3-23-1922/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Janar Jäätma, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1922

Haldusasi

X kaebus Saue valla vastu kahju hüvitamiseks ja

viivise tasumiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15. jaanuari 2024. a otsus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja X

Vastustaja Saue vald, esindaja Anni Lehtmaa

Menetluse alus ringkonnakohtus

Saue valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Saue valla apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 15.

jaanuari 2024. a otsus osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse ja mõistis Saue

vallalt X kasuks välja 51,44 eurot (põhinõue 49,68 eurot ja viivis 1,76 eurot), kohustas

Saue valda tasuma põhinõudelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast kuni

põhinõude tasumiseni ning mõistis Saue vallalt X kasuks välja menetluskulu 2,60

eurot. Jätta selles osas kaebus rahuldamata.

2. Mõista Xlt Saue valla kasuks välja apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv 20 eurot.

Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3. Otsuse jõustumisel asendada X nimi tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. oktoobril 2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui

menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-23-1922

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Saue vallale taotluse hüvitada 21. mail 2019 sündinud lapse lapsehoiuteenuse

kasutamisega seotud lisakulutused. Taotluse kohaselt tekkisid erahoiu kasutamisest

ajavahemikul 9. august 2021 – 30. juuni 2022 lisakulud 368,85 eurot (enammakstud toiduraha

ja saamata jäänud tulumaksutagastus). Lisaks taotles X viivist.

2. Saue vald ei pidanud põhjendatuks enammakstud toiduraha ja saamata jäänud

tulumaksutagastuse hüvitamist olukorras, kus X on hoiu kohatasudelt säästnud 417,30 eurot.

3. X esitas halduskohtule kaebuse, milles taotleb, et Saue vald hüvitaks tekitatud varalise

kahju 368,85 eurot ja tasuks alates 15. juulist 2022 viivist. Kaebaja märkis kokkuvõtlikult, et

kahju tekkis, sest vald ei taganud kaebaja lapsele lasteaiakohta õigeaegselt. Koos kaebusega

esitatud kulude arvestustabeli kohaselt on lapse eest makstud ajavahemikul 9. august 2021 –

30. juuni 2022 toiduraha rohkem 178,55 eurot ja kaebaja on jäänud ilma tulumaksutagastusest

190,30 eurot.

4. Vastustaja taotleb vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel

põhjendustel:

1) kaebaja pole lapsele sõimekoha saamiseks soovi avaldanud;

2) ARNO süsteemis lapse lasteaiajärjekorda panemisel on alati olnud võimalik märkida

lisainfot, sh sõimeealisele lapsele koha taotlemise soovi, märkuste lahtrisse. Samuti on

sõimeealisele lapsele lasteaiakoha saamise küsimuses alati olnud võimalik võtta otse ühendust

Saue Vallavalitsuse haridusosakonna ametnikega;

3) lapsehoiuteenuse kasutamine oli kaebajale rahaliselt soodsam kui munitsipaallasteaia

teenus.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 15. jaanuari 2024. a otsusega kaebuse osaliselt ja

mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 51,44 eurot, lisaks tuleb vastustajal põhinõudelt

tasuda viivist kuni põhinõude tasumiseni. Halduskohus esitas otsuses kokkuvõtlikult

järgmised põhjendused:

1) kohtumenetlusse on jäänud nõue 2022. a saamata jäänud tulumaksutagastuse ja sellelt

arvestatud viivise osas;

2) vastustaja on õigusvastaselt jätnud kaebaja lapsele koha tagamata. Vastustaja ei ole

koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust täitnud, s.o

lasteaiakohta pakkunud. Vastustaja ei ole lasteaiakoha pakkumise kohustust täitnud ka muul

viisil. Vastustaja ei näinud õigusaktides ette sõimeealistele koha taotlemise võimalust muul

viisil kui ARNO-s ja sama selgitati vastustaja veebilehel. ARNO oli seadistatud viisil, et

sõimeealisele ei olnud võimalik kohta taotleda (s.t koha saamist ajaks, mil laps ei ole veel

3-aastane). Kaebajale ei saa ette heita eksituses olemist ja ilma vallalt vastust saamata ja

täiendavat infot küsimata lapsele hoiukoha otsimist. Vastustaja ei saa end vabandada iseenda

õigusaktide ja avaldatava teabe eksitava sisuga. Vastustaja pole tõendanud, et kaebajale

selgitati hoiukoha ja lasteasutuse koha erinevusi. Usutav on, et vallalt vastust, sh kohta

saamata on vanem sundseisus ja ta otsib alternatiive. Ei nähtu, et nõusolekut andmata oleks

kaebaja lapsele tagatud koht munitsipaallasteasutuses või et selline vaba koht olnuks üldse

olemas. Seega olid kaebaja ees üksnes valikud, kas panna laps erahoidu ja/või tagada lapse

kodus hoidmine. Sellist käitumist, sh omaalgatuslikult aktiivselt hoiukohast keeldumata

jätmist ei saa pidada vabatahtlikuks nõusolekuks. Eeltoodust tulenevalt ei ole vastustaja muul

viisil oma seadusest tulenevat kohustust täitnud. Vastustajal tuli võimaldada kaebaja lapsele

lasteaiakoht mõistliku aja jooksul pärast taotluse esitamist. Mõistlikuks ajaks on kaks kuud.

Kaebaja esitas taotluse koha saamiseks 30. mail 2019. Kaebaja lapse 1,5-aastaseks saamisel

2(6)

3-23-1922

21. novembril 2020 oli mõistlik menetlustähtaeg möödunud. Erahoiu teenuseid hakkas

kaebaja kasutama alates 9. augustist 2021 pärast koha tagamise mõistliku menetlustähtaja

möödumist;

3) kuna munitsipaallasteaed on haridusasutus, oleks kaebajal võimalik igakuine kohatasu

tuludeklaratsioonil tulust maha arvata ja selle arvelt tulumaks tagasi saada (tulumaksuseaduse

(TuMS) § 26). Kuna erahoiu korral ei ole tegemist koolituskuluga, ei olnud võimalik seda

tulust maha arvata. Tulumaksutagastuse arvestuses saab arvestada üksnes kohatasusid, mida

kaebaja oleks maksnud olukorras, kus kaebaja lastele oleks tagatud koht munitsipaallasteaias.

Kui kaebaja laps oleks ajavahemikul 1. jaanuar 2022 – 30. juuni 2022 saanud käia

munitsipaallasteaias, tasunuks kaebaja tema eest munitsipaallasteaia kohatasu 784,80 eurot.

Kaebaja 2022. a tulumaksu arvutuskäigust nähtuvalt olnuks kaebajal võimalik teha täiendavalt

koolituskulu mahaarvamisi 248,40 (1200-300-651,60=248,40) euro ulatuses. Seega oleks

kaebaja saanud lapse koolituskulude eest 2022. a-l täiendavat tulumaksutagastust 49,68 eurot

(248,40×0,2);

4) kaebaja tasus kohatasu lastehoius 222,80 eurot vähem, kui ta oleks seda pidanud tegema

munitsipaallasteasutuses. Seega on kaebaja kokkuvõttes lapse lastehoius käimisega säästnud

173,12 eurot (49,68-222,80=-173,12). Samas oleks käesoleval juhul säästetud kohatasu

tekkinud kahjust mahaarvamine kaebaja suhtes ebaõiglane ja vastuolus kahju hüvitamise

eesmärgiga. KELS § 10 lg 1 eesmärk on võimaldada töö- ja pereelu ühildamist. Ülejäänud

kahel päeval oli laps vanemaga kodus. Kaebaja noorem laps sündis enne, kui vanem laps

hakkas lastehoius käima. Seega ei pruukinud kaebaja eesmärk vanema lapse lasteaeda

panekul olla töö- ja pereelu ühildamine. Samas ei esine mõistlikku põhjust, miks peaks

lasteaiakoha võimaldama vaid vanemale, kes soovib töö- ja pereelu ühildada, s.o lapse panna

1,5-aastaseks saamisel lasteaeda selleks, et ise tööl käima hakata. Lasteaed pakub lastele

alusharidust riikliku õppekava alusel ja lastega tegelevad kvalifikatsiooninõuetele vastavad

pedagoogid. Samuti on lasteaed oluline lapse sotsiaalsete oskuste arenguks. Lapsel on

võimalik harjuda ja suhelda eakaaslastega suuremal määral kodus. Seega on KELS § 10 lg 1

kaitse-eesmärk ka lapse alushariduse ja sotsiaalsete oskuste arengu toetamine, kui vanem seda

soovib. Lapse kodus viibimine võib tekitada ka täiendava koormuse ja surve (üldjuhul

erialateadmisteta) lapsevanemale lapse arengu toetamisel ja jätab ilma erialateadmistega

pedagoogide toest. Kaebaja oli lapse erahoidu panekul sundolukorras. Kaebaja selgituste

kohaselt ei olnud hoiul võimalik pakkuda rohkem hoiuaega kui 3 päeva nädalas ja teise

erahoidu, mille järjekorras laps oli, ei pakutud kohta üldse. Seega ei olnud kaebajal vastustaja

kohustuse rikkumise tõttu muud valikut, kui laps ülejäänud kahel päeval koju jätta. Kaebaja ei

saanud kohatasu säästu tekkimist ise mõjutada. Arvestades kaebaja 30. mai 2019. a taotlust,

oleks kaebaja eelistanud kasutada lasteaiakohta munitsipaallasteasutuses, eelduslikult ka selle

eest õigusaktides ettenähtud ulatuses tasudes;

5) rahuldada tuleb kaebaja viivise nõue.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Vastustaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse

rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel:

1) halduskohus on Saue Vallavalitsuse 28. veebruari 2018. a määrust nr 3 „Saue valla

koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise kord ning lasteasutuse

tegutsemise aeg“ vääralt tõlgendanud. Määruse nr 3 (redaktsioonis 9. märts 2018 – 4.

november 2022) § 3 lg 3 sätestas, et lasteaiakoha kasutamise õigus tekib alates 1. septembrist,

kui laps saab hiljemalt vastava aasta 1. oktoobriks kolmeaastaseks. Määruse nr 3 § 7 lg 1

kohaselt võetakse lasteaeda vastu laps, kes on pooleteise- kuni seitsmeaastane. Ka kuni 4.

novembrini 2022 võeti munitsipaallasteaeda vastu nooremaid kui kolmeaastaseid lapsi ja need

3(6)

3-23-1922

lapsed said ka lasteaias käimist alustada nooremana kui kolmeaastasena. Määruse § 3 lg 3 ei

sätestanud alust lasteaiakoha andmisest keeldumiseks ja Saue vald ei ole selle sätte alusel

lasteaiakoha andmisest keeldunud. Kõnealuse sätte eesmärgiks oli registris taotluse

esitamiseks ja lasteaiajärjekorra pidamiseks ühtse pidepunkti kehtestamine, et vältida

paralleelsete järjekordade tekkimist. Kõnealuses määruses sätestatud järjekorra ja vaba koha

tingimusega reguleeritakse üksnes vastustaja sisemist töökorraldust ning tegemist ei ole

materiaalõiguslike alustega lasteaiakoha andmisest keeldumisel;

2) halduskohus tugines õiguskantsleri 15. aprilli 2021. a kirjas toodud arvamusele, ilma et

oleks seda kirja haldusasja materjalide juurde võtnud ja andnud menetlusosalistele võimaluse

selles toodud seisukohtade kohta arvamust avaldada. Kuigi Saue vald on kirjaga tutvunud, ei

olnud Saue vald teadlik, et halduskohtu hinnangul võib see tähtsust omada;

3) kaebaja pole lapsele sõimeealisena lasteaiakohta taotlenud. Seega puudub võimalus

kunagise lasteaiakohtade arvu põhjal tagantjärele hinnata, kas ja millises lasteaias oleks

kaebaja lapsele sõimeealisena kohta pakutud. Kaebaja esitas lasteaiakoha taotluse ajal, mil

tema laps oli 9 päeva vanune ja ei andnud taotlusel ega ka muul viisil teada, et vajab

lasteaiakohta lapse pooleteiseaastaseks saamisel. Halduskohus on ekslikult asunud

seisukohale, et kohalik omavalitsus peab pooleteiseaastaseks saavatele lastele lasteaiakohti

pakkuma sõltumata sellest, kas nende vanemad on selleks soovi avaldanud või mitte;

4) kui kaebajale mõista välja hüvitis, siis rikastuks ta alusetult. Kaebaja hoidis kohatasudelt

kokku ja sellega säästis raha.

7. Kaebaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult

järgmistel põhjendustel:

1) kaebaja jääb varem toodu juurde;

2) kaebaja helistas 2020. a septembris Saue Midrimaa lasteaia direktorile ja sai teada, et

sõimerühma kohti on minimaalselt. 30. mail 2019 tehtud avalduse alusel oli kaebaja laps

automaatselt sõimerühma järjekorras. Valla esindaja märkis 2019. a-l, et nad soosivad

eralasteaedu 1,5–3 aastastele lastele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus jagab halduskohtu järeldust, et vaidlustatud tegevus oli õigusvastane.

Vastustaja oli oma õigusaktidega piiranud sõimeealistele koha taotlemist ja ka koha

kasutamise õigust. Vastustajal puudus kord 1,5–3-aastaste laste lasteasutusse vastuvõtmise ja

sealt väljaarvamise kohta ning tegemist oli vastustaja teadliku valikuga toetada 1,5–3-aastaste

laste käimist eralasteaias või lastehoius. Halduskohus on õigesti järeldanud, et sõltumata

määruse nr 3 § 3 lg 3 ja § 7 lg 1 tõlgendusest, ei näinud vastustaja õigusaktides ette

sõimeealistele koha taotlemise võimalust muul viisil kui ARNO-s. Vastustaja oli ARNO

seadistanud viisil, mis ei võimaldanud sõimeealisele kohta taotleda. Sellest tulenevalt saab

vastustaja tegevuse lugeda õigusvastaseks.

9. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma määravat tähendust vastustaja etteheide, et

halduskohus tugines õiguskantsleri 15. aprilli 2021. a kirjale, mida polnud toimikus.

Halduskohtu otsuse põhjendused ei võimalda järeldada, et halduskohus oleks selle kirja kui

tõendi alusel tuvastanud asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Halduskohus jõudis teiste tõendite

alusel järelduseni, et vastustaja pole loonud ARNO-s võimalust taotleda 1,5–3 aastasele

lapsele soovitud kohta. Halduskohus kasutas seda kirja, mis oli vastustajale teada, et ilmestada

tekkinud olukorda.

4(6)

3-23-1922

10. Vastustajalt kaebaja kasuks vaidlusaluse summa (s.o 49,68 euro) väljamõistmise

eelduseks on, et tegemist oleks kaebaja kahjuga.

10.1.

VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise

kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes

eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju

tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui

rikkumist ei oleks toimunud. VÕS § 127 lg 4 järgi tuleb seejuures hüvitada üksnes selline

kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2025.

a otsus asjas nr 2-22-17410, p 27).

10.2.

Ringkonnakohtu hinnangul pole kaebaja vastustaja tegevuse tõttu sattunud halvemasse

olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui vastustaja oleks kaebajale

võimaldanud koha munitsipaallasteasutuses. Halduskohus on kaebaja kahjuna käsitanud

munitsipaallasteaia 2022. aasta koolituskuludelt saamata jäänud täiendavat

tulumaksutagastust 49,68 eurot. Halduskohus tõi põhjendatult välja, et kaebaja tasus kohatasu

lastehoius 222,80 eurot vähem, kui ta oleks seda teinud munitsipaallasteasutuses. Sellest

tulenevalt on kaebaja kokkuvõttes lapse lastehoius käimisega säästnud 173,12 eurot (49,68-

222,80=-173,12). Seega pole diferentsi hüpoteesi kohaselt kaebaja varaline olukord

halvenenud selle tõttu, et kaebaja laps pidi munitsipaallasteasutuse asemel käima

eralastehoius. Kui kaebaja varaline olukord pole halvenenud, siis ei saa lugeda varalise kahju

tekkimise eeldust täidetuks (VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3).

11. Kuigi halduskohtu tuvastatu kohaselt kaebaja varaline positsioon ei ole halvenenud,

siis sellest hoolimata pidas halduskohus põhjendatuks VÕS § 127 lg 5 alusel mõista

vastustajalt kaebaja kasuks välja 49,68 eurot koos viivisega. Viimati viidatud summa välja

mõistmata jätmine oleks halduskohtu hinnangul olnud ebaõiglane ja vastuolus kahju

hüvitamise eesmärgiga. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa vastustajalt kaebaja kasuks varalise

kahjuna välja mõista 49,68 eurot VÕS § 127 lg 5 alusel. Halduskohtu välja toodud asjaolu, et

KELS § 10 lg 1 eesmärk on tagada lapse alushariduse ja sotsiaalsete oskuste arengu toetamine

ning erahoiu kasutamine oli sundolukord, ei tähenda seda, et vastustajal tuleks hüvitada

võimalik tulumaksutagastus. VÕS § 127 lg 5 eesmärk on välistada kannatanu rikastumine

kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustuse kaudu (vt RKTKo 2-17-11269, p 12.2). Vastustaja

tegevuse tulemusena tasus kaebaja lapse hoidmise eest väiksemat tasu, kui see oleks olnud

munitsipaallasteasutuses. Seda saadud kasu tuleb arvestada ka tulumaksutagastuse kontekstis,

sest tagastus sõltub koolituskuludest. Kahju hüvitamise eesmärgiga ei lähe vastuollu see, kui

kaebajale ei tule hüvitada 49,68 eurot. Isiku varaline positsioon pole halvenenud ja ei ole

õigustatud, et ta saaks vastustajalt lisahüve vaidlusaluse summa näol. Vaidlusaluse varalise

kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole karistada vastustajat tema tegevuse eest.

12. Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus õigeks mõista vastustajalt kaebaja kasuks

välja 49,68 eurot koos viivisega. Seetõttu tuleb vastustaja apellatsioonkaebus rahuldada ja

kaebus jätta rahuldamata.

13. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kohus

mõistab välja üksnes põhjendatud ja vajalikud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Vastustaja

tasus apellatsioonkaebuse esitamisel 20 eurot. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku

menetluskuluga, mis tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista.

5(6)

3-23-1922

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)