2-24-134862/24 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 9. oktoober 2025

Tsiviilasja number

2-24-134862

Tsiviilasi

Elisa Eesti AS-i hagi Herman Vahi vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja

hind

apellatsioonikohtus

837 eurot 83 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. veebruari 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Elisa Eesti AS-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant (hageja): Elisa Eesti AS (registrikood

10069659), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Vastustaja

(kostja): Herman Vaht

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Elisa Eesti AS-i apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 12. veebruari 2025. a otsus Elisa Eesti AS-i põhi- ja

viivisenõude rahuldamise ulatuse ning menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas.

3. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt.

3.1. Mõista Herman Vahilt Elisa Eesti AS-i kasuks välja põhivõlg 374 eurot 87 senti ja 9.

oktoobri 2025. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 93 eurot 77 senti.

3.2. Mõista Herman Vahilt Elisa Eesti AS-i kasuks välja alates 10. oktoobrist 2025

sissenõutavaks muutuv viivis 262 euro 29 sendi suuruse põhinõude tasumata osalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses ja 112 euro 58 sendi

suuruse põhinõude tasumata osalt 0,065% päevas kuni kohustuste kohase täitmiseni.

4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 40% ulatuses Herman Vahi kanda ja

60% ulatuses Elisa Eesti AS-i kanda.

5. Mõista Herman Vahilt Elisa Eesti AS-i kasuks välja menetluskulud maakohtus 200

eurot ja menetluskulud ringkonnakohtus 300 eurot 80 senti, kokku 500 eurot 80 senti.

Mõista Herman Vahilt Elisa Eesti AS-i kasuks välja viivis menetluskuludelt 500 eurolt 80

sendilt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

6. Võtta asja materjalide juurde Elisa Eesti AS-i ringkonnakohtule esitatud järgmised

tõendid: Elisa teenuste kasutamise üldtingimused ja telemüügi tingimused. Jätta seadme

Apple iPhone 13 Pro 128GB ostmiseks sõlmitud osamaksetega vara müügileping asja

materjalide juurde võtmata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Elisa Eesti AS (hageja) esitas 27. septembril 2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Herman Vahi (kostja) vastu. Kuivõrd makseettepanekut ei õnnestunud

kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada, anti asi üle menetlemiseks Tartu Maakohtule.

Hageja esitas 12. detsembril 2024 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 859 eurot 3 senti, sellelt hagi esitamise aja seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 166 eurot 39 senti ja viivise lepingujärgses määras 0,065%

päevas alates 13. detsembrist 2024 kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2. augustil 2019 liitumislepingu nr 8505308

telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks. Sama numbriga seotud liitumislepingu alusel

sõlmiti 24. oktoobril 2021 osamaksetega vara müügileping nr 11681151 seadme Philips 75“

UHD teleri ostmiseks, mille osamaksete summa kokku oli kokku 1379 eurot, tasumise

periood 36 kuud ning igakuise osamakse suurus 38 eurot 31 senti. 17. veebruaril 2022 sõlmiti

nutikindlustuse leping nr 12168261 seadme Apple iPhone 13 Pro 128GB kindlustamiseks

igakuise maksega 13 eurot 99 senti. Kuna kostja jättis teenuste kasutamise eest esitatud arved

tasumata, ütles hageja 27. jaanuaril 2024 kostjaga sõlmitud lepingud üles.

2. Kostja ei vastanud hagile.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 12. veebruari 2025. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 348 eurot 68 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 6 eurot 80

senti ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses toodud määras alates 13.

veebruarist 2025 kuni põhivõla 348 euro 68 sendi kohase tasumiseni, kuid kokku koos

sissenõutavaks muutunud viivisega mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Maakohus jättis

rahuldamata hageja hagi kostjalt põhivõla 510 euro 35 sendi, sissenõutavaks muutunud viivise

159 euro 59 sendi ja lepingujärgse viivise 0,065% väljamõistmiseks kuni põhinõude

tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud 35% ulatuses kostja ja 65% ulatuses hageja kanda,

rahuldas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulud 175 eurot, märkides, et kostjal tuleb tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on oma

nõude tõendamiseks esitanud kostjaga sõlmitud liitumislepingu nr 8505308, osamaksetega

vara müügilepingu nr 11681151, nutikindlustuse lepingu nr 12168261, Elisa Eesti teenuste

kasutamise üldtingimused, arved ja teate lepingu lõpetamisest. Seega on hageja tõendanud, et

on kostjale laenu andnud ning kostja ei ole laenulepingust tulenevat laenukohustust täitnud.

Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib

osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles

öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase

täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja

jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis,

mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Maakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et on kostjaga sõlmitud lepingu nõuetekohaselt

üles öelnud ja et kostja võlgneb hagejale 859 eurot 3 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga osamaksetega vara müügilepingu nr 11681151

summas 1379 eurot. Samuti sõlmisid hageja ja kostja nutikindlustuse lepingu Apple iPhone

13 Pro 128GB kindlustamiseks kuumaksega 13 eurot 99 senti. Hagiavalduse kohaselt ei ole

kostja makseid teinud ning võlgneb hagejale 859 eurot 3 senti. Hageja on edastanud kostjale

sõlmitud lepingu lõpetamise teate 19. jaanuaril 2024, mille kohaselt ütleb hageja lepingu üles,

kui kostja ei tasu hiljemalt 26. jaanuariks 2024 võlgnevust 348 eurot 68 senti.

Hagi kohaselt on hageja kostjaga sõlmitud lepingu üles öelnud 27. jaanuaril 2024. Kuigi

hageja andis 19. jaanuari 2024. a teatega võlgnevuse tasumiseks tähtaja 26. jaanuar 2024, mis

on lühem kui VÕS § 416 lg-s 1 sätetatud vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva

summa tasumiseks, ei ole kostja ka hiljem võlgnevust tasunud. Kuna hageja ei ole järginud

lepingu ülesütlemisel täiendava kahenädalase tähtaja andmise nõuet ja on lugenud lepingu

ülesöelduks seitsme päeva möödumisel, on lepingu ülesütlemine VÕS § 416 lg 1 viimase

lause kohaselt tühine. Kuna kostja ei ole lepingust tulenevat kohustust täitnud ning hageja on

esitanud kohtule hagiavalduse võlgnevuse sissenõudmiseks, luges maakohus lepingu

ülesöelduks alates hagiavalduse esitamisest kohtule, s.o 12. detsembrist 2024.

Peale lepingu ülesütlemise teate väljastamist ja hageja poolt lepingu lõppenuks lugemist,

esitas hageja 1. veebruaril 2024 kostjale arve nr 2041339046, mille kohaselt tuli kostjal 18.

veebruariks 2024 tasuda kokku 344 eurot 74 senti. Arve sisaldas nii mobiiltelefoni kuutasu 12

eurot 66 senti kui ka Elisa Nutikindlustuse kuumakset 13 eurot 53 senti ja osamaksetega vara

makset 344 eurot 74 senti. Kostjal tuli tasuda seadme ostuhind 36 kuu jooksul. Elisa Eesti AS

arvest nr 2041339046 nähtub, et kostjalt tuli arve alusel tasuda 36. makse, s.o viimane makse

344 eurot 74 senti. Võlgnevust nutikindlustuse maksete osas arvelt ei nähtu.

Hagi lisadest nähtub, et kostjal oli hageja ees võlgnevus lepingu lõpetamisel mitte suurem kui

348 eurot 68 senti, aga mitte 859 eurot 3 senti, nagu hageja hagiavalduses märgib. Seega tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevusena 348 eurot 68 senti.

Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st

6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult

viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja

soovib kostjalt viivise väljamõistmist vastavalt üldtingimuste punktile 6.10. Hagiavalduse lisa

4 sisaldab hageja teenuse kasutamise üldtingimusi, kus puudub punkt 6.10. Osamaksetega

vara müügilepingu nr 116811151 kohaselt on pooled kokku leppinud aastaintressi 0%.

Lepingu allkirjastamisel sidevahendil abil on kostja kinnitanud, et hageja on talle teinud

kättesaadavaks hageja e-poe müügitingimused või hageja telemüügitingimused, olenevalt

sellest, kas klient sõlmib lepingu läbi hageja e-poe või telemüügi vahendusel. Hagiavaldusele

ei ole lisatud e-poe müügitingimusi ega telemüügitingimusi ega ka kindlustustingimusi.

Maakohus märkis, et kohus ise ei otsi esitatud asjaoludest tõendeid hageja nõude

põhjendatuse kinnitamiseks, vaid kontrollib, kas esitatud nõue on tõendatud hageja poolt

viidatud asjaoludega. Hageja ei ole tõendanud, et tal on õigus nõuda kostjalt viivist lepingust

tuleneva intressi määras.

Kuna kostja ei ole kohustusi täitnud, on hagejal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud ulatuses alates lepingu ülesütlemisest. Kuna kohus luges eelnevalt lepingu

üles öelduks alates hagiavalduse esitamisest, s.o 12. detsembrist 2024, siis on hageja õigus

nõuda viivist tasumisele kuuluvalt põhinõudelt 348 eurolt 68 sendilt alates 13. detsembrist

2024 kuni põhinõude tasumiseni, aga mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Kohtuotsuse

tegemise ajaks on sissenõutavaks muutunud viivis summas 6 eurot 80 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osaliselt, st osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Hageja palub teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta

menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.

Maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaal- ja menetlusõiguse norme. Maakohus ei

kohelnud pooli võrdselt, jättis eelmenetluse nõuetekohaselt läbi viimata ja rikkus

selgitamiskohustust. Tarbijakrediidi sätete kohaldamine on üllatuslik. Maakohus ei viidanud,

et hagejal on jäänud midagi esitamata ega andnud võimalust viivisemäära ja ülesütlemise

asjaolusid täiendavalt selgitada. Hageja palub arvestada apellatsioonkaebuses esitatud

selgitustega ning võtta uute tõenditena vastu 2021. a-l osamaksetega müügilepingu sõlmimise

ajal kehtinud Elisa teenuste kasutamise üldtingimused ja Elisa telemüügi tingimused.

Tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, sest hageja ei ole krediidiandja ja kostja ei pidanud

tasuma lepingu alusel intressi ega muid lisakulusid. Krediidiandjad peavad omama

Finantsinspektsiooni väljastatud tegevusluba ning nende tegevuse kohta on info

Finantsinspektsiooni kodulehel. Hagejat ei ole selles nimekirjas. Hageja ei ole krediidiasutus

ning hageja ei tegele laenu või krediidi andmisega oma majandus- või kutsetegevuses. Kostja

pidi tasuma vaid vara maksumuse ühegi lisakuluta. Iga eraisiku ja ettevõtte vaheline leping ei

ole automaatselt tarbijakrediidileping.

Kuna tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, ei ole õige maakohtu seisukoht, et lepingu

ülesütlemisel tuleb lähtuda tarbijakrediidilepingu ülesütlemise sätetest. Lepingu ülesütlemine

27. jaanuaril 2024 on kehtiv. Hageja lähtus lepingu ülesütlemisel Elisa teenuse kasutamise

üldtingimustest. Lisaks tulenes hageja õigus osamaksetega vara müügilepingu ülesütlemiseks

VÕS § 114 lg-st 4 ja § 116 lg-st 1.

Maakohus on jätnud ebaõigesti rahuldamata hageja viivisenõude lepingujärgses määras, s.o

0,065% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest.

Hageja on viidanud hagiavalduses õigele üldtingimuste punktile. Hagiavaldusele olid lisatud

2017. aastal kehtinud üldtingimused. 2021. aastal kehtinud üldtingimuste p 6.10 kohaselt

arvestatakse maksete mittetähtaegsel tasumisel viivist arvele märgitud maksetähtajale

järgnevast kuupäevast füüsilise isiku puhul 0,065% päevas.

Hageja arvestab viivist alates 27. jaanuaril 2024 esitatud lõpparve tasumise tähtpäevale

järgnevast päevast, s.o 19. veebruarist 2024. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et

viivist tuleb arvestada alates 13. detsembrist 2024.

5. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuse kohta seisukohta.

6. Ringkonnakohus määras hagejale tähtaja nõude aluseks olevate asjaolude täpsustamiseks ja

viivise arvestuse esitamiseks juhuks, kui ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nõude

aluseks olev osamaksetega vara müügileping kujutab endast ühtlasi tarbijakrediidilepingut.

Hageja jäi seisukohale, et tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, kuid esitas viivise arvestuse

juhuks, kui ringkonnakohus jõuab teistsugusele seisukohale.

Hageja esitas poolte vahel sõlmitud osamaksetega vara müügilepingu seadme Apple iPhone

13 Pro 128GB soetamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu

otsus tuleb tühistada osaliselt materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse

normide rikkumise tõttu hagi rahuldamise ulatuse ning menetluskulude jaotuse ja

väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb asjas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse,

millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 374 eurot 87 senti, 9. oktoobri 2025. a

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 93 eurot 77 senti ja alates 10. oktoobrist 2025

sissenõutavaks muutuva viivise 262 euro 29 sendi suuruse põhinõude tasumata osalt VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses ja 112 euro 58 sendi suuruse põhinõude tasumata

osalt 0,065% päevas kuni kohustuste kohase täitmiseni.

Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust ning jätab menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtu menetluses 40% ulatuses kostja ja 60% ulatuses hageja kanda.

8. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue poolte vahel sõlmitud kolmest lepingust: 2.

augustil 2019 sõlmitud liitumislepingust nr 8505308, 24. oktoobril 2021 sõlmitud

osamaksetega vara müügilepingust nr 11681151 seadme Philips 75" UHD teler ostmiseks ja

17. veebruaril 2022 sõlmitud nutikindlustuse lepingust nr 12168261 Apple iPhone 13 Pro

128GB kindlustamiseks.

Hagiavaldusele lisatud arvetest (dtl-d 48, 50, 52) nähtub, et võlgnevus sisaldab veel ka

seadme Apple iPhone 13 Pro 128GB ostmiseks sõlmitud osamaksetega vara müügilepingust

tulenevat võlga. Maakohus on välja mõistnud ka eelnimetatud lepingu alusel tekkinud

võlgnevuse, kuigi hageja sellele lepingule nõude alusena ei tuginenud. Kuna maakohtu otsust

ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus hagi rahuldas, siis ringkonnakohus eelnimetatud

osas hageja nõude rahuldamise õiguspärasust ei kontrolli (TsMS § 651 lg 1).

Hageja esitas ringkonnakohtule seadme Apple iPhone 13 Pro 128GB ostmiseks sõlmitud

osamaksetega vara müügilepingu (liitumislepingu nr 8505308 lisa 12168260). Kuna hageja

sellele lepingule maakohtus nõude alusena ei tuginenud, siis jätab ringkonnakohus selle

tõendi TsMS § 238 lg 1 alusel vastu võtmata.

9. Hageja esitas ringkonnakohtule uute tõenditena ka Elisa teenuste kasutamise üldtingimused

ja telemüügi tingimused.

Tuvastades, et hagiavaldusele lisatud üldtingimustes puudub hagiavalduses viidatud punkt,

millele hageja viivise nõudmisel tugines, ning leides, et hagiavaldusele ei ole lisatud kõiki

vajalikke dokumente (e-poe müügitingimusi, telemüügitingimusi ega kindlustustingimusi),

oleks maakohus pidanud sellele hageja tähelepanu juhtima ja andma hagejale TsMS § 3401 lg

1 alusel tähtaja asjaolude täpsustamiseks ja puuduolevate dokumentide esitamiseks.

Tegemist on asjakohaste tõenditega, mida hageja ei saanud varem esitada maakohtu poolt

menetlusnormi olulise rikkumise tõttu, mistõttu ringkonnakohus võtab need TsMS § 238 lg 1

ja § 652 lg 3 p 2 alusel asja materjalide juurde.

10. Asja lahendus sõltub sellest, kas poolte vahel sõlmitud osamaksetega vara müügileping nr

11681151 seadme Philips 75" UHD teler ostmiseks (dtl 32) on tarbijakrediidileping või mitte.

Sellest hinnangust sõltub, kas hagejal on osamaksetega vara müügilepingust tulenevate

maksete tasumisega viivitamisel õigus nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määrast kõrgemat

viivist (VÕS § 415 lg 1) ja kas lepingu ülesütlemisel tuli lähtuda VÕS § 416 lg-st 1.

Maakohus märkis, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, täpsustamata, millises osas,

ja jättis oma seisukoha nõuetekohaselt põhjendamata.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus lõppjäreldusena õigesti leidnud, et osamaksetega

vara müügilepingust tuleneva nõude puhul on tegemist tarbijakrediidilepingust tuleneva

nõudega. Müügilepingu osaks olev poolte kokkulepe, mis praegusel juhul võimaldas ostjal

tasuda ostuhinna osamaksetena 36 kuu jooksul, kujutab endast laenulepingut ja ühtlasi

tarbijakrediidilepingut VÕS § 402 lg 1 tähenduses.

Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Seega võib tarbijakrediidilepinguks olla nii krediidi- kui ka laenuleping, kuid

tarbijakrediidilepinguga on tegemist üksnes juhul, kui tarbijakrediidilepingut iseloomustavad

eeldused on täidetud, st krediiti või laenu annab majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik

tarbijale (vt RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479, p 11).

Kuna tarbijakrediidilepinguks võib VÕS § 402 lg 1 järgi olla ka laenuleping, siis ainuüksi

asjaolu, et kostja ei pidanud tasuma lepingu alusel intressi ega muid lisakulusid, ei välista

osamaksetega vara müügilepingu lugemist ühtlasi tarbijakrediidilepinguks.

Laenulepinguga kohustub laenuandja andma VÕS § 396 lg 1 järgi laenusaajale rahasumma

või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või

tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Majandus- või kutsetegevuses

antud laenult tuleb VÕS § 397 lg 1 esimese lause kohaselt maksta intressi, kuid ainuüksi selle

sätte sõnastus ei anna alust leida, et intressi maksmise kokku leppimata jätmine tähendab, et

lepingut ei sõlmitud hageja majandus- või kutsetegevuses (RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479, p

11).

Kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule krediiti või laenu,

tuleb eeldada tarbijakrediidilepingut. Tarbijakrediidilepingu sõlmimist välistavaid asjaolusid

peab tõendama laenu- või krediidiandja (vt RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479, p 11). VÕS §

402 lg 1 kohaselt ei ole nõutav, et krediidiandja majandustegevus oleks suunatud

krediidilepingute sõlmimisele, piisav on, et krediidiandja antav krediit või laen oleks seotud

krediidiandja majandus- või kutsetegevusega (vt ka P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus II.

Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2019, § 402, komm 3.1). Vaidlust ei saa olla selles, et

osamaksetega vara müügilepingute sõlmimine on osa hageja igapäevasest

majandustegevusest.

Osamaksetega vara müügilepingu kvalifitseerimine tarbijakrediidilepinguks ei sõltu sellest,

kas hageja on krediidiandja krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 3 tähenduses

ning kas tal on krediidiandjana tegutsemiseks tegevusluba (KVS § 10).

Ringkonnakohus märgib, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. a direktiiv nr

2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu

direktiiv 87/102/EMÜ (tarbijakrediidi direktiiv) ei ole otsekohalduv. Riigikohtu eespool

viidatud seisukoha järgi ei välista üksnes intressi maksmise kokkuleppe puudumine

tarbijakrediidilepingu sõlmimist.

11. Kuna osamaksetega vara müügileping on tarbijakrediidileping, on põhjendatud maakohtu

järeldus, mille kohaselt lepingu ülesütlemine on tühine, kuna hageja ei ole järginud lepingu

ülesütlemisel VÕS § 416 lg-st 1 tulenevat vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja andmise

nõuet. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et hageja tugineb apellatsioonkaebuses (p 3.9)

sellele, et tal oli õigus kõik lepingud rikkumise tõttu üles öelda, kuid asja materjalidest ei

nähtu, et hageja oleks kõik lepingud üles öelnud. Hagile lisatud lepingu lõpetamise teate

kohaselt loeti üles öelduks liitumisleping, sellest ei nähtu, et koos liitumislepingu

ülesütlemisega oleks öeldud üles (loetud üles öelduks) osamaksetega vara müügileping ja

nutikindlustuse leping.

Hageja nõuab kostjalt lepingute kehtivusajal osutatud teenuse eest tasumist. Lepingu

ülesütlemine omab praegusel juhul tähtsust vaid osamaksetega vara müügilepingust tuleneva

nõude põhjendatuse hindamisel, kuna sellest sõltub, kas ülesütlemise ajaks mitte veel

sissenõutavaks muutunud osamaksed muutusid ülesütlemisega sissenõutavaks.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et osamaksetega vara müügilepingu sai lugeda üles

öelduks kohtule hagiavalduse esitamisega.

Ülesütlemisavaldus võib sisalduda ka kohtule esitatud menetlusdokumendis, kuid ka

kohtumenetluses saab lepingu üles öelda vaid juhul, kui täidetud on kõik materiaalõigusest

tulenevad eeldused lepingu ülesütlemiseks. Praegusel juhul ei olnud täidetud materiaalsed

eeldused hagiavaldusega tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks. Lepingut ei saanud ka lugeda

üles öelduks kohtule hagiavalduse esitamisega, kuna ülesütlemisavaldus on tahteavaldus

TsÜS § 68 mõttes ja TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud

tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega (vt RKTKo 14.06.2016, 3-

2-1-53-16, p 12; RKTKo 11.12.2024, 2-19-13673, p-d 25.1 ja 25.5).

12. Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 859 eurot 3 senti.

Maakohus on põhjendatult lähtunud sellest, et hagiavalduse lisadest nähtuvalt oli kostjal

hageja ees võlgnevus lepingu lõpetamisel mitte suurem kui 348 eurot 68 senti.

Hagiavaldusele lisatud arvetest ja lepingu ülesütlemise teatisest võib järeldada, et

hagiavalduses esitatud arved ei jäänud täies ulatuses tasumata, lepingu ülesütlemise teate

väljastamise seisuga sai võlgnevus olla 348 eurot 68 senti.

Maakohus on aga põhjendamatult jätnud täielikult arvestamata peale lepingu ülesütlemise

teate väljastamist perioodi eest 1.–31. jaanuar 2024 esitatud arve nr 2041339046 (dtl-d 53–

54). Kostjalt tuleb täiendavalt välja mõista arvel näidatud mobiiltelefoni kuutasu 12 eurot 66

senti ja nutikindlustuse kuumakse 13 eurot 52 senti, s.o kokku 26 eurot 19 senti. Üksnes

asjaolu, et arve on esitatud pärast lepingu ülesütlemise teate väljastamist, ei anna alust

nimetatud osas hageja nõude rahuldamata jätmiseks.

Seega kuulub hageja põhinõue rahuldamisele kokku 374 euro 87 sendi ulatuses.

Arvel nr 2041339046 on näidatud ka osamaksetega vara müügilepingu tasumata osamaksed

344 eurot 74 senti. Kuna lepingu ülesütlemine on tühine, ei ole alust nimetatud osas hageja

nõuet rahuldada. Hageja tugines hagis lepingu lõpetamisele alates 27. jaanuarist 2024. Hageja

esitas kostja vastu lepingu ülesütlemisest tuleneva nõude, mitte täitmisnõude. Hageja ei tugine

ka apellatsioonkaebuses alternatiivselt laenumaksete tasumata jätmisest tulenevale

võlgnevusele (vt RKTKo 14.06.2016, 3-2-1-53-16, p 16).

13. Hageja tugineb sellele, et on lepingu 27. jaanuaril 2024 üles öelnud ja palub mõista välja

viivise lõpparve tasumise tähtajale järgnevast päevast, s.o 19. veebruarist 2024. Hageja palub

välja mõista lepingujärgses määras 0,065% päevas, mis on toodud üldtingimustes.

Maakohus mõistis 348 eurolt 68 sendilt välja viivise ebaõigesti alates hagi esitamisele

järgnevast päevast, s.o alates 13. septembrist 2024. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 348 eurot 68 senti, mille sissenõutavus ei sõltunud lepingu ülesütlemist.

Tegemist oli võlgnevusega, millele tuginedes hageja ütles lepingu üles. Põhjendatud on

mõista sellelt välja viivis vastavalt hageja taotlusele alates 19. veebruarist 2024. Ka 26 eurolt

19 sendilt tuleb välja mõista viivis vastavalt hageja taotlusele alates 19. veebruarist 2024.

Maakohus mõistis kogu rahuldatud põhinõudelt ebaõigesti välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja teenuste kasutamise üldtingimuste p 6.10 (dtl 165) esimesest lausest tuleneb, et

maksete mittetähtaegsel tasumisel arvestatakse hageja poolt viivist arvele märgitud

maksetähtajale järgnevast kuupäevast füüsilise isiku puhul 0,065% võlasummast iga

viivitatud päeva eest. Üldtingimuste p 6.10 teise lause kohaselt tarbijakrediidilepingute puhul

lähtub hageja viivise arvestamisel võlaõigusseaduses sätestatust.

Kuna osamaksetega vara müügilepingu kujutab endast ühtlasi tarbijakrediidilepingut, võib

hageja VÕS § 415 lg 1 järgi nõuda osamaksetega vara müügilepingust tulenevate maksete

tasumisega viivitamisel kostjalt viivist üksnes VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kuna

kostja ei pidanud lepingu alusel tasuma intressi, on hagejal osamaksetega vara müügilepingust

tulenevate maksetega tasumisega viivitamisel õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Liitumislepingust ja nutikindlustuse lepingust tulenevate maksete tasumisega viivitamisel on

hagejal õigus nõuda viivist kokkulepitud määras, s.o 0,065% päevas.

Hageja esitas alternatiivse viivise arvestuse juhuks, kui ringkonnakohus nõustub maakohtuga,

et nõude aluseks olev osamaksetega vara müügileping kujutab endast ühtlasi

tarbijakrediidilepingut (dtl-d 226–227). Sellisel juhul käsitab hageja tarbijakrediidilepinguna

ka seadme Apple iPhone 13 Pro 128GB ostmiseks sõlmitud osamaksetega vara

müügilepingut, millele hageja nõude alusena ei tuginenud, kuid millest tulenevat võlgnevust

hageja nõue sisaldas ja mille maakohus kostjalt välja mõistis.

Arvestades hageja esitatud arvestust ja hageja põhinõude rahuldamise ulatust, on kostja

tarbijakrediidilepingust tulenev võlgnevus 262 eurot 29 senti (3x87,43). Alates 19. veebruarist

2024 kuni kohtuotsuse tegemiseni 9. oktoobril 2025, on 262 eurolt 29 sendilt sissenõutavaks

muutunud viivis 49 eurot 94 senti (VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses).

Ülejäänud võlgnevuselt, s.o 112 eurolt 58 sendilt (374,87-262,29) mõistab ringkonnakohus

kostjalt välja viivise lepingujärgses määras, s.o 0,065% päevas. Alates 19. veebruarist 2024

kuni kohtuotsuse tegemiseni 9. oktoobril 2025, on 112 eurolt 58 sendilt sissenõutavaks

muutunud viivis 43 eurot 83 senti.

Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on seega sissenõutavaks muutunud viivis kokku 93 eurot 77

senti (49,94 + 43,83). Alates 10. oktoobrist 2025 sissenõutavaks muutuva viivise mõistab

ringkonnakohus 262 euro 29 sendi suuruse põhinõude tasumata osalt välja VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras ja 112 euro 58 sendi suuruse põhinõude tasumata osalt 0,065%

päevas kuni kohustuse kohase täitmiseni (TsMS § 367).

Maakohus on alusetult piiranud kostjalt väljamõistetud viivise põhinõude suurusega. Kohus

saab viivise maksmiseks kohustatud isiku taotlusel viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel

vähendada. Viivise vähendamine (sh viivisenõude piiramine põhinõude suurusega) eeldab

viivise maksmiseks kohustatud isiku taotlust. Kohus ei saa omaalgatuslikult viivist vähendada

ja piirata viivist põhinõude suurusega.

14. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, mistõttu tuleb muuta ka maakohtu määratud

menetluskulude jaotust. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, on põhjendatud jätta maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud 40% ulatuses kostja kanda ja 60% ulatuses hageja

kanda (TsMS § 163 lg 1).

Maakohus pidas põhjendatuks ja vajalikuks hageja menetluskulusid kokku 500 eurot (s.o

riigilõiv 280 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 200 eurot).

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks muuta maakohtu kindlaksmääratud hageja menetluskulude

rahalist suurust. Arvestades menetluskulude jaotust, tuleb hageja maakohtus kantud

menetluskuludest kostjalt hageja kasuks välja mõista 200 eurot (500x0,4).

Ringkonnakohtu menetluses koosnevad hageja menetluskulud apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõivust 245 eurot ja lepingulise esindaja kulust 507 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja

esindajal kulus apellatsioonkaebuse ettevalmistamisele ja koostamisele ning dokumentide

kohtule esitamisele 2 tundi ning täiendava seisukoha koostamisele ja kohtule esitamisele 1

tund, hageja esindaja tunnitasu on 169 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on

põhjendatud ja vajaliku kuluga (TsMS § 174 lg 1).

Arvestades menetluskulude jaotust, tuleb hageja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest

kostjalt hageja kasuks välja mõista 300 eurot 80 senti ((245+507)x0,4). Kostja ei ole

menetluses osalenud, mistõttu kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt viivise kohtuotsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS §

177 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)