3-24-3326/8 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-24-3326

Määruse kuupäev

30. september 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

L.F-i (L.F) kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses inspektor-kontaktsiku tegevuse ja

tegevusetusega karistuse täideviimisel

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus asjas nr 3-24-3326.

2. Jätta kaebaja taotlus tunnistaja ülekuulamiseks ja riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta kaebaja taotlus menetlusdokumentide paberkandjal

saamiseks rahuldamata.

4. Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

5. Asendada määruse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 4 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L.F (edaspidi kaebaja) esitas 6. oktoobril 2024 Tartu Vanglale taotluse (registreeriti

numbriga 1-13/24/563-1) mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses talle 1. juulil 2024

määratud inspektor-kontaktisiku R. Adari tegevuse ja tegevusetusega summas 2500 eurot.

Kaebaja märkis, et tema inspektor-kontaktisik on takistuseks vangistusega kaasnevate

eesmärkide täitmisel. Inspektor-kontaktisik on huvitatud täitma enda tööülesandeid

valikuliselt. Kaebaja näeb inspektor-kontaktisikut üksnes siis, kui on vaja menetleda

distsiplinaarrikkumisi. Kaebaja hinnangul on tema inspektor-kontaktisik motiveeritud

tegelema üksnes distsiplinaarmenetluste ja karistamisega, millestki muust ametnik rääkida ei

oska. Inspektor-kontaktisiku tegevus kahjustab kaebaja heaolu, tekitab temas ebastabiilseid

tundeid, vihahooge ja stressi. Kaebaja ei soovi oma inspektor-kontaktisikuga tegemist teha.

Kaebaja on seisukohal Tartu Vangla on ametisse nimetanud ebapädeva inspektor-

kontaktisiku, kes ei oska süüdimõistetud kinnipeetavatega tegeleda, sest ta on varem

tegelenud vaid vahistatutega. Kaebaja leiab, et süüdimõistetud kinnipeetavat on vaja erinevate

tegevustega taasühiskonnastada, temaga on vaja pidevalt suhelda ja motiveerida, kuid

inspektor-kontaktisik R. Adari oma isikuomadustega ei ole selleks suuteline. Kaebaja

hinnangul alandab ametniku tegevus ja tegevusetus tema inimväärikust. Tartu Vangla ei

suuda seetõttu pakkuda kaebajale inimväärseid kinnipidamistingimusi.

3-24-3326

2. Tartu Vangla jättis 9. detsembri 2024. a otsusega nr 1-13/24/563-2 kaebaja kahjunõude

rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 9. detsembril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, taotledes Tartu Vangla

inspektor-kontaktisiku R. Adari tegevuse ning tegevusetusega tekitatud mittevaralise kahju

summas 2500 eurot hüvitamist. Kaebaja kordab vanglale 6. oktoobril 2024 esitatud

kahjunõude põhjendusi ega nõustu Tartu Vangla 9. detsembri 2024. a otsusega nr 1-

13/24/563-2. Täiendavalt osutab kaebaja asjaolule, et inspektor-kontaktisik ei ole märganud,

et tal esinevad erinevad vaimse tervise probleemid ning ta on jätnud vangla sellest

teavitamata. Kaebaja leiab, et inspektor-kontaktisik on kohustatud tegema teavitustööd

temaga igapäevaselt kokku puutuvate ametnike seas, et ametnikud oskaksid temaga suhelda ja

käituda. Lisaks kuulub inspektor-kontaktisiku töökohustuste hulka ka suhtlusprogrammi

läbiviimine, kuid ta ei suuda seda teostada, kuna ei oska inimestega suhelda. Kaebaja on

seisukohal, et talle määratud inspektor-kontaktisik ei suuda oma ametikohustusi täita avatud

eluosakonnas, kus suhtlus toimub vahetult. Kaebaja on seisukohal, et ametniku kirjeldatud

tegevus ning tegevusetus alandab tema inimväärikust. Kaebaja taotleb algatada vangla

sisekorraeeskirja ja vangistusseaduse (VangS) osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus,

kuna nendes puuduvad imperatiivsete sätete diskretsiooni piirid ja need võimaldavad vanglale

lõputut kaalutlusõigust. Kaebuses on esitatud ka taotlused riigilõivust vabastamiseks,

tunnistaja ülekuulamiseks ning riigi õigusabi andmiseks. Kaebaja vajab riigi õigusabi, kuna

tema esitatud kaebuste hulk on suur ja tal on raske kohtuasjade materjalides orienteeruda.

4. Kaebaja esitas 24. veebruaril 2025 ja 10. märtsil 2025 kohtule avaldused. Kaebaja

selgitas, et Tartu Vangla takistab tal alates 2024. a novembrist e-toimiku kasutamist. Kaebajal

lastakse e-toimikus avada menetlusdokumendid, aga neile vastata ei võimaldata. Kaebaja

vajab igapäevaselt e-toimikule ligipääsu. Kaebaja ei saa osaleda menetlustes e-toimiku

vahendusel. Kõik kaebaja menetlusdokumendid asuvad e-toimikus. Kaebajale tuleb väljastada

kõik menetlusdokumendid paberkandjal. Samuti tuleb kaebajale määrata riigi õigusabi korras

advokaat, kes esindaks kaebajat menetlustes, millele kaebajal endal ligipääs puudub.

5. Tartu Vangla esitas 14. juulil 2025 kohtule vastusena kohtunõudele kohtueelse menetluse

materjalid.

6. Vastuseks kohtunõudele teatas Tartu Vangla 12. septembril 2025 kohtule, et 1. juuliks

2024 oli kaebajal talle individuaalses täitmiskavas määratud taasühiskonnastavad tegevused

läbitud, v.a. kutsehariduse omandamine, mida käesoleval ajal ei ole Tartu Vanglas enam

võimalik pakkuda. Vangla selgitas, et kohtunõudes väljatoodud perioodil puudusid kaebajal

taasühiskonnastavad tegevused, mida inspektor-kontaktisikul tulnuks läbi viia või milles

osalemiseks tulnuks inspektor-kontaktisikul kaebajat motiveerida. Kaebajaga tegelemine

hõlmab paratamatult suures osas erinevate vastuskirjade koostamist ja muid

haldusmenetluslikke toiminguid, k.a distsiplinaarmenetluste läbiviimist. Kaebaja on korduvalt

nii kirjalikult kui ka suuliselt väljendanud, et ei soovi enda inspektor-kontaktisik R. Adariga

suhelda ega koostööd teha. Tegemist on kaebaja enda valikuga. Vangla toob välja, et kaebaja

inspektor-kontaktisik on 13. augustil 2025 koostanud kaebaja suhtes iseloomustuse seoses

ennetähtaegse vabastamise võimalusega. Lisaks algatas inspektor-kontaktisik kaebaja

üksikvangistuse leevendusmeetmena teostatava suhtlusprogrammi. Programmi teostati 21.

oktoobrist 2024 kuni 31. jaanuarini 2025 ning 21. veebruarist 2025 kuni 13. augustini 2025,

kuid kaebaja ei soostunud selle raames ametnikuga kordagi vestlema. Vangla rõhutab, et

vaatamata kaebaja poolsele soovimatusele enda inspektor-kontaktisikuga koostööd teha käib

3-24-3326

inspektor-kontaktisik iganädalaselt kaebaja juures ühel või enamal korral vestlemas jms

toiminguid teostamas.

KOHTU SEISUKOHT

I

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt

selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei

esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lõikest

4 tulenevalt esitatud kaebust koostoimes kohtueelse menetluse materjalidega, arvestades, et

kaebaja viitab kaebuses Tartu Vangla 9. detsembri 2024. a otsusele nr 1-13/24/563-2, leides,

et tema kahjunõue tuleb rahuldada, ning lähtub kaebuse lahendamisel kaebaja tegelikust

tahtest. Kohus mõistab, et kaebaja on esitanud hüvitamiskaebuse, taotledes mittevaralise

kahju hüvitamist samadel asjaoludel, nagu nõudis seda vanglale 6. oktoobril 2024 esitatud

kahjunõudes nr 1-13/24/563-1. Seega nõuab kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist seoses

tema inimväärikuse alandamisega talle määratud inspektor-kontaktisiku R. Adari tegevuse ja

tegevusetusega tema karistuse täideviimisel. Täpsemalt mõistab kohus, et kaebaja heidab

vanglale ette, et inspektor-kontaktisik on motiveeritud tegelema üksnes

distsiplinaarmenetluste läbi viimise ja karistuste määramisega ning et ta ei ole suuteline

kaebajat erinevate tegevustega taasühiskonnastama. Kohus osutab, et tulenevalt kaebaja

esitatud nõude osas kehtivast kohustuslikust kohtueelsest menetlusest, peavad vanglale

esitatud taotluse ja kohtule esitatud kaebuse nõue ja alus kattuma (VangS § 1¹ lõige 8).

Kuivõrd kaebaja ei ole vangale 6. oktoobril 2024 esitatud kahju hüvitamise taotluses väitnud,

et inspektor-kontaktisik ei märganud tema vaimse tervise probleeme ega teavitanud neist

vanglat, siis ei saa kaebaja sellele nõude alusena tugineda. Kuna Tartu Vangla 9. detsembri

2024. a otsusest nr 1-13/24/563-2 nähtub, et R. Adari määrati kaebaja inspektor-

kontaktisikuks 1. juulil 2024, siis mõistab kohus, et kahjunõude aluseks oleva ajavahemiku

alguseks on eelnimetatud kuupäev. Kohus piiritleb kahjunõude aluseks oleva ajavahemiku 6.

oktoobriga 2024, kuivõrd siis esitas kaebaja vanglale kahju hüvitamise taotluse ning kaebajal

on kuni eelnimetatud kuupäevani läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kohus osutab, et

kuigi kaebaja on kaebuse pealkirjas viidanud ka tuvastamiskaebusele, siis kaebuses ei ole ta

tuvastamisnõuet esitanud. Isegi juhul, kui kaebaja oleks seda teinud, siis loeks kohus

võimaliku tuvastamisnõude hüvitamisnõudega hõlmatuks, kuivõrd hüvitamiskaebuse raames

hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust. Sellisel juhul ei ole eraldiseisva

tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

8. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel, mis

näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu

hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud.

9. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva

subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale

tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav

kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud

kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).

3-24-3326

10. Asjaolu, et kaebaja väidetel takistas perioodil 1. juuli 2024 kuni 6. oktoober 2024 talle

määratud inspektor-kontaktisik karistuse täideviimist, kuivõrd ametnik tegeles üksnes tema

suhtes algatatud distsiplinaarmenetluste läbiviimise ning karistamisega ega

taasühiskonnastanud teda erinevate tegevustega, ei saanud kaebajale ülemääraseid kannatusi

põhjustada. Tartu Vangla on kohtule selgitanud, et kaebajale ei olnud vaidlusalusel perioodil

ette nähtud taasühiskonnastavaid tegevusi, mida oleks pidanud läbi viima tema inspektor-

kontaktisik või milles osalemiseks tulnuks inspektor-kontaktisikul teda motiveerida. Kaebaja

suhtes algatatud distsiplinaarmenetluste läbiviimine on aga vastavalt inspektor-kontaktisiku

ametijuhendile R. Adari teenistusülesanne. Tartu Vangla 9. detsembri 2024. a kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsusest nr 1-13/24/563-2 nähtub, et perioodil 1. juuli

2024 kuni 7. oktoober 2024 koostati kaebaja suhtes kokku 16 ettekannet, millest 12 alusel

alustati distsiplinaarmenetlust. Kohus nõustub vangla seisukohaga, et on mõistetav, et antud

perioodil oluline aeg kaebaja ja tema inspektor-kontaktisiku vahelises suhtluses kulus

erinevate distsiplinaarmenetluste läbiviimisega seonduvale, arvestades kaebaja suhtes

koostatud ettekannete arvu veidi rohkem kui kolme kuu jooksul. Kohus rõhutab, et

distsiplinaarmenetluste algatamise tingib üksnes kaebaja ise oma tegevusega. Kaebaja saab ise

oma käitumisega vältida enda inspektor-kontaktisiku vajadust viia läbi distsiplinaarmenetlusi,

sh vältida enda distsiplinaarkorras karistamist. Kohus möönab, et vähene suhtlus inspektor-

kontaktisikuga võis

põhjustada kaebajale pettumust ja sellega seoses vähest heaolu langust, kuid tegemist ei saa

olla selliste ülemääraste tundmustega, mis saaksid kaebajale intensiivseid kannatusi kaasa

tuua. Seda enam, et kaebaja ise ei ole huvitatud oma inspektor-kontaktisikuga suhtlemisest.

11. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9

lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse

või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus selgitab, et

mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub eeltoodud sätetest tulenevalt rahuldamisele, kui

haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist

on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku

subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos

õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud,

puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

12. Kohus märgib, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga

Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid

kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas,

kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a

otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).

Kohus on tulenevalt kaebuse asjaoludest seisukohal, et kaebuse rahuldamine on

ebatõenäoline. Vanglal on kohustus tagada kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute

inimväärikust austav kohtlemine (VangS § 4¹ lõige 1). Kohtu hinnangul ei saa jaatada

kaebajale rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju tekkimist seoses väärikuse alandamisega.

Nii Eesti kui ka rahvusvahelises kohtupraktikas tunnustatakse põhimõtet, et isiku

väärkohtlemine kujutab endast väärikust alandavat kohtlemist, kui see ületab teatava

3-24-3326

raskusastme. Selle määratlemisel, mida käsitleda inimväärikust alandavate

kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval Euroopa Inimõiguste

Kohtu praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud

näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi

andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu

kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti

kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks

kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused

kogumis. See, et suhtlus inspektor-kontaktisikuga perioodil 1. juuli 2024 kuni 6. oktoober

2024 võis olla tulenevalt tema kaebajaga seotud töökohustuste täitmisest ajaliselt piiratum

(lühem, harvem), ning et inspektor-kontaktisik ei viinud kaebajaga läbi taasühiskonnastavaid

tegevusi ega motiveerinud teda ka vastavates tegevustes osalema, võis põhjustada kaebajale

küll teatavat häiritust, kuid ei kujuta asjaoludest lähtuvalt endast sedavõrd intensiivset riivet,

et tegemist saaks olla väärikuse alandamisega kohtupraktika või RVastS § 9 lõike 1

tähenduses.

Eeltoodust tulenevalt ei ole praegusel juhul kaebuse rahuldamine ning kaebajale rahalise

hüvitise väljamõistmine reaalne.

13. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne

ning kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine oleks ebatõenäoline, siis tuleb kaebus

selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 2¹ alusel tagastada.

II

14. Kaebaja esitas kaebuses ka riigi õigusabi taotluse. Kaebaja põhjendab, et ta ei suuda

ennast ise esindada, kuna tema esitatud kaebuste hulk on lihtsalt niivõrd suur ja tal on raske

adekvaatselt materjalides orienteeruda. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi

enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5).

15. RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või

suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda

pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta

riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lõike

1 punkti 5 alusel riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse

kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi

andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja

otsustamist.

16. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt

halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on

tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja

advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja

asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste

puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lõiked 4 ja 5).

Asjaolu, et kaebaja on esitanud halduskohtule hulgaliselt kaebusi ning et tal on sellest

tulenevalt suurem vajadus kohtule erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt õigust riigi

õigusabile. Kas ja kui palju peab kaebaja vajalikuks kohtu poole pöörduda erinevate

kaebustega, on tema enda otsustada. Seega ei ole kaebajale riigi õigusabi andmine RÕS § 7

3-24-3326

lõike 1 punkti 1 kohaselt põhjendatud. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajale riigi õigusabi

andmist ka RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel, sest kohus on eelnevalt hinnanud kaebuse

eduväljavaadet väga väheseks ja tagastab kaebuse.

17. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike

1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.

III

18. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja taotlusi tunnistaja

ülekuulamiseks ja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab need

taotlused läbi vaatamata.

19. Kaebaja on kohtule esitanud ka taotluse menetlusdokumentide paberkandjal saamiseks,

sest kaebaja väitel takistab Tartu Vangla tal e-toimiku kasutamist ja selle kaudu

kohtudokumentide esitamist. Kohus jätab kaebaja taotluse rahuldamata. Kohtute

infosüsteemist nähtuv kaebaja poolt e-toimiku kaudu erinevate menetlusdokumentide

esitamise sagedus ei anna põhjust arvata, et kaebajale ei võimaldata juurdepääsu e-toimikule

või võimaldataks seda ainult dokumentide kättesaamiseks. Asjaolu, et kaebaja ei saa e-

toimikut kasutada iga päev, ei ole käsitletav e-toimikule juurdepääsu õigusvastase

piiramisena. Vanglal on tahvelarvuteid piiratud hulk, mida tuleb jagada mitme kinnipeetava

vahel. Kuna kohus ei ole tuvastanud, et vangla oleks kaebaja juurdepääsu e-toimikule

õigusvastaselt piiranud, pole alust ka kaebajale menetlusdokumentide paberkandjal

saatmiseks.

20. Kohus asendab avaldatavas määruses taotleja nime tähemärkidega (HKMS § 175 lõige 3

ja § 178 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)