2-24-128644/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht

14.10.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-128644

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi S M vastu

võlanõudes

Hagihind

6410,39 eurot

Menetlusosalised

ja

nende Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

esindajad

10746479), lepinguline esindaja S R

Kostja S M (isikukood xxx)

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 28.08.2025

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista S Milt Aktiva Finance Group OÜ kasuks põhivõlg 4765,83 eurot,

seadusjärgne intress 71,79 eurot (periood 20.02.2024 - 27.05.2024), sissenõutavaks

muutunud seadusjärgne viivis 363,40 eurot (periood 28.05.2024 - 10.01.2025) ja

viivis põhivõlalt (4765,83 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

11.01.2025 kuni põhivõla tasumiseni.

3. Jätta Aktiva Finance Group OÜ hagi S M vastu rahuldamata lepingujärgse intressi,

lepingujärgse viivise ning sissenõudmiskulude hüvitamise nõudes.

4. Jätta menetluskulud 18,87 % ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda ja 81,13 %

ulatuses S M kanda.

5. Määrata kindlaks hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud summas 930

eurot.

6. Välja mõista S Milt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulude hüvitis

754,51 eurot.

7. Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb S Mil tasuda Aktiva Finance

Group OÜ-le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 754,51 eurot viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest

Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid xxx ja S M (kostja) 26.11.2023 tarbijakrediidilepingu nr XXX,

mille alusel sai kostja laenu summas 5460 eurot. Lepingu nr XXX kohaselt on krediidi kulukuse

määr 19,91% aastas ja intressimäär 13,90% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus

kokkulepitud maksegraafiku alusel perioodil 20.12.2023 – 20.05.2025.

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis xxx 06.05.2024

kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse aadressil xxx, milles anti kostjale täiendav tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks. Lepingu ülesütlemise hoiatuse saatmise seisuga oli kostjal tasumata 3 –

6. osamaksete maksed, s.o 20.02.2024 – 20.05.2024. 27.05.2024 saatis xxx kostjale teatise

lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul.

Ülesütlemise hoiatus ning ülesütlemise teatis on kätte toimetatud kostjale.

xxx loovutas 28.05.2024 oma nõude kostja vastu AS-ile Aktiva Finance Group OÜ-le koos

õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

Hageja on seisukohal, et kostja krediidivõimelisust on põhjalikult kontrollitud ning tehtud on

kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks, mistõttu vastutustundliku

laenamise põhimõtet ei ole rikkunud, kuivõrd on tuvastatud, et kostja igakuised kohustused olid

väiksemad, kui kostja sissetulekud. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne

võlausaldaja päringud maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega

varasemaid maksehäireid polnud. Esialgne võlausaldaja on otsuse tegemisel lisaks laenutaotluse

andmetele kostja sissetulekuid kontrollinud Maksu- ja Tolliametilt, mille andmete kohaselt oli

kostja keskmine sissetulek 1368,84 eurot (10 kuu kohta). Laenutaotluses märkis kostja

igakuisteks sissetulekuteks 1400 eurot ja igakuisteks kohustusteks 400 eurot. Hageja leidis, et

kostja puhul on tegemist piisava sissetulekuga inimesega, kes on võimeline lepingulisi kohustusi

täitma.

Hageja väitel on kostjalt toimunud laekumisi esialgsele võlausaldajale põhiosa katteks summas

465,53 eurot, seega on tasumata põhiosa summas 4994,47 eurot (5460 – 465,53). Ülesütlemise

27.05.2024 seisuga oli kostjal tasumata 3 osamaksest, s.o. 20.02.2024 kuni ülesütlemiseni, s.o.

27.05.2024 intress summas 223,57 eurot ja laenuhaldustasu summas 15,60 eurot (20.02.2024 –

20.05.2024 4x3,90). Hageja nõuab sissenõudekulu summas 50, so 06.06.2024 esimese tasulise

kirja saatmine 25 eurot; 27.06.2024 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot; 18.07.2024 kolmanda

tasulise kirja saatmine 5 eurot ja muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Lepingu alusel

nõuab hageja viivist põhivõla summalt 4994,47 eurot lepingu ülesütlemise päevale järgnevast

päevast alates, s.o 28.05.2024 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani, s.o 10.01.2025 lepingus

kokku lepitud viivise määras, s.o 13,9% aastas, kokku summas 432,52 eurot ning samuti nõuab

hageja viivist põhinõudelt, s.o. 4994,47 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 11.01.2025

lepingujärgses intressimääraga võrdses määras, s.o. 13,9% aastas.

Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõista kostjalt hageja A kasuks välja põhivõlgnevus 4994,47

eurot, intress 223,57 eurot, haldustasu 15,60 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivis 432,52 eurot. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja viivis alates 11.01.2025

kuni põhinõude summas 4994,47 euro täitmiseni lepingujärgses viivise määras 13,90% aastas.

2.

21.01.2025 jättis kohus hagiavalduse käiguta ja palus hagejal selgitada ja esitada täiendavaid

tõendeid, kuidas on vastutustundliku laenamise põhimõtet järgitud ja kostja

krediidivõimelisust hinnatud.

3.

10.02.2025 esitas hageja kohtunõudele vastuse, milles leidis, et vastutustundliku laenamise

põhimõtet on järgitud. Enne lepingu sõlmimist tuvastati, et tarbija igakuine sissetulek on ca

1368,84 eurot ja lepingu igakuine osamakse suurus on 348,14 eurot. Seega moodustab

krediidilepingu järgne igakuine osamakse tarbija igakuisest sissetulekust 25%. Hageja

selgitab seoses pangakonto väljavõttega, et antud juhul ei olnud tarbija pangakonto

küsimine krediidivõime hindamiseks vajalik. Arvestades krediidi olemust, suurust ja

tarbijaga seotud asjaolusid, oli krediidiandjal võimalik veenduda tarbija võimes krediiti

teenindada.

4. Kuna kostja oli pärast tagasimaksete ümberarvestust siiski võlgnevuses alates 3. osamaksest,

s.o 20.02.2024 kuni ülesütlemisele eelnenud 6. osamakseni, s.o 20.05.2024, siis on lepingu

ülesütlemine kehtiv. Juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 4765,83 eurot,

sissenõudmiskulud summas 50,00 eurot ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast, s.o. alates 28.05.2024 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 10.01.2025

lepingujärgses viivisemääras 13,90% aastas. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt

4765,83 eurot alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, s.o 11.01.2025 lepingujärgses

viivisemääras 13,90% aastas. Hageja märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõte ei too

kaasa kogu lepingu tühisust, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas

vastavalt 24.11.2023 Riigikohtu määrus ts 2-21-13098 p 24.

5. Kohus võttis hagiavalduse menetluse 11.02.2025 määrusega ning toimetas määruse koos

hagiavaldusega kostjale kätte 26.03.2025 Ametlikes Teadaannetes. Kostja kohustus hagile

vastama hiljemalt 09.04.2025. Kohtu poolt määratud tähtajaks ega ka hiljem, ei ole kostja

hagile vastanud.

6.

19.08.2025 esitas hageja täienduse juhuks, kui kohus leiab, et esialgne võlausaldaja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, lepingu täitmise nõude ja palub

hagiavalduse rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel. Kostjale väljastati laenu 5460 eurot. Kostja

kohustus tagastama laenu lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil

20.12.2023-20.05.2025. Kostjalt on toimunud laekumisi esialgsele võlausaldajale perioodil

19.12.2023 kuni 22.01.2024 kokku summas 694,17 eurot. Tuginedes ümberarvestusele on

leping kehtivalt üles öeldud 27.05.2024. Hageja palus välja mõista põhinõue 4803,80 eurot

(5460 – 694,17 tuleb põhinõue 4765,83), intressi 157,70 eurot (tabelis 154,70), hagiavalduse

esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 416,01 (lepingujärne viivis) ning võla

sissenõudmiskulu 50 eurot. Samuti palub välja mõista viivist alates 11.01.2025 kuni

põhinõude summas 4803,80 euro (põhinõude summa vale) täitmiseni lepingus kokku lepitud

viivise määras 13,90% aasta.

7. Kohus määras asjas istungi, mis toimus 28.08.2025 algusega kell 13.00. Kostjale toimetati

kohtukutse kätte 29.05.2025 Ametlikes Teadaannetes. Kostja istungile ei ilmunud. Hageja

selgitas kohtuistungil, et hagejal kostja pangakonto väljavõtet esitada ei ole. Juhul, kui kohus

leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis on nad

ümberarvestuse esitanud ja lisaks 19.08.2025 täienduse.

Kohtuotsuse põhjendused

8. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid

kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt, kuna kostjaga

tarbijakrediidilepingut sõlmides rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet.

9. Kohus kontrollib, kas leping on sõlmitud ja kehtis.

VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma

teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi

kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 9 lg 1

kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul

viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab

tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival

andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404

lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel on sõlmitud kehtiv

krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning

kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS § 4034

sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada

maksimaalset lubatud määra.

Hageja on kohtule esitanud xxx ja kostja vahel 26.11.2023 sõlmitud ja digiallkirjastatud lepinug

nr XXX. Kohus on seisukohal, et hageja on tõendanud, et leping olid sõlmitud nõutud vormis,

sisaldasid nõutud andmeid ning et laenusumma anti 27.11.2023 kostja kasutusse.

10. Järgmisena tuvastab kohus, kas nõue kostja vastu on loovutatud hagejale. Hageja on esitanud

algse krediidiandja 28.05.2024 teatise nõude loovutamise kohta, millest tulenevalt on

lepingust nr XXX tulenevad nõuded loovutatud AS Aktiva Finance Group OÜ-le, st nõue

kostja vastu on loovutatud hagejale.

11. Järgnevalt hindab kohus, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate

andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS §

4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi

maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS §

4034 lg 13).

Riigikohus on oma 24.11.2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098, p-des 17 ja 18 selgitanud, et

kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija

krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse

täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab

krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja

kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise

seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise

ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3

(ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb krediidiandjal üldjuhul

KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet,

välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et

kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta

kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Hageja väitel on kostja krediidivõimelisust põhjalikult hinnatud ja jõutud positiivsete otsusteni.

Hageja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik

endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja on esitanud tõendina laenutaotluse (hagiavalduse lisa 6), millest

nähtuvad kostja poolt esitatud andmed (sissetulek 1400 eurot ja kohustused 400 eurot) ning

maksehäireregistri väljavõtte (hagiavalduse lisa 7). Lisaks kontrollis krediidiandja sissetulekuid

Maksu- ja Tolliametilt, mille kohaselt oli kostja 10 kuu keskmine sissetulek 1368,84 eurot.

Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud

maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid

polnud.

Kohus selgitas kohtunõudes hagejale, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning andis hagejale võimaluse selgitada ja esitada

täiendavaid tõendeid, kuidas on vastutustundliku laenamise põhimõtet järgitud ja kostja

krediidivõimelisust hinnatud. 10.02.2025 esitas hageja kohtunõudele vastuse, milles leidis, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud. Enne lepingu sõlmimist tuvastati, et tarbija

igakuine sissetulek on ca 1368,84 eurot ja lepingu igakuine osamakse suurus on 348,14 eurot.

Sega moodustab krediidilepingu järgne igakuine osamakse tarbija igakuisest sissetulekust 25 %.

Hageja selgitab seoses pangakonto väljavõttega, et antud juhul ei olnud tarbija pangakonto

küsimine krediidivõime hindamiseks vajalik.

Hageja ei ole esitanud tõendeid, et krediidiandja oleks kostjalt küsinud ja saanud kostja

pangakonto väljavõtet, millest nähtuksid kostja tegelikud sissetulekud ja väljaminekud. Seega

antud juhul ei nähtu tõenditest, et laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud, vaid

üksnes on tuginetud laenuvõtja poolt esitatud andmetele. Krediidiandja ei saa lähtuda

laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel

juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Kohus selgitab, et laenu

taotlemisel ei saa lugeda piisavaks riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna

sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Kohus

lisab, et lisaks ei ole selgitatud välja, kas kostjal on ülalpeetavaid ja tema eelnevad

laenukohustused.

VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste täitmise

tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Kohus leiab, et hageja ei ole

tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Esitatud

tõendist ei nähtu ega ole aru saada, et laenuandja oleks kontrollinud kostja sissetulekuid ja

kulusid, mida nõuab VÕS § 4034 lg-d 2-4 ja lg 6 ning KAVS § 49 lg-d 1-4. Samuti ei nähtu

esitatud tõendist, et krediidiandja oleks ka tegelikult teostanud mingit analüüsi kostja

sissetulekute ja kulude vahe piisavuse kohta teenindada võetud laenu. Seda enam veel, et kostja

taotles maksepuhkust, mis tingis lepingu muutmise.

Seega, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise

põhimõtet järginud, loeb kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja

krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

12. Alljärgnevalt analüüsib kohus põhivõla, intressi ja viivise nõudega seonduvat. VÕS § 4034 lg

7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus märgib, et tagasimaksed tuleb uuesti

määrata üksnes juhul, kui leping ei ole korraliselt lõppenud.

Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab hageja nõuda tagasi põhivõlga.

Kostjale väljastati laen summas 5460 eurot ning kostja kohustus tagastama laenu lepingus kokku

lepitud maksegraafiku alusel perioodil 20.12.2023-20.05.2025. Tuginedes hageja

ümberarvestusele oli leping kehtivalt üles öeldud 27.05.2024. Kostjalt on toimunud laekumisi

esialgsele võlausaldajale perioodil 19.12.2023 kuni 22.01.2024 eest, kokku summas 694,17

eurot. Nimetatud summa tuleb arvestada põhinõude katteks ning siis jääb tasumata põhinõude

summaks 4765,83 eurot (5460-694,17), mille kohus rahuldab. Kuivõrd käesolevalt on leping

lõppenud, on lepingu järgi võlgnetav laenu tagastamata summa sissenõutav. Seega mõistab

kohus kostjalt välja tagastamata põhivõla 4765,83 eurot. 19.08.2025 täienduses on hageja

ekslikult märkinud põhinõude suuruseks 4803,80 eurot.

VÕS § 4034 lg 7 kohaselt asendub lepingujärgne intressimäär lepingu sõlmimise ajal VÕS § 94

järgi kehtinud intressimääraga.

Hageja on esitanud intressinõude 157,70 euro (tabelis summa 154,70 eurot) ulatuses perioodi

20.02.2024 kuni 20.05.2025. Kohus mõistab kostjal välja VÕS § 94 lg 1 alusel intressi summas

71,79 eurot perioodi 20.02.2024 – 27.05.2024 eest ehk alates viimase tagasimakse tegemisest

kuni lepingu ülesütlemiseni.

Vastustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei võlgne tarbija krediidiandjale

lepingujärgse intressimääraga võrdses määras viivist. See ei oleks kooskõlas tarbijakrediidi

regulatsiooni mõttega. Sel juhul oleks erinevalt intressist, mis asendub seadusjärgse intressiga,

krediidiandjal jätkuvalt võimalik teenida kasumlikku viivist. Kohus on seisukohal, et

vastustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral on krediidiandjal siiski õigus seadusjärgsele

viivisele VÕS § 113 alusel.

Seega rahuldab kohus hageja viivisenõude selliselt, et mõistab tasumata põhivõlalt 4765,83 eurot

viivise seadusjärgses määras alates lepingu lõppemisele järgsest päevast, s.o 28.05.2024 kuni

põhivõla tasumiseni. Alates 28.05.2024 kuni kohtuotsuse tegemiseni on sissenõutavaks muutunud

viis 363,40 eurot.

Hageja lepingujärgse intressi, lepingujärgse viivise ning sissenõudmiskulude hüvitamise nõuded

jäävad vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu rahuldamata.

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine

13. TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb asja menetlenud kohtul otsustada ka menetluskulude jaotuse

üle menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Hageja nõudis kostjalt algselt kokku 6410,39 euro maksmist. Maakohus mõistab kostjalt välja

5201,02 eurot. Nõude rahuldamise ulatus on ligikaudu 81,13 % (arvestuse aluseks olev tehe:

100x5201,02:6410,39). Seega jäävad menetluskulud 81,13 % ulatuses kostja kanda ning 18,87 %

ulatuses hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses

kulud tekkisid.

Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista kostjalt hagiavalduselt tasutud riigilõivu 630

eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu hüvitamist 20 eurot ning õigusabikulu 675,98 eurot. Lisaks

palub hageja mõista kostjalt välja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg

1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku

tasumiseni. Kostja sisuliselt kohtumenetluses osalenud ei ole ning seetõttu ei ole ta kandnud ka

menetluskulusid.

TsMS § 138 lg-test 1 ja 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja

menetluskuluna tasutud riigilõiv 630 eurot. Lisaks on hageja menetluskuludeks TsMS § 4842 ja

172 lg 9 alusel maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot.

Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS

§ 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses.

Hageja on märkinud tunnitasuks 169 eurot, mis on kohtu hinnangul ebamõistlikult suur, kuna

hageja lepinguline esindaja ei ole advokaat. Tallinna Ringkonnakohus on 19.12.2024 määruses

tsiviilasjas nr 2-23-7969 (p 10) märkinud, et lepingulise esindaja tunnitasu määr 140 eurot (ilma

käibemaksuta) on mõistlik ning vastab juristi tavapärasele tasumäärale. Lisaks leiab kohus, et

käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise

esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi

on piirdunud eelkõige hagiavalduse koostamise ning selle kohtusse esitamisega. Lisaks on hageja

esindaja vastanud täiendavalt kohtunõudele ja osales kohtuistungil, mis protokolli kohaselt kestis

9 minutit. Seega eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et antud juhul saab põhjendatud

õigusabi ajakuluks lugeda kokku 2 tundi tunnihinnaga 140 eurot.

Seega määrab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 280 (2+140) eurot

käibemaksuta. Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulud 930 (630+20+280) eurot.

Kuivõrd kohus jättis menetluskulud 81,13 % ulatuses kostja kanda ja 18,87 % ulatuses hageja

kanda, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 754,51 eurot ning menetluskuludelt viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude

täieliku tasumiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere kohtunik