1-25-3885/30 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. oktoober 2025, Tartu kohtumaja

Kriminaalasja number

1-25-3885

Kohtukoosseis

Triin Harak

Kohtuistungi sekretär

Teele Masing

Kriminaalasi

Mario Maasik süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

lühimenetluses

Prokurör

Ainar Koik

Süüdistatav

Mario Maasik, isikukood: 38909266518; elukoht: xxx;

käesoleval ajal viibib vahistatuna Tartu Vanglas (Turu 56);

5 kehtivat kriminaalkaristust, viimati karistati Tartu

Maakohtu Võru kohtumaja 23.08.2023 otsusega nr 1-23-

4965 KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi 1-aastase vangistusega,

mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi täitmisele pööramata 2

aasta 5-kuulise katseajaga; Tartu Maakohtu 10.11.2023

määrusega pöörati see karistus täitmisele; Tartu Maakohtu

03.06.2024 määrusega vabastati isik täitmisele pööratud

karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega; Tartu

Maakohtu 10.04.2025 määrusega pöörati täitmisele Tartu

Maakohtu 23.08.2023 otsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa – 4 kuud 8 päeva.

Tõkend vahistamine alates 15.08.2025

Kaitsja

Toomas Alp kokkuleppel

RESOLUTSIOON

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 233 lg 3, § 238 lg 1 p 4, § 306, § 311, § 312 ja

§ 313 alusel kohus otsustas:

1. Tunnistada süüdi Mario Maasik KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning mõista karistuseks

1 aasta 9 kuud vangistust.

2. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada Mario Maasikule mõistetavat karistust 1/3

võrra ning mõista Mario Maasikule karistuseks 1 aasta 2 kuud vangistust.

3. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning

arvata Mario Maasiku karistuse kandmise aja algust alates tema vahistamisest, so

15.08.2025.

4. Mario Maasiku suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – tühistada kohtuotsuse

jõustumisel, kuid mitte hiljem kui mõistetud vangistuse ärakandmisel.

5. Arvata menetluskulude hulka sundraha summas 1329 eurot, mis mõista KrMS §

180 lg 1 alusel välja süüdistatavalt. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et riigi kasuks

väljamõistetavad menetluskulud summas 1329 eurot tuleb tasuda ositi 12 kuu

jooksul võrdsetes osades alates käesoleva otsuse jõustumisele järgnevast kuust

hiljemalt iga kuu viimaseks kuupäevaks kohtuotsusele lisatud makseinfolehel

näidatud kontole. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid

välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses.

6. Kannatanu G.R (ik: XXX, tel: XXX) on taotlenud enda teavitamist Mario Maasiku

vangistusest ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest

põgenemisest juhul, kui teavitamine võib ära hoida ohu kannatanule.

Edasikaebamise kord

Prokuratuur ei saa esitada apellatsiooni lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse

peale ning süüdistatav lühimenetluses tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse peale. Ülejäänud

osas on kohtumenetluse pooltel õigus esitada otsuse peale apellatsioon. Apellatsioon tuleb

esitada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsiooniõigusest saab loobuda. Kaitsja võib apellatsiooniõigusest

loobuda üksnes kaitsealuse kirjalikul nõusolekul.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või

määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 15

päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada

saama.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

I Süüdistuse sisu

1. Mario Maasikut süüdistatakse selles, et tema, olles tulenevalt Tartu Maakohtu

23.08.2023 otsusest nr 1-23-4965, millega teda karistati KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi,

varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isik, 25.06.2024 õhtul umbes kella 18 paiku

xxx tänaval kortermaja ees haaras ilma mingi eelneva omavahelise tüli või konfliktita temale

varasemalt tuttava 66-aastase G.R-i, kes istus sel ajal toolil, temale selja tagant lähenedes,

kaela oma käsivarre haardesse ja kägistas G.R-i selliselt, et G.R ei suutnud samal ajal

rääkida, appi karjuda ega ennast ise sellest haardest vabastada ja hakkas tegema

lämbumisele viitavat rögisevat häält, kuni G.R-i poeg G.R (juunior) seda kortermaja aknast

nägi ja kuulis, majast välja jooksis ja isa Mario Maasiku haardest vabastas. Mario Maasik

põhjustas selliselt kannatanule hinge kinnijäämise, õhupuudustunde ning pea- ja kaelavalu.

Kirjeldatud käitumisega pani Mario Maasik toime teise inimese kehalise

väärkohtlemise ehk nii kannatanu G.R-i tervise kahjustamise kui temale füüsilist valu

tekitanud kehalise väärkohtlemise ehk KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava

kuriteo.

II Kohtumenetluse poolte seisukohad

2. Prokurör jäi kohtuistungil süüdistuse juurde ning taotles Mario Maasiku

süüditunnistamist ja karistamist reaalse vangistusega 2 aastat 6 kuud, mida vähendada KrMS

§ 238 lg 2 alusel 1/3 võrra ehk 1 aasta 8 kuuni, arvestades karistuse kandmist alates

15.08.2025.

3. Süüdistatav Mario Maasik kinnitas kohtuistungil, et sai esitatud süüdistusest aru ning

leiab, et tema tegu oli pigem moraalivastane ja nõustus lühimenetlusega. Viimases sõnas

palus isik ennast õigeks mõista ja süüdimõistmise korral määrata prokuröri küsitud

karistusest oluliselt väiksem karistus.

4. Mario Maasiku kaitsja Toomas Alp leidis, et objektiivne tegu on olemas, kuid ei saa

väita, et Mario Maasik selle käitumisakti toimepanemise ajal sai aru ja tajus adekvaatselt,

mis toimub, ega et tema võib selle tegevusega kannatanule valu põhjustada.

Kriminaalkorras karistatav on ettevaatamatuse tõttu üksnes raske tervisekahjustuse

tekitamine. Kaitsja palus kaaluda Mario Maasiku õigeks mõistmist. Kui kohus mõistab

Mario Maasiku süüdi, leiab kaitsja, et tulenevalt Riigikohtu lahendist asjas nr 3-1-1-96-09,

ei saa mõistetav karistus olla suurem kui see, milles varasemalt kokkuleppemenetluses

kokku lepiti, arvestusega, et 1/3 kuulub sellelt vähendamisele.

III Süüdistus KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

5. KrMS § 233 lg 1 kohaselt võib kohus lahendada kriminaalasja süüdistatava ja

prokuratuuri taotlusel tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses

kriminaaltoimiku materjali põhjal. Mario Maasik esitas kohtumenetluses taotluse

lühimenetluse kohaldamiseks, kaitsja ja prokuratuur nõustusid sellega. Kohtu hinnangul on

lühimenetluse kohaldamise alused täidetud, kriminaaltoimiku materjalid on kriminaalasja

lahendamiseks piisavad.

6. Kohus on seisukohal, et kriminaaltoimikus sisalduvad tõendid annavad aluse

tunnistada Mario Maasik süüdi talle inkrimineeritud kuriteos.

7. Kannatanu G.R (sündinud xxx) on kohtueelses menetluses andnud ütlusi, mille

kohaselt 25.06.2024, olles tulnud xxx bussi pealt, mis jõuab xxx umbes kella 18 paiku, istus

u kell 18-19 ajal xxx maja ees toolil kui äkki oli Mario Maasik tema selja taga ja haaras

käejakuga kõrist kinni. Kannatanu istus, tema tuli ootamatult selja taha ja pani oma käsivarre

ümber kaela nii, et kael jäi tema käsivarre haardesse ja hakkas kannatanut tugevalt

kägistama. Kui Mario Maasik kägistas, siis kannatanul tõmbas hinge kinni, vist käis teises

ilmas ära, silme eest läks mustaks. Alguses püüdis end tema haardest vabastada, aga ei

saanud, sest ta hoidis kinni selja tagant. Jalg oli alles kipsist vabanenud samal hommikul, ei

saanud ka püsti tulla. Ei mäleta, kas valu tundis kaelas. Poeg G.R noorem jooksis appi. Ta

oli trepikojast seest tulnud. Kannatanu seda ei näinud, sest oli šokis, aga kuulis, et ta oli

Mariot lükanud, et kannatanut vabastada. Kui kannatanul pilt jälle ette tuli, siis oli tooliga

pikali maas, poeg G.R aitas püsti ja Mario oli veidi, u meeter, eemal pikali maas. Kannatanu

arvab, et kukkus, kui poeg teda päästma tuli. Pärast juhtunut hakkas kannatanul pea

valutama, veidi hiljem muutus valulikuks kael kahelt poolt külgedelt. 28.06.2024 käis

perearsti juures vigastusi fikseerimas, kes soovitas võtta valuvaigistit ja teha peaga harjutusi,

et kael tööle saada (kriminaaltoimik lk 2-3).

8. Kannatanu ütlusi kinnitavad ka tunnistajate M.J ja G.R-i (sündinud xxx) ütlused, kes

kirjeldavad sündmuste käiku kannatanuga kokkulangevalt.

Tunnistaja G.R (sündinud xx) selgitas omapoolsetes ütlustes seoses antud juhtumiga, kuidas

2024 suvel päevasel ajal oli toas xxx, kus elab koos oma isa G.R-iga , keda kutsutakse

Suureks G.R-iks. Sündmus leidis aset maja ees, pingi juures, 1. trepikoja ees. Tunnistaja

kuulis tuppa hingitsemist. Tunnistaja oli toas, isa oli õues ja ajas teistega juttu. Kuulis, et

mingi hääl oli, mille peale vaatas köögi aknast välja, kust avaneb vaade maja ette. Sellel

hetkel oli Mario Maasik võtnud tunnistaja isal kaelast kinni, ei saanud aru, miks see nii oli

juhtunud. Isa istus samal ajal tooli peal ja Mario seisis isal selja taga ja oli käsivarrega isal

kaelast haaranud. Olukord tundus tõsine. Seda pilti nähes tormas tunnistaja trepist alla nende

juurde ja tõukas Mario pikali. Kui nende juurde jõudis, siis Mario hoidis tunnistaja isa

endiselt kinni. Käsivarrega hoidis isa kaela haardes, isa hingitses ja ei saanud midagi teha,

isegi ei saanud rääkida. Tunnistaja läks Mario juurde, ei mäleta, kuhu talle käed pani ja

lükkas ta pikali. Ei löönud teda. Tõukamise tulemusena lasi Mario isast lahti. Kui tunnistaja

Mariot lükkas, siis ta tuigerdas, kukkus maha. See tähendab, et Mario üritas püsti tulla, aga

koperdas ning kukkus peaga vastu lillepeenra äärist. Lillepeenra ääris on kivist, tunnistaja ei

vaadanud, kuidas ta sinna täpselt kukkus, tunnistaja teada tal veri välja ei tulnud

(kriminaaltoimik lk 13).

Tunnistaja M.J kirjeldab sündmusi sarnaselt kannatanu ja tema pojaga.

Nii on tunnistaja M.J rääkinud, et juulikuus 2024 trepikoja ees, suitsetamise kohas, oli Suur

G.R istumas tooli peal. Ühel hetkel Mario Maasik hiilis Suurele G.R-ile selja taha, ei pannud

tähele, mis sõna seal oli, mida öeldi. Siis Mario Maasik võttis ootamatult Suure G.R-i kaela

oma käsivarre haardesse selja tagant, enne seda hiilis vaikselt Suure G.R-i selja taha. See

haardesse võtmine oli jõuline, ei tea kui kõvasti, aga ilmselgelt kõvasti, sest Suur G.R üritas

selja tagant tulija käsi lahti kakkuda, aga see ei õnnestunud tal. Tunnistaja ehmus ära, mis

nüüd toimub, mille pärast ei julgenud ka vahele minna. See kõik käis nii kähku. Suur G.R

hakkas juba rögisevat häält tegema, nagu ta oleks lämbumas, kui niimoodi kaelast kinni

võetakse, siis oledki lämbumas. Appi karjuda Suur G.R ei saanud, see oli rögin, mis temalt

kostus. See oli ainult haaredes hoidmine, löömist ei olnud. Ei oska öelda, kui kaua see

haardes hoidmine kestis. Seal samas kõrval oli avatud 1. korrusel paremat kätt aken, millest

Väike G.R kuulis, et väljas midagi toimub. Väikest G.R-i ennast tol hetkel väljas ei olnud.

Aknast kuulmise peale jooksis Väike G.R majast välja, sest keegi pidi nagunii vahele

minema. Õnneks ta tuli ruttu. Kui Väike G.R jõudis välja, siis ta läks vahele. Ta haaras kinni

Mariost, ei mäleta, kust täpselt, aga see oli selleks, et Mario tema isa lahti laseks, mis

tunnistaja meelest oli mõistlik tegevus. Seepeale kukkus Mario sinnasamma pikali maha.

Enne seda tekkis rüselus Mariol ja Väikesel G.R-il omavahel. Tunnistaja seda kakluseks ei

nimetaks, aga selle käigus Mario Maasik kukkus maha (kriminaaltoimik lk 10).

9. Süüdistatav enda süüd talle etteheidetud teos ei tunnista, kuid ei vaidle ka vastu, et

võttis kannatanu kaela ümbert kinni. Nii on Mario Maasik selgitanud, et kannatanu tuli 25.

juunil 2024 vist bussi pealt kui nemad olid maja ees ja ta istus tooli peale. Füüsiline kontakt

oli omamehelik käitumine purjus inimestega. G.R-il on kombeks inimesi patsutada

vahepeal. Nagu võrreldav inimestega, kes on kuskil sõjaväes teeninud, et nii öelda vanad

kolleegid, et selline omamehelik käitumine purjus peaga, mõtlematu tegu. Võttis kaela

ümbert kinni, aga valu talle küll ei tahtnud tekitada ega valuaistinguid sama moodi.

Õhupuudust ka ei tahtnud tekitada. Kaela ümbert kinni võtmise eesmärk oli kallistamine.

Võttis parema käega kaela ümbert kinni. See kestis väga lühikest aega. Süüdistatav nagu

toetas teda ja kallistas teda, et ta maha ei kukuks. Siis ütles kannatanule veel, et vaata, sa

kukud maha siit juba. Enda teada kannatanul kusagilt kehast kinni ei võtnud. Võis olla, et ka

õla alt võttis kinni. Ei mäleta nii täpselt enam, oli ka ise purjus. Kui süüdistatav kannatanu

lahti lasi, tuli samast kortermaja uksest välja G.R-i poeg, kes on ka G.R. Süüdistatav enam

G.R-i kinni ei hoidnud ja poeg, kes välja tuli, oli purjus, ta ei saanud ka vist aru, mis seal

toimus ja siis tõukas süüdistatavat, mille tagajärjel ta kukkus. Olid vist ka mingid

vigastused, oli ise ka purjus, täpselt seda lõppu ei mäleta. Süüdistatav helistas

häirekeskusesse (kohtutoimik lk 38-40).

10. Kannatanu patsiendikaardi andmetelt nähtuvalt on kannatanu 28.06.2024 kirjeldanud

kolm päeva varem aset leidnud sündmusi arstile samalaadset. Lisaks on kurtnud perearstile

peavalu paremas peapooles ning avaldanud, et kaelalihased on valusad. Märgitud on, et

hetkel kaebab pea- ja kaelavalu. Peavalu on pidevalt, kaelavalu, kui pead pöörab.

Objektiivselt on perearst sedastanud, et pea liikuvus kaela suhtes tavapärane, kuid valu tekib

kaelalihastesse paremale kui paremale ja vasemale kui pea on vasakule pööratud.

Kuklapunktid väga valulikud. Kaelalihaste palpatsioon valu ei vallandanud (kriminaaltoimik

lk 7).

11. Sündmuse asetleidmist ning selle kohta kinnitab ka teabesalvestise vaatlusprotokoll

Häirekeskusesse tehtud kõnesalvestisest ning politsei vormikaamera videod

(kriminaaltoimik lk 15-17, salvestis plaadil), mis tõendavad, et 25.06.2024 kell 21.48 laekus

Häirekeskusele kõne, milles teataja Mario Maasik annab teada varasemast juhtumist samal

päeval xxx majas.

12. Kannatanu ütlused riimuvad kahe tunnistaja ütlustega sündmuste kulgemise osas ning

neid kinnitab ka patsiendikaardilt nähtuv. Kohtul puudub alus kahelda tunnistajate ütluste

usaldusvääruses ning tunnistaja G.R-i (sündinud xxx) ütlused on kooskõlas ka tema poolt

sündmustega samal päeval väljakutsele reageerinud politseiametnikele antud selgitustega

(kriminaaltoimik lk 15-17, politsei vormikaamera videosalvestisest plaadil).

Mõlema tunnistaja ütlustest nähtub, et kõrist kinni haaramine oli intensiivne. Kannatanu

poeg on avaldanud, et nähes aknast seda situatsiooni, tundus olukord tõsine. Ka tunnistaja

M.J on avaldanud, et haardesse võtmine oli jõuline, kannatanul haardest vabanemine ei

õnnestunud ning tunnistaja ise ehmus situatsioonist ära, ega julenud vahele minna. Kumbki

tunnistaja ei viita sõbralikule kallistamisele, ega kannatanu peatsele kukkumisele toolilt,

nagu on viidanud süüdistatav. Vastupidiselt on tunnistaja M.J välja toonud, et süüdistatav

hiilis kannatanu selja taha ja üks hetk ootamatult võttis kaelast kinni, mis ei riimu

selgitustega sõbralikust kallistusest ega tähelepanujuhtimisest seoses võimaliku toolilt maha

kukkumisega. Ka tõik, et kannatanul on hiljem avaldunud valulikkus kaelalihastes pea

pööramisel ning peavalu, mis vajas valuvaigisti ravi, kinnitavad, et tegemist oli jõulise

kägistamistegevusega, mitte sõbraliku kallistamisega.

Kannatanu ja tunnistajate ütlused on kokkulangevad ka selles, et Mario Maasiku tegevuse

lõpetas kannatanu poja sekkumine konflikti, mitte ei vabastanud süüdistatav kannatanut

enne haardest omal initsiatiivil. Nii on tunnistaja M.J märkinud, et kui Väike G.R jõudis

majast välja, läks ta vahele, haaras kinni Mariost, et viimane tema isa lahti laseks. G.R

(sündinud xxx) kinnitab ütlustes samuti, et kui jõudis isa ja süüdistatava juurde, siis

süüdistatav hoidis isa endiselt kinni, kes hingitses ja ei saanud midagi teha. Ta läks

süüdistatava juurde ja lükkas ta pikali. Tõukamise tulemusel lasi süüdistatav tunnistaja isast

lahti.

Samuti kinnitavad tunnistajad erinevalt süüdistatavast, et kannatanu alkoholi ei tarvitanud,

kuid süüdistatav ei olnud adekvaatne ja võis olla joobes. Ohtrat alkoholi tarvitamist

süüdistatav ei eita, selgitades, et arvab, et oli sündmuse ajaks 3 pudelit viina ära joonud.

Seda, et süüdistatav tegelikult sündmusi ülemäära ei mäletanud, kinnitavad ka tema ütlused,

mis on ajas muutuvad ja sisult eneses kahtlevad. Nii avaldas süüdistatav esialgu, et

kannatanu kaela ümbert kinni võtmise eesmärk oli semutsev kallistamine, samas hiljem

selgitas ta, et soovis ka kannatanut kukkumast takistada. Samuti ei mäletanud süüdistatav

tegelikult kas ta võttis veel kannatanult kuskilt kehast kinni või piirdus kontakt vaid kaela

ümbert kinni võtmisega.

Sündmuste ajal kaine kannatanu ütlustes vastuolusid ei ilmnenud ning need langevad kokku

ka kahe tunnistaja ütlustega. Samas oli süüdistatav ise sündmuste ajaks ära tarvitanud suure

koguse kanget alkoholi, mis teadupärast mõjutab inimese võimet olukordi tajuda ja

asjaolusid mäletada. Seega leiab kohus, et süüdistatava ütlused sündmuste aset leidmise

kohta kannatanu kergelt kallistamise vormis ja enne tunnistaja G.R-i sekkumist omal

initsiatiivil haardest vabastamise kohta ei ole usaldusväärsed ning jätab need selles osas

tõendikogumist välja.

Kannatanu ja tunnistajate omavahel riimuvate ütlustega, mida toetavad ka

dokumentaalsed tõendid, saab tuvastada, et 25.06.2024 õhtul umbes kl 18 paiku xxx

külas xxx tänaval kortermaja ees, hiilis Mario Maasik G.R-i (sündinud xxx) selja taha

ja haaras toolil istuval kannatanul selja tagant kaela oma parema käevarre haardesse

ja kägistas kannatanut selliselt, et viimane ei suutnud samal ajal rääkida, appi karjuda

ega ennast ise sellest haardest vabastada ja hakkas tegema lämbumisele viitavat

rögisevat häält, kuni kannatanu poeg, kes oli seda kortermaja aknast märganud,

majast välja jooksis ja tõukas Mario Maasikut, et vabastada isa süüdistatava haardest.

Selle tulemusel kukkusid maha nii kannatanu kui süüdistatav. Mario Maasik

põhjustas oma tegevusega

kannatanule hinge kinnijäämise, õhupuudustunde ning pea- ja kaelavalu.

13. Kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu: tervise

kahjustamist ning valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Karistusõiguse teooria kohaselt on

valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole

normaalsetes inimeste vahelises suhtluses aktsepteeritav (sotsiaalselt adekvaatne).

Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-48-04 tulenevalt võib KarS § 121 lg 1 mõttes väärkohtlemiseks

olla näiteks löömine, peksmine, käe väänamine, kägistamine, hammustamine ja juustest

kiskumine. Kehaline väärkohtlemine täidab § 121 lg 1 koosseisu üksnes juhul, kui see

põhjustab tagajärjena valu. Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi

anatoomilise terviklikkuse või füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus

patoloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses.

Antud süüdistuse raames tuvastas kohus süüdistatava poolt kannatanu kõrist parema käe käsivarrega

haardesse võtmise, millisest haardest kannatanul endal ennast vabastada võimalik ei olnud. Selle

tegevusega tekitas ta kannatanule hinge kinnijäämise, õhupuudustunde ning pea- ja kaelavalu.

14. Kägistamine tegevusena kujutab endast kehalist väärkohtlemist ja ei ole normaalses

inimeste vahelises suhtluses aktsepteeritav. Lisaks kehalise väärkohtlemise tuvastamisele on

koosseisu täitmiseks nõutav, et isikule tekitataks sellise teoga ka valu või tervisekahjustus.

Süüdlase vastutusele võtmine KarS § 121 järgi ei eelda vältimatult tervisekahjustuse

tuvastamist.

Kohtu hinnangul põhjustas süüdistatav oma tegevusega kannatanule valu. Kannatanu on

oma ütlustes selgitanud, et ei mäleta, kas tundis valu kaelas ning pärast seda juhtumit hakkas

tal pea valutama ja veidi hiljem muutus valulikuks ka kael ning ta pöördus ka arsti juurde

(kriminaaltoimik lk 2-3). Arstile avaldatu kohaselt oli kannatanu sündmusest alates kuni

järgneva kolme päevani ära tarvitanud ka 8 tabletti ibuprofeeni (kriminaaltoimik lk 7).

Arvestades, et kägistamise hetkel tabas isikut ka šokk koos õhupuuduse ja hinge

kinnijäämisega on ka eluliselt usutav, et tagantjärele mõeldes ei pruugi kannatanu täpselt

mäletada, kas ja kui intensiivset valu ta konkreetselt kägistamise hetkel tundis. Küll aga

kinnitavad tema ütlused sündmustele järgneva aja kohta, et talle tekitati süüdistatava poolt

ka valu. Ehkki õhupuudus ja hinge kinnijäämine on olenevalt nende intensiivsusest ohtlikud

seisundid, ei ilmne käesolevalt, et need oleks viinud tervisekahjustuseni. Kuivõrd

süüdistatav tekitas kehalise väärkohtlemisega kannatanule siiski valu, on täidetud KarS §

121 lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused.

15. Kohtu hinnangul vastab Mario Maasiku käitumine KarS § 121 lg 2 p 3

kvalifitseerivale tunnusele – see on toime pandud korduvalt. Kvalifitseeriva tunnusena

korduvuse sisustamist on Riigikohus käsitlenud lahendis nr 1-19-5146. Riigikohtu lahendis

on välja toodud, et oluline ei ole, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja

seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on ta pannud toime vähemalt

kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse

ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv). Karistusregistri teatis ja kohtuotsuse

väljatrükk (kriminaaltoimik lk 21-28, 32-36) tõendavad, et Mario Maasik on varem toime

pannud teise inimese korduva kehalise väärkohtlemise, mille eest karistati teda 23.08.2023

Tartu Maakohtu kohtuotsusega nr 1-23-4965 KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi, milline karistus on

kehtiv. Seega on tõendatud KarS § 121 lg 2 p 3 nimetatud kvalifitseeriva tunnuse –

korduvuse – olemasolu.

16. KarS § 15 lg 1 kohaselt on karistatav üksnes tahtlik kuritegu, kui KarS-s ei ole

sätestatud karistust ettevaatamatu teo eest. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 121 lg 1

sätestatud tegu tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse

tahtlusega (J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn:

Juura 2021, § 121 komm. 6). Kohtu hinnangul pani Mario Maasik temale süüksarvatava teo

toime KarS § 16 lg 3 mõttes otsese tahtlusega, ehk siis toimepanija teadis, et paneb toime

kehalise väärkohtlemise, mis põhjustab kannatanutele vähemalt füüsilist valu ja/või

tervisekahjustuse ning möönis seda. Kohtu hinnangul ei saa leida, et süüdistatav ei saanud

aru ega tajunud olukorda adekvaatselt. Üllatuslikult ja jõuliselt kannatanut küünarhaardesse

võttes sai Mario Maasik aru, et sellise tegevusega tekitab ta kannatanule valu. Kannatanu

hakkas selle tegevuse tulemusel õhupuudusest tegema rögisevat häält nagu tunnistaja on

selgitanud, millist kostus ka lähedalasuva elumaja aknast sisse. Tunnistaja M.J selgituste

kohasel proovis kannatanu ka seljatagant tulija haardest end vabastada, kuid edutult. Sellise

tegevuse ohtlikkus ja see, et sellega tekitatakse kannatanule valu on ära tuntav ning

mõlemad tunnistajad, kes samuti olid alkoholi tarvitanud, tajusid tegevust ohtlikuna ja

olukorda tõsisena. Kägistades kannatanut käega kõrist sai süüdistatav välise teopildi põhjal

aru, et selline tegevus on käsitletav kehalise väärkohtlemisena, mis põhjustab tüüpilise

tagajärjena kas valu ja/või tervisekahjustuse ning selliselt käitudes ka möönis, et tekitab

taolise tegevusega kannatanutele füüsilist valu. Nende järelmite saabumine on ettenähtav ka

igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale.

17. Süüdistatava käitumises esinevad talle inkrimineeritava süüteokoosseisu objektiivsed

ja subjektiivsed tunnused. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtu hinnangul ei

esinenud. Samuti on Mario Maasik süüdiv ja puuduvad süüd välistavad asjaolud.

18. Seega on Mario Maasik kehaliselt väärkoheldes G.R-i (sündinud xxx)

realiseerinud KarS § 121 lg 2 p 3 ette nähtud kuriteokoosseisu, see tegu on

õigusvastane ning süüd välistavaid asjaolusid kohtumenetluses ei tuvastatud.

Süüdistatav Mario Maasik tuleb tema poolt toime pandud kuriteos KarS § 121 lg 2 p 3

järgi süüdi mõista ja teda tuleb karistada.

IV Karistus

19. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Karistamisel arvestab kohus

kohtualuse vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole

võimalik saavutada kergema karistusega. Kui karistusseadustiku eriosa paragrahv võimaldab

vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse

mõistmist põhistama.

20. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-6-17 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud

seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa

normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust

kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele

vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-77-11,

p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19).

21. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis

võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust asjas nr 1-19-4150, p 26). Lisaks isiku süüle

tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise

huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-

1-52-13, p 19).

22. Kaitsja on viidates riigikohtu lahendi nr 3-1-1-96-09 p-le 9 leidnud, et kuivõrd

käesolevas menetluses on varasemalt prokuratuuriga sõlmitud kokkulepe, milles on isikule

taotletud sama teo eest karisuseks 1 aasta (kriminaaltoimik lk 75-76), ei saa ka käesolevalt

mõistetav karistus olla üle selle, sest süü suurus ei sõltu, millises menetlusliigis asja

arutatakse ja kokkuleppe sõlmimisest kuni asja arutamiseni lühimenetluses ei ole isiku süü

suurus muutunud.

Kohus nõustub kaitsjaga selles, et vahepealsel ajal ning seoses menetlusliigi muutumisega ei

ole isiku süü suurus muutunud. Küll aga ei ole kohtu hinnangul võimalik kaitsja viidatud

lahendist tuletada mingeid piiranguid kohtule karistuse mõistmisel. Riigikohus on viidatud

lahendis selgitanudki, et süü suurus ei sõltu menetlusliigist ja kuivõrd seaduses ei ole

kokkuleppemenetluses karistuse mõistmise kohta suuniseid antud, ei pea

kokkuleppemenetlusest loobumine kaasa tooma raskemat karistust, samas ei ole ka viidatud,

et kokkuleppe sõlmimine ise seaks mingid piirangud edaspidisele. Seega võib mõnes teises

menetlusliigis ka järgneda karmim (aga ka kergem) karistus, kuivõrd karistamise aluseks on

isiku süü ja seda hindab mistahes liiki menetluses otsuse tegemisel lõppastmes kohus. Süü

suurus ei sõltu ei menetlusliigist, ega prokuröri poolt mistahes menetluses taotletud

karistusest. Nii on ka kokkuleppemenetluses võimalik kohtul kokkulepitud karistusega

mittenõustumisel sõlmitud kokkulepe KrMS § 2451 lg 1 p 3 või § 248 lg 1 p 2 prokuratuurile

tagastada. Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega.

Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt.

Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise

põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo nr 3-1-1-82-14 p 10). Seega ei nõustu kohus

kaitsja käsitlusega, et mistahes tingimustega sõlmitud kokkuleppe seaks kohtule piire

edasises menetluses karistuse mõistmisel.

23. KarS § 121 lg 2 p 3, s.o teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava

kehalise väärkohtlemise eest korduvalt näeb seadusandja karistusena ette rahalise karistuse

või kuni viieaastase vangistuse. Sanktsiooni keskmine määr KarS § 121 lg 2 kohaselt on

seega 2 aastat 6 kuud vangistust.

24. Kohus tuvastas eelpool, et süüdistatav Mario Maasik pani toime kehalise

väärkohtlemise ühes episoodis. Süüdistatav kägistas eakat kannatanut jõuliselt nii, et

viimasel tekkis õhupuudus ja hinge kinnijäämine lisaks kestvale pea- ja kaelavalule.

Kannatanu ise ei andnud materjalidest nähtuvalt kuidagi põhjust mingisuguseks vägivallaks

tema suhtes. Käesolevalt heidetakse Mario Maasikule ette ühe kannatanu suhtes ühes

episoodis kehalist väärkohtlemist, millega realiseeris ta valu tekitava kehalise

väärkohtlemise teoalternatiivi. Siinjuures arvestab kohus, et rünne kestis siiski lühiajaliselt

ning selle tagajärjel ei tekitatud kannatanule (püsivaid) tervisekahjustusi.

25. Mario Maasik on kohtuistungil kaitsja küsimusele vastates märkinud, et kahetseb ja

viimases sõnas avaldanud, et tunnistab, et ei oleks tohtinud teiselt inimeselt niimoodi kinni

võtta, kallistada teda, paludes end õigeks mõista. Kohtu hinnangul ei ole siiski tuvastatav

puhtsüdamlik kahetsus. Kuigi puhtsüdamlik kahetsus ei eelda süüdistuse väidete

vastuvaidlematut aktsepteerimist, võib puhtsüdamliku kahetsuse siiruse seada kahtluse alla,

kui süüdistatava poolt omaksvõetav teo- või tagajärjeebaõigus (sh nt tema teopanus)

erinevad olulisel määral tegelikkuses tuvastamist leidnud asjaoludest (RKKKo nr 1-17-

105/35, p 20). Ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema

siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes (RKKKo nr

3-1-1-18-14, p 11). Mario Maasik on enda teguviisi pisendanud ega ole rünnet kannatanu

kägistamisel tegelikult tunnistanud. Ta leiab, et pelgalt kallistas kannatanut lühiajaliselt ja

lõpetas selle tegevuse omal initsiatiivil ja ta tuleks õigeks mõista, mis erineb oluliselt kohtu

poolt tuvastatust: jõuline kägistamine, millest kannatanu ise ei olnud suuteline vabanema,

mis tõi kaasa kannatanule õhupuuduse ja hinge kinnijäämise ning millise tegevuse katkestas

süüdistatav alles siis kui sekkus kannatanu poeg. Samuti ei ilmne, et Mario Maasik oleks

mõistnud, kui rasked tagajärjed võinuks tema teol kannatanule olla, kui sellesse ei oleks

sekkutud. Seega ei esine kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes puhtsüdamlikku

kahetsust. Sõltumata kannatanu kirjalikest avaldustest, ei ole tuvastatav ka käesolevas asjas

süüdistatava ja kannatanu leppimine. Kuivõrd süüdistatava hinnangul ei esinenud

temapoolset väärkäitumist kägistamise näol, ei ole võimalik ka rääkida leppimisest KarS §

57 lg p 9 mõttes seoses millegagi, mida süüdistatava hinnangul ei olnudki. Kokkuvõtlikult

puuduvad käesolevalt karistust kergendavad asjaolud.

26. Karistust raskendavaks asjaoluks on KarS § 58 p 3 alusel kuriteo toimepanemine

teadvalt kõrges eas inimese vastu. Riigikohtu praktika kohaselt võib kõrges eas olevaks

pidada juba vanaduspensioniealist inimest (RKKK nr 3-1-1-93-12, p. 9.2). Süüdistatavaga

samas majas elav kannatanu G.R, kes on sündinud xxx, oli kuriteo toimepanemise ajal 65-

aastane, saamas peatselt 66-aastaseks. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt

tekib õigus vanaduspensionile hiljemalt 65. eluaastal.

27. Kokkuvõtlikult, arvestades teo toimepanemise asjaolusid, karistust kergendavate

asjaolude puudumist ning ühe raskendava asjaolu esinemist, hindab kohus Mario Maasiku

süü suuruse keskmisest pisut väiksemaks.

28. Kohtu hinnangul ei saa eelkirjeldatud asjaoludel ja arvestades toimepanija isikut, kõne

alla tulla rahaline karistus. Mario Maasikut on varasemalt korduva kehalise väärkohtlemise

eest karistatud ja uue kuriteo pani süüdistatav toime katseajal, mil ta oli 03.06.2024

kohtumäärusega kriminaalasjas nr 1-23-4965 vabastatud tingimisi enne tähtaega

(kriminaaltoimik lk 54-59). Mario Maasikul oli 28.06.2024 seisuga ja on 10.04.2025 seisuga

5 kehtivat kriminaalkaristust (kriminaaltoimik lk 21-28, 63-64). Varasemalt on teda

karistatud erinevate, mh alkoholiga seotud liiklussüütegude ning omastamise eest. Viimane

kehtiv karistus on määratud korduva ning lähisuhtes toime pandud kehalise väärkohtemise

eest. Tartu Maakohtu 23.08.2023 kohtuotsusega nr 1-23-4965 karistati Mario Maasikut KarS

§ 121 lg 2 p 2, 3 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega, millest arvestati KarS § 68 lg 1 alusel

maha kahtlustatavana kinnipidamise aeg, so 3 päeva. Vangistus tähtajaga 11 kuud 27 päeva

jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata 2 aasta ja 5 kuu pikkuse katseajaga

(kriminaaltoimik lk 32-36). Tartu Maakohtu 10.11.2023 määrusega pöörati täitmisele Mario

Maasikule Tartu Maakohtu 23.08.2023 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o

11 kuud ja 27 päeva vangistust (kriminaaltoimik lk 37-47). Tartu Maakohtu 03.06.2024

määrusega vabastati Mario Maasik eelmärgitud vangistuse kandmiselt tingimisi enne

tähtaega (kriminaaltoimik lk 54-58). Isik allutati käitumiskontrollile koos lisakohustustega 6

kuuks. Kuivõrd Mario Maasik rikkus kriminaalhoolduse tingimusi, pöörati Tartu Maakohtu

10.04.2025 kohtumäärusega (kriminaaltoimik lk 65-671) täitmisele ka karistuse kandmata

osa 4 kuud ja 8 päeva, mille kandmise algust arvati alates 08.04.2025.

29. Käesolevalt Mario Maasikule süüks pandav tegu leidis aset kõigest mõni päev peale

vanglast tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kuivõrd käesoleva kuriteo toimepanemise

ajal oli süüdistatav ka joobes ilmneb, et üsna peatselt peale ennetähtaegset vabanemist asus

ta ka seda kohustust rikkuma. Isikut on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud ning

ka viimase karistuse kandmiseks anti talle kokku kahel korral, esialgu tervenisti, seejärel

osaliselt vangistuse vanglas kandmise järel võimalus vabaduses karistus kanda, mida isik ei

kasutanud. Isik ei ole teinud senistest karistustest vajalikke järeldusi õigusekuulekuse

suunas. Varasemad karistused ei ole tema käitumist muutnud ning Mario Maasik on taas

toime pannud kehalise väärkohtlemise. Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades tuleb

anda ühiskonnale signaal, et õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut taunitakse, mis

väljendub rangemas kohaldatavas karistuses.

30. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et Mario Maasikule tuleb mõista KarS § 121 lg 2

p 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest karistus, mis jääb sanktsiooni keskmise

määra lähedale, jäädes pisut sellest alla, so 1 aasta 9 kuud vangistust.

31. Kuna kriminaalasi lahendati kohtus lühimenetluse korras, vähendab kohus KrMS §

238 lg 2 alusel Mario Maasikule mõistetud karistust ⅓ võrra. Lõplikuks karistuseks kujuneb

seega 1 aasta 2 kuud vangistust.

32. KarS § 65 lg 2 kohaselt kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne

karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud

karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kuna aga

Tartu maakohtu 23.08.2023 otsusega mõistetud vangistus on käesolevaks ajaks tervikuna

kantud, puudub ka liidetav karistus ning liitkaristust ei moodustata.

33. Kohus ei pea põhjendatuks mõistetud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist, sh

elektroonilise valve alla. Mario Maasik on käesolevalt 36-aastane ning tal on lausa 5

kehtivat kriminaalkaristust eriliigiliste kuritegude toimepanemise eest. Viimane

tingimuslikult kandmisele määratud karistus ebaõnnestus, isik suunati vanglasse karistust

kandma ning ka sealt ennetähtaegselt vabanedes ei suutnud ta seadusekuulekalt käituda. Isik

on reegleid eirava ja kriminaalse käitumisega jätkanud korduvalt katseajal. Ka käesoleval

juhul etteheidetav kuritegu on toime pandud lühiajaliselt peale ennetähtaegselt karistuse

kandmiselt vabastamist. Mario Maasik on küll avaldanud, et soovib oma käitumist muuta ja

esitanud avalduse MTÜ Living Israel majutusteenusele saamiseks, kuid tema varasemast

käitumisest sisemine tõsikindel veendumus selleks ei ilmne. Paraku ei näe kohus hetkel, et

esineks sellised eripreventiivsed kaalutlused, mis võimaldaks pidada järjekordsest karistuse

kandmisest tingimuslikku vabastamist kohaseks.

34. KarS § 68 lg 1 aluselt tuleb arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning

karistusaja algust arvestada Mario Maasiku vahistamisest, s.o alates 15.08.2025.

Ärakandmisele kuuluva karistuse täitmiseks tuleb jätta tõkendina kohaldatud vahistamine

muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

V Kriminaalmenetluse kulud

35. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus otsustama, millised on kriminaalmenetluse

kulud ja kelle kanda need jäävad. KarS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva

kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

Menetluskulu hulka kuulub sundraha, mis on KrMS § 179 lg 1 p 2 ja Vabariigi Valitsuse

määruse „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt 1329 eurot. See summa tuleb

KrMS § 180 lg 1 alusel süüdistatavalt mõista välja riigi tuludesse.

KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist

seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib

süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et

kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kohus on seisukohal, et Mario Maasikule käib

menetluskulude korraga tasumine ilmselt üle jõu, arvestades menetluskulude suurust, isikul

varasema töökoha puudumist ning vangistusasutuses sissetuleku hankimise piiratust. Sellest

tulenevalt peab kohus põhjendatuks määrata KrMS § 180 lg 3 alusel, et menetluskulud

kogusummas 1329 eurot tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul alates käesoleva otsuse

jõustumisele järgnevast kuust hiljemalt iga kuu viimaseks kuupäevaks kohtuotsusele lisatud

makseinfolehel näidatud kontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik.

VI Muud otsustused

36. KrMS § 313 lg 1 p 101 kohaselt tuleb kohtuotsuse resolutiivosas esitada märge selle

kohta, kas kannatanu on esitanud kriminaalmenetluse seadustiku § 38 lõike 5 punktis 2 või 4

sätestatud taotluse. Kannatanu G.R on taotlenud enda teavitamist süüdistatava vangistusest

ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest (kriminaaltoimik lk

3). Seega tuleb seda KrMS § 313 lg 1 p 101 kohaselt otsuse resolutiivosas märkida.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik Triin Harak