3-24-3307/36 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Pihel Sarv

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. oktoobril 2025 Tallinnas

Haldusasja number

3-24-3307

Haldusasi

Q.R kaebus Eesti Töötukassa tekitatud varalise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Q.R

Vastustaja Eesti Töötukassa, esindaja Sirlis Sõmer-Kull

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 6. novembril 2025 (halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib

esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal

seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ring-

konnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka

apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Töötukassa tuvastas Q.R 11. novembri 2020. a otsusega nr TVH/20/078957

puuduva töövõime. Töötukassa määras 12. novembri 2020. a otsusega kaebajale töövõime-

toetuse 21. novembrist 2020 kuni 20. novembrini 2025.

3-24-3307

2. Q.R esitas 6. detsembril 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida

hilisemate halduskohtule ja määruskaebemenetluses Tallinna Ringkonnakohtule

esitatud avaldustega täiendas.

2.1.

Riigi makstav töövõimetoetus ei vasta põhiseaduse (PS) §-le 28. Kaebaja ei ela

sellega ära. Kaebaja palub mõista töötukassalt tagasiulatuvalt välja hüvitise, mis vastab

PS §-le 28 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) §-le 8. Kaebaja leiab, et toetus temale

kui töövõimetule inimesele peaks olema proportsioonis tema varasema sissetulekuga.

Kaebaja töötas 2013. a-l Norra Kuningriigis. Kaebaja töötasu oli u 3000 eurot. Norras

sõlmitud töölepingut kaebaja ei leidnud, kuid esitab arve, mis kinnitab ühe kuu

brutotasu suurust Norra kroonides. Kui arvestada tuleks siiski Eesti töötasu, siis selleks

oli 1500 eurot neto alates 2018. a juulist, mil kaebaja töötas ametlikult Eestis.

2.2. Kaebajal diagnoositi tema töövõimet piirav haigus 2014. a-l. Psühhiaater on kaebajale

pannud skisofreenia diagnoosi. Kaebaja viidi 2014. a-l talle seni teadmata põhjusel Võru

haiglasse, kus teda piinati. Hiljem viidi ta Tartu psühhiaatriakliinikusse.

2.3. Kaebajale määrati puue, mis piirab tal tänini teatud ametites töötamist. Lisaks takistab

kaebajal töötamist depressioon. Psühhiaatrid ei anna kaebajale tema diagnoosi tõttu vajalikke

tõendeid. Sellest tingitud elukutse valiku piirangud on vastuolus põhiseaduse, inimõiguste

deklaratsiooni ning Euroopa „Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga“ (EIÕK).

Kaebaja on aastaid erinevaid tööotsi leida püüdnud. Selles olukorras on töötukassa makstav

hüvitis PS §-ga 28 vastuolus.

2.4. Kaebajal on õigus nõuda hüvitist kolmeaastase perioodi eest, mis eelnes kohtusse

pöördumisele. Seega nõuab kaebaja kahju, mis on tekkinud alates 6. detsembrist 2021.

Kaebajale on tekkinud kahju koos viivisega kokku 21 191 eurot. Kolme aastaga on kaebajale

kahju tekitatud 18 895 eurot.

2.4.1. Kaebaja netopalk 2021. seisuga pidi olema 1046 eurot (osa maksti ümbrikus

lisaks). 2021. a-l maksis töötukassa kaebajale ca. 467 eurot kuus. 1046–467=579

eurot. 2021. a-l tekitas töötukassa seega kaebajale kahju 579 eurot.

2.4.2. 2022. a-l pidanuks netopalk palgakalkulaatori järgi olema 1046 eurot. Esimese

kvartali arvestus 4184–1876=2308 eurot. 5. mai 2022. a seisuga töövõimetustoetus

veidi suurenes: kuni 2022. a detsembrini maksti toetust keskmiselt ca. 500 eurot.

8×1046–500×8=4368 eurot.

2.4.3. 2023. a-l pidanuks kaebaja netopalk olema 1076 eurot. See teeb esimese kvartali

seisuga kahju suuruseks 4304–2000=2304 eurot. 5. mail 2023 tõusis töövõime-

toetuse suurus ca. 564 euroni kuus. 8×1076–564×8=4096 eurot.

2.4.4. 2024. a-l jäi netopalk samaks, s.o 1076 eurot kuus. Esimese kvartali kahju kujuneb

järgnevalt 1076×4–564×4=2048 eurot. 2024 maikuust alates tõsteti

töövõimetoetus ca. 620 euroni kuus. 1076×7–620×7=3192 eurot. 9. veebruaril

2025 esitatud avalduses märkis kaebaja, et kuna aeg ja palgad on edasi läinud,

palub ta kohustada riiki maksma hüvitist 26. juunil 2024 sõlmitud töölepingu

alusel alates lepingu lõpetamisest novembris 2024.

2.4.5. Edasine kohustus vastab iga-aastasele palgaarvestusele. Seda tuleb indekseerida

vastavalt hinnatõusule ja inflatsioonile. Vastavalt RVastS § 8 lg-le 2 ja PS §-le 28

on kaebajal õigus nõuda riigilt töötasuga proportsionaalset töövõimetuse hüvitist

alates 6. jaanuarist 2025 netomääras 1065 eurot 13 senti kuus.

Kaebaja selgitas, et tema arvutuste aluseks on 3. juulil 2019 sõlmitud tööleping, mis on

lisatud kaebaja 3. veebruari 2025. a avaldusele Tallinna Ringkonnakohtule.

2(7)

3-24-3307

2.5. Vastustajal lasus kohustus kaebajale kirjeldatud määras hüvitist maksta alates 2014. a-st.

Selle aja jooksul on kaebaja ka töökohti vahetanud. Kaebajal on õigus nõuda kahjusummalt

viivist 0,03% ööpäevas (VÕS § 113). Kolme aasta viivis on kokku 2296 eurot.

2.6. Kui kaebaja ei tööta, on tema sissetulekuks töövõimetoetus suuruses u 670 eurot. Tegu on

suhtelise vaesuse määraga, mis pole kohane. 670 eurost tuleb maha arvata elatis 150–350

eurot, järgi jääb 420 eurot. Elu- ja õnnetuskindlustuse maksed on kokku 57 eurot ja 70 senti.

Järgi jääb 362 eurot ja 30 senti. Varem võetud laenukohustuste eest peab kaebaja maksma 260

eurot kuus. Laenud võttis kaebaja osaliselt eluliste vajaduste rahuldamiseks ajal, mil ta veel

töötas. Kaebaja ei näinud ette, et ei suuda töö kaotuse korral neid tasuda. Kaebaja kahetseb, et

võttis kallid laenud. Pangad ei anna sellise sissetuleku korral laenu. 362,3–260=102 eurot ja

30 senti. Side- ja ravikulud on kaebajal 32 eurot kuus. Järgi jääb seega 70 eurot 30 senti.

Kaebaja teeb kõik maksed ühe päevaga. Kuu aja vältel elamiseks jääb kaebajal seejärel 70

eurot.

2.7. PS § 10 järgi on sotsiaalsete põhiõiguste tuum õigus saada riigilt piisavalt abi, et mitte

elada inimväärikust alandatavates tingimustes. Inimene ei tohi sattuda äärmuslikku

materiaalsesse puudusesse. Riigikogu ulatuslik otsustamisvabadus sotsiaalsete põhiõiguste

valdkonnas ei tähenda, et seadusandja on vahendite piiratuse argumenti kasutades täiesti vaba

otsustama, millises ulatuses ja kellele tagada PS §-s 28 sätestatud sotsiaalsed õigused.

Sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel on seadusandja seotud põhiseaduse printsiipide ja

põhiõiguste olemusega. Riigil tuleb tagada puudustkannatavate inimeste esmavajaduste

rahuldamine. Kohus peab sekkuma juhul, kui riigi abi langeb alla minimaalse vajaliku taseme.

2.8. Töötukassa tegevus toob kaasa kaebaja sotsiaalse tõrjutuse, genotsiidi ja inimväärikuse

rikkumise (vt genotsiidi mõiste Rooma statuudis). Riik ei pea kinni EL sotsiaalhartast, mille p

30 sätestab igaühe õiguse kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest. EIÕK-s on sätestatud

riigi kohustus tagada küllaldane elatustase ja sotsiaalne kaitse.

2.9.

Mitmed inimgrupid – puudega inimesed, pensionärid, palgavaesuses olijad – on

riigi ebapiisava abi tõttu pandud inimväärikust riivavasse olukorda. Inimesed käivad

kirikus söömas. Sotsiaal- ja õigusriigi põhimõtteid ei järgita. Kohtul on kohustus

kontrollida ja vajaduse korral sekkuda. Rikkumist ei saa aktsepteerida, kuna see

moonutab PS §-ga 11 tagatud põhiõiguse sisu (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 5. mai 2020. a otsus asjas nr 5-20-1).

2.10.

See, kui suurt abi riik annab, peaks olenema sotsiaalsest riskist, kuigi

Riigikohtu praktika pinnalt võib teha ka järelduse, et abi suurus võib olla kõikidel

juhtudel sama. Erinevalt üldisest puudusest kui sotsiaalsest riskist tuleb riigil

vanaduse, toitjakaotuse, töövõimetuse ja töötuse korral luua toimiv kollektiivselt

rahastatav sotsiaalkindlustussüsteem. Selle süsteemi kaudu peab riik tagama inimesele

sissetuleku kaotuse korral kindlustushüvitiste. Oluline on eeskätt kindlustusjuhtumi

realiseerumine (nt inimene kaotab töövõime), mitte see, kas inimesel on piisavalt vara,

et riigi abita ära elada. Sissetuleku kaotuse korral tuleb inimesele pakkuda sellist

rahalist tuge, et ta oleks kaitstud vaesuse vastu ja säiliks mõistlik proportsioon

varasema sissetulekuga. Töövõimetutele peab riik tagama teenused ja abivahendid,

mis on vajalikud inimväärikaks eluks.

2.11.

Varaline kahju tuleb hüvitada rahas (RVastS § 8 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §

130). Töötukassa tegevus on vastuolus RVastS § 8 lg 2 p-ga 3, mille järgi võib tervise

kahjustamise korral nõuda hüvitist ravikulude ja vajaduste suurenemisest tingitud

kulude eest ning töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu. Seega on riigil kohustus

tagada töövõimetuse korral töötasuga proportsionaalne hüvitis. Seda kinnitavad ka PS

§ 28 kommentaarid. Kaebaja juhib ühtlasi tähelepanu, et RVastS § 8 lg 2 p 3 kohaselt

3(7)

3-24-3307

on ta teavitanud psühhiaatrit, kes piirab tema teovõimet liikumis- ja töötamisvabaduse

äravõtmisega, et tal on kohustus maksta hüvitist. Teavitus on jäänud vastuseta.

2.12.

Kaebaja ei saanud esitada tühistamisnõuet või vaiet, kuna kohtuasjas nr 2-17-11108

seati kaebaja üle eestkoste. Samal ajal võttis eestkostja kaebajalt ära allkirjaõiguse. Kohtu

määrusega asjas nr x-xx-xxxx määrati kaebajale psühhiaatriline sundravi, mille tõttu oli

kaebaja välismaailmast eraldatud. Kaebajal pole olnud vajalikke õigusteadmisi. Kaebaja on

jõudnud oma õiguste kaitsmiseks vajalike teadmisteni hilinemisega: omal käel Riigi Teatajat

lugedes ja oma olukorda analüüsides.

2.13.

Kaebaja töötas 2024. a juuni lõpust kuni oktoobrini kokana. Vahepeal oli

kaebaja haiguslehel. Kaebaja töötas täiskoormusega. Kuna kaebaja pole täiel määral

töövõimeline, palus ta end üle viia osalisele koormusele. Tööandja seda ei

võimaldanud. Seetõttu tulnuks tööandjat trahvida (vt töölepingu seaduse (TLS) § 120).

Köögi ja teenindava personali vahel oli sageli tülisid, esines pealekaebamisi. See ei

meeldinud kaebajale, mistõttu ta lõpetas töösuhte erakorraliselt (TLS § 91 lg 3).

Eeltoodu ei puutu küll otseselt töötukassa vastu esitatud kaebusesse, kuid on seotud

sellega, millised on kaebaja sissetulekud.

2.14.

Seoses eestkoste rakendamisega tehti kaebajale ekspertiis, mis kinnitab, et kaebajal

pole väidetavat põhidiagnoosi. Nõudeõiguse annab kaebajale tervishoiuteenuse osutaja

kohustusliku vastutuskindlustuse seadus (TOKVS) § 10. TOKVS järgi on kaebajal õigus

saada tasu, mis on proportsioonis tema töötasuga (vt § 14). Lisaks on kaebajal õigus

ülalpidamishüvitisele (samas, § 13). See hüvitis läheb ilmselt kaebaja lapsele.

3. Kohus võttis 2. aprilli 2025. a määrusega menetlusse kaebaja nõude töötukassa tekitatud

varalise kahju 21 191 euro hüvitamiseks.

4. Töötukassa esitas 2. mail 2025 vastuse, milles palus kaebuse rahuldamata jätta.

4.1. Kaebajale määrati töövõimetoetus puuduva töövõime alusel esimest korda ajavahemikuks

1. detsembrist 2017 kuni 20. novembrini 2020. Teist korda määrati kaebajale puuduv

töövõime 2020. a-l, kestusega viis aastat. 2024. novembrikuu eest makstavat toetust

vähendati, kuna kaebaja sissetulekud oktoobris 2024 ületasid 90-kordset riiklikku

päevamäära. Rohkem töövõimetoetuse vähendamisi ei ole toimunud.

4.2. Vastustaja hindab töövõimet ja määrab toetuse TVTS-i alusel. Töövõimetoetuse eesmärk

on sätestatud TVTS § 1 lg-s 1. Töövõimetoetust rahastatakse riigieelarvest (TVTS § 4).

Töövõimetoetuse arvutamise aluseks on TVTS §-s 14 sätestatud päevamäär (TVTS § 13 lg 1).

Puuduva töövõimega inimesele makstava toetuse suurus ühe kalendripäeva eest on 100%

päevamäärast (TVTS § 13 lg 2 p 2). Töötukassa indekseerib päevamäära suurust iga aasta 1.

aprillil riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 lg 6 alusel kehtestatud riikliku pensioni

indeksiga (TVTS § 14 lg 2). Alates 1. aprillist 2024 oli töövõimetoetuse päevamäär 20 eurot

57 senti, alates 1. aprillist 2025 oli see 21 eurot 74 senti.

4.3. Töövõimetoetuse maksmise otsus on õiguspärane. Vastustajal puudub alus määrata töö-

võimetoetust teisiti, kui TVTS-is ette nähtud. RVastS sätestab avalik-õiguslikus suhtes

tekkinud kahju hüvitamise korra. Kuna töötukassa tegevus on olnud õiguspärane, pole kahju

hüvitamise eeldused täidetud.

4.4. Riigikohus on selgitanud, et põhiseadusega nõutav minimaalse abi ulatus ning sisu võib

erinevate sotsiaalsete riskide puhul olla erinev. Näiteks õigus saada abi puuduse korral annab

isikule õiguse riigilt nõuda ja paneb riigile kohustuse anda abi, mis tagaks talle äraelamiseks

minimaalselt vajalikud vahendid ja teenused. Puudusena põhiseaduse mõttes tuleb mõista olu-

korda, kus inimesel ei ole äraelamiseks minimaalselt vajalikke vahendeid.

4(7)

3-24-3307

4.5. Ei PS § 28 lg-st 2 ega rahvusvahelisest õigusest ei tulene nõuet tagada inimesele töö-

võimetuse korral sissetulek, mis vastab tema eelneva sissetuleku suurusele. Oluline on, et riigi

makstav hüvitis tagaks inimesele piisavad elatusvahendid. Töövõimetoetuse suurus on koos-

kõlas PS § 28 lg-ga 2 ja rahvusvahelise õigusega. PS § 28 lg 2 alusel antava riigi abi eesmärk

pole kompenseerida kogu sissetulekut, mis inimesel riski realiseerumise tõttu saamata võib

jääda. Inimväärseks toimetulekuks (nt toidu- ja eluasemekuludeks) vajaliku summa suurus ei

olene sellest, kui palju on põhjusi, mis takistavad inimesel hankida endale vajalikke elatus-

vahendeid. PS § 28 lg-st 2 lähtuv riigi kohustus tuleb lugeda täidetuks, kui ühe sotsiaalse riski

realiseerumisel pakutav toetus on piisav, et katta minimaalselt vajalikul tasemel ka teise riski

realiseerumise tõttu tekkinud lisavajadus.

4.6. Eeltoodust tulenevalt puudub alus rakendada kaebaja puhul teistsugust toetuse arvutamise

korda. Toetus on määratud õiguspäraselt. Vastustaja ei ole oma tegevuse või tegevusetusega

kaebajale kahju tekitanud.

5. Kaebaja esitas 27. juunil 2025 avalduse, mille järgi nõuab ta töötukassalt lähtuvalt

liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) §-st 25 ühekordse hüvitisena 6 450 000 euro tasumist.

Sellest võib maha arvata seni makstud hüvitised.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kaebaja suurendas 27. juuni 2025. a avalduses nõutavat kahjusummat. Kuna rahalise

nõude suurendamist ei loeta kaebuse muutmiseks, käsitleb kohus avalduse väiteid menetlusse

võetud kahjunõude raames (HKMS § 49 lg 3 p 2).

7. Isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus

suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist RVastS-s sätestatud tingimustel

(RVastS § 7 lg 1). Kaebaja esitatud kahjunõude põhjendatuse selgitamiseks tuleb esmalt

kindlaks teha, kas töötukassa on tegutsenud kaebajale toetuse maksmisel õigusvastaselt. Kuna

nõue on esitatud ja menetlusse võetud töötukassa tegevuse vastu, ei selgita kohus praegust

kaebust lahendades teiste kaebaja avaldustes nimetatud isikute või asutuste tegevuse õigus-

pärasust.

8. Kaebaja kahjunõue hõlmab töötukassa tegevust alates 6. detsembrist 2021. a. Töötukassa

leidis, et kaebaja on töövõimetu, ja määras 12. novembri 2020. a otsusega (digitoimiku leht

(dtl) 90) talle töövõimetoetuse perioodiks 21. novembrist 2020 kuni 20. novembrini 2025.

Töötukassa lähtus otsust tehes TVTS §-dest 11–17 ja 27. Kaebaja pole väitnud, et töötukassa

oleks talle toetust määrates ja makstes eksinud TVTS sätete vastu. Seda ei nähtu ka kohtule.

Töötukassa tegevus on seega kehtiva õigusega kooskõlas.

9. TVTS § 14 lg 1 järgi on töövõimetoetuse päevamäär 11 eurot 25 senti. Töötukassa

indekseerib päevamäära iga aasta 1. aprillil riikliku pensioni indeksiga, võttes indekseerimisel

aluseks jooksva kalendriaasta 31. märtsil kehtinud päevamäära (samas, lg 2). Kehtiva päeva-

määra suurus avaldatakse töötukassa kodulehel (samas, lg 3). Töötukassa kodulehel on 27.

märtsil 2025 avaldatud teave (vt dtl 230), mille järgi makstakse inimestele, kelle töövõime on

hinnatud puuduvaks, alates 1. aprillist 2025 töövõimetoetust 21 eurot 74 senti päevas

(keskmiselt 652 eurot 20 senti kuus).

10. Kaebaja leiab, et töövõimetoetuse suurus ei taga talle inimväärset äraelamist. Kaebaja

hinnangul ei täida riik sellise suurusega toetust makstes põhiseadusest ja rahvusvahelisest

õigusest tulenevaid kohustusi. Kaebaja väite kontrollimiseks tuleb selgitada, kas TVTS § 14

lg-d 1 ja 2 on kooskõlas PS § 28 lg-ga 2.

11. PS § 28 lg 2 sätestab põhiõiguse riigi abile erinevate sotsiaalsete riskide

realiseerumise korral. Muuhulgas paneb see säte riigile kohustuse anda inimesele abi

töövõime kaotuse ja puuduse korral. Riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve

5(7)

3-24-3307

kujundab Riigikogu. Sotsiaalsete põhiõiguste maht sõltub muu hulgas riigi

majanduslikust olukorrast. Seadusandja määrab sotsiaalsete riskide realiseerumise

puhul kaitse saamise tingimused, ulatuse, korra ning abi liigid kindlaks, tehes

sotsiaalpoliitilisi valikuid. Valikutel on oluline mõju avaliku sektori eelarvele.

Seadusandjal on seetõttu avar otsustusruum (viidatud Riigikohtu otsus asjas nr 5-20-1,

p 20). Abimeetmete piisavus on kohtulikult kontrollitav, kuid kohus võib sekkuda

üksnes juhul, kui lahknevus seadusandja kehtestatu ja põhiseadusega nõutava vahel on

ilmselge (samas, p 23).

12. Töövõimetoetuse seaduse eesmärk on pikaajalise tervisekahjustuse tõttu

vähenenud töövõimega inimeste töötamise ja töölesaamise toetamine ning neile

seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses sissetuleku tagamine (TVTS § 1 lg 1).

TVTS eelnõu seletuskirjas (eelnõu 678 SE, Riigikogu XII koosseis), on selgitatud, et

kui varem makstud töövõimetuspension oli asendussissetulek inimesele, kes polnud

võimelised töötama või kelle töövõime oli oluliselt vähenenud, siis töövõimetoetuse

eesmärk on soodustada inimese töölpüsimist või tööellu naasmist. Uus töövõime

toetamise süsteem hõlmab isikupõhist lähenemist ja juhtumikorraldust. Inimestele

pakutakse tööturuteenuseid (töökoha kohandamine, ümberõpe, nõustamine jms) ja nad

suunatakse vastavalt individuaalsetele vajadustele riiklikke sotsiaalteenuseid

(rehabilitatsioon, abivahendid ja erihoolekanne) saama. Töötavate inimeste puhul on

eesmärgiks terviseprobleeme ennetada ja hoida ära töösuhte katkemist inimese

terviseseisundi tõttu.

13. Ka praegusel juhul on kaebaja suutnud hoolimata pikaajalisest töövõimetusest

ajuti töötada. Töövõimetoetus on toiminud puhvrina aegade jaoks, mil kaebajal pole

töö leidmine või töötamine võimalik olnud.

14. Inimesel, kes töövõimetoetuse saamisest hoolimata olulist puudust kannatab,

on lisaks võimalik taotleda ajutise abimeetmena toimetulekutoetust

(sotsiaalhoolekandeseaduse § 131). Riigikohus on kontrollinud toimetulekupiirist

lähtuvalt toimetulekutoetuse arvutamise alust määrava SHS § 133 lg 1 vastavust PS §

28 lg-le 2. Riigikohus jõudis järeldusele, et kehtestatud toimetulekupiir on keskmise

inimese minimaalsete vajaduste rahuldamiseks piisav, arvestades seadusandja poolt

puuduse leevendamiseks loodud terviklikku sotsiaalkaitsesüsteemi (viidatud

Riigikohtu otsus asjas nr 5-20-1, p-d 32–34).

15. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et seadusandja poolt töövõime kaotuse korral

tagatud hüvitise määr ei ole ilmselgelt põhiseadusega nõutavast väiksem. Esmane

vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS §

5 lg 1). Igaühel, kes soovib end töövõimetuse vastu kindlustada riigi pakutavast

suuremas määras, on võimalik sõlmida kindlustusleping turul pakutavatel tingimustel.

16. Kaebaja on avaldanud, et maksab siis, kui ta parajasti ei tööta, lapsele elatist

150 eurot kuus (28. veebruaril 2025 tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiis, akt dtl 135).

Praeguses kaebuses põhjendas kaebaja töövõimetoetuse ebapiisavust sellega, et

maksab lapsele elatist 350 eurot kuus. Vanema töövõimetus on mõjuvaks põhjuseks

vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimumsumma, nii et tagatud oleks ka

vanema enda toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt perekonnaseaduse § 102 lg 2,

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. aprilli 2018. a otsus asjas nr 2-16-100215, p 14).

Tegu on veel ühe võimalusega, mille seadusandja on loonud inimesele inimväärse

äraelamise tagamiseks töövõimetuse korral. Kui kaebajal pole muid sissetulekuid peale

töövõimetoetuse, ei pea ta maksma 350 euro suurust elatist ega olegi seda teinud.

6(7)

3-24-3307

17. Samast ekspertiisist selgub, et kaebaja on võtnud kiirlaene seoses internetis

hasartmängude mängimisega. Kaebaja on selgitanud, et tema väidetav puudus on

tingitud ka laenumaksete maksmise kohustusest. Tegu ei ole riskiga, mille

realiseerumise korral peaks riik inimesele suuremat toetust maksma. Lisaks on

seadusandja loonud inimestele ka üle jõu käiva laenukoormusega toimetulekuks

võimalusi, nt pankrotimenetlus ja võlgade ümberkujundamine (vt füüsilise isiku

maksejõuetuse seadus § 1 lg 1, pankrotiseadus § 2 teine lause).

18. Ekspertiisiakti järgi on kaebaja igapäevast toimetulekut oluliselt mõjutanud

alkoholisõltuvus, suuremad probleemid said alguse 2018. a-l. Alkoholisõltuvusega

seotud füüsilise ja vaimse tervise probleemidega toimetulekuks on võimalik saada

tervishoiuteenuseid ja vaimse tervise abi, mida kaebaja on ekspertiisiakti järgi ka

kasutanud. 2024. a augustis oli ta statsionaarsel sõltuvusravil. Pärast seda sai ta

ekspertiisiakti järgi järje peale ja tegi kokatööd, mida on ka oma praeguses asjas

esitatud avaldustes kirjeldanud. Seaduses sätestatud määrast suurema töövõimetoetuse

maksmine sõltuvusprobleemiga inimese toimetuleku toetamiseks poleks jätkusuutlik

lahendus.

19. Ekspertiisiaktist nähtub ka, et kaebaja sissetulekuks on lisaks

töövõimetoetusele puudega tööealise inimese toetus 48 eurot ja 58 senti kuus. Seega

pole kaebaja praeguses kohtuasjas andnud ammendavat ülevaadet selle kohta, millised

on riigi poolt talle makstavad toetused.

20. Kaebaja viide RVastS § 8 lg-le 2 on ekslik. See säte on kohaldatav üksnes

olukorras, kus avaliku võimu kandja, kellelt inimene hüvitist nõuab, on põhjustanud

talle kehavigastuse või tervisekahju. Töötukassa pole kaebaja terviseprobleeme

põhjustanud. Praeguse vaidluse kontekstis pole asjakohased ka kaebaja viited TOKVS-

le. See seadus reguleerib tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendile tekkinud

kahju hüvitamist (vt § 1). Kaebaja ei nõua praeguse kaebusega kahju hüvitamist talle

tervishoiuteenuseid osutanud isikult. LKindlS reguleerib sõiduki kasutamise käigus

tekitatud kahju põhjustamist. See seadus ei puutu praegusel juhul samuti asjasse.

21. Kohus leiab eeltoodu pinnalt, et praeguses asjas pole alust jätta

töövõimetoetuse määramise aluseks olevaid norme kohaldamata ja tunnistada neid

põhiseaduse vastaseks (HKMS § 158 lg 4). Kuna töötukassa tegevus kaebajale toetuse

maksmisel on olnud õiguspärane, tuleb kaebaja kahjunõue rahuldamata jätta.

22. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude kaebajalt välja mõistmist. Poolte

võimalikud kulud jäävad seega nende endi kanda.

23. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb tema nimi avaldatavas otsuses asendada

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

Pihel Sarv

/allkirjastatud digitaalselt/

7(7)