2-21-7525/72 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.09.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-7525

Kohtuasi

M.T hagi M.J-i vastu tahteavalduste andmise

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.03.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

M.J-i apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

116 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

M.T

(isikukood

XXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Risto Käbi

Kostja M.J (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Mihkel Gaver

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda M.T 15.09.2025 seisukoha lisade 1 ja 2 asja juurde võtmisest ja need

tagastada.

2. Jätta Harju Maakohtu 21.03.2024 otsus muutmata, kuid täiendada selle

põhjendusi.

3. Jätta M.J-i apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud M.J-i kanda.

5. Mõista M.J-ilt M.T kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis

6161,72 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse

kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-21-7525

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. M.T (hageja) esitas 11.05.2021 Harju Maakohtule M.J-i (kostja) vastu hagi, milles palus

kohustada kostjat andma tahteavalduse asjaõiguslepingu sõlmimiseks, mille järgi annab

kostja kinnisasja ½ suuruse mõttelise osa omandiõiguse üle hagejale. Hageja palus

asendada kostja tahteavalduse kohtuotsusega. Lisaks palus hageja kohustada kostjat andma

tahteavalduse/nõusoleku kinnistusraamatu kande muutmiseks selliselt, et hageja kantakse

kinnistusraamatusse kinnisasja ½ suuruse mõttelise osa omanikuks. Hageja palus asendada

kostja tahteavalduse/nõusoleku kohtuotsusega.

1.1.

Hagiavalduse kohaselt kinkis hageja 26.05.2014 kinkelepinguga kostjale ½

suuruse mõttelise osa Tallinnas XXXX asuvast kinnisasjast (kinnisasi). Hageja kinkis

kaasomandiosa kostjale kui oma tulevasele elukaaslasele/abikaasale. Hageja oli

huvitatud kostjaga püsiva kooselu alustamisest ja pere loomisest. Kinnisasjale oli

plaanis rajada poolte ühine kodu.

1.2.

Hageja esitas 24.05.2017 kinkelepingust taganemise avalduse kostja jämeda

tänamatuse tõttu. Kostja solvas hagejat sügavalt ja lakkamatult. Taganemisavaldus ei

toonud kaasa õiguslikke tagajärgi. Kinkelepingust taganemine toimus ajal, kui poolte

suhe tundus hagejale lootusetu. Kui kostja sai 2020. a alguses aru, et hageja kavatseb

taganemise tõttu kingitud eseme tagastamiseks kostja vastu kohtusse pöörduda, hakkas

kostja hagejaga taas suhtlema viisil, mis näitas võimalust kooseluni jõuda. Pooled

üritasid leida oma suhteprobleemidele lahendust. Kostja, kes on hariduselt jurist,

koostas enda initsiatiivil 21.01.2020 kinnituskirja (kinnituskiri), mille järgi ei

eksisteeri kinnituse allkirjastamise päeva seisuga alust kinkelepingust taganemiseks

kostja jämeda tänamatuse tõttu. Hageja allkirjastas kinnituskirja, kuid selle

allkirjastamisel olid hagejal samad kavatsused nagu kinkelepingu sõlmimisel, s.o olla

kostjaga suhtes ja alustada kooselu. Dokumendi allkirjastamisega soovis hageja

kostjale tõestada, et hagejal on tõsised kavatsused ja hagejat saab usaldada.

1.3.

Kinnituskirja eesmärk oli muuta 24.05.2017 taganemisavaldus tagajärjetuks.

Kinnituskiri lähtus eeldusest, et kinkeleping kehtis. Dokumenti saab hinnata ka

selliselt, et see on poolte kompromissileping vaidluses selle üle, kas 24.05.2017

avalduse tegemise seisuga esinesid materiaalsed eeldused kinkelepingust

taganemiseks. Kinnituskirja koostas kostja ja ta soovis luua olukorda, kus

kinkelepingu kehtivus oleks väljaspool kahtlust. Kostja koostas kinnistuskirja

olukorras, kus hageja oli kinkelepingust juba taganenud ja oli kostjale avaldanud, et ta

soovib kingieseme tagastamiseks kohtusse pöörduda. Hageja avaldas kinnituskirjaga

tahet, et kinkeleping kehtib. Kostja hilisem käitumine näitas, et ka tema ei pidanud

kinkelepingut 24.05.2017 avalduse tõttu lõppenuks. Dokumenti saab käsitada hageja

taganemisavaldusest loobumisena. Alternatiivselt näitab kinnituskiri, et 24.05.2017

avalduse tegemise seisuga ei olnud täidetud lepingust taganemise materiaalsed

eeldused.

2-21-7525

1.4.

Kinnituskiri ei ole hinnatav uue kinkelepinguna, vaid näitab poolte tahet jätta

varem sõlmitud leping kehtima. Alternatiivselt on kinnituskiri kehtiv kinkeleping.

Olukorras, kus kingitud eseme omand oli kostja käes, ei olnud uue asjaõiguslepingu

sõlmimine vajalik. Kinnitus on käsitatav kehtiva kohustustehinguna. Isegi juhul, kui

21.01.2020 sõlmitud uus kinkeleping oleks notariaalse vormi järgimata jätmise tõttu

tühine, on leping ikkagi kehtiv, kuna asjaõigusleping kingitu üleandmiseks on

sõlmitud ning kostja on kinnistusraamatust nähtuvalt kingitud eseme omanik.

1.5.

Kostja jätkas kinnituskirja allkirjastamise järel hageja verbaalset ründamist ega

lõpetanud seda vaatamata hageja korduvatele palvetele. Kostja tuli 16.03.2021

hagejale füüsiliselt kallale. Hageja tegi 07.04.2021 uue avalduse, millega ta taganes

kinkelepingust kostja jämeda tänamatuse tõttu. Selles avalduses tugines hageja

asjaoludele, mis leidsid aset ühe aasta jooksul enne mainitud avalduse tegemist.

1.6.

07.04.2021 avalduse tegemise järel ilmnesid uued asjaolud, millega hageja

täiendas kohtumenetluses taganemise avaldust. /tekst eemaldatud/, avaldanud hageja

kohta sotsiaalmeedias ja hageja äripartneritele valeinfot ja laimu, võtnud ära hageja

telefoni, avaldanud kolmandatele isikutele hageja delikaatseid isikuandmeid, rikkunud

kinnisasjal asuvas majas tehtud remonttöid ja algatanud vastuolulisi kohtuvaidlusi.

1.7.

Lepingust taganemise tõttu peab kostja kingitud eseme alusetu rikastumise

sätete järgi hagejale tagastama.

1.8.

Kostja aegumise vastuväide on alusetu. Hageja nõude aluseks on 07.04.2021

taganemisavaldus ja hageja nõue ei ole aegunud. Juhul, kui 24.05.2017

taganemisavaldus on kehtiv, peab arvestama, et kostja on oma käitumisega

tunnistanud hageja nõuet kinnisasja omandi tagastamiseks. Nõudes 2020. a kinnitust

taganemisavalduse materiaalsete eelduste puudumise kohta ja selle kinnituse saades,

tunnistas kostja oma tegudega, et hagejal on 2017. a taganemisest tulenevalt kostja

suhtes nõue saada kinnisasja omand tagasi. Seega katkestas kostja 21.01.2020

koostatud kinnituskiri nõude aegumistähtaja. Alternatiivselt tuleb rikastumisnõudest

teadasaamist mõista hageja kasuks erandlikult laiemalt, arvestades kostja vastuolulist

käitumist. Hageja on saanud alles kohtumenetluses teada, et kostja peab lepingut

lõppenuks alates 2017. Kostja poolt aegumise vastuväite esitamine on ka hea usu

põhimõttest lähtuvalt lubamatu. Kostja, omades õigusalast haridust, koostas

21.01.2020 kinnituse ja lasi hagejal selle allkirjastada. Kostja tekitas hagejas

arusaama, et kinkeleping jäi toona kehtima ja 2017. a taganemisavaldus oli tagajärjetu.

Kostja ei ole hagejale juriidilist abi osutanud, sh ei koostanud kostja kinnituskirja

hagejale õigusteenuse osutamise raames.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

2.1.

Kostja sai hageja 24.05.2017 taganemisavalduse kätte 09.07.2017.

Taganemisavalduse puhul on täidetud taganemise materiaalsed ja formaalsed eeldused.

Seega on kinkeleping 24.05.2017 avalduse tõttu lõppenud. Asjaolu, et hageja ise pidas

lepingut avalduse tõttu lõppenuks, näitab see, et notar valmistas ette ja saatis märtsis

2018 hagejale lepingu, millest nähtuvalt soovib hageja kingitud eseme omandi

tagastamise asjaõiguslepingu vormistada.

2.2.

Hageja 21.01.2020 allkirjastatud kinnitus ei muuda asjaolu, et kostja on

24.05.2017 avaldusega kinkelepingust kehtivalt taganenud. Kinnitus näitab üksnes

2-21-7525

seda, et hageja hinnangul ei esinenud üks aasta enne kinnituse väljastamist kostja

jämedat tänamatust, mis annaks aluse kinkelepingust taganeda. Kinnituskiri ei näita, et

24.05.2017 taganemisavalduse seisuga ei pidanud hageja kostja käitumist tema suhtes

jämedalt tänamatuks. Kinnitusel ei ole mingit seost 2017. a taganemisavaldusega.

Kinnitusega ei saanud hageja 24.05.2017 taganemisavaldust tagasi võtta. Samuti ei saa

kinnitust käsitada 24.05.2017 taganemisavalduse tühistamise või sellest loobumisena.

Kostja hinnangul ei saanud pooled 21.01.2020 kinnituses leppida kokku kinkelepingu

jätkamises. Kinkeleping ei ole kestvusleping, mistõttu ei ole võimalik pärast lepingu

lõppemist leppida kokku, et leping jätkub. Kinnituskiri ei ole hinnatav ka

pooltevahelise kompromissilepinguna muuta vaieldav õiguslik olukord vaieldamatuks.

Kostja ei ole mainitud dokumendi pooleks.

2.3.

Kostja selgitas, et hageja palus kostjal 21.01.2020 kinnituskiri koostada. Kostja

on alates 2014. a osutanud hagejale juriidilist teenust. Kostjal ei olnud võimalust

mõjutada kirja olemust ega sisu. Hageja andis kinnituse soovist teha suur žest, millega

justkui kingib tagasi selle kinnistu, mille kinkelepingust ta oli varem taganenud.

Dokumendi allkirjastamisel ei saanud hagejal olla sama tahet nagu kinkelepingu

sõlmimisel ehk alustada kooselu kostjaga. Kostja ei survestanud hagejat 21.01.2020

kinnitust allkirjastama. Kostjal puudus tahe või huvi kinnituskirja koostamiseks.

Kostja ei ole dokumenti allkirjastanud. Kostja käitumine ei anna alust arvata, et tal oli

tahe kinkelepingut jätkata või 21.10.2020 kinnituskirjas uus kinkeleping sõlmida.

Samas ei olnud kinnitusega võimalik kinnisasja tagasi kinkida, kuna kinkeleping

sõlmitakse notariaalses vormis. Ei saa väita, et dokumendi koostamise eesmärk oli

hageja eksitamine.

2.4.

Kuivõrd kinkeleping on hageja 24.05.2017 avalduse tõttu lõppenud, ei saanud

kostja 07.04.2021 avaldusega lepingust taganeda. Hageja 07.04.2021 avaldus on

tagajärjetu. Isegi juhul, kui hageja nõude aluseks on 07.04.2021 taganemisavaldus, ei

ole see õiguslikke tagajärgi kaasa toonud. Taganemise materiaalsed eeldused ei ole

viidatud avalduse osas täidetud. Lisaks ei ole hageja avaldust mõistliku aja jooksul

esitanud. Hageja väitel on kostja alates 2014. a käitunud hageja suhtes tänamatult. Ka

aastatel 2017 ja 2019 oli hageja seisukohal, et kostja näitas tema vastu üles jämedat

tänamatust. Seega ei teinud hageja avaldust mõistliku aja jooksul alates hetkest, kui ta

sai teada taganemise aluseks olevatest asjaoludest.

2.5.

Hagejal ei ole võimalik täiendada 07.04.2021 avaldust asjaoludega, mis leidsid

aset pärast avalduse esitamist. Asudes 11.05.2021 ja 26.07.2021

menetlusdokumentides välja tooma uusi asjaolusid, mis hageja hinnangul annavad

talle õigust lepingust taganeda, on hageja esitanud uued taganemisavaldused.

Mõlemad avaldused on tagajärjetud. Taganemise materiaalsed eeldused ei ole

avalduste osas täidetud.

2.6.

Kinkelepingu alusel saadud eseme tagastamine toimub alusetu rikastumise

sätete alusel. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat

alates ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust

rikastumisest tulenev nõue. Kostja sai hageja 24.05.2017 taganemisavalduse kätte 09.

06.2017. Seega aegus hageja nõue 09.06.2020. Aegumise vastuväitele tuginemine ei

ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei ole hageja suhtes vastuoluliselt käitunud.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas 21.03.2024 otsusega hagi, jättis menetluskulud kostja kanda ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 20 108,60 eurot ja viivise. Maakohus jättis

2-21-7525

otsuse täitmise tagamiseks jõusse Harju Maakohtu 13.05.2021 määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõud.

3.1. Maakohus tuvastas, et hageja omandas 26.05.2014 lepinguga OÜ-lt X ½ suuruse

mõttelise osa kinnisasjast, mille ta samal kuupäeval sõlmitud lepinguga kinkis

kostjale. Puudus vaidlus, et poolte vahel sõlmitud kinkeleping on täidetud.

Täidetud kinkelepingust võib kinkija võlaõigusseaduse (VÕS) § 268 lg 1 alusel

taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja

nõuda VÕS § 267 p-des 1–3 ettenähtud juhtudel. Maakohus tuvastas, et

kinkelepingu eesmärk oli hageja soov kostjat tasuta rikastada tingituna poolte

isiklikest suhetest ja soovist rajada ühine kodu.

3.2. Maakohus asus seisukohale, et hageja on 24.05.2017 avaldusega kinkelepingust

taganenud.

3.2.1. Hageja 24.05.2017 taganemisavalduse järgi on kinkelepingust

taganemise põhjuseks asjaolu, et kingisaaja on oma käitumisega näidanud

kinkija vastu üles jämedat tänamatust. Maakohtu hinnangul oli 24.05.2017

avalduse puhul täidetud taganemise materiaalne eeldus.

3.2.2. Tõendina on esitatud avalduse koostamisele eelnenud hageja ja notari

kirjavahetus, milles hageja avaldas notarile, milliste väljenditega on kostja

hagejat solvanud. Kostja on kohtumenetluses tunnistanud, et 24.05.2017

avalduse puhul on täidetud kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused.

Hageja ja kostja vahel oktoobrist 2020 kuni märtsini 2021 toimunud

kirjavahetus kinnitab, et hageja aadressil mõnitavate ja solvavate väljendite

kasutamine on kostja tavapärane suhtlusviis. Seega oli maakohtu hinnangul

usutav, et kostja kasutas hageja suhtes väljendeid, mis tõid kaasa 24.05.2017

taganemisavalduse esitamise.

3.2.3. Kostja väljendite mõju hindamisel peab arvestama, et kostja avaldas

neid sõnu ajal, kui pooled olid suhtes. Pooled ei vaielnud, et kinkelepingu

sõlmimisel olid hageja ja kostja lähisuhtes. Pooled olid eri meelt suhete

lõppemise aja osas. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt puudus vaidlus,

et kevadel 2017 olid pooled suhtes. Kohus möönis, et suhetes olevatel

inimestel on õigus otsustada selle üle, kas ja millist kohtlemist (sh verbaalset

kohtlemist) on nad valmis partneri poolt taluma. Keskmise mõistliku isiku

arusaama järgi ei ole kostja kasutatud väljendid sellised, mida adressaat peaks

partneri poolt enda aadressil taluma. Kostja väljendite kasutamine hageja

suhtes oli viimase jaoks äärmiselt solvav.

3.2.4. Kostja tunnistas, et ta sai hageja 24.05.2017 taganemisavalduse kätte

09.06.2017, mida kinnitab ka notari 09.06.2017 kiri kostjale. Seega oli täidetud

ka taganemise formaalne eeldus.

3.3. Asja materjalidest nähtuvalt oli hageja 2017–2018 seisukohal, et lepingust

taganemine 24.05.2017 avalduse alusel on kehtiv. Seda kinnitas asjaolu, et notar

valmistas ette kostjale kingitud eseme omandi üleandmise asjaõiguslepingu

projekti ja edastas selle 28.03.2018 kirjaga hagejale.

3.4. Seega taganes hageja 24.05.2017 avaldusega kehtivalt võlaõiguslikust

kinkelepingust ja see on VÕS § 186 p 5 ja § 188 lg 2 järgi lõppenud. See ei

mõjuta tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg-te 3 ja 4 järgi omandi

2-21-7525

ülekandmise asjaõiguslepingu kehtivust. Hagejal on seega võlaõiguslik nõue

kostja vastu, et see kannaks hagejale tagasi omandi kinnisasjale. Hageja nõue on

suunatud omandi tagasikandmisele, st asjaõiguslepingu sõlmimisele

asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 järgi. Tegemist on võlaõigusliku nõudega. Selline

nõudeõigus on hagejal kinkelepingust taganemise korral VÕS § 268 lg 1 ja § 1028

lg 1 järgi.

3.5. Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud.

3.5.1. Hageja sai hiljemalt 24.05.2017 avalduse allkirjastamisel teada, et tal on

alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu. Seega hakkas

aegumistähtaeg kulgema 25.05.2017 ja võis lõppeda 24.05.2020. Selleks, et

hinnata, kas 21.01.2020 kinnituskirja koostamisega seotud asjaolud katkestasid

TsÜS § 158 alusel aegumise, tuli maakohtu hinnangul käsitleda poolte

käitumist kogumis.

3.5.2. Maakohus tuvastas poolte kirjavahetuse alusel, et 21.01.2020

kinnituskirja koostamise ajal suhtlesid pooled väga intensiivselt ja lähedalt.

2019. a alguses ja kevadel veetsid pooled koos aega, jaanuari 2019 seisuga olid

pooled ka intiimsuhetes, mida kinnitavad kostja poolt hagejale saadetud pildid

ja nende kirjavahetus. Ka 2018–2019 toimunud kirjavahetusest nähtuvalt olid

pooled intiimsuhetes ning sõnumitest nähtuvalt oli hagejal soov kostjaga

kokku kolida.

3.5.3. Kostja sai taganemisavalduse kätte 09.06.2017 ja pidi juristina aru

saama, et hagejal on õigus nõuda kinkelepingu eseme tagastamist. Hageja

saatis 18.02.2019 kostjale sõnumi palvega panna aeg kinnisvara

vormistamiseks hageja nimele. Seega oli kostja teadlik, et hageja soovib

kinnisasja mõttelise osa omandit tagasi saada.

3.5.4. Poolte vahel 05.01.2020–08.01.2020 toimunud kirjavahetusest nähtus,

et pooled arutasid omavahelisi varalisi küsimusi. Kostja 05.01.2020 sõnumist

nähtus, et ta oli teadlik, et hagejal on varalised nõuded tema vastu ning et

hageja saab neid maksma panna, mistõttu soovis kostja vaidlusalused varalised

küsimused (mh kinkeeseme osas) ära lahendada selliselt, et kostja ei peaks

vastutama hageja ees. Kostja käitumine näitas, et ta tunnistas hageja nõuet

kinkelepingu eseme tagastamise osas.

3.5.5. Poolte kirjavahetusest nähtus, et hageja avaldab korduvalt

rahuolematust sellega, et muude lahendamata varaliste küsimuste kõrval ei ole

kostja hagejale kinkelepingu eset tagastanud. Kirjavahetuse sisust järeldus, et

kostja oli teadlik hageja nõudest tagastada kinnisasja mõttelise osa omand ning

et kostja soovis sõlmida kokkuleppe, mille järgi ei ole hagejal nõudeid kostja

vastu. See, et kostja soovis mainitud kokkuleppe sõlmida, näitab, et ta

tunnistas hageja nõuet tagastada kinkelepingu ese omand. Mõistlik ei ole

sõlmida kokkulepet nõuete puudumise kohta olukorras, kus võlgnik ei tunnista

võlausaldaja nõuet ja enda kohustust viimase ees.

3.5.6. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et kostja 08.01.2020 sõnumis

toodud kokkuleppe eesmärk oli see, et hageja jätaks kostja rahule.

Kirjavahetusest nähtub, et pooled üritasid nendevahelised varalised

lahkarvamused (sh kinkelepingu eseme osas) ära lahendada ja hinnates

sõnumeid kogumis, on selge, et kostja ei avaldanud soovi kokkulepe sõlmida,

2-21-7525

et hageja jätaks ta rahule, vaid kostja eesmärk oli tuua selgust just varalistesse

küsimustesse.

3.5.7. Asja materjalid tõendavad, et kostja koostas 21.01.2020 kinnituskirja.

Kohtu hinnangul näitas asjaolu, et kostja koostas kinnistuskirja, et ta ei

pidanud hageja nõuet tagastada kinkelepingu ese alusetuks, vaid kostja

hinnangul oli hagejal õigus nõuda kinnisaja mõttelise osa omandiõiguse

tagasikandmist. Kinnituskirja koostamisega soovis kostja ennast hageja nõude

realiseerimise eest kaitsta ja seda kinnitab kirja sõnastus, mille järgi puuduvad

hagejal dokumendi koostamise aja seisuga seaduses sätestatud alused

kinkelepingust taganemiseks. Kostja tegevus – kinnituskirja koostamine ja

hagejale allkirjastamiseks saatmine – näitab, et kostja tunnistas hageja nõuet

tagastada kinnisasja mõtteline osa ja oma kohustust mainitud vara hagejale

tagasi kanda.

3.5.8. Maakohtu hinnangul ei koostanud kostja kinnitust hagejale juriidilise

teenuse osutamise käigus. Kostja esitatud kirjavahetusest nähtus, et hageja kui

õigusalaste teadmisteta isik on pöördunud erinevate juriidiliste küsimustega

kostja kui suhtepartneri poole. Seega on arutelud toimunud hageja ja kostja

isiklikest suhetest tingituna. Kohtule esitatud dokumendid ei kinnita, et hageja

ja kostja vahel olid kokkulepped juriidilise teenuse osutamise kohta.

3.5.9. Olukorras, kus hageja ja kostja olid 2020. a alguses suhetes ning

arvestades kogumis kostja käitumist, tunnustas kostja TsÜS § 158 lg 2 järgi

oma tegudega hageja nõuet tagastada kinkelepingu ese. Maakohus leidis, et

hageja nõude tunnustamise hetkeks tuleb lugeda 20.01.2020, kui kostja saatis

hagejale allkirjastamiseks kinnituskirja. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt katkeb

aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku nõude tunnustamisega. Seega katkes

20.01.2020 hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg ja

mainitud kuupäevast alates hakkas kolmeaastane tähtaeg uuesti kulgema.

Nõude aegumine lõpeks 19.01.2023. Hageja esitas hagi 11.05.2021 ehk enne

nõude aegumist.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse, ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.1.

Hageja nõue on aegunud. Kostja ei vaidle vastu maakohtu tuvastatud asjaolule,

et hageja on kinkelepingust 24.05.2017 taganemisavaldusega kehtivalt taganenud.

Vaidlust ei ole selles, et kostja sai taganemisavalduse kätte 09.06.2017, ja seega lõppes

kinkeleping 09.06.2017. Kinkelepingust taganemisega sai hageja aru, et tal on õigus

kinkelepingu ese kostjalt tagasi nõuda. Seega on hageja alusetust rikastumisest tulenev

nõue vastavalt TsÜS § 151 lg-le 1 aegunud 09.06.2020.

4.2.

Maakohus tugines otsuses asjaolule, mida menetluses ei ole käsitletud. Kostja

ei nõustu maakohtu hinnanguga, et kostja on oma käitumisega kogumis tunnustanud

TsÜS § 158 lg 2 alusel hageja nõuet tagastada kinkelepingu ese. Maakohus hindas

ebaõigesti tõendeid, s.o poolte 05.01.2020–08.01.2020 toimunud vestlusi ja

21.01.2020 kinnituskirja. Hageja ei ole menetluse jooksul kordagi toonud kohtu ette

asjaolu, et kostja oleks kõnealuste vestluste käigus hageja nõuet tunnustanud TsÜS §

158 lg 2 mõttes, millega oleks TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkenud.

2-21-7525

4.3.

Kostja ei tunnustanud poolte kirjavahetuses hageja nõuet. Asjaolu, et hageja

enese erinevatele väidetavatele nõuetele osundab, millele kostja ei reageeri, ei

peegelda kostja poolt hageja nõude tunnustamist. Seejuures luges maakohus kostja

poolt nõude tunnustamiseks hoopis hageja sõnumid kostjale, mis muudab maakohtu

hinnangu täiesti ebaloogiliseks. Ebaõige on ka maakohtu hinnang, et pooled olid 2019.

a ja jaanuaris 2020 intiimsuhtes. Mõlemad pooled kinnitasid, et nad ei olnud suhtes.

Poolte suhe lõppes 2018. Hagejal polnud tegelikkuses kunagi soovi alustada kostjaga

kinnisasjal asuvas majas kooselu ja rajada seal ühine kodu, mida kinnitab asjaolu, et

kinnisasja teiseks kaasomanikuks on X OÜ.

4.4.

Kostja ei ole ka hageja 20.01.2020 kinnitusega nõuet tunnustanud. Jääb

arusaamatuks, kuidas hageja poolt kinnituskirja andmise seisuga kinkelepingust

taganemise õiguse puudumise kinnitamine peegeldab kostja poolt hageja nõude

tunnustamist. Kinnituskiri kinnitab üksnes, et allkirjastamise päeva seisuga ei esine

kostja poolseid jämeda tänamatuse asjaolusid.

4.5.

Hageja ei ole ka ise pidanud kinnitust aegumist katkestavaks nõude

tunnustamiseks, väites hagiavalduses, kuidas kõnealune kinnitus ei oma siinses

vaidluses tähtsust.

4.6.

Kostja osutas hagejale õigusabi. Maakohus tuvastas, et hageja pöördus kostja

poole erinevate juriidiliste küsimustega. Kuivõrd kinnituskirja tellis hageja, siis ei

peegelda ega sisalda kinnituskirja koostamine kostja tahet – tegemist on hageja

ühepoolse tahteavaldusega. Seega ei sisalda (ega saagi sisaldada) kinnituskiri kostja

poolset hageja nõude tunnustamist.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon

muutmata, kuid täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad

kostja kanda.

7.

15.09.2025 seisukohas on hageja esitanud korduva taotluse 28.05.2024 esitatud

apellatsioonkaebuse vastuse lisade 5 ja 9 vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus jääb oma

04.07.2025 kohtumääruses toodud seisukoha juurde, et nimetatud tõendid on esitatud

hilinemisega. Ringkonnakohus jätab hageja korduva taotluse TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel

rahuldamata ja tagastab 15.09.2025 seisukoha lisad 1 ja 2.

8. Maakohus on tuvastanud, et 26.05.2014 sõlmisid pooled kinkelepingu, millega hageja

kinkis kostjale ½ suuruse mõttelise osa XXX kinnisasjast. Hageja esitas 24.05.2017

taganemisavalduse, mille kostja sai kätte 09.06.2017. Hageja ja kostja pidasid mh

kinkelepingu osas kirjavahetust 05.-08.01.2020 ja 20.01.2020 edastas kostja hagejale

allkirjastamiseks kinnituskirja, mille kohaselt selle allkirjastamise (21.01.2020) päeva seisuga

ei olnud alust kinkelepingust taganemiseks. 03.10.2020–04.03.2021 edastas kostja hagejale

erinevaid sõimavaid sõnumeid ja hageja esitas 07.04.2021 uue taganemisavalduse.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eeltoodud asjaolude tuvastamisega eksinud ning

ringkonnakohus võtab need siinse otsuse tegemisel aluseks.

2-21-7525

9. Esmase taganemisavalduse esitas hageja kostjale 24.05.2017. Kostja on juba oma

esimeses vastuses hagile (04.06.2021, I kd, tl 123 pöördel, p 7) avaldanud, et hageja taganes

24.05.2017 taganemisavaldusega kinkelepingust, olemas olid taganemise nii formaalsed kui

materiaalsed eeldused ning kinkeleping lõppes, kui kostja sai taganemisavalduse kätte

09.06.2017 (dtl 183, p 10). Seega on kostja omaks võtnud, et taganemisavalduse aluseks

olevad teod pani kostja toime. Pooled ei vaidle ka selle üle, et need olid mõistetavad jämeda

tänamatusena, millega on nõustunud ka maakohus ja millega nõustub ka ringkonnakohus.

Maakohtu otsuse põhjendusi ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda.

10. Seejärel on hageja 21.01.2020 allkirjastanud kinnituskirja, mille kohaselt kinnituse

allkirjastamise päeva seisuga ei eksisteeri ühtegi võlaõigusseaduse §-s 267 toodud alust

kinkelepingust taganemiseks (I kd, tl 20–21). Pooltevahelisele õigussuhtele hinnangu

andmisel on keskse tähtsusega see, kas ja milliseid õiguslikke tagajärgi tõi kostjapoolne

kinnituskirja koostamine ja hagejale edastamine 20.01.2020 ning selle allkirjastamine hageja

poolt 21.01.2020.

10.1.

Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus on tõendite ebaõige hindamise

tulemusena leidnud, et hageja ja kostja 5.–8.01.2020 toimunud vestlustes ja

20.01.2020 kinnituskirja (I kd, tl 25-26 pöördel) hagejale saatmisega on kostja hageja

nõuet kinnisasja tagastamiseks tunnistanud. Hageja alusetust rikastumisest tulenev

nõue on kostja hinnangul TsÜS § 151 lg 1 kohaselt aegunud.

10.2.

TsÜS § 158 kohane aegumine võib katkeda nii tahteavalduse kui ka teo või

toiminguga (käitumisega). Aegumise katkemisele hinnangu andmiseks on vajalik anda

hinnang poolte tahteavaldustele ning käitumisele kinnituskirja allkirjastamisel ning

läbirääkimistele, mille tulemusena selleni jõuti.

Maakohtu otsuse punktis 20.3 ja selle alapunktides toodud kirjavahetusest nähtub see, et

hageja on tuginenud oma nõudele kinnisasja mõttelise osa tagastamiseks. Maakohus on

õigesti tuvastanud, et enne kinnituskirja allkirjastamist on pooled aktiivselt suhelnud ja

üritanud taastada vastastikust usaldust. 05.01.2020 on hageja muu hulgas kirjutanud kostjale:

„Pole võimalik läbirääkimisi pidada ega kahekesi otsustada kui sinu poolt tuleb ainult

nõudmisi ega yhgtegi kompromissi ega oma poolset vastutulekut.“ Seejärel teevad pooled

teineteisele etteheited. Hageja teeb ettepaneku rääkida ja kokku leppida, „kuidas edasi.“

Kostja vastab seejärel: „Kui saadan mingi nimekirja siis ma kardan et hakkad seda minu vastu

kasutama. See poleks ok ja asja mõte.“ Hageja märgib, et nimekirja pole vaja ning palub

öelda, kuna ja kus kokku saada ja asjad koos kirja panna. 07.01.2020 kirjutab kostja, et „Sinu

poolt on tulnud ainult lapsik ja lihtsameelne „kolime kokku“.“ Hageja märgib aga „Ma ei saa

aru kuidas peaks olema võimalik saavutada suhe, kooselu ja abielu, kui üks sõimab teist

värdjaks linnanikkariks. Minu tänase kõne mõte oli, et anname üksteisele andeks tehtud vead,

ei sõima enam ja hakkame koos elama. Kuna ma ei saa enam aru mida ma öelda võin või ei

või ja kuna pole olnud ühtegi minu ettepanekut, mida sa poleks maha teinud ja sa oled

leidnud iga sellise arutelu jooksul suht kiirelt põhjuse minu isiklikuks, suht ropuks, maha

tegemiseks, siis mul pole julgust enam midagi öelda.“ 08.01.2020 kirjutab hageja: „Kas enda

varalistest õigustest pean loobuma ja Tesla arvet, Hiiu kinkelepingut ja vanalinna korterisse

pandud raha tasumist mulle ja Tesla puhul firmale nõuda seaduse raamides ega omavahelise

kokkuleppega sa ei luba?“ Kostja vastab sellele: „soovin solmida kokkuleppe, mille sisuks on

et sul ei ole nõudmisi minu vastu. Saada mulle palun need ettevalmistatud dokumendid. Ma

mõtlen oigusbyroo ettevalmistatud dokumendid.“ Hageja on kostjale 08.01.2020 kostjale

edasi saatnud e-kirja, mille kohaselt hageja vandeadvokaadist esindaja küsib, kas liikuda edasi

taganemisest tuleneva omandi tagastamise nõudega ning teatab, et koostama peaks hagi

tagamise avalduse enne hagi esitamist, et seada kinnisasjale käsutamise keelumärge. Sellest

nähtub, et hageja edastas kostjale tema palutud info nõuete kohta, mida hageja esitada

2-21-7525

kavatses. Hageja vastab kostjale: „Tegin nagu käskisid. Mis kokkuleppest sa räägid? Nõuad et

ma loobun kõigist nõudmistest sinu vastu ehk firma lepib sellega et Tesla arvet ei tasuta ja

mina eraisikuna loobun soovist kinkelepingust taganeda ja vanalinna korteri eest makstud

raha tagasi saada? Sain ma õigesti aru? Vastu ma midagi enda loobumiste eest ei saa? See pole

kokkulepe vaid nõudmine. Täidan sinu nõudmise.“ Kostja vastab: „Ok, tänud, koostan selle

kokkuleppe.“ (IV kd, tl 9–12).

/tekst eemaldatud/

Esile toodud asjaoludest on tuvastatav, et:

-

mõlemad pooled avaldasid soovi teineteist mitte kaotada ja jätkata

romantilist suhet,

-

kostja oli teadlik, et hageja on kinkelepingust taganenud ning soovib

lepingu eseme tagastamist,

-

pooled arutasid lisaks tulevikus suhte jätkamisele ka omavahelise

kokkuleppe sõlmimist, kusjuures kostja soovis kinnitust, et hagejal ei ole

kostja suhtes nõudmisi,

-

kostja koostas kinnituse, mille tekstist nähtuvalt kinnitas hageja, et

kinnituskirja allkirjastamise päeva seisuga ei esine kinkelepingust

taganemiseks jämedat tänamatust. Kostja saatis selle hagejale 20.01.2020

ning hageja avaldas pahameelt selle üle, et see ei olnud kahepoolne, kuid

allkirjastas selle siiski.

10.3.

Kostja on apellatsioonkaebuses maakohtule ette heitnud, et maakohus on

järeldanud aegumise katkemise hageja, mitte kostja saadetud sõnumitest. Samas on

kostja jätnud tähelepanuta, et aegumise katkestab mitte üksnes tahteavaldus, vaid

võlga saab tunnistada ka käitumisega ning et maakohus tuvastas nõude tunnustamise

just nimelt kostja käitumist kogumis hinnates. Lisaks tehingutele hõlmab TsÜS § 158

lg 2 muid tegusid või toiminguid (käitumist), millega võlgnik väljendab võlausaldajale

oma teadlikkust võla olemasolust. Sellisel juhul ei pruugi tegu olla tehingulise tahtega

(TsÜS § 67 jj mõttes), vaid nõude tunnustamiseks piisab ka võlgniku ühepoolsest

mittetehingulisest kinnitusest, millega võlgnik konstateerib (tunnistab) kohustuse

olemasolu, soovimata õiguslikku siduvust. Võlgniku ühepoolne mittetehinguline

tunnistus toob kaasa aegumise katkemise TsÜS § 158 järgi (RKTKo 16.02.2022, 2-18-

8695/140, p 17).

Kuigi hageja avaldatust nähtuvalt ootas hageja kahepoolset kokkulepet poolte edasiste suhete

reguleerimiseks, koostas kostja hagejale üksnes hageja poolt allkirjastamiseks kinnituse,

millega hageja kinnitas vaid seda, et kinnituskirja allkirjastamise kuupäeva seisuga ei esine

jämedat tänamatust.

Kostja käitumist kogumis ja 20.01.2020 kinnituskirja teksti hinnates on õige maakohtu

järeldus, et siinse vaidluse asjaoludel on kostja kinnituskirja koostamise ja edastamisega

tunnistanud hageja nõuet kinnisasja tagasisaamiseks. Poolte arvukas kirjavahetuses ei vaidle

kostja hageja nõudele kordagi vastu ega märgi ka, et need oleksid alusetud. Küll aga on kostja

korduvalt avaldanud tahet sõlmida kokkulepe, mille sisuks on, et hagejal ei ole kostja vastu

nõudmisi. Hageja väljendab rahulolematust sellega, et kinnituskirjaga peaks tema loobuma

nõuetest, saamata selle eest midagi vastu. Poolte sõnumivahetusest järeldub, et pooled

soovisid reguleerida nendevahelist õigussuhet lähtudes eeldusest, et hagejal on kostja vastu

sissenõutavad nõuded. Sellega on kooskõlas ka kostja positsioon siinses menetluses. Kostja

on olnud juba esimesest vastusest hagile vankumatul seisukohal, et 24.05.2017

2-21-7525

taganemisavaldus oli kehtiv ning kinnituskirjal ei olnud taganemisavalduse kehtivusele ega

hageja nõuetele mingit mõju.

10.4.

Kostja hinnangul on maakohus, jõudes järeldusele, et kostja on oma

käitumisega hageja nõuet tunnustanud, rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 436

lg-d 3 ja 4 ja § 5 lg-d 1 ja 2) sellega, et rajas kohtulahendi asjaolule, millele hageja ei

tuginenud. Hageja on 21.11.2022 seisukoha punktis 6.2 tuginenud sellele, et kinnituse

nõudmise ja koostamisega on kostja 24.05.2017 taganemisest tulenevaid nõudeid

tunnistanud. Seega on hageja tuginenud ka asjaolule, et kostja kinnituskirja nõudis,

selle koostas ja edastas. Asja materjalidest nähtuvalt arutasid pooled selle väljastamist

20.01.2020 kinnituskirjale eelnenud kirjavahetuses. Lisaks märgib ringkonnakohus, et

pooled olid oma menetlusdokumentides toonud esile asjaolud, millele õigusliku

hinnangu andmisel saab kohus järeldada, et kostja tunnustas hageja nõudeid.

Maakohus ei ole oma järelduse tegemisel tuginenud sellistele faktilistele asjaoludele,

mida pooled ei oleks menetluses ise esile toonud.

10.5.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kostja osutas

hagejale õigusabi, mille raames koostas ka 21.01.2020 kinnituskirja. Olenemata

sellest, et kostja on ajavahemikus 17.01.2020–22.01.2020 tõepoolest nõustanud

hagejat erinevates ärilistes küsimustes, reguleerib 21.01.2020 kinnituskiri poolte

vahelisi eraelulisi suhteid – selle esemeks on üksnes 26.05.2014 kinkelepingust

taganemise asjaolud. Omavaheliste suhete reguleerimisel ei ole mõeldav see, et kostja

osutas hagejale kinnituskirja projekti saates õigusteenust. Ka ei nähtu

sõnumivahetusest, et hageja oleks vastava kinnituskirja tellinud, selle allkirjastamise

ettepaneku on teinud kostja ning kostja on ka ise valinud selle sõnastuse.

10.6.

Vaidlusalune kinnituskiri vajab hindamist ka aspektist, kas hageja on kostja

vastu esitatud nõuetest 21.01.2020 allkirjastatud kinnituskirjaga loobunud. TsÜS § 75

lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt

tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma.

Kostja 16.01.2020 sõnumist on tuvastatav, et poolte teravnenud suhe oli

stabiliseerumas („meil oli täna yle pika aja hea koos olla.“). 20.01.2020 saadetud

sõnumis räägib hageja kostjale kooselu eesmärgil tehtud kingitustest ja abielust,

millest nähtub selgelt hageja tahe sõlmida kokkulepe eesmärgiga jätkata isiklikku

suhet kostjaga. Seejuures on mõlemad pooled väljendanud soovi teineteist mitte

kaotada. Kostja pidi hageja tahet, et kinnituskirja allkirjastab hageja pooltevahelise

suhte taastamiseks, mõistma, sest hageja on seda otsesõnu väljendanud ning asjaolu, et

pooltel on üle pika aja hea koos olla, on kostja ise kinnitatud.

Taganemine on kujundusõigus, mis realiseeritakse ühepoolse tahteavaldusega. Hageja

tahteavaldus lepingust taganemiseks muutus TsÜS § 69 lg 1 järgi kehtivaks, kui kostja selle

09.06.2017 kätte sai. Ühepoolse tahteavalduse tagasivõtmine pärast selle jõustumist ei ole

ühepoolse kinnituskirjaga TsÜS § 72 järgi õiguslikult võimalik. Samas ei nähtu kinnituskirja

tekstist, et hageja oleks oma nõudeid käsutanud, s.o nendest loobunud. Kinnituskirjas kinnitas

hageja, et kinnituse allkirjastamise päeva seisuga ei eksisteeri jämedat tänamatust:

„Käesolevaga kinnitan mina, M.T /…/, et käesoleva kinnituse allkirjastamise päeva seisuga ei

eksisteeri ühtegi võlaõigusseaduse §-s 267 toodud alust punktis 1 nimetatud kinkelepingust

taganemiseks“. TsÜS § 6 lg 3 teine lause sätestab määratletuse põhimõtte, mille kohaselt tuleb

iga õigus ja kohustus eraldi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti. Määratletuse põhimõte

kehtib ka ühepoolsele käsutusele, sh nõudest loobumisele. Kinnituskirja tekstist, mis kinnitab

üksnes faktilise asjaolu puudumist, ei tulene hageja käsutustehingut nõudest loobumiseks.

Seejuures on kinnituskirja teksti koostanud kostja (kes oma väitel osutas selle koostamisega

professionaalset õigusteenust) ja kostja on valinud sõnastuse, mis käsutustehingut ei sisalda.

2-21-7525

Kuigi kinnituskirja üle varasemalt toimunud läbirääkimiste käigus on kostja avaldanud soovi

sõlmida kokkulepe, mille tagajärjel ei ole hagejal kostja vastu nõudmisi, siis poolte suhete

paranemisel enne kinnituskirja allkirjastamist on kostja siiski valinud kahepoolse kokkuleppe

asemel hageja ühepoolse kinnituskirja allkirjastamise, milles nõudest loobumiseks vajalikku

käsutustehingut ei ole.

Asja materjalidest ei nähtu ka kahepoolset kokkulepet, et pooled oleksid soovinud

kokkuleppel muuta 24.05.2017 taganemisavalduse õiguslikult tagajärjetuks. Seda on

korduvalt leidnud kostja ka siinses kohtumenetluses, rõhutades, et 24.05.2017

taganemisavaldus on sõltumata kinnituskirjast kehtiv. Seega ei olnud kostja koostatud

kinnituskiri piisav ei selleks, et lugeda hageja oma nõuetest loobunuks, ega ka selleks, et

24.05.2017 taganemisavaldus muutuks õiguslikult tagajärjetuks.

10.7.

Kuna maakohus tuvastas õigesti, et 24.05.2017 taganemisavaldus on kehtiv, ei

analüüsi ringkonnakohus hilisemate taganemisavalduste ja nende alustega seonduvaid

asjaolusid, sh hagejalt telefoni äravõtmist, vaidlusalusel kinnistul vandaalitsemist,

/tekst eemaldatud/, hageja kohta sotsiaalmeedias laimu ja kolmandatele isikutele

hageja delikaatsete isikuandmete avaldamist.

11. VÕS § 268 lg 1 kohaselt, kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 267

sätestatud eelduste olemasolul sellest taganeda ja nõuda kingitud eseme tagasi alusetu

rikastumise sätete alusel. Maakohus tuvastas õigesti kostja jämeda tänamatuse VÕS § 267 p 1

tähenduses ja leidis, et 24.05.2017 taganemisavalduse puhul on täidetud nii selle formaalsed

kui materiaalsed eeldused. Seega on hageja VÕS § 1028 alusel esitatud nõue põhjendatud ja

maakohus leidis otsuse resolutsioonis õigesti, et hagi tuli rahuldada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda.

12.1.

Hageja 15.09.2025 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindaja

osutanud õigusteenust apellatsioonimenetluses kokku 22 tundi 18 minutit keskmise

tunnihinnaga 224,71 eurot (lisandub käibemaks). Hageja palub kindlaks määrata

õigusteenuse osutamise kulu koos käibemaksuga 6161,72 eurot.

12.2.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. TsMS § 175 lg 1 alusel esindatava huvides toimingu tegemisel kohaldatav

põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja

mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa

pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis

ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm

24.01.2024, 2-21-9796, p 18).

12.3.

Ringkonnakohus peab hageja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu siinses asjas

mõistlikuks ja TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatuks. Ringkonnakohus leiab, et hageja

esindaja toimingud apellatsioonimenetluses on asja mahtu ning keerukust arvestades

asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja

vajalikud. Toimikust nähtuvalt on hageja esindaja koostanud vastuse

apellatsioonkaebusele, milleks ta pidi tutvuma maakohtu otsuse ja

apellatsioonkaebusega. Lisaks on hageja esindaja koostanud vastuse kohtunõudele

2-21-7525

seoses apellatsiooniastmes esitatud tõenditega. Ringkonnakohtu hinnangul saab

arvestades vaidluse sisu ja mahtu hageja menetluskulude nimekirjas toodud

menetlusdokumentide koostamise ajakulu pidada põhjendatuks. Samuti on

põhjendatud suhtlemine kliendiga, mida siinses asjas on tehtud mõistlikus mahus.

Vastuseks kostja vastuväidetele märgib ringkonnakohus, et asja materjali põhjal saab

järeldada, et hageja esindajal oli vaja Sotsiaalkindlustusametile teabenõue esitada

seoses asjaoluga, et kostja on arvatud väidetavalt MARAC programmi, millisele

väitele kostja menetluse ajal tugines. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejale

hüvitamisele menetluskulu 6161,72 eurot (käibemaksuga).

13. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

14. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt

võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)