1-25-1190/25 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-25-1190

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. oktoober 2025. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-25-1190

Kohtukoosseis

Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Sten Lind ja Janika

Kallin

Kriminaalasi

Helen Kannel süüdistuses KarS § 169 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 21. mai 2025. a otsus lühimentluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav Helen Kannel

Prokurör

Liisa Mölder

Süüdistatav

Helen Kannel

isikukood: 48112224715; elukoht: XXX; ei tööta; Eesti

Vabariigi kodakondsusega; emakeel: eesti keel; XXX;

kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole kohaldatud

Kaitsja

Süüdistatav on kaitsjast loobunud

Asja lahendamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 21. mai 2025. a kohtuotsus Helen Kanneli suhtes jätta muutmata ning

süüdistatava esitatud apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Helen Kannelit süüdistatakse selles, et tema, kes ta on vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu

27.01.2020 kohtumäärusele asjas 2-19-8125 kohustatud maksma oma laste C ja Q kasuks elatist

alates 1.02.2020 kummalegi 150 eurot kuus ning alates 31.01.2021 igakuiselt kummalegi 36

protsenti Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast (käesoleval aastal 318.96 eurot)

kuni mõlema lapse täisealiseks saamiseni (Q saab täisealiseks 14.07.2028, C 03.03.2026), ei ole

seda teinud regulaarselt ja ettenähtud summades alates 18.09.2021 kuni 11.02.2025.

Täitemenetluses 194/2017/8 on ajavahemikul 18.09.2021 kuni 11.02.2025 C kasuks laekunud

kokku 394,15 eurot, täitemenetluses 194/2017/10 on ajavahemikul 18.09.2021 kuni 11.02.2025 Q

kasuks laekunud kokku 294,54 eurot.

Helen Kanneli elatise võlgnevus C ees on 11.02.2025 seisuga 17 939,84 eurot (täiteasjad

194/2017/8 ja 194/2017/9); võlgnevus Q ees 19 352,79 eurot (täiteasjad 194/2017/10 ja

194/2017/11).

Helen Kannel on töövõimeline, kuid on teadvalt, põhjendamatult ja süstemaatiliselt jätnud täitmata

lapse ülalpidamise kohustuse, nimelt ei ole maksnud pikema perioodi jooksul elatist ettenähtud ajal

ja ulatuses ega ole teinud mõistlikke jõupingutusi (otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud

legaalset sissetulekut) oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal

ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita.

Seega pani Helen Kannel oma tahtliku tegevusega toime lapse ülalpidamise kohustuse rikkumise,

hoidudes lapsevanema teadvalt kõrvale lapsele kohtu poolt välja mõistetud igakuise elatisraha

maksmisest, s.o KarS § 169 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Harju Maakohtu 21. mai 2025. a otsusega lühimenetluses tunnistati Helen Kannel süüdi KarS §

169 järgi ning karistati teda vangistusega 7 kuud. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg

2 kohaselt vähendati Helen Kandlele mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks

4 kuud ja 20 päeva vangistust. Kohaldades KarS § 73 lg 1 ja lg 3 sätteid määrati, et mõistetud

vangistust (s.o 4 kuud ja 20 päeva) ei pöörata täielikult täitmisele, kui Helen Kannel ei pane 1 aasta

pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Mõisteti Helen Kandlelt välja KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 4, 9; § 179 lg 1 p 2 ja § 180

lg 1, 3 alusel määratud kaitsjale makstud tasud summas 179,34 eurot ning süüdimõistva

kohtuotsusega kaasnev sundraha summas 664,50 eurot, s.o menetluskulud kokku summas 843,84

eurot, mis tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest ositi 12 kuu jooksul, tasudes igakuiselt

vähemalt 70,32 eurot kuus Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele.

SÜÜDISTATAVA APELLATSIOON

3. Apellatsiooni Harju Maakohtu 21.05.2025. a otsusele esitas süüdistatav Helen Kannel, kes palub

ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada või leevendada, arvestades järgmisi asjaolusid.

3.1 Maakohus on jätnud arvestamata, et aset on leidunud isa poolt lapse tahtlik manipuleerimine ja

pahatahtlik suhtluse takistamine. Apellandi vastu on rakendatud vaimset manipuleerimist laste

kaudu, sealhulgas laste negatiivset mõjutamist, suhtlemise ja ööbimiste vältimist, oluliste lastega

seotud küsimuste osas varjamist ja olulistele küsimustele vastamisel vältimist ja emast vale kuvandi

loomist. See on oluliselt mõjutanud süüdistatava võimalust lapsega kontakti hoida ning tekitanud

olukorra, kus vaimsed üleelamised (vaimset väärkohtlemist on ka Justiits- ja Digiministeeriumis

plaanis karmimalt karistama hakata https://www.err.ee/1609685633/justiitsministeerium-tahab-

vaarkohtlemist-karmimalt-karistada ), ( Laste pahatahtlik manipuleerimine teise vanema vastu on

kuritegu Dakota osariigis USA-s. https://youtu.be/hRoSUOB8H9k?si=lIt2I52eRcnIxBYF ) on väga

suured (võrreldakse ka pideva leina läbielamisega, seda kahjuks ei diagnoosita ega arvestata

piisavalt tõsise tegevusi halvava põhjusena) ja mõjutanud igapäevaelu toimimist.

3.2 Süüdistatava majanduslik olukord objektiivselt ei võimalda tal lastele elatist maksta. Apellandi

sissetulekud on olnud ebapiisavad, ta on ise ülalpeetav. Süüdistataval tekib alaväärsustunne iga

töökuulutuse osas, et ta ei saa hakkama, kuna ei talu stressi. Süüdistatav kahtlustab, et tal on

terviseprobleemid (ilmselt diagnoosimata ATH (jälgimisel, psühhiaatri juures käidud 2025 aprillis),

eriti vaimsed üleelamised, mistõttu ei ole tal olnud objektiivset võimalust maksta kohtu määratud

elatise summasid regulaarselt. Süüdistatavat kurnavad korduvad kohtuskäimised,

2(6)

politseisse/kohtusse andmised, kaitses olemine, elamine. Süüdistatav ei ole elatise tasumata jätmisel

olnud pahatahtlik, vaid sattunud olukorda, kus pidi valima ellujäämise ja võlgnevuse tasumise

vahel. Ühisvara jagamine on laste isaga pooleli ja laste isa elab koos lastega abielu ajal ostetud

korteris, mille lukud vahetas peale lahkuminekut omavoliliselt ära.

3.3 Õigusriigi printsiipide ja laste parima huvi osas märgib apellant, et vastavalt Perekonnaseaduse

§ 143 lõikele 1 on lapsel õigus mõlema vanemaga suhelda ning kumbki vanem peab seda toetama.

Lapse kasutamine vanemate vahelise konflikti tööriistana on vastuolus nii lapse heaoluga kui ka

õigussüsteemi eetilise alusega. Elatis ei tohiks muutuda manipuleerimise vahendiks olukorras, kus

teise vanema tegevus on süsteemselt suunatud lapse suhte rikkumisele. Isegi kui viimased kuud on

apellandi tütar rohkem suhtlema hakanud, hoiab poeg endiselt eemale ja on teda blokeerinud

sotsiaalmeedias ilmselgelt isa mõjutusel. On olnud ajad, mil poeg suhtles apellandiga salaja ja

kohtuma tuli siis, kui isa autot maja ees ei olnud.

3.4 Apellant palub kohut tühistada süüdimõistev otsus või 1) määrata leebem mitterahaline karistus

(nt sotsiaalne töö toetatud keskkonnas täiskasvanutega, koolitused näiteks kogemusnõustamise ja

sotsiaalmeedia, turunduse valdkonnas vms), sest süüdistatav on asunud elatist (osaliselt) tasuma; 2)

kaasata psühholoogid või oma ala spetsialistid, määramaks, kas lapsed on apellandist võõrdunud

ainult apellandi süül, nagu laste isa väidab, või on isa roll siin ka olemas. Alternatiivselt palub

apellant suunata asi uuesti läbivaatamisele koos täiendavate tõendite kogumisega.

3.5 Lisaks esitatud apellatsioonile esitas süüdistatav ka määruskaebuse, milles taotleb

kohtumenetluses määratud kulude, sealhulgas riigi poolt osutatud õigusabi tasu vähendamist või

täielikku kustutamist (TsMS § 175 lg 1; KrMS § 180) järgmistel asjaoludel: 1. Tema majanduslik

olukord on jätkuvalt väga halb. Mittemaksmise periood langes COVID-19 kriisi aega, mil tema

sissetulekud olid ebaregulaarsed või puudusid üldse. 2. Ühisvara jagamine on siiani pooleli, mis

mõjutab oluliselt süüdistatava rahalist seisu ja õigust õiglaselt jagatud varale. Seetõttu ei saa ta

kasutada ka vara, mille osas tal on õiguslik nõue ja millega saaks katta tekkinud võlgnevusi kas

osaliselt või täielikult. 3. Tema kavatsus ei olnud pahatahtlik elatise mittemaksmine, vaid see

tulenes objektiivsetest ja kriisiolukorrast tingitud asjaoludest, mida prokuratuur juba esmakordselt

2020 aastal arvesse võttis. 4. Palub kohtul arvestada, et tal ei ole praegu reaalset võimalust katta

määratud kohtukulud ja riigi õigusabi tasu, mis koormaksid teda üleliigselt ja takistaksid igapäevast

toimetulekut. 5. Riigi õigusabi oli formaalne, ta ei tundnud, et see täiel määral kaitses süüdistatava

huve. Advokaat ei selgitanud piisavalt valikuvõimalusi. Puudus selge info kulude tagastamise

kohustuse ja suuruse kohta. Süüdistatav loobus määratud advokaadist prokuratuuris olles, kuna juba

seal tajus, et siis tulevad kohtukulud lihtsalt suuremad. Lisaks ei näidatud prokuratuuris talle täit

süüdistust, mistõttu ta ei saanud ka kohtule õigeaegselt tõendeid saata.

EELMENETLUS RINGKONNAKOHTUS

4. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtaja jooksul prokuratuur oma seisukohti vastuseks

süüdistatava apellatsioonile esitanud ei ole.

5. Süüdistatav esitas täiendavad seisukohad, millistes jääb oma apellatsiooni juurde ning palub

kohtul hinnata tema tegevust tervikuna, sealhulgas ettevõtluslikke pingutusi ja töötukassaga seotud

objektiivseid piiranguid; jätta kõrvale oletused varjatud sissetulekust; võtta arvesse, et tema tegevus

ei ole olnud tahtlik ega pahatahtlik elatise maksmisest hoidumine KarS § 169 mõttes.

Süüdistatava tegevus on olnud reaalselt suunatud sissetuleku leidmisele ja kohustuse täitmisele,

kuigi majanduslik olukord ning vastaspoole käitumine on seda oluliselt raskendanud. Süüdistatav

palub kohtul veelkord vajadusel algatada lisatõendite kogumine.

3(6)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava apellatsioonis toodud

väidete ja põhjendustega, leiab, et apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna,

sest maakohtu otsus Helen Kanneli KarS § 169 järgi süüditunnistamise ning karistamise osas on

seaduslik ja põhjendatud.

7. Kohtukolleegium peab vajalikuks sissejuhatuseks märkida, et praegune kriminaalasi oli

lahendatud lühimenetluse korras. KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses

lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal ilma tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja

kutsumata. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses

enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse

asjaolude tuvastamiseks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-67-16, p 15) Kohtukolleegium juhib tähelepanu, et

kriminaalasjas lühimenetluse kohaldamiseks peavad sellega nõustuma nii prokuratuur kui ka

süüdistatav ja kaitsja, mis tuleneb KrMS §-st 234. Alles peale seda koostatakse kriminaalasjas

süüdistusakt, milles märgitakse, et kriminaalasjas taotletakse lühimenetluse kohaldamist. Kui

kohtumenetluse pooled nõustuvad lühimenetlusega, kinnitavad nad sisuliselt, et nende hinnangul on

kriminaalasja toimiku materjalid piisavad asja õigeks lahendamiseks ilma täiendavate tõendite

kogumiseta ega kannatanute ja tunnistajate ristküsitlemiseta.

7.1 Praeguse kriminaalasja materjalidest nähtub, et eeluurimisel avaldasid nii süüdistatav kui ka

tema kaitsja U. Simon, et soovivad kriminaalasja lahendamist kohtumenetluses lühimenetluse

korras (tlk 70,71). Süüdistatav on enne süüdistusakti koostamist kooskõlas KrMS § 45 lg-ga 3

kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks lühimenetluses kaitsjast loobunud. Kohtuistungi protokollist

nähtub, et kohus selgitas süüdistatavale tema õiguseid ja kohustusi KrMS § 32 lg 2 järgi

lühimenetluses ja süüdistatava kinnitusel olid need arusaadavad (tlk 116). Süüdistatav jäi oma

varasema kriminaalasja lühimenetluses lahendamise taotluse juurde. KrMS § 234 lg 5 kohaselt

võivad süüdistatav ja prokuratuur lühimenetluse kohaldamise taotlusest loobuda enne kohtuliku

uurimise lõpetamist. Süüdistatav pole enne kohtuliku uurimise lõpetamist oma lühimenetluses

kohaldamise taotlusest loobunud, seega minetas ta õiguse taotleda kohtumenetluses täiendavate

tõendite kogumist. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kohus selgitas eraldi, et kui süüdistatav peab

vajalikuks täiendavaid dokumente esitada, siis lühimenetluses asja arutada ei saa ja sellisel juhul

saadab kohus toimiku prokuratuuri tagasi. Süüdistatav avaldas, et loobub tõendite esitamisest.

7.2 Koos esitatud apellatsiooniga edastas süüdistatav kohtule 23 dokumenti, millega ta soovib

tõendada järgmisi asjaolusid: 1) tema suhtlemist lastega on takistatud; 2) süüdistatava majanduslik

olukord oli keeruline; 3) elatise mittemaksmine ei ole olnud pahatahtlik. Apellatsiooni alternatiivse

taotlusena palub süüdistatav suunata asi uuesti läbivaatamisele koos täiendavate tõendite

kogumisega. Ringkonnakohus tõlgendab sellist taotlust lühimenetlusest loobumise avaldusena.

Nagu eespool selgitatud, oli süüdistataval KrMS § 234 lg 5 kohaselt võimalik lühimenetluse

kohaldamise taotlusest loobuda üksnes kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni maakohtus.

Apellatsioonimenetluses sellist võimalust kohtumenetluse pooltel enam ei ole. Lühimenetluses ei

saa ka ringkonnakohtus uusi tõendeid esitada. Seetõttu jätab ringkonnakohus kõik süüdistatava

poolt koos apellatsiooniga esitatud dokumentaalsed tõendid tähelepanuta. Samuti jääb eeltoodud

põhjusel tagajärjetuks süüdistatava taotlus kaasata kriminaalmenetlusse psühholoogid või oma ala

spetsialistid, määramaks, kas lapsed on apellandist võõrdunud ainult apellandi süül, nagu laste isa

väidab, või on isa roll siin ka olemas. Märkida tuleb ka seda, et isa võimalik roll laste väidetavas

võõrdumises emast ei ole praeguses kriminaalasjas tõendamiseseme asjaoluks, mis omaks tähtsust

H. Kanneli süüküsimuse lahendamisel süüdistuses KarS § 169 järgi (vt lähemalt p 8).

4(6)

7.3 Kohtukolleegium märgib, et kuivõrd kriminaalasja lühimenetluse korras arutamisel maakohus ei

ole rikkunud ühtegi kriminaalmenetlusõiguse normi KrMS § 233-238, § 339 tähenduses ning

sellistele rikkumistele ei viita ka apellant, siis jääb tagajärjetuks süüdistatava alternatiivne

apellatsioonitaotlus kriminaalasja saatmiseks esimese astme kohtule uueks arutamiseks.

8. Süüdistatava poolt kaebuses välja toodud isapoolne laste väidetav manipuleerimine ei oma KarS

§ 169 järgi etteheidetud süüteokaasuse õigeks lahendamiseks tähtsust. PKS § 116 lg 1 kohaselt on

vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. KarS §

169 näeb ette vastutuse lapse ülalpidamise ehk konkreetse üksikkohustuse rikkumise eest ning selle

sättega kaitstavaks õigushüveks on lapse õigus saada elatist põlvnemisest tuleneva

ülalpidamiskohustuse alusel. Mõlemal vanemal on seadusest tulenev kohustus oma laste

ülalpidamiseks olenemata asjaolust, kas teine vanem saab realiseerida oma teisi vanema õigusi ja

kohustusi või mitte. Lapse ülalpidamiskohustuse täitmist ei või seada teiste vanema õiguste

realiseerimisest sõltuvusse. Selliselt on põhimõtteliselt ekslik apellandi arusaam ning kohtuistungil

tehtud avaldus sellest, et ta tunnistab end süüdi tingimuslikult, võttes seejuures omaks lastele

kohtulahendiga väljamõistetud elatise maksmata jätmise.

9. Apellant toob välja, et ei olnud elatise mittemaksmisel pahatahtlik, kuna tema majanduslik

olukord objektiivselt ei võimalda tal lastele elatist maksta. Kohtukolleegium märgib, et kehtivas

redaktsioonis KarS § 169 sätestab kriminaalvastutuse vanema teadva kõrvalehoidumise eest oma

nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha

maksmisest. Süüdistatava poolt välja toodud pahatahtlikkuse puudumine ei ole asja õigeks

lahendamiseks määrav ning süüdistatava käitumises KarS § 169 objektiivse koosseisu jaatamiseks

tuleb tuvastada üksnes elatise maksmisest kõrvalehoidumine kui tegevusetus. Maakohus on seda

nõuetekohaselt ning ammendavalt teinud, viidates seejuures kehtivale kohtupraktikale (vt RKKKo

nr 3-1-1-59-16, p 25; nr 1-18-5813/52, p 24). Maakohus on õigesti argumenteerinud, miks

süüdistatava poolt elatise mittemaksmise põhjusteks nimetatud asjaolusid ei või kuidagi hinnata

mõjuvateks. Süüdistatav ei ole välja toonud mitte ühtegi objektiivset asjaolu, miks tal ei ole - ega

võiks temalt mõistlikult eeldatava käitumise korral olla - võimalik ülalpidamiskohustust täita.

Sellisteks asjaoludeks pole süüdistatava paljasõnalised ning asjassepuutumatud väited, et 1) tal võib

olla diagnoosimata ATH, mis ei luba tal tööd teha, 2) ta on ettevõtjana ebaõnnestunud, 3) kohustuse

täitmata jätmise põhjuseks on pooleliolev vaidlus ühisvara jagamiseks, 4) Töötukassa ei võtnud teda

töötuna arvele, kuna tema nimele on registreeritud äriühing. Kohtukolleegium leiab, et isegi

kriminaalasjas eeltoodud väiteid kinnitavate tõendite olemasolul, ei oleks saanud lahendada H.

Kanneli süüküsimust maakohtust erinevalt. Kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga märgib, et

süüdistatav on töövõimeline isik (kes ei ole lasknud oma töövõimetust kunagi hinnata), kes enda

sõnade kohaselt käis traditsioonilisel tööl viimati 2020. aasta maist kuni juuni lõpuni restoranis

XXX1 klienditeenindajana. Üldteada asjaoluna on Tallinnas permanentselt sadu aktiivseid

tööpakkumisi, millistega otsitakse töötajaid klienditeeninduse sektorisse2. Asjaolu, et alates 2020.

aasta maist süüdistatav pole enda ütluste kohaselt isegi proovinud ametlikku tööd teha (tlk 117

pöördel) ega võtnud ennast (kuni 05.03.2025), vaatamata väidetavale ebaõnnestumisele

ettevõtluses, töötuna Töötukassas arvele, on kinnituseks sellele, et H. Kannel on teadvalt hoidunud

kõrvale oma alaealistele lastele C-ile ja Q-ile kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha

maksmisest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades, et ajavahemikul 18.09.2021 kuni

11.02.2025 on H. Kannelilt laekunud elatise võla katteks üksnes mõnesaja euro suurused summad

1 Kolleegiumi märkus: asub Tallinnas, Mustamäel

2 Vt nt https://cv.ee/et/search?limit=20&offset=0&categories%5B0%5D=SERVICE_INDUSTRY&towns

%5B0%5D=312

5(6)

kummalegi lapsele, on ta jätnud elatise maksmata teadvalt, põhjendamatult, süstemaatiliselt ja

pikema aja vältel, millega on täidetud KarS § 169 järgi ettenähtud kuriteo koosseis.

10. Oma apellatsiooni alternatiivse taotlusena palub apellant mõista talle leebem mitterahaline

karistus (nt sotsiaalne töö toetatud keskkonnas täiskasvanutega, koolitused näiteks

kogemusnõustamise ja sotsiaalmeedia, turunduse valdkonnas vms), sest süüdistatav on asunud

elatist (osaliselt) tasuma. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse

kohaldamisel ka süüdistatavale karistuse mõistmisel. Maakohus mõistiski süüdistatavale, arvestades

kõiki karistuse mõistmisel tähtsust omavaid asjaolusid, mitterahalise karistuse, mille asendamine

üldkasuliku tööga oleks süüdistatava olukorda hoopis raskendanud. Pealegi kohtuistungiprotokollist

ei nähtu, et süüdistatav oleks maakohtus avaldanud nõusolekut üldkasuliku töö tegemiseks, nagu

seda nõuab KarS § 69 lg 1 viimane lause.

11. Süüdistatav on esitanud ka taotluse maakohtu otsusega väljamõistetud menetluskulude

vähendamiseks või täielikult riigi kanda jätmiseks. KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulusid

määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui

menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kehtiva seaduse alusel võimalik rahuldada süüdistatava taotlust

menetluskulude täielikult riigi kanda jätmiseks. Menetluskulude määramise otsustamisel on

maakohus täiel määral arvesse võtnud, et süüdistatav on olnud aastaid töötu, peab täitma laste

ülalpidamiskohustust ning kustutama tekkinud võlgnevuse. Selliselt vähendaski maakohus

õigustatult temalt väljamõistetavaid menetluskulusid poole võrra. Väljamõistetavate

menetluskulude veelgi suuremal määral vähendamiseks apellant põhjusi välja ei too ning neid ei

tuvasta ka ringkonnakohus.

12. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et esitatud apellatsioonis on sisuliselt korratud juba

maakohtule esitatud kaitseversiooni ja väiteid, millele aga maakohus on oma otsuses ammendavalt

vastanud ning toonud oma seisukohtade kinnitamiseks välja tõenditest nähtuva neid kinnitava

informatsiooni. Maakohtu otsuses avaldatule ei ole apellatsioonkaebuses esitatud selliseid

argumenteeritud vastuväiteid, mis annaksid aluse vaidlustatud otsuse tühistamiseks ja maakohtu

seisukohtade ümberhindamiseks.

13. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS §-

s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-

345 lg-test 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 21.05.2025. a otsuse H. Kanneli suhtes

muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

6(6)