3-25-2380/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maarja Oras

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoobril 2025 Tallinnas

Haldusasja number

3-25-2380

Haldusasi

X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 8. juuli 2025. a

otsuse nr 62501090133-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X. X, sündinud xx.xx.xxxx, esindajad Uljana

Ponomarjova ja Nora Kurik

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina Lider

Asja läbivaatamise vorm

Kinnisel kohtuistungil 2. septembril 2025

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 8. juuli 2025. a otsus nr 62501090133-1.

Kohustada Politsei- ja Piirivalveametit X. X ajutise kaitse alusel elamisloa taotlust uuesti

läbi vaatama.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X. X kasuks välja menetluskulu 255 eurot 60

senti.

4. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja tema lapse Y. Y nimed ning kaebaja

sünnikuupäev tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 31. oktoobril 2025 (halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva.

Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal

seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ring-

konnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist -

(HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka

apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).

Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X (kaebaja) on Ukraina kodanik, kes esitas 9. jaanuaril 2025 Politsei- ja

Piirivalveametile (PPA) ajutise kaitse taotluse.

2. PPA tegi 8. juulil 2025 otsuse nr 62501090133-1, millega keeldus kaebajale

ajutise kaitse alusel elamisloa andmisest välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise

seaduse (VRKS) § 57 lg 1 p 5 alusel. PPA leidis järgmist.

2.1.

Euroopa Liidu Nõukogu 4. märtsi 2022. a rakendusotsuse (EL) 2022/382,

millega määratakse kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu

olemasolu direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses ning nähakse selle tulemusena

ette ajutine kaitse, ja Vabariigi Valitsuse 8. märtsi 2022. a korralduse nr 66 alusel

kohaldatakse ajutine kaitse mh Ukraina kodanikele, kes on elanud enne 24. veebruari

2022 Ukraina territooriumil ning lahkusid Ukrainast 24. veebruaril 2022 või pärast

seda kuupäeva seoses Vene Föderatsiooni (VF) vägede sõjaväelise invasiooniga.

2.2.

Menetluse käigus on selgunud, et 29. aprillil 2019 on VF Belgorodi linna

Oktjabrski rajooni kohus mõistnud kaebaja süüdi VF Kriminaalkoodeksi § 30 lg 3 ja §

228.1 lg 4 p „Г“ järgi suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku realiseerimise

katse eest, kasutades infotelekommunikatsiooni võrku Internet, olles isikute grupis ja

eelneval kokkuleppel, ning talle määrati karistuseks viis aastat vabadusekaotust

karistuse kandmisega üldrežiimiga paranduskoloonias. Karistusaja algus oli 29. aprill

2019 ja karistusaja lõpp 30. jaanuar 2024. Kohtuotsus jõustus 14. mail 2019. Kaebaja

pöördus 4. oktoobril 2019 VF Föderaalse Vanglateenistuse poole avaldusega

üleviimiseks ja karistuse edasiseks kandmiseks Ukrainas, põhjendades seda elukohaga

Ukraina territooriumil. 21. jaanuari 2020. a Harkivi linna Frunzenski Rajoonikohtu

määrusega viidi 29. aprilli 2019. a VF kohtuotsus täide Ukraina seaduse kohaselt,

kaebaja loeti süüdimõistetuks Ukraina Kriminaalkoodeksi § 15 lg 2 ja § 307 lg 2 järgi,

karistuseks viis aastat vabadusekaotust algusega 29. aprillil 2019. Kohtumäärus

jõustus 29. jaanuaril 2020. Kaebaja jätkas karistuse kandmist Kachanivska

paranduskoloonias Harkivi linnas. 25. juulil 2023 vabastati kaebaja tingimisi enne-

tähtaegselt Harkivi linna Kominternivski Rajoonikohtu 17. juuli 2023. a määruse

alusel.

2.3.

Vastavalt Eesti seadusandlusele kvalifitseerub kaebaja toimepandud tegu

karistusseadustiku (KarS) § 25 lg 1 ja § 184 lg 2 p 1 järgi, milles on ette nähtud kolme-

kuni viieteistaastane vangistus. Tegu on esimese astme kuriteoga (KarS § 4). Kaebaja

karistus pole kustunud.

2.4.

PPA hinnangul võib lähtudes toimepandud teo iseloomust arvata, et kaebaja

viibimine Eestis võib kujutada võimalikku ohtu avalikule korrale. Seetõttu tuleb

keelduda talle ajutise kaitse kohaldamisest ja elamisloa andmisest. Kaebaja oli koos

abikaasaga kaasatud narkootiliste ainete (sh tugeva toimega A-klassi narkootikumide

(heroiin)) vahendamisse ja edastamisse piiriülestes piirkondades. Narkokuriteod

kujutavad endast spetsiifilist ohtu ühiskonnale, sest nende levitamine on otseselt

seotud sõltuvuse, tervisekahjude, kuritegevuse kasvu ja sotsiaalse lagunemisega.

Kaebaja pani toime tahtliku kuriteo korduvate episoodidega, mille motiiv oli selgelt

2(12)

rahalise kasu saamine ja sõltuvuse rahuldamine. Kaebaja asus kuritegelikule teele

halva majandusliku olukorra tõttu, mis viitab sellele, et riskiolukorda sattudes võib ta

taas valida kuritegeliku tee. Kaebaja on narkosõltlane, kes vajab ravi ja

rehabilitatsiooni, kuid tema ega ta esindajad pole seda maininud. Kaebaja polnud

seejuures kuriteo üksik toimepanija ega juhuslik kaasosaline, vaid tegu oli peresisese

organiseeritud kuritegeliku skeemiga, mis eeldas teadlikku, pikaajalist ja strateegilist

osalust. Kui isik tegi sellise valiku riigis, kus ta valdas riigikeelt ja tal oli suurem

ligipääs tööturule, siis säilib tõenäosus, et Eestis, kus ta ei oska keelt ega ole ühiskonda

integreerunud, jätkab ta riskiolukorda sattudes kuritegude toimepanemist. Eriti rasken-

dav asjaolu on see, et kaebaja tegutses ajal, kui tal oli väike laps – seega isegi

vanemlik vastutus ei takistanud teda ohtlikus kuritegevuses osalemast. See, et kaebaja

ka ise tarvitas narkootikume, viitab tugevale seotusele tarbijakeskkonnaga. Seega võib

kaebaja isiklik motivatsioon olla sügavalt seotud sõltuvuse, kontrollimatute impulsside

ja kriminaalse sotsiaalse võrgustikuga.

2.5.

Kaebaja on Eestis viibinud lühikest aega, asus tööle võlaõigusliku lepingu

alusel (ajutise iseloomuga töö) ja seni pole tema suhtes uusi menetlusi algatatud. See ei

välista aga ohu jätkumist. Kuigi formaalselt pole ta Eestis õigusrikkumisi toime

pannud, tuleneb temast isegi kõrgem oht kui kodumaal piiratud sideme tõttu Eesti

ühiskonnaga.

3. X. X esitas 18. juulil 2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus PPA

otsuse nr 62501090133-1 tühistada ning kohustada PPA-d kaebaja ajutise kaitse

taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebaja põhiväited on järgmised.

3.1.

PPA tõlgendas VRKS § 57 lg 1 p-i 5 vastuolus Euroopa Kohtu praktika ja

Euroopa Liidu Varjupaigaameti (EUAA) juhistega. Tegu on PPA kaalutlusotsusega,

kuid PPA on eksinud kaalutlusõiguse teostamise nõuete vastu, jättes sh arvesse

võtmata kaebaja poja õiguse saada Eestis ajutist kaitset. Ohu hindamisel on PPA

mitmel juhul tuginenud ebaõigetele andmetele või järeldustele. Kahtluse korral

pidanuks PPA järgima uurimispõhimõtet, mitte tõlgendama asjaolusid kaebaja

kahjuks. Kaebajat ei kuulatud haldusmenetluses piisavalt ära.

3.2.

VRKS §-ga 57 on Eesti õiguses üle võetud nõukogu 20. juuli 2001. a direktiivi

2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute

massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste

tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel art

28, millega kooskõlas tuleb VRKS asjakohast sätet tõlgendada. EUAA juhendi

(detsember 2021, EASO praktiline juhend tõsiste (mittepoliitiliste) kuritegude tõttu

välistamiseks) kohaselt tuleb igal juhtumil eraldi hinnata toimepandud teo raskusastet.

Isegi formaalselt tõsiseks liigitatud teod ei pruugi praktikas ületada välistamise

künnist. Kuigi juhend käsitleb ennekõike täiendavat kaitset, saab samu põhimõtteid

rakendada ka ajutise kaitse sätete tõlgendamisel.

3.3.

Euroopa Kohus tegi hiljuti otsuse kohtuasjas C-63/24 Galte, milles tõlgendati

küll pagulasseisundi andmisest keeldumise aluseid, kuid ka selles toodud tõlgendusest

on kohane lähtuda samuti ajutise kaitse puhul. PPA pole aga Euroopa Kohtu seisukohti

arvesse võtnud. PPA pidanuks arvestama, et kaebaja puhul oli tegu tema esimese

süüteoga ja ta polnud varem karistatud, samuti et ta tunnistas oma süüd ja kahetses

tegu siiralt. Raskendavad asjaolud puudusid, kergendavaks luges kohus kaebaja

aktiivset kaasaaitamist kuriteo avastamisele ja uurimisele. Kaebaja andis järjepidevalt

tõeseid ütlusi narkootiliste ainete soetamise aja ja koha kohta, samuti loovutas ained

3(12)

vabatahtlikult politseiametnikele isikliku läbivaatuse käigus ja enne korteri läbivaatust.

Kaebajale jäeti lisakaristus määramata.

3.4.

Ajutise kaitse menetluses ei kohaldu madalam tõendamisstandard, mis

kohaldub avaliku korra ohustamisega seotud asjaolude puhul välismaalaste seaduse

(VMS) alusel toimuvates elamisloa menetlustes (VMS § 15). PPA võttis kaebaja

kasuks arvesse tal 2019. aastal tuvastatud narkosõltuvust, kuigi seda ei saa enam

arvesse võtta kui kestvalt kaebaja käitumist mõjutavat asjaolu. Kaebajal

narkosõltuvuse puudumist kinnitab majutuskeskuse juhataja kirjeldus kaebajast.

Kaebaja on nõus selles osas läbima ekspertiisi kohtu või PPA algatusel. PPA-l on aga

selle asjaolu tõendamiskohustus. PPA-le esitatud selgitused ja tõendid kinnitavad

kaebaja tahet taasühiskonnastuda. Kaebaja on karistuse ära kandnud ja näidanud üles

positiivset käitumist. Kaebaja pole oma esmasest kinnipidamisest 2019. aastal peale

narkootikume tarvitanud ning on viimased aastad olnud eeskujulik lapsevanem, olles

saanud tagasi lapse hooldusõiguse. Selles menetluses toimus sisuline kontroll ning kui

kaebaja oleks endiselt narkosõltlane, poleks Ukraina ametiasutused talle lapse üle

õigusi taastanud. Seda on kaebaja PPA-le ka tõendanud. Varasema kuriteo toimepanek

nüüdseks lõppenud mõjutuste ajel viitab sellele, et avaliku korra ohustamise risk on

tulevikus madalam.

3.5.

Kaebajale käsunduslepingu alusel töötamise etteheitmine olukorras, kus

kaebaja on äsja saabunud võõrasse riiki, pole kohane. Majutuskeskuse iseloomustuse

kohaselt on kaebaja ja tema pere Eestis hästi hakkama saanud.

3.6.

PPA on kaalutlusõigust teostades jätnud arvesse võtmata, et kaebajal on

alaealine laps, kes on tänaseks saanud Eestis rahvusvahelise kaitse. Praktikas ei saa

alaealine laps jääda Eestisse ilma vanemateta. Kui kaebaja peab Eestist lahkuma, peab

lahkuma ka tema laps. Seega mõjutab PPA otsus otseselt ka alaealise lapse õigusi ja

huve.

3.7.

PPA ei ole kaebajaga kordagi vestelnud ega esitanud talle enne arvamuse ja

vastuväidete esitamise võimaldamist sisuliselt ühtegi lisaküsimust. Kaebaja

ärakuulamisel ei teavitatud teda isegi õigusnormist, mille alusel plaanitakse taotluse

rahuldamisest keelduda. Vestelda tulnuks ka kaebaja lapse kui puudutatud isikuga.

Kaebaja on kõik talle kättesaadavad materjalid esitanud. Kaebaja lubas esitada

iseloomustuse Ukraina politseijaoskonnast, mida aga Ukraina võimuorganid ei

jõudnud PPA menetluse ajal vormistada. Kaebaja esitab selle kohtule.

3.8.

Kõnealuse välistamisaluse mõte on jätta kaitsest ilma isikud, kes seda oma

tegude tõttu ei vääri, ning vältida varjupaigamenetluse kasutamist kriminaalvastutusest

kõrvalehoidumiseks. Kaebaja on aga karistuse eeskujulikult kandnud ja vabastatud

tingimisi ennetähtaegselt.

3.9.

Kaebaja ei jätnud PPA-d süüdimõistmisest teavitamata. Kaebaja täitis ajutise

kaitse taotluse registreerimise ankeedi nõuetekohaselt, märkides teisel lehel, et ta on

kandnud karistust vanglas, ja vastates jaatavalt küsimusele, kas teda on karistatud

süüteo toimepaneku eest. Kaebaja on edastanud PPA-le ka kõik enda karistuse

kandmist puudutavad materjalid, mis tal olemas on.

3.10.

Juba ainuüksi ärakuulamist puudutavate menetlusnormide rikkumise tõttu

tuleks PPA otsus tühistada ja kohustada teda taotlust uuesti lahendama. Vastasel korral

kandub menetlus olulises ulatuses üle kohtumenetlusse.

4(12)

3.11.

PPA pole menetluse vältel kordagi ei kaebajat ega tema last Y. Yt üle

kuulanud, kuigi lapse selgitused kaebaja käitumismustrite ja hoolivuse kohta võiks

luua arusaama sellest, kuidas kaebaja on oma käitumist muutnud, ning võimaldaks

seeläbi hinnata, kas ta kujutab endast ohtu avalikule korrale. Lapse ütlused annaksid

vahetu ja isikliku ülevaate perekondlikest oludest, emotsionaalsest seotusest ning

kaebaja kui hooldaja rollist lapse elus. Olukorras, kus rahvusvaheline kaitse on antud

lapsele, kuid mitte tema eestkostjale, on oluline hinnata võimaliku lahutamise mõju

lapse huvidele, sh tema heaolule ja arengule.

3.12.

Kaebaja polnud haldusmenetluse kestel teadlik, et tal tuleks oma

taasühiskonnastumist tõendada. Lisaks perekonnaelule, Eestis töötamisele, teo

kahetsemisele ja seitsmendat aastat kaine olemisele ning headele iseloomustustele

vanglast ja Eesti majutuskeskusest käis kaebaja vangistuse ajal psühholoogi juures

aasta vältel, mil osales vanglas narkosõltlastest kinnipeetavate jaoks läbiviidavas

programmis „võrdne võrdsele“. Selle raames jagati teiste sõltlastega kogemusi ning

kaebajat õpetati tulevikus teisi abivajajaid aitama. Kaebaja läbis programmi edukalt

ning sai selle tulemusel kogemusnõustajaks teistele sõltlastele. Kui kaebajal läheb

ühiskonnas hakkamasaamise vaates hästi ja ta ei tunne vajadust taastusravi järele,

kujutaks formaalselt programmides osalemine eesmärgipäratut ressursikulu (eelkõige

ajakulu), mida kaebajal põgenikuna on vaja panustada töötamisse ja elu rajamisse

sihtriigis, sh alaealise lapse eest hoolitsemisele. Ka aktiivse sõjategevusega riigis ei

saanud kaebajalt eeldada programmides osalemist. Kaebaja on varem edukalt ühe

sõltlastele suunatud programmi läbinud ja kui tunneks vajadust, oleks valmis endale

uuesti tuge otsima.

3.13.

Aastal 2007 avaldatud 8 aastat kestnud uuringu põhjal tuvastati juba 3-5 aastat

kainust säilitanud endiste sõltlaste seas 86%-ne kainuse jätkumise tõenäosus. Kestvalt

narkosõltuvusest vabanemine võib hoopis viidata madalamale retsidiivsuse ohule.

Teisalt, isegi kui kaebaja asuks taas narkootikume tarvitama, ei kaasneks sellega

automaatselt avalikku korda ohustavat kuritegevust. Kuritegevusega jätkamise

tõenäosust vähendavad aga kaebaja puhul sõltuvusest vabanemine, pikaajaline kainus,

perepoolne surve (sh alaealine laps ja jätkuv pereelu lapse isaga), töö leidmine Eestis

ja varem narkosõltlastele suunatud programmi läbimine.

3.14.

Lähtudes Euroopa Kohtu otsusest asjas C-165/14 Rendón Marín pidanuks PPA

hindama, kas kaebaja asjaoludel on temast tingitud oht tõeline, vahetu ja piisavalt

tõsine, mitte üksnes tuvastama, kas esineb tõenäosus, et kaebaja võib hakata uuesti

narkootikume tarvitama ja panna sellega seoses toime korduva avalikku korda

ohustava teo. PPA-l tuli arvesse võtta kõiki kaebaja asjaolusid, sh lapse huve (Euroopa

Kohtu otsuse p-d 65–67).

3.15.

PPA positsioon on vastuoluline. Ühest küljest ei tehta kaebajale

lahkumisettekirjutust, kuid teisalt jäetakse ta ilma elamisloast, mis tagaks talle Eestis

sotsiaalsed garantiid (sh on raskendatud töö leidmine). PPA asetab seega kaebaja

olukorda, kus kaebaja võib endiselt ohustada Eesti avalikku korda.

4. PPA vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. PPA põhiväited on

järgmised.

4.1.

PPA ei eksinud otsuse tegemisel Euroopa Kohtu otsuse asjas C-63/24 Galte

vastu. Euroopa Kohus rõhutas seal individuaalse hindamise vajadust, mida PPA ongi

praegusel juhul teinud.

5(12)

4.2.

Narkosõltuvus, mis on varem ametlikult tuvastatud, on haldusõiguse

tähenduses objektiivne riskifaktor, millega arvestamine ajutise kaitse menetluses on

põhjendatud. Narkosõltuvust ei saa käsitada kui ühekordset episoodi, vaid kui isiku

käitumisega seotud riskifaktorit, millel on püsiv mõju tema suutlikkusele järgida

ühiskondlikke norme ja avalikku korda. See, et konkreetsel hetkel sõltuvusele viitavaid

väliseid tunnuseid ei täheldata, ei välista probleemi naasmist. Riskitegurit hinnatakse

läbi prognoosiva ohuanalüüsi. Kaebaja on olnud varem pikaajaliselt ja tõsiselt seotud

narkootiliste ainetega nii tarbimise kui vahendamise tasandil. Kuus aastat

mittetarbimist ei välista sõltuvuse kui kroonilise ja kordumise riskiga seisundi

naasmist. Püsiv paranemine eeldab sh tavaliselt aktiivseid, teadlikke ja järjepidevaid

samme taastumise nimel, nt raviprogrammid, kogemusnõustamine jms. Kaebaja pole

tõendanud sõltuvusprobleemiga tegelemist pärast vabanemist.

4.3.

Hooldusõiguse taastamist ei saa käsitada sõltuvuse puudumist kinnitava

tõendina. Pole tõendatud, et isik oleks läbinud sõltuvusravi vm viisil töötanud

probleemi ületamise nimel. Pole ka tõendeid, et kaebajale oleks tehtud narkootikumide

tarvitamise osas teste vm sõltuvuse hindamiseks vajalikke analüüse, mille tulemused

võimaldaksid objektiivselt hinnata sõltuvuse seisu. Hooldusõiguse taastamine

peegeldab üksnes formaalset vastavust vanemlikele kohustustele. Narkosõltuvus

suurendab kalduvust toime panna varavastaseid, vägivaldseid või uimastitega seotud

kuritegusid, suurendab impulsiivset käitumist ning mõjutab sotsiaalset funktsionee-

rimist ja otsustusvõimet.

4.4.

PPA pole kaebajale ette heitnud koostöö mittetegemist, vaid üksnes nentinud,

et kohtumäärust kaebaja ennetähtaegse vabastamise kohta esitatud pole.

4.5.

Lapse küsitlemine polnud põhjendatud. Lapse seisukohad oma vanema kohta

on loomulikult emotsionaalselt kallutatud ning nende kasutamine vanema kriminaalse

tausta põhisel riskihindamisel oleks eetiliselt küsitav ja metoodiliselt väär. Vanemlik

hoolivus ei neutraliseeri varasemat tõsist kriminaalset käiku. Kaebajal oli laps ka

kuriteo toimepaneku ajal.

4.6.

Ka kaebaja ärakuulamisele on etteheited põhjendamatud. Kaebajale anti

võimalus esitada kirjalikult kõik asjaolud, vastuväited ja tõendid, mida ta pidas

oluliseks, ja ta kasutas seda võimalust. Kaebajal olid menetluses ka esindajad.

Kaebuses pole esitatud ühtki uut argumenti, mida poleks esitatud juba PPA

menetluses. Õigusaktiviite puudumine keeldumise kohta ei tähenda, et kaebaja ei

saanud aru menetluslikust olukorrast ja tõenäolise keeldumise sisulisest põhjusest.

4.7.

VRKS § 57 lg 1 p 5 eesmärk pole ainult ajutise kaitse välistamine neile, kes

soovivad varjupaiga abil kriminaalvastutusest kõrvale hoiduda, vaid ka riskipõhine

ennetus avaliku korra ja turvalisuse tagamiseks.

4.8.

Kaebaja käitumine kinnipidamisel ja vabanemisjärgselt on saanud positiivseid

hinnanguid – ta omandas kaks eriala (maalri ja õmbleja) ning vabastati enne tähtaega.

Pärast vabanemist hoolitses ta Ukrainas viibides oma lapse eest, ei sattunud

konfliktidesse ning ei tuvastatud alkoholi kuritarvitamist ega narkootikumide

tarvitamist. Need asjaolud ei saa aga varjutada kuriteo raskust ega muuta olematuks

ohtu avalikule korrale. Narkokuritegevus pole tüüpiliselt ajendatud naabritega

suhtlemise kvaliteedist ega väiksematest sotsiaalsetest erimeelsustest. Sellised

igapäevased sotsiaalse toimetuleku näitajad ei oma sisulist kaalu narkokuriteo spetsii-

filise riski vähendamisel. Inimene võib naabritega rahumeelselt suhelda ja samas

jätkata narkootikumide levitamist.

6(12)

4.9.

PPA ei tee kaebajale hetkel lahkumisettekirjutust. Talle jääb viibimisalus Eestis

VMS § 30914 alusel, mis ei võimalda kaebajale lahkumisettekirjutust teha.

5. Kohus tegi 3. septembril 2025 kohtunõude Siseministeeriumile, paludes

selgitada VMS § 30914 kujunemislugu ja eesmärki ning esitada teavet selle kohta, kas

Eesti saadab reaalselt inimesi teatud tingimustel Ukrainasse välja või peetaksegi seda

praktikas VMS § 30914alusel välistatuks.

6. Siseministeerium esitas 17. septembril 2025 vastuse kohtunõudele, milles

selgitas, et VMS § 30914 on ajendatud Venemaa poolt täiemahulise sõja alustamisest

Ukrainas. Seadusandja tahe oli reguleerida inimeste õigust Eestisse saabuda ja siin

viibida seni, kuni on jõutud elamisloa taotluse lahendamiseni. Sätte eesmärk pole anda

Ukraina sõja eest põgenenutele Eestis viibimisalust pärast elamisloa andmisest

keeldumist – neile tuleks teha lahkumisettekirjutus VRKS § 57 lg 4 alusel. Mitmed

Euroopa Liidu liikmesriigid ei ole Ukraina ja Venemaa sõja tõttu peatanud Ukraina

kodanike, kes kujutavad ohtu liikmesriigi avalikule korrale või riigi julgeolekule,

väljasaatmist. Ukraina kodanike, kes ei vasta Eestis viibimise või elamise nõuetele,

väljasaatmine ei ole perspektiivitu.

7. Kaebaja leidis vastuseks Siseministeeriumi seisukohale, et PPA pidanuks

otsuse tegemise ajal hindama ka perekonnaelu puutumatuse võimalikku riivet ja selle

intensiivsust, samuti lapse parimaid huve. PPA jättis need küsimused analüüsimata,

kuna eeldas, et kaebajal on viibimisõigus VMS alusel. Arvestades VSS vastust, tuleks

kaebajale teha lahkumisettekirjutus, hinnates seejuures aga proportsionaalsust ja

järgides non-refoulement põhimõtet. Seega lähtus PPA otsust tehes valest eeldusest

kaebaja Eestisse jäämise võimaluse kohta, mistõttu PPA otsus tuleb tühistada ja saata

asi uueks läbivaatamiseks. Kaebaja jäi ka seisukohale, et õige lahendus tema jaoks ei

ole Eestis viibimise lubamine VMS § 30914 alusel ilma sotsiaalsete tagatisteta. Elamis-

loa ja sellega kaasnevate sotsiaalsete garantiide tagamata jätmine on vastuolus mh

Eesti narkopoliitika eesmärkidega.

8. PPA teatas vastuseks Siseministeeriumi seisukohale, et nõustub ministeeriumi

seisukohaga ning möönab, et PPA senine tõlgendus ja teadmine ei olnud õige. PPA

viib praktikasse vajalikud muudatused sisse. Lähtuvalt uuest seisukohast ei ole

kaebajal, kellele keelduti ajutise kaitse andmisest, VMS §-st 30914 tulenevat

viibimisalust ning kuna PPA-le teadaolevat pole isikul ka muid seaduslikke aluseid

Eestis viibimiseks, on PPA kohustatud tegema talle lahkumisettekirjutuse, juhul kui

kohus ei otsusta teisiti.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohtu hinnangul kuulub kaebus rahuldamisele. PPA vaidlusalune otsus tuleb

tühistada ja kohustada PPA-d kaebaja ajutise kaitse taotlust uuesti lahendama. Kohus

põhjendab seda järgnevalt.

10. Kaebaja mõisteti 29. aprillil 2019 Venemaal süüdi suures koguses narkootilise

aine ebaseadusliku realiseerimise katse eest kasutades infotelekommunikatsioonivõrku

Internet, olles isikute grupis ja eelneval kokkuleppel (kohtuotsuse tõlge digitoimiku

lehekülg (dtl) 17 jj). Talle mõisteti karistuseks viis aastat vabadusekaotust. Kohtuotsus

jõustus 14. mail 2019 (dtl 112) ning kaebaja asus karistust kandma Venemaal. 4.

oktoobril 2019 taotles ta üleviimist karistuse edasiseks kandmiseks Ukrainas. 21.

jaanuari 2020. a Harkivi linna Fruzenski Rajoonikohtu määrusega viidi Venemaa

7(12)

kohtuotsus täide Ukraina seaduse kohaselt (määruse tõlge dtl 111 jj). Määrus jõustus

29. jaanuaril 2020 (dtl 116) ning kaebaja jätkas karistuse kandmist Kachanivska

paranduskoloonias Harkivi linnas. 25. juulil 2023 vabastati ta tingimisi ennetähtaegselt

(dtl 116).

11. PPA kirjeldas vaidlusaluses otsuses (dtl 36–40) kaebaja kriminaalkorras

karistatusega seotud asjaolusid ning tuvastas, et tegu on Eesti õiguse mõttes esimese

astme kuriteoga. Teo iseloomust järeldas PPA, et kaebaja viibimine Eestis võib kujuta-

da võimalikku ohtu avalikule korrale. PPA seostas kuritegu kaebaja narkosõltuvusega,

mida kaebaja ega tema esindaja polnud menetluse käigus maininud, ning pidas

tõenäoliseks, et kui isik tegi majanduslikult raskes olukorras valiku kuritegevuse

kasuks riigis, kus tal oli riigikeele oskus ja suurem ligipääs tööturule, siis võib ta

Eestis, kus ta pole ühiskonda integreeritud, riskiolukorda sattudes jätkata kuritegude

toimepanekut. Kaebajal oli kuritegude toimepaneku ajal väike laps, nii et vanemlik

vastutus teda ei takistanud. Kuigi kaebaja on viibinud lühikest aega Eestis ja töötanud

võlaõigusliku lepingu alusel (ajutise iseloomuga tööl) ning seni pole tema suhtes uusi

menetlusi algatatud, ei välista see ohu jätkumist. PPA tugines keeldumisel VRKS § 57

lg 1 p-le 5.

12. Otsuses ei ole käsitletud küsimusi, mis kaebajast pärast otsuse tegemist edasi

saab, sh kas tal säilib Eestis viibimise õigus või kavatsetakse ta välja saata, mis saab

tema alaealisest lapsest jne. Kohtule selgitas PPA nii kirjalikult (18. augusti 2025. a

vastuses kaebusele, dtl 74) kui ka täpsustas suuliselt istungil (alates 00:55:57), et

kaebajale ei ole PPA hinnangul võimalik teha lahkumisettekirjutust, sest talle tagab ka

pärast elamisloa andmisest keeldumist Eestis viibimise õiguse VMS § 30914. PPA

väitis istungil, et selle seadusesättega on seadusandja väljendanud tahet, et ühtegi

VMS § 30914 lg 1 tingimustele vastavat isikut ei saadeta Ukrainasse välja.

13. VMS § 30914 lg 1 p-s 1 on sätestatud, et sõjalise konflikti tõttu Ukrainas on

alates 2022. aasta 24. veebruarist seaduslik alus Eestisse saabumiseks ja Eestis

ajutiseks viibimiseks VMS § 43 lg 1 p 5 tähenduses isikutel, kellel puudub muu

seaduslik ajutine viibimisalus ja kelle suhtes võib kohaldada ajutist kaitset direktiivi

2001/55/EÜ kohaselt ja tulenevalt Euroopa Liidu Nõukogu rakendusotsusest kuni

elamisloa saamiseni. VMS § 30914 lg 2 järgi kehtib lg-s 1 nimetatud seaduslik alus

Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks kuni kohaldatakse lg 1 p-s 1

nimetatud ajutist kaitset.

14. VRKS § 57 lg 1 p 5 kohaselt keeldub PPA ajutise kaitse kohaldamisest ning ei

anna elamisluba välismaalasele, kes on lõplikult süüdi mõistetud raske kuriteo

toimepanemises ja kes ohustab ühiskondlikku turvalisust. VRKS § 57 lg 4 järgi

tehakse ajutise kaitse saajale, kellele keeldutakse elamisluba andmast või kelle

elamisluba keeldutakse pikendamast, lahkumisettekirjutus VSS-s sätestatud korras.

VRKS §-ga 57 on üle võetud direktiivi 2001/55/EÜ art 28, mille lg 1 p b kohaselt

võivad liikmesriigid ajutist kaitset mitte võimaldada, kui isik on kohtuotsuse alusel

süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos ja on seetõttu vastuvõtvas liikmesriigis

ühiskonnaohtlik. Direktiivi art 28 lg 2 järgi rajanevad lg-s 1 nimetatud „väljasaatmise

põhjused“ üksnes asjaomase isiku isiklikel tegudel. Väljasaatmisotsused või -meetmed

peavad rajanema proportsionaalsuse põhimõttel.

15. Nii direktiivi 2001/55/EÜ art 28 lg-st 2 kui ka VRKS § 57 lg-st 4 nähtub, et

reeglina toob ajutise kaitse kohaldamisest keeldumine ühiskonnaohtlikkuse tõttu kaasa

isiku väljasaatmise. Selles kontekstis tuleb lugeda VMS §-i 30914. Ka VMS § 30914 lg

8(12)

1 p 1 enda sõnastus „kuni elamisloa saamiseni“ viitab sellele, et sättega on mõeldud

reguleerida inimeste õigust Eestisse saabuda ja siin viibida seniks, kuni on jõutud

elamisloa taotluse lahendamiseni, ning mõeldud ei ole neid olukordi, kus elamisluba

on otsustatud jätta andmata mõnel ajutisest kaitsest keeldumise alusel. Seda tõlgendust

toetas oma seisukohas (dtl 322–323) ka Siseministeerium, selgitades, et seadusandja

tahe oli selle sättega reguleerida sõjapõgenike õigust Eestisse saabuda ja siin viibida

kuni elamisloa taotluse lahendamiseni. Ka praktikas pidas Siseministeerium võima-

likuks ja lubatavaks Ukraina kodanike tagasi kodumaale saatmist, arvestades nn non-

refoulement ehk mittetagasisaatmise põhimõtet. Pärast Siseministeeriumi seisukohaga

tutvumist nentis PPA, et nõustub sellega ja et PPA varasem tõlgendus ei olnud

korrektne (26. septembri 2025. a seisukoht, dtl 362). Kohus jääb eeltoodut arvestades

3. septembri 2025. a kohtunõudes esitatud tõlgenduse juurde, et VMS § 30914 lg 1 p 1

annab viibimisaluse selle punkti muudele tingimustele vastavatele inimestele kuni

nende elamisloa taotluse lahendamiseni. Järelikult puudub kaebajal pärast vaidlusaluse

otsuse tegemist Eestis viibimise alus ja VRKS § 57 lg-st 4 tulenevalt tuleks talle

reeglina teha lahkumisettekirjutus .

16. Kohtule on PPA otsuse põhjendusi ja PPA poolt erinevates kohtumenetluse

staadiumides tehtud avaldusi arvestades selge, et PPA ei arvestanud otsuse tegemisel

asjaoluga, et kaebajat ähvardab otsuse tagajärjel Eestist väljasaatmine. Otsus ei sisalda

ühtegi kaebaja perekonnaeluga seonduvat kaalutlust, kuigi on ilmselge, et arvestades,

et kaebaja 13-aastasel pojal on Eestis tähtajaline elamisluba, toob kaebajale

lahkumisettekirjutuse tegemine kaasa kas kaebaja ja tema poja perekonnaelu

põhiõiguse äärmiselt intensiivse riive (juhul kui lapsel oleks võimalik jääda Eestisse,

kuid kaebaja saadetaks tagasi Ukrainasse) või lapse õiguste riive (kui ta hoolimata

sellest, et teda on peetud ajutist kaitset väärivaks, peaks koos emaga lahkuma

Ukrainasse). Olgugi et vaidlusaluse otsusega ei ole (veel) tehtud otsust kaebajale

lahkumisettekirjutuse tegemise kohta, tulnuks arvestades, et väljasaatmine on

seadusest tulenevalt ajutise kaitse andmisest keeldumise tagajärg, sellega seonduvad

küsimused juba elamisloa andmisest keeldumisel läbi analüüsida. Seda on pidanud

oluliseks ka Riigikohus (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-53-06, p 13; küll pikaajalise elaniku

staatusega seonduvalt otsus nr 3-22-722/26, p 15). Perekonnaelust lähtuvad

kaalutlused on samuti asjakohased VRKS § 57 lg 2 alusel, mille kohaselt tuleb ajutise

kaitse kohaldamisest keeldumisel lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. Ajutise

kaitse kohaldamisest keeldudes tuleb proportsionaalsuse põhimõtte valguses kaaluda

isikust lähtuva ohu suurust keeldumisega kaasnevate negatiivsete tagajärgedega.

17. Kohus nendib, et VRKS § 59 lg-st 1 koosmõjus § 7 lg-ga 4 ei tulene õiguslikku

alust anda kaebajale elamisluba ajutise kaitse saaja (poja) perekonnaliikmena.

Lahkumisettekirjutuse tegemisel aga tuleb arvestada nii lapse parimaid huve kui ka

perekonnaelu (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete

ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike

tagasisaatmisel art 5 p-d a ja b). Euroopa Kohus on kinnitanud, et sh tuleb lapse

parimaid huve arvesse võtta siis, kui tagasisaatmisotsus tehakse mitte alaealise lapse,

vaid tema vanema kohta (otsus asjas C-112/20 État Belge (alaealise lapse vanema

tagasisaatmine), resolutsioon). Direktiivi art-t 5 ei tohi tõlgendada kitsalt (samas, p 35)

ning arvesse tuleb võtta ka põhiõiguste harta art 24 lg-t 2 (samas, p 36). Samuti tuleb

eelkirjeldatud olukorras arvesse võtta vanema põhiõigust perekonnaelu kaitsele

(samas, p 41). Kuna ajutise kaitse alusel elamisloa andmisest keeldumise seadusjärgne

tagajärg on lahkumisettekirjutuse tegemine, on eeltoodud põhimõtted kohtu hinnangul

kohaldatavad ka selle otsuse tegemisel.

9(12)

18. Juba ainuüksi sel põhjusel tuleb PPA otsus tühistada olulise kaalutlusvea tõttu.

Kuna perekonnaelu ja lapse õiguste kaalumine kaebajast potentsiaalselt lähtuva ohuga

ühiskondlikule turvalisusele on kaalutlusõiguse teostamine, mida kohus ei saa teha

haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3), kohustab kohus PPA-d kaebaja taotlust uuesti

lahendama, pidades silmas praeguse otsuse põhjendustes antud suuniseid asjakohaste

kaalutluste kohta.

19. Vältimaks kohtu ettekirjutuse täitmisel vaidlusaluse otsuse tegemisel tehtud

vigade kordumist, peab kohus vajalikuks PPA otsuses kaebajast lähtuva ohu

tuvastamise kohta selgitada järgmist.

19.1.

PPA otsus tugines kaebaja poolt ühiskondliku turvalisuse ohustamisele (VRKS

§ 57 lg 1 p 5). Kohtu hinnangul on PPA ohuhinnangu andmisel liialt keskendunud

kaebaja toimepandud kuriteo asjaoludele ega ole piisavalt arvesse võtnud kuriteole

järgnenut, sh nii käitumist kriminaalmenetluse käigus kui ka süüdimõistmisele

järgnenud asjaolusid (kaebaja käitumist kinnipidamisasutustes ja pärast vabanemist).

19.2.

PPA ei andnud kaebajale ärakuulamisel piisavalt selgelt teada, milliste

asjaolude tõttu kavatsetakse teha elamisloa andmisest keelduv otsus. Ärakuulamisel

(dtl 125–126) piirduti paari lausega kaebaja kriminaalkorras karistatuse kohta ja sellest

tuleneva võimaliku ohuga avalikule korrale. Esiteks on õige kaebaja etteheide, et

ärakuulamisel ei viidatud asjakohasele õiguslikule alusele ega kasutatud ka sellele

vastavat sõnastust, mis selgelt raskendas kaebajal vastuväidete esitamist –

ärakuulamisel räägiti ohust avalikule korrale, samas kui VRKS § 57 lg 1 p 5 räägib

ohust ühiskondlikule turvalisusele, mis on küll sarnase sisuga, ent mitte tingimata

kattuvad mõisted. Kaebaja kirjeldas oma vastulauses (tõlge dtl 130–131) lühidalt enda

elusündmusi pärast kriminaalkaristuse mõistmist, ent palus korraldada intervjuu

selleks, et ta saaks anda täielikud selgitused enda ja oma pere olukorra kohta. PPA

sellegipoolest suulist vestlust ei korraldanud, vaid tegi otsuse kaebaja poolt kirjalikult

esitatust lähtudes.

19.3.

Olukorras, kus isik on teatanud, et esitas kirjalikult vastuväited üksnes

kokkuvõtlikult, ja palunud enda suulist ärakuulamist, ei saa pidada hea halduse

põhimõttega kooskõlas olevaks otsuse tegemist ilma kaebajale võimalust andmata

täiendavaks selgituste esitamiseks. Isegi kui PPA ei pidanud kaebaja suulist

ärakuulamist vajalikuks (kuigi kohtuistungil esitas PPA esindaja kaebajale mitmeid

küsimusi eelkõige tema narkosõltuvuse kohta, mille esitamine olnuks asjakohane juba

haldusmenetluses ja millele vastuste usutavust ja veenvust on kahtlemata kõige parem

hinnata näost näkku suhtlusel), tulnuks kaebajale sellest teatada ja anda talle võimalus

täpsustuste esitamiseks. Kaebaja võis oma kirja saatmise järel eeldada, et temaga

võetakse uuesti ühendust. Kuigi erinevalt VRKS § 18 lg-st 4, mis käsitleb

rahvusvahelise kaitse menetlust, ei näe ajutise kaitse menetluse reeglid sõnaselgelt ette

suulist ärakuulamist, tuleb suulist vestlust eelistada olukorras, kus otsust ei saa

langetada esitatud dokumentide põhjal, vaid selle sisu mõjutavad olulisel määral isiku

individuaalsed asjaolud, mille kohta saab täpsemat teavet eelkõige isikuga vesteldes.

Alles PPA otsusest sai kaebaja esmakordselt teada, et tema kohta tehtud otsust ei

mõjutanud ainult tema kriminaalkorras karistatus, vaid ka tema narkosõltuvusega

seotud jms asjaolud.

19.4.

Riigikohus on varem toimepandud kuritegudest lähtuva ohu hindamisega

seoses välismaalaste asjades selgitanud, et iseenesest on narkootikumidega seotud

süütegudele kui sõltuvussüütegudele omane kõrge retsidiivsus ning narkootikumidega

10(12)

seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale

(halduskolleegiumi otsus nr 3-17-1545/81, p 27). Isegi korduvatest kuritegudest (10

kriminaalkaristust ja 29 väärteokaristust) ei järeldanud Riigikohus aga automaatselt, et

oht avalikule korrale on ka tegelik (otsus nr 3-17-1545/81, p 27), vaid pidas oluliseks

hinnata isiku käitumist karistuse kandmise ajal, mis võib kinnitada seda, et vangistus

on täitnud eesmärki suunata kinnipeetav õiguskuulekale teele, tema ennetähtaegset

vabastamist ja asjaolu, et isik pole pärast seda uusi süütegusid toime pannud (otsus nr

3-17-1545/81, p 29–30; otsus nr 3-22-722/26, p 19). Isiku õiguskuulekas käitumine

kuriteost möödunud aja jooksul vähendab uue kuriteo toimepaneku tõenäosust ilm-

selgelt (otsus nr 3-22-722/26, p 19). Isiku väärtushinnangute muutumist on raske

hinnata millegi muu kui tema käitumise põhjal (otsus nr 3-22-722/26, p 24). Kuigi

viidatud Riigikohtu lahendid on tehtud pikaajalise elaniku väljasaatmisega seoses, on

samad asjaolud siiski asjakohased ka muudes olukordades kuriteo toime pannud

isikust lähtuva ohu hindamisel.

19.5.

Euroopa Kohus on otsuses asjas C-8/22 Commissaire général aux réfugiés et

aux apatrides (pagulane, kes on toime pannud raske kuriteo) selgitanud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele

kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et

kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava

kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse

sisule (uuesti sõnastatud), art 14 lg 4 p-i b tõlgendades, et sätet tuleb direktiivi

põhieesmärki arvestades tõlgendada kitsalt ning et sättes nimetatud meetme tohib võtta

üksnes siis, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik kujutab endast tõelist, vahetut ja

piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd tema viibimiskoha liikmesriigi ühiskonna

põhihuvi (otsuse p-d 59–60). See eeldab üldjuhul tuvastamist, et asjasse puutuva isiku

puhul säilib edaspidi kalduvus jääda ohtliku käitumise juurde, kuigi võib ka juhtuda, et

ohu esinemise tingimused on täidetud ainult minevikus aset leidnud käitumise puhul

(samas, p 63). Mida rohkem aega on möödunud süüdimõistmisest, seda enam peab

pädev asutus arvesse võtma eelkõige kuriteo toimepanemisele järgnenud asjaolusid

(samas, p 64).

Kuigi praegusel juhul ei kohaldu mitte direktiiv 2011/95/EL, vaid direktiiv 2001/55/EÜ,

nendib kohus, et direktiivi 2011/95/EL art 14 lg 4 p b ja direktiivi 2001/55/EÜ kohaldamise

tingimuste sõnastused sisuliselt kattuvad. Tekstis on küll sõnastuslikke erisusi (direktiivis

2001/55/EÜ „kui ta on kohtuotsuse alusel mõistetud süüdi eriti raskes kuriteos, on seetõttu

vastuvõtvas liikmesriigis ühiskonnaohtlik“ ja direktiivis 2011/95/EL „olles lõpliku otsusega

süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, kujutab ta endast ohtu kõnealuse liikmesriigi

ühiskonnale“; vrd ka ingliskeelne vastavalt „having been convicted by a final judgment of a

particularly serious crime, he or she is a danger to the community of the host Member State“

ja „he or she, having been convicted by a final judgment of a particularly serious crime,

constitutes a danger to the community of that Member State“, saksakeelne vastavalt „dass sie

wegen eines besonders schweren Verbrechens rechtskräftig verurteilt wurde, eine Gefahr für

die Allgemeinheit im Aufnahmemitgliedstaat darstellt“ ja „er eine Gefahr für die

Allgemeinheit dieses Mitgliedstaats darstellt, weil er wegen einer besonders schweren Straftat

rechtskräftig verurteilt wurde“, prantsuskeelne vastavalt „ayant été l'objet d'une

condamnation définitive pour un crime ou délit particulièrement grave, qu'elles constituent

une menace pour la communauté de cet État membre d'accueil“ ja „ayant été condamné en

dernier ressort pour un crime particulièrement grave, il constitue une menace pour la société

de cet État membre“). Ent terminid, mida on kasutatud olukorra kirjeldamiseks, „eriti raske

kuritegu“ ja „ühiskonnaohtlik“/“kujutab ohtu ühiskonnale“ (ingl k „particularly serious

11(12)

crime“ ja „danger to the community“, sks k „besonders schweres Verbrechen/Straftat“ ja

„Gefahr für die Allgemeinheit“, pr k „crime [ou délit] particulièrement grave“ ja „menace

pour la société“), kattuvad. Samuti on sarnased direktiivide eesmärgid (tagada tõhus kaitse

isikutele, kes neist sõltumatute asjaolude tõttu taotlevad õiguspärast kaitset Euroopa Liidult).

Seetõttu on põhjendatud lähtuda ka direktiivi 2001/55/EÜ art 28 lg l p b tõlgendamisel

Euroopa Kohtu seisukohast, mille kohaselt sätte kohaldamise eelduseks on isikust lähtuv

tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht.

19.6.

PPA-l tuleb eeltoodust lähtudes kaebaja taotluse uuel lahendamisel põhjalikult

hinnata mitte ainult kaebaja kuriteo ja kriminaalmenetlusega seotud asjaolusid, vaid ka

tema käitumist karistuse kandmise ajal ja pärast vanglast vabanemist, mida saavad

tõendada sh erinevate kaebajaga lähedalt kokku puutunud isikute iseloomustused

(nagu seda on nt tööandja või ka varjupaigataotlejate majutuskeskuse personal). Kohus

peab seejuures kohatuks PPA esindaja poolt istungil väljendatut, et vastustaja ei saa

kindel olla, et kaebaja ei ole juba tagasi langenud (istungil alates 00:53:13). PPA ei saa

lähtuda otsustamisel oletusest, vaid juhul, kui pole ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et

kaebaja tarvitab jätkuvalt või taas narkootikume, saabki otsustamise aluseks

potentsiaalselt olla üksnes tagasilanguse oht (hinnates selle tõenäosust konkreetse

inimese puhul). See ei tähenda siiski, et kaebaja ei võiks, soovides PPA-le tõendada

enda poolset narkosõltuvusest vabanemist, ise esitada PPA-le tõendeid ka selle kohta,

et ta ei tarvita ega ole lähiminevikus tarvitanud narkootilisi aineid, sh vereproovi

tulemuste, psühhiaatri või psühholoogi hinnangu vm vormis. Tõendamiskoormus

kaebajast lähtuva ohu osas jääb siiski PPA-le. Kaebaja väärtushinnangute muutumist

saavad tema tegude kõrval, mida on oluliseks peetud Riigikohtu eelnevalt viidatud

praktikas, näidata ka tema isiklikud ütlused, mille usaldusväärsust on PPA-l võimalik

hinnata. Igal juhul ei ole piisav lähtuda narkosõltuvusega seotud kuritegude üldisest

korduvuse riskist, vaid olulised on kaebaja individuaalsed asjaolud.

20. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus rahuldas kaebuse, jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja on

esitanud menetluskulude nimekirja 3. septembril 2025 (dtl 300 jj), tuues kuludena

välja riigilõivu 20 eurot ja istungiga kaasnenud tõlkekulud 235 eurot 60 senti. Kuigi

kaebaja on lõppsummaks märkinud 255 eurot 68 senti, eeldab kohus, et tegu on

kirjaveaga ja mõeldud oli taotleda menetluskulude hüvitamist kogusummas 255 eurot

60 senti (235,60+20). Kulud on tõendatud ja põhjendatud ning tuleb vastustajalt tervi-

kuna välja mõista.

21. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja ja tema lapse nimed ning kaebaja

sünnikuupäev asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3, VRKS § 13 lg 1).

Maarja Oras

/allkirjastatud digitaalselt/

12(12)