2-23-15581/10 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

6. oktoober 2025, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-15581

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi K.V vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

17 958,17 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja K.V (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) hagi K.V

(isikukood XXX) vastu.

2. Välja mõista K.V-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks 7234,07 eurot, s.o lepingust

tulenev põhinõue. Välja mõista K.V-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis

põhinõude (7234,07 eurot) tasumata osalt määraga 17,9% aastas alates 16. juulist

2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

3. Välja mõista K.V-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks lepingust tulenevad

sissenõutavaks muutuvad põhinõude (põhiosa) osamaksed ja intressi osamaksed

alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt:

Maksetähtpäe

v

Põhiosa suurus

Intressi summa

Osamakse suurus kokku

15.08.2025

234,55 eurot

2,59 eurot

237,14 eurot

15.09.2025

238,16 eurot

2,17 eurot

240,33 eurot

15.10.2025

242,32 eurot

1,75 eurot

244,07 eurot

15.11.2025

245,57 eurot

1,31 eurot

246,88 eurot

15.12.2025

249,60 eurot

0,87 eurot

250,47 eurot

15.01.2026

238,52 eurot

0,43 eurot

238,95 eurot

1 (11)

Välja mõista K.V-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis käesoleva kohtuotsuse

resolutsiooni punktis 3 toodud sissenõutavaks muutunud põhinõude (põhiosa)

tasumata osalt määraga 17,9% aastas alates iga põhinõude (põhiosa) osamakse

tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhinõude (põhiosa) tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagiavaldus K.V vastu 7489,42 euro

väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue 1698,02 eurot, intress 675,33 eurot, haldustasu

10 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, viivis perioodi 26.02.2021–02.11.2023 eest

5056,07 eurot.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 02.11.2023 Tartu Maakohtule hagiavalduse K.V

(kostja) vastu. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 16 172,21 eurot, millest

põhinõue on 10 380,81 eurot, intress on 675,33 eurot, lepingu haldustasu on 10 eurot,

sissenõudmiskulud on 50 eurot ja viivis on 5056,07 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja

mõista viivise määraga 17,90% aastas põhivõlgnevuselt (10 380,31 eurolt) alates 03.11.2023

kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus lubas

08.01.2024 kohtumäärusega Aktiva Finance Group OÜ-l astuda menetlusse AS-i Aktiva

Portfolio asemel.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank (võlausaldaja) ja kostja 24.01.2020 laenulepingu nr

L89003331904. Kostja sai laenu 11 264 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku

alusel perioodil 15.02.2020–15.01.2026. Kostja on põhiosa katteks tasunud 883,19 eurot.

Kostjal on tasumata põhivõlg 10 380,81 eurot (11 264-883,19). Lepingust tulenevalt on

intressimäär 17,90% aastas ja lepingu krediidi kulukuse määr on 21,20% aastas. Kostjal on

intressivõlgnevus alates 10. osamaksest, s.o. alates 15.11.2020 kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o.

kuni 25.02.2021 summas 675,33 eurot. Viivisenõue perioodi 26.02.2021–02.11.2023 eest on

5056,07 eurot. Lepingus on viivisemääraks kokku lepitud 17,90% aastas (0,05% päevas).

Lepingust tulenevalt kohustus kostja tasuma lepingu haldustasu igakuiselt 2,50 eurot. Kostjal

on lepingu haldustasu võlgnevus alates 10. osamaksest, s.o. alates 15.11.2020 kuni 15.02.2021

summas 10 eurot.

2 (11)

Kostjal jäid tasumata 15.11.2020, 15.12.2020 ja 15.01.2021 osamaksed. Esialgne võlausaldaja

saatis 05.02.2021 ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse

tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud lepingust tulenevat võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul,

ütles esialgne võlausaldaja 25.02.2021 lepingu üles.

Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 50

eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 16.03.2021 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 25 eurot, 02.09.2021 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot,

15.12.2021 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot ning muud makseviivitusega

tekkinud kulud 15 eurot, sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete

otsingu ja päringu kulud; võlgnikule tehtavate kõnede, e-kirjade ja sms-ide kulud; võlanõude

avaldamisega tehtud kulud.

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud

maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid

polnud. Nähtuvalt väljavõtetest siis makseraskused tekkisid 2020. aasta teises pooles.

Laenutaotluses märkis kostja oma sissetuleku suuruseks 1480 eurot kuus ja kohustuste

suuruseks 193 eurot kuus. Arvestades laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning

lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane.

Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega.

Esialgne võlausaldaja loovutas 27.02.2021 kostja vastased nõuded hagejale koos õigusega

nõuda kõrvalnõudeid.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati 02.11.2023 hagiavaldus koos lisadega ja hagi täpsustus ning menetlusse

võtmise kohtumäärus kätte 19.06.2024 (TsMS § 3141 lg 2 alusel, e-postile edastamisega).

Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates

hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev

saabus 19.07.2024. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS

§ 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh

hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

5. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg

1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

3 (11)

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

6. Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i Inbank ja kostja vahel 24.01.2020 sõlmitud

auto24 laenulepingu nr L89003331904 (dtl 18–24). Leping on kostja poolt allkirjastatud.

Lepingu kohaselt oli laenusummaks 11 264 eurot. Lepingust nähtuvalt võeti laenusummast 11

264 eurost maha lepingutasu 225,28 eurot ning kostjale kanti üle 11 038,72 eurot

(maksekorraldus dtl 26). Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi,

haldustasu ja lepingutasu. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 72 osamakset, kuumakse

suurusega 259,38 eurot, viimane osamakse 244,70 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal

teostada iga kuu 15-ks kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha 15.02.2020 (dtl 20, 21). Kohus

loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

7. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud,

et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks

esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama

vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas

laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-

21-13098/50, p-d 14-15).

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli laenulepingu ja Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe kohaselt 21,20% (dtl 19, 24). Lepingutasu oli 225,28 eurot, igakuine

haldustasu 2,50 eurot, intressimäär oli 17,90% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 72

osamaksega (dtl 19). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1.

juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 24.01.2020 laenulepingu

sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine

krediidi kulukuse määr 20,61% (kohaldus alates 01.01.2020 kuni 30.06.2020 väljastatud

laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 61,83%. Finantsinspektsiooni hallatav

minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra

suuruseks 20,88%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud

krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062

lg-s 1 sätestatuga

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

8. 24.01.2020 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus

hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

9. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

4 (11)

9.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti

peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7

ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

5 (11)

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral

tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja

kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või

maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse

ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu

sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024,

C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale

vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab

krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014,

C-449/13, p 35).

9.2. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks (dtl 76–78). Kohus selgitas hagejale, et hageja ei ole hagis piisavalt

välja toonud vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevaid asjaolusid (dtl 76). Kohus

määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja

toomiseks ja tõendite esitamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja ei ole kohtule

esitatud hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, mida ta tegi vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks, siis peab kohus andma hagejale TsMS §

3401 lg 1 järgi tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kui hageja kohtu määratud tähtaja jooksul ei

selgita, millised sammud krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks astus, või kui ta

ei suuda oma kohustuste täitmist tõendada, siis tuleb selline hagi jätta vastavalt asjaoludele kas

täielikult või osaliselt rahuldamata. Sealjuures tuleb silmas pidada, et kui tarbija on tühise

intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale raha, siis tuleb see lugeda tasutuks

laenusumma tagasimaksmiseks RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 25). Kohus selgitas

hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS §

4034 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema

(dtl 78).

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud

maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid

polnud. Nähtuvalt väljavõtetest siis makseraskused tekkisid 2020. aasta teises pooles.

Laenutaotluses märkis kostja oma sissetuleku suuruseks 1480 eurot kuus ja kohustuste

suuruseks 193 eurot kuus. Arvestades laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning

lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane.

Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega.

6 (11)

Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse ja

maksehäireregistrist saadud andmete pinnalt. Hageja pole väitnud ega tõendanud, et

krediidiandja oleksid küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta (s.o peale

igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude

kohta. Hageja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate krediidikohustuste täitmise kohta.

Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata isegi seda, millised

finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Laenutaotlusest

nähtub ka see, et kostjal on kaks ülalpeetavat. Rahvastikuregistrist nähtuvalt on kostjal kaks

alaealist last. Hageja ei ole välja toonud, kuidas kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvestati

ülalpeetavatega.

Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleksid kostja laenutaotluses

esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja

4 kontrollinud. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis kostja maksekäitumist

maksehäireregistrist. Üksnes kostja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta

krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku

hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija sissetulekute, kulude ja finantskohustuste ning

varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid

järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja kontrollikohustust

see, et kostja oli lepingus kinnitanud, et kostja esitatud andmed on tõesed.

Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et

on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel

tingimustel täitma, ei oleks krediidiandjad VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut

sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda aluse

kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud

teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale

mingi teabe teadlikult esitamata. Olukorras, kus kostjalt polnud teavet küsitud – sh tema

regulaarsete kulude kohta ning täpsemat teavet tema varasemate finantskohustuste ja nende

täitmise kohta –, ei saa kostjale ette heita selle teabe esitamata jätmist. Asja materjalid ei

võimalda ka tõsikindlalt järeldada, et kostja oleks esitanud taotluses ebaõiget teavet, märkides,

et tal kulub olemasolevatele krediidikohustustele 193 eurot kuus. Isegi kui kostja esitatud

andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende laenutaotluses esitamise asjaolud järeldada

seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg

5).

7 (11)

Samuti ei anna asjas esitatu alust järeldada, et krediidiandja oleks hinnanud kostja

krediidivõimelisust valesti põhjusel, et kostja jättis mingi teabe oma varasemate kohustuste ja

finantsraskuste kohta esitamata. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste

täitmiseks oleks krediidiandja pidanud kostja taotluses esitatud teavet ka kontrollima. Juhul,

kui krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teabe kontrollimisel tuvastanud

vastuolusid, oleks krediidiandjal tulnud küsida selle kohta kostjalt lisateavet. Ainuüksi kostja

pangakonto väljavõtete nõudmine oleks andnud krediidiandjale teavet kostja muude

finantskohustuste olemasolu ja hulga kohta ning võimaldanud kontrollida kostjal

makseraskuste olemasolu. Kohtu hinnangul saab eeldada, et kui krediidiandja oleks

nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte osaks olevat teabe saamise

kohustust ja kogunud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks asjakohast teavet ning teinud

mõistlikke pingutusi selle teabe kontrollimiseks, sh nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte

esitamist, oleks krediidiandja kostja krediidivõimelisust õigesti hinnanud.

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

10. Järgmisena tuvastab kohus, kas leping lõppes ülesütlemisega.

10.1. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on

krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi

on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks

muutunud.

10.2. Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul

15.02.2020–15.01.2026 igakuiseid põhiosa makseid, intressimakseid ja haldustasu makseid

ning ühekordne lepingutasu. Põhiosamaksete tasumise kohustus algas 15.02.2020 (dtl 20, 21).

15.02.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 133,63 eurot; 15.03.2020 muutus

sissenõutavaks põhiosa makse 96,39 eurot; 15.04.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse

86,80 eurot; 15.05.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 93,59 eurot; 15.06.2020 muutus

sissenõutavaks põhiosa makse 89,58 eurot; 15.07.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse

96,32 eurot; 15.08.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 92,45 eurot; 15.09.2020 muutus

sissenõutavaks põhiosa makse 93,87 eurot; 15.10.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse

100,53 eurot; 15.11.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 96,87 eurot; 15.12.2020

muutus sissenõutavaks põhiosa makse 103,48 eurot; 15.11.2021 muutus sissenõutavaks

põhiosa makse 99,96 eurot. Kokku 1183,50 eurot. Hageja avaldas, et kostja on teinud

8 (11)

tagasimakseid 2355,93 eurot, mis nähtub ka kohtule esitatud tõendist (dtl 93–96). Kostja tegi

tagasimakseid perioodil 19.02.2020–11.11.2020.

Hageja tugineb sellele, et kostja jäi viivitusse 15.11.2020, 15.12.2020 ja 15.01.2021

osamaksetega. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne

kostja haldustasu ja lepingutasu ning arvestades, et 2020. ja 2021. aastal oli VÕS §-s 94

sätestatud intressimääraks 0%, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 25.02.2021. Eeltoodust

tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei

ole leping ülesütlemisega lõppenud.

11. Lepingu viimase osamakse tähtpäev on 15.01.2026, mistõttu ei ole tänaseks laenulepingust

tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu

põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses.

Hageja esitas kohtule ümberarvutuse ja taotleb ka tulevikus sissenõutavaks muutuva

võlgnevuse väljamõistmist kostjalt. Kohus peab seda põhjendatuks. TsMS § 369 võimaldab

nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus,

kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole pärast

11.11.2020 hagejale makseid teinud ega osale kohtumenetluses, võib eeldada, et kostja ka

tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid tähtaegselt ei tasu.

Lepingust tulenevad uuesti määratud edasiulatuvad põhiosa- ja intressimaksed, mis ei ole

12.08.2025 sissenõutavaks muutunud, on (dtl 87):

Maksetähtpäe

v

Põhiosa suurus

Intressi summa

Osamakse suurus kokku

15.08.2025

234,55 eurot

2,59 eurot

237,14 eurot

15.09.2025

238,16 eurot

2,17 eurot

240,33 eurot

15.10.2025

242,32 eurot

1,75 eurot

244,07 eurot

15.11.2025

245,57 eurot

1,31 eurot

246,88 eurot

15.12.2025

249,60 eurot

0,87 eurot

250,47 eurot

15.01.2026

238,52 eurot

0,43 eurot

238,95 eurot

Kohus rahuldab lepingust tuleneva hageja põhivõla- ja intressinõude seega osaliselt

(edasiulatuvalt põhiosa 1448,72 eurot ja intressi 9,12 eurot) eeltoodud graafiku järgi. Samuti

mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise sissenõutavaks muutunud põhinõude

tasumata osalt määraga 17,9% aastas alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast

päevast kuni põhinõude tasumiseni.

Kostja pangakontole kanti üle 11 038,72 eurot (maksekorraldus dtl 26). Kostja on teinud

tagasimakseid 2355,93. Kohus arvestab kostja tasutud 2355,93 eurot põhivõla katteks. Seega

on kostjal hageja ees põhivõlg 8682,79 eurot (11 038,72-2355,93 eurot).

12.08.2025 on põhivõlast sissenõutavaks muutunud 7234,07 eurot, arvestades, et tulevikus

muutuvad sissenõutavaks osamaksed summas 1448,72 eurot perioodil 15.08.2025–15.01.2026

(8682,79-1448,72=7234,07). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 12.08.2025 aja

seisuga sissenõutavaks muutunud ja tasumata põhivõla nõude 7234,07 eurot. Hageja ei ole

kohtule selget viivisenõuet eeltoodud põhivõla osas esitanud, siis arvestades seda, et 7234,07

9 (11)

eurot muutus tervikuna sissenõutavaks 16.07.2025, siis mõistab kohus kostjalt välja viivise

(7234,07 eurolt) määraga 17,9% aastas alates 16.07.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

Hageja on esitanud ka uue intressiarvestuse, kuid arvestades seda, et hageja on põhinõude

summa ebaõigesti arvestanud (hageja väljatoodud põhisummas sisaldub lepingutasu), siis

kohus ei saa enne 15.08.2025 sissenõutavaks muutunud intressinõuet rahuldada. Hageja nõudis

ümberarvestuse järgselt intressi 415,28 eurot, mis jääb eeltoodud põhjendusel rahuldamata.

12. Seoses hageja viivisenõudega märgib kohus järgmist. Hageja nõuab kostjalt viivist

põhivõla tasumisega viivitamise eest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos

põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või

osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest.

Lepingus on viivisemääraks kokku lepitud 17,90% aastas (0,05% päevas) (dtl 19). Kohus leiab,

et seadusest tulenev kohustus maksta rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist ei

ole käsitatav muu tasuna VÕS § 4034 lg 7 teise lause tähenduses, mille nõudmise

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine välistaks. Pooltel on eraldi kokkulepe

viivisemäära osas – lepingu põhitingimuste järgi on viivisemääraks 17,90% aastas, 0,05%

päevas. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist lepingujärgses määras.

13. Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 10 380,81 eurot, kuid kohus

rahuldas hageja põhinõude 8682,79 euro ulatuses (1448,72+7234,07), siis jääb hageja

põhinõue rahuldamata 1698,02 euro ulatuses. Hageja intressinõue 675,33 eurot jääb

rahuldamata täies ulatuses, laenuhaldustasu nõue 10 eurot jääb rahuldamata täies ulatuses,

viivise perioodi 26.02.2021–02.11.2023 eest 5056,07 eurot jääb rahuldamata täies ulatuses.

Hageja sissenõudmiskulude nõue kokku 50 eurot jääb rahuldamata täies ulatuses. Kuivõrd

hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise ajal

kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei olnud

kehtivalt üles öeldud, ei ole VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole

kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine

valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja

kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude

jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside

vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse

saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-19-

2709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta

10 (11)

poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja

17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16).

Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

Kohus arvestab seda, et suur osa menetluskuludest tekkis seetõttu, et hageja ei olnud järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti arvestab kohus seda, et hagi jääb suures osas

rahuldamata.

Hagi esitamise ajal (02.11.2023) oli hagihinnaks 17 958,17 eurot, arvestades hageja esitatud

nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav

hagihind on 9986,81 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 56% ulatuses

ning jättis rahuldamata 44% ulatuses.

Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel

poolte endi kanda.

15. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

11 (11)