2-21-12078/96 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Anneli Alekand, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. oktoober 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-12078

Tsiviilasi

T.P hagi J.S-i vastu pärandvara koosseisu

tuvastamise nõudes

Apellatsioonkaebuse hind

Apellatsioonkaebusel 52 800 eurot

Vastuapellatsioonkaebusel 0 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 20. juuni 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

J.S-i apellatsioonkaebus

T.P vastuapellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja T.P, lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Anneli Aab ja Jüri Sirel

Kostja J.S, lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Maris Kure ja Rait Sarjas

RESOLUTSIOON

1. Täpsustada Viru Maakohtu 20. juuni 2024 otsuse resolutsiooni ja muuta osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Rahuldada T.P alternatiivne nõue tuvastada, et registriossa nr XXXXXX kantud

kinnistu ei kuulunud abikaasade ühisvara hulka võrdsetes osades, vaid A.S. oli sellest

õigus 17%-le ja V. S.l 83%-le.

3. Lõpetada A.S. ja V.S. pärijate – T.P ja J.S-i – ühisomand kinnisasjale ja jagada

kinnisasi nende kaasomandisse selliselt, et T.P-le kuulub 83/100 kaasomandist ja J.S-

ile 17/100 kaasomandist. Tuvastada J.S-i kohustus anda tahteavaldus omandi

üleandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks selliselt, et registriosa nr

XXXXXX II jakku kantakse kaasomanikena T.P 83/100 kaasomandist ja J.S 17/100

kaasomandist.

4. Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED JA VASTUVÄITED NING MENETLUSE KÄIK

1. T.P (hageja) esitas 2. augustil 2021 Viru Maakohtule J.S-i (kostja) vastu hagi (täpsustatud

3. novembril 2021, 14. veebruaril 2022), milles palus tuvastada, et kinnistu asukohaga XXX,

registriosa nr XXXXXX (kinnisasi) ei kuulu A.S. pärandvara koosseisu, vaid kuulub V.S.

pärandvara koosseisu ja kanda hageja kinnistusraamatusse kinnistu ainuomanikuna.

Alternatiivselt palus hageja tuvastada, et kinnisasi kuulub A.S. pärandvara koosseisu

väiksemas ulatuses kui pool ja V.S. pärandvara koosseisu suuremas ulatuses kui pool, kanda

kostja kinnistusraamatusse kinnisasja kaasomanikuna kohtu tuvastatud proportsioonis,

kohustada kostjat andma vastav nõusolek ja asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega.

Hagi asjaolude kohaselt on hageja V.S. (surnud 25. märtsil 2020) pärija. Kostja on A.S.

(surnud 23. aprillil 2017) pärija. V.S. ja A.S. olid abikaasad. Nende abielu sõlmiti 24.

septembril 1982 ja see lõppes A.S. surmaga 23. aprillil 2017.

V.S. on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja ainuomanikuna. Hageja taotles V.S. pärijana

kinnistusraamatu kande muutmist ja enda kandmist kinnistusraamatusse kinnisasja

ainuomanikuna. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna 19. juuni 2020 määruse kohaselt kuulus

kinnisasi abikaasade V. ja A.S. ühisomandisse, ja hagejat saab kanda registrisse koos A.S.

pärijaga ühisomanikuna, sest kinnisasi soetati V.S. ja A.S. abielu ajal.

Kinnisasjal asuv elamu kuulus V.S.le 14. septembril 1959 V.S. ja Rakvere rajooni

täitevkomitee sõlmitud müügilepingu alusel. 29. jaanuaril 1997 sõlmiti Lääne-Viru

Maavalitsuse ja V.S. vahel kinnisasja müügi- ja asjaõigusleping, mille kohaselt oli maatüki

hind 7398 krooni. Lepingus kinnitasid pooled, et V.S. on tasunud müügihinna 7398 krooni

erastamisväärtpaberitega (EVP) Lääne-Viru Maavalitsuse erastamisväärtpaberite arvele.

Seega omandati kinnisasi V.S. rahaliste vahenditega. Kinnisasja võõrandas V.S.le Eesti

Vabariik maareformi seadusest ja maa ostueesõigusega erastamise korrast lähtuvalt. A. S. ei

olnud erastamiseks õigustatud isik ning V.S. erastas kinnistu ainuisikuliselt. A.S. ei

panustanud kinnisasja omandamisesse.

Eeltoodud asjaolud annavad aluse tunnistada kinnisasi kuuluvaks V.S. lahusvarasse. Kinnisasi

ei kuulu A.S. pärandvara hulka.

Kinnisasja koosseis on säilinud alates 1969. a kuni tänaseni samasugusena. Kinnisasjale ei ole

ehitatud midagi juurde ning sellelt ei ole lammutatud ühtegi hoonet. 2. veebruaril 2022

koostatud kinnisasja hindamisakti kohaselt on kinnisasja väärtus 26. jaanuari 2022. a seisuga

223 000 eurot, millest kinnistu väärtus eraldiseisvalt ilma hooneteta moodustab 58% (131 000

eurot) kogu kinnisasja väärtusest ja hooned 42% kogu kinnisasja väärtusest.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral

tekkis erastatud maale enne kehtivat perekonnaseadust kehtinud perekonnaseaduse (PKS1994) §

14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid

varasemalt ühele abikaasale lahusvarana ning pärast erastamist kanti kinnistusraamatusse

omanikuna vaid üks abikaasadest.

Kostja nõustub, et maa müügilepingu sõlmimisel tasuti ostuhind V.S. arvel olnud EVP-de

eest. A.S. EVP-de müügist saadud vahendeid kasutati perekonna huvides ning A.S. on andnud

oma panuse perekonna ühisvara soetamisse.

Kinnisasja erastamisel tehtud kulutuseks on ka erastamise kulud 2519 krooni. V.S. EVP arve

väljavõttelt ei nähtu 2519 krooni tasumist Lääne-Viru Maavalitsusele. Järelikult tasuti

kõnealune summa eelduslikult V.S. ja A.S. ühisvara arvelt.

3. Kostja esitas 12. augustil 2022 vastuhagi, milles palus kohustada hagejat andma kostjale

üle hageja valduses olev A.S. pärandavara.

4. Hageja nõustus vastuhagiga osaliselt.

5. Viru Maakohus jättis 3. märtsi 2023 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus rahuldas

vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 10 444 eurot 79 senti. Menetluskulude

jaotuse otsustas maakohus lahendada eraldi määrusega.

Maakohus tuvastas, et vaidlust ei ole järgmises: V.S. omandas kinnisasjal asuvad hooned 14.

septembril 1959; A.S. ja V.S. abiellusid 24. septembril 1982 ja olid abielus kuni A.S. surmani

23. aprillini 2017; kinnisasi erastati 1997 V.S. kontol olnud EVP-de eest; kostja on A.S.

ainupärija; hageja on V.S. ainupärija.

V.S. erastas kinnisasja oma lahusvara arvel. Kinnisasja omandamisse panustas ka A.S.. A.S.l

oli maa müügilepingu sõlmimise ajal kasutada 6600 EVP-d. Seega oleks olnud võimalik

tasuda pool ostuhinnast ka A.S.le kuulunud EVP-dest, samuti oleks V.S.l olnud võimalik

pärast ostuhinna tasumist esitada nõue A. S. vastu.

V.S. ei kandnud erastamise kulusid oma lahusvara arvelt. Maa erastamise kulu oli 2519

krooni ning see tasuti abikaasade ühisvara arvelt. Tuleb eeldada, et V.S. ja A.S. ühiseks

tahteks oli erastada nende kasutuses olevate hoonete juurde kuuluv maa ja kasutada seda edasi

ühisvarana. Eeldust kinnitab abikaasade 15-aastane kooselu enne maa erastamist ja jätkunud

kooselu kuni A.S. surmani (kokku peaaegu 35 aastat). V.S.l olnuks võimalus teistsuguse tahte

korral nõuda kinnisasja tunnistamist lahusvaraks.

Hageja alternatiivse nõude rahuldamiseks puudub alus. V.S. ja A.S. elasid kinnisasjal ca 34

aastat ja 7 kuud. Eelduslikult oli abikaasadel kokkulepe ühise majandamise kohta ja

põhjendamatu on väide, et ühe abikaasa panus oli kooselu jooksul märkimisväärselt väiksem.

Maakohus pidas vastuhagi põhjendatuks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 10 444 eurot

79 senti.

6. Tartu Ringkonnakohus tühistas 29. augusti 2023 otsusega maakohtu otsuse osas, milles

maakohus jättis rahuldamata hageja alternatiivse nõude tuvastada, et kinnisasi kuulub A.S.

pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pooles mõttelises osas ja V.S. pärandvarasse

suuremas ulatuses kui pooles mõttelises osas, kanda kostja kinnistusraamatusse kinnisasja

kaasomanikuna kohtu tuvastatud proportsioonis, kohustada kostjat andma vastav nõusolek ja

asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega ning menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohus saatis tsiviilasja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks

eelmenetluse staadiumis.

Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et vaidlusalune kinnisasi kuulus abikaasade

ühisvarasse ja jättis seetõttu põhjendatult rahuldamata hageja põhinõude tuvastada kinnisasja

kuulumine üksnes V.S. pärandvarasse.

Hageja taotles alternatiivselt abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist asjaoludel, mis on

kvalifitseeritavad PKS1994 § 19 lg 2 p 3 alusel, mille kohaselt võib kohus kõrvale kalduda

abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.

Hageja on oma alternatiivnõudes tuginenud sellele, et kinnistul asuvad hooned omandas V.S.

enne abielu, hooneid ei ole abielu ajal oluliselt parendatud, maa erastas V.S. ostueesõigusega

talle kuulunud hoonete juurde ning tasus selle eest talle kuulunud EVP-dega. Maakohus ei ole

alternatiivnõuet käsitledes nimetatud asjaoludele hinnangut andnud.

Maakohus põhjendas alternatiivnõude rahuldamata jätmist A.S. panusega, mööndes, et selle

panuse tagantjärgi hindamine on pea võimatu. Maakohtu põhjendused ei ole kooskõlas

alternatiivnõude aluseks olevate asjaoludega. Alternatiivnõude täielikuks rahuldamata

jätmiseks ei anna alust abielu kestvus ja A.S. panus abikaasade koosellu, kui see ei ole seotud

kinnisasja parendamisega. V. ja A.S. ei olnud ühiseid lapsi ega nendega kooselavaid alaealisi

lapsi, seega ei saa A.S. panusena arvestada laste kasvatamist.

Alternatiivnõude lahendamiseks on vajalik eelkõige välja selgitada kinnisasja väärtus,

hinnates eraldi ka hoonete väärtust, et saaks arvestada hoonete suhet kinnisasja väärtusesse ja

sealtkaudu arvestada kummagi abikaasa pärandvara õiglane proportsioon. Hagejal tuleb

tõendada, milline osa ühisvarasse kuuluvast kinnisasjast on omandatud V.S. lahusvara arvel.

MAAKOHTU LAHEND

7. Viru Maakohus rahuldas 20. juuni 2024 otsusega hageja alternatiivse nõude tuvastada, et

kinnisasi kuulub A.S. pärandvarasse väiksemas ulatuses kui pooles mõttelises osas ja V.S.

pärandvarasse suuremas ulatuses kui pooles mõttelises osas osaliselt. Maakohus tuvastas, et

kinnisasi kuulub A.S. pärandvara koosseisu 17% ulatuses ja V.S. pärandvara koosseisu 83%

ulatuses. Maakohus kandis kostja kinnistusraamatusse kinnisasja kaasomanikuna 17%

suuruses osas, kohustas kostjat andma vastav nõusolek ja asendas kostja tahteavalduse

kohtuotsusega. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis maakohus poolte endi kanda.

Hageja täpsustas 27. veebruaril 2024 oma nõuet ja palus tuvastada, et kinnisasi kuulub A.S.

pärandvara koosseisu 8,5% ulatuses või 29,5% ulatuses.

Hageja esitatud 2. veebruari 2022. a kinnistu hindamisakti kohaselt on kinnisasja väärtus 26.

jaanuari 2022 seisuga 223 000 eurot ja kinnistu hind eraldiseisvalt ilma hooneteta 131 000

eurot. Hoonete osa kinnistu väärtusest on ca 41%. Kostja esitatud 26. veebruari 2024

hindamisakti kohaselt oli kinnisasja turuväärtus hindamise ajal 134 000 eurot. Hoonestamata

kinnisasja väärtus oleks 88 000 eurot ehk hoonete osa kinnistu väärtusest on ca 34%. Hageja

esitatud 27. veebruari 2024 hindamisakti kohaselt oli kinnisasja turuväärtus hindamise ajal

221 000 eurot ja hoonestamata kujul 130 000 eurot. Hoonete osa kinnistu väärtusest on ca

41%.

Pärandvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb arvestada pärandvarasse kuuluvate esemete

väärtust tuvastushagi lahendamise aja seisuga. Kuivõrd kinnisasi omandati 1997. a tuleb asja

lahendamisel kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi kohaldada PKS1994 sätteid nii eseme kuulumisele

ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest

kõrvalekaldumise aluseid (PKS1994 § 19).

Hoonete juurde arvatud maa erastamiseks kasutati EVP-sid. Õigusvastaselt võõrandatud vara

hüvitamiseks määratud EVP-de puhul oli tegemist puudutatud isiku lahusvaraga. Tähtsust ei

oma, kuidas abikaasad maa erastamisel kinnistut käsitlesid. PKS1994 § 19 võimaldas

abikaasade ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist ja see õigus

laieneb ka nende pärijatele.

V.S. erastas ostueesõigusega hoonete juurde kuuluva maa 1997. a, tasudes ostuhinna 7398

krooni 7398 EVP-ga ning kinnisasja erastamise eest täiendavalt 2519 krooni, mis olid

ostueesõigusega erastamise kulud. Ostueesõigusega erastamise kulud, 2519 krooni, tuleb

lugeda tasutuks ühisvara arvelt. Seega oli A.S. osa maa erastamisel ca 13%.

Kui lähtuda hageja esitatud hindamisaktidest oleks enne V.S. ja A.S. abiellumist V.S.

kuulunud hoonete väärtuseks 41% kinnistu väärtusest ja kulutused kinnistule kanti 87%

ulatuses V.S. lahusvara arvelt. Kohus arvestab, et hageja leidis, et kinnistu on soetatud 83%

ulatuses V.S. lahusvara arvelt.

Kui lähtuda kostja esitatud hindamisaktist oleks enne V.S.ja A.S. abiellumist V.S. kuulunud

hoonete väärtuseks 34% kinnistu tänasest väärtusest. Samas tuleb arvestada, et kulutused

kinnistu erastamiseks kandis ca 87% ulatuses V.S..

Antud juhul on PKS1994 § 19 alusel 83% on õiglane osa, mille võrra tuleb pärandvara

jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda. Maakohus tuvastas, et kinnisasi

kuulub A.S. pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool, so 17% ulatuses.

Maakohus arvestas, et V.S. ja A.S. elasid nimetatud kinnistul koos ja majandasid seda ca 35

aastat. Kahtlemata panustas A.S. kinnistu majandamisse oma osaga kas rahalises väärtuses

või vastavalt abikaasade vahelisele kokkuleppele muus vormis.

Eelnimetatud 83% ei saa lugeda V.S. lahusvaraks. Jõustunud maakohtu 3. märtsi 2023

otsusega tuvastas kohus, et V.S. ja A.S. olid abielus 24. septembrist 1982 kuni A.S. surmani

23. aprillil 2017 ja nende varale kohaldus abikaasade ühisvara režiim, ühisvara ei ole jagatud.

Seega saab kohus tuvastada abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumise osa.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamise

osas ja teha uus otsus, millega tuvastada, et kinnisasi kuulub 50% ulatuses V.S. pärandvara

koosseisu ja 50% ulatuses A.S. pärandvara koosseisu, kanda kostja kinnistusraamatusse

kinnisasja kaasomanikuna kohtu tuvastatud proportsioonis ning kohustada kostjat andma

vastav nõusolek ja asendada kostja vastavasisulised tahteavaldused kohtuotsusega.

Menetluskulud jätta hageja kanda.

Maakohus leidis ekslikult, et 7398 EVP V. S.le kuulumise osas puudub vaidlus. EVP-d olid

V. S. nimele avatud kontol, kuid siiski A.S. ja V.S. ühisvara. V.S. ja A.S. abielu ajal

moodustatud kinnisasi kuulus abikaasade ühisvarasse.

V.S. ei omandanud EVP-sid õigusvastaselt omandatud vara kompensatsioonina. V.S. EVP-d

olid esialgu rahvakapitali obligatsioonid (RKO), mis olid samamoodi väärtpaberid

(maksevahendid), mida sai kasutada riigivara erastamiseks. RKO registri likvideerimisel oli

RKO-de omanikel võimalus konverteerida need EVP-deks. V.S. konverteeris tema omandis

olnud RKO-d EVP-deks ning omandas seeläbi 14 100 EVP-d.

PKS1994 § 15 lg 1 sätestas, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara,

samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see

abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. V.S. ei omandanud RKO-sid ei kinke

ega pärimise teel, mistõttu oli tegemist abikaasade ühisvaraga.

V.S. omandas RKO-dest ümber konverteeritud EVP-d ning RKO-d abielu ajal. Õigus RKO-d

omandada tekkis V.S.l abielu ajal. Seega oli tegemist ühisvaraga. EVP-de osas, mida kasutati

kinnisasja erastamisel tasumiseks, ei ole alust kõrvale kalduda abikaasade võrdsusest.

Varaühisuse puhul lähevad PKS § 25 järgi abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel

omandatud esemed ning abikaasade muud ühisvarasse kuuluvad varalised õigused, mh

varalised nõuded töötasule. V.S. abielu ajal omandatud RKO-sid kui varalisi õigusi, mis

tekkisid analoogiliselt töötasule, tuleb käsitleda A.S. ning V.S. ühisvara osana. Seetõttu tuleb

lugeda, et kinnisasi on erastatud abikaasade ühisvara arvelt. Eeltoodu tõttu tuleb tuvastada, et

A.S. ning V.S. pärandvarasse kuulub kinnisasjast 50%.

9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning

menetluskulude kostja kanda jätmist.

Asjaolust, et RKO-d konverteeriti EVP-deks abielu ajal, ei saa järeldada, et need

moodustavad ühisvara. Arvesse tuleb võtta ka seda, mille arvelt ja kuidas EVP-d on

omandatud. Eluruumide erastamise seaduse (EEL) § 10 lg 1 kohaselt anti Eesti Vabariigi

jurisdiktsioonile alluva territooriumi alalistele elanikele 1992. aasta 1. jaanuari seisuga välja

RKO-d tööstaaži alusel. Ühe tööaasta arvestuslik väärtus oli 300 krooni.

EVP-d omandas V.S. RKO-de konverteerimisel. V.S. töötas aastatel 9. jaanuar 1942 – 31.

juuli 1990, seega teenis V.S. 47 tööaastaga ajavahemikul 1942–1990 välja 14 100 RKO-d,

mis ta hiljem kandis üle EVP väärtpaberikontole. Seega teenis V.S. 47 tööaastaga välja 14

100 RKO-d, millest ainult 8 viimast aastat oli ta abielus.

Abielu ajal väljateenitud RKO-d moodustavad V.S.le kuulunud RKO-dest väikese osa. V.S.

teenis iga aastaga välja 300 RKO-d (14 100/47 = 300). Abielu ajal teenis V.S. 8 tööaastaga

välja 2400 RKO-d ja ülejäänud 11 700 RKO-d kuulusid V.S.le lahusvarana. Seega kasutati

kinnistu ostuks 83% V.S. lahusvara ja 17% abielu jooksul töötatud aastate eest teenitud RKO-

sid. RKO-d, mis V.S. omandas abielu kestel töötatud aastate eest, saavad moodustada V.S. ja

A.S. ühisvara, mitte ei kujuta endast ette A.S. panust kinnisasja soetamisse.

Riigikohus on leidnud, et abielu kestel omandatud EVP-d tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks,

kuid abikaasade ühisvara jagamisel saab kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale siis,

kui tööaastad on saadud abielueelse aja eest (RKTKo 10.11.2004, 3-2-1-126-04, p 20). 47-st

tööaastast olid abielueelsed 39 tööaastat ning abielu ajal kogunes tööaastaid kokku 8. Isegi kui

lähtuda sellest, et EVP-d olid V.S. ja A.S. ühisvara, tuleb ka EVP-de osas kõrvale kalduda

abikaasade võrdsuse põhimõttest, sest EVP-d on saadud olulises ulatuses (s.o 83%)

abielueelsete tööaastate eest.

Kinnistu on soetatud 83% ulatuses V.S. lahusvara arvelt. Järelikult tuleb kinnisasja

pärandvara koosseisu määrates PKS1994 § 19 lg 2 p 3 alusel abikaasade võrdsusest kõrvale

kalduda. Ühisvarasse saab kuuluda vaid 17% kinnistust ning A.S. pärandvara koosseisu pool

ühisvarast, s.o 8,5%.

10. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas,

millega maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ning uue otsuse tegemist, millega

jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt TsMS § 163 lg-t

1. Maakohtu selgituste kohaselt, kuna kohus rahuldas hageja alternatiivse nõude osaliselt, siis

on kohus hagi rahuldanud osaliselt ja seetõttu tuleb ka menetluskulude jaotamisel lähtuda

TsMS § 163 lg 1 I lausest. Kohtu järeldus on vastuolus TsMS § 163 lg 1 sisu ja eesmärgiga

ning hageja nõude rahuldamise tegeliku ulatusega.

Hageja esitas 2. augustil 2021 hagi, milles palus tuvastada, et kinnisasi ei kuulu A.S.

pärandvara hulka ning alternatiivse nõudena tuvastada, et kinnisasi kuulub pärandvara

koosseisu väiksemas ulatuses kui pool. Kohus rahuldas hageja alternatiivse nõude ning

tuvastas, et kinnisasi kuulub A. S. pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool, s.o 17%

ulatuses.

Riigikohus on leidnud, et menetluskulude jaotamisel ei ole alust lähtuda TsMS § 163 lg-st 1,

kui hageja saavutas alternatiivnõude rahuldamise tõttu kogu hagiga taotletud eesmärgi, kuigi

teine alternatiivnõue jäi rahuldamata (RKTKo 02.11.2018, 2-16-14924/58, p 19.2).

Käesoleval juhul on alternatiivse nõude rahuldamisega hageja oma eesmärgi saavutanud.

Kohus tuvastas, et kinnisasi kuulub A.S. pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool.

Riigikohtu praktika kohaselt saab kohus menetluskulude jaotuse puhul arvestada ka muid

asjaolusid, sh ka seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on

pooltel menetluses kulud tekkinud (RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751/184, p 31). Keskne

vaidlus – küsimus sellest, kas kinnisasja puhul esineb alus kalduda kõrvale PKS1994 § 19 alusel

abikaasade osade võrdsuse põhimõttest või mitte, lahenes hageja kasuks.

11. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

See, millisel TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral

menetluskulud jaotab, on kohtu diskretsiooniotsus.

Hagi esemeks oli tuvastusnõue, mitte rahaline hüve, ning seetõttu on küsitav, kas on võimalik

hinnata hagiavalduse alternatiivse nõude rahuldamise määra. 2. augustil 2021 esitatud

hagiavaldus ei sisaldanud ühtki konkreetset protsenti, milline peaks olema pärandvara

jagamise osakaal, kui kostja osa suurus on väiksem kui pool. Esmakordselt pakkus hageja

nägemuse proportsioonist välja 27. veebruari 2024 menetlusdokumendis – s.o pärast 2,5

aastat kestnud menetlust ja vahetult enne maakohtu teist otsust. Maakohus ei määranud

pärandvara protsente täpselt hageja pakutud osakaalus. Sellest lähtuvalt ei rahuldanud

maakohus hagiavalduse alternatiivset taotlust täielikult.

Hageja jättis tähelepanuta selle, et kostja esitas 12. augustil 2022 rahalise nõudega vastuhagi,

mille maakohus 3. märtsi 2023 otsuses täies ulatuses rahuldas. Maakohtu otsus on selles osas

jõustunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta maakohtu otsust. Ringkonnakohus

muudab osaliselt maakohtu põhjendusi ja täpsustab otsuse täidetavuse tagamiseks

resolutsiooni (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹). Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus jäävad

rahuldamata.

13. Maakohtu menetluses asja teistkordsel läbivaatamisel esitas hageja kui V.S. (surnud

abikaasa) pärija tuvastushagi, nõudega tuvastada, et kinnisasjast XXX-i, kuulub A.S.

pärandvarasse kas 8,5% või alternatiivselt 29,5%. Nõude rahuldamise eeldusena tuli

pärandvara koosseisu määrates abikaasade ühisvara jaotamisel kalduda kõrvale abikaasade

osade võrdsusest enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS 1994) § 19 lg-s 2

märgitud alustel.

Maakohus leidis, et abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumine on põhjendatud ja

tuvastas, et A.S. pärandvarasse kuulub vaidlusalusest kinnistust 17%.

Seejuures jättis maakohus arvestamata, et sisuliselt soovis hageja alternatiivse nõudena

ühisomandi lõpetamist ja kinnisasja jagamist pärijate kaasomandiks. Kaasomanike

kandmiseks kinnistusraamatus registriosa II jakku tuleb märkida, et kinnistu on kaasomandis

ning kaasomanike osade suurus, mida väljendatakse hariliku murruna.

Ringkonnakohtu hinnangul saab hageja taotlust mõista kui ühisomandi lõpetamise taotlust

kinnisasja kaasomandiks jagamise teel, mille saavutamiseks on hageja taotlenud tuvastada

kostja kohustus anda tahteavaldused omandi vastavalt üleandmiseks ja registrikande

muutmiseks. Ringkonnakohus täpsustab selles osas otsuse resolutsiooni.

14. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles leiab, et maakohus luges valesti maa

ostueesõigusega erastamisel EVP-dega tasutud 7398 krooni V.S. lahusvaraks. Muid asjaolusid

ega põhjendusi, mistõttu maakohtu otsus tuleks tühistada, kostja esile ei toonud. Kostja on

seisukohal, et kinnisasi osteti ühisvarasse kuuluvate vahendite eest ja see annab aluse

maakohtu määratud pärandvara proportsiooni muuta ja tuvastada, et A.S. pärandvarasse

kuulub kinnisasjast 50%.

15. Asjas ei ole vaidlust, et V.S. omandas hooned (praegu kinnistul XXXXXX XXX) enne

abielu.

Abielu ajal, 29. jaanuari 1997 sõlmis V.S. maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu, mille

kohaselt oli V.S. maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt maareformiseaduse § 22

lg 1 järgi. Sama lepingu järgi tasus V.S. 7398 krooni erastamisväärtpaberitega Lääne- Viru

Maavalitsuse EVP arvele. Lisaks tasuti maa erastamisel 2519 krooni. Kokku tasuti maa

erastamise eest 9917 krooni.

Maakohus tuvastas ja selles osas ei ole apellatsiooniastmes vaidlust, et ostueesõigusega

erastamise kulud 2519 krooni tuleb lugeda kuludeks, mis tasuti ühisvara arvelt.

16. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles maakohus tuvastas, et

õigusvastaselt võõrandatud vara hüvitamiseks määratud EVP-d olid V.S. lahusvara.

Õige on kostja seisukoht, et abielu kestel omandatud EVP-d tuleb lugeda abikaasade

ühisvaraks. Seega kuulusid ka 7398 EVP-d, mida V.S. maa erastamisel kasutas, abikaasade

ühisvara hulka. Kuid nagu hageja õigesti märkis, esineb praeguses asjas alus kõrvale kalduda

abikaasade osade võrdsusest arvestades, et V.S. sai EVP-d RKO-de aluseks olnud tööaastate

eest, mis olid olulises osas saadud enne abielu. Riigikohus on leidnud, et abielu kestel

omandatud EVP-d tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks, kuid abikaasade ühisvara jagamisel

saab kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale siis, kui tööaastad on saadud abielueelse

aja eest (RKTKo 10.11.2004, 3-2-1-126-04, p 20).

16. Asjas ei ole vaidlustatud hageja väidet, et V.S. 47-st tööaastast olid abielueelsed 39

tööaastat ning abielu ajal kogunes tööaastaid lisaks 8. Üks RKO oli võrdne ühe tööaastaga,

mille arvestuslik väärtus oli 300 krooni, mis konverteeriti EVP-deks suhtega 1 EVP võrdus

üks kroon. Isegi kui lähtuda sellest, et EVP-d olid V.S. ja A.S. ühisvara, tuleb ka EVP-de osas

kõrvale kalduda abikaasade võrdsuse põhimõttest, sest kinnisasja erastamisel kasutatud EVP-

d olid V. S.l saadud olulises ulatuses abielule eelnevate tööaastate eest.

V.S.l oli 14 100 väärtuses RKO-sid, mis ta kandis üle EVP väärtpaberikontole. Nendest

abielu ajal teenis V.S. 8 tööaastaga 2 400 RKO-d ja ülejäänud 11 700 RKO-d olid välja

teenitud abielu eelsel ajal.

17. Ringkonnakohus leiab, et enne abielu kogunenud tööaastad ja nende alusel väljaantud

RKO-d kuulusid V.S. lahusvara hulka, kuni need kanti EVP kontole ja nad muutusid

ühisvaraks. Seega on hageja tõendanud, et V. ja A.S. ühisvarasse kuulunud XXXXXX

kinnisasja puhul on alus kõrvale kalduda abikaasade võrdsuse põhimõttest, arvestades

kinnisasja omandamiseks kasutatud V.S. tööaastate eest saadud EVP-sid. Kostja seisukoht, et

kuna EVP-d tuleb lugeda ühisvaraks, siis olid abikaasade osad võrdsed, ei ole õige.

Asjas on tuvastatud, et V.S.le kuulusid abielueelselt kogunenud tööaastate eest arvestatud

RKOd, mis konverteeriti EVP-eks väärtusega 11 700 krooni ja sellest kasutas V.S. maa

erastamisel 7398 krooni.

Maakohus leidis õigesti, et esineb alus abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda.

Maakohus tuvastas, et A.S. pärandvarasse kuulub 17% kinnisasjast. Maakohus arvestas

kõrvalekaldumise ulatuse tuvastamisel, et V.S.le kuulusid enne abielu hooned vallasvarana,

mistõttu on olulised kinnisasja hindamisaktid, kus hinnati kinnisaja hoonetega ja ilma, samuti

sellega, et kinnisasja ostmiseks kasutatud ühisvarasse kuulunud EVP-de aluseks oli olulises

ulatuses V.S. abielueelsed tööaastad.

Hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud ja kinnitab ka apellatsioonkaebuses, et nõustub

maakohtu määratud proportsiooniga. Kuna kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

maakohtu määratud pärandvara proportsiooni muuta, siis jätab ringkonnakohus maakohtu

otsusega määratud kaasomandi osade suuruse muutmata.

18. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti

TsMS § 163 lg-t 1, kui jättis menetluskulud poolte endi kanda.

TsMS § 163 eesmärk on tagada õiglane menetluskulude jaotus (vt Riigikohtu 20. detsembri

2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-2709/212, p 12).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole menetluskulude jaotamisel diskretsioonipiire

ületatud. Maakohus on põhjendanud, millistel kaalutlustel on õiglane praeguses asjas jätta

menetluskulud poolte endi kanda. Nii juhtis maakohus õigesti tähelepanu sellele, et hageja

esmane nõue – tuvastada, et kinnisasi kuulub tervikuna V.S. pärandvara koosseisu – jäi

rahuldamata ja rahuldamisele kuulus hageja alternatiivne nõue, milles maakohus tuvastas

pärandavara osa suuruse, kuid seda erinevalt hageja nimetatust.

Üldjuhul, kui kohus menetleb mõlema poole hagi, siis on põhjendatud menetluskulud jaotada

eraldi mõlema hagi rahuldamise ulatuse järgi. Kuid praeguses asjas esitasid pooled

vastastikku pärandvaraga seonduvad nõuded, ühe poole hagi rahuldati ning teise poole hagi

rahuldati osaliselt, seetõttu oli põhjendatud menetluskulude ühtne jaotamine TsMS § 163 lg 1

alusel. Ringkonnakohtu arvates saab täiendava asjaoluna arvestada ka sellega, et hageja

esitatud nõude sõnastus oleks kohtulahendi resolutsiooni kantuna toonud kaasa täitmise

probleemid.

19. Ringkonnakohus jätab nii apellatsioonkaebuse kui vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata

ja menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)