3-25-3208/2 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-3208

Määruse kuupäev

2. oktoober 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus XXi kinni-pidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks

Asja läbivaatamine

Lihtmenetluses, kohtuistungil 2. oktoobril 2025

Istungil osalenud isikud

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Eero Mango

Puudutatud isik – XX

Kohtuistungisekretär – Käthlin Uustal

Tõlk – Marina Davõdovitš

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus ning anda

luba XXi kinnipidamiseks ja kinnipidamis-keskusesse

paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni,

kuid mitte kauemaks kui 2. detsembrini 2025 (kaasa

arvatud).

2. Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi

tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonna-

kohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte taotlejale ja puudutatud isikule.

Puudutatud isikule toimetatakse kätte ka määruse tõlge vene

keelde.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohus kohaldas 13. septembri 2024. a määrusega kahtlustatav XXi suhtes

vahistamist alates 12. septembrist 2024 (kriminaalasi nr 1-24-5319). Kohus pikendas hiljem

korduvalt vahistamise tähtaega (kriminaalasjad nr 1-24-5319 ja 1-25-25).

2. Tartu Maakohus tegi 15. septembril 2025 asjas nr 1-25-273 järgmise sisuga

kohtuotsuse:



Süüdi tunnistada XX karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 1 (narkootilise ja

psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine grupi poolt) järgi ja mõista

temale karistuseks 5 aastat vangistust.



KarS § 68 lg 1 alusel arvata XXi eelvangistuses (12. septembrist 2024 kuni kohtuotsuse

kuulutamiseni) viibitud aeg 1 aasta ja 2 päeva karistusaja hulka, misjärel jääb XXil kanda

veel 3 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust.



KarS § 73 lg-te 1, 2, 3 alusel jätta vangistus tingimisi XXi suhtes täitmisele pööramata,

tingimusel, et XX ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.



KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates kohtuotsuse kuulutamisest.



KarS § 54 lg 1 alusel mõista/kohaldada XXile lisakaristusena Eesti Vabariigist

väljasaatmist koos Eesti Vabariiki sissesõidukeeluga 5 aastaks.



KarS § 55 lg 2 kohaselt arvestada sissesõidukeelu tähtaega XXi riigist väljasaatmisest

arvates.



Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

Kohtuotsus jõustus 1. oktoobril 2025.

3. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 1. oktoobril 2025 Tartu Halduskohtule taotluse

XXi (puudutatud isik) kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa

saamiseks. PPA hinnangul esinevad puudutatud isiku osas väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 p-des 1 (esineb välismaalase põgenemise oht) ja 3

(välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine

vastuvõtvast või transiitriigist viibib) sätestatud kinnipidamise alused.

XX on Ukraina kodanik, kes omas viimati tähtajalist elamisluba Eesti Vabariigis 26. maist

2024 kuni 3. märtsini 2025. XXil puuduvad kehtivad isikut tõendavad dokumendid, omab

ainult Ukraina siseriiklikku isikutunnistust. 1. oktoobril 2025 registreeriti XX Lõuna

prefektuuri piiri- ja migratsioonijärelevalvetalituse ametnike poolt ebaseaduslikult riigis

viibiva isikuna ning kell 10.47 peeti 48 tunniks VSS alusel kinni. Kuivõrd isiku väljasaatmist

ei ole võimalik 48 tunni jooksul täide viia, peab PPA vajalikuks taotleda isiku kinnipidamist

ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist kuni lahkumiskohustuse täitmiseni. Isik selgitas 1.

oktoobri 2025. a menetlustoimingutel, et lahkumiskohustuse täitmiseks ei ole midagi teinud,

isik on leppinud talle tehtud otsusega. Isik plaanis lahkuda Eestist ja minna lõpuks elama oma

ema juurde Itaaliasse, soovis lahkuda Läti kaudu ja on nõus, kui teda sinna saadetakse.

Sooviks Lätis taotleda kaitset ja kui selle on saanud, siis edasi liikuda. Baltikumi soovi jääda

ei ole. Kui Lätist ei peaks kaitset saama, siis läheks edasi ja prooviks erinevates riikides.

Ukraina passi pole teinud ega ole ka uurinud, kuidas seda saab teha, ka vanglas olles ei

teadnud, et oleks saanud seda teha.

XX on välismaalane ja tal puudub peale vangistusest vabanemist välismaalaste seaduse

(VMS) § 43 mõistes seaduslik alus Eestis viibimiseks ning ta on kohtuotsusest tulenevalt

kohustatud riigist lahkuma. XX on sündinud Ukrainas, on rahvuselt ukrainlane, emakeeleks

on ukraina keel ning omab Ukraina kodakondsust. Kinnipidamisasutusest vabanemisel

saadetakse välismaalane Eesti Vabariigist välja tema kodakondsusjärgsesse riiki ehk

Ukrainasse (VSS § 17 lg 1).

XXi suhtes esineb VSS § 23 lg 1 p-s 1 nimetatud kinnipidamise alus. VSS § 68 p 4 kohaselt

esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke

kuritegusid või on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. XXi on Eesti

Vabariigis kriminaalkorras karistatud ning tegu oli reaalse vangistusega. Samuti on isiku

sõnade kohaselt teda ka varem karistatud. Arvestades isiku ajutist viibimise aega Eestis ja

toime pandud tegevusi, ei saa välistada, et isik jätkab vabaduses viibides narkootilise ja

psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemist või tarbimist ning jätkuvalt võib ohustada

avalikku korda. Isiku poolt toimepandud teod näitavad isiku suhtumist Eesti riigi

seadusandlusesse ning ei ole alust arvata, et vabaduses viibides ta järgiks

järelevalvemeetmeid. Ta võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma. Isiku suhtes

esineb põgenemisoht ning isik võib vabaduses viibides talle pandud kohustusest kõrvale

hoidma hakata, arvestades asjaolu, et isik on teada andnud, et ei ole valmis pöörduma tagasi

kodakondsusjärgsesse riiki, vaid pigem soovib lahkuda Eestist ja suunduda Lätti, et seal

taotleda kaitset ning lõpuks liikuda edasi ning võimalusel asuda elama ema juurde Itaaliasse.

Põgenemisohu hindamise näol on tegemist prognoosotsusega ning see ei hõlma endas

ainuüksi võimalust isiku omavoliliseks lahkumiseks Eestist, vaid ka võimalust, et isik võib

end siseriiklikult hakata ametivõimude eest varjama eesmärgiga oma lahkumiskohustust edasi

lükata.

Isiku suhtes ei ole võimalik kohaldada VSS §-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeeteid,

kuivõrd need ei ole piisavad tagamaks isiku kättesaadavus väljasaatmise lõpule viimiseks ning

esineb isiku suhtes põgenemisoht. Isiku varasem käitumine näitab tema suhtumist kehtivasse

õiguskorda ning annab alust arvata, et isik ei pruugi vabaduses viibides vabatahtlikult olla

kättesaadav väljasaatmiseks. Isik on avaldanud soovi liikuda edasi Euroopasse. Väidetavalt

elab tema ema juba 25 aastat Itaalias ning ta võiks tema juurde elama minna. Isikule selgitati,

et ta ei saa lahkuda Eestist ja minna ükskõik millisesse riiki, kui isikul puudub seaduslik alus

elamiseks või ajutiseks viibimiseks vastuvõtvas riigis. Isik on endiselt arvamusel, et ta võiks

lihtsalt minna ja proovida erinevates riikides, et kas ta saab seal olles taotleda. XX on

vallaline ja ülalpeetavaid ei ole. Kuigi PPA-le teadaolevalt elab isiku isa Eestis, ei vähenda

ainuüksi lähedaste olemasolu isikust tulenevat põgenemisohtu, arvestades, et tema teine

vanem elab Itaalias. Lähedaste olemasolu ei ole motiveerinud isikut varem kuritegelikust

eluviisist loobuma, mistõttu ei ole PPA-l alust arvata, et käesoleval juhul tagaks kindlaks

määratud elukohas elamine isiku kättesaadavuse, kui tema väljasaatmine muutub reaalsemaks.

Samuti puudub isikul kehtiv reisidokument, mida hoiule võtta.

XXil puuduvad kehtivad isikut tõendavad ja reisidokumendid. Isik omab ainult Ukraina

siseriiklikku isikutunnistust. Isik saabus antud dokumendiga 29. juulil 2022 Luhamaa

piiripunkti kaudu Eestisse. Väidetavalt saabus Ukraina okupeeritud aladelt (Hersoni oblastist)

läbi Venemaa Eestisse. Juhul kui isik on motiveeritud tegema koostööd, saab ta oma

väljasaatmist kiirendada saatkonnalt vajalike dokumentide hankimisega. XXil on Eestis

viibimise ajal piisavalt aega olnud endale vajalike dokumentide hankimiseks, kuivõrd isik

saabus juba 2022. aastal ilma reisimiseks vajalike dokumentideta. Isik pole siiani Ukraina

ametivõimude poole pöördunud ja kehtivaid dokumente muretsenud.

XX on väljasaadetav ning PPA peab vajalikuks isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamist kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks, sest isiku

väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul.

4. Kohtuistungil jäi PPA oma taotluse juurde.

5. Puudutatud isik selgitas kohtuistungil, et ei kavatsenud enne vanglasse sattumist Eestist

kuskile sõita. Eestist väljasaatmise käigus kavatses interneti kaudu kirjutada Lätti ja küsida

abi. Kui sealt ei saa abi, siis ta võib küsida Soomest või mistahes Euroopa Liidu riigist. Ta ei

kavatsenud kohe Eestist lahkuda ilma PPA loata. Eestis elab tema isa ja ema saabus Itaaliast

Eestisse isiku pärast. Ta võiks elada koos nendega Tartus ja nad saaksid teda jälgida. Ta on

valmis ilmuma PPA-sse kohe, kui on vaja. Ta on nõus elektroonilise valveseadme

kinnitamisega tema keha külge. Isik viibis legaalselt Eestis kui sõjapõgenik. Enne vangistust

oli tal kehtiv Eesti elamisluba. Kuna tal ei olnud kavatsust Eestist lahkuda, polnud vaja

vormistada sõidudokumente. Ta ei teadnud, et vanglas on ka võimalik vormistada dokumente,

keegi ei öelnud seda. Ta ei ole ema näinud rohkem kui 5 aastat. Ema sõidab kuu aja pärast

tagasi Itaaliasse. Emal on Eestis viibimise ajal Tartus elades kulukas käia isikut Tallinnas

kinnipidamiskeskuses vaatamas. Isa on väga haige ja kahe viimase kuu jooksul on ta käinud

haiglate vahet. Isa kavatseb jääda Eestisse, et ennast ravida. Isa ei saa oma terviseseisundi

tõttu tulla teda Tallinnasse kinnipidamiskeskusesse vaatama. Ema tuli selleks, et osutada abi

ka isale. Isikul on risk isa enam mitte elusana näha. Isikul on 3 aastat ja 11 kuud tingimisi

karistust ning ta ei kavatse kuskile minna, sest ta saadetaks Eestisse tagasi ja ta peaks minema

vanglasse. Ukrainas tal pole kodu, see on okupeeritud Vene sõjavõimude poolt. Samuti võib

Ukraina riik saata ta sõtta ja seal ta võib hukkuda. Nii kaua, kui see kõik Ukrainas kestab, ei

taha ta sinna tagasi minna, ta nägi kõike seda pealt. Kui ta sisenes Eestisse, siis keegi ei

öelnud talle, et on vaja muretseda Ukraina välispass. Kehtis kord, et Ukraina sisepassi alusel

said sõjapõgenikud riiki sisse ja see kord kehtis kogu Euroopas. Elamisloa taotlemisel ja

pikendamisel ka keegi seda ei öelnud. Vabaduses viibides ta kindlasti taotleks välispassi. Isa

käis ühe korra teda vanglas külastamas lühiajalise kokkusaamise raames. Isik ei soovinud, et

isa teda rohkem vanglas vaatamas käiks, sest isa ütles, et talle ei meeldi trellid ja ta tundis

ennast vanglas moraalselt halvasti. Pikaajalisele kokkusaamisele ei saanud isa tulla, kuna seal

ei saanud suitsetada, aga isa ei saa ilma sigarettideta hakkama.

KOHTU SEISUKOHT

6. VSS § 2 lg 1 sätestab, et Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus.

Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Vaidlust ei ole selles, et isik

on välismaalane ja tal puudub vastavalt VMS § 43 lg-s 1 sätestatule seaduslik alus Eestis

viibimiseks. PPA on asunud tegema toiminguid, et täita Tartu Maakohtu 15. septembri 2025.

a otsust asjas nr 1-25-273, millega kohaldati puudutatud isikule lisakaristusena Eesti

Vabariigist väljasaatmist koos Eesti Vabariiki sissesõidukeeluga 5 aastaks. Kohtuotsus jõustus

1. oktoobril 2025. VSS § 14 lg 21 kohaselt välismaalane, kellele kohus on lisakaristusena

mõistnud väljasaatmise või kelle lahkumiskohustus on kohtulahendiga pööratud

sundtäitmisele, saadetakse riigist välja ilma lahkumisettekirjutust tegemata.

7. VSS § 23 lg 1 sätestab, et PPA taotleb halduskohtult loa pidada Eestis viibimisaluseta

viibiv välismaalane kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui

VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma

kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. See on

eelkõige lubatud juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) ning välismaalasel

puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või

transiidiriigist viibib (p 3). Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse

põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud

olulisi asjaolusid (VSS § 23 lg 11).

8. Puudutatud isikul on ainult kehtiv Ukraina siseriiklik isikutunnistus ehk sisepass.

Selleks, et PPA saaks korrakohaselt isiku Eestist välja saata, on isikul vaja taotleda Ukraina

välispass. Kuna isikul puuduvad väljasaatmiseks vajalikud ametlikud dokumendid, on PPA

õigesti tuginenud VSS § 23 lg 1 p-le 3.

9. PPA on õigesti tuginenud ka sellele, et puudutatud isiku suhtes esineb põgenemisoht

(VSS § 23 lg 1 p 1). Kohus märgib, et põgenemisohu kindlaks tegemine on prognoosotsus,

mille raames hinnatakse isiku teatud liiki käitumise tõenäosust.

VSS § 68 p 4 järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime

pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud

vangistus. Tartu Maakohus tunnistas isiku 15. septembri 2025. a otsusega asjas nr 1-25-273

süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja mõistis temale karistuseks 5 aastat vangistust. KarS § 68 lg

1 alusel arvas maakohus isiku eelvangistuses (12. septembrist 2024 kuni kohtuotsuse

kuulutamiseni) viibitud aja 1 aasta ja 2 päeva karistusaja hulka, misjärel jääb isikul kanda veel

3 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 73 lg-te 1, 2, 3 alusel jättis maakohus

vangistuse tingimisi isiku suhtes täitmisele pööramata, tingimusel, et isik ei pane 5 aasta

pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus nõustub PPA-ga, et isiku eelnev

õigusvastane käitumine ilmestab, et isik on valmis Eesti õiguskorda rikkuma. Toimepandud

kuriteo iseloom näitab, et isik on valmis õigusnorme eirama ka enda huvide teenimise nimel.

Seega tõestab isiku minevik, et hoolimata sellest, et ta mõistab, et mingi tegevus on keelatud,

võib ta ikkagi teadlikult keelust üle astuda. See kahandab isiku poolt kohtuistungil antud

kinnituste, et ta ei lahku Eestist ilma PPA loata, usaldusväärsust.

Kohtupraktika kohaselt tuleb põgenemisohu lõplikuks kindlakstegemiseks hinnata ka muid

välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (Riigikohtu 5. detsembri 2022. a määrus

asjas nr 3-20-2004, p 18.5 ja seal viidatud kohtupraktika). Isik selgitas kohtuistungil, et ei

soovi Ukrainasse kui oma kodakondsusjärgsesse riiki tagasi minna, sest tal pole seal enam

kodu ja ta ei taha sõtta minna. Isik soovib, et ta saadetaks välja mõnda teise riiki. Ta soovib

taotlusi esitada Lätti, Soome ja teistesse Euroopa Liidu riikidesse. Üheski Euroopa Liidu riigis

ega teistes riikides viibimiseks tal aga õiguslikku alust pole ning on ebaselge, kas ta seda ka

saaks (muu hulgas on praegu ebaselge, kas ja kuidas võib mõjutada mõnes teises riigis

viibimisaluse saamist isiku taust, s.o tema kriminaalne käitumine Eestis). Võttes arvesse isiku

soovi igal juhul vältida tema väljasaatmist Ukrainasse ja tema ebakindlat olukorda seoses

mõnes teises riigis viibimisaluse saamisega, peab kohus tõenäoliseks, et isik võib hakata

Eestist väljasaatmise menetlusest kõrvale hoidma, põgenedes näiteks mõnda teise Euroopa

riiki. Põgenemist soodustab Schengeni alal piirikontrolli puudumine. Isiku ema on Itaalias

elanud 25 aastat ning välistada ei saa, et isik võib põgeneda sinna. Ema valmisolekut isikut

aidata kinnitab kohtu hinnangul see, et ema reisis isiku vanglast vabanemise ajaks Itaaliast

Eestisse, et isikut aidata. Kohus nõustub PPA-ga, et välistada ei saa võimalust, et isikul ja

tema emal oli plaan koos Eestist Itaaliasse minna. Kohtule ei nähtu, et isikul oleks oma Eestis

elava isaga nii tugev emotsionaalne side, et võimatuks saaks pidada isiku Eestist põgenemist.

Isik viibis Tartu Vanglas 12. septembrist 2024 kuni 1. oktoobrini 2025, s.o üle aasta. Selle aja

jooksul külastas isa teda lühiajalise kokkusaamise raames ühe korra, ehkki isa elas samas

linnas ja tal oli olemas inimene, kes oleks saanud teda abistada vanglas käimisel. Kui isik ja

tema isa oleksid tõepoolest väga lähedased, oleks isa ilmselt pidanud kaalukamaks oma poja

nägemist ning suutnud üle olla ebameeldivatest tunnetest seoses vanglatrellidega ja

suitsetamisvõimaluse ajutise puudumisega ning külastanud isikut rohkem. Kuna isa seda ei

teinud, võib järeldada, et nende jaoks võib piisav olla ka distantsilt suhtlemine.

10. Põgenemisohu tõttu ei ole isiku suhtes võimalik kohaldada VSS §-s 10 sätestatud

leebemaid järelevalvemeetmeid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 29. jaanuari 2015. a määrus

asjas nr 3-3-1-48-14, p 17).

11. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul põhjust arvata, et isiku kinnipidamine oleks

vastuolus tema tervise kaitsega või turvalisuse tagamisega (VSS § 23 lg 4).

Kinnipidamiskeskuses on tagatud tervishoiuteenuse saamine.

12. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamine on vajalik ja proportsionaalne. Kohus annab PPA-le loa paigutada puudutatud

isik kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks

kui 2. detsembrini 2025 (kaasa arvatud).

13. Isik tuleb kinnipidamiskeskusest viivitamata vabastada, kui kinnipidamise alus langeb

ära, kinnipidamise tähtaeg möödub ja seda ei ole pikendatud või väljasaatmine osutub

perspektiivituks (VSS § 24 lg 11).

14. Kohus asendab halduskohtumenetluse seadustiku § 175 lg 3 ja § 178 lg 3 alusel

avaldatavas määruses puudutatud isiku nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)