4-25-2618/22 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

19. september 2025, Tallinn

Väärteoasja number

4-25-2618 (2317,25,003096)

Kohtunik

Margit Roots-Dervishi

Kohtuistungi sekretär

Maarit Maria Kopso

Väärteoasi

M K Mi väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 259

lg 2 p 3 järgi

Vaidlustatud lahend

Politsei- ja Piirivalveameti 19. juuni 2025 otsus väärteoasjas

nr 2317,25,003096, millega M K Mit karistati LS § 259 lg 2

p 3 alusel rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 160 eurot

Menetlusalune isik

M K M – isikukood: xxx; elukoht: xxx; xxx kodakondsus;

e-post: xxx

Kaitsja

Georg Hiiesalu

Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna kohtuesindusgrupi esindaja Jaak Paju

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 1 ja §-dest 133-134, maakohus

otsustas:

1. Jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 19. juuni 2025 otsus

väärteoasjas nr 2317,25,003096, millega M K Mit karistati LS § 259 lg 2 p 3 alusel

rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 160 eurot.

2. Kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv tuleb tasuda 45 päeva jooksul

alates päevast, mil kohtuotsus oli kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks

kättesaadav, kohtuvälise menetleja otsuses märgitud Rahandusministeeriumi

arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri

10220255043475

.

3. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue

täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud

korras ning süüdlasel tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud.

4. Jätta menetlusaluse isiku M K Mi ja tema kaitsja kaebus rahuldamata.

5. Jätta rahuldamata menetlusaluse isiku kaitsja taotlus hüvitada valitud kaitsjale

makstud tasu.

6. Kohtuotsus edastada menetlusalusele isikule, kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist

kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kassatsioon

esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti koostas 30. mail 2025 väärteoprotokolli nr 2317,25,003096,

mille teokirjelduse kohaselt osales M K M 24. aprillil 2025 kella 11.57 ajal Harju maakonnas

Tallinnas Mustjõe 40 juures osales liiklusõnnetuses jalgratturina, ei andnud teed juhi suhtes

paremalt lähenenud sõidukile, mille tagajärjel toimus kokkupõrge sõidukiga Xxx

registreerimismärgiga xxx. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju Xxx

OÜ-le (varaline kahju fikseeritud fotodel ja sõiduki vaatlusprotokollil). Kirjeldatud

käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 17 lg 5 p 5 sätestatud nõuet, millega pani toime

LS § 259 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna 19. juuni 2025

otsusega väärteoasjas nr 2317,25,003096 karistati M K Mit LS § 259 lg 2 p 3 alusel

rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 160 eurot.

3. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas 6. juulil 2025 kaebuse menetlusaluse isiku kaitsja

Georg Hiiesalu. Kokkuvõtvalt seisneb kaebus järgnevas.

4. Kaebaja hinnangul ei ole M K M talle süüks arvatavat tegu toime pannud. Kaebaja liikus

24. aprillil 2025 jalgrattaga mööda Mustjõe tänavat Tallinnas Mustjõe ja Laki tänavate

ristmiku poole. Kaebajast paremalt poolt lähenes ristmikule ka mööda Laki tänavat

sõidukijuht. Kaebaja nägi sõidukit ristmikule sõitmas, mistõttu ristmikule lähenedes ja

liikudes ta vähendas ka oma sõidukiirust. Sõidukijuht aeglustas sõidukiirust enne ristmiku

ületamist ning asus ristmikku juba ületama, kui tegi ootamatult keset ristmikku äkkpidurduse.

Äkkpidurduse tulemusel põrkas kaebaja jalgrattaga sõites kokku sõidukijuhi auto tagumise

osaga, tabades sõidukit vahetult tagatule juurde.

5. Kaebaja hinnangul ei vasta otsus menetlusreeglitele ja see on tehtud menetlusnorme

rikkudes. Kaebajale heidetakse ette LS § 17 lg 5 p 5 rikkumist ja tema tegu on kvalifitseeritud

LS § 259 lg 2 p 3 järgi, kuid kaebuse esitaja ei ole rikkumist toime pannud. Käesoleval juhul

on keskseks küsimuseks, kas kaebaja rikkus tee andmise kohustust ning põhjustas seeläbi ka

liiklusõnnetuse. Vastus sellele on eitav.

6. LS § 18 lg 1 kohaselt peab juht, kes on kohustatud liiklusreeglite või

liikluskorraldusvahendi kohaselt andma teed, sõidukiiruse vähendamisega andma märku, et ta

kavatseb järgida tee andmise kohustust. Sündmuse videosalvestiselt on selgelt näha kaebaja

liikumisteekond jalgrattaga ning asjaolu, et ta vähendas ristmikule liikudes oma sõidukiirust.

Kaebaja poolne kiiruse vähendamine on silmaga tuvastatav ning seda oleks pidanud

kohtuväline menetleja hindama ja otsuses ka välja tooma ka hinnangu sõidukijuhi käitumise

õiguspärasusele või õigusvastasusele. Mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata

kõigi õnnetuse osapoolte käitumist. Vastav kohustus on ka kohtuvälisel menetlejal, kes peab

välja selgitama, kas väärtegu on aset leidnud ja kas selle on toime pannud menetlusalune isik.

7. Käesolevas väärteoasjas on väärteomenetleja xxx 30. aprillil 2025 teostanud asitõendi

(sündmuspaiga videosalvestuse) vaatluse ning koostanud asitõendi vaatlusprotokolli, milles

toob välja, et salvestuselt on näha kuidas 24.04.2025 kl 11:57:54 sõidab ristmikule tumedat

värvi sõiduauto, mis pidurdab järsult ja sõidukist vasakult poolt lähenenud jalgrattur sõidab

vastu pidurdanud auto vasakpoolset külge. Asitõendi vaatluse tulemusena tuvastas seega

väärteomenetleja, et kokkupõrge sai alguse sõidukijuhi järsust pidurdamisest. Muid õnnetuse

asjaolusid ega põhjuseid protokoll välja ei too.

8. Riigikohus on leidnud, et olukorras kus kohtuväline menetleja ei hinda liiklusõnnetuses

mõlema sõidukijuhi käitumist, on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150

lg 1 p 8 tähenduses ning seetõttu kuulub otsus tühistamisele. Kaebaja leiab, et kohtuväline

menetleja oleks käesolevas olukorras pidanud tooma välja selge hinnangu ja seisukoha selles

osas, et kas sõidukijuht võis samuti mõnda liiklusreeglit rikkuda ning õnnetuse põhjustada.

Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et otsus on tehtud menetlusõiguse norme rikkudes. Kohtuväline

menetleja ei ole korrektselt otsuses hinnanud sõidukijuhi süüd, samuti ei põhine otsus asjas

kogutud tõenditel. Otsus tuleb tühistada.

9. Kaebaja hinnangul tema liiklusõnnetust ei põhjustanud. Hoopis sõidukijuht rikkus mitmeid

liiklusreegleid, mis põhjustasid liiklusõnnetuse toimumise. Liikluse sujuvuse ning liikluse

mittetakistamise üheks elemendiks on kindlasti ebavajalike pidurduste vältimine. Õnnetuse

põhjuseks oli sõidukijuhi järsk pidurdamine. Kui sõidukijuht ei oleks selliselt pidurdanud, ei

oleks ka kokkupõrget toimunud. Kaebaja põrkas kokku sõiduki täiesti tagumise osaga,

viimase keredetailiga enne tagatulesid just tagatulede juures. Kuivõrd kokkupõrge toimus

sõiduki niivõrd tagumise osaga, siis ei saanud sõidukijuhil tekkida ka segadust või kahtlust, et

kaebaja sõidab autole ette. Järsult pidurdamisega ei jõudnud kaebaja enam aga reageerida.

Seega ei hoidunud sõidukijuht kõigest, mis võib kahjustada inimest. Sõidukijuht on rikkunud

nii LS § 18 lg 2 kui ka § 33 lg 1. Lisaks ei tohi juht on tegevusega kergliikurijuhti ohustada

(LS § 35 lg 1). Lisaks ei tohi juht ka järsult pidurdada, kui see pole vajalik ohutuse tagamiseks

(LS § 50 lg 7 p 2). Pidurdamine ei olnud kaebaja hinnangul vajalik. Sõidukijuht pidi aru

saama, et kaebaja ei sõida talle jalgrattaga ette.

10. Kokkuvõtvalt taotleb kaebaja Politsei- ja Piirivalveameti otsuse väärteoasjas nr

2317,25,003096 tühistamist; asja menetlemisega seonduvad menetluskulud jätta täies ulatuses

riigi kanda ja mõista kaebaja menetluskulud riigilt välja; mõista menetluskuludelt välja viivis

VÕS § 113 sätestatud määras alates asjas menetlust lõpetava lahendi jõustumisest kuni

kohustuse kohase täitmiseni.

11. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja ja tema kaitsja G. Hiiesalu esitatud kaebuse juurde,

paludes kohtuvälise menetleja otsus tühistada. Kaitsja lisas, et seonduvalt nõudega mõista

menetluskuludelt välja viivis, et see oli ekslikult lisatud nõue, kuivõrd tegemist ei ole siiski

tsiviilasjaga. Kohtuväline menetleja palus jätta otsus muutmata ja menetlusaluse isiku kaebus

rahuldamata.

MAAKOHTU SEISUKOHT

12. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud

kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja

õiguslikke asjaolusid. Seega VTMS § 123 lg-st 2 tulenevalt peab kohtuvälise menetleja järel

väärteoasja arutama asuv maakohus lahendama asja algusest peale ja täies ulatuses (ab ovo),

sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise

aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud

küsimused. Seejuures on kohus väärteoasja arutamisel seotud VTMS § 87 kohaselt

väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning kohtul puudub seaduslik õigus ise tuvastada

väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsus väärteoasjas nr 3-1-1-16-09, p 8 ja nr 3-1-1-45-11, p 12). Viidatud säte ei piira aga

kohtu rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. Nii peab kohus VTMS § 133 p 4

kohaselt väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti

kvalifitseeritud. Seega ei ole kohtumenetluses välistatud menetlusaluse isiku teole uue

õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda.

Tulenevalt VTMS § 132 p-st 2 võib maakohus tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies

ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda.

Seega VTMS § 132 p 2 ei piira kohtu rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel.

M K Mi teo kvalifitseerimine LS § 259 lg 2 p 3 järgi

13. Väärteoprotokollis sisalduva väärteokirjelduse kohaselt heidetakse M K Mile ette, et tema

osaledes liiklusõnnetuses jalgratturina 24. aprillil 2025 kell 11.57 ajal Tallinnas Mustjõe 40

juures ei andnud teed juhi suhtes paremalt lähenenud sõidukile, mille tagajärjel toimus

kokkupõrge sõidukiga Xxx registreerimismärgiga xxx. Oma tegevusega põhjustas

liiklusõnnetuse ja varalise kahju Xxx OÜ-le (varaline kahju fikseeritud fotodel ja sõiduki

vaatlusprotokollil). Kirjeldatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 17 lg 5 p 5

sätestatud nõuet, millega pani toime LS § 259 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

14. M K Mile heidetakse ette LS § 17 lg 5 p 5 rikkumist. Selle normi kohaselt peab

mitterööbassõiduki juht andma teed juhi suhtes paremalt lähenevale või paremal asuvale

sõidukijuhile, kui sõidukite liikumisteed lõikuvad ja sõidujärjekord ei ole käesolevas seaduses

teisiti määratud. LS § 17 lg 5 p 5 rikkumine toob kaasa vastutuse LS § 259 lg 2 p 3 järgi, sest

see karistusnorm näeb ette sanktsiooni jalgratturi poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest.

LS § 259 lg 2 p 3 näeb ette vastutuse jalgratturi poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest, kui

sellega on tekitatud varaline kahju (alt 1).

15. Vaidlus puudub selles, et väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas sõitis M K M

jalgrattaga (maastikuratas xxx), mis põrkas kokku sõidukiga Xxx registreerimismärgiga xxx

xxx, mida juhtis A V. See on tuvastatav nii M K Mi enda ütlustega, tunnistaja A V

kohtuistungil antud ütlustega kui ka sündmuskoha vaatlusprotokolliga (sündmuskoha vaatluse

käigus koostatud liiklusõnnetuse akt) ning lisaks videosalvestisega (Värvi 4Kivila 38 hoonel

oleva kaamera salvestuse koopia). LS § 2 p 32 kohaselt on liiklusõnnetus juhtum, kus

vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada,

surma või tekib varaline kahju.

16. Tuvastatud on ka see, et liiklusõnnetuse tagajärjel põhjustati varaline kahju sõiduki Xxx

xxx omanikule. Varalise kahju tekkimist ja mootorsõidukil tekkinud vigastusi kinnitavad nii

sündmuskoha vaatlusprotokoll koos liiklusõnnetuse aktiga kui ka sõiduki vaatlusprotokoll

ning fotod, mille kohaselt on sõiduauto vasakul tagaosal muljumise jälg.

17. Menetlusalune isik M K M selgitas kohtuistungil, et 24. aprillil sõitis rattaga tagasi tööle.

Liiklus oli tavapärane, hõre, vaid mõned autod liikvel. Tema kodu Heinaväkja 4 ning töökoha

Laki 3a vahemaa on 400 meetrit. Sellele distantsile jääb 4 ristmikku. Tee Mustjõe 40

ristmikuni, kus see sama õnnetus juhtus, on sirge, hea nähtavusega ning sellel samal ristmikul

algab vasakul pool asfalteeritud kõnnitee, kuhu oli suundumas. 100 meetrit enne Mustjõe 40

ristmikku nägi tumedat värvi sõidukit Laki 14 tagusest parklast välja sõitmas. Kuna see tee,

kust tema tuleb, jääb ristmikul talle paremat kätt ning see on tema teekonna viimane

samaliigiline ristmik, teadis, et pean mootorsõidukijuhile teed andma ning hakkas trajektoori

rohkem paremale hoidma. Nähes, et autojuht veeres jalakäija kiirusel ning eest ega vasakult ei

olnud ühtki autot tulemas, oli tema kiirendamise ootuses ning lõpetas väntamise. Nägi

viimaks, kuidas mootorsõidukijuht lõpuks salongist vaatas üle oma vasaku õla kaebajale otsa,

ta kummardas rooli poole ja siis äkitselt kaebajale täiesti ootamatult äkkpidurdas. Sellest

äkkpidurdusest kaebuse esitaja ehmatas ja vajutas taga- ja esipidurid üheaegselt, mis viskas ta

ratta seljast vastu tema auto vasakut tagumist nurka. Ning seejärel libises auto taha ratta otsa.

Mootorsõidukijuhi äkkpidurdus põhjustas õnnetuse, ei arvestanud minuga, ta soovis tahtlikult

mind peatada.

18. Omapoolse versiooni juhtunust esitas kohtuistungil ka tunnistaja A V. Selgitas, et sõitis

autoga Laki 14a maja poolt Mustjõe Värvi tänava ristmikule. Kuna ristmikust paremat kätt

Värvi tänava ääres parkisid autod ja seal on parema käe reegel, siis lähenes ristmikule väikse

kiirusega, et veenduda, et paremalt kedagi ei tule. Jõudes ristmikule sellisesse ulatusse, et

nägi, et kedagi paremalt ei tule, jätkas sõitu, keerasin pea vasakule. Nägi lähenemas

jalgratturit, kellel tunnistaja hinnangul ei olnud plaani vähendada kiirust. Tunnistaja jaoks

tekkis liiklusohtlik olukord, pidurdas, käis pauk. Ei tea kas siis jalgrattur ei teadnud, et tal on

parema käe reegli ala või segas tema kapuuts tema vaatevälja.

19. Puudub vaidlus selles, et sündmuskohaks on parema käe reegliga ristmik, kus paremalt

poolt lähenevale sõidukile tuleb anda teed. Nii on väärteoasja materjalide alusel tuvastatav, et

Xxxi juht A V juhtis mootorsõidukit reguleerimata ristmikul/kõrvalteel ning LS § 57 lg 1

kohaselt oli tal mootorsõidukijuhina, kes läheneb ristmikule kõrvalteelt, kohustus anda teed

peateel liiklejatele või veenduma, et peateel ei lähene ristmikule ühtegi sõidueesõigust omavat

liiklejat.

20. Vaidlus puudub selleski, et menetlusalusel isikul M K Mil oli LS § 17 lg 5 p-st 5 tulenev

kohustus mitterööbassõiduki juhina andma teed juhi suhtes paremalt lähenevalte või paremal

asuvale sõidukijuhile, kuivõrd sõidukite liikumisteed lõikusid ja sõidujärjekord ei olnud

liiklusseaduses teisiti määratud. Nii on menetlusalune isik kohtuistungil antud ütlustes ka

selgitanud, et oli sellisest kohustusest teadlik.

21. Menetlusaluse isiku ja tema kaitsja põhiargument seisneb selles, et M K M ei rikkunud

jalgrattaga sõitmisel liiklusnõudeid, st ei rikkunud LS § 17 lg 5 p 5 tulenevat kohustust, seega

kokkupõrge mootorsõidukiga Xxx ei ole talle omistatav. Kaebuse esitaja keskne kaitseväide

on see, et süüdi on hoopis mootorsõidukijuht, kes ristmikul järsult pidurdas. Kohus eeltoodud

seisukohtadega ei nõustu ja põhistab seda järgmiselt.

22. Otsustamaks, kas M K M rikkus LS § 17 lg 5 p 5 kehtestatud liiklusnõuet, peab kindlaks

tegema toimunu tehiolud.

23. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja A V ütlusi 24. aprillil 2025 aset leidnud sündmuse osas

kinnitab 30. aprilli 2025 asitõendi vaatlusprotokoll (väärteotoimik lk 18) koos lisaga DVD-

plaadil, milles on vaadeldud Tallinn, Värvi 4Kivila 38 hoonel oleva kaamera salvestusest

koopiat (Värvi fail video_1745917632357). Videosalvestiselt tuvastatu kohaselt on

rekonstrueeritav järgnev sündmuste käik. Tumedat värvi sõiduauto Xxx sõidab ristmikule,

mitte suurel kiirusel, vaid nö jalakäija kiirusel. Samas on näha sõidukist vasakul pool suurel

kiirusel lähenemas jalgratturit. Mootorsõidukijuht pidurdab järsult ning sõidukist vasakult

poolt lähenenud jalgrattur sõidab vastu pidurdanud auto vasakpoolset (tagumist) külge.

24. Vahemärkusena peab kohus vajalikuks siinkohal vastusena kaitsja argumendile, mille

kohaselt on justkui asitõendi vaatluse tulemusena väärteomenetleja xxx tuvastanud asitõendi

vaatlusprotokollis, et kokkupõrge sai alguse sõidukijuhi järsust pidurdamisest, st

liiklusõnnetuse põhjustajana on välja toodud üksnes sõidukijuhi käitumine, vastata järgmist.

25. Esmalt ei saa nimetatud vaatlusprotokolli vaatluse käigust välja lugeda mingilgi juhul

seda, et kohtuväline menetleja on liiklusõnnetuse põhjustajana välja toonud üksnes

sõidukijuhi käitumise. Kaitsja seesugune tõlgendus on meelevaldne. Menetleja on üksnes

kirjeldanud seda, mida nägi videosalvestiselt ja tegelikkuses ei ole nende asjaolude suhtes

käesolevalt ka vaidlust. Nii ongi tõendatud, et ristmikule sõitis Xxx mootorsõiduk, pidurdab

järsult ja sõidukist vasakult lähenenud jalgrattur sõidab vastu pidurdanud sõiduki

vasakpoolset külge.

26. Teiseks märgib kohus sedagi, et vaatluse eesmärk on koguda väärteoasja lahendamiseks

vajalikke andmeid, avastada süüteojäljed ja ära võtta asitõenditena kasutatavad objektid

(VTMS § 31 lg 1 ja KrMS § 83 lg 1). Vaatlusprotokoll on tulenevalt KrMS § 86 lg-st 1, §-st

87 ja § 63 lg-st 1 vaatluse kui uurimistoimingu käiku kajastav ning vaadeldava objekti

tõendamiseseme aspektist olulisi omadusi ja tunnuseid objektiivselt kirjeldav tõend.

Nimetatud omaduste ja tunnuste kirjeldamine on mh väärteoasjades vajalik eelkõige selliste

objektide puhul, mida ennast või mille omadusi ja tunnuseid ei saa mingil põhjusel kohtulikul

arutamisel vahetult uurida või mille vahetu uurimine kohtulikul arutamisel võib olla

raskendatud või pole otstarbekohane. Selliste objektide kohta, mis on loetletud KrMS § 63 lg-

s 1 ja mille vahetu uurimine on raskusteta võimalik kohtulikul arutamisel, ei ole aga

vaatlusprotokolli koostamine sootuks vajalik - see ei lisa olemasolevale tõendile midagi ei

kvantitatiivselt ega kvalitatiivselt. Objektide loetelus kajastub ka videosalvestis. Asitõendi

vaatlusprotokollis kajastatud menetlejapoolne hinnang ega analüüs ei ole KrMS § 63 lg 1

tähenduses tõend ning seda ei saa tõendina vaadelda ka siis, kui see on vormistatud

vaatlusprotokollina (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2022.a lahend nr 1-18-437,

p-d 56, 57). Praegusel juhul ongi kohtule esitatud see konkreetne videosalvestis, mida

vaatlusprotokollis vaadeldud, millelt nähtuvad käesoleva väärteoasja toimepanemise asjaolud.

Vaatlusprotokollis on tegelikult kirjeldatud sündmuse aset leidmist nii nagu see nähtub

videosalvestuselt.

27. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis puudub vaidlus, et M K Mil oli LS § 17 lg 5 p-st 5

tulenev kohustus mitterööbassõiduki juhina anda teed juhi suhtes paremalt lähenevatele või

paremal asuvale sõidukijuhile, kuivõrd sõidukite liikumisteed lõikusid ja sõidujärjekord ei

olnud teisti reguleeritud. Kohtu hinnangul ei ole aga kaebuse esitajale arusaadav, mida oma

sisult tähendab LS § 17 lg 5 p 5 sätestatud kohustus anda teed.

28. Kaebuse esitaja on juhtumis osas selgitanud, et ta andis autojuhile teed, kuivõrd aeglustus

piisavalt, arvestas sõiduki kiirust. Kaebuse esitaja lihtsalt lõpetas väntamise, kuivõrd oli

mootorsõidukijuhi kiirendamise ootuses, sest ei eest ega vasakult ühtki autot tulemas ei olnud.

Kaebuse esitaja selgitas sedagi, et alati, kui on sõiduk üritab ta silmside luua, sest teab, et

autojuht ei pruugi teda näha. Kaebuse esitaja nägi, et autojuht ei vaata üldse vasakule poole,

kordagi, nägi ainult mootorsõidukijuhi kukalt terve aeg. Mootorsõidukijuht vaatas ainult sinna

paremale ja siis viimasel momendil ta vaatas üle vasaku õla kaebuse esitajale otsa ja tegi ühe-

kahe sekundi jooksul selle otsuse, et nüüd paneb seal piduri põhja.

29. LS § 2 p 1 tähenduses on anda teed (mitte takistada) nõue, et liikleja ei jätkaks ega

alustaks liikumist ega teeks manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat järsult muutma

liikumissuunda või -kiirust.

30. Kohtu hinnangul ei nähtu videosalvestisest ega ka menetlusaluse isiku enda kohtuistungil

antud ütlustest, et M K M oleks veendunud manöövri ohutuses. Anna teed kohustus paneb

juhile (sh jalgratturile) kohustuse tõsikindlalt veenduda oma manöövri ohutuses. Erinevalt

kaebuse esitajast ei nähtu videosalvestisest, et kaebuse esitaja oleks oma kiirust vähendanud,

rääkimata märkimisväärsest kiiruse vähendamisest. Väntamise lõpetamine, nagu kaebuse

esitaja selgitas, ei vähenda aga automaatselt kiirust. Väntamise lõpetamisel jalgratas ka

koheselt ei peatu. Kaebuse esitaja kinnitas kohtule sedagi, et väntamise lõpetamisel oli kiirus

edasi (ja seda kinnitab ka videosalvestis). Põhjus, miks kaebuse esitaja reaalselt kiirust ei

vähendanud või ei peatunud, peitub kaebuse esitaja enda selgitustes, mis annavad alust

järelduseks, et peatumine või kiiruse vähendamine oleks põhjustanud menetlusalusele isikule

lihtsalt ebamugavust. Nii selgitas ta, et ohutu linnarattur sõidab enamasti ühel käigul ja

enamasti see on kõige raskem käik, mis raskusi tekitab ja siis on see, et ta ei saa enam oma

vana hoogu tagasi kiiresti ülesse ja see võtab aega. Peab kogu oma keha raskusega pedaali

peale vajutama, et saada tagasi vana hoog ja kui ta on 50 km/h alal tee peal, siis on ta hästi

ohtlik iseendale.

31. Liikluses ei tohi lähtuda oma harjumustest, vaid sellest, milline on konkreetne situatsioon

liikluses. See, et kaebuse esitaja ohtu ei näinud ja leidis, et mootorsõidukijuht oleks pidanud

edasi sõitma, et tähenda, et ohtu ei ole või ei olnud. LS § 17 lg 5 p-st 5 tulenevalt lasus just

menetlusalusel isikul kohustus veenduda, et oma trajektooril otse edasi liikudes ei takista see

Xxxit juhtinud mootorsõidukijuhi tegevust. M K M pidi ise veenduma, et tema trajektoor on

ohutu, kuid ta seda ei teinud. Menetlusalune isik nägi, et sõiduk seisab, kuid ei võtnud hoogu

maha. Väntamise lõpetamine hoogu automaatselt maha kahtlemata ei võta. Me ei saa liikluses

lähtuda eeldusest, vaid peame veenduma oma manöövri ohutuses. Kaebuse esitaja mõtte

kohaselt ta eeldas, et autojuht on teda märganud ja siis vabanebki tee selleks hetkeks, kui tema

jõuab ristmikule. Samas kinnitas kaebuse esitaja kohtuistungil aga sedagi, et autojuht

tegelikult tema poole, s.o vasakule ei vaadanud kordagi ja et kaebuse esitaja nägi üksnes

mootorsõiduki juhi kukalt, mootorsõidukijuht vaatas ainult sinna paremale ja siis alles

viimasel momendil vaatas üle vasaku õla ja vaatas kaebajale otsa ja siis pani piduri põhja.

Kaebuse esitaja selgitas mh sedagi, et mootorsõiduki äkkpidurdusest ta ehmatas ja vajutas

taga- ja esipidurit üheaegselt, mis viskas ta ratta seljast vastu tema auto vasakut tagumist

nurka, misjärel libises auto taha ratta otsa. Eeltoodud selgitused näitavad esiteks, et M K Mi

kiirus oli suur ja ka seda, et kaebuse esitaja ei teinud endast kõik olenevat, et autojuhti mitte

takistada. Just seetõttu, et kaebaja kiirust ei vähendanud, st kaebuse esitaja enda tegevuse tõttu

tekkiski olukord, kus mootorsõiduki juht A V tundis liiklusohtu, mistõttu oli sunnitud

pidurdama. Jalgratturi kiiruse juures ei olnud mootorsõiduki juhil võimalust aimata, kuhu

teine liikleja läheb. Ei olnud aega hinnata, mistõttu ongi ainuõige refleks see, et sa pidurdad,

kui ohtu näed.

32. Jalgratturina oli kaebuse esitajal kohustus mh tagada ka enda ohutus. Ei saa nõustuda

kaebuse esitaja selgitustega selles osas, et ohutuse tagamine seisneski praegusel juhul selles,

et ta jõuaks kiiresti ohutusse, vasakule poole kõnnitee peale, et see kuidagi õigustaks seda, et

ta mootorsõidukijuhti märgates ei veendunud ka reaalselt selles, et tema manööver oleks

ohutu ning kokkupõrget ei tekiks. LS § 2 p 1 ja LS § 17 lg 5 p 5 tähenduses oleks kohtu

hinnangul M K M pidanud tegema kõik selleks, et anda teed tema suhtes paremalt lähenevalte

või paremal asuvale sõidukijuhile, s.o Xxx juhile, sealjuures vajadusel peatuma ning

veenduma manöövri ohutuses. Jalgratturil ehk kaebuse esitajal oli sellel ristmikul kohustus

anda teed tema suhtes paremalt lähenevale sõidukile.

33. Kaebuses on viidatud mitmetele liiklusseaduse normidele, mis kaebuse esitaja hinnangul

tõendavad, et sõidukijuht rikkus mitmeid liiklusreegleid, mis põhjustasid liiklusõnnetuse

toimumise. Nii sätestab LS § 14 lg 2, et iga liikleja peab järgima liiklusalaste õigusaktide

nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu

ja kahju tekkimist. LS § 16 sätestab liikleja kohustused. LS § 16 lg 1 kohaselt peab liikleja

olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib

takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda.

34. Kuigi kaebuses on eelviidatud sätted toodud tõendamaks mootorsõidukijuhi liiklusnõuete

rikkumist, siis kohtu hinnangul tuleb jaatada menetlusaluse isiku poolt LS § 14 lg -s 2 ja § 16

lg-s 1 sätestatud nõuete rikkumist. Jalgratturina ei olnud M K M liikluses hoolikas ja

ettevaatlik, ega vähendanud oma jalgratta sõidukiirust ja põrkas kokku mootorsõidukiga Xxx.

Seeläbi ei taganud kaebuse esitaja liikluse sujuvust, ei vältinud ohtu ega kahju tekkimist.

Seega on M K M rikkunud LS § 14 lg -s 2 sätestatud kohustust. Kuigi kokkupõrge

mootorsõidukiga ja kahju tekkimine oli tema jaoks välditav – ta oleks oma jalgratta

sõidukiirust pidanud kohendama vastavaks või siis vajadusel peatuma, andmaks ka

mootorsõidukijuhile teed ning samal ajal ka märku, et mingit kokkupõrke ohtu ei ole ja

mootorsõidukijuht saab oma manöövri ohutult lõpuni sooritada. Tuvastamist on leidnud ka

seegi, et menetlusalune isik ei olnud piisavalt tähelepanelik ja hoolikas ning põrkas vastu

Xxxi vasaku tagumist nurka, millega tekitas varalise kahju. Olukorras, kus menetlusalusel

isikul oli tee andmise kohustus, ei veendunud M K M selles, et tema poolt valitud

liikumistrajektoor ja sõidukiirus tagaks ka mootorsõiduki manöövri ohutuse, rääkimata sellest,

et tagaks tema enda kui jalgratturi ohutuse. Kohtu hinnangul ei hoidunud menetlusalune isik

kõigest, mis võib kahjustada vara ning kohtu arvates on menetlusalune isik rikkunud LS § 16

lg 1 sätestatud kohustust hoiduda oma käitumises vara kahjustamisest.

35. Lisaks eeltoodule sätestab LS § 18 lg 1, et juht, kes on kohustatud liiklusreeglite või

liikluskorraldusvahendi kohaselt andma teed, peab sõidukiiruse vähendamisega või

seismajäämisega selgelt märku andma, et ta kavatseb järgida tee andmise kohustust. Eelnevalt

on kohus tuvastanud, tuginedes nii videosalvestisele sündmusest kui ka tunnistaja A V

ütlustele, aga ka M K Mi enda selgitustele, et kiirust kaebuse esitaja ei vähendanud. Nii ei

andnud M K M enda käitumisega mingilgi kujul märku, et kavatseb järgida tee andmise

kohustust. Ja just seetõttu, et kaebaja kiirust ei vähendanud, st kaebuse esitaja enda tegevuse

tõttu tekkiski olukord, kus mootorsõiduki juht A V tundis liiklusohtu, mistõttu oli sunnitud

pidurdama. Jalgratturi kiiruse juures ei olnud mootorsõiduki juhil võimalust aimata, kuhu

teine liikleja läheb. Ei olnud aega hinnata, mistõttu ongi ainuõige refleks see, et sa pidurdad,

kui ohtu näed.

36. Kuigi kohtumenetluses ei arutatud võimalikku LS § 14 lg 2, LS § 16 lg 1 ja LS § 18 lg 1

rikkumist, siis väärteoprotokollis kirjeldatud rikkumise õigusliku hinnangu korrigeerimine on

võimalik. Nimetatud paragrahvid on oma sisult kõikehõlmavad üldsätted, mis manitsevad

juhti käituma liikluses teisi arvestavalt ja hoiduma igasugustest nii individuaalseid kui ka

kollektiivseid õigushüvesid kahjustavatest tegevustest. Nendest sätetest saabki tuletada

üleüldist hoolsuskohustust, mitte konkreetse liiklusnõuete järgmisega seotud kohustus. Ja

praegusel juhul on ka väärteoprotokollis viidatud konkreetsele liiklusseaduse sättele, mis

reguleerib M K Mi käitumist konkreetses liiklusolukorras ja kohtu hinnangul on tõendamist

leidnud M K Mi poolt LS § 17 lg 5 p 5 sätestatud kohustuse rikkumine. Kohus ei raskenda

mingilgi moel menetlusaluse isiku olukorda, kuivõrd tema tegu on väärtegu ja see on ka

kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud, mis tähendab, et õiguslik hinnang tema

teole ei muutu. M K Mi käitumises esinevad LS § 259 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava süüteo

koosseisu objektiivsed tunnused.

37. Kohtu hinnangul rikkus M K M liiklusnõudeid ettevaatamatusest hooletuse vormis. KarS

§ 18 lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava

asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud

ette nägema. M K M pani rikkumise toime vähemalt hooletusest, arvates alusetult, et

mootorsõidukijuht teeb enda manöövri ära ja seetõttu on menetlusaluse isiku manööver ohutu,

kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema.

Samuti põhjustas menetlusalune isik tagajärje hooletusest. Isiku teo õigusvastasust ja süüd

välistavad asjaolud puuduvad.

38. Riigikohtu praktika kohaselt peab liiklusõnnetuste puhul isikule hoolsuskohustusega

kaasneva kahjuliku tagajärje omistamisel kaaluma ka teise liiklusõnnetuses osalenud isiku

tegevust. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et liiklusõnnetuses põhjustamises on süüdi justkui

sõiduauto xxx juhi poolt toime pandud liiklusseaduse nõuete rikkumised. Käesoleva

väärteoasja kontekstis ja dokumentaalsete tõendite ning videosalvestuse pinnalt on võimalik

väita, et sõiduauto Xxx juht ei ole rikkunud ühtegi kaebuses esitatud liiklusseaduse sätet.

Sõiduauto Xxx juht ei ole oma hoolsuskohustust rikkunud, vaid on sõitnud vastavalt seaduses

sätestatud liiklusnõuetele. Sõiduauto Xxx juhil oli õigus oma manööver lõpetada.

Mootorsõidukijuhile kehtis nn parema käe reegel. LS § 57 lg 1 näeb ette, et kõrvalteel sõitev

juht peab andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed või

sõidueesõigusega teed, sõltumata tema sõidusuunast. A Vl oli ristmikule jõudes kohustus

jälgida liiklemist, mis tuleb tema poole kas otse või paremalt. Mootorsõiduki juhi suhtes ei

olnud ohtu vasakult. Vasakult poolt mootorsõiduki poole sõitjal (praegusel juhul M K Mil)

tulenebki kohustus anda teed just mootorsõiduki, s.o käesoleval juhul Xxxi juhile.

39. Kohtu hinnangul on autojuhi käitumine täiesti kooskõlas LS § 18 lg 2 sätestatuga, mille

kohaselt peab juht ristmikule lähenedes sõitma nii, et seismajäämisel ta ei häiriks ristmiku

liiklust. Mootorsõidukijuht tegi seda, mida temalt liiklusseaduse kohaselt nõutakse.

Mootorsõidukijuht pidi liikuma aeglaselt, olles vajadusel valmis peatuma. Ja just seda

mootorsõidukijuht ka tegi ning andis ka omapoolsed selgitused, et peatus, kuna tema jaoks

tekkis liiklusohtlik olukord ja seda just seetõttu, et märkas vasakult poolt tema suunas suurel

kiirusel lähenevat jalgratturit, kes kiirust ei vähendanud. Nii on tunnistaja A V selgitanud

kohtuistungil, et sõitis autoga Laki 14a maja poole Mustjõe Värvi tänava ristmikule. Kuivõrd

ristmikust paremat kätt Värvi tänava ääres parkisid autod ja seal on parema käe reegel, siis

lähenes ristmikule väikese kiirusega, et veenduda, et paremalt kedagi ei tule. Jõudes

ristmikule sellisesse ulatusse, et nägi, et kedagi paremalt ei tule, jätkas sõitu. Keeras pea

vasakule ja nägi lähenemas jalgratturit, kellel ei olnud plaani kiirust vähendada. Seetõttu

tekkis tunnistaja jaoks liiklusohtlik olukord, mistõttu pidurdas, käis pauk. Pidurdas, sest tekkis

liiklusohtlik olukord, mis seisnes selles, et ta ei teadnud, kas jalgrattur võib keerata auto ette

või taha, ei osanud aimata ja tuli nii kiire kiirusega. Tunnistaja ütlused on kooskõlas

videosalvestiselt nähtuvaga ja sündmuskohal tehtud fotodega (väärteotoimik lk 12), millelt

tõesti näha ka ristmikust paremat kätte tänava ääres parkivad sõidukid. Seega igati loogiline,

et pidigi juba alguses veidi rohkem ristmikule välja sõitma selleks, et veenduda oma manöövri

ohutuses. LS § 2 p 31 kohaselt on liiklusoht olukord, mis sunnib liiklejat ohu vältimiseks

järsult muutma liikumissuunda või -kiirust või peatuma. Mootorsõidukijuhi jaoks oli tekkinud

liiklusohtlik olukord just kaebuse esitaja M K Mi enda käitumise tulemusena, kuivõrd ta ei

vähendanud oma kiirust, mis tingis mootorsõidukijuhi järsu pidurdamise – mootorsõidukijuht

ei saanudki sellise kiiruse juures aimata või ette ennustada, kuhu suunas jalgrattur liigub. Ja

kui nähakse ohtu, siis pidurdatakse. Mootorsõidukijuht oma käitumisega oli kahtlemata

arvestav teiste liiklejate suhtes, oli hoolas ja ettevaatlik, viisakas ja kahtlemata ju ka

tähelepanelik jalgratturi suhtes hetkest, kui teda märkas. Seega ei ole A V rikkunud ka LS §14

lg 2, § 16 lg 1, § 33 lg 1 ja § 35 lg 1 nõudeid. A V pidurdaski järsult, kuivõrd see oli vajalik

ohutuse tagamiseks. Seega ei ole rikkunud sõidukijuht ka LS § 50 lg 7 p 2 nõuet. Sõidukijuhil

ei olnud võimalik aru saada või aimata, et kaebaja ei sõida talle jalgrattaga ette. Ja just

seetõttu, et kaebaja kiirust ei vähendanud, st kaebuse esitaja enda tegevuse tõttu tekkiski

olukord, kus mootorsõiduki juht A V tundis liiklusohtu, mistõttu oli sunnitud pidurdama.

Jalgratturi kiiruse juures ei olnud mootorsõiduki juhil võimalust aimata, kuhu teine liikleja

läheb. Ei olnud aega hinnata, mistõttu ongi ainuõige refleks see, et sa pidurdad, kui ohtu näed.

Seega ei pea paika ka kaebuse esitaja väide, et autojuht ei arvestanud temaga ning soovis

tahtlikult kaebuse esitajata peatada – seesugune väide ei ole kohtus uuritud tõenditega

tõendamist leidnud. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus põhjendatuks kaitsja seisukohta, mille

kohaselt A V rikkus oma tegevusega LS § 14 lg 2, § 16 lg 1, § 18 lg 2, § 33 lg 1, § 35 lg 1, §

50 lg 7 p 2 nõudeid. Lõppkokkuvõttes oli ikkagi menetlusaluse isiku kohustus veenduda

„anna teed“ mõjualas oma manöövri ohutuses. Just menetlusalusel isikul lasus igal juhil

kohustus Xxx juhile teed anda. Kokkvõttes leiab kohus, et liiklusõnnetuse toimumises ei ole

mänginud rolli Xxx juhi tegevus ning liiklusõnnetuse tagajärg ehk varalise kahju tekitamine

on omistatav menetlusalusele isikule.

40. Lõpetuseks vastusena kaitsja väitele, et kuivõrd kohtuväline menetleja ei hinnanud enda

otsuses liiklusõnnetuses osalenud mõlema sõidukijuhi käitumist, on tegemist menetlusõiguse

olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 8 tähenduses ja seetõttu kuulub otsus tühistamisele,

märgib kohus, et isegi kui jaatada, et tegemist on menetlusõiguse olulise rikkumisega, ei

kujuta menetlusõiguse oluline rikkumine endast VTMS § 29 lg 1 kohaselt iseseisvalt

väärteomenetluse lõpetamise alust (3-1-1-53-08) Oluline menetlusõiguse rikkumine annab

aluse menetluse lõpetamiseks ainult juhul, kus seda viga ei ole võimalik kohtumenetluses

kõrvaldada ja see takistab väärteo asjaolude väljaselgitamist (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2018 kohtuotsus asjas nr 3-1-1-53-08 p 5). Üksnes sellisel

juhul lõpetatakse menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Arvestades aga, et maakohus

tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 lahendab väärteoasja algusest peale ja täies ulatuses ning on

VTMS § 87 kohaselt seotud väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega, on nimetatud puudus

kõrvaldatav kohtumenetluses.

Karistus

41. LS § 259 lg 2 p 3 näeb võimaliku karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut.

Menetlusalust isikut on karistatud rahatrahviga 20 trahviühikut ehk 160 eurot, s.o alla

sanktsiooni keskmise määra (sanktsiooni esimeses kolmandikus). Kohus leiab, et M K Mile

karistuse mõistmisel ei ole kohtuväline menetleja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja

mõistetud karistus vastab isiku süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele kaalutlustele.

Süü suuruse hindamisel võtab kohus arvesse väärteotoimepanemise asjaolusid, sh sõidukitele

tekitatud kahju ulatust. Samuti ei ole isik oma süüd tunnistanud ega avaldanud kahetsust.

Samas on kohtu hinnangul tegu toime pandud ettevaatamatusest. M K Mil ei ole kehtivaid

karistusi.

42. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 132 p-st 1 jätab kohus Politsei- ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

kohtuesindusgrupi 19. juuni 2025 otsuse väärteoasjas nr 2317,25,003096, millega M K Mit

karistati LS § 259 lg 2 p 3 alusel rahatrahviga 20 trahviühikut ehk 160 eurot muutmata ja

menetlusaluse isiku ja tema kaitsja kaebuse rahuldamata.

43. Menetlusaluse isiku kaitsja esitas kohtule taotluse, milles taotleb hüvitada M K Mi valitud

kaitsjale makstud tasu kokku 589 eurot. Kaitsja poolt on esitatud kaks taotlust: 1) 10.

septembril 2025 (s.o enne kohtuistungit 12. septembril 2025); 2) 12. septembril 2025. 12.

septembri taotlus on digitaalselt allkirjastatud samal päeval kell 13.28. Kohtuistungi

protokollist nähtub, et 12. septembri 2025 kohtuistung lõppes kell 11.34 ja kohus liikus

nõupidamistuppa. Seega on kaitsja 12. septembri 2025 taotlus esitatud hilinenult, s.o peale

kohtu liikumist nõupidamistuppa. VTMS § 38 lg 1 järgi kohaldatakse väärteomenetluses

menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kohtupraktikas omaksvõetud

seisukoha järgi tuleb KrMS § 189 lg 2 ning § 306 lg 1 p 14 kohaselt taotlus valitud kaitsja

tasu kindlaksmääramiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Seega on kaitsja

poolt esitatud teine taotlus esitatud hilinenult, s.o peale kohtu liikumist nõupidamistuppa.

Pärast tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Kuivõrd praegusel juhul

aga kohus väärteomenetlust VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel ei lõpeta ja

kaebus jääb rahuldamata, puuduvad alused kaitsja taotluse rahuldamiseks (VTMS § 23) ja

jätab kohus ka kaitsja taotlused rahuldamata.

44. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata menetlusaluse isiku kaitsja taotluse

hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu.

(allkirjastatud digitaalselt)