1-10-2438/58 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Kriminaalasi nr 1-10-2438

Karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise

M Ä Ä R U S

12.jaanuaril 2012.a Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum sekretär Kristi Martin juuresolekul kaitsja advokaat Ann Saar

arutades avalikul kohtuistungil süüdimõistetu D.E tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist,

l e i d i s :

D.E tunnistati Tartu Maakohtu 23.novembri 2010.a otsusega süüdi KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi ja karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud

karistusele D.E-le Põlva Maakohtu 25.novembri 2004.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 4 kuud ja 3 päeva vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati D.E eelvangistus karistusaja hulka ja karistuse

kandmise aja algust loeti alates 21.septembrist 2009.a. Kohtuotsus jõustus Tartu Ringkonnakohtu määrusega 22.septembril 2011.a.

D.E karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 24.jaanuaril 2013.a.

D.E on varem kriminaalkorras karistatud:

1. Põlva Maakohtu 18.oktoobri 1999.a otsusega KrK § 139 lg 2 p 2, 3, § 140 lg 2 p 1, 3 ja

§ 141 lg 2 p 1, 2, 3, 4, 41 - § 17 lg 6 alusel 2 aasta 6 kuu pikkuse vabadusekaotusega tingimisi 3-aastase katseajaga;

2. Põlva Maakohtu 12.septembri 2000.a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2 ja § 203 lg 1

alusel 2 aasta 7 kuu pikkuse vabadusekaotusega;

3. Tartu Maakohtu 23.septembri 2004.a otsusega KarS § 200 lg 2 p 4, 7 alusel 3-aastase

vangistusega, millest kohesele ärakandmisele kuulus 1 aasta vangistust ja 2 aastat vangistust jäeti tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata;

4. Põlva Maakohtu 25.novembri 2004.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 5, 7, 8, § 200 lg 2 p

4, 7, 9, § 201 lg 2 p 1 ja § 209 lg 2 p 1 - § 22 lg 3 alusel 5-aastase vangistusega, mille

hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 4 aastat 9 kuud 2 päeva vangistust, mille kandmiselt ta vabanes tingimisi ennetähtaegselt Tartu Maakohtu 18.augusti 2008.a määrusega.

D.E on karistatud ka väärteokorras.

Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on D.E uue mittevägivaldse kuriteo

toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 50% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 42%. Vangla toetab tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist.

Kriminaalhooldaja arvamusest nähtub, et D.E on vabanemisel olemas kindel elukoht oma vanemate juures, kes on nõus teda ka materiaalselt toetama ja emal on võimalus

pakkuda talle tööd. Süüdimõistetu ema sõnul on ta oma pojaga vangistuse ajal korduvalt vestelnud ning poeg on avaldanud soovi jätkata oma elu seadusekuulekalt. Kriminaalhooldaja

arvamusest nähtuvalt võib süüdimõistetu käitumist vabaduses mõjutada alkoholija narkootikumide tarvitamine ning kriminaalse taustaga isikutega suhtlemine, kuid süüdimõistetu ema sõnul on poeg vangistuse ajal sellised suhted katkestanud.

D.E kinnitas kohtuistungil, et soovib tingimisi ennetähtaegselt vabaneda. Ta asuks

elama oma vanemate juurde, läheks tööle ning elaks edaspidiselt seadusekuulekat elu. Alkoholist, narkootikumidest ja kriminaalse mõtteviisiga isikutest kavatseb ta hoiduda.

KarS § 76 lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises

süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast.

Käesolevaks ajaks on D.E kandnud ära enam kui 2/3 temale mõistetud karistusajast, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas.

KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat

elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

D.E puhul on positiivne vabaduses kindla elukoha ja toetavate lähisuhete olemasolu. Eeldatavasti oleks tal võimalik asuda tööle ema poolt pakutavale tööle. Samuti on

positiivne, et süüdimõistetu on vangistuses läbinud sotsiaalabiprogrammi „Eluviisitreening“ ning omandanud keevitaja eriala.

Samas aga peab kohus arvestama, et D.E on kriminaalkorras karistatud kokku viiel korral, seejuures kolmel korral reaalse vangistusega. Teda on varasemalt ka tingimisi enne

tähtaega vangistusest vabastatud, kuid sellega kaasneval katseajal pani ta toime käesoleva

vangistuse aluseks olevad hulgalised kuriteod. Vangistusest on tal kolm kehtivat

distsiplinaarkaristust, millest nähtub, et ta ei ole oma käitumisest vajalikke järeldusi teinud ning on jätkanud kehtestatud reeglite rikkumist ka vangistuses. Seega ei ole D.E peale varasemate karistuste kandmist ega ka karistuste kandmise ajal näidanud, et ta oleks enda suhtumist muutnud ning et ta sooviks jätkata oma elu seaduskuulekalt. Ta ei ole suutnud alluda

tema üle seatud kontrollile ega täita talle pandud kohustusi ei vabaduses ega ka

kinnipidamiskohas, mistõttu puudub kohtul piisav veendumus, et ta seda ka käesoleva ennetähtaegse vabanemise korral teha suudaks. Prokuröri poolt esitatud andmete põhjal on D.E suhtes menetluses kriminaalasi,

milles on sõlmitud kokkuleppe kohaselt karistuseks koos käesoleva karistusega liitkaristus vangistuse näol.

Materjalidest nähtub, et peamiselt on süüdimõistetu pannud kuritegusid toime majandusliku

kasu saamise ja elatusvahendite hankimiseks eesmärgil. Varasemast puudub tal pidev tööharjumus ja -kogemus. Kuigi käesoleval ajal vabanemise korral on vanemad lubanud teda

materiaalselt toetada ja talle ka töökoha kindlustada, on kohtul alust kahelda selles, kas

nimetatud asjaolud välistavad edaspidi isiku poolt uute kuritegude toimepanemist, eriti

arvestades seda, et tal tuleb tasuda ka suures summas rahalisi nõudeid. Samuti võib majandusliku kasu saamise eesmärgil kuritegude toimepanemise riski suurendada see, kui

süüdimõistetu jätkab vabaduses alkoholi või uimastite tarvitamist, mis on olnud tema puhul kuritegelikku käitumist soodustavateks asjaoludeks.

Riskifaktoriks tuleb lugeda ka süüdimõistetu võimalikku mõjutatavust, kuna materjalidest nähtub, et varasemalt on tema tutvusringkond koosnenud peamiselt kriminaalkorras karistatud

isikutest ning ka kuriteod on ta toime pannud grupis. D.E sõnul olid tema kuriteokaaslased kõik tema lähiümbrusest Põlvamaalt. Kuigi süüdimõistetu on kinnitanud, et

on oma varasemad negatiivsed suhted vangistuse ajal katkestanud, siis leiab kohus, et

nimetatud riskitegurit tuleb süüdimõistetu varasemat tausta arvestades siiski ka käesolevalt aktuaalseks pidada.

Kuna süüdimõistetu on kuritegude toimepanemisel korduvalt kasutanud vägivalda, siis tuleb

kohtul sellise isiku ennetähtaegse vabastamise otsustamisel eriti põhjalikult kaaluda, kas vabastamine on põhjendatud ja uue kuriteo riskitegurid piisavalt maandatud. Eeltoodu põhjal

kohtul sellist veendumust tekkinud ei ole, mistõttu ei ole ka D.E katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamine põhjendatud.

Arvestades seda, et süüdimõistetu viimane kuritegu on toime pandud ennetähtaegse

vabastamisega kaasneval katseajal ning ta ei ole isegi vangistuses suutnud alluda sealsele sisekorrale, on kohtul ka alust kahelda, kas süüdimõistetu suudaks nõuetekohaselt täita katseaja nõudeid ja alluda kriminaalhooldusele. Samuti tuleb arvestada vangla materjalidest nähtuvaid viiteid sellele, et suhtlemise vanglaametnikega on süüdimõistetu avaldanud nende suhtes pigem negatiivseid ja ebausaldavaid hoiakuid, mistõttu on alust kahelda, kas ta on vabanemise puhul

valmis kriminaalhooldusametnikuga piisavalt avameelselt suhtlema ja oma kuriteoriskide maandamise nimel koostööd tegema.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et D.E tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine ei ole käesoleval juhul põhjendatud. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus m ä ä r a s :

Jätta vabastamata (IK xxx) temale Tartu Maakohtu 23.novembri D.E 2010.a otsusega mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega.

KrMS § 180 alusel välja mõista riigituludesse menetluskuluna kaitsjatasu D.E-lt seitsekümmend kuus (76) eurot 80 senti.

Riigituludesse väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda ühe (1) kuu jooksul peale

kohtumääruse jõustumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB või arveldusarvele 221023778606 Swedbank või arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, märkides viitenumbriks 2800049874. Väljamõistetud summade tasumist tõendaval dokumendil tuleb näidata kohtuasja number ning isiku nimi, kelle eest kohtukulud tasuti.

Väljamõistetud summade vabatahtlikult tasumata jätmisel määratud tähtaja jooksul peale

kohtumääruse jõustumist pööratakse kohtumäärus sundtäitmisele kohtutäituri kaudu, millega kaasnevad täitekulud.

Määruse peale on kohtumenetluse pooltel õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik

määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Kohtunik