3-25-643/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHT UM ÄÄ RUS

Kohtuasja number

3-25-643

Määruse kuupäev

30.09.2025

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

X-i kaebus SA Viljandi Haigla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses tervishoiuteenuse osutamata jätmisega ja kaebaja

osas videojärelevalve kohaldamisega ajavahemikul 06.02–12.02.2025

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X-i kaebus.

2. Jätta X-i taotlus riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta X-i taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ja

tõendite kogumiseks (videosalvestise väljanõudmiseks) läbi

vaatamata.

4. Asendada määruse avaldamisel X-i nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada

määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4, § 204 lg 1).

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale ning saadetakse

teadmiseks SA-le Viljandi Haigla.

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. X (edaspidi ka kaebaja) esitas 15.03.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse talle tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks ja õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse kohaselt jäeti

kaebaja 06.02.2025 ilma talle hädavajalikust arstiabist, kui meedik ei kutsunud kaebajale

psühhiaatrit. Kaebajal olid vaimse tervise probleemid ja sellest tulenevalt oli ta ebastabiilne.

Kaebaja sai hiljem teada, et meditsiiniõde oli väljastanud tõendi, et kaebaja suhtes tuleb

teostada videojärelevalvet. Kaebaja leiab, et videojärelevalve määramine ja selle teostamine

oli põhjendamatu. Kaebaja viibis meditsiiniõe tegevuse tõttu ajavahemikus 06.02.–12.02.2025

videojärelevalve all, kuigi selleks puudus vajadus. Kaebajale on põhjustatud ebakvaliteetse

tervishoiuteenuse osutamisega terviseprobleemide ägenemine, valu ja kannatused ning oluline

heaolu ja elukvaliteedi langus. Kaebajale on põhjustatud mittevaraline kahju 2000 euro

ulatuses. Kaebaja palub vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest ning määrata talle

riigi õigusabi korras esindaja.

2. Tartu Halduskohus jättis 14.07.2025. a määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale

tähtaja kahjunõude aluse täpsustamiseks. Kohus märkis, et mõistab kaebust selliselt, et

kaebaja peab talle kahju tekitanud tegevusteks 06.02.2025 meediku poolt psühhiaatri

kutsumata jätmist ja tema suhtes videojärelevalve teostamist ajavahemikus 06.02.–

3-25-643

12.02.2025. Kaebajal tuli märkida, milles täpsemalt talle tekkinud tervisekahju seisnes ning

kuidas jaguneb nõutud hüvitis 2000 eurot ehk kui suure osa sellest moodustab 06.02.2025

psühhiaatri kutsumata jätmine meediku poolt ja kui suure osa moodustab sellest

videojärelevalvega kambris viibimine ajavahemikul 06.02.–12.02.2025. Kohus osutas, et

kaebajal tuleb konkreetselt eristada käesoleva asja kahjunõude alust haldusasjas nr 3-25-1459

esitatud kahjunõude alusest. Sama määrusega jättis kohus rahuldamata kaebaja riigi õigusabi

taotluse (resolutsiooni punkt 3).

3. X esitas 15.07.2025 kaebuse täienduse, milles märgib, et peab talle kahju tekitanud

tegevusteks 06.02.2025 meediku poolt psühhiaatri kutsumata jätmist ja esmaabi osutamata

jätmist ning kaebaja suhtes videojärelevalve teostamist ajavahemikus 06.02.–12.02.2025.

Kaebajal olid naha pindmised vigastused, mille osas talle esmaabi ei osutatud. Kaebaja leiab,

et tema inimväärikust alandati. Kaebaja arstiabist ilma jätmine põhjustas stressi ja ärevust.

Haldusasjas nr 3-25-1459 esitatud kahjunõude alus võib osaliselt kattuda käesolevas asjas

esitatud kahjunõude alusega seonduvalt videojärelevalve teostamisega, kuid vastustajad on

erinevad. Tartu Vangla lähtub paigutuse tegemisel vangistusseaduse ja vangla

sisekorraeeskirja sätetest. Käesolev kaebus on seotud aga meditsiiniteenuse osutamata

jätmisega. Kaebajale on põhjustatud väärikuse alandamise eest 1500 euro ja vaimse tervise

kahjustamise eest 500 euro suurune kahju.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel SA-lt Viljandi Haigla seoses 06.02.2025

kaebajale psühhiaatri kutsumata ja esmaabi osutamata jätmisega ning kaebaja suhtes 06.02.–

12.02.2025 videojärelevalve kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

5. Kohus leiab, et kaebus kuulub tervikuna tagastamisele.

6. Kaebus mittevaralise kahju hüvitamise osas seoses kaebaja suhtes videojärelevalve

kohaldamisega tuleb tagastada HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel, kuna kaebaja on halduskohtule

varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samadel alustel ning varasem kaebus on kohtu

menetluses.

6.1. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja 16.05.2025 esitanud haldusasjas nr

3-25-1459 kaebuse, milles ta nõuab Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamist seoses kambri nr

1166 tingimustega, s.h ajavahemikul 06.02–12.02.2025 videojärelevalve kohaldamisega.

6.2. Seega on nii praeguses asjas kui ka haldusasjas nr 3-25-1459 kaebuste nõuded ja kaebuse

alusena välja toodud elulised asjaolud seoses kaebaja suhtes videojärelevalve kohaldamisega

samad. Eelnevat ei muuda kaebaja väited, et vastustajad on erinevad ning käesolev kaebus on

seotud meditsiiniteenuse osutamata jätmisega. Kohus märgib, et käesolevas asjas esitatud

kaebus on tõepoolest osaliselt seotud meditsiiniteenuse osutamata jätmisega (psühhiaatri

kutsumata jätmine), kuid kaebaja suhtes videojärelevalve kohaldamise küsimus ei seondu

arstiabi andmata jätmisega. Ühtlasi on selle kahjunõude aluste puhul tegemist erinevate

vastustajatega, kuivõrd soovituse kaebaja suhtes videojärelevalve kohaldamiseks andis SA

Viljandi Haigla, kuid otsustuse videojärelevalvet kohaldada, tegi vangla. Kohus selgitab, et

haldusasjas nr 3-25-1459 kahjunõude menetlemise käigus hindab kohus ka seda, kas vangla

on lähtunud õigesti meediku tõendist ehk kohus hindab ka tõendi õiguspärasust.

6.3. Eelnevat arvestades tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel osas, milles see

puudutab kahju hüvitamise nõuet seoses kaebaja suhtes videojärelevalve kohaldamisega

ajavahemikul 06.02.–12.02.2025. Selles osas saab kaebaja kohtus oma õigusi kaitsta

haldusasja nr 3-25-1459 raames. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle

esitajalt õigust pöörduda seadusega sätestatud korras uuesti halduskohtusse. Kaebuse

tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

3-25-643

7. Kohtu hinnangul tuleb kaebus osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist seoses kaebajale

06.02.2025 arstiabi osutamata jätmisega ning sellega kaebaja inimväärikuse alandamisega ja

vaimse tervise kahjustamisega, tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mis näeb ette, et

kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive

on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

8. Kaebaja nõuab SA-lt Viljandi Haigla 1500 euro suuruse hüvitise väljamõistmist selle eest,

et 06.02.2025 aset leidnud sündmused kahjustasid kaebaja vaimset tervist ning alandasid tema

inimväärikust. Vaatamata sellele, et kaebaja on kaebuses märkinud ka tuvastamisnõude, ei

käsitle kohus tuvastamisnõuet eraldiseisva kaebuse nõudena, kuivõrd hüvitamiskaebuse

lahendamisel peab kohus võtma seisukoha ka vangla tegevuse õiguspärasuse osas.

9. Kohus leiab, et vangla ei ole õigusvastaselt käitunud, kui ei kutsunud kaebajale 06.02.2025

koheselt psühhiaatrit.

10. Kaebuse kohaselt olid kaebajal vaimse tervise probleemid, millest tulenevalt oli ta

ebastabiilne ja palus kutsuda talle psühhiaater, kuid meedik vastas, et seda kaebajale ei

võimaldata. Seega jäeti kaebaja hinnangul talle tervishoiuteenus osutamata. Hiljem sai

kaebajale teatavaks, et meditsiiniõde oli väljastanud tõendi, et kaebaja suhtes tuleb teostada

videojärelevalvet, kuigi meedik kaebaja suhtes mingisugust läbivaatust ei teostanud ega

osanud kaebaja hinnangul vaimse tervise probleemidega isikuga suhelda. Kaebaja viibis

meditsiiniõe tõendi alusel ajavahemikul 06.02.–12.02.2025 videojärelevalve all, kuigi selleks

puudus kaebaja sõnul vajadus. Lisaks oli kaebaja sõrm vigastatud ja selles oli klaasikild, kuid

ka seda vigastust ei ravitud ja kaebaja pidi ise klaasikillu eemaldama. Kaebajal olid naha

pindmised vigastused.

11. Vangistusseaduse § 53 lg 1 järgi tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi

kättesaadavus. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 5 tähenduses on vältimatu abi

tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle

andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. On

tavapärane, et kinnipeetavad soovivad meedikuid erakorraliselt teatud hetkedel näha, kuid

psühhiaatriga koheselt rääkimise soov põhjusel, et kaebaja tundis ennast ebastabiilselt, ei

pruugi olla selline probleem, mille pärast valvemeedik koheselt peaks kinnipeetavale

psühhiaatri kutsuma. Kaebaja juures käis meditsiiniõde, kes kohtu hinnangul on piisavalt

pädev hindamaks, kas kaebajal on erakorraline vajadus koheselt psühhiaatriga vestlemiseks

või mitte. Meditsiiniõde sellist erakorralist vajadust ei näinud. Kohus ei pea usutavaks, et

meedik ei osanud kaebajaga suhelda ega teostanud tema osas mingit läbivaatust. Ka kaebaja

ise on märkinud, et meditsiiniõde väljastas tõendi, et kaebaja osas tuleb teostada

videojärelevalvet. Seega võis meediku hinnangul olla teatav vajadus kaebaja üle täiendava

järelevalve teostamiseks, kuid see ei olnud nii erakorraline, et oleks olnud põhjendatud

psühhiaatri kohene sekkumine. Ka kaebaja selgitusest, et ta viibis ajavahemikul 06.02.–

12.02.2025 videojärelevalve all, kuid seda põhjendamatult, saab järeldada, et ka kaebaja ise ei

pidanud enda probleemi tegelikult erakorraliseks. Samuti ei tulene ühestki õigusaktist, et

kinnipeetavale, kes avaldab soovi arstiabi saamiseks, tuleb see tingimata koheselt võimaldada.

Kohtupraktikas on sedastatud, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval

subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile

(Riigikohtu 21.12.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-69-10, p 8).

12. Kohtule on usutav, et kaebaja võis ennast 06.02.2025 tunda halvasti ja/või vaimselt

kurnatuna või ebastabiilsena ning see võis kaebajale põhjustada teatavat ebamugavust, kuid

kohtule ei nähtu, et tegemist oli sedavõrd intensiivse riivega, et tegemist saaks olla tervise

kahjustamise või inimväärikuse alandamisega riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 tähenduses.

Kaebaja ei ole esitanud tõendeid ega veenvaid põhjendusi, millest kohus saaks järeldada, et

3-25-643

just 06.02.2025. a sündmus tekitas kaebaja vaimsete terviseprobleemide ägenemise ning sel

päeval kaebajale psühhiaatri kutsumata jätmine või kaebaja sõrmest väidetava klaasikillu

eemaldamata jätmine põhjustas talle valu. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kui

kaebaja sõrmes oleks olnud klaasikild ning kaebaja oleks sellele osutanud, siis ei oleks

meditsiiniõde sellele tähelepanu pööranud. Kaebaja võis alles pärast meditsiiniõe lahkumist

märgata, et tema sõrmes oli klaasikild. Samas tuleb siinkohal arvestada ka kaebaja enda

osalust selles, miks või kuidas klaasikild kaebaja sõrme sattus. Kohus leiab, et iga

ebameeldivustunnet või teatud määral valu tekkimist ei saa samastada tervise kahjustamisega.

Kuna kaebuse pinnalt võib mõista, et kaebajal esinesid vaimse tervise probleemid juba enne

06.02.2025, siis võivad kaebaja välja toodud hingelised raskused olla pigem tingitud tema

varasemast seisundist või raskustest harjuda vangla üldise režiimiga. Samuti, kui kaebaja isegi

tundis teatavat valu sõrmes, siis kohtu hinnangul ei saa naha pindmine vigastus tekitada

sellise tugevusega valu, mida võiks pidada tervisekahju tekkimise vääriliseks.

13. Kaebaja on osutanud ka väärikuse alandamise tunde tekkimisele. Väärikuse alandamiseks

on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne

isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked

vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise

vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost

vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse

ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesolevas asjas esitatud

kaebuse puhul selliseid asjaolusid ei nähtu. Kaebajale kutsuti 06.02.2025 kambrisse meedik ja

talle osutati meditsiiniabi, kuid kaebaja ei olnud rahul sellega, et talle ei võimaldatud koheselt

kohtuda psühhiaatriga, ning hiljem märkis ta, et tal oli ka klaasikild sõrmes, millega meedik ei

tegelenud. Kohtule ei ole äratuntav, et kaebaja kirjeldatud sündmused võiksid kvalifitseeruda

sellisteks, mida võiks pidada kaebaja inimväärikuse alandamiseks ja tingiksid kaebajale

hüvitise väljamõistmise.

14. Eeltoodud põhjendusi arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja õigusi ei ole 06.02.2025

intensiivselt riivatud ja on ebatõenäoline, et selle päeva sündmused said põhjustada kaebajale

hüvitamisele kuuluvat kahju.

15. Kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

16. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust pöörduda

seadusega sätestatud korras uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus

ei ole kohtu menetluses olnud.

17. Kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis jätab kohus läbi vaatamata kaebaja menetlusabi

taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning taotluse tunnistajate

ülekuulamiseks ja tõendite kogumiseks.

18. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3

ja § 178 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)