3-25-2206/15 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

Otsuse kuupäev

Kohtunik

Kohtuasi

3-25-2206

15. oktoober 2025

Kadri Palm

X-i kaebus Tartu Vangla 19. märtsi 2025. a käskkirja nr 2-

25/1-3/99 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Liisa Paltsar-Jürimäe

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot Eesti Vabariigi

kanda. Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14. novembril 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla tunnistas 19. märtsi 2025. a käskkirjaga nr 2-25/1-3/99 kinnipeetav X-i

süüdi Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu

Vangla kodukord“ (Tartu Vangla kodukord) p 1.7.1 rikkumises, määrates talle

distsiplinaarkaristuseks isikliku televiisori kasutamise keelamise viieks päevaks, ning Tartu

Vangla kodukorra p 8.7.4 rikkumises, määrates talle distsiplinaarkaristuseks noomituse.

3-25-2206

Käskkirja kohaselt seisnesid X-i rikkumised selles, et X kasutas 19. veebruaril 2025

ametnike suunal ähvardavaid väljendeid, väljendades soovi ja valmisolekut kasutada

vägivalda, ning kaebaja ei andnud oma telerit koheselt kambrist ära pärast seda, kui selle

turvakleebis oli muutunud kasutuskõlbmatuks (kaebaja valduses oleva digiboksi turvakleebis

numbriga 03349 on liimist lahti ning turvakleebise alla oli juurde kleebitud kahepoolne

läbipaistev teip) (digitaalse toimiku leheküljed (dtl) 11-16).

2. X esitas 27. märtsil 2025 Tartu Vangla 19. märtsi 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/99 peale

vaide (dtl 17-20), mille Tartu Vangla jättis 4. juuni 2025. a vaideotsusega nr 1-8/2-25/70-2

rahuldamata (dtl 8-9). Vaideotsuse põhjendused olid järgmised:

1) Vaidlustatavas käskkirjas on käsitletud vaide esitaja poolt 5. märtsil 2025 esitatud

kirjalikke selgitusi ja 10. märtsil 2025 esitatud vastuväiteid distsiplinaarkaristuse protokollile

ning neile on vastatud. Käskkirjas on välja toodud, et vaide esitaja kasutas spetsialistiga

suheldes valjult karjudes ähvardusi, öeldes muu hulgas „kas soovitakse, et keegi saaks

kannatada“, ning teatas, et on valmis läbi peksma või torkama pastakaga silma esimese

inimese, kes tema kambrisse astub. Samalaadse sisuga ähvardavad väljendid esinesid ka Tartu

Vangla esimese üksuse inspektor-kontaktisik Ilona Tatarinile esitatud ettekandes.

2) Täiendavate tõendite kogumist ei ole menetleja pidanud vajalikuks.

3) Käskkirja koostamisel on arvestatud, et vaide esitaja hoolimata kehtivate

distsiplinaarkaristuste olemasolust jätkas distsiplinaarrikkumiste toimepanemist ja võttes

arvesse rikkumise iseloomu, ei olnud otstarbekas kinnipeetavale määrata

distsiplinaarkaristusena noomitust, kuna see võis luua vaide esitajale mulje, et talle ei määrata

distsiplinaarrikkumiste eest distsiplinaarkaristusi, millel on reaalsed tagajärjed. Sellest

tulenevalt oli proportsionaalne määrata distsiplinaarkaristuseks isikliku televiisori kasutamise

keelamine kuni viieks ööpäevaks, mis tooks vajaliku tulemuse. Tegemist ei ole liigselt piirava

karistusega.

3. X esitas 3. juulil 2025 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla 19.

märtsi 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/99 tühistamiseks. Kaebaja esitas 31. juulil 2025

muuhulgas menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (dtl 2, 33-34).

4. Tartu Halduskohus vabastas 1. augusti 2025. a määrusega X-i kaebuse esitamisel

riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks Tartu

Vangla (dtl 38-40).

5. Tartu Vangla esitas 8. septembril 2025 vastuse kaebusele (dtl 70-71).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja nõuab Tartu Vangla 19. märtsi 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/99 tühistamist,

põhjendades oma kaebust järgmiselt.

1) Tartu Vangla rikkus kaebajale karistust määrates uurimispõhimõtet ja haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 6 norme. Vangla ei ole kogunud tõendeid ja on tähelepanuta jätnud

asjaolud, mida kaebaja seletas vanglale esitatud vastuväidetes ja vaides.

2) Digiboksil olnud turvakleeps oli osaliselt kulunud ning see juhtus seepärast, et kleeps oli

valesti kleebitud ja lõigatud pooleks. Kuna käskkirjas oli märgitud, et tegemist ei olnud raske

rikkumisega, siis pidi menetleja piirduma üksnes vestlusega. Kaebaja kartis, et kui ta teavitab

3-25-2206

vanglat kleepsu kohta, siis jääb kaebaja sellest üldse ilma, kuid kaebaja tahtis lõpuni vaadata

sarja, mis pidi mõned päevad veel käima. Kaebaja oleks kohe pärast seda esitanud taotluse

ümberkleepimiseks. Kaebaja jaoks on televiisor väga oluline.

3) Kaebaja ütleb rumalusi tugeva erutuse, hingelise mõju all. Kaebajal on emotsioonide

reguleerimise raskused.

4) Kaebajat on koheldud ebavõrdselt. Vangla on välja andnud käskkirja, kus kinnipeetav

lõhkus ära WC ukse ja blokeeris sellega ära ametniku sissepääsu kambrisse, ei allunud

korraldustele, osutas füüsilist vastupanu, mille eest karistati teda neli päeva ilma telerita

tingimisi katseajaga. Kaebaja ei ole karjunud, solvanud, füüsilist vastupanu osutanud ega vara

lõhkunud. Olid ainult rumalad väljendid, mis on kaebajale andestatavad kaebaja

terviseseisundi tõttu.

7. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Vastustaja jääb kohtueelses menetluses esitatud seisukohtade juurde. Vastuses kaebusele lisas

vastustaja järgmist.

1) Menetluse aluseks olnud ettekannetest nähtub selgelt, et X kasutas ametnike suunal

ähvardavaid väljendeid, väljendades soovi ja valmisolekut kasutada vägivalda. Tegemist on

kodukorra p 1.7.1 rikkumisega. Ka kodukorra p 8.7.4 koosseisu saab lugeda täidetuks, sest

kinnipeetav ei andnud oma elektriseadet koheselt kambrist ära pärast seda, kui selle

turvakleebis oli muutunud kasutuskõlbmatuks. Kinnipeetava enese poolt menetluse käigus

antud seletused kinnitavad, et ta oli turvakleebise nõuetele mittevastavusest teadlik, kuid ta

kartis väidetavalt sellest ametnikke teavitada.

2) Kaebajale määratud karistusi saab pidada proportsionaalseks toime pandud rikkumistega.

Võttes arvesse, et kinnipeetav jätkas vaatamata kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolule,

rikkumiste toime panemist ning võttes arvesse toime pandud rikkumiste iseloomu, oli

põhjendatud määrata kinnipeetavale karistusteks isikliku televiisori kasutamise keelamine

ning noomitus. Karistusena isikliku televiisori kasutamise keelamine võimaldas kinnipeetaval

teha vajalikke järeldusi oma käitumise sobilikkuse kohta ning parandada tulevikus oma

käitumist edaspidiste distsipliinirikkumiste vältimiseks. Noomituse kohaldamine kodukorra p

8.7.4 rikkumise eest võimaldas suunata kinnipeetavat oma käitumist analüüsima ning suhtuma

edaspidi vanglas kehtivate normide järgimisesse hoolikamalt.

3) Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud õiguspäraselt. Vaidlustatud käskkiri vastab HMS §-s

54 sätestatud õiguspärasuse nõuetele ja §-st 56 tulenevatele põhjendamisreeglitele. Käskkirjas

on analüüsitud distsiplinaarsüüteo koosseisu täidetust ja tõendatust, karistuse määramise

vajalikkust ja karistuse valikut. Samuti on distsiplinaarkaristus määratud vangistusseaduse

(VangS) § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohtu menetluses on kaebaja nõue Tartu Vangla 19. märtsi 2025. a käskkirja nr 2-25/1-

3/99 tühistamiseks. Kaebaja heidab vastustajale ette uurimispõhimõtte ja võrdse kohtlemise

põhimõtte rikkumist ning leiab, et distsiplinaarkaristuse asemel oleks kaebajaga tulnud läbi

viia üksnes vestlus. Seega on vaidluse all nii Tartu Vangla 19. märtsi 2025. a käskkirja nr

2-25/1-3/99 formaalne kui ka sisuline õiguspärasus.

9. Kohus on seisukohal, et X-i kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on põhjendatult

leidnud, et kaebaja pani toime vaidlustatud käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüüteod,

3-25-2206

lähtunud karistuste määramisel kohastest kaalutlustest ega ole jätnud välja selgitamata asja

lahendamise seisukohast olulisi asjaolusid. Kaebajale on menetluse käigus nõuetekohaselt

tagatud ärakuulamisõigus, menetluse käigus ei ole tehtud selliseid menetlusvigu, mis

saanuksid mõjutada vaidlustatud käskkirja sisu, ning kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt.

Sealjuures nõustub kohus vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse

põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.

10. Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusotsustus. Kaalutlusõiguse alusel

tehtud otsuse kohtulik kontroll on piiratud. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 158 lg-st 3 saab kohus kontrollida üksnes seda, kas vastava haldusakti

õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kas haldusakti andmisel järgiti diskretsiooni piire,

eesmärke ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on

sätestatud HMS §-s 54: haldusakti peab olema andnud pädev haldusorgan andmise hetkel

kehtinud õiguse alusel, haldusakt peab olema selle andmise ajal kehtinud õigusega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastama vorminõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud

haldusakti põhjenduses tuleb märkida ka kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel

lähtus (HMS § 56 lg 3). Kohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel antud otsustuse

sisulist otstarbekust. Kohus saab hinnata seda, kas distsiplinaarkaristuse ajendiks olnud tegu

on kaebajale etteheidetav, s.o kas vaidlustatud käskkirjas on süü tuvastatud, kas menetluses on

järgitud haldusmenetluse põhimõtteid, mille järgimata jätmisel tuleks haldusakt tühistada,

ning kas määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega.

11. Tartu Vangla kodukorra p 1.7.1 kohaselt on kinnipeetaval keelatud teiste isikutega

suhtlemisel kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või

laimavaid väljendeid, žeste või žargooni. Tartu Vangla kodukorra p 8.7.4 sätestab:

„Kinnipeetaval on keelatud elektriseadmeid ise remontida või ümber ehitada. Kinnipeetav

kohustub seadme purunemise korral või turvakleebisega varustatud elektriseadmete puhul

turvakleebise kasutuskõlbmatuks muutumisel selle koheselt kambrist ära andma.

Elektriseadmed, mis on rikutud, muudetud, turvakleebised rikutud, ümber ehitatud või

ekspluateerimisest ohtlikuks muutunud, kuuluvad äravõtmisele ja lattu paigutamisele.

Füüsiliselt purunenud või käitlemisel ohtlikuks muutunud elektriseadmeid ja nende

lisaseadmeid lattu ei paigutata ning need kuuluvad hävitamisele.“

12. Vaidlusalusest käskkirjast nähtuvalt karistati kaebajat selle eest, et ta kasutas 19.

veebruaril 2025 ametnike suunal ähvardavaid väljendeid, väljendades soovi ja valmisolekut

kasutada vägivalda, ning kaebaja ei andnud oma telerit koheselt kambrist ära pärast seda, kui

selle turvakleebis oli muutunud kasutuskõlbmatuks. Et digiboksi turvakleebise

kasutuskõlbmatuks muutumise tõttu sellega varustatud elektriseadmete koheselt ära andmata

jätmist kaebaja poolt kinnitavad nii Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti

Aleksei Bronzovi poolt 19. veebruaril 2025 koostatud ennekanne nr 2-25-629 (dtl 44), Tartu

Vangla teise üksuse inspektor-kontaktisiku I. Tatarini poolt 19. veebruaril 2025 koostatud

ettekanne nr 2-25-631 (dtl 45-46) ning kaebaja ei ole mainitud asjaolu eitanud ka

distsiplinaarmenetluses antud seletuses, distsiplinaarprotokollile esitatud vastuväidetes ega

kohtule esitatud kaebuses, puudub vaidlus eelnimetatud asjaolus.

13. Kohtu hinnangul on kodukorra p-s 1.7.1 sätestatud koosseisu täitmiseks iseenesest piisav,

kui kinnipeetav kasutab suhtlemisel ähvardavat väljendit. Seejuures ei oma tähtsust asjaolul,

et kaebaja ei öelnud seda otse valvurile või et kaebaja ei viinud oma ähvardust ellu. Tegemist

on siiski teise isikuga suhtlemisel ähvardava väljendi kasutamisega, kuid kodukorra p 1.7.1

näeb ette, et kinnipeetav ei tohi suhtlemisel ähvardava sisuga väljendeid kasutada.

Vanglaametnike ettekannetega on tõendatud, et kaebaja küsis 19. veebruaril 2025 pärast

televiisori ja digiboksi äravõtmist vanglaametnikelt, kas soovitakse, et keegi saaks kannatada,

3-25-2206

ning teatas, et on valmis läbi peksma või torkama pastakaga silma esimest inimest, kes tema

kambrisse astub. Kaebaja poolt eelnimetatud väljendite kasutamine vestluses

vanglaametnikuga oli seega kodukorra p 1.7.1 tähenduses keelatud käitumine.

14. Kaebuse kohaselt kartis kaebaja, et kui ta teavitab vanglat kleepsust, siis jääb kaebaja

sellest üldse ilma, kuid kaebaja tahtis lõpuni vaadata sarja, mis pidi mõned päevad veel käima.

Ka tõi kaebaja esile, et kaebaja ütleb rumalusi tugeva erutuse ja hingelise mõju all.

15. Kaebaja selgitused rikkumiste toimepanemise kohta ei ole veenvad ega õigusta kuidagi

ettekannetes kirjeldatud käitumist. Kohus möönab, et olukorras, kus kaebajalt tuleb

mittenõuetekohase turvakleebise tõttu ära võtta digiboks, võib kaebajale tekitada ärritust ja

mõningast ebamugavust, kuid see ei õigusta kodukorra p-s 8.7.4 sätestatud kohustuse

rikkumist ega ähvardavate väljendite kasutamist.

16. Kohtu hinnangul pidi kaebaja olema teadlik sellest, et rikutud turvakleebisega

elektriseadme kasutamine ning teise isikuga suhtlemisel ähvardavate väljendite kasutamine on

kinnipeetavale keelatud. Eelnimetatut tehes käitus kaebaja tahtlusega. Isegi kui kaebaja oleks

ähvardavaid väljendeid ja rikutud turvakleebisega digiboksi kasutanud hooletusest, siis ka

hooletus on üheks süü vormiks ning kaebaja käitumine rikkumise toimepanemise seisukohalt

süüline.

17. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide

nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Kohtu

hinnangul on vangla nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuste liike ning

võtnud kooskõlas VangS § 63 lg 3 esimese lausega distsiplinaarkaristuste valikul arvesse

vangistuse täideviimise eesmärke. Vangla karistas kaebajat kodukorra p 1.7.1 rikkumise eest

viiepäevase isikliku televiisori kasutamise keeluga põhjendades, et kaebajale ei ole

otstarbekas määrata distsiplinaarkaristusena noomitust, kuna see võib luua kinnipeetavale

mulje, et talle ei määrata distsiplinaarrikkumiste eest distsiplinaarkaristusi, millel on reaalsed

tagajärjed. Kinnipeetaval jäävad alles igapäevased vabadused, kuid samas annaks antud

karistuse kohaldamine kinnipeetavale endale võimaluse teha juhtunust õigeid järeldusi ning

parandada oma käitumist edasiste distsipliinirikkumiste vältimiseks. Ka arvestas vangla

kaebajal kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu. Seejuures karistas vangla kaebajat

kodukorra p 8.7.4 rikkumise eest noomitusega, põhjendades turvakleebise nõuetele vastavuse

vajadust ning märkides, et tegemist oli kerge rikkumisega. Seega on vastustaja käskkirjas

põhjalikult selgitanud, miks ta on pidanud ähvardavate väljendite kasutamist ning rikutud

turvakleebisest teavitamata jätmist ja elektriseadme ära andmata jätmist selliseks rikkumiseks,

millele tuleb reageerida distsiplinaarkaristusega, mitte vestlusega.

18. Muuhulgas ei esine käskkirjas selliseid menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks

alust pidada vaidlustatud käskkirja ning distsiplinaarmenetlust õigusvastaseks. Kaebajat on

teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest (dtl 54), selgitatud menetluse käiku ja

menetluslikke õigusi ning antud võimalus asjakohaste dokumentidega tutvumiseks (dt 54, 51),

lisaks antud võimalus selgituste ja vastuväidete andmiseks, mida kaebaja on ka teinud (dtl

56--59). Ka ei ole kohtu hinnangul põhjust vastustajale ette heita HMS §-s 6 sätestatud

uurimispõhimõtte rikkumist, kui vastustaja ei kogunud asjas tõenditena salvestusi, millest on

näha kaebaja sõnakasutus. Kuna kaebaja ei eitanud oma 5. märtsi 2025. a selgitustes ja 10.

märtsi 2025. a vastuväidetes, et ta on toime pannud talle etteheidetavad teod ning oma

pöördumistest ilmneb, et kaebajal oli siiski 19. veebruaril 2025 toimunust piisav ülevaade ja

mälu sündmuste kohta, siis puudus vanglal kohustus salvestiste kogumiseks. Seega on kohtu

hinnangul distsiplinaarmenetlus läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele.

3-25-2206

19. Kohus leiab, et vangla ei ole vaidlusaluse käskkirja väljaandmisel rikkunud võrdse

kohtlemise põhimõtet. Et vanglal on ulatuslik kaalumisruum tegude raskuse hindamisel,

karistuse määramisel ja valikul, st distsiplinaarkaristuse määramine on individuaalne otsus

ning sõltub nii distsipliinirikkumise asjaoludest kui ka rikkuja isikust, siis isegi kui vangla on

mõne kinnipeetava puhul otsustanud jätta ta distsiplinaarkorras karistamata, ei tähenda, et

kaebaja karistamine oleks õigusvastane.

20. Eeltoodust tulenevalt on Tartu Vangla 19. märtsi 2025. a käskkiri nr 2-25/1-3/99

õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.

21. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi

saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei

mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele

kuulunud riigilõiv 20 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja 1. augusti 2025. a määrusega

vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS §

108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda

kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109

lg 1 ls 4).

(allkirjastatud digitaalselt)