2-24-3606/13 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Üllar Roostoja, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. september 2025

Tsiviilasja number

2-24-3606

Tsiviilasi

Eesti Ühistuliising OÜ hagi Kärt Mäepalo vastu

võla väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2911 eurot 76 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Ühistuliising OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

Hageja (apellant) Eesti Ühistuliising OÜ (registrikood

esindajad

11317579), esindaja Raigo Sõlg

Kostja (vastustaja) Kärt Mäepalo (isikukood

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Eesti Ühistuliising OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu

15. jaanuari 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-24-3606 muutmata.

2. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Eesti Ühistuliising OÜ kanda.

Apellatsioonimenetluses puuduvad rahaliselt kindlaksmääratavad ja hüvitatavad

menetluskulud.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Eesti Ühistuliising OÜ (hageja) esitas 4. märtsil 2024 Kärt Mäepalo (kostja) vastu hagi,

paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista 8516 eurot 59 senti, millest põhivõlg 8033 eurot

14 senti, intress 178 eurot 85 senti ja viivis 304 eurot 60 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Toomas Hurt 19. jaanuaril 2020 laenulepingu nr

XXXXXXXXXXXX, mille kohaselt andis hageja Toomas Hurdale tarbimislaenu 13 500

eurot. Lepinguga lepiti mh kokku, et laenu tagastamise tähtaeg on 15. jaanuar 2025 ja

laenuintressiks on 8%.

22. mail 2020 sõlmisid Toomas Hurt, kostja ja hageja kohustuste ülevõtmise kokkuleppe nr

11/05/20/KÜL, millega kostja võttis Toomas Hurdalt üle laenulepingust XXXXXXXXXXXX

tulenevad laenusaaja kohustused. Samal päeval allkirjastasid hageja ja kostja ka uue

maksegraafiku. Laenu reskontrost nähtub, et kostjal tekkisid kohati probleemid laenu

maksegraafiku järgse tagastamisega (reskontro tulp „I“). Viimati tasus kostja laenu 8. mail

2023 (reskontro tulbad „H“ ja „S“) ning pärast seda maksed katkesid. Hageja püüdis

korduvalt suhelda kostjaga telefonis, kuid kostja kõnedele ei vastanud. Samuti saatis hageja

korduvalt meeldetuletuskirju, millele kostja samuti ei vastanud. 5. septembril 2023 saatis

hageja kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse ning vastuse mittesaamisel ütles lepingu 22.

septembril 2023 üles koos selgitusega, et alustab võla sissenõudmist.

2. Kostja tähtaegselt kohtule oma kirjalikku seisukohta ei esitanud.

3. Maakohus korraldas 7. jaanuaril 2025 kohtuistungi. Kostja kohtuistungile ei ilmunud.

Hageja jäi istungil esitatud nõuete juurde.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 15. jaanuari 2025. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 5604 eurot 83 senti. Muus osas jättis maakohus hageja nõuded

kostja vastu rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise

ulatusest 66% ulatuses kostja ja 34% ulatuses hageja kanda. Maakohus rahuldas hageja

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 462 eurot.

Hageja on esitanud kostja vastu nõuded, mis tulenevad 22. mail 2020 Toomas Hurda, kostja

ja hageja vahel sõlmitud kohustuste ülevõtmise kokkuleppest nr 11/05/20/KÜL. Kostja ja

krediidiandja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1

mõttes. Krediidiandja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis

krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega

kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Kostja ei ole kohtule sisulisi vastuväiteid esitanud.

Maakohus peab sõltumata kostja vastuväidete puudumisest omal algatusel kontrollima

tarbijakrediidilepingute puhul seda, kas krediidilepingu tingimused võivad olla tarbija suhtes

ebaõiglased ning tarbijakrediidileping tühine. Seejuures on keskseks küsimuseks see, kas on

järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Praegusel juhul soovib hageja panna maksma krediidiandja nõuet, mistõttu tuleb

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist kinnitavad asjaolud tõendada hagejal.

Praegusel juhul on hageja seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise

põhimõtet rikkunud, sest krediidiandja lähtus krediidiotsuse kujundamisel oma sise-eeskirja

punktist 4.1 ja järgmistest asjaoludest:

-

krediidisumma ei tohi ületada 90% tagatisvara maksumust;

-

taotleja tagastab krediiti igakuiselt vastavalt maksegraafikule;

-

krediidi põhiosa ja intressimakse ning varasemad muud kohustused kokku ei tohi

ületada 50% taotleja(te) sissetulekust;

-

tagatiseta krediidi ja liisingulepingute lepinguperiood ei tohi olla pikem kui 60 kuud.

Kinnisvara tagatisel väljastatakse krediiti maksimaalselt 120 kuuks.

Hageja on esitanud kohtule kostja kuue kuu pangaväljavõtte (SEB) ajavahemiku kohta 1.

oktoobrist 2019 kuni 1. aprillini 2020. Selgitusi, millistele järeldustele hageja kostja esitatud

pangaväljavõtte alusel jõudis, kohtule esitatud ei ole. Samuti ei osanud hageja esindaja

kohtuistungil vastata kohtu küsimusele selle kohta, mismoodi kostja pangakonto väljavõtet

analüüsiti (dtl 81). Kostja maksevõimet järeldas hageja oma esindaja sõnul pelgalt sellest, et

laenu andmisel järgiti oma sisemisi reegleid krediidi andmise kohta. Veel toetus hageja

asjaolule, et hageja on Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuuluv krediidiandja ja kui tema

tegevusega oleks probleeme, oleks ta juba ettekirjutused saanud. Maakohus leidis, et

eelviidatu on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise jaatamiseks ebapiisav (kui ka

eeldada hageja väidete õigsust).

Maakohtule esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja sissetulekuks oli vanemahüvitis

ja peretoetused kokku keskmiselt 1318 eurot kuus. Ühtlasi on kostja saanud enne

laenulepingu sõlmimist kohalikust omavalitsusest ühekordset sotsiaaltoetust ning

toimetulekutoetust, mis näitab, et kostja oli rahalistes raskustes juba enne laenulepingu

sõlmimist. Kostjal oli laenulepingu sõlmimise hetkel 6 alaealist ülalpeetavat (missugune

asjaolu on järeldatav temale makstava peretoetuse suurusest). Kostja igakuised sissetulekud

kulusid terves ulatuses igakuiste kohustuste ja püsikulude peale. Tulenevalt eeltoodust asus

maakohus seisukohale, et krediidiandja ei ole hinnanud kostja krediidivõimet piisava

hoolsusega. Seega on krediidiandja kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu

osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul

intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema 8%

aastas. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on

kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda.

Sellises olukorras peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed

uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe

esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja

hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Praegusel juhul ei ole kohtule esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks

tahtlikult võltsinud krediidiandjale esitatavaid andmeid või jätnud nõutud andmed esitamata.

Krediidiandja on võimaldanud kostjale laenu summas 12 757 eurot 70 senti. Kostja kohustus

maksma ka intressi 8% tagastamata krediidisummalt aastas. Krediidi tagasimakseperioodiks

oli 56 kuud, kohustusega tasuda alates 15. juunist 2020 maksegraafiku alusel iga kuu laenu

põhiosast ja intressist koosnevaid makseid ligikaudu 273 eurot 73 senti kuus. Hageja on

kinnitanud, et kostja on teinud tagasimakseid kokku 7152 eurot 87 senti.

Kuna krediidiandja on lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega

ole kostja krediidivõimelisust kontrollinud piisava hoolsusega, siis on kostjal kohustus tasuda

hagejale vaid põhivõlgnevus, sest seadusjärgne intressimäär oli 0%. Põhivõla suuruseks on

5604 eurot 83 senti (12 757,70 – 7152,87). Nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks

väljamõistmisele.

Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise 304 eurot 60 senti. Maakohus tegi hagejale

ettepaneku 5. märtsi 2024. a kohtumäärusega esitada puhuks, kui kohus leiab, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole järgitud, VÕS § 4034 lg 7 nõuetele vastav nõude

ümberarvestus. Maakohus hoiatas hagejat, et ümberarvestuse esitamata jätmisel võib kohus

jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata. Hageja kohtunõuet ei täitnud, st hageja ei ole

esitanud korrektset ümberarvestust selliselt, et kostja tasutud tagasimaksed oleks arvestatud

graafikujärgsete maksetena täies ulatuses põhiosa katteks ning vastavalt sellele

ümberarvestuse ka viivise nõude osas. Tulenevalt eeltoodust jättis maakohus hageja viivise

nõude rahuldamata, sest ilma ümberarvestuseta ei ole mõistlikult võimalik kohtul tuvastada,

kas ja mis ulatuses saaks hagejal olla kostja vastu viivisenõue.

Viidates TsMS § 163 lg-le 1, jättis maakohus tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest

menetluskulud 66% ulatuses kostja ja 34% ulatuses hageja kanda. Hageja on esitanud

maakohtule menetluskulude nimekirja hagiavalduses, millest nähtuvalt koosnevad hageja

menetluskulud riigilõivust 700 eurot. Kostja sisuliselt kohtumenetluses osalenud ei ole ning

seetõttu ei ole ta kandnud ka menetluskulusid. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb

seadusest, mistõttu on kohtu arvates tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga.

Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hagejale menetluskuludena 700 *

66% = 462 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus,

millega rahuldada hageja hagi kostja vastu täielikult. Menetluskulud palub hageja jätta kostja

kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud.

Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus vääralt, et hageja rikkus vastutustundliku

laenamise põhimõtet ning et hageja ei ole kostja krediidivõimelisust kontrollinud piisava

hoolsusega.

Kostja avalduses laenu taotlemiseks (hagiavalduse lisa 12) on kostja kirjutanud, et tema

igakuine netosissetulek laenu taotlemise ajal oli 1400 eurot, samuti on ta avaldanud, et tal

puudusid laenu taotlemise ajal muud laenukohustused. Sama on nähtav ja sellega tõendatav ka

kostja kontoväljavõttel (hagiavalduse lisa 13). Seega moodustasid kostja igakuised

laenumaksed 273 eurot 33 senti (hagiavalduse lisa 5) 19,5% kostja igakuisest

netosissetulekust. Finantsinspektsiooni tarbijaveebis on kirjas, et igakuised tagasimakstavad

finantskohustused ei tohiks ületada 1/3 pere sissetulekust, mis hageja puhul oleks olnud 420

eurot. Hinnates kostja krediidivõimelisust, ei lugenud hageja kostja sissetulekute hulka

ühekordseid sotsiaaltoetusi ning need ei olnud aluseks laenuotsuse tegemisel. Seega ei ole

hageja rikkunud laenuotsust tehes vastutustundliku laenamise põhimõtet ja laenamise head

tava.

Seda, et kostja oli hagejalt laenu võttes krediidivõimeline, tõendab ka asjaolu, et kostja tasus 3

aastat laenu ning alles siis tekkisid makseraskused. Sõidukile, mille ostmiseks kostja hagejalt

laenu võttis, on pandud 2022. a 10 käsutuskeeldu, kuid need ei seondu hageja laenuga

kostjale. Seega on kostja võtnud endale muid kohustusi pärast laenulepingu sõlmimist

hagejaga, kostja maksejõuetuse põhjustasid teised kohustused. Lepingu sõlmimisel ei teadnud

ega pidanudki hageja teadma, et kostja võtab endale hiljem selliseid täiendavaid kohustusi,

mis teevad tal laenu teenindamise võimatuks. Seega ei rikkunud hageja vastutustundliku

laenamise põhimõtet ega laenamise head tava.

Kostja huvide eelistamine olukorras, kus kostja on järjekindlalt hoidnud kõrvale nii laenu

tasumisega seotud probleemidele lahenduste otsimisest kui ka kohtumenetlusest, ei ole

põhjendatud. Kuna kostja ei ole esitanud ühtegi väidet vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise kohta, pole olnud võimalik selliseid väiteid ka igakülgselt, täielikult ning

objektiivselt hinnata.

Sõiduk, mille ostmiseks laen võeti ja millele on tänaseks seatud 10 käsutuskeeldu, on endiselt

kostja oma, samas laenu ei pea maakohtu otsuse järgi ta täiel määral tasuma. See pole

laenuandja suhtes õiglane ning pigem võiks kostja tegevust vaadelda pahatahtlikuna, kuivõrd

ta on ise oma tegude ja tegevusetusega põhjustanud olukorra, milles ta täna on.

Sõidukit on kasutatud ka ettevõtluses, mis seab kahtluse alla maakohtu hinnangu kostja

toimetuleku kohta.

6. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuse kohta enda seisukohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta

hageja kanda.

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud hagi osaliselt rahuldamata.

Hageja väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt.

9. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks leiab, et hageja on rikkunud laenu andmisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet ja miks tuleb hagi rahuldada osaliselt. Hageja viited

kostja netosissetulekule ja et sellest tulenevalt moodustasid igakuised laenumaksed 19,5%

kostja igakuisest netosissetulekut, ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Asjaolu, et hageja jättis arvesse võtmata ühekordsed sotsiaaltoetused, ei muuda samuti

maakohtu lõppjäreldust. Ringkonnakohtu hinnangul tuli laenu andmisel arvestada praegusel

juhul ka sissetulekute iseloomu, mis nähtus hageja konto väljavõttelt. Asjas nähtub, et

sissetulek koosnes lisaks ühekordsetele toetustele (sotsiaaltoetusele ja toimetulekutoetusele,

mis viitavad selgelt toimetulekuraskustele), vanemahüvitisest ja peretoetusest. Nagu

maakohus viitas, oli kostjal laenulepingu sõlmimise hetkel 6 alaealist ülalpeetavat (missugune

asjaolu on järeldatav ka temale makstava peretoetuse suurusest) ning et kostja igakuised

sissetulekud kulusid terves ulatuses igakuiste kohustuste ja püsikulude peale. Tulenevalt

eeltoodust asus maakohus põhjendatult seisukohale, et krediidiandja ei ole hinnanud kostja

krediidivõimet piisava hoolsusega.

9.2. Asjaolu, et kostja suutis laenu mingi hetkeni tagasi maksta, ei muuda järeldust

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise osas. Ka asjaolu, et hiljem võttis kostja

väidetavalt uusi laene, mis muutsid kostja hageja väitel maksejõuetuks, ei muuda järeldust, et

laenu andmisel pole hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud.

9.3. Hageja viide sellele, et maakohus on eelistanud kostjat olukorras, kus kostja pole

menetluses osalenud, ei anna alust maakohtu lahendi tühistamiseks. Maakohus pidi

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist hindama omal algatusel, sõltumata kostja

vastuväidetest. Ka asjaolu, et kostja ei võtnud makseraskuste tekkimisel hagejaga ühendust, ei

tähenda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise puhul peaks maakohus hagi

täielikult rahuldama.

Ka väited selle kohta, kuidas on laenu eest ostetud sõidukit kasutatud või kes on selle omanik

praegusel juhul, ei anna alust tuvastada, et kostja oli pahatahtlik, samuti pole see aluseks

maakohtu järelduste muutmiseks või maakohtu otsuse tühistamiseks.

Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole apellatsioonimenetluses oma seisukohta

esitanud ning asjas ei nähtu, et kostjal oleks hüvitatavaid menetluskulusid, siis märgib

ringkonnakohus, et kostjale apellatsioonimenetluses hüvitatavad ja kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

11. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt järgmist. Apellatsioonkaebuselt on tasutud riigilõivu

700 eurot. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 järgi

riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades

kaebuse ulatust. Hageja vaidlustas maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hageja hagi

rahuldamata. Seega on apellatsioonkaebuse hinnaks 2911 eurot 76 senti ja hageja pidi RLS §

59 lg 15 ja lisa 1 järgi tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 385 eurot. Kuna hageja on

tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 700 eurot ehk ettenähtust rohkem, on hagejal TsMS §

150 lg 1 p 1 alusel õigus taotleda riigilõivu 315 euro tagastamist. Riigilõivu tagastamiseks

tuleb esitada ringkonnakohtule taotlus. Taotluses tuleb mh märkida konto number, kuhu

riigilõiv tagastada, ja konto omaniku nimi. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta

möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud

lahendiga lõppemist.

(allkirjastatud digitaalselt)