2-18-6020/431 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

06.10.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-6020

Kohtuasi

Osaühingu Reyna Trade (pankrotis) pankrotihalduri

Kristo Tederi, OÜ Dagenhart (pankrotis)

pankrotihalduri Jüri Truutsi ja OÜ Paxton Assets

(pankrotis)

pankrotihalduri

Indrek

Lepsoo

hagiavaldused aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii

(pankrotis) vastu tehingu tagasivõitmise nõudes,

alternatiivselt õigussuhte puudumise tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11.02.2025 määrus (menetluskulude

kindlaksmääramine)

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Reyna Trade (pankrotis) pankrotihalduri

Kristo Tederi, OÜ Dagenhart (pankrotis) pankrotihalduri

Jüri Truutsi ja OÜ Paxton Assets (pankrotis)

pankrotihalduri Indrek Lepsoo ühine määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I Osaühingu Reyna Trade (pankrotis, registrikood

11411309) pankrotihaldur Kristo Teder

Hageja II OÜ Dagenhart (pankrotis, registrikood

11369292) pankrotihaldur Jüri Truuts

Hageja III OÜ Paxton Assets (pankrotis, registrikood

11411284) pankrotihaldur Indrek Lepsoo

Hagejate lepingulised esindajad vandeadvokaat Toomas

Vaher ja advokaat Kristi Traagel

Kostja aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii (pankrotis,

registrikood 10214334), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Carri Ginter, Mari Agarmaa-Jentson,

Marcus Niin, Liisa-Maria Puur; pankrotihaldurid

vandeadvokaat Andrias Palmits ja pankrotihaldur Toomas

Saarma

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

2-18-6020

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 11.02.2025 määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Määruskaebuse menetlemise kulusid ei hüvitata.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Praeguses tsiviilasjas olid menetluses Osaühingu Reyna Trade (pankrotis) pankrotihalduri

Kristo Tederi (hageja I), OÜ Dagenhart (pankrotis) pankrotihalduri Jüri Truutsi (hageja II) ja

OÜ Paxton Assets (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo (hageja III) vastavalt

18.04.2018, 24.04.2018 ja 20.11.2018 esitatud hagiavaldused aktsiaseltsi Saaremaa

Laevakompanii (pankrotis) (kostja) vastu. 26.10.2020 hagiavalduse tervikteksti kohaselt

palusid hagejad tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks 01.03.2017 Osaühingu Reyna

Trade, OÜ Dagenhart, OÜ Paxton Assets, kostja, Väinamere Liinid OÜ, DVB Bank America

N.V. ja laevaomanike vahel sõlmitud tehingudokumentide punktides 2.2(b) ja 2.3(b)

sisalduvad Osaühingu Reyna Trade, OÜ Dagenhart, OÜ Paxton Assets ja kostja tehingud

nõuetest loobumise kohta. Alternatiivselt palusid hagejad tuvastada, et Osaühingu Reyna

Trade, OÜ Dagenhart, OÜ Paxton Assets ja kostja vahel ei ole sama tehing kehtivalt sõlmitud.

2. Harju Maakohus jättis 21.02.2022 otsusega hagid rahuldamata ja menetluskulud

solidaarselt hagejate kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23.03.2023 otsusega maakohtu

otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt lahendi põhjendusi. Ringkonnakohus

jättis hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud võrdsetes

osades apellantide (hagejate) kanda. Otsused jõustusid 05.06.2023, kui Riigikohus keeldus

menetlusse võtmast hagejate kassatsioonkaebust.

3. Kostja esitas 02.11.2021 maakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema

menetluskulud maakohtu menetluses kokku 218 376,40 eurot, millest esindajate kulud on 204

639 eurot ja menetlusega seotud otsesed kulud summas 13 737,40 eurot (äriregistri

väljavõtted, tõlked, ekspertide kulud). Kostjale on osutatud maakohtus kokku õigusabiteenust

1309,77 tundi, keskmise tunnihinnaga 156,24 eurot. Kostja esitas 14.02.2025

ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt olid tema menetluskulud

apellatsioonimenetluses 38 102 eurot (ilma käibemaksuta) 171,30 tunni õigusabi eest, mida

osutasid kolm lepingulist esindajat keskmiste tunnihindadega 320 eurot, 230 eurot ja 182,87

eurot.

4. Hagejad vaidlesid kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlusele vastu. Hagejad

leidsid, et menetluskulusid ei saa kindlaks määrata, sest kostjal ei ole tekkinud kohustust

kanda menetluskulu ja vastavalt ei ole kostjal õnnestunud ka sellise kohustuse olemasolu ka

2-18-6020

tõendada. Kui menetluskulud siiski hagejatelt välja mõistetakse, tuleks nende suurust

vähendada.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 11.02.2025 määrusega (vaidlustatud määrus) kostja avalduse

menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määras kindlaks kostjale hüvitatavate

menetluskulude rahalise suuruse maakohtus ning mõistis hagejalt I, hagejalt II ja hagejalt III

solidaarselt kostja kasuks välja menetluskulud 146 306,06 eurot. Maakohus määras kindlaks

kostjale hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ringkonnakohtus ning mõistis

menetluskulud hagejatelt kostja kasuks välja võrdselt selliselt, et iga hageja tasub kostjale

6910,87 eurot. Väljamõistetud menetluskuludele lisandub menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt.

5.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei nõustunud maakohus hagejate väidetega, et

kostjal ei ole hüvitatavad menetluskulusid tekkinud ja kulusid ei peaks tema kasuks hagejatelt

välja mõistma.

5.1.1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 9 järgi ei välista menetluskulude

hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik, kuid tuleb tõendada

tasumise kohustuse olemasolu (RKTKm 09.11.2016, 3-2-1-102-16, p 13). Maakohus nõustus

kostjaga, et menetluskulude hüvitamise kokkuleppe olemasolu ei pea tõendama kirjaliku

lepinguga. Maakohtu hinnangul on aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus, Tuulaja

Osaühingu (kolmandad isikud) ja pankrotihaldurite kinnitustest üheselt arusaadav, et kostjal

oli kohustus tasuda menetluskulude eest. Nii pankrotihaldurid kui ka menetluskulusid

kandnud kolmandad isikud on kinnitanud, et kostja peab menetluskulud hüvitama, mis tema

kasuks käesolevas asjas teistelt menetlusosalistelt välja mõistetakse. Maakohtu hinnangul ei

välista TsMS § 176 lg 6 kokkulepet, mille kohaselt tekiks alles positiivse lahendi korral

kohustus hüvitada kulud kolmandatele isikutele.

5.1.2. Maakohus leidis, et pankrotiseaduse (PankrS) § 431 ei kohaldu käesolevas tsiviilasjas

kantud menetluskuludele, kuna menetluskulude kandmise kokkulepe sõlmiti enne PankrS §

431 jõustumist. Käesolev menetlus algas 18.04.2018, kostja pankrot kuulutati välja 19.11.2018

ja 26.03.2019 kinnitas pankrotihaldur Veli Kraavi, et ta ei astu menetlusse võlgniku asemel.

PankrS § 431 jõustus 01.02.2021 ehk eelnevalt nimetatud toimingud tehti enne PankrS § 431

jõustumist. Kuna kostja pankrot kuulutati välja 19.11.2018, siis on ilmne, et halduri

menetlusse astumise ja menetluskulude küsimus vajas lahendust vahetult pärast pankroti

väljakuulutamist 19.11.2018. Menetluskulude kandmise kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud

seadus ei keelanud kostja pankrotihaldurile lahendust, kus haldur menetlusse ei astu, kuid

lepib kokku menetluse rahastamiseks mudeli kolmandate isikutega. Seda antud juhul ka tehti

ning kokkuleppe järgi kandsid menetluskulud esialgu kolmandad isikud, kuid kolmandatele

isikutele hüvitatakse nende kantud menetluskulud. Maakohtule esitatud asjaoludest nähtub, et

menetluskulude kandmise kokkuleppe oli sõlmitud enne 19.04.2024 toimunud üldkoosolekut,

millega kinnitati menetluskulude kandmise kohustus. Maakohtu hinnangul ei nähtu

üldkoosoleku protokollist, et pankrotihaldurid ei nõustunud menetluskulude kandmisega

käesolevas tsiviilasjas. Menetluskulude hüvitamise kokkulepe oli kooskõlas PankrS §-ga 124,

kuna see oli kostja huvides, sest ilma käesolevas menetluses osalemata oleksid kostjale

kaasnenud nõuded 60 miljoni euro ulatuses.

2-18-6020

5.1.3. Menetluskulude hagejate kanda jätmine ei ole hagejate suhtes äärmiselt ebaõiglane. Nii

hagejad kui ka kostja on pankrotis ning hagejatele pidi olema ettenähtav, et hagimenetluse

käigus tekivad mõlemale poolele menetluskulud. Tagasivõitmise hagide esitamisega täitsid

hageja pankrotihaldurid küll enda seadusest tulenevat kohustust kaitsta võlausaldajate ja

pankrotivõlgnike huve, kuid hagi esitamine ei tähenda alati hagi rahuldamist. Käesolevas

tsiviilasjas on nii maakohus kui ka ringkonnakohus leidnud, et hagejate hagi ei kuulu

rahuldamisele.

5.2. Maakohus vähendas hüvitamisele kuuluvaid kostja menetluskulusid nii maa- kui ka

ringkonnakohtu menetluses.

5.2.1. Maakohus analüüsis käesoleva tsiviilasjaga liidetud tsiviilasjade nr 2-18-6359 ja 2-18-

17550 kulusid ning käesolevas tsiviilasjas tekkinud maakohtu menetluse kulusid. Kostja oli

palunud hüvitada 204 639 eurot (ilma käibemaksuta) lepinguliste esindajate 1309,77 töötunni

(hinnaga keskmiselt 156,24 eurot/tund) ja otseste kulude summas 13 737,40 eurot eest.

Maakohus vähendas kõigis tsiviilasjades kantud menetluskulusid ja leidis, et vajalikud ning

põhjendatud menetluskulud maakohtu menetluses on kokku 146 306,06 eurot (= 13 948,24 +

17 352,45 + 115 005,37) 909,40 töötunni (= 76 + 110,20 + 723,20) eest tunnihinnaga 156,24

eurot (kokku 142 084,66 eurot) ja otseste kulude eest summas kokku 4221,40 eurot (= 2074 +

134,80 + 2012,60).

Muuhulgas vastas maakohus hagejate järgnevatele vastuväidetele:

5.2.2. Hagejad tõid välja, et prahilepingu SLK-Paxton analüüsiks on kulunud ligi 9 tundi,

mida ei saa pidada põhjendatuks. Tõenäoliselt on suur ajakulu tulenenud ka mitme esindaja

kasutamisest. Põhjendatud ajakuluks võiks pidada 5 tundi. Maakohtu hinnangul ei olnud

hagejate vastuväide põhjendatud. Arvestades prahilepingu mahtu ja sisu, leidis maakohus, et

lepingu analüüsiks kulunud aeg on põhjendatud.

5.2.3. Hagejad tõid esile, et käesolev tsiviilasi lahendatakse Eesti, mitte Saksa õiguse alusel,

mistõttu Saksa õiguse analüüsimiseks puudus vajadus. Maakohus aga võttis arvesse, et

käesoleval asjal on puutumus Saksa õigusega, mistõttu pidas maakohus põhjendatuks kostja

10.05.2018, 11.05.2018, 18.05.2018, 05.06.2018 ja 06.06.2018 toiminguid, mille sisuks oli

Saksa pankrotiõiguse analüüs ja sellega seonduv asjaajamine.

5.2.4. Hagejate hinnangul ei ole põhjendatud toimingud, millest võib eeldada, et selle

toimingu tegid advokaadibüroo Sorainen assistendid, mitte kostja lepingulised esindajad. Isegi

kui need toimingud tegid kostja lepingulised esindajad, siis ei ole tegemist põhjendatud

toiminguga, kuna e-toimiku alusel pabertoimiku korrastamiseks (st dokumentide printimiseks)

ei ole vaja õigusteadmisi ja selle toimingu oleks saanud teha ka assistent. Seega ei ole

hagejate hinnangul põhjendatud järgnevad toimingud: (i) 17.01.2020 ja 16.11.2020 toimingud

„Toimiku korrastamine E-toimiku alusel“; (ii) 04.12.2020, 07.12.2020-09.12.2020 toimingud

„Kohtutoimikutega tutvumine ja nummerdamine“. Maakohus ei nõustunud hagejatega, kuna

kohtuistungi ladus läbiviimine eeldab sellise mahuka materjali puhul kohtutoimiku tundmist

ja oskust oma menetlusdokumentidele viidata.

5.2.5. Hagejad tõid välja, et kostja on 2020. a veebruar kuni aprill kulutanud lepingute ja

dokumentide analüüsimisele ligi 123 tundi, mida ei saa pidada põhjendatud kuluks.

Tõenäoliselt on tegu suures osas mitmekordse kuluga. Põhjendatuks võiks pidada sellise

analüüsi kulu maksimaalselt 40 tundi. Maakohus nõustus, et 05.02.2020, 06.02.2020,

07.02.2020, 11.02.2020, 13.02.2020, 14.02.2020, 25.02.2020–28.02.2020, 06.03.2020,

2-18-6020

09.03.2020–11.03.2020, 20.03.2020, 26.03.2020, 31.03.2020, 01.04.2020, 02.04.2020,

05.04.2020–07.04.2020, 14.04.2020, 20.04.2020, 21.04.2020, 23.04.2020 toimingute ajakulu

on ülepaisutatud. Võttes arvesse lepingute mahtu ning toimingu sisu, mille eesmärgiks oli

soovituste koostamine täiendavate tõendite esitamiseks, pidas maakohus põhjendatud

ajakuluks 60 tundi, mistõttu vähendas maakohus ajakulu 63 tunni võrra.

5.3. Ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulusid vähendas maakohus 171,30

töötunnilt 114,20 töötunnile ja 38 102 eurolt 20 732,60 eurole (ilma käibemaksuta).

Maakohus pidas tavapäraseid õigusteenuse osutamise tasusid arvestades põhjendatuks ja

mõistlikuks kostja esindajate tunnitasusid väiksemas määras, kui oli taotletud, s.o summas

200 eurot ja 180 eurot (ilma käibemaksuta).

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

6. Hagejad esitasid ühiselt määruskaebuse, milles paluvad vaidlustatud määruse tühistada ja

teha uus määrus, millega jätta kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks

rahuldamata ja kostja menetluskulud hagejatelt välja mõistmata.

6.1. Määruskaebuse kohaselt ei saa praeguses asjas hagejatelt menetluskulusid välja mõista,

sest kostjal ei ole tekkinud kohustust õigusabikulude tasumiseks. Kuna kostja on pankrotis

ühing, siis tuleb arvestada, et kostja vara on pankrotivara, mille valitsemise ja käsutamise

õigus on kostja pankrotihalduritel. Seega sai menetluskulude tasumise kohustuse kostja

pankrotivarale võtta ainult kostja pankrotihaldur. Antud juhul aga ei astunud pankrotihaldurid

menetlusse. Kui pankrotihaldurid ei astu menetlusse, siis keelab seadus (PankrS § 431 lg 2)

sõlmida mistahes kokkuleppeid, millega tekiks pankrotipesale kohustus tasuda vastava

menetluse õigusabikulusid. Maakohus leidis ekslikult, et PankrS § 431 lg 2 ei kohaldu.

6.2. Lisaks leidis maakohus valesti, et kostja on enda esitatud kinnitustega tõendanud

kokkuleppe olemasolu menetluskulude kandmiseks pankrotivarast. Kostja esitatud

kinnitustest sellist kokkulepet ei nähtu ja on arusaamatu, kuidas maakohus kinnitustest sellise

kokkuleppe olemasolu tuletas. Maakohus leidis valesti, et kinnitused on kohased tõendid.

Menetlusosaline ei saa kulude kandmise kohustuse tõendamise kohustust eirata seeläbi, et

jätab kohtule esitamata vastavad lepingud ja esitab selle asemel üldsõnalised kinnitused, et

kulud on kantud ja kuuluvad hüvitamisele. Isegi kui kinnitustest saaks tuvastada mingi

kokkuleppe olemasolu ja sisu, siis igal juhul on maakohus valesti tuvastanud, et kinnitustest

nähtub endise pankrotihalduri Veli Kraavi poolt sõlmitud kokkuleppe kinnitamine. Jääb

selgusetuks, kust maakohus seda järeldas, kuivõrd vastavat pole otsesõnu väitnud isegi kostja.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et praegustel pankrotihalduritel puudub teadmine V.

Kraavi sõlmitud kokkulepete kohta. Kohtu järelduse, et kinnitustega kinnitati V. Kraaviga

sõlmitud kokkuleppe olemasolu, lükkab otseselt ümber ka võlausaldajate 19.04.2024

üldkoosoleku protokoll, kus pankrotihaldurid Toomas Saarma ja Andrias Palmits kinnitasid,

et neil puudub info, missuguseid kokkuleppeid senine pankrotihaldur V. Kraavi

menetluskulude osas sõlmis. Maakohus jättis tähelepanuta ka pankrotihaldurite seisukoha,

mille kohaselt nad ei astunud menetlusse, et mitte võtta pankrotipesale käesoleva menetluse

kulude kandmise riski.

6.3. Asjakohatu on maakohtu viide PankrS §-le 124. Kui vaidluse pidamine tõesti oli kostja

huvides, siis oleks pidanud haldurid menetlusse astuma, seda haldurid aga ei teinud. Kui

haldurid menetlusse ei astunud, siis kostja pankrotivara arvelt käesoleva menetluse kulusid

hüvitada ei saa.

2-18-6020

6.4. Kohustus menetluskulude kandmise kohta ei saanud antud juhul olla tingimuslik. Kostja

väidetud kokkulepe tähendab, et pankrotivarale ei ole enne menetluskulude rahalist suurust

kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumist tekkinud kohustust menetluskulude kandmiseks.

Menetluskulude kandmise kohustus peab olema tekkinud enne, kui kohus määruse teeb, sest

kohus peab menetluskulude kindlaksmääramisel kindlaks tegema menetluskulude kandmise

kohustuse olemasolu.

6.5. Maakohus pidas kostja menetluskulusid liiga suures osas põhjendatuks. Hagejad leiavad,

et maakohus hinnanud kostja menetluskulude põhjendatust valesti järgnevalt:

a) Maakohus leidis, et tsiviilasjas nr 2-18-17550 on põhjendatud kuluks 9 tundi, mis kulus

kostja esindajatel 20.02.2020–11.03.2020 SLK-Paxtoni prahilepingu analüüsiks. Hagejate

hinnangul on põhjendatud kuluks maksimaalselt 5 tundi, eriti arvestades, et tsiviilasjas 2-18-

6020 on prahilepingute analüüsile kostja kulutanud samal perioodil veel 122,8 tundi (millest

kohus pidas põhjendatuks 60 tundi). Hagejad paluvad vähendada põhjendatud ajakulu 4 tunni

võrra.

b)Tsiviilasjas nr 2-18-6020 kantud kulude osas leidis kohus, et ligi 123 tundi lepingutega

tutvumiseks on liialt palju, aga pidas põhjendatuks lepingute analüüsi 60 tunni jagu

(05.02.2020, 06.02.2020, 07.02.2020, 11.02.2020, 13.02.2020, 14.02.2020, 25.02.2020-

28.02.2020, 06.03.2020, 09.03.2020–11.03.2020, 20.03.2020, 26.03.2020, 31.03.2020,

01.04.2020, 02.04.2020, 05.04.2020–07.04.2020, 14.04.2020, 20.04.2020, 21.04.2020,

23.04.2020 toimingud). Hagejad leiavad, et kohus on pidanud lepingute analüüsile kulunud

tunde liiga suures ulatuses põhjendatuks. Põhjendatuks võiks pidada maksimaalselt 40 tundi.

Hagejad paluvad vähendada põhjendatud ajakulu 20 tunni võrra.

c) Kohtutoimikutega tutvumise ja nummerdamise kulusid (17.01.2020 ja 16.11.2020

toimingud „Toimiku korrastamine E-toimiku alusel“ ning 04.12.2020, 07.12.2020–

09.12.2020 toimingud „Kohtutoimikutega tutvumine ja nummerdamine“), mida on kokku

19,10 tundi, ei saa pidada põhjendatuks. Maakohus leidis, et kohtuistungi ladus läbiviimine

eeldab mahuka materjali puhul kohtutoimiku tundmist ja oskust oma menetlusdokumentidele

viidata. Hagejad leiavad, et isegi kui teatud ulatuses on kohtutoimiku tutvumine põhjendatud,

siis igal juhul ei ole põhjendatud nummerdamise kulu (mida tõenäoliselt tegid büroo

assistendid) ja toimikuga tutvumine ligi 20 tunni ulatuses. Hagejad paluvad vähendada

põhjendatud ajakulu 19,1 tunni võrra.

d)Maakohus pidas põhjendatuks Saksa kohtupraktika analüüsimist (kostja 10.05.2018,

11.05.2018, 18.05.2018, 05.06.2018 ja 06.06.2018 toimingud, kokku 14,2 tundi). Hagejad

leiavad, et käesolev tsiviilasi lahendatakse Eesti, mitte Saksamaa õiguse alusel, mistõttu

Saksamaa õiguse analüüsimiseks puudus vajadus. Isegi kui asjal oli Saksa õigusega teatav

puutumus, siis on kostja kulutanud sellele põhjendamatult palju aega. Hagejad paluvad

vähendada põhjendatud ajakulu 14,2 tunni võrra.

7. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-18-6020

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel vaidlustatud osas muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

10. TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus §-ga 659) järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse

põhjal maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Maakohtu määrus on vaidlustatud osas, milles maakohus määras kindlaks kostjale

hüvitatavad menetluskulud ja mõistis need hagejatelt välja. Ringkonnakohus kontrollib seega

vaidlustatud määrust üksnes viidatud osas.

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult määranud kostja menetluskulud

kindlaks ja mõistnud need hagejatelt välja ning ei ole seejuures ületanud diskretsioonipiire.

Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle

muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks

neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6 ja § 659). Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium

järgmist.

12. Määruskaebuses leiavad hagejad endiselt, et kostjal ei ole tekkinud kohustust

õigusabikulude tasumiseks, mistõttu ei saa tema kasuks menetluskulusid üldse välja mõista.

Maakohus viitas vaidlustatud määruses õigesti TsMS § 174 lg-le 9 ja § 176 lg-le 6 ning

selgitas, millistel tingimustel saab menetlusosaline nõuda menetluskulude hüvitamist

olukorras, kus kulud on tema eest kandnud kolmas isik. Maakohus on asjakohaselt märkinud,

et menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu

isik, kuid sellisel juhul tuleb kohtul tuvastada, kas menetlusosalisel on tekkinud õigusabi eest

tasumise kohustus.

12.1. Käesoleval juhul kohustas maakohus kostjat 15.04.2024 määrusega esitama

kokkulepped kolmandate isikutega kostja menetluskulude tasumise kohta. Kostja esitas

22.04.2024 vastuseks kohtunõudele nii kolmandate isikute kui ka kostja pankrotihaldurite

kinnitused, et kolmandad isikud hüvitavad osaliselt kostjale tekkivad menetluskulud ja

menetluskulud hüvitatakse kolmandatele isikutele kostjale välja mõistetud ulatuses.

Maakohus leidis, et kolmandate isikute ja pankrotihaldurite kinnitustest on üheselt arusaadav,

et kostjal oli kohustus tasuda menetluskulude eest. Kuigi hagejad ei nõustu maakohtu

järeldusega, ei ole hagejate vastuväiteid arvestades siiski alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale. Kolleegiumi hinnangul oli maakohtul võimalik esitatud kinnituste ja nende kohta

antud selgituste alusel tuvastada õigusabikulude kandmise kokkuleppe olemasolu.

Tsiviilkohtumenetluse seadustik ega kohtupraktika ei näe ette, et hüvitamise kokkuleppe

olemasolu saaks tõendada vaid (kirjaliku) kokkuleppe enda esitamisega. Seejuures nõustub

ringkonnakohus maakohtuga, et menetlusosalise ja kolmanda isiku vahelisele menetluskulude

kandmise kokkuleppele ei ole ette nähtud vorminõudeid ega kokkuleppe sõlmimise ajalisi või

sisulisi piiranguid. Ringkonnakohtu hinnangul on esitatud kinnitused piisavad ja maakohtul

puudus alus kahelda vastava kokkuleppe olemasolus. Hagejad kordavad määruskaebuses

kostja esitatud kinnitustega seoses seisukohti, millised nad olid juba maakohtule enne

menetluskulude kindlaksmääramist esitanud ja millega maakohus on vaidlustatud määruse

tegemisel arvestanud. Kolleegiumi arvates on maakohus piisavalt analüüsinud ja loogiliselt

põhjendanud, et kostja on tõendanud õigusabi eest tasumise kohustuse olemasolu ja leidnud

põhjendatult, et põhimõtteline alus kostja menetluskulude hüvitise väljamõistmiseks

hagejatelt on olemas. Lisaks on kostja toonud esile, et analoogsete menetluskulude kandmise

kokkulepete olemasolu ja sellest tuleneva menetluskulude kandmise kohustuse on kohus

tuvastanud ka tsiviilasjades nr 2-19-15826 ja 2-19-7707 jõustunud lahenditega. Kuigi tegemist

2-18-6020

ei ole kohtu jaoks siduvate lahenditega, on siiski kostja ja kolmandate isikute kinnitused

kõigis nendes menetlustes samasisulised ning kinnituste osas esitatud vastuväited on sarnased,

mistõttu ei näe ringkonnakohus põhjust asuda praeguses asjas teistsugusele seisukohale.

12.2. Määruskaebuse kohaselt tuleb praeguses asjas erinevus sellest, et pankrotihaldurid ei

astunud menetlusse. Hagejate väidetest järeldub, justkui olukorras, kus menetlusosaliseks on

pankrotis olev ühing ja pankrotihaldur menetlusse ei astu, ei peakski pankrotivõlgniku kasuks

tehtava lahendi puhul olema vaidluse kaotanud poolel menetluskulude hüvitamise kohustust.

Hagejad leiavad, et kuna pankrotihaldurid ei astunud menetlusse, siis menetluskulude kostjale

hüvitamise välistab PankrS § 431 lg 2. Maakohus asus seisukohale, et nimetatud säte ei

kohaldu, kuivõrd halduri menetlusse astumise ja menetluskulude küsimus lahendati enne

nimetatud sätte jõustumist. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui PankrS § 431 lg 2 oleks

ajaliselt kohaldatav, siis PankrS § 431 reguleerib menetluskulude jaotust pankrotivara ja

võlgniku vahelises suhtes (vt ka PankrS I komm (2024), § 431, p 1). Õiguskirjanduses on

selgitatud, et kui võlgniku jätkamine menetluses on edukas, arvatakse kohtulahendiga

võlgniku kasuks välja mõistetud vara või raha pankrotivara hulka PankrS § 108 lg 2 alusel.

Olukorras, kus haldur menetlusse ei astu ja pankrotivara arvel menetluskulusid ei kanta,

tuleks kohtul menetluskulud välja mõista võlgnikule ja need saab võlgnik vajadusel välja

maksta sellele isikule, kes need võlgniku eest kandis (PankrS I komm (2024), § 431, p 4.3).

Seega ringkonnakohtu hinnangul ei välistaks ka PankrS § 431 lg 2 menetluskulude

väljamõistmist vaidluse kaotanud isikult.

13. Hagejad vaidlevad vastu ka kostja menetluskulude suurusele.

13.1. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu

kaalutlusotsus, st eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta langetab

kohus otsustuse, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud

diskretsioonipiire (vt nt RKTKm 29.01.2024, 2-21-9796, p 17; 23.03.2016, 3-2-1-184-15, p

14). Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse

asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt

RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785, p 31.3; RKTKo 27.05.2020, 2-17-16812, p 19.2). Esindaja

ajakulu põhjendatusele ja vajalikkusele annab kohus hinnangu oma kogemuse ja

siseveendumuse alusel. Ringkonnakohus üldjuhul maakohtu antud hinnangut esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse kohta ümber ei hinda. Erandjuhul on see võimalik vaid siis, kui

maakohtu hinnang on ilmselgelt põhjendamatu.

13.2. Ringkonnakohtu arvates on maakohus vaidlustatud määruses põhjalikult analüüsinud

kostja menetluskulude nimekirjas kajastatud toiminguid ja nendele kulunud aega, sealhulgas

on maakohus põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid ka oluliselt vähendanud (kostja

taotletud 256 478,40 euro asemel mõistis maakohus välja 167 038,67 eurot). Hagejate arvates

tuleks vähendada tsiviilasjas nr 2-18-17550 20.02.2020–11.03.2020 SLK-Paxtoni

prahilepingu analüüsiks kulunud aega 4 tunni võrra, käesolevas tsiviilasjas lepingute

analüüsimisega seotud kulu maakohtuga võrreldes veel 20 tunni võrra ning hüvitatavad ei

peaks hagejate arvates olema kulud toimikuga tutvumise ja toimiku korrastamise kulud,

samuti kulud Saksa kohtupraktika analüüsimisele.

13.2.1. Kolleegium leiab, et ei tsiviilasjas nr 2-18-17550 ega ka käesolevas tsiviilasjas

lepingute analüüsimisele kulunud aega ei ole põhjust vähendada veel rohkem, kui seda tegi

2-18-6020

juba maakohus. Üksnes hagejate arvamus, et lepingutega seotud menetlustoimingute

tegemiseks oleks pidanud kuluma vähem aega, ei ole aluseks kostja menetluskulude suuruse

vähendamiseks selles osas. Ka ringkonnakohus leiab, et ajakulu lepingute analüüsimiseks oli

maakohtu märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalik. Maakohtu poolt lepingute analüüsimisega

seotud väljamõistetud kulud katavad ringkonnakohtu arvates mõistlikult kostja õiguste

efektiivseks kaitseks tehtud kulutusi.

13.2.2. Samuti ei ole põhjendatud vähendada või jätta välja mõistmata kulusid seoses

toimikuga tutvumise ja korrastamisega. TsMS § 59 lg 1 järgi on menetlusosalisel õigus

tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest menetlusdokumentidest ärakirju. Käesolev tsiviilasi

oli mahukas, õiguslik tähendus oli pabertoimikul, toimikuga tutvumine ja korrastamine

lihtsustas asjaoludest ja toimikust ülevaate saamist ning istungil ja kirjalikult kliendi

efektiivselt esindamist, mistõttu ei nõustu kolleegium hagejatega, et nimetatud kulu on

põhjendamatu ja ebavajalik. Hagejad ei ole esile toonud, et toimikuga tutvumiseks ja

korrastamiseks oleks kulunud vähem aega kui on märgitud kostja menetluskulude nimekirjas.

13.2.3. Ühtlasi nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et kuna käesoleval asjal oli

puutumus Saksa õigusega, siis on toiminguid, mille sisuks oli Saksamaa pankrotiõiguse

analüüs ja sellega seonduv asjaajamine, põhjendatud ja vajalikud.

13.3. Muus osas ei ole hagejad kostja lepinguliste esindajate teostatud toimingute ajakulule

konkreetseid vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ka muus osas

kostjale õigusabiteenuse osutamisele kulunud aja hindamisel diskretsioonipiire ületanud ning

määruskaebus ei sisalda põhjendusi, mille alusel oleks võimalik otsustada ülejäänud osas

kostja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse üle maakohtust erinevalt. Maakohus kohaldas

menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrates menetlusõiguse norme õigesti.

14. TsMS § 178 lg 4 järgi kulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei

hüvitata.

15. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)