2-25-8127/9 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. september 2025

Tsiviilasja number

2-25-8127

Tsiviilasi

Y.T hagi X.F-i vastu elatise suurendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 27. juuni 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X.F-i apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

87 eurot 66 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Y.T (isikukood XXX), seaduslik esindaja F.J

Kostja X.F (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Ilya Zuev

Asja läbivaatamise viis

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 27. juuni 2025. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades

otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X.F-i kanda. Hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Y.T (hageja) esitas 26. mail 2025 Tartu Maakohtule X.F-i (kostja) vastu hagiavalduse,

milles palus suurendada kostjalt hageja kasuks välja mõistetud elatis seaduses sätestatud

miinimummäärani ning määrata elatise indekseerimine.

Kostja maksab kohtuotsuse nr 2-19-15471 alusel hagejale elatist 292 eurot kuus. Elatise

suurus ei kata hageja vajadusi. Elukallidus on tõusnud. Toidu, hariduse, riiete, tervishoiu ja

vaba aja veetmise kulud on suurenenud. Kostja ei täida 2018. detsembrist määratud

suhtluskorra tingimusi ega võta hagejat seitsmel päeval kuus enda juurde.

Kostjal on võimalik tasuda hagejale elatist miinimummääras. Kostjal on püsiv sissetulek,

tal on kinnisvara. Kostja tasub kalli sõiduki liisingumakseid ja teenindab kalleid laene.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja tasub alates Viru Maakohtu 19. novembri 2019. a otsusest tsiviilasjas nr 2-19-15471

hagejale elatist 292 eurot kuus. Hageja vajaduste suurenemine ei ole tõendatud. Hageja

ema sissetulek ja tema osa hageja ülalpidamises ei ole selge. Hageja ja kostja varaline

seisund ei ole 19. novembri 2019. a otsuse aluseks olnud asjaoludega võrreldes oluliselt

muutunud.

Kostja tasub lisaks hagejale elatist ka enda teisele alaealisele lapsele vastavalt Viru

Maakohtu 19. mai 2025. a otsusele tsiviilasjas 2-25-5615 summas 301 eurot 74 senti kuus.

Kostja lapsi tuleks ülalpidamise andmisel kohalda võrdselt.

Kostja keskmine sissetulek, arvestades viimase kuue kuu sissetuleku alusel on, 1757 eurot

76 senti kuus (bruto). Kostjal ei ole kinnisvara ega muud väärtuslikku vara. Kostjal on

erinevate krediidiandjate ees aga finantskohustusi kokku 1067 eurot 98 senti kuus.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus muutis 27. juuni 2025. a otsusega Viru Maakohtu 19. novembri 2019. a

otsusega nr 2-19-15471 kindlaks määratud elatise suurust; mõistis kostjalt hageja kasuks

alates 26. maist 2025 kuni hageja täisealiseks saamiseni välja igakuise elatise 301 eurot 74

senti (282 eurot 31 senti (baassumma) + 59 eurot 43 senti (3% Eesti Vabariigi keskmisest

brutokuupalgast) - 40 eurot (50% lapsetoetusest)), mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest

korda 1. aprillil 2026), lähtudes baassumma indekseerimisest ning brutokuupalga

muutusest vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva

perehüvitiste seaduse § 17 lg 3) suuruse muutumisest alates toetuse suuruse muutumisele

järgnevast kuust. Kohus märkis, et elatis tuleb tasuda ette hiljemalt iga kuu viimaseks

kuupäevaks hageja ema pangakontole ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Hageja on kostja laps. Viru Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks 19. novembri 2019. a

otsusega nr 2-19-15471 välja elatise 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast. Kuna otsus tehti enne 2022. a 1. jaanuari, pidi

kostja PKS § 217² lg 1 kohaselt maksma hagejale hagi esitamise seisuga elatist 292 eurot

kuus. Kehtiva PKS § 101 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui

PKS § 101 alusel arvutatud summa. Hageja on seega eelduslikult õigustatud saama elatist

PKS §-s 101 toodud ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 p-des 1

ja 2 sätestatud eeldused on täidetud, kuna Viru Maakohtu 19. novembri 2019. a otsuse

tegemise ajal olnud asjaolud, s.o seadus on muutunud. Kui kohustatud vanem või laps ei

nõustu PKS § 217² lõikes 1 nimetatud elatise summaga, on tal õigus pöörduda elatise

suuruse muutmiseks kohtusse, tuginedes õigusliku olukorra muutumisele (PKS § 217² lg

2).

Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis võiksid välistada hageja õiguse pöörduda kohtusse ja

nõuda elatise summa muutmist.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega

jätta hagi rahuldamata ja jaotada menetluskulud vastavalt seadusele.

Maakohus ei hinnanud varalise seisu muutust vastavalt TsMS § 459 lg-le 1 ega võrrelnud

varasemaid ja uusi andmeid. Hageja ei tõendanud enda sissetulekut ega kulude

suurenemist.

Maakohus rikkus TsMS § 230 lg 1, kui jättis kostja taotlused tõendite kogumiseks

rahuldamata. Maakohus ei nõudnud välja lapse vajaduste loetelu, hageja kulutõendeid ega

sissetulekute deklaratsioone.

Maakohus rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet PKS § 102 lg 2 järgi. Kohus ei arvestanud,

et kostja tasub enda teisele lapsele kohtuotsuse alusel elatist, kostja sissetulekute ega

kohustuste ning riiklike toetustega. Kostja laste ülalpidamine peaks olema võrdne.

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Kostja töötab Rootsis. Tal on stabiilne töökoht ja kõrge sissetulek. Kostja saab endale

lubada liisitud autot, restoranikülastusi ja mugavat elu. Kostja suudab seega üleval pidada

enda mõlemat alaealist last. Laenude võtmine ei vabasta kostjat hageja ülalpidamisest.

Kostja ei osale hageja elus ega hoolitse tema eest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, täiendades TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel

otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole

rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu arvestades mõjutada

otsuse lõppjäreldusi.

8. Maakohus on põhjendatult märkinud, et kehtiva õiguse järgi ei või igakuine elatis ühele

lapsele olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa ning seega on hageja

eelduslikult õigustatud saama elatist PKS §-s 101 toodud ulatuses. Samuti nõustub

ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et täidetud on PKS § 217² lg 2 ning TsMS § 459 lg

1 p-de 1 ja 2 kohased eeldused jõustunud otsuse muutmiseks korduvate kohustuste osas,

sest Viru Maakohtu 19. novembri 2019. a otsuse tegemise aluseks olnud asjaolud, s.o

seadus, on muutunud. Kuna Viru Maakohtu 19. novembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-19-

15471 oli tehtud enne 2022. aasta 1. jaanuari, siis oli kostja PKS § 217² lg-s 1 sätestatut

arvestades kohustatud hagi esitamise aja seisuga tasuma hagejale elatist 292 eurot kuus.

Kehtiva PKS § 101 alusel on kostja kohustatud tasuma elatist 301 eurot 74 senti kuus ning

elatise suurus muutub iga aasta 1. aprillil, lähtudes baassumma indekseerimisest ning

brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse suuruse

muutumisest.

Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

9. Hageja nõuab elatist PKS § 101 järgses miinimumsuuruses, täpsemalt varasema

kohtulahendiga välja mõistetud elatise suurendamist viidatud miinimumini. Elatise

nõudmisel PKS § 101 järgses suuruses ei pidanud hageja enda vajadusi ega nende

suurenemist (võrreldes varasema lahendi aluseks olnud asjaoludega) tõendama (nt RKTKo

13.06.2025, 2-23-8691/35, p 20.1 koos selles viidatud kohtupraktikaga). Lisaks võib PKS

§ 217² lõike 2 (ja ka TsMS § 459 lõike 1) kohaselt anda elatise arvutamise aluseks olevate

sätete muutumine iseenesest aluse varem välja mõistetud elatise suuruse muutmise

taotlemiseks. Samuti võib lugeda hageja väiteid üldise elukalliduse tõusu kohta võrreldes

2019. aastaga TsMS § 231 lg 1 tähenduses üldtuntuks. Elukalliduse muutuste kohta saab

usaldusväärset infot nt Statistikaameti ja Eesti Konjunktuuriinstituudi kodulehtedelt

(www.stat.ee; www.ki.ee).

Eelmärgitut arvestades ei olnud maakohtul vaja asja lahendamiseks tuvastada hageja ema

(apellatsioonkaebuses ilmselt ekslikult märgitud hageja) sissetulekuid ega hageja kulude

suurenemist. Maakohus jättis põhjendatult kostja sellekohased tõendite kogumise taotlused

rahuldamata ning ei rikkunud sellega menetlusõiguse norme.

10. Maakohus on märkinud otsuses (p-s 13), et ei ole menetluse käigus tuvastanud

asjaolusid, mis välistaksid elatise nõudmise PKS § 101 järgses ulatuses. Ringkonnakohtu

hinnangul on see lõppjäreldus küll õige, kuid kostja vastuväiteid arvestades ei ole

maakohus oma järeldust nõuetekohaselt (TsMS § 436, § 442 lg 8) põhjendanud. Vastavas

osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.

1. Kostja on asjas mh väitnud, et tasub enda teisele lapsele kohtuotsuse alusel elatist 301

eurot 74 senti kuus, ning leidnud, et tema lapsi tuleks ülalpidamise andmisel kohalda

võrdselt. Kostja väidab sellega sisuliselt, et esineb PKS § 102 lg 2 kohane mõjuv põhjus

elatise vähendamiseks alla PKS § 101 alusel arvutatud elatise summa, kuna kostja teine

laps võib elatise väljamõistmisel PKS §-s 101 sätestatud ulatuses osutuda hagejast

varaliselt vähemkindlustatuks.

2. Ringkonnakohus rõhutab, et PKS § 102 lg 2 mõttes mõjuva põhjuse asjaolusid peab

kostja tõendama (nt RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160/42, p 15.2 koos selles viidatud

kohtupraktikaga). Kostja on praeguses asjas tõendanud, et Viru Maakohtu 19. mai 2025. a

otsusega tsiviilasjas nr 2-25-5615 on temalt välja mõistetud PKS § 101 kohases suuruses

elatis ka teise alaealise (sündinud XXXXX) ülalpeetava kasuks (dtl 80–86). Kostja ei ole

tõendanud, et PKS § 101 alusel arvutatud elatise väljamõistmisel hageja kasuks, võib teine

ülalpeetav osutuda hagejast varaliselt vähemkindlustatuks. Kostja on töövõimeline ning

tema sissetulek (kostja väidetu kohaselt keskmiselt 1757 eurot 76 senti kuus (vt dtl 14)) ei

ole nii väike, et see ei võimaldaks tasuda PKS § 101 kohases suuruses elatist mõlemale

alaealisele ülalpeetavale. Kostja sissetuleku väidetav ebaregulaarsus ei anna samuti alust

elatise vähendamiseks PKS § 102 lg 2 alusel.

3. Kostja kohustused erinevate krediidiandjate ees (vt dtl 14) ei ole aluseks elatise

vähendamiseks alla PKS § 101 alusel arvutatud suuruse, kuna taoliste kohustuste võtmine

on eelkõige vanema enda otsus ning alaealise ülalpidamiskohustused on võrreldes selliste

finantskohustustega eelisseisundis. Samuti ei anna PKS § 102 lg 2 kohaldamiseks alust

asjaolu, et lapse vajadusi saab osaliselt rahuldada lapsetoetuse arvel. PKS § 101 lg 5 järgi

vanem juba niigi vabaneb ülalpidamise andmisest ulatuses, milles lapse vajadused saab

rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Kostja väidetest ei ilmne, et hageja

või hageja ema saaks lisaks PKS § 101 lg-s 5 nimetatute veel mingeid lapse vajaduste

katmiseks mõeldud (pere)toetusi.

11. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsiooniastme

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja ei ole ringkonnakohtule

apellatsiooniastme menetluskulude nimekirja esitanud ning kulude tekkimine hagejal ei

nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Seega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)