2-22-445/82 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kairi Piirisild ja Kaija

Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

07.10.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-445

Kohtuasi

Eesti Metsafond OÜ avaldus avalikult kasutatavale

teele juurdepääsu saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 17.05.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

I.X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Eesti Metsafond OÜ (registrikood 10816151),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrei Svištš

Puudutatud isik I.X (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Aleksander Muru

Puudutatud isik O.R (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Heiki Tulk

XXX (Hiiumaa Vallavalitsuse kaudu) (registrikood

77000424), lepinguline esindaja Annika Grauberg

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada I.X määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 17.05.2024 määrus osas, millega maakohus jättis

määramata juurdepääsu kasutamise tähtaja lõppemise, ning teha tühistatud osas

määrus, millega määrata juurdepääsu kasutamise tähtaja lõppemine kolme aasta

möödumisel kohtumääruse jõustumisest. Muus osas jääb maakohtu määrus

muutmata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

4. Sõnastada kohtumääruse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Määrata Rehe kinnisasjale (registriosa nr 35933) läbi Sopi kinnisasja

(registriosa nr 8133) ja Laheääre kinnisasja (registriosa nr 289633) ajutine

juurdepääs Rehe kinnisasja kohta registreeritavate metsateatiste

2-22-445

realiseerimiseni, kuid mitte kauemaks kui kolm aastat alates kohtumääruse

jõustumisest.

4.2. Mõista Eesti Metsafond OÜ-lt O.R-i kasuks juurdepääsu kasutamise eest välja

ühekordne hüvitis 40 eurot.

4.3. Mõista Eesti Metsafond OÜ-lt I.X kasuks juurdepääsu kasutamise eest välja

ühekordne hüvitis 500 eurot.

4.4. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Eesti Metsafond OÜ esitas 11.01.2022 (täpsustatud 18.04.2022, 22.04.2022, 24.05.2022 ja

27.01.2023) Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus määrata Hiiu maakonnas Hiiumaa

vallas Orjaku külas asuvale Rehe kinnisasjale (registriosa nr 35933) (Rehe kinnistu) sellele

väljastatud metsateatiste realiseerimiseni ajutise juurdepääsu laiusega 4 m läbi Sopi kinnisasja

(registriosa nr 8133) (Sopi kinnistu) ja Laheääre kinnisasja (registriosa nr 289633) (Laheääre

kinnistu) vastavalt avaldusele lisatud plaanile. Avaldaja palus määrata, et juurdepääsu

kasutamise eest tuleb Sopi kinnistu omanikule ja Laheääre kinnistu omanikule maksta

ühekordne juurdepääsutasu vastavalt 100 eurot ja 40 eurot.

1.1. Avalduse kohaselt kuulub avaldajale Rehe kinnistu, millele ei ole juurdepääsu avalikult

kasutatavalt teelt. Avaldaja vajab Rehe kinnistule ajutist juurdepääsu raskeveokitega sellele

jäävatel metsaeraldistel ühekordse raieõiguse teostamiseks. Arvestades, et metsateatisi

raietöödeks väljastatakse piiratud kehtivusajaga, Rehe kinnistule vahepeal väljastatud

metsateatiste kehtivusaeg on lõppenud ning kohtumenetluse täpne kestus ei ole teada, ei ole

mõistlik juurdepääsu konkreetsete metsateatistega siduda.

1.2. Rehe kinnistu piirneb põhja poolt Käina lahega, lõuna poolt I.X-ile (puudutatud isik I)

kuuluva Sopi kinnistuga, ida poolt O.R-ile (puudutatud isik II) kuuluva Laheääre kinnistutega

ning lääne poolt Tiritamme kinnisasjaga (registriosa nr 817533) (Tiritamme kinnistu).

Laheääre kinnistule ei ole samuti juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt ning Sopi ja

Tiritamme kinnistutele on juurdepääs avalikult kasutatavalt Vaemla-Kassari-Luguse teelt, mis

on ühtlasi Rehe kinnistule lähim avalikult kasutatav tee. Sellelt ei kulge Rehe kinnistuni

olemasolevat teed, seega tuleb ajutine, metsamaterjali veo korraldamist võimaldav tee rajada.

Selle rajamine üle Tiritamme kinnistu ei ole võimalik, sest sinna jääb Kassari merikotkaste

püsielupaiga sihtkaitsevöönd, mida läbimata ei ole võimalik Rehe kinnistule pääseda, kuid

kuhu on metsamaterjali väljaveotee rajamine keelatud. Merikotkaste püsielupaiga

sihtkaitsevööndi ja Rehe kinnistu metsaeraldiste asukohta arvestades on ainsaks loodus-

kaitselisi piiranguid arvestavaks võimaluseks juurdepääs üle Sopi ja Laheääre kinnistute.

2-22-445

1.3. Avaldaja taotletava juurdepääsutee laiuseks on 4 m ja pikkuseks 515 m, millest 395 m

jääb Sopi kinnistule ja 120 m Laheääre kinnistule. Selline juurdepääs on maakorralduslikult

mõistlik ja võimalik ning avaldaja huvi juurdepääsu vastu on ülekaalukas, võrreldes

puudutatud isikute I ja II õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Nii Sopi kui ka

Laheääre kinnistu sihtsotstarbeks on maatulundusmaa ning neil ei ole eluhooneid. Juurdepääs

on ajutine ja avaldaja kasutab seda lühikest aega. Avaldajal on võimalik raieõigust teostada

väljaspool merikotka pesitsusaega, s.o alates 1. augustist kuni 15. veebruarini, ning 12 kuu

jooksul pärast raie registreerimist metsaregistris. Raieõiguse teostamiseks, sh puude

langetamiseks, väljaveoks ja vajadusel koristuseks, kulub avaldajal orienteeruvalt üks kuu.

Juurdepääsu rajamiseks ei ole vaja langetada suuri puid ning piisab võsa eemaldamisest. Kui

raieõiguse teostamine toimub külmal või kuival ajal, ei ole tarvis rajada ka eraldi teed ega

pärast tööde lõppemist pinnast suuremahuliselt taastada. Pärast tööde lõppu korrastab avaldaja

pinnase ning silub roopad, kui need peaksid tekkima. Nende tegevustega seotud kulud tasub

avaldaja.

1.4. Arvestades juurdepääsu ajutisust ja lühiajalist kasutamist ning juurdepääsualuste Sopi ja

Laheääre kinnistute maatükiosade ja neile vastava maamaksu suurust, on mõistlik maksta

puudutatud isikule I ja puudutatud isikule II juurdepääsu kasutamise eest ühekordne

juurdepääsutasu vastavalt 100 eurot ja 40 eurot.

Puudutatud isikute seisukohad

2. Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu.

2.1. Avaldajal ei ole ülekaalukat huvi juurdepääsu vastu üle Sopi kinnistu võrreldes

puudutatud isiku I õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega ja talle kaasneva

omandiõiguse olulise riivega. Avaldaja omandas Rehe kinnistu 2018. a-l ärilistel eesmärkidel

ja teades, et Rehe kinnistu ei piirne avalikult kasutatava teega. Avaldaja ei saanud eeldada, et

juurdepääsu saamine äriplaanide elluviimiseks üle naaberkinnistute saab olema kerge.

Avaldaja ärilised huvid ei prevaleeri puudutatud isiku I huvide ees.

2.2. Avaldaja taotletav juurdepääs tekitaks Sopi kinnistule pöördumatut keskkonnakahju ja

vähendaks selle väärtust. Selle trajektooril asub Sopi kinnistul mets, kiviaed, puurkaev

kaitsetsooniga ja looduslik heinamaa. Jääb arusaamatuks, kuidas on läbi metsa ning heina- ja

põllumaa võimalik rajada raieõiguse teostamiseks ajutist juurdepääsu. Juurdepääsu rajamine

tooks kaasa suurte puude langetamise ning ka haritava maa ja loodusliku heinamaa

hävitamise, sest tuleb kas sisse sõita või rajada metsamaterjali väljaveotee, mida läbitakse

eranditult rasketehnikaga. See kahjustab loodust püsivalt. Seejuures ei takista miski avaldajal

raietööde ja väljaveo tegemist ka suvel ja sügisel, mil pinnas on pehme. Samas ei olegi

kohtulahendi resolutsiooniga võimalik maandada riski, et juurdepääsu kasutamine ei toimuks

olukorras, kus maapind masinaid ei kanna, sest ilmastik on heitlik ja külma- või

kuivaperioode ei ole võimalik ette ennustada. Sellise riski eksisteerimine lubab jätta

juurdepääsu määramata. Lisaks läbib avaldaja taotletav juurdepääs Sopi kinnistut keskelt,

vähendades oluliselt kinnistu tervikliku kasutamise ja majandamise võimalusi.

2.3. Juurdepääsu ajutisusest ei saa rääkida ka seetõttu, et avaldaja metsateatistest nähtuvalt on

talle raieõigust väljastatud igaks järgnevaks perioodiks. Ei ole mingit põhjust arvata, et

avaldaja, kelle tegevusalaks on metsa- ja metsamaainvesteeringud ning kellele kuulub üle 200

metsakinnistu, äritegevus Rehe kinnistul piirdub vaid ühekordse raieõiguse teostamisega.

Avaldaja sooviks on korraldada metsamaterjali väljavedu üle naaberkinnistute igal järgneval

perioodil, mil talle on raieõigus väljastatud.

2-22-445

2.4. Kaaluda tuleks juurdepääsu rajamist üle Tiritamme kinnistu. Avaldaja rajas sinna enne

siinset menetlust ebaseaduslikult metsamaterjali väljaveotee, häirides sellega merikotkaste

pesitsuspaiku nii, et nad seal enam pesitsemas ei käi. Tiritamme kinnistule rajatud tee

juurdepääsuna kasutamisel ei laiendataks erinevalt avaldaja taotletava juurdepääsu rajamisele

seni puutumatut ala, mis vähendaks merikotkaste piirkonnas pesitsemist veelgi.

2.5. Juurdepääsu määramisel üle Sopi kinnistu tuleb arvestada, et eelistatuim on raieõiguse

teostamiseks vajalike tööde tegemine külmunud maaga. Juurdepääs tuleks määrata nii, et selle

kasutamine oleks võimalik vaid olukorras, kus tööde teostaja on maapinna kandvuses

veendunud ja maapind ka tegelikult masinaid kannab.

2.6. Avaldaja pakutud juurdepääsutasu 100 eurot ei ole puudutatud isiku I omandiõiguse riive

väärtust arvestades piisav. Sopi kinnistu omadusteks on inimtegevusest vähe mõjutatud

loodus ja looduslik mitmekesisus, millel on just puudutatud isiku I jaoks oluline väärtus. Need

omadused saavad juurdepääsu kasutamisel kahjustada ja juurdepääsu kasutamisele eelnenud

olukorda ei ole võimalik täielikult taastada. See toob kaasa ka kinnistu väärtuse vähenemise,

mida ei ole võimalik rahaliselt täpselt mõõta. Kohus saab määrata õiglase juurdepääsutasu

oma siseveendumuse kohaselt. Tunnetuslikult peab puudutatud isik I õiglaseks tasuks 500

eurot.

3. Puudutatud isik II vaidles avaldusele vastu.

Avaldaja taotletava ajutise juurdepääsu rajamine koormab puudutatud isikut II ebamõistlikult

ning kahjustab liigselt keskkonda. Sellest jääb Laheääre kinnistule 120 m asemel pigem 180

m pikkune lõik, mis kulgeb kogu ulatuses läbi tiheda, peamiselt männimetsa, kus kasvavad

kuni 20 m kõrged männid. Selle rajamisel tuleb maha võtta puid, mille maht palgina ja

paberipuuna on vähemalt 20 m3, ning lisaks ka männinoorendikku. Maha võetav mets

kahandab oluliselt Laheääre kinnistu väärtust. Lisaks on mereäärse Laheääre kinnistu pinnas

pehme ja liigniiske ning sellel rasketehnikaga sõitmine ajal, mil maa ei ole külmunud, tekitab

keskkonnale pöördumatuid kahjustusi. Tee rajamine võib põhjustada ka tuulekoridori tekke ja

tekitada metsale korvamatut kahju, sest märjal pinnasel on suur oht tuulemurruks. Laheääre

kinnistu kasutamine Rehe kinnistule juurdepääsuks on võimalik ainult puudutatud isikuga

eelnevalt kokku lepitud marsruudil ja tingimustel, sh kui maa on korralikult külmunud ja

väljavedu tehes kasutatakse heinamaad.

4. Hiiumaa Vallavalitsus toetas avaldust.

Avaldaja taotletav juurdepääs on kõige arvestatavam võimalik juurdepääs metsamaterjali

väljaveoks Rehe kinnistult. Puuduvad muud mõistlikult võimalikud alternatiivid, mis võiksid

koormata puudutatud isikute või mõne teise kinnisasja omaniku huve vähem.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Pärnu Maakohus rahuldas 17.05.2024 määrusega avalduse ning määras Rehe kinnistule

metsateatiste realiseerimiseni ajutise juurdepääsu laiusega 4 m läbi Sopi ja Laheääre

kinnistute vastavalt määruse lahutamatuks lisaks olevale plaanile. Maakohus mõistis

avaldajalt puudutatud isikute I ja II kasuks välja ühekordse hüvitise juurdepääsu kasutamise

eest vastavalt 500 eurot ja 40 eurot. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi

kanda.

2-22-445

5.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb juurdepääs Rehe kinnistule määrata

avaldaja taotletud viisil.

Vaidlust ei ole, et Rehe kinnistule ei ole juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt. Seetõttu

tuleb hinnata, kas avaldaja äritegevus on asjaoluks, mis annab alust määrata Rehe kinnistule

juurdepääsu, või kaaluvad puudutatud isikute huvid avaldaja ärihuvid üle. Nii Rehe, Sopi kui

ka Laheääre kinnistute sihtotstarve on maatulundusmaa. Maatulundusmaa on maakatastri-

seaduse § 181 lg 9 järgi põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav

maa ja maa, millel on põllu- või metsamajanduslik potentsiaal. Sellest lähtuvalt saab lugeda

raieõiguse teostamise Rehe kinnistul avaldaja põhjendatud ja õiguspäraseks huviks. Kuna

raieõiguse teostamine on maa sihtotstarbelise kasutamise seisukohalt õiguspärane, on

õiguspärane ka avaldaja soov metsamaterjali väljaveoks. Kuna Rehe kinnistule ei ole

metsamaterjali väljaveo tegemiseks juurdepääsu, tuleb kaaluda, milline juurdepääs määrata.

Juurdepääsu määramine üle Tiritamme kinnistu on välistatud, sest seal on merikotka

püsielupaik. Avaldaja taotletav juurdepääs üle Sopi ja Laheääre kinnistute on aga õiguspärane

ning ei esine juurdepääsu määramist välistavaid asjaolusid. Laheääre kinnistule jääb

juurdepääsust 120 m pikk ja 4 m lai lõik, mis paikneb kinnistu ääre pool. Arvestatud on seega

võimalikult lühikese juurdepääsualaga Laheääre kinnistul ning puudutatud isiku II huvi

säilitada alal männipuud, ei kaalu üles avaldaja huvi kasutada Rehe kinnistut sihtotstarbeliselt.

Puudutatud isiku I huvi nautida Sopi kinnistul rahu ja vaikust ning suhelda loodusega on küll

mõistetav, kuid ei kaalu samuti üles avaldaja huvi kasutada Rehe kinnistut sihtotstarbeliselt.

Seejuures tagavad Keskkonnaameti seatud piirangud harvendusraie tegemisele ja

metsamaterjali väljaveole, et kaitseta ei jää puudutatud isikute huvi säilitada võimalikult palju

olemasolevat keskkonda. Avaldaja taotletud juurdepääs on kõige arvestatavam juurdepääs

ning ka puudutatud isikud on 07.03.2024 kohtuistungil nõustunud, et juurdepääsu määramisel

tuleks see määrata vastavalt avaldaja esitatud plaanile.

5.2. Avaldaja on nõustunud tasuma puudutatud isikule II ühekordse juurdepääsutasuna 40

eurot, mida saab juurdepääsu ajutisust arvestades pidada põhjendatuks. Puudutatud isik II ei

ole ka esile toonud asjaolusid, mis võimaldaks määrata muus suuruses juurdepääsutasu.

Puudutatud isik I on pidanud õiglaseks juurdepääsutasuks 500 eurot, põhjendades seda

sellega, et Sopi kinnistu põhiliseks väärtuseks on inimtegevusest võimalikult vähe mõjutatud

loodus, mis saab juurdepääsu kasutamisel kahjustada. Seda saab pidada põhjendatud tasuks

juurdepääsu kasutamise eest, arvestades, et kinnistu loodusväärtuse kahjustamine võib selle

omanikule hindamatu väärtusega olla.

5.3. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel

menetlusosaliste endi kanda. Kuigi avalikult kasutavale teele juurdepääsu määramise asjades

on avaldaja isikuks, kelle huvides lahend tehakse, ei välista see menetluskulude jätmist

puudutatud isiku kanda, kes ilmselgelt põhjendatud avaldusele vastu vaidleb. Olukorras, kus

avaldajal ei ole kinnistule juurdepääsu ja juurdepääsuks ei ole alternatiivseid variante, tuleb

puudutatud isikutel kaaluda, kas on mõistlik avaldusele vastu vaielda. Avalduse esitamine oli

põhjendatud ning puudutatud isikud nõustusid avaldaja pakutud juurdepääsu asukohaga.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

6. Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada

juurdepääsu määramise ja menetluskulude jaotuse osas, ning teha tühistatud osas uue

määruse, millega määrata Rehe kinnistule tähtajaline juurdepääs laiusega 4 m läbi Sopi ja

Laheääre kinnistute vastavalt kohtumääruse lahutamatuks lisaks olevale plaanile kuni

2-22-445

kohtumääruse jõustumisele esimesena järgneva iga Rehe kinnistul asuva metsaeraldise kohta

käiva registreeritud metsateatise kehtivuse lõppemiseni, kuid mitte kauem kui kohtumääruse

jõustumise aastale järgneva aasta lõppemiseni, ning jätta menetluskulud avaldaja kanda.

Määruskaebuse väidete kohaselt ei ole maakohtu määruse resolutsioon juurdepääsu

määramise osas selge ja täidetav. Avaldaja taotles juurdepääsu tähtajalisena ning ka

maakohus on arvestades nii termini „ajutine“ kasutamist kui ka ühekordse juurdepääsutasu

määramist soovinud juurdepääsu määrata tähtajalisena, kuid resolutsioonist ei selgu

arusaadavalt ja ühemõtteliselt tähtaega, mille möödumisel juurdepääsuõigus lõpeb.

Avaldaja esitatud tõenditest nähtub, et Rehe kinnistul on kuus metsaeraldist, millest iga kohta

on registreeritud eraldi metsateatis kehtivusajaga 12 kuud. Seetõttu ei ole välistatud, et Rehe

kinnistul tehakse raiet metsaeraldiste kaupa eraldi, nt ühel aastal raiutakse üht või mõnda ja

järgmisel aastal jälle üht või mõnda metsaeraldist, kuni jõutakse viimaseni. Lisaks ei ole

metsa kasvamist arvestades välistatud, et vahepeal täituvad tingimused metsaeraldiste uueks

raiumiseks. Maakohtu määruse resolutsioon annab seega avaldajale sisuliselt tähtajatu

juurdepääsu mistahes tulevikus registreeritava metsateatise realiseerimiseks, millisel juhul

tulnuks välja mõista ka perioodiline juurdepääsutasu. See väljub aga avalduse taotlusest, sest

avaldaja on soovinud tähtajalist juurdepääsu ja märkinud raieõiguse teostamisele kuluvaks

ajaks orineteeruvalt ühe kuu. Selge ega ühemõtteline ei ole ka see, mida tähendab juurdepääsu

määramine metsateatiste realiseerimiseni. Realiseerimisena on võimalik mõista nii metsaraie

lõpetamist kui ka metsateatise kehtivuse lõppemist ning määruse resolutsioon oleks selge ja

ühemõtteline neist viimase korral. Resolutsiooni puudused aitaks kõrvaldada see, kui siduda

juurdepääs nende metsateatistega, mis registreeritakse pärast määruse jõustumist esimesena.

Selleks, et juurdepääsu kasutamist ei oleks võimalik põhjendamatult venitada, tuleks

juurdepääs siduda konkreetse tähtajaga.

Maakohtu põhjendustel ei olnud alust jagada menetluskulusid TsMS § 172 lg 1 esimesest

lausest erinevalt. Menetluskulud tulnuks jätta avaldaja kanda, sest juurdepääs teenib ainult

avaldaja huve ning puudutatud isik I ei vaielnud avaldusele alusetult vastu. Avaldaja taotles

ärilistes huvides juurdepääsu üle kahe võõra kinnistu, mis kuuluvad pensionieas isikutele,

ning vähemalt puudutatud isikul I on huvi selle vastu, et tema kinnistul elutsevat loodust

häiritaks võimalikult vähe. Asjaolusid arvestades ei saa puudutatud isikutele ette heita, et nad

avaldusele vastu vaidlesid, ning soovisid saada kohtu hinnangut. Menetluskulud võiks TsMS

§ 172 lg 1 esimesest lausest erinevalt jagada siis, kui menetlusosalised on võrdväärsed (mitte

ühelt poolt äriühing ja teiselt poolt füüsilised isikud) või kui ka õigusteadmisteta

menetlusosalise jaoks on ilmselge, et avaldusele vastuvaidlemine ei too soovitud tulemust,

kuid sellist olukorda ei esinenud. Juurdepääsu asukohaga nõustumisest juurdepääsu võimaliku

määramise korral ei saa järeldada avalduse põhjendatuks pidamist.

7. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle läbi vaatamata või

rahuldamata.

Puudutatud isik I väljendas maakohtu 07.03.2024 istungil avaldaja 27.01.2023 avalduse

täienduses sisalduvale juurdepääsu määramise taotluse sõnastusele ja seeläbi ühtlasi ka

maakohtu määruse resolutsiooni sõnastusele juurdepääsu määramist puudutavas osas

ühemõttelist nõusolekut. Kui puudutatud isik I ei nõustunud vastava sõnastusega, pidanuks ta

seda istungil selgelt väljendama, et maakohus saanuks kaaluda juurdepääsu määramist teistel

tingimustel. Vaidlustades sellises olukorras maakohtu määruse resolutsiooni, käitub

puudutatud isik vastuoluliselt, eksitab kohut, venitab menetlust ja tekitab ebavajalikke

2-22-445

menetluskulusid, mis on käsitatav hea usu põhimõtte rikkumisena ning mis annab alust jätta

määruskaebus läbi vaatamata või rahuldamata.

Kuivõrd raieõiguse teostamine sõltub mitmest raskesti ettenähtavast tegurist, sh

ilmastikuoludest ja metsateatiste väljastamisest, ei ole mõistlik juurdepääsuõigust kindla

kuupäevaga siduda, sest see ei tagaks juurdepääsu eesmärke ning võib tingida vajaduse uuesti

kohtusse pöörduda. Maakohtu määruse resolutsioon on juurdepääsu määramise osas selge ja

ühemõtteline ning juurdepääsu ajutisus väljendub selles, et juurdepääs kehtib kuni

metsateatiste realiseerimiseni, st harvendusraie tegemiseni. Puudutatud isikute õiguste riive

seisukohalt ei oma tähtsust, kas raiet tehakse mõni kuu või mõni aasta pärast määruse

jõustumist.

Kui ringkonnakohus peaks siiski pidama maakohtu määruse resolutsiooni täpsustamist

vajalikuks, ei saa lähtuda puudutatud isiku I pakutud sõnastusest, sest see on avaldaja õigusi

põhjendamatult piirav. Metsateatised kaotavad kehtivuse 12 kuu möödudes ning

metsamaterjali koondamine ja kokkuvedu on võimalik ka pärast metsateatiste kehtivuse

lõppu. Lõplik tähtaeg metsateatiste realiseerimiseks ei saa raieõiguse teostamise ajalisi

piiranguid ning ilmastikutingimuste ja pinnase seisukorra ettenägematust arvestades olla

lühem kui kolm aastat määruse jõustumisest.

Maakohus on jaotanud menetluskulud mõistlikult ja õiglaselt. Menetlus venis puudutatud

isikute tõttu, sh jätkas puudutatud isik I sisulise vaidlusega pärast seda, kui juurdepääsu

asukoha osas oli jõutud kokkuleppele ja jätkata saanuks vaid menetluskulude üle arutamisega.

Puudutatud isik I on kohtu- ja kohtueelses menetluses käitunud ka vastuoluliselt, leides enne

avaldaja kohtusse pöördumist, et juurdepääs üle Tiritamme kinnistu ei ole merikotka kaitseala

tõttu võimalik, kuid paludes kohtumenetluses juurdepääsu määrata üle Tiritamme kinnistu

ning tekitades sellega tarbetuid kulutusi.

8. Puudutatud isik II toetab määruskaebust menetluskulude jaotuse vaidlustamist puudutavas

osas, kuid tal ei ole seisukohta määruse resolutsiooni selgust puudutavas osas. Avaldaja ei

võtnud puudutatud isikuga II enne kohtusse pöördumist ühendus, seega ei olnud puudutatud

isikul II võimalik avaldajaga kohtueelselt kokkulepet saavutada ja enda menetlusse kaasamist

vältida. Puudutatud isik II ei olnud juurdepääsu võimaldamisele Laheääre kinnistu kaudu

vastu, kuid soovis juurdepääsule optimaalse asukoha leida.

9. Hiiumaa Vallavalitsus toetab määruskaebust, leides, et maakohtu määruse resolutsioon ei

ole juurdepääsu määramise osas selge, samas kui puudutatud isiku I pakutud sõnastus seda on,

olles samas kooskõlas nii avaldaja taotletuga ja arvestades puudutatud isikute huve.

Menetluskulude jaotamisel tuleks arvestada puudutatud isiku I põhjendusi.

Menetluse edasine käik

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus TsMS

§-ga 659 osaliselt rahuldada ja maakohtu määrus tühistada osas, millega maakohus jättis

määramata juurdepääsu kasutamise tähtaja lõppemise. Ringkonnakohus saab teha tühistatud

osas asjas ise uue määruse, millega määrab, et juurdepääsu kasutamise tähtaeg lõppeb kolme

2-22-445

aasta möödumisel alates kohtumääruse jõustumisest. Muus osas ei anna määruskaebuse väited

alust maakohtu määrust muuta.

12. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust TsMS § 651 lg 1 järgi koosmõjus TsMS

§-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Puudutatud isik I vaidlustab maakohtu

määrust osas, millega maakohus jättis juurdepääsu sidumata iga Rehe kinnistu metsaeraldise

kohta esimesena väljastatava metsateatise realiseerimisega ja juurdepääsu kasutamise lõpliku

tähtajaga ning jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Seejuures palub

puudutatud isik I jätta kõik menetluskulud avaldaja kanda. Kolleegium märgib, et puudutatud

isik I saab maakohtu menetluskulude jaotust vaidlustada vaid teda puudutavas osas, s.o tema

menetluskulude tema enda kanda jätmise osas, ega saa seega lisaks enda menetluskulude

avaldaja kanda jätmisele taotleda puudutatud isiku II menetluskulude avaldaja kanda jätmist.

Eelnevat arvestades kontrollib ringkonnakohus puudutatud isiku I määruskaebuse alusel

maakohtu määrust vaid juurdepääsu määramise tingimuste osas ja puudutatud isiku I

menetluskulude tema enda kanda jätmise osas.

13. Kolleegiumi hinnangul on maakohus eksinud menetlusõiguse normide vastu, kui on

määranud avaldajale, kes taotles ajutist ajaliselt piiratud juurdepääsu, sisuliselt tähtajatu

juurdepääsu.

13.1. Kolleegium märgib, et AÕS § 156 lg 1 teist lauset arvestades on juurdepääsu sisuks ka

juurdepääsu kasutamise tähtaeg. Kuigi reeglina määratakse juurdepääs avalikult kasutatavale

teele tähtajatult, on olenevalt asjaoludest ja avaldaja taotlusest võimalik määrata see ka

tähtajalisena. Juurdepääsu tähtaeg mõjutab ka juurdepääsutasu, kuivõrd tähtajatu juurdepääsu

määramisel tuleb eeldada, et ka juurdepääsutasu makstakse tähtajatult, samas kui tähtajalise

juurdepääsu määramisel on võimalik ühekordse juurdepääsutasu maksmine (vt nt RKTKm

01.06.2022, 2-19-20416, p 15.5).

13.2. Siinsel juhul palus avaldaja määrata Rehe kinnistule ajutise juurdepääsu sellele

väljastatud metsateatiste realiseerimiseni. Avaldaja tugines esialgses avalduses ka

konkreetsetele metsateatistele (vt 11.01.2022 avalduse p 1.4), kuid ei sidunud neid otseselt

juurdepääsu määramise taotlusega. Kui need metsateatised kaotasid tähtaja möödumise tõttu

kehtivuse, teatas avaldaja uute Rehe kinnistu kohta registreeritud metsateatiste numbrid ja

palus juurdepääsu määrata nende metsateatiste realiseerimiseni (vt 22.04.2022 ja 24.05.2022

avalduse täpsustuste taotlused). Lõplikust avalduse taotlusest jättis avaldaja siiski viited

konkreetsetele metsateatistele välja, põhjendades seda sellega, et metsateatistel on kindel

kehtivusaeg, kuid kohtumenetluse täpne kestus ei ole teada ja seetõttu ei ole mõistlik

juurdepääsu konkreetsete metsateatistega siduda. Küll aga kinnitas avaldaja, et tema eesmärk

on teha Rehe kinnistu metsaeraldistel ühekordset raiet (vt 27.01.2023 avalduse täpsustuse

taotlus ja selle p 4.6). Lisaks on avaldaja selgitanud, et raieõiguse teostamisega seotud tööde

tegemisele kulub orienteeruvalt üks kuu (avaldaja 18.04.2022 avalduse täpsustuse p 2.3 ja

24.05.2022 avalduse täpsustuse p 2.11).

Puudutatud isik I juhtis maakohtu menetluses tähelepanu sellele, et avaldaja esitatud

metsateatistest nähtuvalt on talle raieõigust väljastatud igaks järgnevaks perioodiks ja ei ole

mingit põhjust arvata, et avaldaja piirdub ühekordse raieõiguse teostamisega (vt puudutatud

isiku 03.08.2022 seisukoha p 2.2.2). Maakohtu 07.03.2024 istungil arutati ka juurdepääsu

tähtajalist määramist. Avaldaja kinnitas seal, et ta on taotlenud tähtajalist juurdepääsu ning

puudutatud isik I leidis, et sellisel juhul peaks määrus sisaldama ka juurdepääsu kasutamise

tähtaega. Avaldaja selgitas, et metsateatistest nähtub periood, mille jooksul tuleb tööd teha,

kuid kuna ei ole teada, kui kaua kohtumenetlus kestab, ei saa neid tähtaegasid praegu paika

2-22-445

panna. Avaldaja juhtis ka tähelepanu, et tema 27.01.2023 avalduse täpsustuses sisaldub lõplik

taotluse sõnastus, ning puudutatud isikud kinnitasid, et see rahuldab neid (vt maakohtu

07.03.2024 istungi protokoll ja helisalvestis alates ajamärkest 00:36:46). Maakohus lähtuski

juurdepääsu määramisel avaldaja 27.01.2023 avalduse täpsustuse taotluse sõnastusest,

määrates juurdepääsu ajutisena ja kuni metsateatiste realiseerimiseni, kuid sidumata seda

konkreetse tähtajaga.

13.3. Kolleegium nõustub puudutatud isikuga I, et vaidlustatud määruse resolutsiooni

sõnastus võimaldab mõista juurdepääsu selliselt, et seda saab kasutada korduvalt ja tähtajatult,

sest piiratud ei ole ei realiseeritavate metsateatiste arv ega ka nende realiseerimise tähtaeg.

See ei vasta aga avaldaja taotletule ega puudutatud isiku I huvidele. Kolleegium möönab, et

puudutatud isik I kinnitas 07.03.2024 istungil pärast avaldaja selgitusi, et avaldaja 27.01.2023

avalduse täpsustuse taotlus rahuldab teda. Samas tulnuks kolleegiumi hinnangul maakohtul

arvestades nii avaldaja kinnitust, et ta soovib tähtajalist juurdepääsu, kui ka puudutatud isiku I

huvide oluliselt intensiivsemat riivet tähtajatu juurdepääsu korral, veenduda selles, et nad

mõistavad, et avaldaja lõpliku taotluse sõnastus ei taga tegelikkuses juurdepääsu tähtajalisust.

Maakohus seda ei teinud, minnes vastuollu hagita asjades kehtivast uurimisprintsiibist lähtuva

põhimõttega, et vastutus asja sisuliselt õige lahendamise eest lasub kohtul (vt ka TsMS III

komm (2018), § 477, p 3.2.1.b). Kolleegiumi hinnangul ei saa seejuures puudutatud isikule I

ette heita hea usu põhimõtte vastast käitumist, kuivõrd tal võis avaldaja 07.03.2024 istungil

antud selgitustest jääda ekslik mulje juurdepääsu tähtajalisusest või tekkida ootus, et

maakohus arvestab juurdepääsu määramisel selle tähtajalisusega.

13.4. Kolleegiumi arvates võimaldab maakohtu rikkumise kõrvaldada juurdepääsu sidumine

juurdepääsu kasutamise tähtaja lõppemisega.

Kuivõrd kõigi menetlusosaliste huvides on raieõiguse teostamine kas kuiva või külmunud

pinnasega (juurdepääsu kasutamisest tingitud negatiivne mõju puudutatud isikute kinnistutele

on sel juhul kõige väiksem, mis tähendab ühtlasi, et ka avaldaja ei pea tegema suuremaid

toiminguid juurdepääsu kasutamisele eelneva olukorra taastamiseks) ning mõnel aastal ei

pruugi registreeritavate metsateatiste kehtivuse perioodil ja raieõiguse teostamiseks lubatud

ajavahemikul olla pinnas piisavalt kuiv või külmunud, on põhjendatud siduda juurdepääsu

kasutamine kindla tähtajaga. Mõistlikuks tähtajaks, mille jooksul peaks raieõigust saama igal

juhul teostada, saab pidada kolme aastat kohtumääruse jõustumisest, millega on

määruskaebusele esitatud seisukohas põhimõtteliselt nõustunud ka avaldaja.

Kolleegium ei pea põhjendatuks juurdepääsu määramist muuta selliselt, et see oleks seotud

iga Rehe kinnistu metsaeraldise kohta esimesena väljastatava metsateatisega, kuivõrd mõnel

aastal ei pruugi juba registreeritud metsateatiste realiseerimine puudutatud isikute kinnistute

pinnast kahjustamata võimalik olla. Seejuures ei ole ka usutav, et juurdepääsu kasutamise

kolmeaastase tähtaja jooksul taastuks ühel või mõnel Rehe kinnistu metsaeraldisel mets

sedavõrd, et raieõigust saaks teostada mitu korda. Samuti ei pea ringkonnakohus usutavaks, et

avaldaja asuks selle tähtaja jooksul metsaeraldistel raiet põhjendamatult eraldi aegadel

teostama, sest nii metsatehnika kui ka -tööliste tagamise seisukohalt on oluliselt soodsam

teostada raiet kõigil metsaeraldistel koos ja seda võimalikult lühikese aja jooksul. Samas, kui

peaks juhtuma, et ilmastikutingimused muutuvad ootamatult ajal, mil avaldaja on raietööd

lõpetanud vaid ühel või mõnel metsaeraldisel, jääb talle siiski võimalus raietööd katkestada ja

jätkata nendega siis, kui need on taas võimalikud puudutatud isikute kinnistute pinnast

kahjustamata.

2-22-445

14. Kolleegiumi arvates ei anna puudutatud isiku I määruskaebuse väited ega maakohtu

määruse täiendamine juurdepääsu tähtaja osas alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust.

TsMS § 172 lg 1 esimene lause näeb küll ette, et hagita menetluses kannab menetluskulud

isik, kelle huvides lahend tehakse, kuid sama sätte teine lause annab mitme menetlusosalise

osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada menetluskulude

mõne menetlusosalise kanda jätmise, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Selle sätte

kohaldamine on kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui

kaalumispiire on ületatud (vt nt RKTKm 07.10.2020, 2-18-11359, p 14; RKTKm 20.04.2022,

2-19-5997, p 21).

Maakohus on menetlusosaliste menetluskulude nende endi kanda jätmist põhjendanud ega ole

kaalumispiire ületanud. AÕS § 156 lg 1 eesmärk on tagada, et ka omanikul, kelle kinnisasjale

ei ole juurdepääsu avalikult teelt, oleks võimalik oma kinnisasja (sihtotstarbeliselt) kasutada,

ning seetõttu saab juurdepääsu puudumise korral selle määramata jätta vaid väga erandlikel

juhtudel. Siinsel juhul pidi puudutatud isikule I, kellele kuuluvale Sopi kinnistule Kassari

merikotkaste püsielupaiga sihtkaitsevöönd samuti osaliselt ulatub, olema juba enne menetluse

algust või vähemalt menetluse alguses arusaadav, et merikotka püsielupaiga sihtkaitsevööndi

paiknemist arvestades ei ole Rehe kinnistule juurdepääsu määramine üle Tiritamme kinnistu

võimalik, ning sellest tingituna sai kõne alla tulla vaid juurdepääsu määramine üle Sopi ja

Laheääre kinnistute. Sellegipoolest vaidles puudutatud isik I, keda on menetluses algusest

peale esindanud vandeadvokaadist lepinguline esindaja, kes oleks saanud talle õiguslikku

olukorda selgitada, juurdepääsu määramisele üle Sopi kinnistu maakohtu menetluse lõpuni

vastu. Puudutatud isiku I menetluskulude tema enda kanda jätmist ei anna alust ebaõiglaseks

pidada ainuüksi asjaolu, et ta on (pensionärist) füüsiline isik ja avaldaja on äriühing, kes

kasutab juurdepääsu ärihuvides. Äriühingute tegevus põhinebki nende ärihuvidel, kuid selle

tagajärjeks ei saa olla, et hagita menetluses tuleb füüsilisest isikust menetlusosalise

menetluskulud jätta alati äriühingu kanda.

15. Ülaltoodud põhjendustel tuleb määruskaebus osaliselt rahuldada ning maakohtu määrus

tühistada osas, millega maakohus jättis määramata juurdepääsu kasutamise lõpliku tähtaja.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega määrab juurdepääsu kasutamise

lõplikuks tähtajaks kolm aastat kohtumääruse jõustumisest.

16. Kolleegiumi hinnangul on määruskaebuse rahuldamise ulatust arvestades õiglane jätta

määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi

kanda. Menetluskulude jaotust arvestades ei määra ringkonnakohus kindlaks menetluskulude

rahalist suurust.

17. Määruse peale saab TsMS § 696 lg 3 järgi koosmõjus TsMS § 6186 lg-ga 2 esitada

Riigikohtule määruskaebuse. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada

üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)