2-24-109238/15 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

6. oktoober 2025, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-109238

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi F.N vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

325,51 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood

11919806), lepingulised esindajad Marjana Šestel ja

Silver Eensaar

Kostja F.N (isikukood XXX), seaduslik esindaja Tartu

Linnavalitsus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood 11919806) hagi F.N

(isikukood XXX) vastu.

2. Välja mõista F.N-ilt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks 262,40 eurot, sealhulgas

põhinõue 214,58 eurot ja viivis perioodi 11.02.2022–24.04.2024 eest 47,82 eurot.

3. Välja mõista F.N-ilt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks viivis põhinõude (214,58

eurot) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras

alates 25. aprillist 2024 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, kuid mitte suuremas

summas kui põhinõude suurus.

4. Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi F.N vastu 36,56 euro

väljamõistmiseks.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud 87,8% ulatuses F.N kanda ja 12,2% ulatuses

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kanda.

6. Rahuldada

osaliselt

Aktsiaseltsi

PlusPlus

Capital

menetluskulude

kindlaksmääramise avaldus.

1 (10)

7. Välja mõista F.N-ilt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks menetluskulud 480,27

eurot, sealhulgas riigilõiv 87,8 eurot ja lepingulise esindaja kulu 392,47 eurot.

8. Välja mõista F.N-ilt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks viivis menetluskulude

480,27 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 08.03.2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse

F.N (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu

kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas Tartu Maakohtule hagi 24.04.2024, mida täpsustas 26.08.2024. Hageja palub

kostjalt hageja kasuks välja mõista 298,96 eurot, millest põhinõue on 244,48 eurot ja viivis on

54,48 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise põhinõudelt (244,48 eurolt)

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 25.04.2024 kuni

põhinõude täieliku tasumiseni, kuid mitte suuremas summas, kui põhinõue. Hageja palub jätta

menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS LHV Finance (krediidiandja) ja kostja 11.12.2019

väikelaenulepingu nr 2759906, mille alusel on kostjale väljastatud laen summas 530 eurot.

Lepingutasu oli 29,90 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel iga kuu

10. kuupäevaks perioodil 10.01.2020–10.02.2022 igakuise maksega 26,32 eurot. Lepingust

tulenevalt on intressimäär 23,90% aastas. Lepingu krediidi kulukuse määr oli 34,12% aastas.

Kostja tegi tagasimakseid kokku 285,52 eurot, milles 172,48 arvestati põhiosa katteks

perioodi 10.01.2020–10.10.2020 osamaksete eest ja 83,14 eurot arvestati intresside katteks

perioodi 10.01.2020–10.09.2020 osamaksete eest ning 29,90 eurot arvestati lepingutasu

katteks. Kostja jättis intressimaksed tasumata alates 10.10.2020 osamaksest ja põhiosamaksed

alates 10.11.2020 osamaksest. Krediidiandja teavitas kostjat 14.01.2021 lepingu

ülesütlemisest, kui kostja ei tasu võlga täiendava tähtaja jooksul, s.o 28.01.2021. Kostja võlga

ei tasunud ja krediidiandja ütles lepingu üles 29.01.2021.

2 (10)

Esialgne võlausaldaja loovutas 29.01.2021 kostja vastased nõuded hagejale. Hageja leiab, et

krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning sellest tulenevalt on

lepingu ülesütlemine tühine. Hageja tegi ümberarvestuse. Kostjale on väljastatud laen

summas 530 eurot. Laenu teenindamise perioodil tasus kostja laenu summas 285,52 eurot,

mis arvestatakse põhiosa katteks. Põhiosa võlgnevuseks on seega 244,48 eurot. See summa

muutus sissenõutavaks lepingu lõpptähtaja saabumisega 10.02.2022. Hageja viivisenõue

perioodi 11.02.2022–24.04.2024 eest on 54,48 eurot. Hageja nõuab viivist määraga, mis

vastab seadusjärgsele viivisemäärale.

Kostja vastuväited

2. Kostja palub jätta hagiavalduse rahuldamata. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud.

Krediidiandja ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles ja ülesütlemine on kehtiv. Lepingu

ülesütlemisega vabanes kostja lepingus kokkulepitud kohustusest tasuda krediidiandjale

laenuks saadud raha hiljemalt 10.02.2022. Lepingu ülesütlemisega sai poolte vahel alguse

uus, lepingust eraldiseisev võlasuhe, mille sisuks oli kostja võlgnevus krediidiandja ees

lepingu ülesütlemisest tekkinud võlgnevuse 383,13 eurot viivitamatult tasumine. Võlanõue

kostja vastu muutus sissenõutavaks 28.01.2021 lepingu ülesütlemisteates märgitu kohaselt

viivitamatult. Kuna kostja nõutud võlga õigeks ajaks ehk viivitamatult ei tasunud, loovutas

krediidiandja nõude 29.01.2021, s.o järgmisel päeval hagejale, samast hetkest algas ka hageja

kostja vastu oleva nõude kolmeaastane aegumistähtaeg, mis lõppes 29.01.2024. Kuna hageja

esitas maksekäsu kiirmenetluses avalduse kostjalt võlgnevuse väljamõistmiseks 08.03.2024,

oli nõude kolmeaastane aegumistähtaeg ületatud ning kostjal on õigus kohustuse täitmisest

keelduda.

Juhul, kui kohus leiab, et nõue ei ole aegunud, leiab kostja, et ka sel juhul tuleb jätta hagi

rahuldamata. Kostja märgib, et hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud ühtegi lepingut, mille

täitmise rikkumist saaks kostjale ette heita. Leping, mille hageja kohtule esitas on sõlmitud

kostja ja krediidiandja vahel ning see leping kaotas kehtivuse krediidiandja pool lepingu

ühepoolse ülesütlemisega 28.01.2021. Lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülemineku

(lepingu üleminek) eeltingimus on kehtiv leping, kuid kehtivuse kaotanud lepingust pooltele

õigusi ega kohustusi, mida üle võtta, ei teki. Lepingust tulenevate nõuete õiguste ja kohustuste

kolmandale isikule üle andmiseks on vajalik ka teise lepingupoole nõusolek (VÕS § 179 lg

1). Kostjalt ei ole küsitud ning kostja ei ole andnud nõusolekut krediidiandjaga sõlmitud

lepingus krediidiandja asendamiseks hagejaga. Kuna krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud

lepingu ülevõtmist hageja poolt pole toimunud, siis ei ole lepingust tulenevad krediidiandja

õigused ja kohustused hagejale üle läinud ning hagejal puudub õigus heita kostjale ette

lepingust tulenevate kohustuste rikkumist ja nõuda kostjalt lepingust tulenevate kohustuste

täitmist.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust

lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei

3 (10)

nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei

arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba

kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib

kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest

ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

6. Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i LHV Finance ja kostja vahel 11.12.2019

sõlmitud väikelaenulepingu nr 2759906 (dtl 38–43). Leping on kostja poolt allkirjastatud.

Lepingu kohaselt oli laenusummaks 530 eurot, millest arvutati laenusaaja nõusolekul maha

lepingutasu 29,90 eurot (dtl 38). Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma

intressi. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 26 osamakset, kuumakse suurusega 26,31

eurot, sh esimene ja viimane osamakse suurusega 26,32 eurot (dtl 39). Kohus loeb eeltoodud

asjaolud esitatud tõendi alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

7. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14–15).

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe kohaselt 34,12% aastas (dtl 38, 40). Lepingu kohaselt oli lepingutasu

29,90 eurot, intressimäär 23,90% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 26 osamaksega (dtl

38). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1.

jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 11.12.2019 lepingu sõlmimise ajal

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi

kulukuse määr 19,37% (kohaldus alates 01.07.2019 kuni 31.12.2019 väljastatud laenudele)

ning kolmekordne määr oli seega 58,11%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee

tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 34,11%.

4 (10)

Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi

väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1

sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

8. 11.12.2019 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus

hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

9. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

9.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui

krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust

tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr

2-21-13098/50, p 23).

Hageja tugineb hagis sellele, et krediidiandja ei järginud kostjaga lepingut sõlmides

vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 71). Kohus märgib, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu

intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui

kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab

krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist.

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

10. Järgmisena tuvastab kohus, kas leping lõppes ülesütlemisega. Hageja on menetluses

tuginenud sellele, et leping ei lõppenud ülesütlemisega (dtl 71). Kostja leiab, et leping öeldi

kehtivalt üles.

10.1. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

5 (10)

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud.

10.2. Väikelaenulepingu maksegraafiku kohaselt tuli kostjal tasuda ajavahemikul 10.01.2020–

10.02.2022 igakuiseid põhiosa makseid, intressimakseid ja ühekordne lepingutasu 29,90

eurot. Hageja tõi välja, et kostja jäi viivitusse põhiosa osamaksetega alates 10.11.2020

osamaksest (dtl 33). Perioodil 10.01.2020–10.11.2020 tuli kostjal tasuda põhiosamakseid

kokku summas 191,67 eurot. Kostja tasus enne lepingu ülesütlemise hoiatuse saamist (s.o

enne 14.01.2021) 285,52 eurot (dtl 33). Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise korral ei võlgne kostja lepingutasu ning arvestades, et 2020. aastal oli VÕS §-s 94

sätestatud intressimääraks 0%, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise hoiatuse saatmise ajal, s.o 14.01.2021 ja

lepingu ülesütlemise ajal, s.o 29.01.2021. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et

väikelaenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping

ülesütlemisega lõppenud.

Laenulepingu viimase osamakse tähtpäev oli maksegraafiku järgi 10.02.2022. Seega lõppes

leping alates 11.02.2022 (dtl 39).

Lepingus on krediidisumma väljamaksmise kohta sätestatud järgmine: krediidisumma, millest

on laenusaaja nõusolekul maha arvestatud lepingutasu, makstakse välja ühes osas laenusaaja

arvelduskontole (dtl 38). Seega nähtub lepingust, et laenusummast 530 eurost arvutati maha

lepingutasu 29,90 eurot ja kostja pangakontole kanti 500,10 eurot. Kostja on teinud

tagasimakseid 285,52 eurot (dtl 33). Kohus arvestab kostja tasutud 285,52 eurot põhivõla

katteks. Seega on kostjal hageja ees põhivõlg 414,06 eurot (500,10-285,52=214,58 eurot).

Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 214,58 eurot väljamõistmiseks kostjalt.

Kuna krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne

kostja VÕS § 4034 lg 7 teise lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi.

Järelikult ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingu alusel lepingutasu maksmist. 2019–

2022. aastatel oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%.

11. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates lepingu lõppemisest, s.o alates 11.02.2022 kuni 24.04.2024 eest

54,48 eurot.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

6 (10)

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS §

367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja viivisenõue on tervikuna esitatud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja viivisenõue perioodi 11.02.2022–24.04.2024 eest on põhjendatud 47,82 euro ulatuses,

mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab. Hageja viivisenõue jääb eeltoodu perioodi

osas rahuldamata 6,66 euro ulatuses (54,48-47,82). Samuti mõistab kohus kostjalt hageja

kasuks välja viivise põhinõude (214,58 eurot) tasumata osalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud määras alates 25.04.2024 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas summas

kui põhinõude suurus.

12. Vastuseks kostja vastuväidetele märgib kohus järgmist.

12.1. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud. Arvestades, et kostja tasus põhiosa katteks

285,52 eurot, s.o lepingujärgsed põhiosamaksed kuni 2021. aprillini. Seega varaseim

osamakse, mida põhivõlgnevuse koosseisus on nõutud (10.04.2021 osamakse tasumata 8,01

euro ulatuses), muutus sissenõutavaks 10.04.2021. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §

146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 154 kohaselt

korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on

nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue

muutub sissenõutavaks. Nõuded oleks aegunud 01.01.2025. Käesolevas asjas esitati

maksekäsu kiirmenetluse avaldus 08.03.2024. Tulenevalt TsMS § 486 lg 2 kiirmenetluse

üleminekul hagimenetluseks loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates

maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Kohus asub seisukohale, et hageja nõuded

üheski osas aegunud ei ole.

12.2. Kostja tugineb sellele, et hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud ühtegi lepingut, mille

täitmise rikkumist saaks kostjale ette heita. Leping, mille hageja kohtule esitas on sõlmitud

kostja ja krediidiandja vahel. Lepingust tulenevate nõuete õiguste ja kohustuste kolmandale

isikule üle andmiseks on vajalik ka teise lepingupoole nõusolek (VÕS § 179 lg 1). Kostjalt ei

ole andnud nõusolekut krediidiandjaga sõlmitud lepingus krediidiandja asendamiseks

hagejaga.

Hageja on tuginenud sellele, et krediidiandja loovutas nõuded hagejale. Hageja on esitanud

selle kohta kohtule ka krediidiandja poolt väljastatud tõendi (dtl 55, 56), millest nähtub, et

krediidiandja loovutas 29.01.2021 väikelaenulepingust nr 2759906 tulenevad nõuded

hagejale.

Kohus märgib, et VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust

sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).

Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei

saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 164 lg 2 järgi

astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 165 kohaselt võib

7 (10)

loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel

piisavalt määratletud. VÕS § 166 lg-s 1 sätestatakse nõude loovutamise piirangud. Riigikohus

on selgitanud, et nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3

tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise

põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise

asemele. Samuti on Riigikohus osutanud sellele, et nõude loovutamiseks on piisav senise ja

uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse

eeldusena seaduses sätestatud ei ole. VÕS § 170 järgi, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et

on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes

toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama

kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus

võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. VÕS § 171 lg-d 1 ja 2 sätestavad vastuväited,

mida võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada. VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik

keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja

väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja

on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud (RKTKo 29.11.2017, 2-16-13381/26, p 11).

Kohus leiab, et krediidiandja on väikelaenulepingust nr 2759906 tulenevad nõuded kehtivalt

hagejale loovutanud ja hiljemalt koos hagiavaldusega sai kostja kätte tõendi nõuete

loovutamise kohta.

Kostja on viidanud VÕS §-le 179, mis reguleerib lepingu ülevõtmist. Kohus märgib, et

käesolevalt ei ole tegemist lepingu ülevõtmisega ja hageja ei ole sellele ka tuginenud.

Käesolevalt on hageja nõuded saanud loovutamise teel.

Kostja eeltoodud vastuväited ei anna alust jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega.

Kohus märgib, et hagi esitamise ajal (08.03.2024) oli hagihinnaks 325,51 eurot, arvestades

esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele

vastav hagihind on 285,70 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 87,8%

ulatuses ning jättis rahuldamata 12,2% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 87,8% ulatuses

kostja kanda ja 12,2% ulatuses hageja kanda.

14. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

14.1. Hagilt hinnaga 325,51 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele

riigilõiv 100 eurot. Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). Hageja on tasunud

riigilõivu 40 eurot ettenähtust enam. Hagejal on võimalik esitada kohtule avaldus riigilõivu

tagastamiseks enam tasutud osas. Kostjalt ei ole põhjendatud enam tasutud osas riigilõivu

väljamõistmine hageja kasuks. Arvestades, et poolte menetluskulud jäid 87,8% ulatuses kostja

8 (10)

kanda ja 12,2% ulatuses hageja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv

87,8 eurot.

14.2. Hageja palub kostjalt lepingulise esindaja kuluna välja mõista 427 eurot (sh käibemaks,

dtl 74). Samuti palub hageja kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse

ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot. Tegemist on lepingulise esindaja kuluga TsMS §

175 tähenduses. Kui asi antakse üle hagimenetluses menetlemiseks TsMS § 486 järgi, siis

hagimenetluses määrab kohus lepingulise esindaja kulud kindlaks TsMS § 175 alusel.

TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (RKTKm

11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 11). TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada menetlusosalise

esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu

hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja

mahtu (RKTKm 21.06.2021, 2-17-13164/62, p 9).

Hageja lepingulisel esindajal kulus dokumentide komplekteerimisele ja analüüsile 1,5 tundi

ning hagiavalduse koostamisele ja esitamisele 2 tundi. Kohus leiab, et nimetatud toimingutele

kulunud aeg on vajalik ja põhjendatud, arvestades menetlusdokumentide mahtu ja sisu (hagi

sisuline pikkus 3,5 lk, esitatud tõendite maht üle 20 lk). Tegemist ei ole keskmisest

keerukama ega mahukama tsiviilasjaga.

Hageja esindaja tunnitasu suurus on 122 eurot (sh käibemaks). Menetlusosalise

esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu

põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks

menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14).

Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 122 eurot (sh käibemaks) on

põhjendatud ega ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja lepinguline

esindaja vastab tsiviilkohtumenetluse seadustikus lepingulisele esindajale sätestatud nõuetele

(TsMS § 218 lg 1 p 2 sätestatud nõuetele). Hageja märkis hagis, et ta on piiratud

käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha

arvestada.

Arvestades, et hageja tegi menetluses toiminguid 3,5 tunni ulatuses, siis on põhjendatud

lepingulise esindaja tasu suuruseks 427 eurot (sh käibemaks). Kohus leiab, et maksekäsu

kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot on põhjendatud lepingulise

esindaja tasu (ilma käibemaksuta).

14.3. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud summas 547 eurot,

sealhulgas riigilõiv 100 eurot, lepingulise esindaja kulu 427 eurot (sh käibemaks) ja

lepingulise esindaja kulu 20 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et poolte menetluskulud

jäid 87,8% ulatuses kostja kanda ja 12,2% ulatuses hageja kanda, siis tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista menetluskulud 480,27 eurot, s.o riigilõiv 87,8 eurot ja lepingulise

esindaja kulu 392,47 eurot.

9 (10)

Arvestades, et hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 547 eurot, kuid kohus

rahuldas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 392,47 euro ulatuses, siis jääb

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata 66,73 euro osas.

14.4. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras viivist.

15. TsMS § 178 lg 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude

suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

10 (10)