2-25-108357/7 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kristiina Kruusel

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. oktoober 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-25-108357

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi Xi vastu võlgnevuse 3864,24 euro,

intressi 478,91 euro, sissenõudmiskulude 35 euro,

viivise 273,16 euro ja lisanduva viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

5082,17 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Anzhela Ternikova

Kostja X (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista Xilt B2 Impact OÜ kasuks võlgnevus (põhinõue) 1148,19 eurot,

intress 229,76 eurot ja seisuga 30. juuni 2025 sissenõutavaks muutunud viivis

81,16 eurot.

3. Välja mõista Xilt B2 Impact OÜ kasuks viivis protsendina põhinõudelt (1148,19

eurolt) alates 1. juulist 2025 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) §

113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine

1. Jätta menetluskulud 69% ulatuses B2 Impact OÜ kanda ja 31% ulatuses Xi

kanda.

2. Välja mõista Xilt B2 Impact OÜ kasuks menetluskuludena 190,65 eurot.

3. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Xil tasuda B2 Impact OÜ-le

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike

1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab

seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

1. B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ, hageja) esitas 18.03.2025 Pärnu

Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Xi (kostja) vastu 4842,94 euro saamiseks.

Kostja esitas 19.06.2025 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas 27.06.2025 määrusega

maksekäsu kiirmenetluse ning andis asja üle menetlemiseks Harju Maakohtule.

2. Hageja esitas 02.07.2025 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus kostjalt hageja

kasuks välja mõista võlgnevuse 3864,24 eurot, intressi 478,91 eurot, sissenõudmiskulu 35

eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 273,16 eurot ja edasi viivise VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras põhinõudelt alates 01.07.2025 kuni põhinõude rahuldamiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

3. Kostja sõlmis 18.08.2020 (hagejal ilmselt ekslikult märgitud 18.08.2022) ESTO AS-ga

(krediidiandja) krediidilepingu #8349407609, mille järgi kostja sai kasutusse limiidi 2000

eurot, intressiga 40,9% ja krediidikulukuse määraga 59,28%, kogukulu 4787,63 eurot,

väljavõtu tasu 65,50 eurot. 12.02.2024 sõlmisid pooled lepingu lisa 1, laenusumma limiit

suurenes summale 4000 eurot, muutus intress 42%, krediidikulukuse määr 51,11% ja

kogukulu 5452,78 eurot, väljavõtu tasu 0 eurot. Perioodil alates lepingu sõlmimisest kuni

selle ülesütlemiseni krediidiandja tegi ülekandeid kostja kontole kokku 11 234,55 eurot.

Krediidilimiidi taotlemiseks esitab klient elektroonilise taotluse krediidiandja veebilehel

www.esto.ee. Taotluse esitamisel teatas kostja, et tema on XXX töötaja (Employer : tööandja)

ning kostjal on regulaarne sissetulek. Leping loetakse sõlmituks pärast seda, kui krediidiandja

on teinud otsuse krediidikonto avada. Krediidiandja teavitab klienti otsusest SMS-i teel.

Krediiditaotluses märkis kostja oma sissetulekuks 500 eurot, millest krediidiotsuse tegemisel

krediidiandja ka lähtus. Muuhulgas tuvastas krediidiandja ka kostja Pensionikeskuse andmed,

mis oli suurem, kui kostja märgitud sissetulek. Krediidiotsuse tegemisel märkis kostja

finantskohustuste kohta 0 eurot, kuid krediidiandja kohaldas 100 eurot. Päringud teostati ka

creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning võeti AS-i Creditinfo krediidiskooring.

Kogutud info analüüsimisel ja krediidiandja väljatöötatud automatiseeritud metoodika

tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.

Krediidiliinilepingus on sätestatud, et tasumisele kuulub: 1/60 kasutusse võetud krediidist,

kuid vähemalt 10 eurot (lepingus sisalduv näide). Lihtsamalt selgitades, krediidilimiidi alusel

saab klient limiidi raames kasutusse võtta ja tagasi maksta krediiti piiramatu arv kordi

(tähtajatult). Lepinguga lepiti kokku aastases intressimääras 40,9% aastas (pärast muudatust

42%). Tulenevalt lepingu tingimustest viivisemääraks on intressimäär või Euroopa

Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga

aasta 1. jaanuari ja 1. juulit pluss 8% (sõltuvalt sellest, kumb on kõrgem). Kõrgem on

lepingust tulenev viivisemäär, kuid hageja lähtub VÕS § 113 lg 1 sätestatud määrast.

Krediidikontolepingu nr #8349407609 krediidi kulukuse määr on 59,28% aastas, pärast

muudatust 51,11%. Krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate

maksete kogusumma on nähtav lepingust (4787,63 eurot ja pärast muudatust 5452,78 eurot).

Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et intressimäär on 40,9% aastas ja pärast

muudatust 42%, väljavõtu tasu on 65,50 eurot (pärast muudatust 0 eurot) ning kogu

krediidilimiit tagastatakse 12 kuu jooksul kooskõlas teiste lepingu tingimustega.

Kostja rikkus omapoolseid kohustusi olles viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva

maksega 15.11.2024 seisuga: 01.08.2024 arve summas 212,08 eurot; 01.09.2024 arve

summas 420,17 eurot; 01.10.2024 arve summas 617,69 eurot; 01.11.2024 arve summas

828,69 eurot. Krediidiandja saatis 30.10.2024 kostjale lepingu ülesütlemise teate.

Krediidiandja andis kostjale täiendava tähtaja eelpool mainitud võlgnevuse tasumiseks kuni

13.11.2024. Kostjale pakuti võimalust nimetatud tähtaja jooksul läbirääkimisteks.

Krediidiandja on hoiatanud kostjat teates, et täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse tasumata

jätmise korral ütleb krediidiandja lepingu üles. Siiski kostja ei tasunud krediidiandja poolt

kindlaks määratud tähtajaks võlgnevust ega võtnud krediidiandjaga ühendust olukorra

reguleerimiseks. Krediidiandja saatis 15.11.2024 kostjale lepingu lõpetamise teate, mistõttu

loetakse leping ülesöelduks 15.11.2024. 02.12.2024 loovutas krediidiandja nõuded hagejale ja

hageja on püüdnud kostjaga kohtuväliselt võlgnevuse osas lahendust leida, kuid edutult.

Kostja tegi tagasimakseid perioodil 18.08.2020-15.11.2024 kokku 10 086,36 eurot, millest

krediidiandja arvestas põhiosa katteks 7370,31 eurot, intresside katteks 2119,15 eurot, kiire

väljamakse tasu katteks 493,10 eurot, meeldetuletustasude katteks 30 eurot, krediidiskooringu

tasude katteks 30 eurot, kaarditehingu tasude katteks 43,80 eurot. Selliselt kujuneb põhiosa

arvestus järgnevalt: 11 234,55 (saadud laenusummast) - 7370,31 (põhiosa katteks tehtud

tagasimaksed) = 3864,24 eurot. Seega kokku kostjale kasutusse antud põhiosa summast on

tasumata 3864,24 eurot. Vastavalt lepingu #8349407609 p-le II arvutatakse intressi

igapäevaselt vastavalt intressimäärale, s.o 42% aastas (pärast lepingu lisa nr 1 sõlmimist).

Kuivõrd kostja tasumata krediidijääk on 3864,24 eurot, siis arvestatakse sellelt summalt

intressi. Hageja arvestab viivist alates kostja tehtud tagasimakse järgnevast päevast

16.11.2024 kuni 30.06.2025 VÕS §113 lg 1 sätestatud määras. Edaspidi nõuab hageja viivist

põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni alates 01.07.2025 seadusjärgses viivisemääras.

Kohtuvälise menetluse käigus püüdis hageja korduvalt võtta võlgnikuga ühendust kokkuleppe

sõlmimiseks. Selleks on hageja saatnud kostjale võlateatised nii kodusele aadressile kui ka e-

posti aadressile (xxx). Kostjale on edastatud järgnevad kirjad, millega seoses on kantud

kulusid: 02.12.2024 nõudekiri (25 eurot), 13.12.2024 kiri (5 eurot), 30.12.2024 kiri (5 eurot) -

kokku 35 eurot.

4. Krediidiandja ja kostja sõlmisid tähtajatu krediidilepingu, millel puudub kindel

tagasimaksete graafik, mistõttu selle genereerimine ei ole tagantjärgi võimalik, mistõttu

lähtub hageja kohtu nõudel ümberarvestuse esitamisel kostja poolt saadud summast ja tehtud

tagasimaksetest, millised arvestab hageja põhiosa katteks tehtuks. Laenulepingu kohaselt sai

kostja krediidiandjalt 11 234,55 eurot. Kostja tegi tagasimakseid perioodil 18.08.2020-

15.11.2024 kokku 10 086,36 eurot. Arvestus 11 234,55 – 10 086,36 = 1148,19 eurot on

põhiosa ümberarvestuse kohaselt. Kuivõrd hageja arvestab kõik kostja tehtud tagasimaksed

põhiosa katteks, siis intressiarvestus algab viimasele väljamaksele järgnevast päevast, s.o

alates 26.05.2024 ja kogu laenatud summalt kuni lepingu ülesütlemiseni 15.11.2024 VÕS §

94 sätestatud määras on 229,76 eurot. Hageja arvestab viivist alates kostja tehtud tagasimakse

järgnevast päevast 31.07.2024 kuni 07.07.2025 VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhiosa

summalt 1148,19. Kostja võlgneb hagejale viivist 124,90 eurot.

KOTJA VASTUVÄITED

5. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.

7. Hageja on esitanud nõude tarbijakrediidilepingust (VÕS § 402) tulenevate kohustuste

täitmiseks. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et

kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise

nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse

olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud

sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille

kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

8. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt määrab pool ise, mis asjaolud ta

oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Õiguse

kohaldamise üle otsustab poolte esitatud asjaolude põhjal kohus (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg

1).

9. Asjas ei vaielda järgmiste oluliste asjaolude üle:

-

18.08.2020 sõlmisid ESTO AS (krediidiandja) ja kostja krediidilepingu nr

#8349407609, mille järgi sai kostja kasutusse limiiti 2000 eurot, intressiga 40,9%,

krediidikulukuse määraga 59,28%, kogukuluga 4787,63 eurot ja väljavõtu tasuga

65,50 eurot (dtl 38-50);

-

12.02.2024 sõlmisid pooled krediidilepingu lisa nr 1, mille alusel laenusumma limiit

suurenes summale 4000 eurot, muutus intress 42%, krediidikulukuse määr 51,11% ja

kogukulu 5452,78 eurot, väljavõtu tasu 0 eurot (dtl 52-65);

-

krediidiandja saatis 30.10.2024 kostjale lepingu ülesütlemise teate (dtl 149-151);

-

15.11.2024 ütles krediidiandaja lepingu üles (dtl 152-153);

-

perioodil alates lepingu sõlmimisest kuni selle ülesütlemiseni tegi krediidiandja

ülekandeid kostja kontole kokku 11 234,55 eurot (dtl 67-141);

-

kostja tegi tagasimakseid perioodil 18.08.2020-15.11.2024 kokku 10 086,36 eurot;

-

02.12.2024 loovutas krediidiandja nõuded hagejale (dtl 154).

10. Krediidileping on VÕS § 401 lg 1 kohaselt leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

11. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab

asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (vt

Riigikohtu 28.01.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p 18; 08.06.2010 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st

5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid

(vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg

1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka

ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on

kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on

kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal

algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija

krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-

Finance s. r. o. vs. GK, p 46).

12. Eelmises punktis nimetatud kontrollikohustuse teostamise raames on kohtul esmalt

otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu

tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

13. Krediidi kulukuse määr oli 18.08.2020 sõlmitud krediidilepingu järgi 59,28% ja

12.02.2024 sõlmitud lepingu lisa nr 1 järgi 51,11% aastas. Eesti Panga veebilehel avaldatu

kohaselt oli keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määr 2020. a augustis 20,52% ja 2024. a veebruaris 17,36%. Seega ei ületa

kõnealuste tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse määr (s.o 59,28% ja 51,11%) Eesti

Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määra enam kui kolm korda. Seetõttu on antud juhul krediidi kulukuse määrad ehk

krediidi kogukulud seadusega kooskõlas ning lepingute tühisuse alus puudub.

14. Teiseks on kohtul kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

15. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi

teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe

saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse

korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab

teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab

krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt Riigikohtu 24.11.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).

16. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

17. Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (vt Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-

21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust

nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest

kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (vt

Riigikohtu 24.11.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 21).

18. Hageja väidete kohaselt märkis kostja krediiditaotluses enda tööandjaks XXX Firm ja

sissetulekuks 500 eurot, millest krediidiotsuse tegemisel krediidiandja ka lähtus. Muuhulgas

tuvastas krediidiandja ka kostja Pensionikeskuse andmed, mis oli suurem, kui kostja märgitud

sissetulek. Krediidiotsuse tegemisel märkis kostja finantskohustuste kohta 0 eurot, kuid

krediidiandja kohaldas 100 eurot. Päringud teostati ka creditinfo.ee ja taust.ee

andmebaasidesse ning võeti AS-i Creditinfo krediidiskooring. Kogutud info analüüsimisel ja

krediidiandja väljatöötatud automatiseeritud metoodika tulemusel jõudis krediidiandja

järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.

19. Esmalt märgib kohus, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sise-eeskirjad

krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on

krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib

selle põhimõttega vastuolus olla (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.2023 määrus

tsiviilasjas nr 2-22-147995, p 12.1.). Lisaks ei ole hageja selgitanud ega tõendanud, millest

lähtub väidetav krediidiandja poolt väljatöötatud automatiseerutud metoodika. Kuna hageja

väitel hindas krediidiandja üksnes kostja sissetulekute ja kohustuste vahet, kontrollib kohus,

kas hageja viis läbi kostja krediidivõimelisuse kontrolli.

20. Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja esitatud info järgi tema regulaarne sissetulek

500 eurot ja finantskohustused puuduvad (dtl 142). Krediidiandja ise kohaldas

finantskohustuseks miinimummäära 100 eurot. Lisaks tuvastas krediidiandja väidetavalt

kostjal Pensionikeskuse sissetuleku. Kohtule esitatud tõendist ei saa sellise sissetuleku

olemasolu tuvastada (vt dtl 144). Nimetatud tõendist ei ole isegi näha, kellele väidetav

aktiivne pensionifond kuulub ja kas summad on makstud sisse või tehtud väljamaksed.

Krediidiandja ei ole ka tuvastanud kostja igakuiseid majapidamiskulusid ega ülalpeetavate

arvu.

21. Kohtu hinnangul ei ole kostja poolt esitatud ja tema kohta kogutud teabe põhjal võimalik

tuvastada, et kostja oli krediidivõimeline. Kostja väidetav regulaarne sissetulek tema enda

väidete järgi oli 500 eurot ning igakuiseks finantskohustuseks arvestas krediidiandja 100

eurot. Samas nähtub krediidiandja 01.08.2024 arvest minimaalne kuumakse summas 207,08

eurot, 01.09.2024 arvest minimaalne kuumakse 198,09 eurot, 01.10.2024 arvest minimaalne

kuumakse 187,52 eurot, 01.11.2024 arvest minimaalne kuumakse 191 eurot ja (vt dtl 145-

148), millele lisandusid lisatasud. Seega ületasid kostja finantskohustused summat, mida

krediidiandja arvestas ise kostja igakuiseks finantskohustuseks. Krediidiandja suurendas

12.02.2024 laenusumma limiiti summale 4000 eurot ning krediidiandja tegi ülekandeid kostja

kontole kokku summas 11 234,55 eurot. Kostja ülalpidamisel oli kaks alaealist last. Seega

lisandusid kostjal igakuistele finantskohustustele kolme inimese ülalpidamiskulud, sh

transpordikulud jm majapidamiskulud. Kohus leiab, et selle teabe põhjal oleks hageja pidanud

kostjale laenu andmisest keelduma, sest kostja ei olnud võimeline seda tegelikkuses tagasi

maksma. KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 nõuetele vastavat kontrolli ega mõistlikke pingutusi

praegusel juhul tehtud ei ole. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et asjas ei ole võimalik leida

kinnitust, et kostja oli suuteline oma sissetuleku arvel püsivalt katma oma väljaminekuid ning

tasuma ka laenu. Kohtule esitatud informatsiooni põhjal kostja sissetulekute ja väljaminekute

kohta ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida VÕS § 403⁴ lg 6 tähenduses

veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Krediidiandjal pidanuks igal juhul tekkima

kahtlus, et uus laen võib mõjutada tarbija võimet seda tagasi maksta. Avalikest registritest

andmete kogumine ei too kaasa vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist. Nendest

andmetest ei ole võimalik järeldada, et kostja oli krediidivõimeline.

22. Kuna krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kõik

kostja tehtud maksed lugeda põhiosa makseteks. Vastavalt krediidilepingule #8349407609 ja

selle lisale nr 1 tegi krediidiandja kostja kontole ülekandeid kokku summas 11 234,55 eurot.

Kostja tegi tagasimakseid perioodil 18.08.2020-15.11.2024 kokku 10 086,36 eurot. Seega

tuleb kostjal tagastada hagejale lepingu alusel saadud summa 1148,19 eurot (11 234,55 – 10

086,36).

23. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei

ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi

osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus

oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe

asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui

kokkulepitud intressimäär on madalam. Kohus märgib, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 4034 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude

nõudmise ka kahjuhüvitisena (vt Riigikohtu 24.11.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p

24).

24. VÕS § 94 lg 1 järgi on seadusest tuleneva intressi tasumise kohustuse puhul

intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (referentsintressimäär).

Referentsintressimäär oli Eesti Panga teatel perioodil 26.05.2024-30.06.2024 aastas 4,5% ja

01.07.2024-15.11.2024 aastas 4,25%. Kuivõrd kohus arvestab kõik kostja tehtud

tagasimaksed põhiosa katteks, siis intressiarvestus algab viimasele väljamaksele järgnevast

päevast, s.o alates 26.05.2024, ja kogu laenatud summalt (11 234,55 eurot) kuni lepingu

ülesütlemiseni 15.11.2024 kujuneb VÕS §-s 94 sätestatud määras alljärgnevalt:

Intressiperiood

% aastas

% päevas

Summa

päevas

Perioodis

päevi

Perioodi

summa

26.05.2024-30.06.2024

4,5

0,012295

1,381297

49,726692

01.07.2024-15.11.2024

4,25

0,011612

1,304558

180,029004

Seega on hageja intressinõue põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele summas 229,76

eurot.

25. Hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist kuna kostja on oma kohustust rikkunud.

Viivist tuleb arvestada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. VÕS § 113 lg 1 teise

lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

8% aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Eesti Panga teatel oli referentsintressimäär

ajavahemikul 16.11.2024-31.12.2024 aastas 4,25% ja 01.01.2025-30.06.2025 aastas 3,15%.

Seega oli kehtiv seadusjärgne viivisemäär aastas 2024 teisel poolaastal 12,25% (4,25 + 8) ja

2025 esimesel poolaastal 11,15% (3,15 + 8).

VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu

hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva

väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil

võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest. Hageja nõuab viivist vastavalt VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõudelt (1148,19 eurolt) alates lepingu

ülesütlemisele 15.11.2024 järgnevast päevast, mis kujuneb alates 16.11.2024 kuni 30.06.2025

alljärgnevalt:

Võlaperiood

% aastas

% päevas

Summa

päevas

Perioodis

päevi

Perioodi

summa

16.11.2024-31.12.2024

12,25

0,03347

0,384299

17,677754

01.01.2025-30.06.2025

11,15

0,030548

0,350748

63,485388

Seega on 30.06.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 81,16 eurot. Edaspidi nõuab

hageja viivist tasumata põhinõudelt alates 01.07.2025 kuni selle kohase tasumiseni vastavalt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

26. Kokkuvõttes rahuldab kohus hageja hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks

välja võlgnevuse (põhinõue) 1148,19 eurot, intressi 229,76 eurot, seisuga 30.06.2025

sissenõutavaks muutunud viivise 81,16 eurot ja alates 01.07.2025 viivise kuni põhinõude

täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ülejäänud osas jätab kohus

hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

27. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173

lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi

menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral

määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

28. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ligikaudselt 31% ulatuses, peab kohus TsMS § 163 lg-st 1

juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 69% ulatuses hageja ja 31% ulatuses kostja

kanda.

29. Kohus määrab TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 lähtudes kindlaks ka hageja menetluskulude

rahalise suuruse.

30. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja (vt dtl 35), mille järgi on tema

menetluskuludeks maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse esitamise eest kokku

tasutud riigilõiv summas 595 eurot ning maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot.

31. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja menetluskuludele.

32. Vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtukulud riigilõiv ja asja

läbivaatamise kulud. TsMS § 146 lg 1 p 3 alusel kannab menetluskulud isik, kelle kanda

jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu

kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise

tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka

hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks.

Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. TsMS § 172 lg

9 kohaselt kannab maksekäsu kiirmenetluse kulud maksekäsu tegemise korral ja käesoleva seadustiku

§-s 4881 sätestatud juhul võlgnik, muul juhul avaldaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Muus osas

kohaldatakse hagimenetluses menetluskulude kohta sätestatut. Asja edasisel lahendamisel

hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka

33. Hageja on tasunud maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse esitamise eest

riigilõivu kokku 595 eurot. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist

põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada (vastavalt

menetluskulude jaotuse ulatusele). Samuti tuleb kostjal hagejale hüvitada maksekäsu

kiirmenetluse kulu 20 eurot vastavalt menetluskulude jaotuse ulatusele.

34. Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et kostja oleks mingeid menetlustoiminguid teostanud

lepingulise esindaja vahendusel. Seega saab eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad.

35. Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 190,65 eurot

(s.o 615 eurost 31%).

36. Menetluskulude hüvitamisel soovis hageja ka hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

viivise väljamõistmist. TsMS § 177 lg 4 järgi peab kostja hagejale maksma käesoleva

kohtuotsusega väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

suuruses viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse

täitmiseni.

37. TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)