3-23-313/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Kaire Pikamäe, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

09.10.2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-313

Haldusasi

X.X.-i kaebus Viru Vangla 12.01.2023. a otsuse nr 6-

10/71-2 õigusvastasuse kindlakstegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.01.2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Volitatud esindaja v.adv. Raiko Paas

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.01.2025. a

otsus muutmata.

2. Jätta X.X.-i poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses X.X.-i nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 10.11.2025 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 02.01.2023 Viru Vanglale taotluse, milles ta palus vanglast lühiajalist

väljasõitu 7 päevaks abikaasa ja laste juurde, et tegeleda laste kasvatamisega ja

remonditöödega kodus. Taotleja oli nõus elektroonilise valve kohaldamisega väljasõidu ajaks.

2. Viru Vangla jättis 12.01.2023. a otsusega nr 6-10/71-2 X.X.-i taotluse rahuldamata. Otsuse

kohaselt on X.X.-il üks kehtiv distsiplinaarkaristus (isikliku elektriseadme kasutamise keeld).

X.X. ei ole asunud tööle majandustöödele terviseseisundist tulenevalt. Kinnipeetav on täitnud

individuaalses täitmiskavas (ITK) planeeritud muid tegevusi, mida vangla on talle

võimaldanud. Tulenevalt riskihinnangust on kinnipeetav hinnatud üliohtlikuks avalikkusele.

X.X.-i viimane süüdimõistmine on seotud kehalise väärkohtlemisega ja kuritegeliku ühenduse

juhtimise/organiseerimisega. Kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu näitab, et X.X. ei ole

suutnud ka vangistuses olles õiguskuulekalt käituda ning jätkab rikkumiste toimepanemist.

Vanglal puudub kindlustunne, et väljasõidule lubades käitub kinnipeetav seaduskuulekalt.

3. Viru Vangla jättis 14.02.2023. a vaideotsusega nr 6-12/32-2 rahuldamata X.X.-i vaide

vangla 12.01.2023. a otsuse peale.

4. X.X. esitas 12.02.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta taotles Viru Vangla

12.01.2023. a otsuse nr 6-10/71-2 tühistamist ja kohustava ettekirjutuse tegemist anda

väljasõidu luba või alternatiivselt teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks ning kahju

hüvitamiseks. Kaebuse põhjendused:

1) Vangistusseaduse (VangS) §-s 32 on sätestatud sotsialiseerumise ja vanglavälise suhtluse

vormina lühiajalise väljasõidu võimalus 21 päevaks aastas, mida vanglateenistus on

kohustatud VangS § 23 lg 2 alusel soodustama. See on kaebaja era- ja perekonnaelu

puutumatuse ja austamise kaitsealas (põhiseaduse (PS) § 26 ning Euroopa inimõiguste ja

vabaduste konventsiooni (EIÕK) art 8 lg 1) ning selle õiguse kasutamise piiramine saab

toimuda üksnes rangetel kriteeriumitel, mida käesoleval juhul ei esine, mistõttu on

vaidlustatud haldusakt õigusvastane.

2) Peaaegu aasta tagasi määratud distsiplinaarkaristust ei saa pidada sedavõrd tõsiseks

asjaoluks, et põhjendada keeldumist. Kaebaja on 8 aastat käitunud õiguskuulekalt.

Riskihinnanguid ei saa arvestada. Väljasõidu õigus on illusoorne.

5. Tartu Halduskohus tagastas 21.02.2023. a määrusega kaebuse hüvitamisnõude osas.

6. X.X. palus 02.05.2024. a taotluses minna üle Viru Vangla 12.01.2023. a otsuse

õigusvastasuse kindlakstegemise nõudele. Kaebaja põhjendatud huviks on, et vastustaja ei

saaks edaspidi samas olukorras ja samadel põhjustel väljasõidu lubamisest keelduda. Kuriteo

laadi puudutavate põhjenduste puhul on vastustaja piirdunud toimepandud kuritegude

asjaolude kirjeldamisega, kuid ei ole välja toodud, kuidas need andmed iseloomustavad

kaebajat pärast aastatepikkust vangistust. Otsuses on analüüsimata, kas ja mil määral on

kaebaja distsiplinaarrikkumine seotud tema kuriteoriskidega. Ei ole võimalik veenduda, et

vastustaja on kaalutlusotsuse tegemisel kaalunud kõiki olulisi asjaolusid ja kaalutlemine on

toimunud ratsionaalselt ning kas otsusega kaasnev põhiõiguse piirang (PS § 26) on

proportsionaalne.

7. Tartu Halduskohus lubas 10.05.2024. a määrusega üle minna Viru Vangla 12.01.2023. a

otsuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõudele.

8. Viru Vangla palus 30.05.2024. a seisukohas jätta kaebus muudetud kujul rahuldamata.

9. X.X. teatas 16.01.2025. a seisukohas andmed ITK-s planeeritud tegevuste ja nendes

osalemise kohta.

10. Tartu Halduskohus jättis 30.01.2025. a otsusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud

poolte endi kanda. Otsuse põhjendused:

1) Kaebajal on vale ettekujutus, et vastustaja on kohustatud võimaldama talle VangS § 32 lg 1

alusel lühiajalist väljasõitu kuni 21 päevani aastas. Sellist kohustust ei tulene ka

kohtupraktikast ega Euroopa Ministrite Komitee soovitustest liikmesriikidele Euroopa

vanglareeglistiku kohta (Rec(2006)).

2) Kuna kaebaja taotluses kirjeldatud asjaolude näol ei olnud tegemist erakorralise

perekondliku sündmusega VangS § 32 lg 5 tähenduses, tuli vastustajal kaebaja taotluse

lahendamisel arvestada tema väljasõidu eesmärki (vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 82 lg 1 p

6), kuid tegemist ei olnud erandliku olukorraga, mille puhul oleks väljasõidu eesmärk

omandanud erinevate asjaolude omavahelisel kaalumisel suurema tähtsuse. Kaebaja

väljasõidutaotluses kirjeldatud asjaolusid ning tegevusi ei saa pidada sellisteks, mis pidanuks

õigustama kaebajale VangS § 32 lg 1 alusel vanglast lühiajalise väljasõidu võimaldamist.

Need tegevused ei ole kaebajale vajalikud vabanemisjärgsete töö-, õppimis-, eluaseme- või

muude asjade korraldamiseks. Asjaolu, et kaebaja ei saa kodus viibimisega osaleda laste

kasvatamises ja teha seal remonditöid, kaasneb paratamatult määratud vangistusega. Tegemist

on õiguspärase riivega kaebajale PS §-st 26 tulenevale õigusele perekonna- ja eraelu

puutumatusele.

3) Kaebaja põhjendus kodus remonditööde teostamise vajaduse osas väljasõidu ajal on

vastuolus vanglas tuvastatud töövõimetusega, mille järgi on kaebaja vanglas terviseseisundist

tulenevalt töökohustusest vabastatud. Kaebajal on vangistuse ajal võimalik suhelda

perekonnaliikmetega kirja ja telefoni teel, kohtuda lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel ja

seeläbi osaleda lapse kasvatamises. Kaebajale on võimaldatud lähedastega (laste ja

elukaaslastega) korduvalt pikaajalisi kokkusaamisi. 2022. a käis kaebaja 4-l korral

pikaajalistel kokkusaamistel (19.03., 26.04., 18.08. ja 29.09.2022). Viimati toimus pikaajaline

kokkusaamine 25.03.2023. Avalik huvi kaalub üles kaebaja soovi lühiajalisele väljasõidule

lapse kasvatamise ja kodus remondi tegemise eesmärgil.

4) Arvestades kaebaja käitumist nii väljaspool vanglat kui ka vanglas (kehtiv

distsiplinaarkaristus), ei saa pidada asjakohatuks vastustaja hinnangut, et kaebaja ei ole

vangistuse jooksul oma ebaõigest käitumisest aru saanud ning tema puhul esineb endiselt uue

süüteo toimepanemise või selle kavandamise oht. Seda kajastab m.h kaebaja suhtes koostatud

kriminogeensete riskide hinnang, mille järgi on ta tunnistatud avalikkusele üliohtlikuks.

Põhjendamata on kaebaja väide, et vastustaja poolt kinnipeetavate kriminogeensete riskide

hindamise otsuseid ei tohi arvesse võtta. Selline nõue tuleneb VSkE § 82 lg 1 p-st 2.

Olukorras, kus raske tahtliku kuriteo eest karistust kandval kinnipeetaval puudub vajadus

lühiajaliseks väljasõiduks, kuid samas võib tema võimalikust õigusvastasest käitumisest

tuleneda suur risk ühiskonnale ja õiguskorrale, mille olemasolu signaliseerib kaebaja

käitumine vanglas, oleks väljasõit ilmselgelt vastuolus vangistuse täideviimise eesmärgiga.

5) Kaebaja väited, et ta osales 2021. a-l ITK-s planeeritud programmis „Õige hetk“ ning

programmi jätkutegevustes 28.05.2024 (eesmärk tuletada meelde programmis käsitletud

teemasid ning kinnistada programmis omandatud teadmisi ja oskusi), ei ole määrava

tähendusega, kuna kriminogeensete riskide hindamise tulemusena on kaebaja tunnistatud

avalikkusele üliohtlikuks kinnipeetavaks. Seda, et kaebaja on läbinud mitmeid ITK-s

planeeritud tegevusi, märgiti ka vangla 12.01.2023. a otsuses. Vangla 12.01.2023. a otsus on

õiguspärane haldusakt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. X.X. esitas 03.03.2025 apellatsioonkaebuse ning 29.08.2025. a seisukoha, milles ta

palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.01.2025. a otsus ja teha uus otsus, millega tuvastada

Viru Vangla 12.01.2023. a otsuse nr 6-10/71-2 õigusvastasus. Apellatsioonkaebuse

põhjendused:

Kohtulahend on jäänud olulises osas põhjendamata. Kohus leidis ebaõigesti, et

kaalutlusotsuse tegemisel on vastustaja poolt arvesse võetavaid asjaolusid õigesti väärtustatud

ja et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Pelgalt asjaolu, et kaebaja on toime pannud I

astme kuriteo, ei ole piisav andmaks alust kahtluseks, et kaebaja võib väljasõidul viibides

toime panna uue kuriteo. Riskide hindamine on prognoosotsus, kuid prognoos ei saa olla

üldsõnaline, vaid peab olema seotud kuriteo asjaoludega või seal peab olema selgemalt välja

toodud, millised riskid ei ole maandatud. Selliseid põhjendusi ei nähtu. Teadmata või

analüüsimata seda, mis oli distsiplinaarrikkumise sisuks, ei saa teha järeldusi selle kohta,

kuidas ja mil määral kahandaks see väljasõidul kaebaja usaldusväärsust või tõstaks tema

käitumuslikke riske. Peresuhtluse soodustamise hulka kuulub perega väljaspool vanglat

suhtlemise võimaldamine lühiajalisel väljasõidul.

12. Viru Vangla esitas 24.03.2025. a vastuse ja 08.09.2025. a seisukoha, milles palub jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:

Kuigi VangS §-st 23 tuleneb, et vanglavälist suhtlemist perekonnaliikmetega tuleb

soodustada, ei ole antud eesmärk absoluutne. Vastustaja on taotluse lahendamisel igakülgselt

arvestanud VSkE §-des 82 ja 83 nimetatud asjaoludega. Ei esine põhjust haldusakti

tühistamiseks. Halduskohtu otsus on põhjendatud ning menetluskulude väljamõistmine

kaebaja kasuks ei ole lubatav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

14. Tartu Halduskohus asus 30.01.2025. a otsuses kokkuvõtlikult seisukohale, et Viru Vangla

12.01.2023. a otsus on õiguspärane. Vastustajal tuli kaebaja taotluse lahendamisel arvestada

tema väljasõidu eesmärki, kuid tegemist ei olnud erandliku olukorraga. Ka ei tuvastanud

halduskohus vastustaja poolseid eksimusi kõigi taotlusega seotud asjaolude kaalumisel.

Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes halduskohtu otsuse põhjendustega

ega pea vajalikuks neid korrata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonkaebuses esitatakse mõneti samased väited, millele

halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Vastuseks

apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

15. Kaebaja väitel on vaidlustatud kohtuotsus olulises osas põhjendamata. Ringkonnakohus ei

nõustu kaebajaga. Halduskohtu otsus on põhjalikult motiveeritud ja arusaadav. Kohtuotsuses

on käsitletud kõiki kaebaja olulisi argumente ning halduskohus on oma seisukohti veenvalt

põhjendanud (vt kohtuotsuse põhjenduste p-d 18.5-18.10). Ka ei nähtu ringkonnakohtule, et

vangla oleks lühiajaliseks väljasõiduks loa andmise üle otsustamisel teinud kaalumisvigu.

16. Lühiajalise väljasõiduga seonduv on reguleeritud VangS §-s 32, mille lg-te 1 ja 2 kohaselt

võib vanglateenistuse ametnik anda kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale loa

lühiajaliseks väljasõiduks kuni 21 kalendripäevaks aastas, kui karistusest on ära kantud

vähemalt 1 aasta või esimese astme kuriteo teistkordse ja tahtliku toimepanemise puhul

vähemalt pool mõistetud karistusajast. VangS § 32 lg 4 sätestab, et lühiajalise väljasõidu

lubamise otsustamisel arvestab vanglateenistuse ametnik kuriteo toimepanemise asjaolusid,

individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega.

Lühiajaliseks väljasõiduks loa andmise täpsem kord sisaldub VSkE-s. VSkE § 82 lg 1 p-de

1-7 järgi arvestatakse taotluse rahuldamist otsustades kinnipeetava toimepandud kuriteo laadi,

kinnipeetava isiksuseomadusi või kriminogeenseid riske, kinnipeetava käitumist vanglas,

väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal, ITK järgimist, väljasõidu eesmärki ning

väljasõidu eeldatavat mõju kinnipeetavale. VSkE § 83 p-de 1-4 järgi võib väljasõiduloa

andmisest keelduda, kui kinnipeetav on taotluses või sellele lisatud dokumentides teadlikult

esitanud valeandmeid; on alust arvata, et lähedalasuvatesse piirkondadesse samal ajal

väljasõiduks taotluse esitanud kinnipeetavad hakkavad väljasõidu ajal omavahel suhtlema;

kinnipeetava väljasõiduplaanis ei ole piisavalt kajastatud see, milliseid toiminguid ja mis

eesmärgil peab kinnipeetav väljasõidu ajal tegema; kinnipeetavale kohaldatud

distsiplinaarkaristus kehtib ning on muul põhjusel alust arvata, et väljasõit on vastuolus

vangistuse täideviimise eesmärkidega.

17. Kohtupraktikas on sedastatud, et lühiajalist väljasõitu saab käsitleda kui üht vangistuse

täideviimisel seaduse alusel rakendatavat lisahüve. Lühiajalise väljasõidu taotluse

rahuldamine on vangla administratsiooni kaalutlusotsus, mistõttu on ekslik arvata, et

väljasõidu taotlus igal juhul rahuldatakse. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda

lühiajalise väljasõidu korraldamist vastavalt enda soovile. Objektiivseks eelduseks lühiajalise

väljasõidu võimaldamiseks on VangS § 32 nõuete täitmine. Lühiajalisele väljasõidule

mittelubamisest ei tulene kinnipeetavale ühegi olulise õigushüve, s.h vabadusõiguse olulist

riivet (TrtRKm 29.08.2019, 3-18-2154, p 12). Kohus võib hinnata vaidlustatud vangla otsuse

puhul üksnes seda, kas vastava otsustuse tegemisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ja

õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ning kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud.

Seega arvestades, et lühiajaliseks väljasõiduks loa andmine on VangS §-st 32 lähtuvalt

kaalutlusotsus, ei ole kaebajal absoluutset subjektiivset õigust väljasõidule.

18. Viru Vangla võttis kaebaja lühiajalise väljasõidu taotluse üle otsustamisel arvesse kaebaja

poolt toime pandud kuritegude laadi, kriminogeensetest riskidest tulenevat ohtlikkust, kaebaja

käitumist vanglas ning ka taotletava väljasõidu eesmärki. Nimelt näeb VangS § 32 lg 4

muuhulgas ette, et kaaluda tuleb kaebaja poolt toime pandud kuritegude asjaolusid. Ka

kohtupraktika järgi on lubatud arvestada isiku varasemat korduvat õigusvastast käitumist, mis

iseloomustab tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse reeglitesse ning võib mõjutada isikule

antavat ohuhinnangut. Seejuures on kinnipeetava poolt toime pandud kuriteo asjaolud VangS

§ 32 lg-st 4 tulenevalt loa andmisel esmase tähtsusega (TrtRKm 26.06.2018, 3-17-2799, p 9).

Halduskohus viitas asjakohaselt VangS § 32 lg-le 4 ning hindas vangla poolt kaebaja

kuritegude toimepanemise asjaoludega arvestamise õigesti põhjendatuks. Kaebaja vastupidine

arvamus on ebaõige.

19. Kaebaja on ITK-s toodud ohuhinnangu järgi avalikkusele üliohtlik (dtl 154). Kaebaja

väitel ei nähtu riskide hindamise prognoosotsusest põhjendusi, kuid kaebaja ei ole samas

seadnud tema kohta koostatud ohuhinnangut ka kahtluse alla. VSkE § 82 lg 1 p 2 järgi

arvestatakse taotluse rahuldamist otsustades kinnipeetava isiksuseomadusi või

kriminogeenseid riske. Seega, lähtudes VSkE § 82 lg 1 p-s 2 sätestatust, oli vanglal õigus

arvestada kaebajast ühiskonnale lähtuvaid riske.

20. Viru Vangla on 12.01.2023. a otsuses (dtl 20) märkinud, et taotluse lahendamise hetkel on

kinnipeetaval üks kehtiv distsiplinaarkaristus (isikliku elektriseadme kasutamise keeld).

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seega olla kahtlust, et kaebaja on teadlik, millise

distsiplinaarrikkumise eest talle mainitud distsiplinaarkaristus määrati. Kaebaja väide, mille

kohaselt on tema jaoks distsiplinaarrikkumise sisu teadmata, ei ole ringkonnakohtu jaoks

veenev. Ühtlasi ei ole kaebaja vaidlustanud asjaolu, et mainitud distsiplinaarkaristus oli

lühiajalise väljasõidu taotluse lahendamise ajal kehtiv. Lähtudes VSkE § 83 p-s 3¹ sätestatust,

pidi vangla taotluse lahendamisel kaebaja kehtiva distsiplinaarkaristusega arvestama.

21. Kaebaja taotles väljasõitu peresuhtluse eesmärkidel. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu seisukohaga, et tegemist ei olnud VangS § 32 lg-s 5 märgitud erakorralise

perekondliku sündmusega, mis oleks kaebajast lähtuva väljasõiduga seotud riski üles

kaalunud. Peresidemete säilitamise ja tugevdamise eesmärki saavad täita ka lühi- ja

pikaajalised kokkusaamised ning telefoni või kirja teel suhtlemine. Vaidlus puudub, et seda

kõike on kaebajale ka võimaldatud.

22. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 30.01.2025. a otsuse muutmata.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt

apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 20 eurot ja menetluskulud 347 eurot)

HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda.

24. Ringkonnakohus peab kaebaja isikuandmete kaitseks vajalikuks asendada kohtuotsuse

avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)