3-22-2575/41 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. september 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2575

Haldusasi

T.F ja D.B kaebused Tartu Vangla tegevusega põhjustatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja I – T.F

Kaebaja II – D.B , esindaja T.F

Vastustaja – Tartu Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.11.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

T.F , D.B ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta T.F , D.B ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata ning

haldusasjas nr 3-22-2575 tehtud Tallinna Halduskohtu 30.11.2023 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses T.F ja D.B nimed tähemärgiga.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 27.10.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-22-2575

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebajad käisid 01.02.2020, 07.03.2020, 04.07.2020 ja 05.09.2020 Tartu Vanglas

pikaajalisel kokkusaamisel seal kinni peetava isikuga, kes on kaebaja I elukaasalane ning

kaebaja II isa. Kaebaja II oli kokkusaamiste ajal 11-aastane. Kokkusaamistele saabudes

kohustas vanglateenistuse ametnik kaebajaid läbiotsimise eesmärgil muu hulgas lahti

riietuma.

2. Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes kummagi kasuks 3500 euro

suuruse hüvitise väljamõistmist inimväärikust alandava kohtlemisega tekitatud mittevaralise

kahju eest. Kaebajate hinnangul olid lahtiriietumisega läbiotsimise protseduurid nende jaoks

alandavad, tekitasid stressi, ahastust, piinlikkust ja heaolu langust.

3. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised seisukohad. Pikaajalisele

kokkusaamisele saabuvate külaliste läbiotsimine on vajalik, et vältida vanglasse keelatud

ainete ja esemete toimetamist, kuna ühelgi muul viisil ei ole sama tõhusalt võimalik selliseid

aineid ja esemeid avastada. Samuti selgitas vastustaja, et kokkusaamisele saabunud isikute, sh

kaebajate läbiotsimine korraldati viisil, mis tagas privaatsuse ja austas inimväärikust. Täieliku

läbiotsimise tegemiseks saadeti läbiotsitav eraldi ruumi, lahti riietumiseks suunati külastaja

kardinaga eraldatud läbivaatuse kabiini, kuhu külastaja sisenes üksi (või soovi korral koos

lapsega). Külastajatel paluti üla- ja alakeha lahti riietada eraldi ehk külastaja ei pidanud

seisma ametniku ees täielikult alasti. Toiming kestis maksimaalselt 2–3 minutit. Ametnik

vaatas üle riided, jalatallad, kaenlaalused, vajadusel palus võtta juuksed patsist lahti, tõsta

juuksed natuke üles ja lasta need alla langeda ning avada suu. Vangla praktikas ei nõutud

külastajatelt igakordselt küki tegemist läbiotsimisel. Läbiotsimisel vältis ametnik

läbiotsitavaga füüsilist kontakti. Alaealise läbiotsimise juures viibis lapsega koos

kokkusaamisele saabunud vanem. Lastelt ei nõutud kükkide tegemist. Pärast kontrolli

tegemist väljus ametnik kohe läbiotsimise kabiinist ning külastaja riietas end privaatselt.

4. Tallinna Halduskohus tegi 30.11.2023 otsuse, millega rahuldas kaebused osaliselt ning

mõistis Tartu Vanglalt kaebaja I kasuks välja 1000 eurot ja kaebaja II kasuks 2000 eurot,

jättes muus osas kaebused rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõttes

järgmised.

4.1.

Puudub vaidlus, et kõigil neljal korra eelnes pikaajalisele kokkusaamisele kaebajate

kohustuslik alasti läbiotsimine. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 37 lõike 2 ja §-i 40 kohaselt ei ole vanglal kaalutlusruumi

otsustamaks, kas pikaajalisele kokkusaamisele saabuv isik läbi otsida, küll aga on

kaalutlusruum küsimuses, mil viisil seda teha. Kuna pikaajalisele kokkusaamisele tulevaid

isikuid ei ole üldjuhul karistatud õigusrikkumiste eest, ei saa külastajate poolt vanglasse

keelatud esemete toimetamise tõenäosust pidada sedavõrd suureks, et õigustada nende

läbiotsimist sõltumata konkreetsest juhtumist eriti intensiivsel viisil. Vältimaks vanglasse

keelatud esemete ja ainete sattumist, tuleks otsida vajaduse korral pärast kokkusaamist läbi

eelkõige kinnipeetav. Keelatud ainete tarbimist kokkusaamiste ajal saab aga tuvastada

narkotestiga, tubakatoodete tarbimist aga haistmise ja kokkusaamisruumi paigaldatud

suitsuandurite abil. Alasti läbiotsimine saab olla äärmiselt erandlik meede. Käesoleval juhul

2(8)

3-22-2575

vastustaja kaalumist aga ei teostanud. Ka vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud

põhjendused kirjeldavad abstraktset ohtu, mitte konkreetselt kaebajatega seonduvat ohtu.

Isegi kui tekib konkreetses olukorras põhjendatud kahtlus, tuleks kaaluda lapse alasti

läbiotsimise asemel kokkusaamise korraldamist muul viisil (nt järelevalve all) või jätta

kokkusaamine üldse ära.

4.2.

Kaebajatele tekkis mittevaraline kahju, mis kuulub hüvitamisele vastavalt

riigivastutuse seaduse § 9 lõikele 1. Õigusrikkumise raskust ning süü vormi ja selle raskust

arvesse võttes on põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja I kasuks välja 1000 eurot ning

kaebaja II kasuks 2000 eurot. Arvesse tuleb võtta, et kaebajate alasti läbiotsimine toimus

kokku neljal korral, ning kaebaja II oli alaealine, mistõttu tema alasti läbiotsimisega

kaasnenud riive oli oluliselt intensiivsem. Kuna ei ole tõendatud, et kaebaja I läbiotsimisel

oleks läbi otsitud kehaõõnsusi, ei ole õige kaebaja I väide, et tema suhtes teostati

vaginaalset läbivaatust.

5. Kaebajad esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes tühistada

halduskohtu otsus osas, milles halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, ning teha uus otsus,

millega kaebus täies ulatuses rahuldada. Kaebajate hinnangul on halduskohus ilma seda

arusaadavalt põhjendamata mõistnud välja väiksema hüvitise kui kohtupraktikas sarnastes

olukordades tavaliselt. Seejuures viitavad kaebajad kohtuostustele haldusasjades 3-21-161 ja

3-21-2616 ning seal viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale. Kaebaja I ei

nõustu halduskohtu järeldusega, et tegemist ei olnud vaginaalse läbiotsimisega. Kaebajaga

sarnases olukorras olevale isikule mõistis EIK kohtuasjas Bojar vs. Poola tehtud otsusega

välja 4000 euro suuruse hüvituse ning Riigikohus on kohtuasjas 3-18-360 tehtud otsuses

rõhutanud, et hüvitis ei ole tohi olla väiksem sarnastes asjades EIK poolt välja mõistetud

hüvitistest.

6. Vastustaja esitas seisukoha, paludes jätta kaebajate apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Vastustaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu otsus osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse, ning teha uus otsus, millega

jätta kaebus täielikult rahuldamata. Vastustaja apellatsioonkaebuse põhjendused on

kokkuvõttes järgmised.

7.1.

Vanglasse kokkusaamisele saabunud külastajate lahti riietumisega läbiotsimine ei

olnud alusetu ega põhjendamatu, vaid vajalik vangla julgeoleku tagamiseks.

Kokkusaamistele tulevate isikute kaudu võivad kinni peetavate isikuteni jõuda vanglas

keetanud ained ja esemed, mida on hõlpsam üle anda, kuna kokkusaamised ei toimu

vanglateenistuse ametniku järelevalve all. Keelatud ainete või esemete vanglasse sattumine

võib väga tõsiselt ohustada paljude vanglas viibivate isikute elu ja tervist, mille kaitse on

vanglateenistuse ülesanne. Kokkusaaja ei pruugi keelatud ainet või eset anda üle otse

kinnipeetavale, vaid peita selle kokkusaamise ruumi, kust selle toimetab välja mõni teine

selle ruumiga kokku puutuv isik, nt seda ruumi koristav või toidujagamisega tegelev

kinnipeetav. Pikaajalisele kokkusaamisele saabuvad lähedased on valmis kinni peetava

lähedase hüvanguks riskima.

7.2.

Halduskohus leidis vääralt, et kuna kokkusaajad ei ole üldjuhul karistatud isikud, siis

on neist lähtuv oht vähene. Enne külastuse toimumist on külastajast lähtuvat ohtu väga

raske hinnata, kuna külastaja kohta on vanglal üldjuhul väga vähe teavet. Välistada ei saa, et

keelatud esemete või ainete vanglasse toimetamine toimub mitte konkreetselt kokku saava

kinnipeetava, vaid mõne teise kinnipeetava palvel, survel, abistamiseks või isegi tasu eest.

Kui lahti riietumisega läbiotsimine oleks lubatav vaid konkreetsest isikust lähtuva

3(8)

3-22-2575

konkreetse ohukahtluse korral, siis on võimalik organiseerida keelatud esemeid vanglasse

just selliste külastajate kaudu, kelle osas puudub vanglal igasugune põhjendatud kahtlus.

7.3.

Metallidetektor, kompamine, röntgenseade, kehaskänner ja teenistuskoer aitavad küll

keelatud aineid ja esemeid avastada, kuid ei ole sama tõhusad kui lahti riietumisega

läbiotsimine.

7.4.

Halduskohus heidab vastustajale põhjendamatult ette kaalumise teostamata jätmist.

Kuigi iga konkreetse külastaja osas ei ole eraldi kaalumist läbi viinud, on vangla hinnanud

ohte just külastajate vanglasse saabumisega kaasnevalt tervikuna ja sellest lähtuvalt on

otsustatud ka kõige tõhusama eesmärgi saavutamiseks kohase vahendi kasutamise üle. Kui

vanglale on juba ette teada, et pikaajaline kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut

või korda või kui vanglal on alust kahelda kokkusaaja maines, siis keeldutakse üldse

pikaajalise kokkusaamise loa andmisest ning külastaja läbiotsimisega seonduvat küsimust ei

teki. Küll aga tuleb vanglal veenduda ja võtta tarvitusele kohased abinõud tagamaks, et

keelatud esemeid või aineid ei toimetaks vanglasse need külastajad, kelle puhul ei ole

vanglal alust kokkusaamisest keelduda VangS § 25 lg 1 1 punktide 2 ja 3 alusel.

7.5.

Halduskohtu otsusest ei selgu, millest lähtudes määras kohus kaebajatele välja

mõistetud hüvitiste suurused. Halduskohus pidanuks arvesse võtma, et kaebajad ei

kasutanud enne hüvitamisnõude esitamist esmaseid õiguskaitsevahendeid. Samuti ei ole

halduskohus arvesse võtnud seda, et vaidlusalune lahti riietumisega läbiotsimine leidis aset

ainult 4 korral ning kaebajatelt ei nõutud korraga kogu keha paljastamist, läbiotsimine

teostati privaatselt ja kestis paar minutit. Riigikohtu praktikast ilmneb, et karistusseadustiku

§-s 121 nimetatud süüteo ehk kehalise väärkohtlemise kannatanule suurimaks välja

mõistetud hüvitiseks oli 2000 eurot ja mediaanhüvitis 500 eurot, ehk sellised hüvitised

mõisteti välja asjades, kus isik kannatas valu ja tegemist oli reaalse füüsilise kahjuga.

Samuti mõistis Tallinna Ringkonnakohus 29.04.2021 otsusega välja 1100 eurot kaebaja

kasuks, kes viibis arestimajades kokku ligi 7 kuud inimväärikust alandavates tingimustes.

Eeltoodud rikkumiste intensiivsus ja ajaline kestvus oli pikem, kui lühiajaline läbiotsimine

koos lahti riietumisega.

8. Kaebajad esitasid kirjaliku seisukoha, paludes jätta vastustaja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud. Halduskohus tuvastas õigesti, et kaebajate allutamine alasti läbiotsimisele ilma,

et sellele eelnevalt oleks kaalutud konkreetselt kaebajatega seonduvaid ohtusid vangla

julgeolekule, oli õigusvastane, alandas kaebajate inimväärikust ja põhjustas neile

mittevaralist kahju. Halduskohtu välja mõistetud hüvitis ei ole ülemäärane ega ebamõistlikult

väike. Halduskohus ei ole hüvitise suuruse kindlaksmääramisel olulisi asjaolusid tähelepanuta

jätnud.

10. Vastustaja tegevuse õigusvastasuse osas jääb ringkonnakohus oma varasemas

praktikas, eelkõige haldusasjades nr 3-21-161, 3-21-2616 ja 3-23-51 tehtud kohtuotsustes

võetud seisukohale, et vanglasse kokkusaamisele saabujate rutiinne alasti läbiotsimine ei ole

proportsionaalne. Vastustajal oli VangS § 27 lõikest 1 ja § 68 lõikest 3 ning justiitsministri

05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 31 lõikest 1 tulenevalt kohustus

vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele saabuja läbi otsida ning põhimõtteliselt ka õigus

kohustada isikut selleks lahti riietuma, ent viimast üksnes juhul, kui see oli asjaoludest

tulenevalt vajalik.

4(8)

3-22-2575

11. Halduskohus leidis õigesti, et vanglal on kaalumisruum küsimuses, kuidas ja mil viisil

isik läbi otsida. Siinsel juhul vastustaja seda õigust ei teostanud, vaid allutas kaebajad nende

põhiõigusi intensiivselt piiravale kontrollimeetmele üksnes põhjusel, et seda tehti kõigi

pikaajalisele kokkusaamisele saabuvate isikutega. Valik alasti läbiotsimiseks peab põhinema

konkreetse külastajaga seotud ohuhinnangul. See saab põhineda näiteks külalise varasemal

käitumisel, vanglale eelnevalt teadaoleval infol ja/või vanglas külastuse eel või selle ajal

ilmnenud asjaoludel. On tõsi, et külastajaga seotud ohu kohta on vanglal keerulisem teavet

koguda ja prognoosotsust teha, kui hinnata kinnipeetavatega seotud riske, kelle kohta vanglal

on rohkem teavet ja kogemusi. Samas kohustavad VangS § 24 lg 11 ja § 25 lg 11 hindama

kokkusaamise loa andmisel riske, sh nt kokkusaaja mainet. Sama teave võib olla muu hulgas

aluseks valiku tegemisel eesootava läbiotsimise viisi ja üksikasjade kohta. Vanglateenistuse

ametnik saab küsitleda kokkusaamisele tulijat, selgitada, et alasti läbiotsimine on üks

võimalus, jälgida isiku käitumist, vastuseid, kehakeelt ja oma kogemuse pinnalt hinnata riski,

et kokkusaajal võib olla kehale või selle õõnsustesse peidetud keelatud esemeid või aineid.

12. Seisukohta, et alasti läbiotsimine saab olla vaid erandlik meede, kinnitavad ka

Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa

komitee (CPT) ja õiguskantsleri seisukohad. CPT taunis täieliku lahtiriietamisega

läbiotsimise regulaarset kasutamist 2019. aastal soovituses CPT/Inf (2019) 31 Eestile (p 84)1.

Õiguskantsler on, viidates EIK 26.09.2006 otsusele asjas Wainwright vs Ühendkuningriik,

Mandela reeglitele, Bangkoki reeglitele ja Euroopa vanglareeglistikule, soovitanud vanglal

lahti riietumisega läbiotsimisele eelistada alternatiivseid läbiotsimisvahendeid ja -meetodeid

(kompamisega läbiotsimine, inimeste ja asjade uurimiseks kasutusel olevad skännerid,

teenistuskoera kasutamine jmt) ning otsida kokkusaajad läbi lahti riietumisega üksnes siis,

kui see on vältimatult vajalik. Juba 2020. aastal on õiguskantsler kirjas nr 7-

7/191450/2000290 juhtinud Tallinna Vangla tähelepanu tõigale, et vangla ei ole suutnud

veenvalt selgitada, millistel erandlikel asjaoludel oli põhjendatud pikaajalisele

kokkusaamisele tulnud külaliste läbiotsimine neid kõiki täielikult lahti riietades (vt täpsemalt

Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-161 punktid 15–20 ja seal

viidatud praktika).

13. Siinsel juhul ei olnud vastustajal ühtki adekvaatsel riskihindamisel põhinevat

põhjendust kaebajate alasti läbiotsimiseks. Kinnipeetavaga kokkusaamisele saabuvat

külastajat puudutava riskihindamise raames võib seejuures arvesse võtta ka asjaomase

kinnipeetavaga seotud asjaolusid, ent need peavad olema mõistlikult seostatavad ohuga, et

külastaja toob vanglasse keelatud esemeid või aineid.

14. Vastustajal on iseenesest õigus selles, et veendumaks, et kokkusaamisele saabujal ei

ole kaasas keelatud esemeid või aineid, on alasti läbiotsimine tõhusam kui muud läbiotsimise

viisid. Õige on vastustaja selgitus, et läbi riiete kompamine, nagu ka metallidetektori ja

teenistuslooma kasutamine, ei pruugi eelkõige väikesemõõduliste esemete leidmiseks olla

piisav. Seega pole välistatud, et kokkusaamisele tulijal õnnestub alasti läbiotsimise tegemata

jätmise korral toimetada vanglasse keelatud esemeid. Mida rutiinsem, intensiivsem ja

invasiivsem on kontroll, seda suurem on tõenäosus, et avastatakse keelatud esemeid. Samas

ei ole isegi sellisel juhul tagatud, et avastatakse absoluutselt kõik keelatud esemed. Teisalt

tuleb arvestada, et läbiotsimine riivab intensiivselt isiku põhiõigusi. Seetõttu on paratamatult

tarvis leida kahe väärtuse vahel tasakaalupunkt. Õigusriigis ei pea taolises väärtuste

kollisiooni olukorras alati ja tingimusteta taanduma põhiõigused ning prioriteedi omandama

korra tagamise huvi. Seetõttu, tulenevalt proportsionaalsuse põhimõttest, ei ole lubatud

rutiinne täiskontroll kõikide külastajate puhul ja otsustamine peab toimuma vanglaametniku

1 https://hudoc.cpt.coe.int/eng?i=p-est-20170927-en-18.

5(8)

3-22-2575

kaalutlusõiguse alusel juhtumipõhiselt. Vangla julgeoleku tagamiseks on vanglal võimalik

võtta ka teisi üldisemaid meetmeid, mis vähendavad keelatud esemete sissetoomise

võimalusi. Nii näiteks saab vangla otsida pärast kokkusaamist läbi kokkusaamisel viibinud

kinnipeetava. Minimeerimaks vastustaja väidetud ohtu, et kinnipeetav peidab külastaja

toodud keelatud eseme või aine kokkusaamiste ruumi ning selle toob sealt kokkuleppel edasi

selle ruumi koristamisega või toidujagamisega tegelev kinnipeetav, on võimalik selliste

ruumide koristamisel või sinna toidu viimisel rakendada usaldusväärsemaid kinnipeetavaid

või vajadusel ka koristajaid, kes ei ole kinnipeetavad. Samuti oleks vajadusel võimalik

teostada kokkusaamisruumis olmetöid teinud kinnipeetava läbiotsimine enne tema

järgmistele tööülesannetele asumist. Ehkki kohus ei saa hinnata taoliste alternatiivsete

meetmete tõhusust vastustaja eest ega võtta seisukohta, kas neid saaks kokkuvõttes

samaväärseteks pidada, saab vastustajale ette heita, et ta meetme vajalikkuse tasandil

sedavõrd ilmseid alternatiive ei kaalunud. Halduskohus on põhjendatult vastustajale ette

heitnud, et viimane ei kaalunud kaebajate alasti läbiotsimisele allutamisel tegelikult mitte

kuidagi konkreetselt kaebajate endiga seotud asjaolusid ega hinnanud neist spetsiifiliselt

lähtuda võivaid ohtusid. Kuigi saab nõustuda, et enne külastuste toimumist on vanglal väga

vähe infot külastajatega seotud riskide hindamiseks, ei saa vastustaja loobuda külastajate

huvide kaalumisest. Samuti on vähemalt pärast esimest kokkusaamist võimalik teha esmaseid

järeldusi ka külastajaga seotud riskide kohta, mille arvestamist asjaoludest ei nähtu. Samuti ei

nähtu siinsel juhul, et vastustaja oleks vanglasse keelatud esemete või ainete toomise ohu

hindamisel tegelikult võtnud arvesse asjassepuutuva kinnipeetavaga seotud asjaolusid, nt

kinnipeetava tausta või varasema käitumisega seotud konkreetseid asjaolusid, mille põhjal

saaks mõistlikult pidada võimalikuks, et on arvestatav tõenäosus, et temaga kokkusaamisele

saabuvad isikud võivad püüda keelatud esemeid või aineid endaga kaasa tuua. Ka ei nähtu, et

vangla oleks tegelikult kaalunud võimalikke erinevaid meetmeid, mis võinuks kaebajate

õigusi vähem intensiivselt riivata. Näiteks teostades alasti läbiotsimist vajaduspõhiselt muude

läbiotsimisviiside käigus kõrvaldamata jäänud kahtluste hajutamiseks, teostades seda mitte

rutiinselt igal korral, vaid kohandades oma ohuhinnangut pärast esimest negatiivse

tulemusega läbiotsimist, kohaldades meedet pisteliselt või ainult osade kokkusaajate suhtes

vmt.

15. Põhjendamatu on vastustaja etteheide, et halduskohus ei võtnud arvesse seda, et

kaebajad ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Riigivastutuse seaduse §-des 3–6

sätestatud esmased õiguskaitsevahendid ei oleks tõenäoliselt kahju ära hoidnud, eelkõige

võttes arvesse, et alasti läbiotsimise näol oli vastustaja selgituse kohaselt tegemist

standardprotseduuriga. Vaadeldavad kokkusaamised toimusid umbes 8 kuu vältel. Ei ole

tõenäoline, et selle aja jooksul oleks võimalik soodne kohtulahend taganud, et enamik

kokkusaamisi oleks toimunud kaebajate soovitud viisil. Siinkohal tuleb silmas pidada, et

läbiotsimisele allumisest sõltus kaebajate võimalus pääseda kokkusaamisele oma vanglas

viibiva pereliikmega. Selles olukorras ei saa kaebajatele ette heita seda, et nad ei asunud

vastustajaga vaidlema, mingisuguseid taotlusi esitama ja näiteks keelamisnõudega kohtusse

pöörduma, kuna see oleks võinud kaasa tuua mitme kokkusaamise ära jäämise. Pikaajaline

kokkusaamine on kinnipeetava ja tema pereliikmete pereelu seisukohast äärmiselt oluline

sündmus ning inimlikult on mõistetav, et selle sündmuse ära jäämise hirmus kannatab

külastaja õigusvastase läbiotsimise lihtsalt ära. See ei anna aga alust eitada kahju tekkimist

ega välista selle hüvitamist.

16. Eelkirjeldatud õigusvastase tegevusega kaebajatele kahju tekkimist saab eeldada.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et võõra inimese ees alasti olek – olgugi,

et ülakeha paljastamisel oli alakeha kaetud ja vastupidi – põhjustas kaebajale II, kes oli nende

läbiotsimiste toimumise ajal 11-aastane, suuremat ebamugavus- ja häbitunnet, kui põhjustas

6(8)

3-22-2575

samasugune toiming kaebajale I, kes oli täiskasvanu. Kaebaja I leiab siiski vääralt, et

tegemist oli vaginaalse läbivaatusega, kuna poolte vahel ei ole vaidlust selles, et mingisugust

füüsilist kontakti vanglateenistuse ametnikul kaebajatega läbiotsimise käigus ei olnud.

17. Ringkonnakohtule ei näi, et halduskohus oleks kaebajatele välja mõistetavate hüvitiste

suuruse määramisel teinud kaalumisvigu või läinud vastuollu väljakujunenud

kohtupraktikaga. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju

proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

Mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb kohtul seega arvestada konkreetse juhtumi

asjaolusid ja otsustada selle suurus kaalutlusõiguse alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi

20.10.2021 otsus asjas nr 3-19-2061, p 23). Eelviidatud otsuses (p 24) selgitas Riigikohus, et

määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega. Seejuures saab siiski arvestada riigisisest

õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset. Euroopa Inimõiguste Kohus aktsepteerib

tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb allapoole kohtu enda praktikas

väljakujunenud taset, kui hüvitis pole Euroopa Inimõiguste Kohtu määratud hüvitistest

võrreldamatult madalam ning kannatanul on võimalik saada hüvitis tõhusas menetluses ja

mõistliku aja jooksul (vt nt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-19-1416, p 33). Seega peab

kohus konkreetses asjas hüvitise suuruse üle otsustamisel arvesse võtma ka riigisisest

kohtupraktikat nii analoogsetes asjades kui ka valdkondadeüleselt. Ringkonnakohus leiab, et

siinsel juhul on halduskohus hüvitise suuruse kujunemise aluseid piisavalt põhjendanud.

18. Halduskohus ei ole hüvitise suuruse määramisel ühtki olulist asjaolu tähelepanuta

jätnud. Läbiotsimise toimumise asjaolusid, sh seda, et lahti riietuda ja uuesti riietuda said

kaebajad privaatselt, samuti seda, et korraga tuli paljastada ainult pool keha, aga ka seda, et

alastiolek oli lühiajaline, on halduskohus kirjeldanud kohtuotsuse kirjeldavas osas ning

ilmselgelt neid asjaolusid arvesse võtnud. Kuivõrd neis asjaoludes ei olnud poolte vahel

vaidlust, ei saa pelgalt sellest, et halduskohus neid kohtuotsuse põhjendavas osas eraldi esile

toonud ei ole, järeldada, et ta nende asjaoludega ei arvestanud. Ringkonnakohtule ei nähtu

kaebajate väidetu pinnalt, et neile oleks vaidlusaluste läbiotsimiste tulemusena tekkinud

selliseid hingelisi kannatusi, mille hüvitamiseks on halduskohtu määratud hüvitis ilmselgelt

ebapiisav. Samuti ei nähtu asjaolusid, mis sunniks seda hüvitist vähendama. Mis puudutab

kaebajate viiteid sarnaseid olukordi käsitlevale kohtupraktikale, siis tuleb märkida, et

mittevaralise kahju suurus sõltub konkreetsetest isikutest ja asjaoludest. Nii näiteks käsitleti

kaebajate viidatud haldusasjas nr 3-21-2616 olukorda, kus alasti läbiotsimisele allutati viiel

korral 8-aastane laps. Selles asjas mõistis kohus välja 3500 euro suuruse hüvitise. Sarnastes

vaidlustes on täiskasvanule tekkinud mittevaralise kahju eest peetud kohtupraktikas

konkreetsetel asjaoludel õiglaseks näiteks 2000 euro suurust hüvitist olukorras, kus isikut oli

alasti läbi otsitud 13 korda (haldusasi nr 3-22-311) ning 1000 euro suurune hüvitis olukorras,

kus selline läbiotsimine toimus 6 korral (haldusasi 3-23-51) või neljal korral (haldusasi 3-22-

2575). Haldusasjas nr 3-24-75 tehtud kohtuotsuses pidas halduskohus 11 korral toimunud

õigusvastase läbiotsimisega tekitatud kahju eest piisavaks hüvitiseks 1200 eurot. Eeltoodut

arvesse võttes ei hälbi siinses asjas halduskohtu otsusega väljamõistetud hüvitis üldisest

kohtupraktikast. Olukorras, kus halduskohtul on hüvitise suuruse määramisel avar

kaalumisruum ning kus halduskohus pole ilmseid kaalumisvigu teinud ega varasema

kohtupraktikaga selgelt vastuollu läinud, ei pea ringkonnakohus võimalikuks hüvitise suurust

muuta.

19. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1).

20. Lähtudes HKMS § 175 lõikest 3 asendatakse käesoleva kohtuotsuse avaldamisel

selles sisalduvad füüsiliste isikute nimed tähemärkidega.

7(8)

3-22-2575

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)