3-25-2075/50 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Janar Jäätma, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske

Määruse tegemise aeg ja koht

2. oktoober 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2075

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus N.M-i

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise

tähtaja

pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22. augusti 2025. a määrus

Menetlusosalised

Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Ege-Lii Luik

Puudutatud isik N.M , esindaja vandeadvokaat Aleksei

Ratnikov

Menetluse alus ringkonnakohtus

Asja läbivaatamine

N.M-i määruskaebus

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta N.M-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22. augusti 2025. a

määrus haldusasjas nr 3-25-2075 muutmata.

2. Vabastada N.M määruse tõlkimise kulude kandmisest osaliselt. Tõlkida määruse

sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused inglise keelde.

3. Rahuldada vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramise taotlus ja määrata tema poolt Advokaadibüroo A. Ratnikov &

Partners kaudu haldusasja nr 3-25-2075 määruskaebemenetluses osutatud riigi

õigusabi tasu suuruseks 314,96 eurot, sealhulgas käibemaks 60,96 eurot.

4. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, §

265 lg 5, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-25-2075

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas XX.XX.XXXX kell 15.37 Tallinna

Lennujaamas kinni Liibanoni päritolu isiku, kes soovis lahkuda Eestist Iirimaale ning esitas

dokumentide kontrollimisel ametnikule võltsitud Itaalia Vabariigi kodaniku passi, mis oli

väljastatud Y nimele. Isik peeti kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §

15 lg 1 alusel. PPA alustas isiku suhtes lahkumisettekirjutuse menetlust. Menetluse raames

tehtud küsitluse käigus selgitas PPA isikule kohustust lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki.

Isikuandmete ankeedi täitmisel kinnitas isik, et tema nimi on Y, ta on sündinud

XX.XX.XXXX Liibanonis ja tal on Itaalias pagulase staatus. SIS-andmebaasi (sõrmejälgede

ja peopesade päring) vastusest ilmnes, et Soome Vabariigi Migratsiooniamet on teinud isikule

lahkumisettekirjutuse, mis on sisestatud andmebaasi 18. veebruaril 2025, ning tegemist on

Maroko Vabariigi kodaniku N.M-iga (sündinud XX.XX.XXXX). Isik avaldas kell 21.15

soovi taotleda rahvusvahelist kaitset Eestis, kuna ta on esinenud poliitilistel põhjustel

Facebookis Maroko kuningapere vastaste sõnavõttudega. Isik peeti 22. juunil 2025 kell 21.23

kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 1–6

alusel. PPA võttis 23. juunil 2025 isiku rahvusvahelise kaitse taotluse nr 12506230002 vastu.

2. PPA esitas 23. juunil 2025 Tallinna Halduskohtule taotluse N.M-i kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks VRKS § 362 lg 1 ning VRKS § 361

lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. Tallinna Halduskohus rahuldas 24. juuni 2025. a määrusega PPA

taotluse ning andis loa N.M-i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni

24. augustini 2025 või kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni.

3. N.M esitas 1. juulil 2025 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse. Tallinna

Ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24. juuni 2025. a

määruse muutmata.

4. N.M esitas 1. juulil 2025 mobiilirakenduse WhatsApp vahendusel fotod N.M-i

nimele väljastatud Itaalia elamisloakaardist I04476977 kehtivusega 21. mai 2013 kuni 21. mai

2015 ning Itaalia isikutunnistusest AU4477305 kehtivusega 31. mai 2013 kuni 14. oktoober

2023. PPA esitas 9. juulil 2025 Itaaliale kiireloomulise tagasivõtupalve Dublini III määruse

art 12 lg 4 alusel (elamisluba lõppenud vähem kui kaks aastat tagasi). Taotlusele olid lisatud

isiku Itaalia isikutunnistus ja elamisluba. 16. juulil 2025 teavitas Itaalia Dublini üksus, et ei

võta vastutust kõnealuse isiku osas, kuna PPA taotlus ei sisalda vajalikku tõendusmaterjali,

kaudseid tõendeid ega taotleja Eurodaci vastust, mis vastaksid määruse 1560/2003/EÜ artikli

1 lg-tele 1 ja 2. Soome Dublini üksus teatas 17. juulil 2025 vastuseks PPA infopäringule, et

isikul ei ole Soomes elamisluba ja ta ei ole varem Soomes varjupaika taotlenud. Seoses

varasemate protsessidega Soomes anti talle 26. veebruaril 2016 elamisluba peresidemete

alusel ajavahemikuks 26. veebruar 2016 kuni 26. veebruar 2017. Talle ei antud elamisloa

pikendust 31. augustil 2017. Ta kaebas otsuse edasi ning halduskohus jättis kaebuse 23.

oktoobril 2019 ja kõrgeim halduskohus 27. jaanuaril 2020 rahuldamata. Ta taotles

ettevõtlusluba 24. augustil 2018 ja sai elamisloa 25. oktoobril 2021 ajavahemikuks 25.

oktoobrist 2021 kuni 25. oktoobrini 2022. Selle pikendamisest keelduti 2. detsembril 2022.

N.M esitas apellatsioonkaebuse ning halduskohus ja kõrgeim halduskohus jätsid

apellatsioonkaebused rahuldamata. Viimati jäeti puudutatud isiku kaebus rahuldamata 31.

jaanuaril 2025. PPA esitas 18. juulil 2025 Itaaliale korduva tagasivõtupalve. PPA selgitas, et

ainus sõrmejälje vaste oli Eesti menetluse oma nr EE31052289154. Samuti lisati

tagasivõtupalvele Soome Dublini üksuse vastus. Itaalia Dublini üksus vastas 18. juulil 2025,

et jäävad oma eelmise keeldumise juurde. Itaalia ei ole andnud isikule pikaajalist elamisluba.

Eesti esitatud dokument on Itaalia isikutunnistus, mitte elamisloakaart. Itaalia sideohvitser

pöördus 25. juulil 2025 PPA poole põhjusel, et 24. juulil 2025 on N.M e-kirja teel pöördunud

2(9)

3-25-2075

Itaalia saatkonna poole Eestis, kus palub jätkata enda rahvusvahelise kaitse menetlust Itaalias.

Isik selgitas, et saabus Itaaliasse 2007, tal puuduvad kriminaalkaristused, ta on Itaalias ja

Euroopas elanud ligikaudu 20 aastat ja ta sooviks viibida Itaalias oma laste lähedal.

Sideohvitser soovis teada, kas selline isik eksisteerib, ning kas ta on endiselt kinni peetud.

PPA vastas 4. augustil 2025 e-kirja teel, kus selgitas lühidalt kinnipidamise asjaolusid ning

teavitas, et Itaalia on juba keeldunud isiku vastuvõtmisest. Puudutatud isikuga on 21. augustil

2025 kell 13.30 planeeritud korraldada rahvusvahelise kaitse taotleja vestlus.

5. PPA esitas 18. augustil 2025 Tallinna Halduskohtule loataotluse N.M-i

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks VRKS § 362 lg 5 alusel kuni 4

kuuks, sest isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg 1 nimetatud põhimõte ja VRKS § 361 lg 2

p-des 4 ja p 5 sätestatud kinnipidamise alused.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 22. augusti 2025. a määrusega PPA taotluse ning

pikendas N.M-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste

äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 21. detsembrini 2025 (k.a).

6.1.

Kuna tegemist on loa taotlusega kinnipidamise pikendamiseks, juhindus kohus ka

varasemalt esitatud tõenditest ja esmakordselt kinnipidamiseks loa andmise määruses kindlaks

tehtud asjaoludest. Taotlusest selgub, et puudutatud isiku kinnipidamine kuni tema

rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni ning tulevikus sunniviisilise väljasaatmiseni on

vajalik, kuna puudutatud isikuga seotud asjaolud ei ole veel välja selgitatud ja rahvusvahelise

kaitse menetlus on pooleli. PPA on alates taotluse vastuvõtmisest tegelenud asjaolude

väljaselgitamisega, sh kas mõni teine liikmesriik vastutab isiku taotluse läbivaatamise eest.

PPA-l on vaja korraldada vestlus, sellele vastav päritoluriigi analüüs ja neid on vaja omavahel

võrrelda. Vestlus on planeeritud 21. augustiks 2025. PPA selgitas oma taotluses, et

puudutatud isik ei täitnud Soome koostatud lahkumisettekirjutust, ei esitanud Soomes

rahvusvahelise kaitse taotlust, oli end Eestis varjanud vähemalt ühe kuu ja üritas reisida

Iirimaale turismi eesmärgil, milleks kasutas võltsitud reisidokumenti. Puudutatud isik peeti

kinni kell 15.30 VSS § 15 lg 1 alusel ja lahkumisettekirjutuse koostamise menetluse raames.

Kui puudutatud isikule selgitati, et Eestis on ta viibib riigi ebaseaduslikult ja kuulub

väljasaatmisele Marokosse, tulenevalt Soome poolt koostatud tagasisaatmisotsusest, esitas ta

kell 21.23 suuliselt soovi rahvusvahelise kaitse saamiseks. Seega on ilmne, et puudutatud isik

esitas rahvusvahelise kaitse taotluse enda väljasaatmise takistamiseks. Ajavahemiku pikkus

piiril kinni pidamise ja rahvusvahelise kaitse saamise vormikohase taotluse esitamise vahel

võiks teatud juhtudel viidata sellele, et varjupaigataotlus on esitatud lahkumiskohustuse

edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Näiteks on kinnipidamine põhjendatud, kui

isik peeti kinni kell 10.02 ning ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse samal päeval kell 15.30

kuni 17.21 korraldatud küsitluse käigus, milles PPA asus teda ära kuulama

lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks (vt Riigikohtu lahendid nr

3-23-2232, p 23 ja nr 3-19-415, p 13). Märkimisväärne on ka asjaolu, et puudutatud isik ise ei

avaldanud oma õigeid isikuandmeid, vaid need saadi teada vastusest biomeetrilisele

päringule. Oluline on ka puudutatud isiku selgitus, et ta kavatses taotleda rahvusvahelist

kaitset pärast puhkust Dublinis. VRKS § 181 lg 1 järgi vaadatakse taotlus läbi nii kiiresti kui

võimalik, kuid mitte hiljem kui 6 kuud pärast taotluse vastuvõtmist. Seaduses ettenähtud

tähtaega ei ole isiku puhul ületatud.

6.2.

Eelmise loa taotlemisel on puudutatud isikust lähtuvat põgenemisohtu jaatatud.

Asjaolud ei ole praeguse taotluse esitamise ajaks muutunud selliselt, et põgenemisohtu

välistada. Puudutatud isik ei täitnud Soome koostatud lahkumisettekirjutust ega esitanud

Soomes rahvusvahelise kaitse taotlust ning oli end Eestis varjanud vähemalt ühe kuu.

3(9)

3-25-2075

Puudutatud isik selgitas 23. juuni 2025. a menetlustoimingutel, et ei soovi naasta Marokosse.

N.M on andnud vastuolulisi selgitusi, andnud valeütlusi ja pole teinud PPA-ga koostööd.

Näiteks tuvastas Tallinna Ringkonnakohus, et puudutatud isik hankis Itaalia võltspassi

teadlikult ja kasutas seda Euroopa Liidus liikumiseks, kuna ei soovinud oodata kaks aastat

Soomes lahkumisettekirjutuse kohta tehtavat kohtuotsust. Puudutatud isiku käitumisest ja

hoiakutest saab järeldada, et ta ei austa Schengeni liikmesriikides kehtivat õiguskorda. Samuti

on ilmne, et isikul on teadmised, oskused, kontaktid ja vahendid võltsdokumentide

hankimiseks ja soovi korral nende abil teistesse liikmesriikidesse edasi liikumiseks.

Puudutatud isik selgitas, et soovis minna tagasi Itaaliasse, kuid kinnipidamise hetkel oli ta

valmis lendama hoopis Iirimaale. Lisaks elas N.M enne Eestis kinnipidamist Soomes, Itaalias

puudutatud isikul elamisluba puudub. Arvestades kõiki puudutatud isikuga seonduvaid

asjaolusid, on põhjendatud PPA kahtlus, et juhul, kui N.M

vabastatakse

kinnipidamiskeskusest, on tõenäoline, et ta hakkaks end varjama ametivõimude eest, et

takistada nii rahvusvahelise kaitse menetlust kui enese võimalikku väljasaatmist. Puudutatud

isik tõi ise kohtuistungil välja, et Eestiga tal seos puudub. Võimalikku ebaseaduslikku

piiriületust saab takistada vaid puudutatud isiku liikumisvabaduse piiramisega. Eeldatavasti

esitas N.M rahvusvahelise kaitse taotluse Eestis olude sunnil, sest ta ei suutnud planeeritud

eesmärki täita ja Iirimaale minna. Kinnipidamiskeskusest vabanedes on oht, et puudutatud

isik proovib siiski esialgset plaani täita ja Iirimaale või mõnda Kesk-Euroopa riiki jõuda.

Kuigi N.M toob välja, et soovib minna Itaaliasse, sest tal on seal nii ettevõte kui ka laps, on

seegi väheusutav. Puudutatud isik elas enne Eestis kinnipidamist hoopis Soomes ja Itaalias

lõppes tema elamisluba eeldatavasti 2015. a. Põgenemisoht on jätkuvalt olemas ja puudutatud

isik võib vabaduses olles ennast ametivõimude eest varjata ning Eestist mõnesse teise

Schengeni riiki edasi liikuda. Puudutatud isik ei ole välja toonud selliseid uusi asjaolusid, mis

põgenemisohu välistaksid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. N.M esitas 3. septembril 2025 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles

palub tühistada halduskohtu 22. augusti 2025. a määrus ja jätta PPA taotlus rahuldamata ning

vabastada puudutatud isik kinnipidamiskeskusest. Määruskaebuse esitaja palub teda

vabastada tõlgete kulude kandmisest.

Puudutatud isikust ei lähtu põgenemisohtu. Kohus pole puudutatud isikuga seotud asjaolusid

piisavalt kaalunud. Puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamine ei ole

proportsionaalne. Haldusmenetluses esinev viivitus, mida ei ole põhjustanud taotleja, ei

õigusta kinnipidamise jätkamist. Kohus ei ole määruses piisavalt põhjendanud, miks ei ole

kaebaja suhtes võimalik kohaldada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud muid järelevalvemeetmeid.

8. PPA palub 18. septembri 2025. a vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja

halduskohtu määrus muutmata.

8.1.

Puudutatud isik teavitas PPA-d 1. septembri 2025. a tagasisaatmise nõustamise käigus

enda Maroko kuningriigi kehtiva passi kinnipidamiskeskusesse saabumisest. Puudutatud isik

väljendas valmisolekut esimesel võimalusel Marokosse lahkumiseks. PPA tegi 25. augustil

2025 rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise lõpetamise otsuse nr 12506230002-1, mida

isik ei vaidlustanud. PPA koostas 5. septembril 2025 puudutatud isikule sundtäidetava

ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldas Schengeni sissesõidukeeldu 5 aastaks. PPA

pidas isiku VSS § 15 lg 1 alusel kinni Eesti Vabariigist väljasaatmise täideviimiseks.

4(9)

3-25-2075

8.2.

PPA planeeris 5. septembril 2025 puudutatud isiku väljasaatmist kodakondsusejärgsesse

riiki marsruudil Tallinn-Frankfurt-Casablanca, kuid deporteerimise käigus keeldus N.M 5.

septembril 2025 Frankfurdi lennujaamas Marokosse suunduvale lennule minemast ning ei

allunud Saksmaa ja PPA ametnike korraldustele. N.M hammustas Saksamaa ametnikku

paremast käest, millega pani toime teo, mis vastab Saksamaal kuriteokoosseisule. Puudutatud

isik osutas vastupanu Saksamaa ametivõimudele ja PPA ametnikele ning soovis Saksamaal

taotleda rahvusvahelist kaitset. Saksamaa lükkas rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi ja

kohustas isikut naasma Eesti Vabariiki.

8.3.

Puudutatud isik toodi 6. septembril 2025 Saksamaalt tagasi Eestisse, kus ta saabumisel

andis kirjalikult teada, et ei soovi Eestis taotleda rahvusvahelist kaitset ja soovib, et ta

saadetaks esimesel võimalusel tagasi Marokosse. N.M peeti 6. septembril 2025 kell 18.08

kinni Tallinna lennujaamas VSS § 15 lg 1 alusel. Kinnipidamisel andis N.M teada, et ei soovi

PPA ametnikega vestelda, kuna on reisimisest väsinud. Ta keeldus ka kirjalike ütluste

andmisest ja dokumentide allkirjastamisest. Kinnipidamisel selgitati puudutatud isikule, et

PPA taotleb 8. septembril 2025 toimuval istungil Tallinna Halduskohtult luba tema

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni tema väljasaatmiseni Eestis

Vabariigist.

8.4.

PPA esitas 7. septembril 2025 Tallinna Halduskohtule taotluse anda luba puudutatud

isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks.

8.5.

Tallinna Halduskohtu 8. septembri 2025. a istungil esitas puudutatud isik

rahvusvahelise kaitse taotluse ja riigi õigusabi taotluse advokaadi määramiseks. PPA esitas 8.

septembril 2025 halduskohtule uue taotluse, milles taotles isiku kinnipidamist varasemalt

esitatud taotluses toodud faktilistel asjaoludel VRKS § 36¹ alusel kuna isiku suhtes esineb

VRKS § 36¹ lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VRKS § 36¹ lg 2 p-s 4 ja 5 ning VSS §-s 6⁸ p-des 1

ja 6 ning VSS § 23 lg 1 p-s 1 sätestatud asjaolud.

8.6.

Tallinna Halduskohus rahuldas 8. septembril 2025 PPA taotluse üksnes resolutsiooni

sisaldava määrusega ning andis loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte

kauemaks kui kaks kuud – st kuni 8. novembrini 2025. Tallinna Halduskohus rahuldas 9.

septembri 2025. a määrusega haldusasjas nr 3-25-2938 PPA taotluse puudutatud isiku

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks (s.o kuni 8. novembrini 2025).

8.7.

Praeguses asjas tuvastatud asjaolud kogumis on sellised, mis õigustavad määruskaebuse

esitaja kinnipidamist. PPA leiab, et halduskohus on õigesti kohaldanud VRKS § 362 lg-t 2 ja

VRKS § 361 lg 2 p-e 4 ja 5. Tallinna Halduskohus on 22. augusti 2025. a määruses

ammendavalt põhjendanud määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskuses kinnipidamise

tähtaja pikendamise vajalikkust ning hinnatud kinnipidamise proportsionaalsust ning

vastustaja nõustub halduskohtuga täielikult.

8.8.

PPA on 18. augusti 2025. a taotluses ja halduskohus vaidlustatud määruses piisavalt

põhistanud põgenemisohu olemasolu. Vastustaja ega kohus ei ole lähtunud pelgalt

subjektiivsetest asjaoludest, vaid on tuginenud objektiivsetele asjaoludele. Vastutaja ja kohus

on lähtunud isiku varasemast käitumisest, ütlustest ja juhtumiga seotud muudest asjaoludest,

hinnanud neid kogumis ja jõudnud järeldusele, et isiku suhtes esineb varasemast

käitumismustrist tulenevalt põgenemisoht. Kaebaja on määruskaebuses killustanud juhtumi

ning hinnanud üksikuid detaile ega ole arvesse võtnud asjaolusid kogumis, mistõttu on ta

5(9)

3-25-2075

jõudnud teistsugusele järeldusele. Puudutatud isik ei ole oma kaebuses välja toonud

konkreetseid asjaolusid, mida pole tema hinnangul arvesse võetud. Puudutatud isiku

määruskaebus on üldsõnaline ja väited on sisustamata. Samuti on esitatud viited erinevatele

Riigikohtu lahenditele, seostamata neid puudutatud isiku ja temast tulenevate asjaoludega.

Põgenemisohu näol on tegemist prognoosotsusega, mis põhineb kõikidel isikuga seotud

asjaoludel kogumis. Asjaolu, et puudutatud isik ei nõustu PPA taotluse ning kohtumääruse

sõnastuse ja seisukohtadega, ei muuda põgenemisohtu olematuks.

8.9.

Riigikohus on määruses nr 3-23-2204 täpsustanud varasemat kohtupraktikat ning

selgitanud, et tagasisaatmisotsuse vastuvõtmise menetlus algab, kui pädev asutus on enda

hinnangul tuvastanud isiku ebaseadusliku riigis viibimise (Riigikohtu 12. aprilli 2024. a

määrus nr 3-23-2204, p 21). Riigikohus selgitas, et vähemalt olukorras, kus ebaseaduslikult

riigis viibimise kahtluse tõttu kinni peetud isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse vahetult

pärast hetke, mil kahtlus leiab kinnitust, eesmärgiga nurjata enda tagasisaatmine, on selgelt

tegemist VRKS § 361 lg 2 p-s 5 kirjeldatud olukorraga. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et

puudutatud isikule on juba koostatud ettekirjutus lahkumiseks Soome Vabariigi poolt. Samuti

ei ole vaidlust sellest, et puudutatud isik peeti esmalt VSS § 15 lg 1 alusel kinni. Puudutatud

isikust tulenevat põgenemiseohtu suurendab asjaolu, et ettekirjutus kuulub sundtäitmisele

alates 26. novembrist 2024, kuid puudutatud isik on asunud ennast Schengeni alal vale

identiteedi all varjama. Põgenemisohtu suurendab ka puudutatud isiku ebausaldusväärsus,

kuna ta on andnud vasturääkivaid ütlusi nii PPA-le kui kohtule. Nt väitis puudutatud isik

kinnipidamiskeskusesse paigutamise kohtuistungil (24. juunil 2025), et on Eestis juba ühe kuu

viibinud oma tüdruksõbra juures, kelle täielikku nime ega elukohta ta ei avaldanud

(kohtuistungi protokoll 1:09:33), kuid 22. augusti 2025. a kohtumäärusest selgub, et isikul

puudusid Eestiga sidemed. Isik ei näinud probleemi võltsitud dokumendi kasutamises, sh

sellega puhkusreisidel käimises (24. juuni 2025. a kohtuistungi protokoll 00:20:58 I lõik, IV

lõik; 01:24:54). Tegelikkuses oli puudutatud isikul olemas kehtiv reisidokument, mille ta lasi

endale kinnipidamiskeskusesse saata. Puudutatud isik ei saa aru, et tema käitumine on väär.

ega ka selle tõsidusest. Isikust lähtuvatest asjaoludest tulenevalt esineb suur tõenäosus, et

tema rahvusvahelise kaitse taotlus jäetakse rahuldamata. Isikul on olemas teadmised,

kontaktid ja kogemused, et liikuda Schengeni alal ebaseaduslikult. Eluliselt ei ole usutav, et

vabaduses viibides jääb puudutatud isik ootama enda väljasaatmist kodakondsusjärgsesse

riiki. Puudutatud isikul oli olemas kehtiv reisidokument, mida ta varjas PPA eest. Puudutatud

isik hankis ja kasutas oma identiteedi varjamiseks võltsitud dokumenti. Tema eesmärgiks ei

saanud olla Euroopa Liidu kodaniku hüvede kasutamine (reisimine Schengeni alal), vaid

ilmselgelt oli puudutatud isikul plaan võltsitud dokumendi kasutamisega oma identiteeti

varjata ja vältida Soome poolt pandud kohustust lahkuda Schengeni alalt.

8.10. Puudutatud isik on esitanud 8. septembril 2025 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse,

mis registreeriti numbriga 12509110017, kuigi alles 25. augustil 2025 tegi PPA

rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise lõpetamise otsuse nr 12506230002-1 (VRKS § 23

lg 1 ja HMS § 43 lg 1 p 2 alusel) tulenevalt puudutatud isiku enda 25. augustil 2025 esitatud

kirjalikust soovist, mida ta ei vaidlustanud. Rahvusvahelise kaitse menetlus hõlmab

puudutatud isikuga tehtavat intervjuud, tõendite läbivaatamist ja päritolumaainfo kogumist.

Puudutatud isiku esimese rahvusvahelise kaitse menetluse raames on temaga juba tehtud kõik

eelmainitud toimingud. Korduva taotluse puhul peab PPA taas läbi viima menetlustoimingud,

mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Puudutatud isik on haldusorganile

tekitanud ebamõistliku halduskoormuse, kui on esitanud korduva rahvusvahelise kaitse

taotluse samadel asjaoludel. Taoline käitumine viitab rahvusvahelise kaitse süsteemi

kuritarvitamisele. PPA on kogu kättesaadava info pinnalt jõudnud järeldusele, et puudutatud

6(9)

3-25-2075

isiku puhul esineb põgenemisoht ning kinnipidamine kinnipidamiskeskuses on vajalik, et

tagada efektiivset menetlust.

8.11. Vabaduses ei pruugi isik olla vajalike menetlustoimingute tarvis kättesaadav. Seetõttu

on PPA seisukohal, et VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik

puudutatud isiku suhtes tõhusalt kohaldada. Seda kinnitab ka puudutatud isiku käitumine

pärast vaidlusaluse kohtumääruse tegemist ning samuti tema väljasaatmisel ja Saksamaa

ametniku ründamisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Puudutatud isik palub määruskaebuses vabastada end tõlkekulude kandmisest.

Ringkonnakohus andis puudutatud isikule 2. juuli 2025. a määrusega riigi õigusabi,

esindamaks teda kinnipidamist puudutavates kohtumenetlustes. Pole alust arvata, et

puudutatud isiku majanduslik seisund oleks praeguseks paranenud. Kohtulahendi tõlkimiseks

menetlusabi andmisel ei hinnata isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ja abi

andmist ei välista ka isikule riigi õigusabi korras advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4).

Riigi õigusabi taotluse kohaselt on isik võimeline suhtlema inglise keeles, mistõttu tuleb

HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel korraldada asjas tehtava kohtumääruse sissejuhatuse,

resolutsiooni, edasikaebamise korra ja põhjenduste tõlkimine inglise keelde riigi kulul.

10. Määruskaebus jääb rahuldamata. Halduskohus on vaidlustatud määruses täitnud

põhjendamiskohustust nõuetekohaselt. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses

esitatud põhjendustega neid üksikasjalikult üle kordamata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).

11. HKMS § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu

tegemiseks loa ja pikendab seda. HKMS § 264 lg 2 kohaselt taotluse loa saamiseks esitab

selleks volitatud haldusorgan kirjalikult koos põhjendusega ning seaduses ettenähtud ja asja

otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega. VRKS § 362 lg 5 kohaselt pikendab

halduskohus VRKS § 362 lg-s 2 sätestatud tähtaega kuni 4 kuu kaupa juhul, kui esinevad

VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alus ja lg-s 1 sätestatud põhimõte. VRKS § 362 lg 2 p 4 sätestab,

et rahvusvahelise kaitse taotlejat võib vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise

kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui

on olemas põgenemise oht. Sätte eesmärk on muu hulgas tagada, et isik oleks PPA-le vajalike

menetlustoimingute tegemiseks (sh ärakuulamiseks) kättesaadav ning ennetada isiku

võimalikku edasiliikumist. VRKS § 362 lg 1 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotlejat võib

kinni pidada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui VRKS-s sätestatud

järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema

kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal

üksikjuhtumil rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid.

12. Halduskohus toob põhjendatult esile, et puudutatud isiku kinnipidamine kuni tema

rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni on vajalik, sest temaga seotud asjaolude ei olnud veel

välja selgitatud ja rahvusvahelise kaitse menetlus oli pooleli. Ringkonnakohus ei korda neid

põhjendusi (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).

13. Ringkonnakohus jagab PPA seisukohta, et määruskaebuses toodud väited sellest, et

halduskohus ei ole N.M-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamisel

hinnanud kõiki puudutatud isikuga seotud asjaolusid, on alusetud. Puudutatud isik ei ole välja

toonud, millised asjaolud on kohus jätnud arvesse võtmata. VRKS § 361 lg-te 4 ja 5 alusel

7(9)

3-25-2075

esineb kinnipidamiseks vältimatu vajadus siiski ainult juhul, kui on põhjendatud alus kahelda,

et isik võiks vastasel korral põgeneda või asuda ennast PPA eest varjama. VRKS § 361 lg 21

järgi käsitatakse põgenemisohuna muu hulgas seda, kui esineb mõni VSS §-s 6⁸ nimetatud

asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. VSS § 6⁸ kehtestab

siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema,

kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit

iseloomustavaid asjaolusid (vt nt Riigikohtu 5. detsembri 2022. a määrus nr 3-20-2004, p

18.5; 31. mai 2017. a määrus nr 3-3-1-93-16, p 13).

14. Puudutatud isiku puhul saab jaatada põgenemisohtu ka VSS § 68 p 1 kohaselt. Viidatud

sätte järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane ei ole Eestist või teisest

Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigist lahkunud pärast

lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega. Asja

materjalide kohaselt on Soome Vabariigi Migratsiooniamet koostanud puudutatud isikule 2.

detsembril 2022 lahkumisettekirjutuse vabatahtliku lahkumise tähtajaga 30 päeva. Puudutatud

isik vaidlustas lahkumisettekirjutuse ning tema kaebus jäeti 26. novembri 2024. a

kohtuotsusega rahuldamata. Puudutatud isik saabus enda ütluste kohaselt Soomest Eestisse

23. mail 2025 (isikuandmete ankeet rahvusvahelise kaitse menetluses, dtl 41). Seega ei ole

isik järginud lahkumisettekirjutusega määratud vabatahtliku täitmise tähtaega ning on end

pikalt varjanud Soome Vabariigi ametivõimude eest.

15. Puudutatud isiku põgenemise ohtu võib VSS § 68 p 6 järgi järeldada ka sellest, et tema

hoiakud ja käitumine kogumis annavad aluse arvata, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita.

Puudutatud isik selgitas 23. juuni 2025. a menetlustoimingutel, et ta ei soovi Marokosse

naasta. Tema väited Eestisse saabumise kohta on olnud vastuolulised. Puudutatud isiku

eesmärk oli läbida Eestit transiitriigina ning jõuda Iirimaale Dublinisse (22. juuni 2025. a

küsitluse protokoll, dtl 11; ebaseaduslikult riigis viibinud välismaalase isikuandmete ankeet,

dtl 18). Puudutatud isikul oli kinnipidamisel olemas lennupilet Dublinisse reisimiseks. 24.

juuni 2025. a kohtuistungil selgitas isik, et hankis Itaalia võltspassi teadlikult ja kasutas seda

Euroopa Liidus liikumiseks, kuna ei soovinud oodata kaks aastat Soomes

lahkumisettekirjutuse osas tehtavat kohtuotsust. Puudutatud isiku käitumisest ja hoiakutest on

järeldatav, et ta ei järgi Schengeni liikmesriikides kehtivat õiguskorda. Samuti on ilmne, et

puudutatud isik on võimeline hankima endale võltsdokumente ja nende abil soovi korral

teistesse liikmesriikidesse edasi liikuma. Halduskohus on seega eelneva pinnalt põhjendatult

järeldanud, et isikust lähtus põgenemisoht.

16. Põgenemisohust tulenevalt ei oleks ka leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine

olnud põhjendatud, sest see võinuks osutuda ebatõhusaks (Riigikohtu 31. mai 2017. a määrus

nr 3-3-1-93- 16, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud puudutatud isiku kinnipidamist

kuni 21. detsembrini 2025 pidada ebaproportsionaalseks, arvestades seejuures isiku senise

kinnipidamise pikkust ja rahvusvahelise kaitse menetluse staadiumi. Puudutatud isik ei ole

esitanud väiteid, mis annaks alust pidada tema kinnipidamist vastuolus olevaks turvalisuse või

tervise kaalutlustega. Puudutatud isik on esitanud uue rahvusvahelise kaitse taotluse ning pidi

seejuures möönma, et kuna menetlus algab uuesti, tuleb tal endast tulenevatel põhjustel ka

edaspidi vähemalt mingi periood viibida kinnipidamiskeskuses.

17. Kuna isiku kinnipidamine oli põhjendatud juba VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, siis puudub

praeguses asjas otsene vajadus analüüsida, kas teda oli õigus kinni pidada ka sama lõike p 5

alusel.

8(9)

3-25-2075

18. Puudutatud isikule määruskaebemenetluses riigi õigusabi osutanud vandeadvokaat A.

Ratnikov esitas 27. septembril 2025 ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi suuruse

kindlaksmääramiseks (kokku 314,96 eurot, sh käibemaks 60,96 eurot). Taotluse kohaselt

osutas advokaat kaebajale õigusteenust järgmiselt: 3. september 2025 – halduskohtu

määrusega tutvumine ja määruskaebuse koostamine; 3 tundi ja 15 minutit. RÕS § 22 lg 6 järgi

määratakse riigi õigusabi tasu suurus kindlaks RÕS § 21 lg-s 3 nimetatud tasude ja kulude

korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise aluseks oleva toimingu tegemise ajal. Taotluse

lahendamisel tuleb seega lähtuda justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusest nr 16

„Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (määrus nr 16). Riigi

õigusabi tasu halduskohtumenetluses on iga poole tunni kohta 39 eurot (määruse nr 16 § 1 lg

5 ja § 11 lg 1). Tasu miinimummääraks on poole tunni tasu, kui määrusest ei tulene teisiti

(määruse nr 16 § 5). RÕS § 22 lg 7 järgi tuleb kohtul taotluse lahendamisel hinnata ka

sisuliselt esindaja tehtud menetlustoimingute põhjendatust ja nende tegemiseks kulutatud aja

mõistlikkust. A. Ratnikovi taotlus vastab RÕS § 22 lg-s 1 sätestatud nõuetele.

Ringkonnakohus leiab, et advokaadi toimingud ja nendele kulunud aeg on põhjendatud.

Kokku on riigi õigusabi tasu suuruseks 314,96 eurot, sh käibemaks 60,96 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)