2-24-12460/12 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Jäätma, Anneli Alekand, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. oktoober 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-12460

Tsiviilasi

Y.G ja N.C hagi R.B vastu pärandvara jagamise nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. juuni 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Y.G apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Y.G (isikukood XXX)

Vastustaja (kostja): R.B (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Anu Baum

Hageja maakohtu menetluses: N.C (isikukood XXX)

RESOLUTSIOON

1. Võtta Y.G apellatsioonkaebus menetlusse.

2. Lahendada apellatsioonkaebus üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

3. Tühistada Viru Maakohtu 12. juuni 2025 otsus tsiviilasjas nr 2-24-12460 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

4. Rahuldada apellatsioonkaebus.

5. Koos apellatsioonkaebusega esitatud tõendite vastuvõtmise osas võtab seisukoha

maakohus asja uuel läbivaatamisel.

6. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asjas tehtavas lõpplahendis.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Y.G (hageja I) ja N.C (hageja II) esitasid 16. augustil 2024 hagi R.B N.C (kostja) vastu

pärandvara jagamise nõudes. Hageja I abikaasa ning hageja II ja kostja isa A. N.C (pärandaja)

suri 15. veebruaril 2022. Pärandaja ja hageja I abiellusid 22. septembril 1973 ning nende

varasuhtele kohaldus ühisvararežiim. Pärimistunnistuse kohaselt pärisid hageja I, hageja II ja

kostja igaüks 1/3 mõttelist osa pärandvarast. Pärandvara hinnanguliseks väärtuseks on

hagiavalduse kohaselt 4575 eurot.

Hagejad soovisid hagiavalduses ja selle täpsustuses ühisomandi lõpetamist ning pärandvara

jagamist järgmiselt:

-

lõpetada poolte ühisomand kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX) ½ mõttelisele osale

ja jätta kinnistu asukohaga XXX, XXXXXXX (registriosa nr XXXXXXXX) ½

mõtteline osa hageja I ainuomandisse;

-

lõpetada poolte ühisomand haagise TIKI TREILER C-250, registreerimismärgiga

XXXXXX ½ mõttelisele osale ja jätta haagise ½ mõtteline osa hageja I

ainuomandisse;

-

lõpetada poolte ühisomand sõiduauto NISSAN X-TRAIL, registreerimismärgiga

XXXXXXX ½ mõttelisele osale ja jätta sõiduki ½ mõtteline osa kostja

ainuomandisse;

-

kohustada kostjat tasuma hagejale I sõiduauto NISSAN X-TRAIL,

registreerimismärgiga XXXXXXX omandiõiguse kaotamise eest hüvitist 233,3 eurot

ning kostjale II 233,3 eurot;

-

kohustada hagejat I tasuma kostjale kinnistu asukohaga XXX, XXXXXXX

(registriosa nr XXXXXXXX) ning haagise TIKI TREILER

C-250,

registreerimismärgiga XXXXXX omandiõiguse kaotamise eest hüvitist 1291,6 eurot,

s.o vastavalt kostja pärandiosa suurusele;

-

hageja I ning kostja vastastikuste nõuete tasaarvestuse tulemusel kohustada hagejat I

tasuma kostjale 1058,3 eurot.

Lisaks palusid hagejad kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1

tähenduses kinnistusraamatus kinnistu asukohaga XXX, XXXXXXX (registriosa nr

XXXXXXXX) ½ mõttelise osa teise jakku tehtud kehtiva ühisomanikekande muutmiseks

selliselt, et kostja, hageja I ja hageja II kohta tehtud ühisomanike kanne kustutatakse ning

kinnistu ½ mõttelise osa ainuomanikuna kantakse kinnistusraamatu teise jakku hageja I.

Hagiavalduse kohaselt on pärandavara sel viisil jagamine pärijate huvides ning tagab, et

pärijad saavad selle vara omanikuks, mida nad on ka senini kasutanud. Hageja II ei soovi

hagejalt I pärandvara jagamisel rahalist hüvitist omandi kaotuse eest. Arvestades eeltoodut sh

pärandvara hinnangulist väärtust ning hagejate poolt taotletud jagamise põhimõtteid,

kohustub hageja I hüvitama kostjale 1058,30 eurot ja kostja hagejale II 233,30 eurot.

Hagejad ei nõustunud kostja taotlusega jätta menetluskulud hagejate kanda, leides, et hagejad

on teinud kostjale korduvalt ettepanekuid pärandvara jagamiseks, mistõttu puudub alus TsMS

§ 168 lg 6 kohaldamiseks.

2. Kostja võttis 25. novembril 2025 esitatud vastuses hagi õigeks, paludes samas jätta

menetluskulud hagejate kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 6 alusel.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 12. juuni 2025 hagi õigeksvõtul põhineva otsusega hagejate hagi

täpsustatud hagiavaldusega samas sõnastuses. Maakohus jättis TsMS § 444 lg 3 alusel

otsusest välja põhjendava osa. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja I esitas 8. juulil 2025 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja 22. septembril

2025 kaebuse täienduse, milles teatab, et ei ole nõus maakohtu otsusega. Arusaamatuks jääb,

kuidas saab jagada pärandvara ½ mõttelist osa, kui kogu pärandvara ½ osa kuulub hagejale I

ja ülejäänud osa läheb jagamisele hageja I ja laste vahel. Hageja I soovib, et pärandvara hulka

kuuluvad esemed (kinnistu, järelkäru ja sõiduauto Nissan) kuuluks talle. Kostja ei aidanud

kanda oma isa matusekulusid, mille kogusumma oli 1397,50 eurot ja hoolduskulusid, kokku

143,60 eurot. Isa matusekulud ja haiglakulud tuleks jagada võrdselt. Kostja peaks hagejale

hüvitama maakohtu menetluses kantud õigusabikulud 2350 eurot ja tasutud riigilõivu 840

eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS

§ 646 ja § 656 lg 1 p 1 alusel üksnes apellatsioonkaebuse alusel. Maakohtu otsus tuleb

menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes nõuetekohaselt

täitmata kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse (TsMS § 436 lg 7). Kohus peab TsMS § 329 lg

3 kohaselt kvalifitseerimis- ja selgituskohustust täitma juba eelmenetluses (vt ka RKTKo

09.03.2011, 3-2-1-169-10, p 11). Seda kohustust peab kohus täitma ka juhul, kui kostja võtab

hagi õigeks, millega kohus on üldjuhul seotud (TsMS § 440 lg 1). Kuigi hagi õigeksvõtmisel

peab kohus hagi rahuldama sõltumata sellest, kas kohtu arvates on hageja nõue põhjendatud,

sh kas kohtu arvates on õigeksvõtt pooltevahelisi suhteid ja senist menetluse käiku arvestades

mõistlik, peab kohus siiski ka hagi õigeksvõtmisel veenduma, et kohaldamisele kuuluv õigus

tunneb hagi rahuldamisega kaasnevat õiguslikku tagajärge, see ei ole vastuolus avaliku korra

või oluliste õiguspõhimõtetega, kriminaalkorras karistatav ega muul viisil keelatud (vt

Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne, § 440, komm 3.4.1).

7. Asja materjalide põhjal ei pruugi maakohtu otsuse resolutsioon olla täidetav, samuti ei

pruugi see olla kooskõlas poolte (või vähemalt hagejate) ettekujutusega selle otsuse

tähendusest. Hagiavaldusest (p 1.11, dtl 3) ja muudest kohtule esitatud materjalidest (hagejate

esindaja kiri kostjale, dtl 79) järeldab ringkonnakohus, et hagejad soovisid täielikult lõpetada

poolte ühisomandi kõigi hagis nimetatud pärandvara hulka kuulunud esemete suhtes, jättes

kinnistu ja haagise hageja I ning sõiduki kostja ainuomandisse, kohustades seejuures hagejat I

tasuma kostjale hüvitist 1058,30 eurot. Maakohus rahuldas hagi hagejate taotletud sõnastuses.

8. Maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3–5 on sõnastatud nii, nagu tegemist oleks

kujundusnõudega, millega kohus ise teeb soovitud muudatuse ehk lõpetab ühisomandi.

Selline käsitlus ei ole kooskõlas seaduse ja Riigikohtu pikaajalise praktikaga. Jättes asja või

õiguse ühele kaas- või ühisomanikule, asendatakse kohtulahendiga teiste tahteavaldused

omandi üleandmiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 184 lg 1 kohaselt (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 25.1). Sellise

nõude puhul on tegemist sooritusnõude, mitte tuvastusnõudega (RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-

74-16, p 15.3), seega peab kohtulahendi resolutsioon, millega jäetakse asi ühele

ühisomanikule, olema sõnastatud selliselt, et kostjat kohustatakse andma tahteavaldus omandi

üleandmiseks.

9. Maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 8 kohustanud hagejat tasuma kostjale 1058,30 eurot.

Riigikohus on selgitanud, et kohus peab eset ühele kaasomanikule (või ühisomanikule) jättes

ja hüvitamise kohustust talle pannes ka otsustama, kas hüvitis mõistetakse talt välja või

nähakse see ette eseme omandamise eeldusena, st omandamiseks vajalike tahteavalduste

andmise kohustuse täitmisest keeldumise vastuväitena VÕS § 110 lg 5 mõttes (RKTKo

26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 26). Maakohtu otsuse resolutsiooni p 8 sellele nõudele ei vasta.

10. Lisaks on maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt lõpetatud poolte ühisomand ainult ½

kinnistu (otsuse resolutsiooni p 3), haagise (otsuse resolutsiooni p 4) ja sõiduki (otsuse

resolutsiooni p 5) mõttelise osa suhtes, mis tähendab, et ülejäänud ½ osas kuuluksid need

esemed endiselt poolte ühisomandisse, kui otsus oleks muus osas täidetav.

11. Ilmselt oli hagejatel hagis sellist taotlust esitades ettekujutus, et ½ mõtteline osa

pärandvara hulka kuuluvatest esemetest juba kuulub hagejale I, sest tegemist oli ühtlasi ka

abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemetega. See seisukoht ei põhine seadusel. Kuigi

vaidlust ei ole selles, et abikaasade (hageja I ja pärandaja) varalistele suhetele kohaldus

varaühisuse režiim (perekonnaseaduse (PKS) § 25 ja § 211 lg 1), et tegemist oli abikaasade

abielu ajal omandatud esemetega ja et vara jagamisel eeldatakse abikaasade osade võrdsust

(PKS § 37 lg 3), ei saa üleelanud abikaasa sellises olukorras pärast teise abikaasa (pärandaja)

surma automaatselt ühisvara hulka kuulunud esemete kaasomanikuks ½ mõttelise osa

ulatuses. Riigikohus on selgitanud, et kui pärandaja ja tema üleelanud abikaasa olid eluajal

eseme ühisomanikud, kuuluvad pärast pärandaja surma abikaasade ühisvara hulgas olnud

esemed kaaspärijate ja üleelanud abikaasa ühisomandisse. Põhimõte, mille järgi läheb

pärandaja osa ühisvaras PKS § 39 kohaselt tema pärandvara hulka, tähendab, et ühisvara

hulgas olnud esemed hakkavad kuuluma pärijatele ja üleelanud abikaasale ühiselt. Seega on

kaaspärijatel õigus nõuda pärandvara jagamise käigus ka abikaasade ühisvara jagamist

(RKTKo 07.06.2023, 2-20-18256/34, p 15.2).

12. Eelnevalt nimetatu ei tähenda, et üleelanud abikaasa, kes on ühtlasi ka kaaspärija, saaks

pärandvara ja abikaasade ühisvara jagamisel nõuda ainult sama suurt osa kui teised

kaaspärijad. Üleelanud abikaasale kuulub seadusjärgsel pärimisel kahe lapse kõrval jagatavast

varast 4/6 (1/2 + 1/3 × 1/2) ja teistele kaaspärijatele ehk praeguses asjas hagejale II ja kostjale

kummalegi 1/6.

13. Kuigi seadus ei nõua, et ühisomanikud peavad kogu ühisvara korraga jagama ja selle eest

hüvitist maksma täpselt oma osade suuruse järgi, peab kohus vältima olukorda, kus poolte

vaidlus jääb lõplikult lahendamata ja tekib vajadus uuesti kohtusse pöörduda. TsMS § 2

kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti,

mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Praegusel juhul on maakohus jaganud

ainult ½ poolte ühisvarast, ilma et oleks pooltele selgitanud, et hagi rahuldamine esitatud

kujul võib tuua kaasa vajaduse samas küsimuses uuesti kohtusse pöörduda.

14. Maakohtu otsuse täitmisel võib takistuseks olla ka resolutsiooni p 9, milles on kohustatud

kostjat andma nõusolek kinnistu ½ mõttelise osa teise jakku tehtud kehtiva ühisomanikekande

muutmiseks selliselt, et kostja, hageja I ja hageja II kohta tehtud ühisomanike kanne

kustutatakse ning kinnistu ½ mõttelise osa ainuomanikuna kantakse kinnistusraamatu teise

jakku hageja I. Maakohus ei ole seejuures arvestanud, et kinnistusraamatusse on kinnistu

ühisomanikena endiselt kantud hageja I ja pärandaja (dtl 6), mistõttu ei ole sealt võimalik

kustutada maakohtu resolutsioonis nimetatud kannet. Asjaolu, et e-kinnistusraamatust

nähtuvad ka pärimisregistrisse kantud pärijad, ei tähenda, et nende kohta on tehtud kanne

kinnistusraamatusse.

15. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama hagejatele hagi muutmise võimalusi

(TsMS § 376).

16. Ringkonnakohus lahendab apellatsioonkaebuse TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal.

Koos apellatsioonkaebusega esitatud dokumentide vastuvõtmise osas võtab seisukoha

maakohus.

17. TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel jääb menetluskulude jaotus maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)