2-24-125148/10 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Antero Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. oktoober 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-125148

Tsiviilasi

AS-i ÜHISTEENUSED hagi A L vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

76,94 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: AS ÜHISTEENUSED (registrikood 11052490),

lepinguline esindaja A J

Kostja: A L (isikukood xxx), lepinguline esindaja R S

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses (lihtmenetluses)

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta kõik menetluskulud hageja kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse

menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Apellatsioonkaebuse saab esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus menetluskulude hüvitamiseks õigustatud

2-24-125148

isiku taotlusel kindlaks mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.

MENETLUSE KÄIK JA HAGEJA NÕUE

1. AS ÜHISTEENUSED (hageja) esitas 03.07.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse A L (kostja) 78,99 euro saamiseks. Kohus tegi 08.07.2024 kostjale

makseettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond andis

05.08.2024 määrusega asja üle Harju Maakohtule. Hageja esitas 14.08.2024 kohtule hagi.

Hageja palub kostjalt enda kasuks välja mõista:



põhivõla 40 eurot (leppetrahv);



viivise perioodi 11.09.2021 kuni 14.08.2024 summas 12,04 eurot;



sissenõudmiskulu 20 eurot või alternatiivselt kohtu määratud summas;



viivise seadusjärgses määras tasumata põhivõlalt alates 15.08.2024 kuni põhivõla

tasumiseni.

1.1.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt parkis kostja sõiduautot registreerimismärgiga

xxx 27.08.2021 hageja poolt opereeritavas parklas asukohaga Linnamäe tee 95, Tallinn

parkimiskorralduse nõudeid rikkudes. Parkimisala on tähistatud ning parklas tohib parkida

vaid parkimiskellaga kolm tundi tasuta või tasu makstes. Kostja ei täitnud parkimistingimusi,

kuna ta ei fikseerinud parkimise algusaega ega tasunud parkimise eest. Seetõttu koostas

hageja leppetrahvinõude, mida kostja ei ole tänaseni tasunud. Kuna kostja on rikkunud

põhikohustust, on hagejal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lause sätestatud määras.

1.2.

Transpordiameti andmetel oli kostja parkimise toimumise ajal sõiduki omanikuks.

Parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele

saab pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks. Seega on leppetrahv kostja poolt

kätte saadud. Kui sõidukit parkis teine isik, tuleb seda tõendada kostjal.

1.3.

Hageja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist seoses 29.03.2022 võlateatisega

maksumuses 15 eurot ning 28.12.2023 võlateatisega maksumuses 5 eurot. Hageja ei nõua

hagis kogu võla sissenõudmisega kaasnenud kulusid. Hageja on saatnud kostjale rohkem

meeldetuletusi ja pidanud kostja andmete saamiseks tegema päringuid, tasuma võla

sissenõudmisega tegelevatele töötajatele palka, pidama üleval kõnekeskust ning ostma,

arendama ja hooldama riist- ja tarkvara, tasuma kontori üüri-, koristus ja sidekulusid jne.

2. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei ole hagis kirjeldatud juhtumis sõidukit juhtinud,

parkinud, väidetud parkimislepingut sõlminud ega parkimise nõudeid rikkunud. Lepingu

sõlmimine on võimalik õigus- ja teovõimeliste isikute tahteavalduste vahetamise teel.

Kuivõrd kostja sõidukit ei juhtinud, ei parkinud ega sõlminud lepingut, ei saa hagejal olla

kostja vastu lepingust tulenevat ega muud nõuet. Kostjal ei ole kohustust tagantjärele

avaldada, kes konkreetselt kõnealusel juhul sõidukit juhtis.

2.1.

Lisaks eeltoodule esitas kostja hagile järgmised vastuväited:



Hageja ei ole tõendanud kehtivaid lepingutingimusi, sh õigust trahvi nõuda. Hagi

lisana 3 esitatud „Parkimistingimused“ ei oma väidetud juhtumiga mingit seost.

Pelgalt parkimise fakt ei tekita parkijale mingeid kohustusi.



Hageja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuna ei ole mõistliku aja jooksul

kostjale leppetrahvi nõuet esitanud. Kui see jäeti kojamehe vahele, võis selle parimal

juhul kätte saada sõidukit juhtinud isik, mitte kostja.

2 (6)

2-24-125148



Parkimistingimustest ei nähtu midagi sissenõudmiskulude hüvitamise kohta. Seega

pole hagejal ühelgi juhul sissenõudmiskulude nõuet, kuna selles puudub kokkulepe.



Parklas paiknevad tingimused polnud kohapeal loetavad, vaid loetamatult hägusas

kirjas. Usaldusväärseks ei saa pidada fotodel kajastuvaid kuupäevi – need on

kaamera kasutaja poolt seadistatavad, muudetavad ka piltide salvestistel ja ei pruugi

tähistada õiget aega.

3. Kohus määras 29.04.2025 määrusega lahendada tsiviilasja kirjalikus menetluses. Pooltel

oli võimalik esitada oma lõplikud seisukohad, tõendid ja avaldused hiljemalt 13.05.2025 ning

neile vastata kuni 23.05.2025.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb jätta

rahuldamata.

5. Tulenevalt menetlusse võetud hagi hinnast menetles kohus hagi lihtsustatud korras

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 405. Juhindudes § 444 lg-test 1 ja 2

esitab kohus otsuse kirjeldava ja põhjendava osa lihtsustatult.

6. Hagis kirjeldatud asjaoludel vastab parkimisleping üürilepingu tunnustele.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja)

andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale

selle eest tasu (üüri). Teisisõnu – tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) võimaldab

parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala (RKTKo 26.01.2017, 3-2-

1-82-16, p 22). Vaidlustamata asjaoludel ja nähtuvalt Transpordiameti kinnitusest (dtl 83 ja

86) oli sõiduauto registreerimismärgiga xxx väidetava rikkumise ajal, s.o 27.08.2021 kostja

omandis.

7. Kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) ning parkimislepinguga seotud

asjaoludele peaks tuginema leppetrahvide nõudja, on auto juhi isikuga seotud asjaolude

väljaselgitamine auto vastutava kasutaja kontrolli all, mistõttu on leppetrahvi nõudjal

objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada.

Seetõttu on kohtupraktikas leitud, et tõendamiskoormis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt

ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda vastutavat kasutajat,

kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (RKTKo 25.01.2017, 3-2-1-68-16, p 31).

7.1.

Kohus on tõendamiskoormise jaotust kostjale selgitanud 29.04.2025 määruses (dtl 103).

Kohus selgitas sedagi, et parkimiskorda rikkunud sõidukite kasutajate nimede ja isikukoodide

esitamine ei ole piisav, tõendamaks seda, kes juhtis sõidukit parkimiskorra rikkumise ajal.

Tegemist on üksnes kostja väitega, mitte tõendiga. Tõendiks saab mh olla sõidukit juhtinud

isiku digitaalselt allkirjastatud kinnitus selle kohta, et sõiduk oli vaidlusalusel päeval just selle

isiku valduses ja ainukasutuses (RKTKm 11.09.2024, 2-22-130552, p-d 14.1 ja 14.2). Kostjal

oli sõiduki tegeliku kasutaja isiku tõendamiseks võimalus esitada täiendavaid asjaolusid ja

tõendeid. Kuna kostja ei ole temal lasuvat tõendamiskoormist täitnud, ei saa tõendatuks

lugeda väidet, et kostja pole hagis kirjeldatud asjaoludel sõidukit juhtinud ning parkinud.

7.2.

Kostja leidis, et tal ei ole kohustust tagantjärele avaldada, kes konkreetselt kõnealusel

juhul sõidukit juhtis, viidates liiklusseaduse (LS) § 72 lg-le 2. Kohus märgib, et LS § 72 lg 2

on avalik-õiguslik norm ning eraõiguslikes suhetes peaks sõiduki omanik säilitama sõiduki

kasutaja andmeid oma õiguste kaitseks kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul.

3 (6)

2-24-125148

Kuna omaniku vastu on võimalik nõudeid esitada kauem kui kuue kuu jooksul, siis olukorras,

kus omanik andmeid ei säilita, kannab ta seonduvat riski ja võimalikke negatiivseid tagajärgi

(sh leppetrahvi maksmise kohustust; vt nt TlnRnKo 03.07.2024, 2-22-114328, p 9 ja seal

viidatud kohtupraktika). Kokkuvõtvalt leiab kohus, et hagi on esitatud õige isiku vastu.

8. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool

kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 sätestab

üldreeglid, mis võimaldavad kindlaks määrata, kas pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu

sõlmimises. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui

on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Leping sõlmitakse niisiis

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

8.1.

Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1). Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt

avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 2). Kaudne on tahteavaldus, mis

väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3).

VÕS § 9 lg 3 järgi, kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb

saavutada kokkulepe teatud tingimustes, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes

tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 16 lg-s 1

sätestatakse, et pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt

määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse

andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg-s 1 sätestatakse, et

nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida

leping.

9. Hagi väidete kohaselt on parkimisala tähistatud. Tõenditena esitas hageja fotod

parkimistingimustega infotahvlist (dtl 33). Kohtu hinnangul on eelviidatud

parkimistingimused tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Selleks, et sellisele

lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS §

35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi (RKTKo

30.04.2007, 3-2-1-150-06, p 17). Hageja pole lepingutingimuste eraldi läbirääkimisele

tuginenud.

9.1.

VÕS § 37 lg 1 sätestab, et tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja

enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel

lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis,

kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel

oli võimalus nende sisust teada saada.

9.2.

Kohus selgitas 29.04.2025 määruses hagejale, et tal on kostja vastuväite

ümberlükkamiseks õigus viidata juba olemasolevatele või täiendavatele tõenditele, näidates

ära, et tüüptingimused olid kajastatud vaidlusaluse parkla sissesõidul ning kostjal oli võimalus

nende sisust teada saada (s.o tüüptingimused on saanud lepingu osaks vastavalt). Määrav ei

ole mitte tingimuste sisuga tegelik tutvumine, vaid võimalus nende sisust teada saada ehk

võimalus nendega tutvuda (RKTKo 23.03.2011, 3-2-1-2-11, p 13). Hageja esitas eelneva

tõendamiseks foto infotahvli paiknemisest parkla sissesõidu juures (dtl 68). Kohtu hinnangul

saab tõendatuks lugeda selle, et kostjal oli võimalus üldtingimuste sisust teada saada ehk

võimalus nendega tutvuda. Tõendamata on kostja väited selle kohta, et paiknevad tingimused

polnud kohapeal loetavad, vaid hägusas kirjas (dtl 117).

10. Hagile lisatud parkimistingimuste p 1 järgi väljendab operaator (hageja) lepingus toodud

tingimuste esitamisega pakkumust lepingu sõlmimiseks VÕS § 16 lg 1 järgi. Parkides sõiduki

4 (6)

2-24-125148

parklasse aktsepteerib sõidukijuht operaatori poolt esitatud tingimusi ja leping loetakse

sõlmituks VÕS § 20 lg 1 järgi/alusel. Tingimuste p 5 järgi on sõidukijuht kohustatud

operaatori parkimiskoha kasutamise eest tasuma parkimistasu või omama antud parkimisalal

parkimisõigust andvat parkimisluba. Tingimuste p-st 8 tuleneb, et lepingu rikkumise korral

kohustub sõidukijuht tasuma operaatorile leppetrahvi 57 eurot. Leppetrahvi tasumine ei

asenda parkimistasu maksmist (dtl 34). 29.04.2025 määruses selgitas kohus hagejale, et

leppetrahvi nõudmiseks on hagejal õigus viidata juba olemasolevate või täiendavatele

tõenditele, näitamaks ära, et just hagile lisatud tüüptingimused olid kajastatud vaidlusaluse

parkla sissesõidu juures paikneval infotahvlil ja on saanud lepingu osaks (dtl 103).

10.1. Hageja väidete kohaselt on hagi lisa nr 3 originaalfail, mille põhjal prinditi infotahvel.

Hagi lisana esitatud parkimistingimused on esitatud selliselt selleks, et parkimistingimusi

oleks pildilt lihtsam lugeda. Kohtu hinnangul ei ole hagile lisatud fotodelt (dtl 33 ja 126)

parkimistingimused ka suurema pingutusega selgelt tuvastatavad (loetavad). Seeläbi ei oma

parkimistingimuste võrdlustabel koos täiendavalt esitatud fotoga (dtl 126) soovitud

lisaväärtust, kuna kohtul ei ole võimalik täienduses esitatut algse fotoga mõistlikul viisil

võrrelda.

10.2. Hageja, kes tugineb lepingu sõlmimisele, peab vaidluse korral poolte lepingu

sõlmimisele suunatud tahteavalduste esitamist tõendama. Kohtu hinnangul ei ole hageja

tõendanud, et pooled sõlmisid parkimislepingu hagiavalduse lisas 3 (dtl 34) toodud

parkimistingimustel. Hageja esitatud fotodelt ei ole tuvastatav (loetav), kas ja millised

parkimistingimused kohaldusid kinnistul kostja sõiduki parkimise ajal. Sealhulgas ei ole

võimalik tuvastada, kas parkimistingimused sisaldasid lepingu sõlmimise pakkumist VÕS §

35 lg 1 mõttes ning leppetrahvi kokkulepet lepingu rikkumisel (vrd TrtRnKo 31.01.2023, 2-

22-106308, p 13.1). Eeltoodust tuleneb, et hageja ei ole tõendanud, et ta sõlmis kostjaga

parkimislepingu hageja toodud parkimistingimustel, mis muu hulgas sisaldas

leppetrahvikokkulepet. VÕS § 158 lg 1 alusel eeldab leppetrahvi nõudmine samade poolte

vahel lepingu tuvastamist. Kuivõrd praegusel juhul hageja ja kostja vahel lepinguline suhe ja/

või leppetrahvikokkulepe puudub, siis ei saa hageja nõuda kostjalt leppetrahvi tasumist. Seega

tuleb hagi leppetrahvi, viivise ja sissenõudmiskulude hüvitiseks jätta rahuldamata.

11. Hageja nõue 20-eurose sissenõudmiskulu hüvitamiseks tuleks jätta rahuldamata ka juhul,

kui poolte vahel saaks lugeda lepingu sõlmituks hageja esitatud tüüptingimustel.

11.1. VÕS § 113² lg 2 p-st 1 tuleneb, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks

iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni

30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda

kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on

kuni 500 eurot. Seejuures on VÕS § 113² lg-s 2 sätestatud vaid hüvitiste ülempiirid, mitte

fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu VÕS § 113¹ lg-s 1. Seega ei

ole VÕS § 113² lg 2 näol tegemist iseseisva nõudenormiga, vaid võla sissenõudmiskulude

hüvitamise võimaluses peavad pooled olema kokku leppinud (vt selle kohta õiguskirjandusest

VÕS komm I, 1132, p 4 (b)). Kohus selgitas hagejale, et hagejal on õigus viidata

sissenõudmiskulude hüvitamise aluseks olevale kokkuleppele (sh lepingule kohalduvatele

tüüptingimustele). Kui taolist kokkulepet (või tüüptingimust) ei ole, on hagejal võimalus

nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist kahju hüvitamise sätete alusel (dtl 104). Hageja pole

kohtu suuniseid täitnud – täpsustusi pole esitatud asjakohase kokkuleppe olemasolu kohta.

Samuti pole hagi ega täiendavate selgituste pinnalt jälgitav nõude sissenõudmiseks tehtud

kulutuste konkreetne suurus, mida oleks kohus saanud kahju hüvitamise sätete alusel sisuliselt

5 (6)

2-24-125148

hinnata. Üldsõnaliste selgituste esitamine 20-eurose abstraktse kahju hüvitamiseks ei ole

nõude rahuldamiseks piisav.

12. Juhindudes TsMS § 442 lg-st 10 ja TsMS §-s 2 sätestatud eesmärkidest ei anna kohus

luba otsuse edasikaebamiseks.

Menetluskulude jaotus

13. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel

hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud isiku taotlusel kindlaks mõistliku aja jooksul pärast menetlust

lõpetava lahendi jõustumist (TsMS § 177 lg 2).

/ allkirjastatud digitaalselt /

Antero Maksing

kohtunik

6 (6)