll teisel põhjusel, kui kohus seda tegi, kuid võimalus,

et kohus jätab nimetatud tõendid otsust tehes kõrvale, oli menetlusosalistele seega

teada. Kohtulahend pole seega selles osas üllatav.

21.6.

Kaebaja väitis haldusmenetluses esitatud seisukohas, et ei ole kunagi

elukaaslase suhtes vägivalda tarvitanud. Kaebaja esitas oma elukaaslase selgituse (dtl

13; 11. novembril 2024 digitaalselt allkirjastatud versioon dtl 63). Kaebaja elukaaslane

märgib selgituses, et tema kõne häirekeskusse 27. oktoobril 2024 oli mõtlematu ja

kahetsusväärne. Kaebaja ei olnud tol ööl mingil määral vägivaldne ja pole seda ka

kunagi olnud. Elukaaslased on koos olnud 18 aastat ning kaebaja on naise sõnul väga

hooliv kaaslane ja hea isa paari ühisele pojale. Naine märgib, et jahipidamine on

kaebaja jaoks väga oluline hobi.

21.7.

Hinnates arvesse võetavaid tõendeid kogumis leiab kohus, et lähisuhtevägivalla

episoodi toimumine on tõendatud. Lähisuhtevägivalla juhtumi kohta 27. oktoobril

2025 koostatud infoleht ja kaebaja elukaaslasega tehtud telefonikõne kinnitavad, et

kaebaja oli elukaaslase vastu vägivaldne. Elukaaslane ei saanud tõsist

tervisekahjustust, kuid kinnitas vahetult pärast toimunut, et kaebaja oli tema vastu

vägivaldne ja ta sai viga. Infoleht kinnitab, et vägivald seisnes selles, et kaebaja tõukas

naist. Kaebaja käitus naise sõnul vägivaldselt pikaajaliste pingete tõttu ja

alkoholijoobe mõjul. Naine on telefonikõnes politseiga rahulik ja selge jutuga. Tema

ütlused mõjuvad veenvalt. Hilisema kirjaliku seletuse on naine eeldatavasti koostanud

selleks, et kaasa ei jääks ilma relvaloast, mis on talle oluline jahipidamisega

tegelemiseks.

21.8.

Kaebaja leidis istungil, et lähisuhtevägivalla infoleht ei ole usaldusväärne, kuna

sellele on märgitud, et laps oli vägivallaepisoodi juures. Tegelikult last konflikti juures

1 Vt selle kohta A. Laurand ja T. Teder: „Body cameras in law enforcement legislation: De lege lata and de lege

ferenda.“ Security Spectrum, Sisekaitseakadeemia, lk 59–100.

12(14)

3-24-3406

ei olnud. See võimalik ebatäpsus ei muuda infolehte tõendina tervikuna

ebausaldusväärseks. Märge lahtrisse „laps juures“ võidi teha põhjusel, et naine andis

telefonikõnes politseile teada, et on turvalises kohas oma isa juures koos lapsega.

21.9.

Kuna olemasolevad tõendid on lähisuhtevägivalla episoodi toimumise

tõendamiseks piisavad, ei olnud vaja koguda asja juurde eX tõendit kaebaja

elukaaslase poolt häirekeskusele tehtud kõne või selle sisu kohta.

21.10. Kaebaja leiab, et lähisuhtevägivalla juhtumit pole alust arvestada, kuna sellega

seoses ei algatatud tema suhtes süüteomenetlust.

Haldusmenetluses, kus PPA hindab ja prognoosib relvaomanikust lähtuvat ohtu, tuleb PPA-l

arvestada igasuguse relevantse teabega (uurimispõhimõte: HMS § 6, vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2023. a otsus asjas nr 3-22-257, p 12). PPA ei või piirduda

üksnes relvaomaniku nende tegudega, mis on päädinud tema karistamisega väärteo- või

kriminaalmenetluses. Kui inimese ohtlikkust kinnitav tegu on tõendatud, võib PPA sellega

arvestada ja peab seda tegema. Süütuse presumptsioonile (PS § 22) saab inimene tugineda

karistusliku iseloomuga menetlustes. See ei välista inimesele mingi käitumisakti omistamist

haldusmenetluse raames, mille eesmärk pole mitte teo toimepanijat karistada, vaid tagada

inimese enda ja teiste inimeste turvalisus.

22. PPA pole heitnud vaidlustatud otsuses kaebajale ette avalikus kohas käitumise

üldnõuete rikkumist (KorS § 55). Kaebaja väide, et PPA oleks pidanud hindama

kaebaja käitumise häirivust lähtuvalt KorS §-st 57, on seega alusetu.

23. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja varasem liikluskäitumine koosmõjus

esmakordse lähisuhtevägivalla episoodiga annavad põhjust järeldada, et kaebaja võib

käituda ennast ja teisi ohustavalt. PPA on asjakohaselt arvesse võtnud ka kaebajat

positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. PPA on esile toonud, et kaebajal pole

relvadega seotud rikkumisi ja jahikaaslased iseloomustavad teda väga positiivselt (vt

jahikaaslaste selgitused dtl 66–72). Samas on kaebaja üles näidanud järjepidevat

hoolimatust liikluses tema ja teiste turvalisuse tagamiseks kehtestatud reeglite vastu.

Pikaajalised pinged lähisuhtes kulmineerusid sellega, et kaebaja muutus elukaaslase

vastu vägivaldseks. Kohus nõustub, et need asjaolud koosmõjus kaebaja suhtumisega

oma tegudesse andsid otsuse tegemise aja seisuga aluse järeldada, et kaebaja ei sobi

relvaomanikuks.

24. Asjaolu, et PPA pole pidanud vajalikuks võtta kaebajalt ära juhtimisõigust, ei anna alust

järeldada, et relvaloa kehtetuks tunnistamine liiklusnõuete rikkumise põhjal oleks

põhjendamatu. Esmalt tuleb arvestada sellega, et relvaloa kehtetuks tunnistamise tingis

liiklusnõuete rikkumine kogumis lähisuhtevägivallaga. Teiseks tuleb arvestada ka sellega, et

juhtimisõiguse peatamise ja relvaloa kehtetuks tunnistamisega kaasnevad inimese jaoks

erinevate põhiõiguste riived, mille mõju inimese igapäevaelule on erineva ulatusega. Relvaloa

kehtetuks tunnistamine võib olla inimesest lähtuva ohu vähendamiseks seega

proportsionaalne meede ka olukorras, kus PPA ei pea põhjendatuks võtta inimeselt

järjepidevatele liiklusrikkumistele vaatamata ära sõiduki juhtimise õigust.

25. Vaidlustatud otsusest nähtub, et PPA jõudis kaalumise tulemusel järeldusele, et

kaitstavad õigushüved kaaluvad üles kaebaja õiguse vabale eneseteostusele (PS § 19),

mida relvaloa kehtetuks tunnistamine riivab. PPA on seega asjassepuutuvaid õigusi

arvestanud ja kaalutlusõigust teostanud. Relvaloa kehtetuks tunnistamise või uue

relvaloa taotlemisega isikule kaasnevad kohustused ja ebameeldivused ei kaalu üles

selliste põhiseaduslike alusväärtuste kaitsmise vajadust nagu inimese elu ja tervis

(Riigikohtu 18. juuni 2019 otsus haldusasjas nr 5-19-26, p 50).

13(14)

3-24-3406

26. Relvaloa kehtivuse peatamine (RelvS § 43 lg 1 p 21) on asjakohane eeskätt

juhul, kui inimesest kui relvaomanikust lähtuva ohu prognoosimiseks on vaja

asjaolusid täpsustada: PPA-l on üksnes põhjendatud kahtlus, et inimene võib oma

käitumise või eluviisiga enda või teiste turvalisust ohustada. PPA põhjendustest

nähtuvalt jõudis amet praegusel juhul järeldusele, et kaebaja käitumine on olnud teda

ennast ja teisi inimesi ohustav. Sellisel juhul on põhjendatud kohaldada RelvS § 43 lg-t

31 ja tunnistada relvaluba kehtetuks.

27. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole eluaegse mõjuga. Vaidlustatud otsus ei

välista seda, et kaebaja taotleb tulevikus uuesti relvaluba (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-22-1539, p 18). Uues haldusmenetluses saab PPA

selgitada, kas kaebaja käitumismuster on muutunud ja kas ta on varasemaid eksimusi

mõistnud. Selle põhjal saab PPA teha uue, ajakohase ohuprognoosi. Istungil selgitas

PPA esindaja, et varasema loa kehtetuks tunnistamise ja uue loataotluse esitamise

vahele peaks jääma arvestatav ajavahemik, üldjuhul 2–3 aastat, mille vältel on inimese

käitumine olnud korrektne.

28. Nagu juba märgitud, võib toimikus olevate materjalide pinnalt olla alust

järeldada, et kaebaja liikluskäitumine on paranemas. Uue prognoosi tegemisel tuleb

arvestada vahepeal toimunut, samuti seda, milline on kaebaja suhtumine

liiklusrikkumistesse. Lähisuhtevägivalla episood oli praeguse info põhjal ühekordne

ega pruugi anda alust järeldada kaebaja pikemaajalist käitumismustrit tulevikus. Küll

aga tuleb kaebaja edaspidise käitumise prognoosimiseks selgitada, kas kaebaja on

toimunust asjakohased järeldused teinud. Näiteks võib kaebaja kasuks rääkida see, kui

ta on otsinud asjatundja abi paarisuhtes tekkivate pingete lahendamiseks rahumeelsel

viisil. Uue prognoosi tegemisel saab arvestada ka seda, et kaebaja ei ole rikkunud

relvadega seotud nõudeid, samuti seda, et mitmed jahikaaslased ja elukaaslane

iseloomustavad teda hoolsa ja hooliva inimese ning hea kaaslasena. Kaebaja käitumise

otsustava paranemise korral võib olla alust hinnata temast lähtuv oht ümber ka varem

kui 2–3 aasta möödumisel praeguse asja raames teadaolevalt viimasest muret tekitanud

sündmusest.

29. Eeltoodu põhjal jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude

väljamõistmist kaebajalt. Poolte menetluskulud jäävad seega nende endi kanda.

30. Otsuse avaldamise korral tuleb X. X ja tema elukaaslase H nimed asjaosaliste eraelu

kaitseks asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

Pihel Sarv

/allkirjastatud digitaalselt/

14(14)