3-25-3177/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Määruse tegemise aeg ja koht

27.09.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-3177

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus Y.B kinnipidamise ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks

Menetlusosalised

Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Sigrid Pure

Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist –

Y.B , volitatud esindaja vandeadvokaat Kristjan Kers

Asja läbivaatamine

27.09.2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Politsei- ja Piirvalveameti taotlus Y.B kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks.

2. Y.B tuleb kinnipidamiskeskusest viivitamatult vabastada.

3. Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi, samuti teiste füüsiliste ja

juriidiliste isikute nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, §

204 lg 1).

ASJAOLUD JA SENINE MENETLUSKÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 27.09.2025 Tallinna Halduskohtule taotluse loa

saamiseks Y.B (sündinud xx.xx.xxxx) kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks kuni kaheks kuuks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23

lg 1 alusel, sest isiku osas esinevad VSS § 68 p-des 1 ja 6 ja § 23 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud

alused.

1)

Usbekistani Vabariigi kodanik Y.B saabus viimati Schengeni alale

Usbekistanist Läti Vabariigi kaudu. Saabumise eesmärk oli tööle asumine

AKTSIASELTSis YYYY (YYYY). Isikule on koostatud PPA poolt 04.09.2025

ettekirjutus nr 1052290907 Eestist lahkumiseks 10 päeva jooksul, kuid mitte hiljem

kui 14.09.2025, ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 15.09.2025. Antud

kuupäevaks ei olnud isik Eestist lahkunud. Seetõttu pidasid PPA

3-25-3177

migratsioonijärelevalveametnikud isiku 25.09.2025 kell 16:40 kinni VSS § 15 lg 1

alusel. Isik vabastati kinnipidamiskeskusest 26.09.2025 kell 10:05 ja toimetati

lennujaama, et isik saaks täita temale pandud lahkumiskohustust ja lahkuda läbi

Istanbuli koduriiki Usbekistani Vabariiki. Lennujaamas, vahetult enne lennule

minekut, andis isik teada, et temal on nüüd dokument ja keeldus lennule minemast.

Selgus, et isik on esitanud esialgse õiguskaitse taotluse, mille Tallinna Halduskohus on

rahuldanud kohtumäärusega haldusasjas nr 3-25-3164. Isik Eesti Vabariigist (EV) ei

lahkunud ja peeti PPA piirivalveametnike poolt kinni 26.09.2025 kell 12:35.

2)

PPA 02.03.2022 otsusega on Y.B-le antud tähtajaline elamisluba välismaalaste

seaduse (VMS) § 118 p 4 alusel töötamiseks ettevõttes YYYY, kehtivusega

02.03.2022 kuni 02.03.2027. PPA 21.08.2025 otsusega on isiku elamisluba tunnistatud

kehtetuks alates 31.08.2025, kuna isiku töötamine ettevõttes on lõppenud 07.07.2025.

Seega puudub isikul alates 01.09.2025 seaduslik alus Eestis viibimiseks. 01.09.2025

pöördus Y.B PPA teenindusse, et uurida enda elamisloa staatuse kohta ja sai

teenindusest teada, et tema elamisluba on tunnistatud kehtetuks ja tal puudub seaduslik

alus Eestis viibimiseks. 04.09.2025 viis PPA ametnik läbi küsitluse Y.B-ga tema

Eestis viibimise asjaolude kohta. Viimastel kuudel olevat tööandja hakanud palgaga

skeemitama ja sellest tulenevalt otsustas isik firmast lahkuda 07.07.2025. Isiku tuttav

andis talle Q telefoninumbri ja selgus, et Q on nõus ta tööle võtma. Alates 07.07.2025

kuni 01.09.2025 ootas ta lühiajalise töötamise registreeringut. Veel rääkis isik, et sai

21.08.2025 PPA-lt kirja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta. Seepärast

läkski ta 01.09.2025 teenindusse, kus talle öeldi, et elamisluba on kehtetu ning ta

viibib Eestis ebaseaduslikult. Samal päeval (01.09.2025) sai isiku positiivse vastuse

PPA-lt selle kohta, et temale on väljastatud lühiajalise töötamise registreering firmasse

WWWW OÜ (WWWW) kehtivusega 02.09.2025 kuni 29.11.2026. Küsitluse käigus

selgitati isikule, et ta viibib Eestis ilma seadusliku aluseta. PPA hindas küsitluse

käigus saadud teavet kogumis ning vormistas isikule ettekirjutuse nr 1052290907 EV-

st lahkumiseks 10 päeva jooksul. 08.09.2025 esitas isik pikaajalise viisa taotluse,

kutsujaks ettevõte WWWW. 18.09.2025 on tehtud viisa taotluse kohta sulgemise otsus

(kui isikul VMS § 911 lg 13 järgi puuduvad mõjuvad põhjused, jäetakse viisataotlus

läbi vaatamata).

3)

Alates 22.09.2025 on PPA proovinud kontakti saada Y.B-ga . Kuna isik

kõnedele ei vastanud, võttis PPA ühendust isiku tuttava, Q. Q sõnade kohaselt viibis

isik Ida-Virumaal venna juures ja ootas seal viisataotluse vastust, mis pidavat saabuma

hiljemalt 23.09.2025. Hiljem, 22.09.2025, palus Q ametnikku, et see helistaks Y.B-le .

Isik ise ei saa helistada, kuna tal puudub kõneaeg. Ametnik sai telefoni teel Y.B-ga

kontakti, isik ei osanud ametnikule selgitada, kus ta täpselt viibib, aga kinnitas, et asub

Jõhvis. PPA ametnik andis 22.09.2025 isikule telefoni teel edasi kutse ilmuda

23.09.2025 kell 9.00 PPA Põhja prefektuuri menetlustoiminguteks, sest isik ei ole

täitnud temale tehtud ettekirjutust nr 1052290907 ja kuna PPA jättis isiku viisataotluse

läbi vaatamata. Selle peale vastas isik, et ta ei saa Tallinnasse tulla, kuna tal puudub

raha bussipileti ostuks. Pileti lubas osta isiku tuttav Q. 23.09.2025 hommikul helistas

PPA ametnik isikule, et uurida, kas ta tuleb PPA-sse, isik ametniku kõnele enam ei

vastanud. Samal päeval kell 9.27 tuli ametniku e-postile kiri Q sisuga, et

konsulteeritud on juristiga ning Y.B-le tuleb saata kutse. Samal päeval helistas PPA

ametnikule Y.B

advokaat, kes palus koopiat isikule koostatud

lahkumisettekirjutusest. Ametnik vastas, et ettekirjutus on tema kliendil olemas ning

palus teada anda, millal isik võiks ilmuda PPA-sse. Advokaat lubas teada anda. Kuna

PPA-l ei õnnestunud isikuga ühendust saada (ka läbi advokaadi mitte), otsustati

kontrollida 25.09.2025 isiku võimalikku elukoha aadressi Märjamaa alevis.

2(8)

3-25-3177

Kontrollimisel asus antud aadressil Y.B , kes esialgu keeldus ametnikega kaasa

minemast, kuid hiljem siiski nõustus. Isik peeti kinni ja toimetati

kinnipidamiskeskusesse menetlustoimingute läbiviimiseks.

4)

25.09.2025 viis PPA läbi küsitluse Y.B-ga tema Eestis viibimise asjaolude

kohta. Küsitluse käigus selgitas isik, et ei lahkunud Eestist õigeaegselt, kuna esitas

viisataotluse ja ootas sellele vastust. Isik lootis, et kui ta taotleb viisat, tekib tal alus

Eestis viibimiseks. Oma mittelahkumise kavatsusest teavitas isik ka PPA ametnikku.

Vestlusel kinnitas isik, et ei olnud teadlik, et tema viisataotlus on suletud juba

18.09.2025 (samas oli isikul kviitung, millest nähtub, et viisataotluse otsus tehakse

hiljemalt 23.09.2025). Samuti oli PPA ametnik andnud isikule telefoni teel edasi info

22.09.2025, et isiku viisataotlus on suletud. Küsitlusel selgitas isik, et tal puuduvad

rahalised vahendid, lisaks ei ole isik tagastanud laenu 900 euro ulatuses. Oma

elukohaks nimetab isik aadressi Märjamaal, kus elab koos Qga. Isiku sõnade kohaselt

on tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld 10 aastaks Venemaal alates 2017 ning see

on veel kehtiv. Küsitluse käigus selgitati isikule, et kuna ta ei lahkunud Eestist

lahkumisettekirjutusega kindlaks määratud kuupäeval, kuulub tema

lahkumisettekirjutus sundtäitmisele. Peale küsitluse läbiviimist 25.09.2025 leidis isik

tuttava, kes oli nõus isikule ostma järgmiseks päevaks, s.o 26.09.2025 lennupiletid läbi

Istanbuli Usbekistani, et isik saaks Eestist lahkuda. Isik vabastati

kinnipidamiskeskusest 26.09.2025 kell 10:05 ja toimetati lennujaama, kus isik keeldus

Istanbuli lennule minemast.

5)

Hinnanud tõendeid ja kaalunud faktilisi asjaolusid leiab PPA, et Y.B

paigutamine kinnipidamiskeskusesse on proportsionaalne, kohane ja vajalik

sunnivahend väljasaatmiseks, kuna isiku eelnevat käitumist arvestades on alust arvata,

et isik hakkab edaspidi väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. Põgenemisohu

hindamise näol on tegemist prognoosotsusega, mis põhineb kõikidel isikuga

seonduvatel asjaoludel kogumis ning hõlmab endas ka võimalust siseriiklikust

menetlusest kõrvale hoiduda. PPA leiab, et vabaduses viibides ei hakka välismaalane

tegema PPA-ga koostööd ning asub ennast varjama lahkumiskohustusest

kõrvalehoidumise eesmärgil või lahkub talle sobivasse liikmesriiki. Schengeni alal ei

ole liikmesriikide piiripunkte ning Schengenisisene liikumine on vaba. Isik on ka ise

küsitlusel kinnitanud, et soovib jääda Eestisse ja siin töötada, kui kohus talle selleks

loa annab. Y.B puhul on põgenemisoht põhjendatud VSS § 6 8 p-de 1 ja 6

alusel. Isik on teadlik temale 04.09.2025 tehtud lahkumisettekirjutusest, aga ei ole

teadlikult ettenähtud tähtajaks (14.09.2025) Schengenist lahkunud. Temale pandud

lahkumisettekirjutuse täitmise asemel on isik otsinud võimalusi Eestisse jäämiseks,

esitades erinevatel ettekäänetel ametiasutustele taotlusi, mis võimaldaks tal Eestisse

jäämise. Isik on korduvalt PPA ametnikele küsitluste käigus teada andnud, et ei soovi

lahkuda Usbekistani vaid soovib elada ja töötada Eestis. Isiku Eestisse jäämise soov

on suurem kui temale pandud lahkumisettekirjutuse täitmine. Isik ei ole täitnud VSS §

23 lg 1 p 2 tulenevat kaasaaitamiskohustust. Isik ei ole olnud PPA-le vajalike

menetlustoimingute läbiviimiseks kättesaadav ja on varjanud enda asukohta, samuti ei

ole isik PPA ametnike kutse peale ilmunud kokkulepitud ajaks vestlusele.

6)

Y.B-le on koostatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja isik on nimetatud

otsuse ka kätte saanud. Ometi ei hoolinud isik sellest, et tal puudub seaduslik alus

Eestis viibimiseks ja ta otsustas teadlikult ja ettekavatsetult Eestisse edasi jääda. PPA

on arvamusel, et Y.B soov viibida ja töötada ebaseaduslikult EV-s ja/või Schengenis

on suurem kui lahkumisettekirjutuse täitmise soov ning PPA-l puudub usaldus ja

kindlus välismaalase soovis pöörduda vabatahtlikult tagasi Usbekistani. Isiku

3(8)

3-25-3177

varasemat käitumist hinnates on usutav ja tõenäoline, et isik võib enda väljasaatmist

Usbekistani hakata takistama ja ei tee PPA-ga koostööd, asudes end varjama. Kõigest

sellest järeldab PPA, et isik ei soovi lahkuda Schengeni alalt, ei tee koostööd ning

püüab leida viise ebaseadusliku viibimise jätkamiseks Schengeni alal. Varasemalt

välismaalase poolt toime pandud rikkumised näitavad tema suhtumist ümbritsevatesse

inimestesse ja ametivõimudesse ning tema ükskõikset suhtumist EV õiguskorda.

2. PPA jäi kohtuistungil oma taotluse juurde, viidates täiendavalt Tallinna Halduskohtu

15.09.2025 kohtuotsusele haldusasjas nr 3-25-557.

3. Y.B palub 27.09.2025 kirjalikus seisukohas jätta PPA taotlus rahuldamata.

1)

Y.B-l puudub hetkel kehtiv kohustus Eestist lahkuda, st PPA-l on keelatud haldusasjas

nr 3-25-3164 rakendatud esialgse õiguskaitse kohaselt isik Eestist välja saata. Seega ei ole

käesoleval hetkel isikul kohustust, mida tagada läbi kinnipidamise.

2)

PPA selgitusest seoses isiku viisataotlusega jääb arusaamatuks, millist VMS § 97 lg-s 2

nimetatud läbi vaatamata jätmise alust on PPA kohaldanud. Liiati tuleneb viidatud PPA

seisukohast, et antud alust siinsel juhul ei esine. Lisaks on PPA käitumine seoses

viisataotlusega eksitav. Y.B esitas viisataotluse üksnes ja ainult PPA enda suuniste ja juhiste

järgi ja seda VMS § 911 lg 13 alusel. Teisisõnu – PPA pidi taotluse esitamise juhist andes

olema veendunud, et nimetatud alus kohaldub. Nüüd aga selgub, et tegelikult kunagi Y.B

viisataotlus sisuliselt läbi ei vaadatudki, põhjendades seda justnimelt VMS § 911 lg 13

mittekohaldumisega. Tekib küsimus, miks PPA soovitas ja juhendas Y.B-d viisataotlust

esitama, kui oli kohe ette näha, et seda sisuliselt ei kaalutagi. Asjaolu, et Y.B esitas

viisataotluse PPA enda juhiste järgi, saab ütlustega tõendada T.S, kes on Y.B tööandja

volitatud esindaja ning kes käis koos Y.B-ga viisataotlust esitamas.

3)

PPA taotluses on Y.B-le etteheidetud ka asjaolu, et ta ei lahkunud vabatahtlikult

ettekirjutuse alusel. Samuti üritab PPA jätta muljet, justkui ei saanud Y.B tugineda

viisataotluse läbivaatamisele. VSS § 13 lg 1 kohaselt kehtib lahkumisettekirjutus kuni

ettekirjutuses välismaalasele pandud kohustuse täitmiseni või Eestis viibimisaluse saamiseni.

Sama sätte lg 2 kohaselt, kui on tõendatud, et välismaalasele on antud Eestis viibimiseks

seaduslik alus, kaotab ettekirjutus kehtivuse. VMS § 623 kohaselt, kui välismaalane on

taotlenud pikaajalist viisat VMS §-s 911 sätestatud korras, on tema Eestis viibimine seaduslik

tema taotluse läbivaatamise ajal. Puudub vaidlus, et Y.B käis 08.09.2025 PPA teeninduses

koha peal, veetis seal ametnikuga vesteldes ca kolm tundi ning esitas pikaajalise viisa

taotluse. Nagu eelnevalt rõhutatud, ei olnud kuni Y.B kinnipidamiseni talle mistahes viisil

teavitatud viisataotluse menetluse tulemusest.

4)

Asjakohatu ja silmakirjalik on PPA läbiv viide, et Y.B-le oli teada, et otsus viisataotluse

osas saabub 23.09.2025. Viimane ei vabasta PPA-d kohustusest mistahes otsustusest seoses

esitatud taotlusega teada anda. Seejuures – arvestades, et Y.B tegi taotluse PPA enda juhiste

järgi, sai eeldada, et viisataotlus ka rahuldatakse. Eelnevale tuginedes ei saa Y.B-le ette heita

lahkumata jätmist, kuna viisataotlus oli menetluses ja talle selgitati PPA-s, et nii kaua on

seaduslik alus olemas. Kuna just eelnev asjaolu on peamiseks PPA taotluse põhjenduseks, siis

on taotlus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

5)

Y.B on teinud PPA-ga igakülgset koostööd, kuni selleni välja, et (küll PPA ilmselgel

mõjutamisel) oli valmis ka endale pileti ostma ja lahkuma. Y.B loobus lahkumisest alles siis,

kui kohus oli teinud esialgse õiguskatse määruse. Samuti tegi Y.B koostööd pärast

ettekirjutuse saamist ning koostöös PPA-ga esitas viisataotluse. Teisisõnu – Y.B on teinud

kõik selleks, et tagada enda seaduslik viibimine. Eelnevale toetudes puudub mistahes

4(8)

3-25-3177

põgenemise oht ning Y.B pole rikkunud kaasaaitamiskohustust. Järelikult puuduvad alused

isiku kinnipidamiseks. Praegusel juhul saab kohaldada VSS § 10 lg-s 2 nimetatud leebemaid

sunnimeetmeid. Y.B taotleb ka Q.P tunnistajana ülekuulamist, kes saab anda kinnituse, et Y.B

elab kindlas elukohas ning kui lahkumisettekirjutus muutub uuesti kehtivaks ja sel ajal

puudub Y.B-l Eestis viibimiseks seaduslik alus, tagab Q.P isiku Eestist lahkumise.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus jätab PPA 27.09.2025 taotluse rahuldamata.

5. PPA 27.09.2025 taotlusele on lisatud PPA poolt 04.09.2025 ettekirjutus Eestist

lahkumiseks nr 1052290907, millega otsustati teha Y.B-le ettekirjutuse EV-st lahkumiseks

10 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 14.09.2025, koos viitega, et ettekirjutus kuulub

sundtäitmisele alates 15.09.2025.

Vaidlus puudub samas selles, et Y.B esitas 08.09.2025 PPA-le pikaajalise viisa taotluse (nr

2025-709-1238) ning nimetatud taotluse läbivaatamise ajal oli tema Eestis viibimine VMS §

623 alusel seaduslik. Kohtu hinnangul ei ole piisavalt tõendatud, et puudutatud isikut oleks

enne 25.09.2025 informeerituid tema 08.09.2025 taotluse lahendamise tulemusest. Y.B

25.09.2025 küsitluse protokollis (PPA 27.09.2025 taotluse lisa 4) on isik selgitanud: „Mina

sai teada ainult täna 25.09.2025 politseimajas, et minu viisataotluse ei võetud menetlusse,

kuid ametliku vastust mina ei saanud“. Y.B kinnitas ka kohtuistungil 27.09.2025, et sai

viisataotluse lahendusest teada 25.09.2025 ning varem teda sellest ei informeeritud. PPA on

esitanud 27.09.2025 taotluses seisukoha, et kaebajat teavitati 22.09.2025 telefonivestluses

viidataotluse läbi vaatamata jätmisest, ning esitanud selle kinnituseks kõne teinud

politseiametniku sellekohase 26.09.2025 ettekande (PPA 27.09.2025 taotluse lisa 1). Samas ei

ole vastava vestluse täpne sisu tagantjärele kontrollitav, s.o kas puudutatud isik pidi infot

selliselt mõistma, nagu PPA esindaja seda edastada soovis. Osapoolte selgitused on kattuvad

vaid selles, et 22.09.2025 vestluse raames kutsus PPA puudutatud isikut 23.09.2025 PPA-sse.

Seejuures on PPA 27.09.2025 taotluses viidanud, et puudutatud isikule oli antud taotluse

esitamisel PPA poolt kviitung, millest nähtub, et viisataotluse otsus tehakse hiljemalt

23.09.2025. Kokkuvõtvalt on seega usutav, et puudutatud isik ei saanud 22.09.2025 vestlusest

selliselt aru, nagu PPA viitab, s.o millisel eesmärgil ta 23.09.2025 PPA-sse kutsuti.

Kirjalikult on PPA teavitanud puudutatud isikut 26.09.2025 kirjaga nr 1.1-21/748-2

(Y.B 27.09.2025 kirjaliku seisukoha lisa 6), et tema pikaajalise viisa taotlus on 18.09.2025

suletud, ebaseaduslikult riigis viibimise põhjust ei aktsepteeritud ja sisulist menetlust läbi ei

viidud. Puudutatud isik (esindaja) täpsustas 27.09.2025 istungil käesolevas asjas, et nimetatud

PPA kiri on digiallkirjastatud 26.09.2025 kell 15.49 ja saabunud puudutatud isik esindajale

elektronposti teel 26.09.2025 kell 15.52.

6. PPA esindaja selgitas 27.09.2025 istungil, et PPA hinnangul lõppes Y.B 08.09.2025

taotluse alusel alanud menetlus (ja sellega seoses ka Eestis viibimise alus VMS § 623 alusel)

menetluse lõpetamisega, s.o 18.09.2025, mitte menetluse lõpetamisest puudutatud isiku

teavitamisega. PPA viitas sellega seoses Tallinna Halduskohtu 15.09.2025 kohtuotsusele

haldusasjas nr 3-25-557. Nimetatud lahendis on kohus muu hulgas leidud:

„VMSis sätestatud viisamenetlusel ei kohaldata haldusmenetluse seaduse sätteid, kui VMS ei

sätesta teisiti (VMS § 12 lg 2). Kaebaja viisataotluse läbivaatamine lõppes 28.02.2025,

mistõttu oli selle ajani kaebajal ka viibimisalus. VMS ei näe viisamenetluse korral ette, et

viisa pikendamise menetluse lõpp sõltuks välismaalasele otsuse teatavaks tegemisest.

Tegemist on tühistamise ja kehtetuks tunnistamisega samaväärse otsustusega (VMS § 1001 jj),

mille osas tuleb seega järeldada, et menetlus lõppeb otsuse tegemise hetkest alates (VMS § 77

5(8)

3-25-3177

lg 1). Eeltoodu ei pruugi välistada asjaolude arvestamist, millal isik sai viisa andmisest

keeldumisest teada.“

Esmalt tuleb selles osas märkida, et vastav kohtulahend ei ole jõustunud (HKMS § 176 lg 1 ja

§ 181 lg 1). Seejuures on viidatud seisukohas rõhutatud, et menetluse lõpetamise aeg ei pruugi

välistada asjaolude arvestamist, millal isik sai viisa andmisest keeldumisest teada.

7. Sõltumata eelmises punktis viidatud VMS-i tõlgendusest ei saa kohtu hinnangul asuda

seisukohale, et kuni 18.09.2025 puudus Y.B-l Eestis viibimiseks seaduslik alus. Seega ei ole

korrektne puudutatud isiku 25.09.2025 kinnipidamise protokollis ja 26.09.2025 protokollis

(PPA 27.09.2025 taotluse lisad 2 ja 3) märgitud kinnipidamise selgitus, et isik viibib

seadusliku aluseta Eestis alates 01.09.2025.

Seejuures on Tallinna Halduskohtu 26.09.2025 määrusega haldusasjas nr 3-25-3164

rahuldatud Y.B esialgse õiguskaitse taotlus (määrus allkirjastatud 26.09.2025 kell 12:10)

ning keelatud PPA-l isiku Eestist väljasaatmine kuni 06.10.2025. Seega puudub PPA-l alates

26.09.2025 seaduslik alus nõuda isikult lahkumiskohustuse täitmist kuni 06.10.2025

(eeldusel, et viisamenetluse lõppemisel taastus PPA 04.09.2025 ettekirjutuse toime).

8. PPA tundub kohtu hinnangul olevat vääral arusaamisel, et viibimisaluseta välismaalane

saab kuni Eestist faktilise lahkumisena viibida seaduslikult EV territooriumil vaid PPA poolt

kinnipeetuna (st viibimisaluseta välismaalasel puudub seaduslik võimalus viibida Eesti

territooriumil n-ö vabaduses). Selline tõlgendus on väär ainuüksi lahkumisettekirjutuse

õigusliku tähenduse tõttu. VSS § 7 selgitab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele

tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning võimalik on määrata lahkumiskohustuse

vabatahtliku täitmise tähtaeg. Elenavalt viidatud PPA 04.09.2025 ettekirjutusest nähtub, et ka

puudutatud isikule anti vabatahtlik tähtaeg Eestist lahkumiseks (10 päeva). Vabatahtliku

lahkumise aja jooksul on lahkumiskohustusega isikul alus viibida Eesti territooriumil

vabaduses.

Riigikohus on selgitanud 08.02.2021 määruses asjas nr 3-20-915 (p 24): „[A]inuüksi seetõttu,

et kohus on lahkumisettekirjutuse täitmise esialgse õiguskaitse korras peatanud, ei tule isikut

kinnipidamiskeskusest vabastada (määrus asjas nr 3-3-1-32-15, p-d 11 ja 12). Samamoodi ei

takista asjaolu, et isik viibib kohtu loal kinnipidamiskeskuses, isiku väljasaatmise üle peetava

kohtumenetluse käigus esialgse õiguskaitse kohaldamist. Vastasel juhul ei oleks

kinnipidamiskeskuses viibivatele isikutele tagatud sama tõhus õiguskaitse kui vabaduses

viibivatele isikutele, kes on vaidlustanud lahkumisettekirjutuse (vt ka Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ art 13 lg 2). Seda, kas isiku kinnipidamine on

eesmärgipärane ja proportsionaalne, kontrollib kohus isiku kinnipidamiseks loa andmise

menetluses.“

Riigikohus on selgitanud 16.06.2023 otsuses asjas nr 3-21-838 (p 18): „VSS § 7 lg 1 järgi

tuleb ebaseaduslikult Eestis viibivale välismaalasele teha lahkumisettekirjutus. Lahkumis-

ettekirjutuse tegemise kohustust on rõhutatud ka direktiivi 2008/115/EÜ art 6 lg-s 1: „Ilma et

see piiraks lõigetes 2 kuni 5 sätestatud erandite kohaldamist, väljastavad liikmesriigid

tagasisaatmisotsuse iga kolmanda riigi kodaniku kohta, kes viibib nende territooriumil

ebaseaduslikult.“ Siiski ei saa ainuüksi VSS § 7 lg 1 põhjal teha järeldust, et Eestis

ebaseaduslikult viibivale välismaalasele tuleb igal juhul teha lahkumisettekirjutus. Näiteks

võidakse osa isikuid kohustada Eestist lahkuma ilma lahkumisettekirjutust tegemata (VSS §

76 lg 3) või oma Eestis viibimist seadustama (VSS § 9). Lahkumisettekirjutuse tegemine võib

olla välistatud ka tulenevalt mittetagasisaatmise põhimõttest.“

6(8)

3-25-3177

Ka viidatud Riigikohtu seisukohtades tuleb teha järeldus, et viibimisaluse puudumine ja

lahkumiskohustuse olemasolu ei välista isiku võimalust viibida Eestis õiguspäraselt

vabaduses.

9. Eeltoodud järeldust kinnitab ka isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise regulatsioon.

Eestis viibimisaluse puudumine ei anna automaatset alust isiku kinnipidamiseks kuni Eestist

lahkumiseni. Vastasel juhul puuduks vajadus kohtu loa taotlemiseks (VSS § 23 lg 1). Isiku

kinnipidamise alusteks saavad olla põgenemise oht, kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine või

tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumine (VSS § 23 lg 2).

10. PPA on tuginenud 27.09.2025 taotluses isikust lähtuvale põgenemisohule VSS § 68 p-de

1 ja 6 tähenduses (VSS § 23 lg 1 p 1) ning kaasaaitamiskohustuse rikkumisele (VSS § 23 lg 1

p 2). Viidatud VSS § 68 punktid näevad ette, et lahkumisettekirjutuse tegemisel või

välismaalase kinnipidamisel hinnatakse välismaalase põgenemise ohtu. Välismaalase

põgenemise oht esineb, kui: 1) välismaalane ei ole Eestist või teisest Schengeni konventsiooni

või Euroopa Liidu liikmesriigist lahkunud pärast lahkumisettekirjutusega määratud

lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega; 6) välismaalane on PPA-le või

Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et

ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Kohtu hinnangul ei ole viidatud eeldused täidetud.

Puudutatud isik ei ole teadlikult viivitanud PPA 04.09.2025 lahkumisettekirjutuse täitmisega.

Y.B ei pidanud ettekirjutuse järgi lahkuma Eestist enne 14.19.2025 ning 08.09.2025 taotluse

esitamisega PPA-le pikenes Eestis viibimise õigus vähemalt menetluse lõpuni (VMS § 623).

Nagu eelnevalt põhjendtaud, on kohtu hinnangul usutav, et Y.B ei teadnud menetluse

lõppemisest enne enda kinnipidamist PPA poolt 25.09.2025 (nimetatu on seejuures asjaoluks,

mida saab eelviidatud Tallinna Halduskohtu 15.09.2025 kohtuotsuse alusel sisustatud

asjaolude arvestamisena, millal isik sai viisa andmisest keeldumisest teada). Alates

26.09.2025 määruse tegemisest haldusasjas nr 3-25-3164 on Y.B-l alus viibida Eestis

vähemalt kuni 06.10.2025. Seega ei esine VSS § 68 p-s 1 nimetatud alust.

Kogutud teave ei kinnita, et Y.B sooviks eirata lahkumiskohustuse täitmist. PPA on

selgitanud, et isik avaldas 25.09.2025 koheselt soovi Eestist vabatahtlikult lahkuda, kui sai

vestlusel teada, et tema 08.09.2025 esitatud pikaajalise viisa taotlus on jäetud rahuldamata

ning VMS §-st 623 tulenev alus Eestis viibimiseks on lõppenud. PPA selgituse kohaselt

27.09.2025 taotluses: „Peale küsitluse läbiviimist 25.09.2025 leidis isik tuttava, kes oli nõus

isikule ostma järgmiseks päevaks, so 26.09.2025 lennupiletid läbi Istanbuli Usbekistani, et

isik saaks Eestist lahkuda. Isik vabastati kinnipidamiskeskusest 26.09.2025 kell 10:05 ja

toimetati lennujaama, kus isik keeldus Istanbuli lennule minemast. Isik Eesti Vabariigist ei

lahkunud ja peeti kinni VSS §15 lg 1 alusel 26.09.2025 kell 12:35 aadressil Tartu mnt 101,

Tallinn“. Nimetatu kinnitab, et isik oli faktiliselt valmis Eestist lahkuma, ostis omal kulul

selleks lennupileti, oli PPA poolt vabastatud ning viibis reaalselt lennujaamas lennukile

siirdumiseks. Isik otsustas lahkumisest loobuda pärast seda, kui sai esindaja vahendusel teada,

et Tallinna Halduskohtu 26.09.2025 määrusest tulenevalt on tal Eestis viibimise alus kuni

06.10.2025. Seega ei esine VSS § 68 p-s 6 nimetatud alust.

PPA poolt 27.09.2025 taotluses kirjeldatud asjaolud ei kinnita Y.B

poolt

kaasaaitamiskohustuse rikkumist. Y.B pöördus 01.09.2025 ise PPA teenindusse, et uurida

enda elamisloa staatuse kohta. Isik esitas PPA soovitusel 08.09.2025 pikaajalise viisa taotluse.

Koheselt, kui isik sai 25.09.2025 teada enda taotluse rahuldamata jätmisest, oli ta valmis

Eestist omal kulu lahkuma.

11. Kuulanud 27.09.2025 kohtuistungil ära Y.B ning tunnistajad T.S ja Q.P, ei tekkinud

kohtul veendumust, et Y.B hakkaks ennast vabaduses viibides ametivõimude eest varjama.

7(8)

3-25-3177

Tunnistajad selgitasid, et Y.B on usaldusväärne töötaja ja hea spetsialist ning nad soovivad

talle pakkuda tööd nendega seotud ja metallitöödele spetsialiseerunud ettevõttes. Q.P on

ühtlasi Y.B üürileandja. Y.B selgituse kohaselt on tema soov Eestis viibida tingitud soovist

siin töötada, seega ei tundu usutav tema poolt enda varjamine tuleviks, seejuures Eestist

lahkumine, mis vähendaks võimalusi seda eesmärki täita. Y.B on näidanud valmisolekut

Eestist lahkuda, kui Eestis viibimiseks seaduslik alus puudub.

12. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus PPA 27.09.2025 taotluse Y.B kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks rahuldamata. Isik tuleb viivitamatult

kinnipidamiskeskusest vabastada.

13. Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg 3 alusel avaldatavas määruses puudutatud

isiku nime, samuti teiste füüsiliste ja juriidiliste isikute nimed tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

kohtunik

8(8)