4-25-2759/18 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

4-25-2759

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. september 2025.a, Pärnu

Väärteoasja number

4-25-2759 (2670,25,002756)

Kohtunik

Kohtuistungi sekretär

Tambet Grauberg

Anneli Harjus

Väärteoasi

Kaebuse esitaja

Kaitsja

Kohtuväline menetleja

Kaspar Hundi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne

prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi II eriasjade

uurija Mari Tetsmanni 27.06.2025.a üldmenetluse otsusele

väärteoasjas nr 2670,25,002756

Kaspar Hunt, isikukood 38006284235; elukoht: X, e-post: X

Vandeadvokaat Indrek Sirk,

Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu

politseijaoskond, esindaja Mari Tetsman

RESOLUTSIOON

Juhindudes LS § 224 lg 1, lg 3 p 2, VTMS § 2, § 132 p 2, §

133-135, kohus otsustas:

1. Rahuldada Kaspar Hundi kaebus osaliselt.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna

menetlusgrupi II eriasjade uurija Mari Tetsmanni poolt 27.06.2025.a koostatud

üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2670,25,002756 osaliselt ning tühistada Kaspar

Hundile LS § 224 lg 3 p 2 alusel lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmine 3

kuuks, jättes lisakaristuse kohaldamata.

3. Rahatrahv 584 eurot tasuda Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB,

arvele EE932200221023778606 Swedbank, arvele EE701700017001577198 Luminor Bank või

arvele nr EE777700771003813400 LHV Pank AS. Kohustuslik on märkida viitenumber

10220255045091. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue

tasutakse. Rahatrahv tasuda 45 päeva jooksul arvates päevast, kui kohtuotsus tehti

kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadavaks. Eelnimetatud tähtaja möödumisel

rahatrahvi mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega.

4. VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 180 lg 1 alusel jätta menetluskulud Kaspar Hundi enda kanda.

5. Kohtuotsus saata kaebuse esitajale, tema kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale

Edasikaebamise kord

VTMS § 156 lg 1 sätestab, et kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta

1 (12)

4-25-2759

sellest kirjalikult teatama Pärnu Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa

kuulutamisest. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. VTMS § 155 lg-st 2 tulenevalt tuleb kaebajal

kassatsiooni esitamiseks kasutada advokaadi abi.

Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele

tutvumiseks kättesaadav 08.10.2025.a kell 15.00 Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja kantselei kaudu.

Asjaolud ja menetluskäik

Antud väärteoasjas on koostatud 22.05.2025 väärteoprotokoll selle kohta, et Kaspar Hunt 22.05.2025

kell 08:58, X tn X maakonnas, juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli

alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,10 mg/l. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,15 mg/l, ±0,05

mg/l. Antud teoga rikkus Kaspar Hunt Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 69 lg 3 nõuet, pannes sellega

toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 224 lg 1 järgi.

Menetlusalune isik on esitanud vastulause, mille kohaselt avaldab juhtunu pärast kahetsust ning palub

juhtimisõigust mitte ära võtta kuna vajab seda tööalaselt.

27.06.2025.a üldmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2670,25,002756 on määratud kohtuvälise

menetleja poolt Kaspar Hundile eelpoolnimetatud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 1 alusel

karistuseks rahatrahv rahatrahvi 73 trahviühiku ulatuses, s.o 584 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel

lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks.

Kaebuse sisu

Kaspar Hunt tunnistab oma rikkumist ja kahetseb sügavalt. Menetlusalusel isikul on varasem kogemus

samalaadsest olukorrast, kus ta oli ületanud alkoholi piirmäära. Ta tegi sellest järeldused. Eelmisel

õhtul ehk 21.05.2025 oli menetlusalune isik tarbinud alkoholi, kuid ta lõpetas alkoholi tarbimise kella

22 paiku ning läks magama südaöö paiku. Hommikul oli enesetunne hea ning ta ei tundunud mitte

mingeid joobe tunnuseid. Kaspar Hunt ei peatatud liiklusrikkumise või ebakindla sõidustiili pärast, vaid

seetõttu, et politsei andmebaasis oli märge selle kohta, et tema autot tuleb kontrollida seoses varasema

rikkumisega.

Tuvastatud alkoholikogus oli 0,10 mg/l, st juhile lubatud piiri ületas Kaspar Hunt 0,01mg/l. Kui

tulemus oleks olnud 0,09 mg/l, siis ei oleks üldse tegemist olnud väärteoga ja Kaspar Hunt oleks

võinud edasi sõita. See ei olnud tahtlik rikkumine, vaid Kaspar Hunt tõepoolest ei teadnud, et tema

organismis on veel alkoholi. Vältimaks tulevikus selliste olukordade kordumist hankis Kaspar Hunt

endale nüüd alkomeetri.

Kohtuväline menetleja on oma otsuses viidanud, et Kaspar Hunt pani teo toime kaudse tahtlusega, kuna

eelmisel õhtul alkoholi tarbinuna pidi ta möönma, et ei pruugi olla järgmisel hommikul olla juhile

lubatud seisundis. Kaebaja sellega ei nõustu. Kaspar Hunt on andnud ütlusi, et lõpetas alkoholi

tarvitamise ca 10 tundi enne sõitma asumist, magas tavapärase une ning tundis ennast hommikuna

kainena. Kaudse tahtluse kvalifitseerimiseks (KarS § 16 lg 4) peab isik pidama võimalikuks

süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ja seda möönma. Kaspar Hunt ei pidanud võimalikuks

seda, et järgmisel hommikul pärast magamist on tal veel alkoholi organismis. Isegi kui ta seda oleks

pidanud võimalikuks, siis ei möönnud ta seda, vaid kergemeelsuse definitsiooni järgi tähelepanematuse

või kohusetundetuse tõttu lootis seda vältida (KarS § 18 lg 2). Kaitsja on seisukohal, et Kaspar Hunt

pani väärteo toime hooletusest, st KarS § 18 lg 3 kohaselt olukorras, kui ta ei teadnud

süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku

suhtumise korral pidanud ette nägema. Puudub igasugune alus väita, et Kaspar Hunt möönis seda, et ta

on veel juhile keelatud seisundis. Möönmist ei saa järeldada üksnes sellest, et eelmisel õhtul on

2 (12)

4-25-2759

tarvitatud alkoholi. Selleks peavad esinema veel mingid asjaolud, näiteks suur alkoholi kogus

organismis, ebakindel sõidustiil vmt. Möönmisega võib olla tegemist ka siis, kui alkoholi tarvitamisest

on möödunud lühike ajavahemik või inimene tunneb end tervislikus mõttes teistmoodi kui kainena.

Eelnev analüüs subjektiivsete tunnuste üle on oluline hindamaks menetlusaluse isiku süü suurust ja

sellega seoses tema suhtes kohaldavate sanktsioonide rangust. Kui tegu on toime pandud

ettevaatamatusest, siis on karistusliigi ja karistusmäära kohaldamisel kohtuväline menetleja olnud

põhjendamatult range. Tuletan veelkord meelde, et Kaspar Hunt ei olnud joobeseisundis, mis

korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu

joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või

muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Kaspar Hunt ületas juhile

lubatud alkoholi piirmäära selle kõige minimaalsemas määras – mingeid alkoholi tarvitamisest tingitud

tunnuseid tema käitumises ei avaldunud.

Kaitsja on seisukohal, et viide Riigikohtu praktikale seoses joobeseisundis juhtide ja alkoholi piirmäära

ületanud juhtide juhtimisõiguse äravõtmisega ei ole antud juhul asjakohane. Seda seetõttu, et

Riigikohus on oma lahendites pidanud otstarbekaks juhtimisõiguse äravõtmist isikutelt, kes on

tahtlikult sellises seisundis mootorsõidukit juhtinud. Riigikohtu lahendid on juhtumite kohta, kus

tegemist oli nn kriminaalse joobega või ületati alkoholi piirmäära olulisel määral, st LS § 224 lg 2

järgi. Eelnev ei tähenda loomulikult seda, et juhtimisõiguse äravõtmine antud juhul oleks keelatud või

ebaseaduslik. See on kohtuvälise menetleja ja kohtu diskretsiooniõigus, mitte automaatne järelm ühes

või teises suunas. Kaitsja on seisukohal, et antud juhul täidab ka rahatrahv oma eesmärke, kuna

menetlusalune isik on juba astunud samme, et selliseid juhtumeid rohkem ei juhtuks. Seekordne

alkoholi piirmäära ületamine oli ka minimaalne, st ei olnud tahtlik.

Menetlusalune isik juhib üksinda väikest ettevõtet, kus ta on samaaegselt ettevõtte juht, töödejuhataja,

varustaja ja müügiesindaja. Kuna tegemist on ehitusettevõttega, siis on võimatu kõiki ülesandeid täita

omamata juhtimisõigust. Vajalik on sõita objektidele (mis ei asu ühistranspordiga ligipääsetavates

kohtades) ning toimetada sinna ka tööriistu ja materjale (ka see on võimatu ühistranspordiga). Autojuhi

palkamine ei ole mõeldav, kuna tööaeg ei ole piiritletav ühe inimese normtundidega ning ettevõttel

puudub selleks ka rahaline võimekus. Otsealluvuses on 4 inimest, kuid hooajaliselt (katusetööde

hooaeg on kevadest sügiseni) on alltöövõtjaid 10-14 meest üle Eesti.

Kaspar Hundi töötasu on 1750 eurot kuus (neto), kuid tema igakuised kulud on üsna suured: Kodu

väikelaen 267,20; kodu kapitalilaen 105,91; kodukindlustus 29,09; Telia 110,42; liising (koos

kindlustustega) 257,31; Eesti Energia 187,83.- (viimase 6 kuu keskmine); Eesti Keskkonnateenused

4,06

Kui Kaspar Hunt ei saa oma tööd teha, siis kaotab ta olulise osa oma sissetulekust ning jääb

makseraskustesse. Olulist mõju avaldab ka see, et ta elab väljaspool linna, st tööle jõudmine on

raskendatud. Kaspar Hundi ülalpidamisel on ka 11-aastane ja 21-aastane laps. Vanem laps õpib veel,

mistõttu on ka tema vanemate ülalpidamisel.

Eelnev on oluline hindamaks menetlusaluse isiku suhtes kohaldatavat sanktsiooni. Juhtimisõigust

omamata kannatab väga olulisel määral Kaspar Hundi enda ja tema lähedaste isiklik elu ning tööalane

võimekus.

Liiklusseadus võimaldab kohaldada karistusena nii rahatrahvi kui juhtimisõiguse äravõtmist. Kaitsja

on seisukohal, et juhtimisõiguse äravõtmine ei ole antud juhul vajalik, piisab rahatrahvist.

16.05.2017 kohtuotsusega nr 3-1-1-18-17 tühistas Riigikohus väärteoasjas juhtimisõiguse lisakaristuse

isikul, kelle väljahingatavas õhus oli 0,73 mg/l. Kõigest 0,02 mg/l rohkem oleks toonud sellele isikule

3 (12)

4-25-2759

kaasa kriminaalvastutuse. See on kõrgem alkoholisisalduse piirmäära ületamine kui menetlusalusel

isikul. Otsuses on märgitud järgmist:

13. Kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista

KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks

on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse

mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat,

vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine

juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla

ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb

arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes

seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel

tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada

juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete

vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1- 122-13, p 9 ja nr 3-1-1-59-

15, p 12).

14. R. Vesklale kohaldatud lisakaristust on põhjendatud peamiselt üldpreventiivsete kaalutlustega.

Samasugustele kaalutlustele on kohtuväline menetleja juhtimisõiguse äravõtmise vajaduse

põhjendamisel tuginenud ka kassatsioonivastuses. Seega on tuvastatud toimepanija keskmisest suurem

süü, mis on lisakaristuse kohaldamise üks eeldus, kuid puuduvad eripreventiivsed kaalutlused, millega

saaks õigustada juhtimisõiguse äravõtmist konkreetselt isikult.

Kohtuotsuses nr 3-1-1-122-13 on Riigikohus leidnud järgmist:

11. Iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine. Nii sisaldab LS § 224 lg 3 ka eraldi alapunkte lisakaristusena

juhtimisõiguse äravõtmise määrade kohta vastavalt sellele, kas isikut on varem nimetatud paragrahvis

sätestatud väärteo eest karistatud või mitte. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise

esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul

lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks

loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole

lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu

olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku

süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu

suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest

suuremaks.

Viidatud Riigikohtu lahendite nr 3-1-1-122-13 ja 3-1-1-18-17 valguses on olulisim asjaolu, kas on

vajalik isiku kõrvaldamine liiklusest edasiste rikkumiste ärahoidmiseks. Riigikohus on 17.10.2024

lahendi nr 1-22-6248 punktis 23 leidnud, et Lisakaristus on üks osa karistusest ning mõistetud

põhikaristus ja lisakaristus kogumis ei tohi ületada teo toimepanija süü suurust (RKKK 22.03.2019, 1-

17-9941/80, p 16; 18.06.2015, 3-1-1-59-15, p 13; 28.10.2016, 3-1-1-75-16, p 9). 18.06.2015 Riigikohtu

lahendis 3-1-1-59-15 on analüüsitud mitme karistusliigi kohaldamisel süü suuruse arvestamist kogumis

järgmiselt:

12. Lisakaristus on üks osa karistusest ning menetleja peab ka seda mõistes või määrates lähtuma teo

toimepanija süüst. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega,

ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü

suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-

4 (12)

4-25-2759

1-122-13, p 9). 13. Kolleegiumi hinnangul on maakohus E. Ubale lisakaristuse mõistmist põhjendades

tuginenud peamiselt üldpreventiivsetele kaalutlustele. Maakohus on küll tuvastanud õigesti keskmisest

suurema teosüü, mis annab aluse lisakaristuse kohaldamiseks, kuid tema otsusest ei nähtu

eripreventiivseid kaalutlusi, mille tõttu tuleb E. Ubalt juhtimisõigus ära võtta kuueks kuuks. Sealjuures

ei saa viidata sellele, et purjuspäi autoga sõitmine näitab sõidukijuhi üleolevat suhtumist

liikluseeskirjadesse, nagu maakohus praegu teinud on. Sõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi

piirmäära ületades ongi seadusandja ette näinud karistuse, mistõttu ei saa karistusnormile vastavat

käitumist heita rikkujale ette tema karistuse suuruse puhul. Nii nagu kohtuväline menetleja, on ka

maakohus tuvastanud, et E. Uba kahetseb oma tegu. Lisaks tuleb arvestada, et põhikaristusena sama

pikaks ajaks juhtimisõiguse äravõtmine vastaks keskmisele teosüüle. Olukorras, kus toimepandud

väärteo eest on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine nähtud ette ka põhikaristusena, isikule on

põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed

kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks selle keskmises määras, ei saa E. Ubale mõistetud

lisakaristuse pikkust lugeda tema süüle vastavaks. Kolleegium on seisukohal, et mõistetud põhikaristus

ja lisakaristus kokku ületavad praegusel juhul E. Uba süü suurust. LS § 224 lg-le 2 vastava teo toime

pannud isiku süü võib olla märksa suurem kui E. Ubal praeguses asjas. Nii on võimalik ületada

alkoholi lubatud piirmäära veel suuremas ulatuses, samuti on LS § 224 lg-s 2 sätestatud tegu toime

pannes võimalik ohustada, häirida või takistada liiklust või ohustada inimeste elu, tervist, vara või

keskkonda.

Käesoleval juhul on määratud põhikaristust ¾ ülemmäärast ning kohaldatud ka lisakaristust. Samas on

tegemist minimaalse võimalik piirmäära ületamisega ning isik on avaldanud ka kahetsust. Sellises

olukorras sanktsiooni keskmisest oluliselt suurema karistuse määramine ei ole proportsionaalne.

Eeltoodule tuginedes ja juhindudes VTMS § 132 palub kaitsja: 1. tühistada otsus väärteoasjas nr

2670,25,002756 määratud karistuse osas ja teha uus otsus, millega: 2. kohaldada karistusena üksnes

rahatrahvi vähendades rahatrahvi suurust, 3. mitte kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist.

Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele

Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele täies mahus vastu.

Kaebuses ei eitata menetlusaluse isiku süüd, seega fakt, et Kaspar Hunt pani toime temale süüks

arvatud LS nõude rikkumise ei vaja eraldi tõendamist.

Kohtuväline menetleja on väärteoasjas tehtud otsuses piisava põhjalikkusega põhjendanud karistuse

mõistmisel olulisi asjaolusid menetlusaluse isikule karistuse määramisel, jääb oma põhjenduste juurde

ning neid asjaolusid siinkohal täies mahus ei korda.

LS § 224 lg 1 karistusraamideks on rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmine kuni kuue kuuni. LS § 224 lg 3 p 2 võimaldab lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist

kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Seega on seadusandja juba LS § 224 lg esmakordse

rikkumise eest näinud võimalust karistusliigi valikul juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et

kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega

konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks

(prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist)

arvestama ka süüdlase isikut. Karistusregistri andmetel on menetlusalusel isikul üks kehtiv

väärteokaristus LS 224 lg 1 järgi, kuid sellele vaatamata pani menetlusalune isik ainult neli kuud

hiljem toime uue samalaadse liiklussüüteo.

Kaspar Hundi süü suuruse sisustamisel arvestas kohtuväline menetleja asjaolu, et menetlusaluse isiku

5 (12)

4-25-2759

poolt toime pandud väärtegu jäi küll LS § 224 lg 1 teoraamide algusesse, kuid seejuures esinesid

tunnistaja ütlustele tuginevalt Kaspar Hundil välised tunnused, mis viitavad alkoholi tarbimisest

tingitud seisundile- alkoholi lõhn suust. Samuti pani Kaspar Hunt teo toime X linnas tööpäeval

hommikupoolsel ajal, mil inimesi liigub tänavatel teadupärast rohkem, suundutakse tööle, kooli ja

lasteaeda. Eeltoodust lähtuvalt, ning arvestades ka , et tegemist on korduvrikkumisega on kohtuväline

menetleja seisukohal, et menetlusaluse isiku süü suurus on oluliselt üle keskmise, kohtuväline

menetleja on arvestanud kahetsust karistust kergendavana mistõttu on seda arvestatud nii põhi- kui ka

lisakaristuse määramisel. Sealjuures määrati lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine suuresti

eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt, kuid loomulikult täidab see ka üldpreventiivseid eesmärke.

Karistuse määramisel arvestas kohtuväline menetleja menetlusaluse isiku süü suurust, varasemat

liikluskäitumist ja asjaolu, et eelnev karistus ei ole piisavat mõju avaldanud ning ta jätkab liiklusalaste

õigusrikkumiste toimepanemist. Seega leidis menetleja, et ainult rahatrahvi määramisel ei ole isiku

õiguskuulekusele suunamisel perspektiivi ja kohaldas lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse

äravõtmist. Sealjuures arvestas kohtuväline menetleja rahatrahvi määramisel ka kehtivat kohtupraktikat

millest lähtuvalt ei saa karistus järgneva samalaadse rikkumise eest muutuda kergemaks.

Kohtuvälisele menetlejale jääb arusaamatuks kaebuses esinev väide nagu oleks Kaspar Hunt astunud

samme, et selliseid juhtumeid rohkem ei juhtuks. Kui kaebaja peab sellega silmas asjaolu, et

menetlusalune isik ostis nüüd endale alkomeetri ei pea kohtuväline menetleja seda piisavaks

meetmeks, sest seda peab ka kasutama. Menetlusalune isik on andnud ütlusi, et ta oleks pidanud enne /

juhtima asumist/ veenduma, et on piisavalt kaine. Seda ta siiski ei teinud kuigi oli õhtul tarvitanud kuni

viis pindist (0,568 l) õlut. Samuti tekib küsimus, miks menetlusalune isik alles nüüd, kui ohus on tema

juhtimisõigus meetmeid tarvitusele võtma hakkab. Seda oleks pidanud tegema juba peale esimest

karistust. Selline menetlusaluse isiku suhtumine näitabki, et käesolevas asjas ei saa piirduda ainult

rahatrahviga kuna see ei ole ka varem isikut mõjutanud.

Karistus sellise liiklusalase väärteo eest isikule, keda on eelnevalt karistatud samalaadse teo

toimepanemise eest, peab olema mitte ainult menetlusaluse isiku poolt ratsionaalselt tajutav, vaid ka

emotsionaalselt läbielatav, tema tundeid ja püüdlusi tabav ning neid positiivses suunas mõjutav.

Lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmine (käesoleval juhul miinimummääras) on vajalik, et

isik teeks oma käitumisest tõsised järeldused ning suhtuks liiklusesse edaspidi lugupidavalt ja hoolivalt.

Juhtimisõigus on eriõigus ja selle äravõtmine on eelkõige suunatud nii menetlusaluse isiku enda kui ka

teiste liiklejate ohutuse tagamisele, omades sealjuures ka eripreventiivset iseloomu. Juhtimisõiguse

omandamise eelduseks on asjaolu, et juhtimisõiguse saab isik, kes tunneb liiklusseadust, mistõttu peab

menetlusalune isik teadma ka seda, et nende nõuete rikkumise eest võidakse teda karistada

liiklusseaduse sätete kohaselt sellise rangusega, mis võib halvendada tema majanduslikku või eraelulist

olukorda. Seega peab mootorsõidukijuht ise tegema kõik selleks, et järgida liiklusnõudeid väga täpselt,

säilitades sellega nii juhtimisõiguse kui ka rahalised vahendid. Kui isik ise ei soovi või ei suuda

kohandada enda liikluskäitumist kehtivate liiklusnõuetega kooskõlas olevaks, siis tuleb ta juhtimiselt

kõrvaldada ning välistada ajutiselt tema osalemine liikluses mootorsõidukijuhina, kuivõrd ta on oma

suhtumiselt ja käitumiselt teistele liiklejatele ohtlik.

Kaebusest nähtuv väide, et menetlusalune isik elab linnast väljas ja seetõttu on tema tööle jõudmine

raskendatud on otsitud ning ei vasta tõele. Pigem ei ole linnalähedases asulas elades ühistranspordiga

liiklemine nii mugav kui isikliku sõiduautoga. Karistus ei peagi olema kandjale mugav ega kerge

kanda. Kohtuväline menetleja leiab, et ajutine ja üsna lühiajaline ebamugavus töö- ja pereasjade

korraldamisel ei saa olla põhjuseks lisakaristuse tühistamisele.

Kõike eeltoodut arvesse võttes on menetleja seisukohal, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü ning üld- ja

eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks kaebuse esitaja liiklusest kõrvaldamiseks

6 (12)

4-25-2759

väärteootsuses kohaldatud määras mistõttu ei ole kohtuvälise menetleja hinnangul õigustatud kaebuses

välja toodud palve muuta menetlusalusele isikule määratud karistust.

Juhindudes eeltoodust ning VTMS § 132 p 1 palun jätta kohtuvälises menetluses tehtud otsus muutmata

ja kaebus rahuldamata.

Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil

Kohtuistungil kaebuse esitaja ja tema kaitsja jäid kaebuses toodud seisukohtade juurde.

Kohtuvälise menetleja esindajad tugines kaebusele esitatud kirjalikus vastuses toodud seisukohtadele

ning leidsid, et kaebaja süü antud väärteorikkumiste toimepanemises on tõendatud, väärteoasjas tehtud

otsus on seaduslik, järgitud on väärteomenetlusõigust ning palusid jätta otsuse muutmata ja kaebuse

rahuldamata.

Pärnu Maakohtu seisukoht

1. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ja selle lisadega, samuti kohtule edastatud

väärteotoimikuga ja täiendavate tõenditega, kuulanud ära menetlusaluse isiku ning tunnistaja ütlused ja

kohtuvälise menetleja esindajate seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale.

2. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses,

sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud

faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud

küsimused. VTMS §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Käesolevaga kohus

ei tuvastanud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Otsuse tegija on otsuses põhjendanud, milliste

tõenditega ja miks ta loeb menetlusaluse isiku poolt rikkumise tõendatuks.

3. Antud väärteoasjas on koostatud 22.05.2025 väärteoprotokoll selle kohta, et Kaspar Hunt 22.05.2025

kell 08:58, X tn, X maakonnas, juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli

alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,10 mg/l. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,15 mg/l, ±0,05

mg/l. Antud teoga rikkus Kaspar Hunt LS § 69 lg 3 nõuet, pannes sellega toime väärteo, mis on

kvalifitseeritav LS § 224 lg 1 järgi.

4. Menetlusaluse isik oma ütlustes 17.09.2025 kohtuistungil alkoholi piirmäära ületavas seisundis

sõiduki juhtimist väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas ei eita, selgitades vaid, et ei teadnud, et

alkohol on veel organismis. Alkoholi tarvitas K. Hunt eelmisel päeval kuni kella 22:00-ni, jõi kuni viis

pudelit õlut. Hommikul kodu juures autorooli istudes oli enesetunne hea. Oli kindel, et võib sõita, sest

miski ei viidanud joobe esinemisele. Sõi enne sõitu natuke ja jõi kohvi, tegi esmased

hügieenitoimingud. Tunnistab kohtule, et pani ka jaanuarikuus 2025 toime sama väärteo, kuid selgitab,

et asjaolud olid siis teised, sest unetunde oli vähem alkoholi tarbimise ja sõitma asumise vahel.

Juhtimisõigus on hädavahalik menetlusalusele isikule, et sõita töö tõttu erinevate ehitusobjektide vahel.

Kahetseb juhtunut ja muretses endale alkomeetri, et enam selliseid olukordi ei esineks.

5. Politseiametnikust tunnistaja L.Z kirjeldab kohtuistungil sündmust järgnevalt. 22.05.2025 oli

teenistuses. Politseisõidukile liikus X tn vastu Ford Transit, millele andmebaasist kontrollides ilmus

märge „joobeseisundi kontroll“. Sõidukit otsustati kontrollida. Juhiks osutus Kaspar Hunt. Suheldes oli

autojuhi suust rääkimise ajal tunda alkoholilõhna ning tema nägu oli punane. Indikaatorvahendi näit oli

0,18 mg/l kohta. Politseimajas teostati tõendusliku alkomeetriga joobeseisundi kontroll vastavalt K.

Hundi enda nõusolekule. Lõpptulemus näitas 0,10 mg/l kohta alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus.

Juht tunnistas, et on ka varem sama rikkumisega vahele jäänud.

6. Vaidlust ei ole faktis, et Kaspar Hunt juhtis 22.05.2025 kell 08:58, X maakonnas, mootorsõidukit

Ford Transit Custom. Seda asjaolu kinnitavad nii Kaspar Hundi kui ka tunnistaja L.Z kohtuistungil

7 (12)

4-25-2759

antud ütlused. Vaidlust ei ole ka selles, et Kaspar Hunt juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris

väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,10 mg/l. Sedagi asjaolu kinnitavad nii K.

Hundi ning tunnistaja L.Z kohtuistungil antud ütlused, aga ka tõendusliku alkomeetri väljatrükk ja

sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus.

7. Täpsemalt eeltoodud tunnistaja ütlustega haakub tõendusliku alkomeetri väljatrükk, mille kohaselt

mõõtis politseiametnik Kertu Liis Järvmägi 22.05.2025.a kell 09.12-09.16 Kaspar Hundi

väljahingatavas õhus alkoholisisaldust tõendusliku alkomeetriga (mõõteseadmega) Dräger Alcotest

9510 EE (taatlustunnistus TTRC-25/00018), mille lõplik lugem oli 0,15 mg/l, laiendmääramatus +/-

0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,10 mg/l. Alkomeetri järgmiseks hooldusajaks on väljatrükil märgitud

31.08.2025. Seega mõõdeti K. Hundil esinevat alkoholijoovet alkomeetriga, mille järgmine

hooldustähtaeg ei olnud veel saabunud ning eelnev taatlus kehtis, mistõttu ei ole alust kahelda antud

mõõteseadme näidu õigsuses. Seetõttu on tõendamist leidnud, et K. Hunt oli 22.05.2025 kella 08:58

paiku lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis ning tema 1 liitris väljahingatavas õhus oli

alkoholisisaldus vähemalt 0,15 mg. Tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest keeldumise

võimalust on menetlusalusele isikule selgitatud ning selle kohta võetud alkomeetri kasutamise

protokolli ka kontrollile allutatud isiku allkiri (vt väärteotoimiku lk 9). Vormistatud on sõiduki

juhtimiselt kõrvaldamise otsus selle kohta, et K. Hunt juhtis 22.05.2025 sõidukit Ford Transit ning tema

kontrollimisel liiklusjärelevalve käigus selgus, et tal on alkoholijoobe tunnused ning K. Hunt otsustati

kõrvaldada sõiduki juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 2 alusel, kuna on alust arvata, et ta veres või

väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis (vt väärteotoimiku lk

7).

8. LS § 69 lg 1 sätestab, et juht ei tohi olla alkoholi piirmäära ületavas seisundis ega joobeseisundis.

Joobeseisundi või LS § 69 lg 3 nimetatud piirmäära ületamine tuvastatakse korrakaitseseaduses

sätestatud korras. KorS § 38 lg 1 kohaselt politsei kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist

isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut

kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse

esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel

tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. LS § 69 lg

3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla

alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või

rohkem.

9. Kohtu hinnangul langevad eelloetletud tõendid omavahel kokku ning K. Hundi süü talle ette

heidetavates rikkumistes väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas on tõendamist leidnud. K. Hundil

tuvastati alkoholi piirmäära ületav seisund ning nimetatu on korrektselt kindlaks tehtud eelviidatud

tõenditega. Mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud

pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et

väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku

käitumises tuvastatud. Järelikult on mõõtetulemusest sõltuvalt K. Hundi tegevuses tõendamist leidnud

LS § 224 lg-s 1 ettenähtud väärteokoosseisu objektiivse külje tunnused, s.o mootorsõiduki juhtimine

alkoholi piirmäära ületavas seisundis.

10. Arvestades süüteo asjaolusid, tuleb asuda seisukohale, et tegemist ei ole tahtliku rikkumisega.

Karistusseadustiku (edaspidi: KarS) § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui

ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus

ning KarS § 18 lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on

väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Kuigi

mootorsõidukit on kohtu hinnangul võimalik juhtida vaid kavatsetult, sest tegemist on eesmärgistatud

8 (12)

4-25-2759

tegevusega, mida kontrollib ja teeb isik, kes sõidukit juhib, ei tähenda nimetatud asjaolu, et isik paneks

alati ka mootorsõiduki lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis juhtimise toime kavatsetult. Seega

tahtlik (täpsemalt kavatsetult) mootorsõiduki juhtimine ei välista võimalust, et mootorsõidukit juhiti

lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis siiski ettevaatamatusest.

Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et Kaspar Hunt pani temale etteheidetava väärteo toime

kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta

peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või

kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. K. Hundi antud ütlustest nähtuvalt ei olnud mootorsõidukit

juhtima asudes teadlik, et ta on alkoholijoobes. Samas on isik kohtule esitatud kaebuses kinnitanud, et

tarbis sõiduki juhtimisele eelneval õhtul alkoholi. Kohus leiab, et menetlusalune isik pidi võimalikuks

pidama, et ta ei pruugi olla veel kaine. Isegi kui 0,10 mg/l suurune joove ei olnud isikule kehaliselt

tuntav, siis kohustundliku suhtumise korral oleks K. Hundil tulnud veenduda selles, et joove on

tõepoolest möödunud, mitte tugineda vaid enda subjektiivsele enesetunde hinnangule. Näiteks oleks

saanud menetlusalune isik kontrollida enda olukorda alkomeetriga või siis oleks menetlusalune isik

saanud sõitmise algust edasi lükata, et olla kindel alkoholijoobe puudumises. Kusjuures kohtuväline

menetleja on suust tuleva alkoholilõhna näol tuvastanud menetlusalusel isikul ka võimalikule joobele

viitava välise tunnuse, seega oleks K. Hunt saanud ka ise tähelepaneliku suhtumise korral aru, et tal

võib olla joove. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et K. Hunt käitus kergemeelselt KarS § 18 lg 2

tähenduses.

11. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

12. Kohus lahendab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollib kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid ning VTMS § 87 alusel olles seotud väärteoprotokollis sätestatuga, saab teha lahendi

väärteoprotokollis esitatud põhjal. Käesolevalt on väärteoprotokollis menetlusalusele isikule ette

heidetud õige normi rikkumist, samuti on õige väärteokvalifikatsioon. Kohus leiab, et väärteokoosseisu

olemasolu menetlusaluse isiku käitumises on tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti

kvalifitseeritud LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteona (VTMS § 133 p 4). Seega puuduvad väärteoasjas

VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on

tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud teod on aset leidnud (VTMS § 133 p 2) ning need

on toime pannud menetlusalune isik (VTMS § 133 p 3). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras

menetlusalusele isikule karistuse Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi II eriasjade

uurija Mari Tetsmann, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10

lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja

materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja

menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

13. Menetlusalusele isikule on karistuseks määratud rahatrahv 73 trahviühiku ulatuses, s.o 584 eurot, ja

lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. LS § 224 lg 1 kohaselt karistatakse mootorsõiduki,

maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus

0,20–0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24

milligrammi, rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue

kuuni. LS § 224 lg 3 p 2 alusel kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesolevas paragrahvis

sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni

kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

Seega järeldub, et kohtuväline menetleja on valinud põhikaristuse sanktsioonialternatiividest kergema,

s.o rahatrahvi ning määranud karistuse oluliselt üle ettenähtud sanktsioonivahemiku keskmise määra,

samuti kohaldanud minimaalses määras lisakaristust. Kohus leiab, et süü suurust arvestades puudub

9 (12)

4-25-2759

alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (VTMS § 133 p 8). Karistus on

menetlusalusele isikule määratud sanktsiooni piiridest väljumata, kuid kohtu hinnangul ei ole karistuse

määramine kohtuvälise menetleja poolt toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (VTMS

§ 133 p 7).

14. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendava asjaoluna esineb puhtsüdamlik

kahetsus, karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistusregistri andmete kohaselt (vt

väärteotoimiku 32) on K. Hundil üks kehtiv väärteokaristus LS § 224 lg 1 alusel. Tegelik karistuslik

mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja konkreetse isiku omadusi

arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline

karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut

(Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06 p 15.1).

15. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud ka, et karistuse mõistmisel tuleb võtta

lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse

süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine jms) ning karistust kergendavad

ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse

määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt

saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest

tulenevalt.

16. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda karistusraamidest. Käesolevas asjas on karistusraam kuni 100

trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Samuti näeb seadus ette

võimaluse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuks. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda

karistusraamidest. Karistuse mõistmine on kohtuvälise menetleja diskretsioon, millesse saab kohus

sekkuda diskretsioonipiiride ületamisel. Antud juhul on kohtuväline menetleja diskretsioonipiire

ületanud. Kohtuväline menetleja on karistanud K. Hunti karistusraami keskmist määra ületava

rahatrahviga - 73 trahviühikut ning lisaks lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisena 3 kuuks.

17. K. Hundi süü suurust mõjutab esmalt ületatud alkoholi piirmäär, milles ta sõidukit juhtis.

Arvestades, et LS § 224 lg 1 kohaselt karistatakse isikut alkoholi piirmäära ületavas seisundis sõiduki

juhtimise eest olukorras, kus isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10 - 0,24 mg

ja K. Hundil oli vastavaks määraks vähemalt 0,10 mg/l, oli tema joove antud sätte kohaselt võrdne

alammääraga. Samas pani K. Hunt teo toime tööpäeval hommikupoolsel ajal, mil inimesi liigub

tänavatel teadupärast rohkem, suundutakse tööle, kooli, lasteaeda. Kirjeldatud andmetest olulisemaks

peab kohus ületatud alkoholi piirmäära näitu, arvestades, et ebakindlat sõidustiili vms K. Hundi osas ei

täheldatud, mistõttu viitab eeltoodu kokkuvõttes isiku keskmisest väiksemale süü suurusele. Lisaks

mõjutab K. Hundi süü suurust väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab

toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning K. Hunt pani antud väärteo toime ettevaatamatusest,

täpsemalt kergemeelsusest, siis on tegemist asjaoluga, mis viitab samuti keskmisest väiksemale süü

suurusele. Käesoleval juhul on karistust kergendavaks asjaoluks ka puhtsüdamlik kahetsus, mida

menetlusalune isik on kohtus sõnaselgelt väljendanud ning millega kohtuväline menetlejagi on oma

otsuses arvestanud.

18. Eripreventsiooni osas tuleb samas karistuse valikul arvestada isiku eelnevat liiklusalast käitumist

ning lähtuda võimalusest, et karistus sunniks isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest.

Karistusregistri kohaselt on K. Hundil üks kehtiv liiklusalane väärteokaristus LS § 224 lg 1 alusel.

Rahatrahv on tasutud enne käesoleva rikkumise toimepanemist. Kohtul tuleb nõustuda kohtuvälise

menetlejaga, et kui isikul on kehtiv karistus mootorsõiduki juhtimise eest alkoholi piirmäära ületavas

10 (12)

4-25-2759

seisundis ning mõned kuud hiljem paneb isik toime taaskord mootorsõiduki juhtimise alkoholi

piirmäära ületavas seisundis, küll vähemas alkoholijoobes, kuid siiski, siis ei ole isik võtnud tarvitusele

kõiki meetmeid, et edasiselt selliseid rikkumisi vältida. Kui isik ei ole aga teinud endast kõik oleneva,

et sarnaste süütegude toimepanemist vältida, siis mingil määral ei ole isik tõepoolest varasemast

karistusest õppust võtnud. Parim meede selleks, et vältida sarnaste rikkumiste edasist toimepanemist on

kas alkoholi tarbimisest loobumine või alati enne mootorsõiduki juhtima asumist alkomeetri

kasutamine. Seega saab praegusel juhul öelda, et eelnev väärteokaristus ei ole suutnud K. Hundi veel

täielikult õiguskuulekale teele suunata. Kohus leiab, et sellises olukorras on eripreventsioonist

tulenevalt põhjendatud isikule mõista tema süü suurusest suurem karistus.

19. Kohus on seisukohal, et Kaspar Hundile põhikaristusena määratud 73 trahviühiku suurune

rahatrahv vastab tema süü suurusele ning eripreventsiooni vajadusele ning puudub täiendav vajadus

lisakaristuse kohaldamiseks. K. Hundil on küll kehtiv karistus sama liiklusrikkumiste eest, praeguses

väärteoasjas ei olnud K. Hundi alkoholijoobe piirmäära ületamine aga suur, kuivõrd menetlusaluse

isiku joove oli 0,10 mg/l ning keelatud on mootorsõidukit juhtida alates just samast 0,10 mg/l joobe

määrast. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et K. Hunt oleks pannud 22.05.2025.a toime lisaks alkoholi

piirmäära ületavas seisundis sõiduki juhtimisele ka muid liiklusrikkumisi või muul viisil liikluses

ohtlikult käitunud. Ühtlasi on K. Hunt kogu menetluse kestel enda süüd tunnistanud ning toimepandut

kahetsenud. Seega leiab kohus, et praegusel juhul on kohtuvälise menetleja poolt menetlusalusele

isikule põhikaristuseks määratud üle keskmise suuruses rahatrahv ning minimaalses määras ehk 3

kuuks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristuse näol tekitanud K. Hundile piisava

šokiefekti, mille tulemusena menetlusalune isik oma käitumist edasiselt liikluses korrigeerib ning

sarnaste olukordade vältimiseks ka alkomeetri on soetanud, mitte ei jää enam tuginema pelgalt enda

kõhutundele enda kainuse osas. Seega ei esine praegusel juhul mitte ühtegi asjaolu, mille pinnalt oleks

alust arvata, et K. Hunt oleks jätkuvalt ühiskonnale ohtlik ning tema puhul oleks põhjendatud

ohtlikkusest tulenevalt lisakaristuse kohaldamine. Kohus on veendunud, et Kaspar Hunt on teinud

omale vastavad järeldused toimunud sündmusest ning edaspidi sarnaseid õigusrikkumisi toime ei pane.

Eeltoodu tõttu tühistab kohus täielikult K. Hundile kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse

ehk mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. Määratud rahatrahv jääb kehtima kohtuvälise

menetleja poolt määratud ulatuses.

20. Üldpreventsiooni ehk õiguskorra kaitsmise huve silmas pidades märgib kohus, et pole põhjendatud

kellegi karmim karistamine ainult seetõttu, et mingi süütegu on ühiskonnas muutunud liiga rohkelt

toimepandavaks ning karmi karistuse tõttu oleks vaja teisi ühiskonnaliikmeid võimalikest süütegudest

hoidumiseks hirmutada. Kohtu hinnangul näitab normi kehtivust ja järgimise vajadust teistele

ühiskonnaliikmetele juba see, kui isiku toimepandud tegu avastatakse, menetletakse ning teda teo

toimepanemise eest ka vastavalt süü suurusele ning tema individuaalsele eripreventiivsele vajadusele

karistatakse. Siinkohal märgib kohus, et uuringute kohaselt on mõjusaim heidutus teistele

ühiskonnaliikmetele süütegude toimepanemisest hoiduma vahelejäämise riski suurenemine, mitte

kellelegi teisele määratud/mõistetud range karistus või lihtsalt karm sanktsioon.

21. Kaebaja ja tema kaitsja poolt esitatud vastuväidete osas selgitab kohus ka, et võimalik sissetuleku

kaotus ei mõjuta mitte mingil määra isiku süü suurust toimepandud teos. Tegemist on võimaliku

tagajärjega, mis võib kaasneda isiku poolt väärteo toimepanemise eest mõistetud karistusega. Iga isik,

kes rikub seadust, peab arvestama ka sellele järgneva karistusega, mis ei peagi olema isikule mugav

kanda. Sealjuures võib karistuse kandmine endaga kaasa tuua ka olulisi elukorralduslikke muutusi, nt

töökoha ja sissetuleku kaotus. Seega isiku jaoks, kelle ainus elatusallikas põhineb juhtimisõiguse

olemasolul, peab olema liiklusreeglite järgimisel eriti hoolas ja tähelepanelik ning tegema endast kõik

sõltuva, et ta seadust ei rikuks. Vastasel korral tuleb arvestada ka võimalike ebameeldivate ning

oluliselt isiku senist elukorraldust mõjutavate tagajärgedega. Samuti juhib kohus Kaspar Hundi

11 (12)

4-25-2759

tähelepanu sellele, et kui ta siiski edasiselt õiguskuulekalt ei käitu, siis järgmise liiklusalase rikkumise

korral, kui karistussätte sanktsioon seda võimaldab, võib olla põhjendatud määrata talle juba

põhikaristusena või lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse tähtajaline äravõtmine.

Menetluskulud

22. VTMS § 38 lg 1 tuleneb, et menetluskulude üle otsustamisel tuleb väärteomenetluses juhinduda

kriminaalmenetluse sätetest. KrMS § 180 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistva otsuse korral

süüdimõistetu. Seega jäävad menetluskulud menetlusaluse isiku enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tambet Grauberg

Kohtunik

12 (12)