2-25-11536/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov

Määruse tegemise aeg ja koht

29. september 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-11536

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks

Vaidlustatud kohtulahendid

Harju Maakohtu 19. juuli 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Q.B määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik Q.B (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie

Kunila

Puudutatud isik Sihtasutus Viljandi Haigla (90004585)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Q.B taotlus määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.

2. Jätta Harju Maakohtu 19. juuli 2025 määrus muutmata.

3. Q.B määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruskaebuse võib esitada isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema

eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või

linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib

esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas

tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (tsiviilkohtumenetluse

seadustik (TsMS) § 543).

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH, avaldaja) Psühhiaatriakliiniku valvearst

esitas 17.07.2025 Harju Maakohtule taotluse Q.B (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks. Avaldaja palus rakendada

puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset kuni 4 päeva ning seejärel pikendada seda kuni

neljakümne päevani. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik PERHis alates 16.07.2025, mil

kell 18.56 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Oma psüühikahäire tõttu on

puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja

toimetulematuse tõttu. Puudutatud isik ei ole võimeline ravivajadust ise hindama ning tema

psüühilise seisundi paranemist ei ole alust prognoosida 4 ööpäeva vältel.

2. Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt on varasemast teada, et puudutatud

isikul on esinenud aastatel 2014 ja 2015 meeleolu kõikumise perioode, kus oli muutunud

kergesti ärrituvaks, oli ajanud õiglust taga, mistõttu sattus ka kaklustesse. Esmakordselt viibis

puudutatud isik statsionaarsel ravil SA PERH psühhiaatriakliinikus 24.07.2017 – 30.07.2017.

Järgnevalt vajas patsient haiglaravi Pärnu Haigla psühhiaatriaosakonnas 21.08.2017 –

21.09.2017. Kolmandat korda viibis patsient haiglaravil 03.04.2020 – 30.04.2020 Pärnu

Haiglas. Toetusravi tarvitas ta ebaregulaarselt, elas Pärnus oma eaka ema juures, kus muutus

aktiivseks, sekeldavaks, pidutses öösiti, tõukas ema, mistõttu ema oli sunnitud kodunt

lahkuma. Seepeale palus vend (korteri omanik) patsiendil korter vabastada. Kui puudutatud

isik avastas, et ukselukk on vahetatud, võttis ta kirve ja lõhkus ukse. Seetõttu toimetati ta

politsei saatel Pärnu Haiglasse neljandat korda, kus viibis 05.10.2020 – 11.11.2020. Ta oli

muutunud viimase nädala vältel järjest maniakaalsemaks ja ebaadekvaatsemaks, külastas

sageli politseimaja- käis seal maskeeritult paruka ja meigiga, oli sattunud kaklustesse.

Puudutatud isikule määrati kodune toetusravi, ta oli asunud elama Tallinnasse. 2021. aasta

märtsi lõpus on digiloos korduvad kiirabi väljakutsed seoses puudutatud isiku ebaadekvaatse

käitumise, varguste, füüsilise vägivalla ja emotsionaalse ebastabiilsusega. 04.04.2021 –

13.05.2021 viibis patsient korduvalt SA PERH psühhiaatriakliinikus tooduna kiirabi ja

politsei poolt, kuna sisenes vaatamata keelule võõrasse hoovi ja keeldus lahkumast. Pererahva

koer hammustas teda kõrvast, mispeale ta kutsus ise politsei. Kuna puudutatud isik keeldus

igasugusest koostööst, oli kohal 3 politsei ekipaaži ja kiirabi. Ta toimetati SA PERH

psühhiaatriakliiniku valvetuppa politseiautos käed raudus. Rahutuse ja agressiivse käitumise

tõttu vajas ta ohjeldusmeetmete rakendamist. Valvearst vormistas talle tahtest olenematu ravi

otsuse 04.04.2021 ning seda pikendati kohtu loal 40 päevaks. Raviga puudutatud isik mõneti

stabiliseerus ja määrati toetusravi. 04.04.2021 – 13.05.2021 viibis puudutatud isik taas SA

PERH psühhiaatriakliinikus tahtest olenematul ravil. Järgnevalt on digiloos nähtavad

korduvad kiirabi ja politsei kutsed alates oktoobrist 2021. Ta oli sattunud kaklustesse, saanud

peavigastusi, sõitis autoga merre. 07.10.2023 kohaldati puudutatud isiku suhtes emakordselt

ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi (kriminaalasi X-XX-XXXX). Puudutatud isik

ambulatoorse sundravi visiitidel ei käinud, ravi ei tarvitanud. 13.11.2021 viidi ta Pärnu

Psühhiaatriahaiglasse kuna käitus Hedon Spas ebaadekvaatselt. Ta suunati 16.11.2021 edasi

Viljandi Haigla sundravi osakonda, kuna ambulatoorne psühhiaatriline sundravi pöörati

ümber statsionaarseks (kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-21-17925). Puudutatud isik viibis SA

Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku sundravi osakonnas statsionaarsel ravil ajavahemikul

16.11.2021 – 26.01.2023, misjärel kohaldati ambulatoorne sundravi, kuid ta ei järginud

ravirežiimi ja kohtumäärusega (kriminaalasi nr 20267000910) terviseseisundi ägenemise ning

ravirežiimi rikkumise tõttu määrati talle taas statsionaarne sundravi alates 23.02.2024, mis

kestis kuni 05.05.2025, mil statsionaarne sundravi asendati ambulatoorsega. Viimasel kuul on

esinenud režiimi rikkumisi, puudutatud isik ei ilmunud depoosüstile ja vereanalüüsile.

Puudutatud isiku tugiisiku sõnul on ta olnud viimastel nädalatel sekeldav, konfliktne,

kulutanud ema raha kasiinodes, pantinud venna auto (ütleb ise, et auto on varastatud, enda

autoga oli teinud avarii). Eksabikaasalt oli küsinud korduvalt suuri summasid võlgu.

2.1. 16.07.2025 toodi puudutatud isik psühhiaatriakliiniku valvetuppa politsei ja kiirabiga

Euronicsi poest, kus oli olnud verbaalselt agressiivne, sõimles, esitas inadekvaatseid nõudmisi

ja nõudis tasuta telefoni. Puudutatud isik oli olnud ka politsei suhtes verbaalselt agressiivne.

Valvetoas kõneles kiire monoloogina, mõttekäik oli laialivalguv, hüplik, detailirohke.

Avaldas, et temalt on raha, ID kaart ja telefon varastatud, politseile olevat ta varga nime teada

andnud. Süüdistab korteri koristajat vargustes- varastas vaibad, mööbli ja majoneesi, lubas

Euronicsi poele pommi alla panna. Meeleolu hindas heaks, see aga häirivat teisi, teda

ümbritsevaid inimesi. Lubas kaevata valvearsti ja personali kohtusse. Haigustaju puudus,

raviga patsient nõus polnud, mistõttu alustas valvearst tema psüühikahäirest lähtuvalt ravi

tahtest olenematu otsuse alusel 16.07.2025 kell 18.56. Käesolevalt on puudutatud isik ravi

foonil rahulikum, kõneleb aeglasemalt, kuid maniakaalne seisund püsib. Tema mõttekäik on

laialivalguv, detailidesse takerduv. Esinevad suurusmõtted- ta on veendunud, et töötab

miljoneid teenivas logistikafirmas, oskab 170 keelt ja on väga tuntud üle maailma. Praegu

olevat tal aga mõned võlad. Puudutatud isik on arvamusel, et inimesed kadestavad teda, kuna

tal on ilusad punased püksid. Tähelepanuvõime ja keskendumine on alanenud, mõtted

hüplikud, küsimustele vastab sõnalaialdaselt, kaotab vastates sihi. Puudub haiguskriitika, ravi

vajalikuks ei pea, ta olevat terve mees ja on kõiki ravimeid kogu aeg korralikult võtnud, kuid

nimetada neid ei oska, 14.07.2025 depoosüstile teadaolevalt ei ilmunud, selgitusi

sellekohaseid ei anna, libiseb teemast kõrvale.

2.2. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire: bipolaarse meeleoluhäire 4 maniakaalne

seisund (F31.1, RHK-10 järgi), mis avaldub temal kõrgendatud meeleolus, energia ja

aktiivsuse tõusus, mõttekäigu kiirenemises, suurusmõtetes ning tahteaktiivsuse tõusus st.

sihitus ja inadekvaatses käitumises, agiteerituses ja konfliktsuses. Puudutatud isikul puudub

raskest psüühikahäirest lähtuvalt haiguskriitika ning võime adekvaatselt hinnata ravivajadust.

Ravita jäämisel võib ta oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale

(inadekvaatne, sihitu, konfliktne käitumine-võib provotseerida endavastast vägivalda) kui

ümbritsevatele (verbaalselt ähvardas poe töötajaid, politseid, arsti, on muutunud konfliktseks).

Puudutatud isiku seisundist ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida

seisundi paranemist 4 ööpäeva vältel, mistõttu taotletakse kohtult luba puudutatud isikule

tema tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja temale psühhoosivastase,

rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes kuni 40 päeva

vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest. Puudutatud isik ei

ole käesolevalt raske psüühikahäire ägenemise tõttu võimeline järgima ambulatoorse sundravi

tingimusi ja režiimi, tema on seisund ägenenud ning seetõttu pidasid psühhiaatrid vajalikuks

asendada tema suhtes kohaldatud ambulatoorne sundravi statsionaarse psühhiaatrilise

sundraviga.

Menetluse vahepealne käik

3. Puudutatud isik selgitas 18.07.2025 ärakuulamisel, et haiglasse tõi teda politsei, kuid ta ei

tea, miks. Euronicsis ei juhtunud midagi. Väidab, et ambulatoorne ravi on läinud hästi, võtab

ravimeid (loetleb ühe ravimi), ise raviskeemi muutnud ei ole. Spekuleerib, et haiglas antakse

mingit ravimit, mis teeb teda haigemaks. Tema seisund on halvenenud, see on väljendud

tiguliikumises ja ta näeb kahekordselt. Varem ei ole sellist probleemi olnud. Väidab, et

Euronicsis saadi temast valesti aru, ta ei nõudnud tasuta telefoni, vaid tahtis lihtsalt uut

telefoni. Selgitab, et Eesti Vabariigis on seadus, et ta saab telefoni eest 24 tunni jooksul

maksta. Kuna tema smartkaardid on kinni ja telefon ära varastatud, siis tahtis niimoodi maksta

sularahas. Räägib, et oleks teinud endale ID-kaardi või passi, selle alusel oleks saanud raha

välja võtta. Depoosüstile sõitis õigeks ajaks, aga kõik olid juba läinud.

4. Puudutatud isiku raviarst jäi ärakuulamisel eelnevalt esitatu juurde ja märkis, et puudutatud

isik on aastast 2014 käinud erinevate arstide juures meeleolu kõikumistega. 2021. aastast on ta

sundravil, kordamööda ambulatoorsel ja statsionaaris. Maikuus sai statsionaarist välja, kuid

ilmselt määratud ravimeid ta ei võta. Praegusel juhul käitus ta arutult, võttis takso ja sõitis

sellega 300 euro suuruse arve, kuid jättis maksmata. Siis esines Euronicsi poes, nõudis tasuta

telefoni. Seal kutsuti talle kiirabi. Tal on kõrgharidus ja siin haiglas esineb vandeadvokaadina,

suure ärimehena. Ta on veendunud, et tema suhtes ollakse vaenulikud. Puudutatud isikule

määratud esindaja toetas avaldaja taotlust.

5. Harju Maakohtu 18.07.2025 määrusega kohaldas kohus puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriakliinikusse paigutamisest alates,

s.o alates 16.07.2025. a, kell 18.56 kuni 20.07.2025. a, kell 18.56.

6. Avaldaja 19.07.2025 esitatud täiendava arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund

muutunud. Tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske

psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Avaldaja taotles kohtult luba

ambulatoorse sundravi otsuse ümberpööramist statsionaarseks sundraviks ning luba tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ning temale psühhoosivastase, meeleolu

stabiliseeriva ja rahustava ravi manustamiseks haiglatingimustes kuni statsionaarse sundravi

määruse jõustumiseni.

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus jättis 19.07.2025 määrusega rahuldamata avaldaja taotluse puudutatud

isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks

kuni 40 päevaks ning rahuldas avaldaja 19.07.2025 taotluse asendada puudutatud isiku suhtes

Tartu Maakohtu 16.04.2025 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kohaldatud

ambulatoorne psühhiaatriline sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga tähtajatult kuni

isiku tervenemiseni või ohtlikkuse äralangemiseni. Maakohus märkis, et puudutatud isiku

ambulatoorne sundravi jätkub statsionaarsena sundraviteenuse osutaja SA Viljandi Haigla

Psühhiaatriakliiniku juures. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

8. Kohus tuvastas, et Tartu Maakohus on puudutatud isiku suhtes kriminaalasjas nr X-XX-

XXXX kohaldanud 16.04.2025 määrusega ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi. Olukorras,

kus kohtule on esitatud tahtest olenematu ravi kohaldamise taotlus ning isiku suhtes on

kohaldatud eelnevalt ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi kohaldub kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 4021 lg 4. Selle sätte tõlgendamise osas on Riigikohus leidnud, et kui

tsiviilkohtumenetluses tuvastab kohus ambulatoorsel sundravil oleva inimese puhul tahtest

olenematu ravi eeldused (psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1), ei kohalda kohus

sellises olukorras tahtest olenematut ravi, vaid muudab puudutatud isiku ambulatoorse

sundravi KrMS § 4021 lg 4 alusel statsionaarseks. KrMS § 4021 lg 4 järgi jätkub isiku

sundravi statsionaarses vormis, kui ambulatoorsel sundravil viibija on võetud vältimatu

psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ja kohus on teinud PsAS § 11 lg-

s 2 nimetatud otsuse. Seega tuleb KrMS § 4021 lg-t 4 kohaldada selliselt, et kui kohus loeb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 54. peatükis ette nähtud korras ambulatoorsel

sundravil viibiva isiku puhul tuvastatuks tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused,

muudab kohus ambulatoorse sundravi oma määrusega statsionaarseks (vt Riigikohtu

14.10.2021 määrus kriminaalasjas nr 1-20-6639, p 10 ja 14 ning p 17).

9. Maakohus leidis, et puudutatud isikul esineb käesolevalt raske psüühikahäire - bipolaarse

meeleoluhäire maniakaalne seisund (F31.1, RHK-10 järgi). Tema käitumine on agressiivne,

ähvardav, sihitu ja ebaadekvaatne. Ta on agiteeritud ja konfliktne. Tema mõttekäik on

laialivalguv, hüplik. Esinevad suurusmõtted. Puudutatud isikul on seega raske psüühikahäire,

mille tõttu ei ole ta võimeline oma tervislikust seisundist ja ravivajadusest aru saama, häiritud

on ümbritsevast arusaamine ning ta ei ole võimeline oma käitumist adekvaatselt juhtima.

Kohus asus seisukohale, et puudutatud isiku raske psüühikahäire piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada ja seda juhtida. Kohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isik ei ole

psüühikahäirest tulenevalt suuteline juhtima oma käitumist ja on ohtlik teda ümbritsevatele

(olnud verbaalselt agressiivne, ähvardanud poe töötajaid ja politseid, lubanud poele pommi

panna, konfliktne). Ta avaldab ka suurusluulumõtteid ning esineb maniakaalne seisund. Ise

ravivajadust ei mõista ning usub, et haiglas antud ravimid teevad teda haigemaks. Isiku

reaalsustaju on psüühikahäirest tulenevalt häirunud ning ta ei ole võimeline enda ravivajadust

hindama. Kohus tugines arstide hinnangule, mille põhjal puudub puudutatud isikul

ravisoostumus ja haiguskriitika. Seega ei ole tahtest olenematu ravi aluseks olnud asjaolud ära

langenud.

10. Maakohus oli seisukohal, et puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused

on täidetud ja viivitusega võib oht realiseeruda. Määruse tegemise päeva seisuga ei ole

puudutatud isiku seisund muutunud. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg-s 1

sätestatud tingimused, mistõttu tuleb puudutatud isiku suhtes kohaldatud ambulatoorne

psühhiaatriline sundravi asendada statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga KrMS § 4021 lg-st

4 lähtuvalt. Kuivõrd puudutatud isiku suhtes ei saa pikendada tahtest olenematut ravi PERH

Psühhiaatriakliinikus 40 päevani, jääb vastav taotlus rahuldamata. Kohus rahuldas valvearsti

19.07.2025 taotluse asenda puudutatud isiku suhtes Tartu Maakohtu 16.04.2025 määrusega

kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kohaldatud ambulatoorne psühhiaatriline sundravi

statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga tähtajatult kuni isiku tervenemiseni või ohtlikkuse

äralangemiseni. Kuna puudutatud isik suunati ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi

korraldamiseks SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikusse, jätkub puudutatud isiku

statsionaarne ravi SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikus. Kohus selgitas, et PsAS § 11 lg-

te 4 ja 41 kohaselt loetakse tsiviilkorras tahtest olenematu ravi ilma kohtu loata kuni 48

tunniks kohaldamise otsuse tegemise aeg statsionaarse sundravi jätkumise alguseks.

11. Maakohus märkis, et ei pidanud muude isikute ärakuulamist vajalikuks, sest arvestades

isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita see ilmselt kaasa asja

lahendamisele.

Määruskaebus

12. Puudutatud isik esitas 07.08.2025 Harju Maakohtu 19.07.2025 määruse peale

määruskaebuse, milles palub määruse tühistada.

13. Puudutatud isik märkis, et sai maakohtu määruse reaalselt kätte 30.07.2025.

Määruskaebuse väidete kohaselt ei ole puudutatud isikut teavitatud avalduse menetlusse

võtmisest ega talle esindaja määramisest. Puudutatud isik helistas juba teisel päeval,

arvestades määruse kättesaamist, temale määratud esindajale, kuid ei ole temaga ühendust

saanud. Puudutatud isik on 16.07.2025 regulaarselt manustanud talle määratud ravimeid ning

on saanud depoosüsti, mille mõjumise aeg on 4 nädalat. Viimane depoosüst tehti visiidi

käigus Jämejala haiglasse 30.06.2025. Puudutatud isik ei ole ohtlik iseendale ega ka teistele.

Psühhiaatrite arvamust ei saa arvestada, kuna puudutatud isik järgis ambulatoorsel ravil olles

talle määratud raviskeemi. Kohtumääruses kirjeldatud kaklused ja äri Venemaal on välja

toodud puudutatud isiku laimamiseks ning ka muud kirjeldatud asjaolud on esitatud segaselt

ja ülepaisutatult ega vasta tõele. Kuna puudutatud isiku ravirežiim oli kontrolli all, oli alusetu

paigutada teda alates 16.07.2025 psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse

paigutamise alused on ebapiisavad ning esitatud info on laialivalguv ning puudutatud isiku

suhtes kaldu. Välja on toodud vaid varasemate haiguslugude ülevaated ning needki on valed.

Puudutatud isiku psüühikahäire on olnud kontrolli all, kuna ta on tarvitanud regulaarselt

ravimeid vastavalt arsti ettekirjutusele ning on käinud regulaarselt kontrollis. Puudutatud isik

soovib ka edaspidi ravirežiimist kinni pidada. Puudutatud isik soovib, et nii statsionaarne kui

ka ambulatoorne sundravi tema suhtes koheselt lõpetatakse.

Menetluse edasine käik

14. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata, kuna puudutatud isiku puhul on täidetud

kõik tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused (PsAS § 11 lg 1).

15. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

16. Ringkonnakohus küsis määruskaebuse osas seisukohta ka puudutatud isikule riigi õigusabi

korras määratud esindajalt ning Sihtasutuselt Viljandi Haigla.

Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et määruskaebus tuleb jätta

rahuldamata. Ühtlasi märkis esindaja, et sellest, et puudutatud isik soovis pärast

kohtumäärusega tutvumist temaga kohtuda, polnud ta teadlik – puudutatud isiku poolt esitatud

telefoninumber on talle tundmatu.

Sihtasutus Viljandi Haigla leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Tulenevalt

puudutatud isiku tervislikust seisundist vajab ta psühhiaatrilist sundravi statsionaarses vormis.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse väited ei

anna alust määruse tühistamiseks.

18. TsMS § 661 lg 2 esimene lause järgi on määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva

määruse kättetoimetamisest alates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt toimetati puudutatud isikule maakohtu määruse sissejuhatav osa ja

resolutsioon kätte 21.07.2025 (dt 37-38, dtl 46) ning temale riigi õigusabi korras määratud

esindajale toimetati määrus kätte 22.07.2025. Seega saabus määruskaebuse esitamise tähtaeg

06.08.2025. Puudutatud isiku määruskaebus saabus kohtusse posti teel 07.08.2025. Kui

menetlusosaline laseb mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, võimaldab TsMS § 67 lg 1

taotleda menetlustähtaja ennistamist, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval

põhjusel ja tähtaja möödalaskmine ei võimalda enam menetlustoimingut teha või põhjustab

talle muu negatiivse tagajärje.

19. Praegusel juhul on puudutatud isik palunud määruskaebuses lugeda määruse

kättetoimetamise kuupäevaks 30.07.2025. Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isik

taotlenud sisuliselt määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Kohus on seisukohal, et

puudutatud isik ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Puudutatud isikul esineb raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida ning ta

viibib ravil kinnises raviasutuses. Puudutatud isik on toonud välja, et sai määrusega reaalselt

tutvuda alles 30.07.2025. Sealjuures on puudutatud isik märkinud, et püüdis võtta ühendust

temale riigi õigusabi korras määratud esindajaga, kuid ei saanud kontakti. Kuna puudutatud

isik on põhistanud mõjuva põhjuse olemasolu, siis on põhjendatud puudutatud isiku taotluse

rahuldamine ning menetlustähtaja ennistamine.

20. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset

õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast

isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt

vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

21. PsAS § 11 lg 1 sätestab, et isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja

nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või

jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste

asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire

tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole

küllaldane.

22. PsAS § 13 lg 12 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotluse saanud kohtul viivitamata

kontrollida, kas isikule on määratud ambulatoorne sundravi. Praegusel juhul on maakohus

tuvastanud, et Tartu Maakohtu 16.04.2025 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX on

kohaldatud puudutatud isiku suhtes ambulatoorset sundravi. KrMS § 4021 lg 4 sätestab, et kui

ambulatoorsel sundravil viibiv isik on võetud vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda ja kohus on teinud PsAS § 11 lõikes 2 nimetatud otsuse, siis jätkub

isiku sundravi statsionaarse ravina. Riigikohus on selgitanud, et KrMS § 4021 lg 4 alusel

muutub ambulatoorne sundravi statsionaarseks nii juhul, kui kohus otsustab tahtest olenematu

ravi eelduste täidetuse üle esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses, kui ka siis, kui sama

küsimus on arutlusel põhimenetluses. KrMS § 4021 lg-s 4 kirjeldatud juhul ei ole tahtevastase

ravi lubamine uuesti vajalik, kuna sellekohane luba on juba antud psühhiaatrilise sundravi

(KarS § 86) kohaldamisel kriminaalmenetluses. Samuti ei märgi kohus sellises olukorras

määruse resolutsiooni kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega (TsMS § 538 lg 1 p 3), sest

sundravi kohaldatakse tähtajatult kuni inimese tervenemiseni või tema ohtlikkuse

äralangemiseni (KarS § 86 lg 3) (vt RKKKm 14.10.2021, 1-20-6639 p-d 14 ja 15).

23. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus praegusel juhul nõuetekohaselt välja selgitanud

PsAS § 11 lg 1 kohaldamise eeldused. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite

arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Lisaks

kuulas maakohus puudutatud isiku ära ja lähtus oma vahetust kogemusest.

23.1. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul on diagnoositud raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11

lg 1 p 1). Psühhiaatrite arvamuses on välja toodud, et puudutatud isikul esineb raske

psüühikahäire bipolaarse meeleoluhäire 4 maniakaalne seisund (F31.1, RHK-10 järgi), mis

avaldub kõrgendatud meeleolus, energia ja aktiivsuse tõusus, mõttekäigu kiirenemises,

suurusmõtetes ning tahteaktiivsuse tõusus st sihitus ja inadekvaatses käitumises, agiteerituses

ja konfliktsuses. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et haiglaravita jäämisel võib

puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. Isiku ohtlikkus

PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute

elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale (RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15). Isiku

ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma

haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Raviasutuse psühhiaatrite

arvamusest nähtuvalt puudub puudutatud isikul tema raskest psüühikahäirest lähtuvalt

haiguskriitika ning võime adekvaatselt hinnata ravivajadust. Sealjuures on toodud esile, et

ravita jäämisel võib ta oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale

(inadekvaatne, sihitu, konfliktne käitumine-võib provotseerida endavastast vägivalda) kui

ümbritsevatele. Eeltoodut kinnitab ka puudutatud isiku käitumine vahetult enne avaldaja

juurde ravile saabumist, mil ta käitus ebaadekvaatselt, muutus verbaalselt konfliktseks,

ähvardas Euronicsi poe töötajaid ning lubas poele pommi alla panna. Asjaolu, et puudutatud

isik on seisukohal, et tema ravirežiim on kontrolli all ning enda hinnangul pole ta ohtlik ei

endale ega ka teistele, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega

saa olla määravaks PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

23.2. Kolleegiumi hinnangul on antud juhul täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud

eeldus. Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu

psühhiaatriline ravi ei ole praegu küllaldane. Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamuse

kohaselt ei ole puudutatud isik tema raske psüühikahäire ägenemise tõttu võimeline järgima

ambulatoorse sundravi tingimusi ja režiimi. Sealjuures on esile toodud, et ka varasemalt, mil

puudutatud isik on viibinud ambulatoorsel sundravil, ei ole ta ravirežiimi järginud. Samuti

nähtub esile toodust, et puudutatud isiku suhtes kohaldatud statsionaarne sundravi asendati

viimati ambulatoorse sundraviga Tartu Maakohtu 16.04.2025 määrusega, kuid juba kolme

kuu möödudes ei saabunud puudutatud isik 14.07.2025 depoosüstile ning tema seisund

halvenes. 18.07.2025 ärakuulamisel on puudutatud isiku raviarst leidnud, et puudutatud isik ei

ole ilmselt ka temale määratud ravimeid võtnud. Arvestades puudutatud isiku seisundit,

käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu ringkonnakohtule, et väljaspool raviasutust oleks

tagatud korrektne ravimite manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.

Võttes arvesse, et puudutatud isiku haiguskriitika on puudulik, ei ole ringkonnakohtu

hinnangul veenev määruskaebuse väide, et tema ravirežiim on kontrolli all ning ta soovib ka

edaspidi sellest kinni pidada.

23.3. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ning ringkonnakohtu

hinnangul on praegusel juhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1sätestatud eeldused isikule tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks. Maakohus kohaldas õigesti ka KrMS §

4021 lg 4 kui muutis puudutatud isikule 16.04.2025 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-

XXXX kohaldanud ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi seoses PsAS § 11 lg 1 eelduste

täidetusega statsionaarseks (vt ka RKKKm 14.10.2021, 1-20-6639 p-d 10 ja 14). Maakohtu

määrus tuleb seega jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

24. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et kui sundraviteenuse osutaja juures selgub, et

statsionaarseks sundraviks enam põhjust pole, tuleb tervishoiuteenuse osutajal esitada kohtule

KrMS §-s 403 sätestatud korras taotlus sundravi lõpetamiseks või KrMS § 4021 lg-s 1

nimetatud taotlus sundravi muutmiseks ambulatoorseks. Sellele järgneb sundravi lõpetamise

või muutmise menetlus kriminaalmenetluse seadustiku alusel (RKKKm 14.10.2021, 1-20-

6639, p 17).

25. Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel jätta riigi kanda.

26. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543

võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov