2-24-18323/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov

Määruse tegemise aeg ja koht

3. oktoober 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-18323

Kohtuasi

Kodumaa Kapitali HLÜ avaldus Q.D (Q.D) pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21. jaanuari 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Kodumaa Kapitali HLÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (võlausaldaja) Kodumaa Kapitali HLÜ

(registrikood 12782505), lepinguline esindaja Carmen

Tars

Võlgnik Q.D (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Viktor Särgava

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 21. jaanuari 2025 määrus jätta muutmata.

2. Kodumaa Kapitali HLÜ määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Võtta tsiviilasja materjalide juurde

Kodumaa Kapitali HLÜ poolt

määruskaebemenetluses esitatud tõendid.

4. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta Kodumaa Kapitali HLÜ

kanda.

5. Mõista Kodumaa Kapitali HLÜ-lt Q.D kasuks välja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud summas 854 eurot ja viivis menetluskuludelt menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib menetluskulude kindlaksmääramise (resolutsiooni punkti 5) osas

Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.

Muus osas ei ole määrus kaevatav.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kodumaa Kapitali HLÜ (võlausaldaja, avaldaja) esitas 03.12.2024 (täiendatud 04.12.2024)

Harju Maakohtule maksejõuetusavalduse Q.D (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

1.1. Avalduse kohaselt on võlausaldaja nõue võlgniku vastu pankrotiavalduse esitamise

seisuga 304 955,84 eurot. Võlausaldaja sõlmis 24.05.2022 Kehra Puutööstus OÜ-ga

(põhivõlgnik) liisingulepingu, mille alusel ostis võlausaldaja Kehra Puutööstus OÜ-lt

liisingulepingus märgitud seadmed müügihinnaga 200 000 eurot ning liisis need Kehra

Puutööstus OÜ-le kogumaksumusega 200 000 eurot. Võlausaldaja ja võlgnik sõlmisid

24.05.2022 käenduslepingu, millega võlgnik võttis kohustuse tagada liisingulepingu täitmist

rahalise vastutuse summas 300 000 eurot. Võlgnik vastutas liisingulepingust tulenevate kõigi

põhivõlgniku kohustuste kohase täitmise eest, kohustuste rikkumisest tulenevate nõuete (sh

leppetrahvi ja viivise nõuded) kohase täitmise eest, samuti võlausaldaja võlgnevuse

sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest solidaarselt põhivõlgnikuga.

Võlgnik kohustus täitma võlausaldaja poolt esitatud kirjalikus teates nimetatud kohustuse 10

kalendripäeva jooksul vastavasisulise teate saamisest. Kohustuse täitmisega hilinemisel pidi

võlgnik tasuma viivist 0,2% tasumata summalt päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest.

Liisinguleping lõppes ülesütlemisega 16.01.2023 ning sissenõutavaks muutus maksmata

summa 195 934,47 eurot, intress summas 10 056,01 eurot ning muud maksed ja leppetrahv

summas 10 000 eurot. Võlausaldaja kasuks välistati Kehra Puutööstus OÜ (pankrotis)

pankrotivarast liisinguesemed (v.a seade Homaag kahepoolne), mis põhivõlgniku selgituste

kohaselt olevat müüdud vanametalliks. 23.07.2024 saatis võlausaldaja võlgnikule nõude

käenduskohustuse täitmiseks hiljemalt 05.08.2024. Võlgnik oma käenduslepingust tulenevat

kohustust ei täitnud. 23.09.2024 saatis võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse, andes

võlgnikule täiendava tähtaja käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks hiljemalt

04.10.2024, kuid käendaja oma käenduslepingust tulenevat kohustust ei täitnud.

Võlausaldajale on laekunud liisingueseme koosseisu kuuluvate seadmete müügist rahalisi

vahendeid kokku summas 44 468,43 eurot, mille võlausaldaja käendaja võlgnevuse summast

maha arvestas. 15.11.2024 seisuga oli võlgnevuse suurus kogusummas 297 542,20 eurot.

15.11.2024 saatis võlausaldaja võlgnikule korduva võlanõude ja pankrotihoiatuse, milles

informeeris tasaarvestusest ning palus tasuda järelejäänud võlgnevus hiljemalt 27.11.2024.

Võlgnik määratud tähtajaks võlgnevust ei tasunud.

2. Maakohus võttis 05.12.2024 kohtumäärusega maksejõuetusavalduse menetlusse ning

kohustas võlgnikku esitama kohtule kirjaliku vastuse maksejõuetusavaldusele.

3. Võlgnik vaidles maksejõuetusavaldusele vastu ning oli seisukohal, et võlausaldaja nõue ei

ole selge, mistõttu vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nõue on

esitatud umbmääraselt ja ebaselgelt. Puuduvad arvutused ja tõendid selle kohta, mis ulatuses

on põhivõlgnik liisingulepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Lisaks on võlausaldaja nõue

ebaselge ka põhjusel, et liisingulepingu ülesütlemine oli tühine. Pole esitatud tõendit, et

liisingulepingu ülesütlemisavaldus oleks põhivõlgnikule kätte toimetatud. Ühtlasi ei nähtu

pankrotiavaldusest, millised esemed pankrotivarast välistati ja kellele, millise hinnaga müüdi.

4. Võlausaldaja esitas 30.12.2024 seisukoha ja täiendavad tõendid ja leidis et nõude ebaselgus

on võimalik kõrvaldada võlausaldaja poolt täiendavalt esitatud selgituste ja tõenditega.

Vaidlust ei saa olla, et võlausaldajal on nõue võlgniku vastu. Võlausaldaja esitas tõendid,

millest nähtuvad põhivõlgniku poolt liisingulepingu alusel teostatud maksed ning ka tabeli,

millest nähtub, millised võlausaldaja nõuded laekunud summadega kaeti. Võlausaldaja

selgitas nõude kujunemist liisingulepingu ülesütlemisel ning viivisearvestust. Lisaks esitas

võlausaldaja tõendid liisingulepingu ülesütlemise kohta. Täiendavalt esitas võlausaldaja

põhivõlgniku pankrotihalduri vara välistamisotsuse, milles on loetletud pankrotivarast

välistatud esemed ning ülevaate sellest, kellele ja millise hinnaga liisinguesemesse kuuluvaid

varasid müüdi. Ühtlasi esitas võlausaldaja ülevaate sellest, millised on olnud liisingueseme

koosseisu kuuluvate esemete hoiustamise ja müügiga seotud kulud.

5. Võlgnik esitas 06.01.2025 täiendavad vastuväited, milles leidis, et pankrotiavalduse aluseks

olev nõue on endiselt alusetu ja ebaselge. Võlausaldaja täpsustavast seisukohast nähtuvalt on

tema nõude aluseks põhivõlgniku poolt lepingu rikkumisest tulenev müügikahju, millele

lisanduvad intress, leppetrahv ja viivised. Tegelikult mingit müügikahju võlausaldajale ei

tekkinud. Tagastatud liisinguesemed katsid kõik tema nõuded ära. Kuivõrd müügikahju nõue

on ebaõige/alusetu, on ebaõiged ka müügikahjul baseeruvad intressinõue, leppetrahv ja

viivisenõue. Võlausaldaja on liisinguesemete väärtused ebaõigesti arvestanud. Võlausaldaja

on liisinguesemed tühiste summade eest ära müünud ja saanud nende eest kokku 53 116,13

eurot, kuid liisinguesemete tegelik turuväärtus on 283 100 eurot (lisandub käibemaks), mis

katab ära võlausaldaja võimaliku legitiimse nõude. Võlgnik märkis, et nõude suuruse

määramisel tuleb arvestada liisingueseme turuväärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Seega, kui liisinguandja võõrandas liisingueseme alla turuhinna, ei saa ta liisinguvõtja vastu

müügi- ja turuhinna vahelise kahju ning sellel baseeruvate kõrvalnõuete alusel nõuet esitada.

Võlgnik esitas analoogsete seadmete müügikuulutused, millega tõendab nende turuväärtuseid.

Võlgnik esitas võlausaldaja nõude arvestuse ning märkis, et 11.05.2023 seisuga oli

võlausaldaja nõue kokku 247 576,20 eurot, kuid kuna võlausaldajale tagastati 11.05.2023

liisinguesemeid turuväärtuses 283 100 eurot (lisandub käibemaks), tuleb selle summa võrra

võlausaldaja nõuet vähendada ning sellest nähtuvalt katsid tagastatud liisinguesemed ära kõik

võlausaldaja nõuded (varuga). Pärast tagastamist ei saanud võlausaldajal enam mingeid

nõudeid liisingulepingu ega käenduslepingu alusel üles jääda ning kõik võlausaldaja nõuded

lõppesid. Lisaks märkis võlgnik, et võlausaldaja esitatud kuluarved on põhjendamatud. Pole

esitatud tõendeid, et arvetel märgitud teenuseid oleks üldse faktiliselt osutatud ning

arusaamatuks jääb nende teenuste hädavajalikkus seoses liisinguesemetega.

6. 07.01.2025 toimus istung usaldusisiku nimetamise otsustamiseks. Pooled jäid enda

varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Võlausaldaja märkis täiendavalt, et nõude selguse ja

olemasolu saab selgeks vaielda ka nõuete kaitsmisel ja tunnustamisel. Võlausaldaja hinnangul

ei ole tõsiseltvõetav väide, et seadmete turuväärtus on ca 300 000 eurot. Võlausaldaja on

tegelenud seadmete müügiga üle aasta ning hinnad on spetsialisti määratud. Võlausaldaja saab

esitada tõendi hindamise kohta.

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus jättis 21.01.2025 määrusega võlausaldaja maksejõuetusavalduse alusel

võlgnikule usaldusisiku nimetamata ja lõpetas maksejõuetusavalduse menetluse. Maakohus

jättis maksejõuetusavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud võlausaldaja kanda ning

määras võlgniku menetluskulude suuruseks 3050 eurot ning mõistis nimetatud summa

võlausaldajalt võlgniku kasuks välja. Maakohus märkis, et menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses ning võlausaldaja

menetluskulud rahaliselt kindlaksmääramisele ja hüvitamisele ei kuulu.

7.1. Maakohus tugines pankrotiseaduse (PankrS) § 3 lg-le 5, füüsilise isiku maksejõuetuse

seaduse (FIMS) §-le 1, FIMS § 15 lg-le ning PankrS § 15 lg 3 p-le 1. Kui võlgnik vaidleb

nõudele vastu, esitab oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine

eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub

pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet pidada selgeks. Sel

juhul tuleb võlausaldajal oma nõuet tõendada hagimenetluses (vt RKTKo 06.03.2002, 3-2-1-

17-02, p 10). PankrS § 15 lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et pankroti väljakuulutamise

menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist võlausaldaja ja võlgniku vahel ning et

sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust.

Pankrotiavalduse aluseks peab olema selge nõue. See tähendab, et võlausaldaja peab esile

tooma selged ja vastuoludeta asjaolud ning tõendid, mille alusel saab kohus tuvastada

konkreetse nõude. Usaldusisiku nimetamine vaieldava nõude põhjal ei ole kooskõlas

seadusega ning pankrotimenetlus võib olla võlgnikule põhjendamatult kahjustavate õiguslike

tagajärgedega.

7.2. Maakohus leidis, et võlausaldaja ei ole tõendanud selge nõude olemasolu võlgniku vastu.

Praegusel juhul on võlgnik vaielnud nõudele vastu ning esitanud ka oma põhjendused ja

tõendid. Pooltel on sisuline vaidlus tagastatud liisinguesemete väärtuse osas, sh nõude

olemasolu üle. Võlgnik leiab, et võlausaldajal puudub nõue võlgniku vastu. Mõlemad pooled

on esitanud argumendid ning tõendid, mille hindamine eeldab asja sisulist lahendamist.

Võlgniku vastuväite kohaselt puudub võlausaldajal üldse nõue, seega ei esine ka olukorda,

kus nõue võiks mingis ulatuses olla selge ja võlgniku poolt tunnistatud. Võlausaldajal

võlgniku vastu suunatud nõude olemasolu üle tervikuna on vaidlus ja arvestades võlgniku

vastuväiteid, eeldab võlausaldajal nõude olemasolu kindlakstegemine asjaolude tuvastamist ja

õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest ja mis tuleb

lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldaja on ka ise 07.01.2025 istungil märkinud,

et nõude olemasolu ja selgus tuleks vaielda selgeks nõuete kaitsmisel ning et ebaselguse

kõrvaldamiseks nõude suuruses tuleks esitada veel tõendeid. Kuigi ka pankrotimenetluses

saab tekkida ja tekib vaidlusi nõuete üle, ei ole siiski põhjendatud ega menetlusökonoomiliselt

otstarbekas alustada maksejõuetusmenetlust nõude alusel, mis juba algselt on ebaselge. Võttes

arvesse eeltoodut jättis kohus usaldusisiku nimetamata ning lõpetas menetluse FIMS § 15 lg 8

alusel.

7.3. Maakohus jättis menetluskulud PankrS § 15 lg 6 järgi (koosmõjus FIMS § 15 lg-ga 1)

võlausaldaja kanda ning määras kindlaks võlgniku menetluskulude rahalise suuruse.

Maakohus leidis, et võlgniku esindaja 200 euro suurune tunnihind (ilma käibemaksuta) on

mõistlik ja. käesoleva aja vandeadvokaatide keskmist tunnitasu arvestades põhjendatud.

Toimingute ajakulu luges maakohus põhjendatuks 12,5 tunni osas.

Määruskaebus

8. Võlausaldaja esitas 05.02.2025 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub

maakohtu määruse tühistada ning avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks rahuldada ja

nimetada võlgnikule usaldusisik või alternatiivselt saata avaldus tagasi maakohtule menetluse

jätkamiseks ja usaldusisiku määramiseks.

8.1. Määruskaebuse kohaselt on maakohus vastuolus materiaalõiguse normidega arvestanud

käendaja vastuväiteid, mida käendaja ei saanud esitada. Käenduslepingu punktis 3.5 leppisid

pooled VÕS § 149 lõike 2 kohaselt kokku, et käenduslepingu eesmärk on võlausaldajale

tagatise andmine ka põhivõlgniku poolt võlausaldaja nõuetele vastuväidete esitamise puhuks.

Käenduslepingu sellisest eesmärgist tulenevalt ei saa käendaja võlausaldaja nõude vastu

esitada eelkõige, kuid mitte ainult, põhivõlgniku kohustuste lõppemise või vähendamise

vastuväidet. Seejuures ei olnud põhivõlgnik ise esitanud kohustuse lõppemise vastuväidet,

vaid pärast liisingueseme tagastamist tunnustas võlausaldaja nõuet liisingueseme väärtust

ületavas osas.

8.2. Kohtule pidi tulenevalt võlausaldaja esitatud asjaoludest ning ärakuulamisel antud

selgitustest olema arusaadav, et põhivõlgnik ise on liisingulepingust tulenevat nõuet

tunnustanud ning seda ka pärast liisingueseme tagastamist liisingueseme väärtust ületavas

osas. Vajadusel oleks kohus saanud selle kohta ise täiendavaid tõendeid hankida põhivõlgniku

pankrotimenetlusest tsiviilasjas 2-22-17091 või selgitada võlausaldajale vajadust täiendavate

tõendite esitamiseks. Olukorras, kus põhivõlgniku pankrotimenetluses on fikseeritud

tagastatud liisingueseme väärtus tagastamise seisuga ning tunnustatud võlausaldaja nõuet seda

ületavas osas, ei saa asuda käendaja väitma, et põhivõlgniku nõuet pole olemas, kuivõrd

liisingueseme väärtus ületab käendaja paljasõnalisel hinnangul võlausaldaja nõuet. Seega

oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et võlausaldaja nõude olemasolus ei saa vaidlust olla

ning et see on vähemalt summas 66 023,37 eurot, millele lisandub käendaja vastu

käenduslepingust tulenev viivisenõue määras 0,2% päevas alates liisingulepingu lõppemisest

16.01.2023 summas 97 318,45 eurot , s.o 21.01.2025 seisuga kokku vähemalt summas 163

341,82 eurot.

8.3. Asjaolu, et nõude väljaarvestamine võib olla mitmeid asjaolusid arvestades keerukas, ei

muuda nõuet veel ebaselgeks või olematuks. Seejuures on võlgnik ilmselgelt maksejõuetu

ning võimetu võlausaldaja ülaltoodud võlgnevust tasuma, kuivõrd võlgnikul puudub

igasugune kinnis- ja registervara, v.a osa nimiväärtusega 0,01 eurot äriühingus Vista

Engineering OÜ 21.01.2025 kohtumääruse tegemise seisuga, mille kohta võlgnik vaatamata

kohtu päringule andmeid ei esitanud. Nimetatud ühe töötajaga äriühing on asutatud alles

03.06.2024 ning käive 2024 IV kvartalis oli vaid 17 065,14 eurot, s.o 5 688,38 eurot kuus.

Lisaks selgus 07.01.2025 toimunud ärakuulamisel, et võlgnikul on ka teisi võlausaldajaid.

Menetluse edasine käik

9. Võlgnik palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus

§-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

12. TsMS § 662 lg 3 alusel võtab ringkonnakohus vastu võlausaldaja poolt koos

määruskaebusega esitatud tõendid.

13. Käesoleval juhul on võlausaldaja esitanud maksejõuetusavalduse, milles on taotlenud

füüsilisest isikust võlgniku pankroti väljakuulutamist. FIMS § 15 lg 1 sätestab, et kui kohus

võtab maksejõuetusavalduse menetlusse, otsustab kohus määrusega usaldusisiku nimetamise

pankrotiseaduse §-s 15 sätestatu kohaselt, välja arvatud juhul, kui käesolevas seaduses on

sätestatud teisiti. PankrS § 15 lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse

alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus

leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kui võlgnik vaidleb

nõudele vastu, esitab oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine

eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub

pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet pidada selgeks. Sel

juhul tuleb võlausaldajal oma nõuet tõendada hagimenetluses (vt RKTKo 06.03.2002, 3-2-1-

17-02, p 10). PankrS § 15 lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et pankroti väljakuulutamise

menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist võlausaldaja ja võlgniku vahel ning et

sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust.

14. Tsiviilasja materjalidest ning maksejõuetusavaldusest nähtuvalt on võlausaldaja nõude

aluseks 24.05.2022 võlausaldaja ja Kehra Puutööstus OÜ (põhivõlgnik) vahel sõlmitud

liisinguleping, mille alusel ostis võlausaldaja Kehra Puutööstus OÜ-lt liisingulepingus

märgitud seadmed müügihinnaga 200 000 eurot ning liisis need Kehra Puutööstus OÜ-le

kogumaksumusega 200 000 eurot ning võlausaldaja ja võlgniku vahel 24.05.2022 sõlmitud

käendusleping, millega võlgnik võttis kohustuse tagada liisingulepingu täitmist summas

300 000 eurot. Võlausaldaja ütles liisingulepingu üles 16.01.2023 ning 11.05.2023 välistati

võlausaldajale põhivõlgniku pankrotivarast liisinguesemed (v.a seade Homag kahepoolne (0-

203-05-26039), mille müügist sai võlausaldaja 53 116,13 eurot. Võlausaldajale kaasnesid

esemete hoiustamise ja müügiga seotud kulud summas 11 375,75 eurot. Võlausaldaja nõuab

käendajalt tasumata liisingumaksete summa, intressi, leppetrahvi ja viivise tasumist.

Liisinguesemete müügist saadud summa arvestas võlausaldaja maha viivisevõlgnevusest.

Maksejõuetusavalduse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu nõue summas 297 542,20

eurot.

15. Võlausaldaja ja võlgnik vaidlevad määruskaebemenetluses selle üle, kas võlausaldaja

nõue on usaldusisiku nimetamiseks piisavalt selge, sh kas võlgnik on esitanud nõudele

põhjendatud ja lubatud vastuväited. Võlgniku peamine vastuväide seisneb selles, et

võlausaldaja on nõude esitamisel arvestanud ebaõigesti tagastatud liisinguesemete väärtusega.

Võlgniku hinnangul katsid võlausaldajale tagastatud liisinguesemed kogu nõude, kuna nende

tegelik turuväärtus on 283 100 eurot, millele lisandub käibemaks. VÕS § 367 lg 1 kohaselt

peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemise korral kõik kulud,

mida liisinguandja kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna

finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS

§ 367 lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist

liisinguandja omandisse, kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 367

lg-test 1 ja 2 tulenevast liisinguandja nõudest maha arvata liisingueseme väärtus selle

tagastamise ajal. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks

eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind) (vt

RKTKo 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 23.1). Eeltoodust tulenevalt omab põhinõude ja sellest

tulenevalt ka kõrvalnõuete olemasolu ja suuruse väljaselgitamisel tähtsust, milline oli

võlausaldajale tagastatud liisinguesemete tegelik väärtus.

16. Võlausaldaja on määruskaebusele lisanud tõendi, millest nähtuvalt on põhivõlgniku

pankrotimenetluses esitatud võlausaldaja initsiatiivil ValueExpert OÜ-lt tellitud hinnang,

mille järgi oli seadmete orienteeruv maksumus 115 000 eurot (dtl 220-223) (sisaldab ka

seadme Homag maksumust summas 5000 eurot, mida võlausaldaja väitel temale ei

tagastatud). Võlgnik leiab, et liisinguesemete turuväärtus oli 283 100 eurot (sh on võlgnik

viidatud seadme Homag väärtuseks hinnanud 8250 eurot) ja on esitanud seadmete väärtuse

tõendamiseks analoogsete seadmete müügikuulutusi (dtl 131-143). Õiguskirjanduses on

selgitatud, et tõendite uurimine ja hindamine ajutise halduri nimetamise etapis toimub

piiratult. Vaidlus väljub pankrotiasja piiridest, kui kohus peaks nõude osas seisukoha

kujundamiseks hakkama koguma poole taotluse alusel tõendeid või määrama ekspertiisi. Kui

võlgnik vaidlustab usutavalt võlausaldaja esitatud tõendi ehtsuse või esitab tõendi, millest

nähtuv on vastuolus võlausaldaja tõendiga, siis selline vaidlus asjaolude ja tõendite hindamise

kohta väljuks juba pankrotimenetluse piiridest (vt Varul, P jt. Pankrotiseadus I.

Kommenteeritud väljaanne, § 15 p 3.1.4, lk 250). Arvestades eeltoodut nõustub

ringkonnakohus maakohtuga, et pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet ei saa pidada selgeks

olukorras, kus poolte vahel on vaidlus liisinguesemete tegeliku väärtuse üle ning nõude

olemasolu või selle suuruse kindlakstegemine eeldab tõendite hindamist mahus, mis väljub

pankrotimenetluse piiridest.

17. Võlausaldaja on määruskaebuses lisaks tuginenud sellele, et vastavalt käenduslepingu p-le

3.5 on pooled VÕS § 149 lõike 2 kohaselt kokku leppinud, et lepingu eesmärk on

võlausaldajale tagatise andmine ka põhivõlgniku poolt võlausaldaja nõuetele vastuväidete

esitamise puhuks. Lepingu sellisest eesmärgist tulenevalt ei saa käendaja võlausaldaja nõude

vastu esitada eelkõige, kuid mitte ainult, põhivõlgniku kohustuste lõppemise või vähendamise

vastuväidet. Võlausaldaja on eeltoodut arvestades leidnud, et maakohus on põhjendamatult

arvestanud võlgniku vastuväiteid, mida ta ei saa esitada. Võlgnik on määruskaebuse vastuses

märkinud, et VÕS § 149 lg 2 eesmärgiks ei ole võlgniku täielik ilmajätmine vastuväidete

esitamise võimalusest (näiteks juhuks kui võlausaldajal nõuet ei ole või see on rahuldatud jne)

ning VÕS § 149 lg 2 tingimusi käesoleval juhul ei esine. Kolleegium leiab, et ülaltoodut

arvestades on poolte vahel lisaks liisinguesemete tegelikule väärtusele ka vaidlus selle üle,

milliseid vastuväiteid saab võlgnik kui käendaja võlausaldaja nõudele esitada. Seega on

vajalik vaidluse lahendamisel hinnata, milline oli poolte tahe käenduslepingu sõlmimisel, sh

kas poolte tahteks oli käendaja ilmajätmine võimalusest esitada vastuväiteid seonduvalt

liisinguesemete väärtusega.

18. Kolleegiumi hinnangul on käesoleval juhul poolte vahel sisuline vaidlus nii

liisinguesemete turuväärtuse kui ka käenduslepingu tõlgendamise üle, mis eeldab asjaolude

tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest.

Seega ei saa maksejõuetusavalduse aluseks olev nõuet pidada selgeks. Maakohus on

põhjendatult FIMS § 15 lg 1 ja PankrS § 15 lg 1 p 1 alusel jätnud usaldusisiku nimetamata,

mistõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

19. Maakohus jättis menetluskulud PankrS § 15 lg 6 alusel võlausaldaja kanda. Kuna

vaidlustatud määrus jääb muutmata, ei ole alust muuta menetluskulude jaotust. Võlausaldaja

ei ole määruskaebuses vaidlustanud temalt võlgniku kasuks väljamõistetud menetluskulude

rahalise suuruse põhjendatust. Seega puudub alus muuta maakohtu määrust ka

menetluskulude kindlaksmääramise osas.

20. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel võlausaldaja kanda.

21. Võlgnik on 06.02.2025 menetlusdokumendis esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt

kandnud määruskaebemenetluses õigusabikulusid summas 854 eurot (sh käibemaks). Lisaks

on võlgnik palunud, et võlausaldajat kohustataks tasuma väljamõistetud menetluskuludelt

viivist VÕS § 113 lg 2 teises lauses sätestatud määras kuni nende hüvitamiseni. Võlgnikule on

osutatud õigusteenust hinnaga 200 eurot tund, millele lisandub käibemaks 22%, st 244 eurot

tund. Sealjuures kulus esindajal maakohtu määrusega tutvumisele 0,25 tundi, kliendiga

arutelule 0,25 tundi, määruskaebuse ja selle lisadega tutvumisele 1 tund, kliendiga täiendavale

arutelule 0,25 tundi ja määruskaebusele seisukoha koostamisele 1,75 tundi, s.o kokku 3,5

tundi. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud

ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on asja keerukust ja menetlusdokumentide

sisu ning mahtu arvestades võlgniku lepingulise esindaja ajakulu menetluskulude nimekirjas

märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalik. Võlgniku vandeadvokaadist lepingulise esindaja

tunnitasu 244 eurot (käibemaksuga) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat

tasu mistõttu saab seda pidada põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus

võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulude hüvitise summas 854 eurot. Võlgnik on

palunud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Seega tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel

avaldajatelt välja mõista ka viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

22. PankrS § 5 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi

kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. PankrS § 15 lg 5 sätestab, et

ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale võib pankrotiavalduse esitanud isik esitada

määruskaebuse, kuid sellest ei tulene õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse

peale. PankrS § 150 lg 5 kohaselt võib pankrotimenetluse kulude, sh menetluskulude, kohta

tehtud määruse peale esitada määruskaebuse, kuid sättest ei tulene õigust esitada

määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale. Riigikohus on 10.04.2013 määruses tsiviilasjas

nr 3-2-1-23-13 p-s 11 selgitanud, et PankrS § 150 lg 5 reguleerib nende määruste peale

edasikaebamist, kus jaotatakse pankrotimenetluse kulud. Menetluskulude kindlaksmääramist

reguleerib TsMS § 178 lg 2, mille kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale

edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Eeltoodust

tulenevalt saab ringkonnakohtu hinnangul esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse

vaid menetluskulude kindlaksmääramise osas.

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov