2-24-17537/10 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Kadri Mälberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2025, Pärnu

Tsiviilasja number

2-24-17537

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi E.K vastu põhivõlgnevuse ja

kõrvalnõuete väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1931,41 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046)

Hageja lepinguline esindaja: Anzhela Ternikova

Kostja: E.K (isikukood XXX )

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega kostja E.K suhtes osaliselt.

2. Mõista kostjalt E.K-lt hageja B2 Impact OÜ kasuks välja ESTO AS ja kostja

vahel 13.05.2019 sõlmitud krediidilepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus

1323,90 eurot, intress perioodi 31.05.2023-14.09.2023 eest 13,84 eurot ja

sissenõudmiskulud 35 eurot, kokku 1372,74 eurot.

3. Mõista kostjalt E.K-lt hageja B2 Impact OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt

(1323,90 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates lahendi jõustumisest kuni võla tasumiseni.

4. Jätta resolutsiooni punktis 2 välja mõistetut ületavas osas hageja nõuded kostja

vastu rahuldamata.

5. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

5.1.

Jätta menetluskulud 78% ulatuses kostja E.K kanda ja 22% ulatuses

hageja B2 Impact OÜ kanda.

5.2.

Mõista kostjalt E.K-lt hageja B2 Impact OÜ kasuks välja menetluskulud

245,70 eurot.

5.3.

Kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt (245,70 eurolt) hagejale

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras

alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

6. Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.

Edasikaebamise kord

Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja Pärnu Maakohtule 30 päeva jooksul

tagaseljaotsuse kättetoimetamisest juhul, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse

tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva

põhjuse olemasolust, kui:

1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul

viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt;

2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema

esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega kohtuistungil või

elektrooniliselt;

3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte

avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest

või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada.

Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning

kajalt tuleb tasuda riigilõiv, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui

100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot (RLS § 59 lg 19).

Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha

tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Kohtuotsuse selgitused

TsMS § 444 lg 3 järgi võib kohus teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata.

Seetõttu märgib kohus lühidalt vaid alljärgnevat:

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 20.11.2024 Tartu Maakohtule hagiavalduse E.K (kostja)

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. 20.12.2024 esitas hageja hagiavalduse täienduse ja

22.01.2025 maksekorralduse täiendava riigilõivu 315 eurot tasumise kohta. Hageja rahaline

nõue kostja vastu tuleneb ESTO AS ja kostja 13.05.2019 sõlmitud krediidilepingust. Tartu

Maakohus 29.01.2025 määrusega edastas hagiavalduse kohtualluvuse järgi menetlemiseks

Pärnu Maakohtule. Hagi saabus Pärnu Maakohtusse peale 29.01.2025 määruse jõustumist

14.02.2025.

2. Kostja sõlmis 13.05.2019 ESTO AS-ga (edaspidi krediidiandja) krediidilepingu nr XXX,

mille järgi on kostja saanud kasutusse limiiti 4000 eurot. Krediidiliini limiiti võib kasutada

korduvalt. Krediidiliinilepingus on sätestatud, et tasumisele kuulub 1/60 kasutusse võetud

krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Krediidikontolepingu nr XXX krediidi kulukuse määr on

54,57 % aastas. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, olles viivituses vähemalt kolme

üksteisele järgneva maksega, kuivõrd kostja jättis 14.09.2023 seisuga osamaksed tasumata.

Tasumata olid 01.08.2023-01.10.2023 arved.

Vastavalt lepingu punktile II Põhitingimused klient peab maksma tagasi krediiti ja tasuma

intressi ning tasusid igakuiselt. Krediidiandja saatis 30.08.2023 kostjale lepingu ülesütlemise

teate. Krediidiandja andis kostjale täiendava tähtaja eelpool mainitud võlgnevuse tasumiseks

kuni 14.09.2023.

14.09.2023 edastas krediidiandja lepingu lõpetamise teate ning kohustas tasuma

põhivõlgnevust kokku summas 1546,54 eurot, mistõttu loetakse leping ülesöelduks

14.09.2023. Krediidiandja loovutas 09.10.2023 võlgnevuse hagejale.

Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamaksed kokku summas 4610 eurot.

Kostja on teinud tagasimakseid muuhulgas põhiosa katteks 3286,10 eurot ehk asus laenu

kasutama. Kostja poolt on lepingu ülesütlemise seisuga tasumata põhiosa summas 1323,90

eurot, mille osas on hagejal kostja vastu nõue. Vastavalt lepingu XXX punktile II

intressimäär on fikseeritud 37,88 % aastas. Kuivõrd kostja tasumata krediidijääk on 1323,90

eurot, siis arvestatakse sellelt summalt intressi. Hageja arvutab intressi alates krediidi tagasi

maksmata jätmisest, s.o 31.05.2023 (viimane laekumine oli 30.05.2023) kuni lepingu

ülesütlemiseni, s.o kuni 14.09.2023 summas 217,67 eurot.

Hageja arvestab viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 15.09.2023

kuni hagiavalduse esitamiseni 20.11.2024 VÕS § 113 lg 1 määras. Kostja võlgneb hagejale

viivist 192,66 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni

alates 21.11.2024 seadusjärgses viivisemääras, s.o 12,25% aastas.

3. Kohus võttis 11.06.2025 määrusega hageja hagi menetlusse ning kohustas kostjat hagile

vastama 28 päeva jooksul alates hagimaterjalide ja kohtumääruse kättetoimetamisest.

4. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja 11.06.2025 kohtumäärus kätte saatmisega

01.08.2025 kostja e-posti aadressile XXX TsMS § 314' lg 2-3 alusel selgitusega, et

dokumendid loetakse kättetoimetatuks 3 tööpäeva möödumisel saatmisest. Dokumendid on

loetud kättetoimetatuks 07.08.2025. Kostja kohustus vastama hagiavaldusele 28 päeva

jooksul, s.o hiljemalt 04.09.2025. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks (04.09.2025)

ega käesoleva ajani vastust hagile esitanud.

5. Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja

ei ole kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on

hoiatatud, et kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi

tagaseljaotsusega rahuldada.

6. Vastavalt TsMS § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele

kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati

kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja

esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus on seisukohal, et käesoleval

juhul puuduvad TsMS § 407 lg 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud.

TsMS § 407 lg 6 kohaselt kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata.

7. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu.

8. Vaidlust ei ole, et ESTO AS ja kostja vahel on 13.05.2019 sõlmitud krediidileping nr

XXX, mille alusel sai kostja krediidiandjalt 4610 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et

füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, s.t vaidlusalune

laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Laenuandja on täitnud

lepingujärgse põhikohustuse ning andnud kostjale kokkulepitud summa. Lepingu kohaselt

oli kostjal kohustus kasutatud krediit ESTO AS-ile tagasi maksta vastavalt lepingule. Laenu

krediidi kulukuse määr oli 54,57%, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1

esimeses lauses kehtestatud ülempiiri (alates 30.11.2018 aasta kuni 31.05.2019 kehtinud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 19,27% ning kolmekordne määr 58,11%).

9. VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu

kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on

viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud.

VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis,

mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Kostja oma laenulepingust tulenevaid kohustusi korrapäraselt ei täitnud, mistõttu saatis

ESTO AS 30.08.2023 kostjale lepingu ülesütlemise teate, milles anti kostjale täiendav

tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja pole võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul

tasunud, ütles ESTO AS lepingu üles 14.09.2023. Laenuandja loovutas nõude hagejale

09.10.2023. Vaidlust ei ole, et kostja sai lepingu järgi kasutada krediiti summas 4610 eurot.

Hagiavalduse kohaselt tegi kostja lepingu kehtivuse ajal tagasimakseid kokku 3286,10 eurot.

Tulenevalt eeltoodust on kostja tasumata krediidijääk 1323,90 eurot, seega põhivõlg on

3984,48 eurot. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest

võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse

täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.

10. VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb VÕS sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega

konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu

laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning

liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette

nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi

preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi

kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja

krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma

eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal

läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või

teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende

sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud

kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave

lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle

teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt

eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C-226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio

Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel

kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh

lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab

siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest

rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová

v Finway a.s., p 64).

11. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot

koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

12. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja

varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS §

4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab

vaidluse korral krediidiandja.

13. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja

või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama

tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes

vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga

seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva

paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

a) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija

sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu

vormist;

b) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku

laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;

c) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude

tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

suuruse arvutamisel.

14. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses

sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt

kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib

tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral

tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

2. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et

krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline,

et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast

tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille

tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja

muutuda maksejõuetuks (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Kohtupraktikas on

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda

laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et

adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel

täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna

sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).

3. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks

küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

4. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6

sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed

uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud

esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust

valesti.

Kohus on seisukohal, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist

piisavalt põhistanud. Hageja väitel on krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet nõuetekohase hoolsusega, kogutud info analüüsimisel ja krediidiandja

väljatöötatud automatiseeritud metoodika tulemusel on krediidiandja jõudnud järeldusele, et

võlgnik on krediidivõimeline. Kohtu hinnangul ei ole esitatud andmed piisavad järeldamaks,

et kostjal on piisav maksevõime. Laenutaotluses on krediiditaotleja märkinud, et tema

igakuised sissetulekud on 1407 eurot, krediidiotsuse tegemisel lähtuti pensionikeskusest

saadust sissetuleku infost ehk 1375,29 eurot. Pole teada krediiditaotleja töökohta, ametit ega

töötatud aega. Finantskohustusteks on klient märkinud 70 eurot. Päringud teostati

creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning võeti AS-i Creditinfo krediidiskooring. Muid

andmeid kostjalt küsitud ei ole. Kohtule ei ole teada, kas kostjalt konto väljavõtet küsiti,

hagis sellele viidatud ei ole ja kohtule seda esitatud ei ole. Hageja on hagisse märkinud

esitanud krediidi analüüsi koondi, millelt ei ole võimalik tuvastada, kelle poolt ja millal see

tehtud on.

Hageja ei ole kohtule esitanud tõendit, millest järeldub, et lepingu sõlmimise ajal puudusid

kostjal maksehäired. Kohtu hinnangul ei ole esitatud andmed piisavad järeldamaks, et kostjal

on piisav maksevõime. Taotluses on kostja märkinud, et tema igakuised sissetulekud on

1407 eurot ning igakuised finantskohustused 70 eurot. Muid andmeid kostjalt küsitud ei ole.

Küsitud ei ole, kas kostjal on ülalpeetavaid. Samuti ei ole kostjalt küsitud pangakonto

väljavõtet. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja

kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto

väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks. Maksehäirete puudumine ei ole selle sätte tähenduses piisav muu teave.

Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust. Üldjuhul

tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata

tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja

andmebaasidest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Lisaks on kaks aastat hiljem,

22.03.2023, kantud kostjale üle 2000 eurot. Sellele ei eelnenud teadaolevalt mingit kontrolli

tarbija krediidivõimekuse kohta, kuigi kahe aasta jooksul võivad paljud asjaolud olla

muutunud (töö kaotus, sissetuleku vähenemine, võlad jne).

5. Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet

nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii

tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli

küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi

rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p

29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei ole.

6. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -

154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus

hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste

ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt

lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse

sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK, p-d 20-23).

Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud

oma õigustest.

7. Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud

Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike

kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt

asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on

rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle

tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

8. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastutustundliku

laenamise kohustuse rikkumise korral saab intressi nõuda seadusjärgses määras. Hageja on

arvestanud intressi alates 31.05.2023 (intressi tagasimakse viimasele päevale järgnenud

päevast) kuni 14.09.2023 (lepingu ülesütlemiseni). Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud

infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli perioodil 31.05.2023-

30.06.2023 seadusjärgne intressimäär 2,5% ja perioodil 01.07.2023-31.12.2023 seadusjärgne

intressimäär 4% aastas. Seega tuleb kostjal tasuda intressi 13,84 eurot perioodi 31.05.2023-

14.09.2023 eest.

9. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa

hageja kostjale krediidiliinilepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle lepingu

järgi tagasi maksnud.

Hagiavaldusest ja lepingust nähtub, et kostja sai krediidiandjalt krediiti kokku 4610 eurot

ning tagastamata krediit on 1323,90 eurot. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg 1323,90 eurot.

10. Hageja nõuab peale lepingu lõppemist tehtud võla sissenõudmiskulusid 35 eurot. Hageja

selgitab sissenõudekulude kujunemist: 09.10.2023 tasulise kirja saatmine (nõudekiri) 25

eurot; 30.10.2023 tasulise kirja saatmine (pretensioon) 5 eurot; 16.11.2023 tasulise kirja

saatmine (hagihoiatus) 5 eurot. Hageja on selle tõenduseks esitanud saadetud e-kirjad.

Ringkonnakohtute praktika kohaselt säilib vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tagajärjel võlausaldajal sissenõudmiskulude nõudmise õigus. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lisaks intressikokkuleppe tühisusele ka krediidilepingu

osaline tühisus muude krediidiga seotud tasude osas (VÕS § 4034 lg 7). Kolleegium leiab, et

tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 lause 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud

kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega

kohustuste täitmise tagamiseks. Kohus rahuldab hageja taotluse võla sissenõudmiskulude

osas 35 euro ulatuses VÕS § 115 ja § 1132 lg 2 p 1 alusel.

11. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt viivist alates laenulepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast 15.09.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 20.11.2024 VÕS § 113 lg 1

määras. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks

tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu puudub hageja

viivisenõudel intressiga võrdses määras õiguslik alus. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada

alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud

tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub

nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus

tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut

teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks

muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus

kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 1323,90 eurot. Võlgnevus muutub selles osas

sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas

jõustumisest.

12. Tallinna Ringkonnakohus selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud

on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 4034

lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude

kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt

Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).

13. Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt

hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlgnevus 1323,90 eurot, intress 13,84 eurot,

sissenõudmiskulud 35 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lausest

sätesatud määras alates lahendi jõustumisest. Ülejäänud hageja nõuded jätab kohus

rahuldamata.

Menetluskulud

14. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on

käesolevas asjas 1931,41 eurot. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt, kokku

summas 1507,12 eurot (1323,90 eurot põhinõue + 13,84 eurot intress + 35 eurot

sissenõudmiskulud + 134,38 eurot seadusjärgne viivis aasta eest alates kohtuotsuse

tegemisest), ehk hageja nõudest rahuldatakse 78%. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta

78% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 22% ulatuses hageja kanda.

15. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks

menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud

riigilõivu 315 euro ja väljamõistmiseks. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb

seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1,

kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

16. Kohtu hinnangul on hageja põhjendatud menetluskuludeks riigilõiv 315 eurot. Kostjal

tuleb hagejale hüvitada seega 245,70 eurot (78% 315-st).

17. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

18. Kostja menetluskulude rahalise suuruse jätab kohus kindlaks määramata, kuna kostja ei

ole menetluses osalenud, seega ei saa kostjal olla ka kulusid.

19. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

33. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Mälberg

kohtunik