2-25-15475/7 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Jäätma, Anneli Alekand, Kersti Kerstna-Vaks

Määruse tegemise aeg ja koht

7. oktoober 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-25-15475

Tsiviilasi

F.I avaldus W.K põlvnemise vaidlustamiseks pärast A.

W.K surma

Avalduse menetlusse võtmisest keeldumine

Vaidlustatud kohtulahendid

Viru Maakohtu 18. septembri 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

F.I määruskaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (avaldaja): F.I (isikukood XXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev

Puudutatud isikud:

1. Q.T (isikukood XXX)

2. W.K (isikukood XXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 18. septembri 2025 määrus muutmata, kuid täiendada maakohtu

määruse põhjendusi.

2. Jätta F.I määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta kõik menetluskulud F.I kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse

kättetoimetamisest (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 372 lg 5).

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. F.I (avaldaja) esitas 18. septembril 2025 Viru Maakohtule avalduse isaduse vaidlustamiseks

pärast isiku surma. Avalduse kohaselt algatas Narva notar Sergei Nikonov A.W.K (pärandaja)

pärimismenetluse ning koostas menetluse raames pärimistunnistuse kavandi. Kavandi kohaselt on

A. W.K pärijateks F.I, Q.T ja W.K. Kavandist selgub, et W.K on Rahvastikuregistri andmetel A.

W.K poeg. Avaldaja leiab, et see kanne ei vasta tegelikkusele ja võib seetõttu viia pärimismenetluse

ebaõige tulemuseni. Avaldajale on teada, et W.K ema on O. W.K, isa kande vaidlustamiseks tuleks

läbi viia DNA-ekspertiis. Avaldaja palus kohtul tuvastada, et W.K ei põlvne A.W.K-st ning ebaõige

on sünniakti ja rahvastikuregistrisse tehtud kanne, mille kohaselt A.W.K on W.K isa. Põlvnemise

kindlakstegemiseks palus avaldaja määrata DNA-ekspertiisi.

Koos avaldusega esitas F.I esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, milles palus keelata notaril

tõestada A.W.K pärimismenetluses pärimistunnistust kuni tsiviilasjas lahendi tegemiseni.

2. Viru Maakohus keeldus 18. septembri 2025 määrusega avaldaja avaldust menetlusse võtmast

TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Maakohus leidis, et avaldaja ei ole isik, kes saaks vaidlustada pärandaja

lapse põlvnemise pärandajast. Perekonnaseaduse (PKS) § 95 alusel otsustab kohus isaduse

tuvastamise või vaidlustamise mehe hagi põhjal, mis on esitatud lapse vastu, või ema või lapse hagi

põhjal, mis on esitatud mehe vastu. Kui isik, kelle vastu oleks tulnud hagi esitada, on surnud, siis

otsustab kohus hagita menetluses isaduse vaidlustamise või tuvastamise selle isiku avalduse põhjal,

kes on eelmise lause kohaselt õigustatud hagi esitama. TsMS § 579 lg-te 1 ja 2 kohaselt lahendab

kohus põlvnemise tuvastamise isikust, kes on surnud, ja sellise isiku kohta sünniakti või

rahvastikuregistrisse tehtud vanema kande vaidlustamise üksnes avalduse alusel. Avalduse isiku

põlvnemise tuvastamiseks või sünniakti või rahvastikuregistrisse tehtud vanema kande

vaidlustamiseks isikust, kes on surnud, võib esitada isik, kelle põlvnemise tuvastamist taotletakse

või kelle põlvnemist vaidlustatakse, tema eestkostja või valla- või linnavalitsus.

Koos avalduse menetlusse võtmisest keeldumisega jättis maakohus rahuldamata avaldaja esialgse

õiguskaitse taotluse.

3. Avaldaja esitas 24. septembril 2025 määruskaebuse maakohtu 18. septembri 2025 määruse peale,

milles leidis, et maakohus tõlgendas TsMS § 579 lg-t 2 ja PKS §-i 95 ülemäära formaalselt ning

jättis tähelepanuta avaldaja otsese pärimisõigusliku huvi. TsMS § 3 lg 1 sätestab, et kohus menetleb

tsiviilasja, kui isik pöördub kohtusse oma seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. F.I

pärimisõigus on otseselt seotud sellega, kas W.K loetakse A.W.K pojaks. Kui see kanne on vale,

väheneb kaebaja pärandiosa ning rikutakse tema õigust õiglasele menetlusele ja omandiõigust.

Kuigi TsMS § 579 lg 2 otsesõnu ei nimeta abikaasat, tuleb seda sätet tõlgendada kooskõlas

pärimisseaduse ja põhiõigustega. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peab igal isikul,

kelle varalised õigused sõltuvad kohtulahendist, olema reaalne ligipääs kohtule. Kitsas tõlgendus

välistab kaebaja õiguskaitse ja rikub tema õigust õiglasele kohtumenetlusele.

Avaldaja esitas koos määruskaebusega ka uue esialgse õiguskaitse taotluse.

4. Maakohus leidis, et määruskaebuses esitatud põhjendused ei anna alust määruskaebust rahuldada

ja edastas 25. septembri 2025 kirjaga määruskaebuse TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja

lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Maakohus jättis 25. septembril 2025 rahuldamata avaldaja määruskaebuse tagamise taotluse.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2025 määruse resolutsioon tuleb jätta

muutmata, kuid täiendada tuleb määruse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659).

Määruskaebuse väited ei anna alust kaebust rahuldada.

6. Maakohus jättis avaldaja avalduse menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, sest leidis, et

avaldajale ei ole seadusega ette nähtud õigust vaidlustada W.K põlvnemist. Maakohus viitas PKS §-

le 95 ja TsMS § 579 lg-le 2 kui normidele, mis reguleerivad isadust vaidlustama õigustatud isikute

ringi pärast isiku surma ning tuvastas, et avaldaja sellesse ringi ei kuulu.

7. Maakohus tuvastas õigesti, et avaldaja kui pärandaja üleelanud abikaasa ei kuulu nende isikute

ringi, kellel on õigus vaidlustada pärandaja isadust. Maakohus on siiski ekslikult jätnud

tähelepanuta erinormi, mis reguleerib pärija õigust vaidlustada pärandaja isadust. PKS § 93 lg 4

sätestab, et kui mees, kelle isadus on tuvastatud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse

omaks võtnud, on surnud enne isaduse vaidlustamise tähtaja möödumist, võib tema pärija

vaidlustada surnud mehe isaduse ühe aasta jooksul selle mehe surmast arvates.

8. Ringkonnakohtu hinnangul sätestab PKS § 93 lg 4 ammendavalt tingimused, millal isadust saab

vaidlustada PKS §-s 95 nimetamata isik. Avaldaja kui A.W.K pärija saaks vaidlustada A.W.K

isaduse W.K suhtes üksnes PKS § 93 lg-le 4 tuginedes ühe aasta jooksul A.W.K surmast arvates.

Asja materjalide kohaselt suri A.W.K 27. juunil 2024 (dtl 4) ja avaldaja esitas avalduse kohtule

A.W.K isaduse vaidlustamiseks 18. septembril 2025. Seega on avaldus esitatud PKS § 93 lg-s 4

sätestatud tähtaega rikkudes.

9. Riigikohtu praktika kohaselt on PKS § 93 lg-s 1 sätestatud isaduse vaidlustamise tähtaeg õigust

ehk nõuet lõpetav tähtaeg (RKTKm 23.05.2012, 3-2-1-48-12, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul on

sama tähendusega ehk õigustlõpetav ka PKS § 93 lg-s 4 sätestatud üheaastane tähtaeg isaduse

vaidlustamiseks. Õigustlõpetava tähtaja rikkumine on aluseks, mis välistab nõude hagetavuse ehk

on aluseks, et keelduda avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.

10. Ringkonnakohus märgib, et praegusel juhul oleks avaldus tõenäoliselt olnud edutu ka juhul, kui

see oleks olnud tähtaegne. PKS § 93 lg 4 kohaselt saab pärija vaidlustada pärandaja isaduse ainult

tingimusel, et pärandaja on surnud ajal, kui tal endal oli võimalik vaidlustada isadus, mis oli

tuvastatud tulenevalt abielust lapse emaga või isaduse omaks võtmisest. PKS § 93 lg 1 kohaselt

võib isaduse kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama

õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Asja materjalide

kohaselt sündis W.K 2. detsembril 1982 ja avaldaja ei ole tuginenud asjaolule, et A.W.K oleks

vähem kui aasta enne oma surma saanud teada asjaoludest, mis oleks saanud olla aluseks isaduse

vaidlustamiseks.

11. Avaldaja menetluskulud määruskaebemenetluses jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel tema enda

kanda. TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel tagastatakse tasutud riigilõiv, kui avaldust ei võeta menetlusse.

Riigilõivu tagastamiseks tuleb esitada avaldus kohtule, kelle menetluses asi viimati oli (TsMS § 150

lg 4). Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv

tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (TsMS § 150 lg 6).

12. TsMS § 372 lg 5 esimese lause ja § 477 lg 1 kohaselt võib avaldaja esitada määruskaebuse

avalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale. Kui hagi ei võetud menetlusse TsMS §

371 lg 2 p 2 alusel, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule

edasi kaevata (TsMS § 372 lg 5 teine lause ja § 696 lg 1 teine lause). Seega saab avaldaja esitada

Riigikohtule määruskaebuse ringkonnakohtu määrusele.

(allkirjastatud digitaalselt)