2-24-13346/17 · Pärnu Maakohus Haapsalu kohtumaja Kärdlas

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Ruth Sild

Kohtujurist

Krista Kruusa

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. september 2025, Pärnu

Tsiviilasja number

2-24-13346

Tsiviilasi

JS Varahaldus OÜ hagi A.N-i vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

31 994 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja JS Varahaldus OÜ

(registrikood

14828139);

seaduslik esindaja M.O, lepinguline esindaja

jurist Nele Paluoja;

Kostja A.N (isikukood XXX)

RESOLUTSIOON

1.Rahuldada JS Varahaldus OÜ hagiavaldus A.N-i vastu võlgnevuse ja viiviste

väljamõistmiseks.

2.Mõista kostjalt A.N-ilt hageja JS Varahaldus OÜ kasuks välja 17.03.2023

laenulepingust nr XXX tulenev:

2.1. põhivõlgnevus summas 15000 eurot;

2.2. sissenõutavaks muutunud viivis 04.09.2024 (alates 18.07.2023) seisuga summas

12450 eurot;

2.3. edasiulatuvalt viivis lepingus kokkulepitud määras 0,2% tasumata põhinõudelt

alates 05.09.2024 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid kokku koos

sissenõutavaks muutunud viivisega mitte suuremas ulatuses kui välja

mõistetud põhivõlgnevus.

3.Menetluskulud jätta kostja kanda.

4.Määrata hageja menetluskulude suuruseks 1650 eurot, millest 1400 eurot on riigilõiv

ja 250 eurot lepingulise esindaja kulu.

5.Välja mõista kostjalt A.N-ilt hageja JS Varahaldus OÜ kasuks menetluskulud s.o

summas 1650 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6.Saata otsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

1. Menetluse käik

1.1. 04.09.2024 esitas hageja JS Varahaldus OÜ Pärnu Maakohtule hagiavalduse A.N-i vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks. 22.12.2024 täiendas hageja kohtu nõudel hagiavaldust selgitustega.

Kohus võttis hagi menetlusse 31.03.2025.

1.2. 25.08.2025 pidas kohus kohtuistungi.

2. Hagi ja hageja seisukohad

2.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 17.03.2023 tarbijakrediidilepingu nr XXX, millega

hageja väljastas kostjale laenu summas 15000 eurot. Leping sõlmiti intressimääraga 2,5% kuus

ning lõpptähtajaga 17.05.2023.

2.2. Kostja on tasunud hagejale intressimakseid kokku 1500 eurot, põhiosa katteks kostja

tagasimakseid teinud ei ole. Pooled on pidanud läbirääkimisi laenu tagastamise osas. Hageja on

pikendanud laenu tagasimakset kuni 17.07.2023, kuid kostja laenu tagastanud ei ole ning edasised

läbirääkimised ei ole õnnestunud. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas

15000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised lepingujärgses määras arvestatult 18.07.2023-

04.09.2024 perioodi eest summas 12450 eurot ja edasiulatuva viivise tasumata põhinõudelt kuni

selle kohase täitmiseni.

2.3. Kuivõrd hagist nähtuvalt on lepingupoolteks laenuandja äriühinguna ja kostja füüsilise

isikuna, esitas hageja täiendavad selgitused kohtu nõudmisel vastutustundliku laenamise

põhimõtte osas, kuivõrd hagist nähtuvalt on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping. Hageja

selgitas 22.12.2024 menetlusdokumendis, et hageja ei tegele laenuandjana, hageja ja kostja on

tuttavad ning kostja pöördus iseseisvalt hageja poole laenu saamiseks, kuna hageja tegeleb

ettevõtlusega. Hageja kontrollis kostja varalist seisu avalikest portaalidest, sh puudusid kostjal

maksevõlad. Kuna kostja on pikalt tegelenud ka äritegevusega, ei näinud hageja raha laenamises

midagi ebatavalist. Laenu saamisel selgitas kostja hagejale, et soovib laenu oma ettevõtluse

elavdamiseks, mitte eraisikuna kasutamiseks. Kostja küsis laenu lühikeseks perioodiks, kuna raha

kasutati tulu teenimiseks ja sealt pidi laekuma piisav kasum igasuguse kõrvalkulu katmiseks.

Seetõttu oli hageja nõus riskantsema laenutehinguga. Kostjale edastati laenuleping tutvumiseks

15.03.2024, kostjal ei olnud lepingu sisu osas hagejale täiendavaid küsimusi, kostja tagastas

allkirjastatud laenulepingu koos kontoandmetega 17.03.2023.

2.4. 25.08.2025 kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde, paludes kostjalt välja mõista

põhinõude, viivised ja menetluskulud.

3. Kostja seisukohad

3.1. Kostja hagi esitatud kujul ei tunnista. Kostja edastas 2023. aasta märtsis laenusoovi hageja

seaduslikule esindajale, raha oli tarvis ettevõtte taaskäivitamiseks. Kostja selgitab hagivastuses, et

soovib laenu tagastada graafiku alusel, kostjal tekib selleks võimalus alates oktoobrist 2025.

Hagivastuses kirjeldab kostja erinevaid kompromissettepanekuid, milles hagejaga kokkulepetele ei

jõutud.

3.2. 25.08.2025 kohtuistungil kostja selgitas, et kui võlgnevusest hageja seadusliku esindajaga

varem suheldi, jäi kostjale arusaam, et laen on külmutatud, kostja ei nõustu viiviste ja

lisakuludega, kostja tunnistab põhivõlgnevust ja on nõus laenu tagastama. Kohtuistungil ütles

kostja, et kompromisspakkumised, mis teiselt poolelt tulid, nendega kostja ei ole nõustunud.

4. Kohtuotsuse põhjendused

4.1. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid

leiab, et hagi tuleb rahuldada.

4.2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele

vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas

esitatud ja kogutud tõenditele ning lõike 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes

tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma

arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on

tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

4.3. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 sätestab võlasuhte tekkimise alused, mille p 1 kohaselt võib

võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks

kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule.

4.4. Poolte vahel on 17.03.2023 sõlmitud laenuleping nr XXX, mille kohaselt hageja JS

Varahaldus OÜ andis lühiajaliselt kostjale A.N-ile laenu 15 000 eurot, intressiga 2,5% kuus

laenujäägilt, laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 17.05.2023 /dtl 6-9/. Laen on kostjale välja

makstud 17.03.2023 /dtl 12/. Pooled sõlmisid 17.05.2023 laenulepingu lisa nr XXX, millega

pikendasid kostja kohustust laenu tagasimaksmiseks kuni 15.07.2023 /dtl 10-11/.

4.5. Kostja ei ole hagejale laenu tagastanud, kostja on tasunud hagejale intresse 16.04.2023

summas 375 eurot, 17.05.2023 summas 375 eurot, 17.07.2023 summas 375 eurot ja 18.07.2023

summas 375 eurot, s.o kokku 1500 eurot /dtl 12/.

4.6. Kostja tunnistab tasumata laenumakset, hageja põhinõuet summas 15 000 eurot /dtl 46-47,

60/. Kostja vaidleb vastu hageja viivise nõudele /dtl 47, 60/.

4.7. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele

isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma

sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Krediidileping

on VÕS § 401 lg 1 kohaselt leping, millega krediidiandja kohustub andma krediidisaaja käsutusse

rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu

lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Arvestades eeltoodud lepingute mõisteid ja asjaolu, et pooled on sõlminud laenu andmiseks

lepingu, millega kohustatud pool ka laenult tasu maksab, on pooled sõlminud krediidilepingu.

4.8. Esmalt tuleb kohtul välja selgitada, kas käesolevas menetluses hagi aluseks olev

krediidileping on tarbijakrediidileping või mitte. Kuigi formaalselt vastab leping

tarbijakrediidilepingu tunnustele, on menetluses poolte avaldatud asjaolude järgi kostja füüsilise

isikuna laenulepingu sõlminud sellega saadava raha oma majandus- ja kutsetegevuses kasutamise

eesmärgil /dtl 27, 29, 46-47/. Tarbijakrediidilepingu sisulisest vastavusest sõltub, kas asjas tuleb

kohaldada tarbijakrediidilepingutele kohalduvat VÕS 22. peatüki 2. jao regulatsiooni, millest mh

tuleneb regulatsioon vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta jm tarbija kaitseks

ettenähtud sätted.

VÕS § 402 lg 1 sätestab tarbijakrediidilepingu mõiste. Tarbijakrediidileping on krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu. Seega võib tarbijakrediidilepinguks olla nii krediidi- kui ka

laenuleping, kuid tarbijakrediidilepinguga on tegemist üksnes juhul, kui tarbijakrediidilepingut

iseloomustavad eeldused on täidetud, st krediiti või laenu annab majandus- või kutsetegevuses

tegutsev isik tarbijale.

Käesoleva hagi aluseks olev leping on sõlmitud hageja kui majandus- või kutsetegevuses

tegutseva laenuandja ja kostja kui füüsilise isiku vahel. Kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev

isik annab füüsilisele isikule krediiti või laenu, tuleb eeldada tarbijakrediidilepingut ja vastupidist

peab tõendama krediidiandja (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 12; RKTKo 11.10.2023, 2-

21-20479/30, p 11). Riigikohus on ka selgitanud, et kui äriühing sõlmib tarbijaga lepingu, millega

annab talle krediiti või laenu, ei ole sellise lepingu kvalifitseerimisel tarbijakrediidilepinguks

oluline see, kas äriühing annab laenu oma põhilise majandustegevusena, teeb seda aeg-ajalt või

esimest korda (RKTKo 03.07.2024, 2-22-11970/29, p 15).

Hageja on esitanud oma seisukoha, et poolte vahel sõlmitud leping ei kvalifitseeru

tarbijakrediidilepinguks /dtl 60/. Oma 22.12.2024 menetlusdokumendis selgitas hageja, et kostja

soovis laenu hagejalt oma ettevõtluse elavdamiseks, kirjeldus sellest on menetlusdokumendi lisana

esitatud kostja e-kirjas /dtl 27, 29/. Kostja avaldas hagivastuses samuti, et laenusoovi edastamise

aluseks oli vajadus raha järele ettevõtte taaskäivitamiseks /dtl 46/.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole vaid sellised tehingud, mis on sõlmitud isiku eratarbimise

vajaduste rahuldamise eesmärgil, seotud isiku majandus- ega kutsetegevusega (EKo 03.07.1997,

C-269/95, Francesco Benincasa v Dentalkit Srl, p 17). Kui äriühingu juht või enamusosanik tagab

äriühingu lepingust tulenevaid kohustusi, tegutseb ta majandus- või kutsetegevuses (EKo

14.03.2013, C-419/11, Česká spořitelna, a.s. v Gerald Feichter, p-d 36–40). Euroopa Kohus on

selgitanud, et isik võib tarbijale kohalduvatele sätetele tugineda üksnes juhul, kui lepingu ainus

eesmärk on eratarbimise käigus rahuldada üksikisiku isiklikke vajadusi või leping on isiku

majandus-või kutsetegevusega seotud nii nõrgalt, et sellel on lepingu sõlmimise kontekstis vaid

tähtsusetu roll (EKo 25.10.2018, C-498/16, Maximilian Schrems v Facebook Ireland Limited, p-d

30 ja 31). Eeltoodud seisukohtadele on viidanud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 19.11.2024

määruses, tsiviilasjas 2-23-16320 (p. 21).

Kohtule poolte poolt avaldatust nähtub, et kostja laenu taotlus oli tingitud temaga seotud

majandus- ja kutsetegevusest, millest järeldub, et leping on seotud tugevalt kostja majandus- ja

kutsetegevusega. Kuna kostja kui füüsilise isiku taotletud laenu eesmärk on tugevalt seotud kostja

majandus- ja kutsetegevusega, siis on tegemist krediidilepinguga, mille osas kostja tarbijale

kohalduvatele sätetele tugineda ei saa.

Kohus leiab, et poolte vahel on sõlmitud krediidileping, mis ei kvalifitseeru

tarbijakrediidilepinguks, kuivõrd kostja poolt hagejalt taotletud laenu eesmärk oli selle kasutamine

kostjaga seotud majandus- ja kutsetegevuses.

4.9. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt

kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

4.10. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral

nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

4.11. Hageja nõuab kostjalt viiviseid kokku summas 12 450 eurot sissenõutavaks muutunud osas

ja alates hagi esitamisele järgnevast päevast edasiulatuvalt. VÕS § 82 lg 1 kohaselt kui kohustuse

täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. Laenulepingu XXX lisast, mis sõlmiti poolte vahel 17.05.2023, tuleneb, et laenu

täitmise tähtajaks oli 17.07.2023 /dtl 11/. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule, on maksega

viivitamisel päevane viivisemäär 0,2% tasumata laenusummalt päevas /dtl 7/. Viivisenõue kujunes

järgmiselt:

Viivist arvestati summalt 15 000 alates 18.07.2023 kuni 04.09.2024, s.o 415 päeva, viivise

määraga 0,2% päevas s.o kokku 12 450 eurot.

4.12. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär.

4.13. Kostja on avaldanud, et ei tunnista hageja viivisnõuet ja jätab selle nõude kohtu otsustada.

Tegemist ei ole viivise vähendamise taotlusega VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi.

4.14. Kohus on tuvastanud, et käesolevas menetluses hagi aluseks oleva lepingu puhul ei ole

tegemist tarbijakrediidilepinguga ning tarbijakaitsesätted VÕS 22. peatüki 2. jaost ei kohaldu.

Viivise eesmärk on võlgniku mõjutamine rahalist kohustust võimalikult kiiresti täitma, viivise

suurust on võlgnikul võimalik ise mõjutada oma kohustusi õigel ajal täites. Põhjendamatu on

kostja eeldus selle kohta, et nurjunud kompromissläbirääkimiste tõttu laenu tagastamise kohustus

peatus ning hagejal ei ole põhjendatud viivist nõuda. Tõendeid selle kohta, et pooled oleks kokku

leppinud kõrvalkulude peatumises, esitatud ei ole.

Hageja viivisenõue tuleneb VÕS § 113 lg 1 mõttes lepingus kokkulepitud määrast 0,2% tasumata

laenusummalt päevas. Pooled ei vaidle selles, et laenuleping sõlmiti mõlema poole poolt

majandus- ja kutsetegevuse raames. Riigikohtu praktika kohaselt, kuigi VÕS § 42 lg 3 p-s 5 ei ole

selgesõnaliselt nimetatud, et säte laieneks ka viivistele, on tüüptingimustes sisalduva

viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu p 5

lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suurusest /…/ muud hüvitist“ alusel (RKTKo

18.12.2014, nr 3-2-1-139-14, p 11, 3-2-1-25-16 p 13). Kokkulepe, millega hageja ja kostja

leppisid tüüptingimusena kokku intressimääras 0,2% tasumata nõudelt päevas, ei ole kostjat

ebamõistlikult kahjustav. Majandus- ja kutsetegevuse raames sõlmitud lepingute puhul on peetud

Riigikohtu praktikas lubatavaks viivise suuruseks 0,2%-0,25% (vt RKTKo 30.04.2013, nr 3-2-1-

5-13 p-d 48 ja 49; RKTKo 13.05.2020, 2-18-17536/29, p 17).

Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja tuleb lepingus kokku lepitud määras,

sissenõutavaks muutunud osas alates võlgnevuse tekkimisest 18.07.2023 kuni hagi esitamiseni

04.09.2024, kostjalt välja mõista.

4.15. Riigikohus on oma praktikas korduvalt selgitanud, et rahalise kohustuse täitmisega

viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal (RKTKo

12.12.2012, 3-2-1-162-12, p. 20; RKTKo 12.12.2012, 3-2-1-162-12, p. 12; RKTKo 21.12.2018, 2-

18-7296, p. 23). Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid ega tõendanud kahju olemasolu, mis

õigustaks põhinõudest suurema viivise väljamõistmise. Seega määrab kohus edasiulatuva viivise

välja mõista lepingus sätestatud määras 0,2% päevas põhinõudelt, kuid mitte koos sissenõutavaks

muutunud viivisega põhinõudest suuremas ulatuses.

5. Kohus rahuldab hagiavalduse kostja vastu põhivõlgnevuses summas 15 000 eurot,

sissenõutavaks muutunud viiviste osas summas 12 450 eurot ja edasiulatuva viivise nõudes

lepingus kokku lepitud määras 0,2% tasumata põhinõudelt päevas, kuid koos sissenõutavaks

muutunud viivistega mitte suuremas ulatuses kui põhinõude suurus.

6. Käesoleva tsiviilasja hind on 31 994 eurot TsMS § 133 lg 1 ja lg 2 järgi.

7. Menetluskulud

7.1. TsMS § 173 lg-le 1 ja 2 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 alusel

jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise

korral pooled menetluskulud võrdsetes osades kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus

rahuldab hagi põhi-ja viivisenõuete osas, mis on hagi peamised nõuded, mistõttu jätab kohus

menetluskulud kostja kanda.

7.2. TsMS § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulud. Hageja on

käesolevas asjas tasunud hagiavalduselt riigilõivu 1400 eurot, mis jääb kostja kanda.

7.3. Hageja õigusabikuludeks on 250 eurot, 2 tunni eest tunni tasuga 125 eurot. Teenusele ei

lisandu käibemaksu, kuna ettevõte saab käibemaksu küsida teenuse raames tagasi. Menetluskulude

nimekirja kohaselt on hageja esindaja märgitud aja jooksul tutvunud tsiviilasja materjalidega, need

läbitöötanud ja esindas hagejat kohtuistungil (28 minutit /dtl 59-61/). Hageja kinnitab, et kulud on

kantud käesoleva hagimenetlusega seoses.

7.4. Kostja vaidleb hageja menetluskuludele vastu, leides et lepingulise esindaja õigusabikulusid

ei tohiks menetluses kasutada, kuna hageja seaduslikuks esindajaks on M.O.

7.5. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega hageja õigusabikuludele ning peab hageja

õigusabikulusid esitatud määras vajalikuks ja põhjendatuks.

7.6. Hageja õigusabikulud koosnevad kohtuistungil osalemisest ja sellele eelnevalt tsiviilasja

materjalidega tutvumisest. Kokku ajakulu 2 tundi, sh istungil osalemine 28 minutit. Riigikohtu

seisukoha kohaselt on põhjendatud arvestada menetluskulu hulka mõistlikus ulatuses esindusega

seotud ettevalmistuseks kulunud aega (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505, p. 15-16). Kohus peab

hageja lepingulise esindaja esitatud ajakulu kohtuistungiks ja selleks ettevalmistumisel

põhjendatuks. Kohus lähtub kostja esindaja tunnitasu määra hindamisel kohtupraktikast, mille

kohaselt tunnitasu määra 125 eurot võib pidada mõistlikuks.

7.7. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja hageja õigusabi kulud summas 250 eurot

(käibemaksu ei lisandu). Hageja on kinnitanud, et saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi

arvestada. Kostjal tsiviilasja materjalide kohaselt rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

7.8. TsMS § 177 lg 4 sätetel tuleb hagejal tasuda viivist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ruth Sild

kohtunik