2-24-133338/9 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Kadri Mälberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2025, Haapsalu

Tsiviilasja number

2-24-133338

Tsiviilasi

PLACET GROUP OÜ hagi M. L.

vastu

põhivõlgnevuse ja kõrvalnõuete nõudes

Tsiviilasja hind

2106 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

PLACET GROUP OÜ

(registrikood

11198910), lepinguline esindaja Darina Koivunen

Kostja: M. L. (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega kostja M. L.-i suhtes osaliselt.

2. Mõista kostjalt M. L.-ilt hageja PLACET GROUP OÜ kasuks välja

31.12.2023 sõlmitud krediidikonto lepingust nr KK4036057 tulenev

põhivõlgnevus 1500 eurot ja intress 25,23 eurot, kokku 1525,23 eurot.

3. Mõista kostjalt M. L.-ilt hageja PLACET GROUP OÜ kasuks välja viivis

põhivõlalt (1500 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates lahendi jõustumisest kuni võla tasumiseni.

4. Jätta resolutsiooni punktis 2 välja mõistetut ületavas osas hageja nõuded kostja

vastu rahuldamata.

5. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

5.1.

Jätta menetluskulud 80% ulatuses kostja M. L.-i kanda ja 20% ulatuses

hageja PLACET GROUP OÜ kanda.

5.2.

Mõista kostjalt M. L.-ilt hageja PLACET GROUP OÜ kasuks välja

menetluskulud 280 eurot.

5.3.

Kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt (280 eurolt) hagejale viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates

otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

6. Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.

Edasikaebamise kord

Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja Pärnu Maakohtule 30 päeva jooksul

tagaseljaotsuse kättetoimetamisest juhul, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse

tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva

põhjuse olemasolust, kui:

1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul

viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt;

2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema

esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega kohtuistungil või

elektrooniliselt;

3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte

avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest

või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada.

Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning

kajalt tuleb tasuda riigilõiv, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui

100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot (RLS § 59 lg 19).

Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha

tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Kohtuotsuse selgitused

TsMS § 444 lg 3 järgi võib kohus teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata.

Seetõttu märgib kohus lühidalt vaid alljärgnevat:

1. PLACET GROUP OÜ (hageja) esitas 17.09.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse M. L.-i (kostja) vastu. 19.09.2024 tegi kohus kostjale

makseettepaneku, mida ei õnnestunud võlgnikule mõistliku aja jooksul kätte toimetada.

14.10.2024 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti asi üle Pärnu Maakohtule

lahendamiseks hagimenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 486 lg 1 p 2

alusel. Harju Maakohus 15.10.2024 määrusega kohustas hagejat esitama nõude

hagiavaldusele ettenähtud vormis ja tasuma täiendavat riigilõivu. Hageja esitas Harju

Maakohtule 31.10.2024 hagiavalduse kostja vastu võlgnevuse ja kõrvalnõuete nõudes.

Hageja on tasunud hagiavalduselt riigilõivu kokku 350 eurot. Harju Maakohus edastas

07.02.2025 määrusega hagimaterjalid kohtualluvuse järgi Pärnu Maakohtule. Peale määruse

jõustumist 01.03.2025 edastati materjalid 05.03.2025 Pärnu Maakohtule.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja hagejaga 31.12.2023 krediidikonto lepingu nr

KK4036057, mille alusel võimaldati kostjale laenulimiiti 1500 eurot. Hageja poolt pakutava

krediidikonto lepingu puhul on tegemist tähtajatu tarbijakrediidilepinguga, mille alusel

väljastatud krediidilimiit on korduvkasutatav ning igakuiselt kuulub tasumisele minimaalne

osamakse vastavalt krediidikonto lepingu põhitingimustele. Vastavalt krediidikonto lepingu

nr KK4036057 põhitingimustele oli kostja minimaalse igakuise tagasimakse suurus 2%

kasutatud krediidilimiidi summast ja mitte vähem kui 20 eurot. Lepingu puhul oli lepingu

krediidikulukuse aastamääraks 48,37%, intressimäär aastas 40%.

Krediidikonto lepingu nr KK4036057 alusel teostas hageja kostjale väljamakse summas

1500 eurot. Kostja poolt tagasimakseid ei ole toimunud. Laenuandja hinnakirjaga kaasneb

24.04.2024, 24.05.2024, 26.06.2024 ja 23.07.2024 esitatud teatistega võlgnevuse

sissenõudmise kulud 20 eurot. Krediidilepingu alusel oli kostja võlgnevuses aprilli, mai,

juuni, juuli ja augusti maksete eest. Kostja ei tagastanud kogu saadud laenu ning laenuandja

edastas kostjale mitmeid võlateatisi ja hageja andis kostjale mitmeid kordi teada tema

võlgnevusest hageja ees ning võimalusest võlgnevus likvideerida. Kostjale edastati

08.08.2024 lepingu ülesütlemise hoiatus, milles kostjale oli antud täiendav tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud ütles võlausaldaja lepingu

27.08.2024 üles.

31.10.2024 seisuga on muutunud sissenõutavaks hageja nõue, mis on arvestatud vastavalt

krediidikonto lepingu nr KK4036057 põhitingimustele järgnevalt: tagastamata põhisumma

1500 eurot, tasumata intressid 0,1111% päevamääraga 295 eurot (aprillikuu intressimakse

48,33 eurot, maikuu intressimakse 50 eurot, juunikuu intressimakse 51,67 eurot, juulikuu

intressimakse 50 eurot, augustikuu intressimakse 78,34 eurot ja intressid ülesütlemiseni

16,66 eurot) ja tasumata sissenõudmiskulud 20 eurot (24.04.2024, 24.05.2024, 26.06.2024 ja

23.07.2024 edastatud tasuliste meeldetuletuste edastamisega seotud sissenõudmiskulud).

Kuivõrd kostja ei ole täitnud lepingust tulenevat kohustust nõuetekohaselt, arvestab hageja

viiviseid määraga 40,26% aastas (0,11% aastas) alates ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o

28.08.2024 kuni 31.10.2024. Hagiavalduse esitamise seisuga 31.10.2024 on sissenõutavaks

muutunud lepingujärgsete viiviste summa 107,25 eurot.

3. Kohus võttis 11.08.2025 määrusega hageja hagi menetlusse ning kohustas kostjat hagile

vastama 14 päeva jooksul alates hagimaterjalide ja kohtumääruse kättetoimetamisest.

4. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja 25.06.2025 kohtumäärus kätte saatmisega

11.08.2025 kostja e-posti aadressile XXX TsMS § 314' lg 2 alusel selgitusega, et

dokumendid loetakse kättetoimetatuks 3 tööpäeva möödumisel saatmisest. Dokumendid on

loetud kättetoimetatuks 15.08.2025. Kostja kohustus vastama hagiavaldusele 14 päeva

jooksul, s.o hiljemalt 29.08.2025. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks (29.08.2025)

ega käesoleva ajani vastust hagile esitanud.

5. Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja

ei ole kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on

hoiatatud, et kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi

tagaseljaotsusega rahuldada.

6. Vastavalt TsMS § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele

kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati

kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja

esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus on seisukohal, et käesoleval

juhul puuduvad TsMS § 407 lg 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud.

TsMS § 407 lg 6 kohaselt kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata.

7. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu.

8. Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja vahel on 31.12.2023 sõlmitud krediidikonto leping nr

KK4036057, mille alusel sai kostja hagejalt 1500 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et

füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, s.t vaidlusalune

laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Laenuandja on täitnud

lepingujärgse põhikohustuse ning andnud kostjale kokkulepitud summa. Lepingu kohaselt

oli kostjal kohustus kasutatud krediit hagejale tagasi maksta vastavalt lepingule. Laenu

krediidi kulukuse määr oli 48,37%, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1

esimeses lauses kehtestatud ülempiiri (lubatud piirmäär 17,36%, kolmekordne 52,08%).

9. VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu

kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on

viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud.

VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis,

mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Kostja oma laenulepingust tulenevaid kohustusi korrapäraselt ei täitnud, mistõttu saatis

hageja 08.08.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav

tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja pole võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul

tasunud, ütles hageja lepingu üles 27.08.2024. Vaidlust ei ole, et kostja sai lepingu järgi

kasutada krediiti summas 1500 eurot. Hagiavalduse kohaselt kostja lepingu kehtivuse ajal

ühtegi tagasimakset ei teinud. Seega on kostja tagastamata krediit 1500 eurot.

Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg 1500 eurot. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on

tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu

on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.

10. VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb VÕS sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega

konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu

laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning

liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette

nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi

preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi

kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja

krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma

eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal

läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või

teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende

sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud

kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave

lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle

teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt

eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C-226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio

Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel

kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh

lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab

siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest

rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová

v Finway a.s., p 64).

11. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot

koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

12. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja

varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS §

4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab

vaidluse korral krediidiandja.

13. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja

või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama

tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes

vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga

seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva

paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

a) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija

sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu

vormist;

b) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku

laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;

c) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude

tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

suuruse arvutamisel.

14. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses

sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt

kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib

tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral

tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

2. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et

krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline,

et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast

tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille

tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja

muutuda maksejõuetuks (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Kohtupraktikas on

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda

laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et

adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel

täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna

sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).

3. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks

küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

4. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6

sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed

uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud

esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust

valesti.

Kohus on seisukohal, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist

piisavalt põhistanud. Hageja väitel on krediidiandja veendunud kostja krediidivõimekuses,

küsides kostjalt informatsiooni tema sissetulekute ja regulaarsete kohustuste kohta,

kontrollides kostja varasemat maksekäitumist ning võimalikke maksehäireid, teostades

päringuid Creditinfo.ee’sse, Taust.ee’sse, Ametlikesse Teadaannetesse. Kostja poolt

krediidikonto lepingu taotluses märgitud andmete kontrollimiseks esitas kostja 12.12.2023

hagejale pangakonto nr XXX väljavõtte (periood 30.06.2023 – 23.12.2023). Vastavalt

analüüsitud pangakontole arvestati kostja nelja kuu keskmiseks sissetulekuks 932,04 eurot.

Taust.ee päringu alusel tuvastati Julianus Inkasso OÜ nõue summas 44,11 eurot. Andmete

kontrollist nähtub, et Placet Group OÜ on tarbijale varem laenu andnud (leping nr

TL4034050), kuumaksega 14,91 eurot ning mis ei ole veel tagasi makstud. Hageja tuvastas

konto väljavõttelt tarbija igakuised kohustused Primero Finance OÜ ees ning Bondora AS

ees, kusjuures Bondora laen on võetud 17.12.2023 ehk siis vaid paar nädalat enne käesolevat

laenu. Primero Finance OÜ ja Bondora AS kohustustena arvestati kokku 113,67 eurot.

Kokku arvestati laenusaaja igakuisteks kohustusteks 172,69 eurot. Konto väljavõttelt nähtub

ka, et laenajal on ka kodulaen, mille igakuine makse on 177,60 eurot. Laen on võetud

eraisikult ning ei ole teada, milline on selle kestus või kui suur on laenatud summa. Seega on

laenusaaja igakuisteks kohustusteks 350,29 eurot. Hageja arvestas laenaja

majapidamiskuludeks 340 eurot ühe liikmega leibkonna kohta ning käesoleva laenu

(KK4036057) kuumakseks 80 eurot. Hageja enda arvutuskäigu kohaselt jääks tarbija

igakuiseks reserviks 161,75 eurot (932,04-350,29-340-80 = 161,75). Elatusmiinimum aastal

2023 oli 338,23 eurot ja 2024. aastal (laenu väljamakse aasta) 345,80 eurot. Tegelikkuses

nähtub konto väljavõttelt, et kostja tegelikud majapidamiskulud (toit, side, transport,

sularaha väljavõtmine) ületavad hageja arvestuslikku summat (juulis olid kulutused 493,52

eurot ja septembris 390,92 eurot, kui arvesse võtta vaid toidule, sidele ja transpordile tehtud

kulutusi + sularaha väljavõtmist). Seega on tegelik reserv veelgi väiksem. Samuti on

Creditinfo.ee väljavõttelt näha, et kostja on eelnevalt olnud inkassofirmade huviorbiidis (OK

Incure OÜ ja Nord Collect OÜ), mis samuti viitab, et kostjal on raskusi kohustuste

täitmisega olnud ka varem. Kuna kostja oli võtnud korduvalt eelnevaid kohustusi (laene)

erinevatelt krediidiandjatelt, sh hagejalt endalt ning viimane laen (Bondora AS) oli võetud

vaid kaks nädalat enne käesolevat laenu ning krediidiandja jättis tähelepanuta, et laenusaajal

on tegelikult ka kodulaen, mida ta on kohustatud igakuiselt maksma (miski ei viita, et see

kohustus oleks olnud täidetud ja seda ei ole ka kontrollitud), siis leiab kohus, et on

tõenäoline, et laenaja suure tõenäosusega ei suuda kõiki kohustusi täita.

Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet

nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii

tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli

küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi

rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p

29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei ole.

5. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -

154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus

hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste

ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt

lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse

sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK, p-d 20-23).

Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud

oma õigustest.

6. Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud

Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike

kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt

asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on

rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle

tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastutustundliku

laenamise kohustuse rikkumise korral saab intressi nõuda seadusjärgses määras. Hageja on

arvestanud intressi alates intressi tagasimakse viimasele päevale järgnenud päevast kuni

27.08.2024 (lepingu ülesütlemiseni). Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole

(https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli perioodil 01.01.2024-30.06.2024

seadusjärgne intressimäär 4,5% aastas ja perioodil 01.07.2024-31.12.2024 seadusjärgne

intressimäär 4,25% aastas. Seega tuleb kostjal tasuda intressi 25,23 eurot perioodi

10.04.2024-27.08.2024 eest.

Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa

hageja kostjale kredidiliinilepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle lepingu

järgi tagasi maksnud. Hagiavaldusest ja lepingust nähtub, et kostja sai hagejalt krediiti kokku

1500 eurot, mis on täies ulatuses tagastamata. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg 1500 eurot.

7. Hageja nõuab tasumata sissenõudmiskulusid 20 eurot (24.04.2024, 24.05.2024,

26.06.2024 ja 23.07.2024 edastatud tasuliste meeldetuletuste edastamisega seotud

sissenõudmiskulud). Hageja ei ole faktiväitena välja toonud, et ta oleks saatnud esimese

meeldetuletuse tasuta (VÕS § 1132 lg 1). Hageja ei ole ka tõendanud, et kirjade saatmisega

kahju just sellises ulatuses tekkis.

Kohus selgitab, et VÕS § 1132 lg 1 ja 2 näol ei ole tegemist seadustatud hinnakirjaga, vaid

piirmääradega hüvitiste välja mõistmisele. Seega nõudmaks konkreetset summat

meeldetuletuskirja eest, peab see summa olema kas lepingus kokku lepitud või hageja poolt

selle summa ulatuses tõendatud kahju tekkimine. Seetõttu on kohus seisukohal, et hageja ei

ole kohtu ette toonud meeldetuletuskirjade saatmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude

eeldusi ning kohus jätab nõude rahuldamata.

8. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt viivist määraga 40,26% aastas (0,11% aastas)

alates ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 28.08.2024 kuni 31.10.2024. Hagiavalduse

esitamise seisuga 31.10.2024 on sissenõutavaks muutunud lepingujärgsete viiviste summa

107,25 eurot. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu puudub

hageja viivisenõudel intressiga võrdses määras õiguslik alus. Kehtivas kohtupraktikas on

leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud

arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud

tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub

nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus

tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut

teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks

muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus

kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 1500 eurot. Võlgnevus muutub selles osas

sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas

jõustumisest.

9. Tallinna Ringkonnakohus selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud

on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 4034

lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude

kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt

Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).

10. Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt

hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlgnevus 1500 eurot, intress 25,23 eurot ja viivis

põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lausest sätesatud määras alates lahendi jõustumisest.

Ülejäänud hageja nõuded jätab kohus rahuldamata.

Menetluskulud

11. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on

käesolevas asjas 2106 eurot. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt, kokku

summas 1677,48 eurot (1500 eurot põhinõue + 25,23 eurot intress + 152,25 eurot

seadusjärgne viivis aasta eest alates kohtuotsuse tegemisest), ehk hageja nõudest

rahuldatakse 80%. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta 80% ulatuses kostja kanda ja

kostja menetluskulud 20% ulatuses hageja kanda.

12. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks

menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud

riigilõivu 350 euro ja õigusabikulude 150 euro väljamõistmiseks. Riigilõivu suurus ja

tasumise, ning maksekäsu kiirmenetluse kulu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu

on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline

peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

13. Hageja palub kostjalt välja mõista õigusabikulu 150 eurot. Kohtule esitatud volikirja

kohaselt esindas hagejat kohtumenetluses hageja töötaja. TsMS § 175 lg 2 kohaselt

menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse üksnes sõidukulud. Hageja

töötaja saab nimetatud töö eest hagejalt igakuist töötasu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et

õigusabikulude väljamõistmine kostjalt ei ole käesolevas menetluses põhjendatud. Kuivõrd

hageja on tasunud asjas riigilõivu 350 eurot, siis peab kohus põhjendatuks hageja kulutusi

riigilõivule, muid kulutusi kohus põhjendatuks ei pea.

Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 280 eurot (80% 350-st).

14. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

15. Kostja menetluskulude rahalise suuruse jätab kohus kindlaks määramata, kuna kostja ei

ole menetluses osalenud, seega ei saa kostjal olla ka kulusid.

16. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

30. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Mälberg

kohtunik