3-25-2491/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

26. september 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2491

Haldusasi

MTÜ Eesti Suurkiskjad kaebus Keskkonnaameti 2.

juuli 2025. a korralduse nr 1-3/25/239 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14. augusti 2025. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – MTÜ Eesti Suurkiskjad, esindaja G.B

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindajad v.adv Allar

Jõks ja v.adv Britta Retel

Menetluse alus ringkonnakohtus

MTÜ Eesti Suurkiskjad määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada MTÜ Eesti Suurkiskjad määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. augusti 2025. a määruse haldusasjas nr 3-25-

2491 resolutsiooni punkt 6 ja teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada

MTÜ Eesti Suurkiskjad esialgse õiguskaitse taotlus.

3. Peatada Keskkonnaameti 2. juuli 2025. a korralduse nr 1-3/25/239 kehtivus kuni

haldusasja nr 3-25-2491 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet (KeA) kehtestas 02.07.2025 korraldusega nr 1-3/25/239 jahiseaduse

(JahiS) § 22 lg 2 alusel 2025/2026. jahiaastaks pruunkaru (Ursus arctos) esmaseks

küttimismahuks Eestis kokku 71 isendit, määras kindlaks pruunkaru küttimismahtude jaotuse

jahipiirkondade lõikes ja kehtestas küttimistingimused vastavalt korralduse lisale 1. Ühtlasi

kohustati jahipiirkonna kasutajaid korraldama jahti viisil, mis tagab kehtestatud

küttimismahust kinnipidamise, ning kehtestati karu küttimisest teavitamise ja registreerimise

ning bioproovide kogumise ja esitamise kord. Korraldus kehtestati haldusmenetluse seaduse §

53 lg 1 p 4 ja lg 2 p 3 alusel kõrvaltingimusega, mille kohaselt on KeA-l võimalus korraldust

hiljem muuta ja/või kehtetuks tunnistada ning vajadusel kehtestada täiendavaid

3-25-2491

kõrvaltingimusi, samuti muuta pruunkaru küttimismahtu ja ohjamisalade piire vastavalt

vajadusele.

Keskkonnaministri 28.05.2013 määruse nr 32 „Jahieeskiri“ § 5 lg 1 kohaselt võib karule, v.a

poegadega emakarule, pidada varitsus- või hiilimisjahti 1. augustist 31. oktoobrini karu

tekitatud kahjustuste piirkonnas kahjustuste vältimise eesmärgil või inimese elule või tervisele

tekkiva ohu vältimiseks. JahiS § 22 lg 2 alusel kehtestab KeA igal jahiaastal pruunkaru

küttimismahu, lähtudes JahiS § 21 lg-s 4 nimetatud aruandest ja jahindusnõukogu

ettepanekust. Pruunkaru kuulub loodusdirektiivi1 IV lisasse kui rangelt kaitstav liik, kelle

suhtes kohaldub range isendikaitse vastavalt direktiivi art-le 12. Pruunkaru küttimine on

lubatud üksnes juhul, kui täidetud on loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 nimetatud kolm tingimust

erandi tegemiseks: 1) määratletud on vähemalt üks art 16 lg 1 p-des a–d nimetatud lubatud

eesmärkidest; 2) puudub rahuldav alternatiiv; 3) erandi tegemine ei kahjusta liigi

populatsiooni soodsa seisundi säilimist tema looduslikul levilal (vt Euroopa Komisjoni

12.10.2021 teatis „Juhenddokument ühenduse tähtsusega loomaliikide range kaitse kohta“ p

3.2; Tallinna Ringkonnakohtu 18.10.2024 otsus nr 3-22-1629, p 20). Korralduse aluseks on

eelkõige loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-d b ja c, mis on üle võetud ka jahieeskirja.

Loodusdirektiivi art 16 lg 1 punkt c ei eelda, et kahju (nt inimese ründamine) peab olema juba

aset leidnud, vaid piisab tõsisest ohust või vajadusest seda vältida (vt ka Euroopa Kohtu

14.06.2007 otsus kohtuasjas C-342/05, p 40). Loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 sätestatud

tingimuste täitmise tagamiseks on koostatud suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskava 2022–2031

(tegevuskava), mille eesmärk on tagada Eestis elavate pruunkarude elujõuliste ja ökoloogilist

funktsiooni täitvate asurkondade säilimine ning samal ajal vähendada nendest tingitud

konflikte. Pruunkaru puhul on tegevuskavas rõhutatud vajadust tegeleda kahjustuste ja karu

kohtumisega seotud ohuolukordade ennetamisega. Küttimist suunatakse teaduspõhiselt just

piirkondadesse, kus on tekkinud korduvad kahjustuskolded.

Pruunkaru arvukus ja levik on viimase 15 aasta jooksul stabiilselt ja märgatavalt kasvanud, sh

Natura 2000 aladel. See viitab asurkonna väga heale seisundile. Pruunkaru Eesti asurkonna

suurus on ca 30 isendit 1000 km2 kohta, mis on üks Euroopa kõrgemaid. Tegevuskava järgi

on karude soodsa seisundi tagamiseks vajalik vähemalt 70 sama-aastaste poegadega

pesakonna säilimine, mis vastab ca 650–700 isendile. Keskkonnaagentuuri hinnangul oli

2024. a sügisel Eestis rekordiliselt 112 pesakonda. Samuti on pesakonna keskmine suurus

kasvanud keskmiselt 2,7 pojani. Seega ei ole kehtiv küttimispraktika mõjutanud karu arvukust

negatiivselt ning võib järeldada, et tegevuskava alusel küttimise jätkamine ohjamise eesmärgil

ei ohusta Natura 2000 alade terviklikkust ja ei ole vastuolus loodusdirektiivi art-ga 6.

Suurkiskjatele jahipidamise alustamisel arvestatakse mh sotsiaalse taluvusega, kuna kiskjate

arvukuse suurenedes suureneb ka oht konfliktiks inimestega, seda eeskätt kahjustuste

suurenemise näol.

Korralduse üheks eesmärgiks on põllumajanduskahjude ärahoidmine (loodusdirektiivi art 16

lg 1 p b). Tegevuskavas on nähtud küttimist ette esmajoones mesindusele, loomapidamisele ja

silopallidele tekitatud kahjustuste vähendamiseks. Mesinduskahjustused on suurenenud: karud

hävitasid 2023. a-l 373 mesitaru ja 2024. a-l 482 mesitaru. Karude rüüstatud silopallide arv on

aastatel 2021–2024 olnud märgatavalt kõrge (sh 2021 – 1171 pakendit; 2022 – 412 pakendit;

2023 – 1272 pakendit; 2024 – 1674 pakendit). Karude murtud kariloomade (lambad ja veised)

arv on viimasel viiel aastal püsinud samuti kõrge: 2020 – 23 looma; 2021 – 28 looma; 2022 –

17 looma; 2023 – 30 looma; 2024 – 5 looma. Kokku on karude tekitatud kahjusid hüvitatud

järgmiselt: 2022 – 221 409 eurot; 2023 – 107 879 eurot; 2024 – 137 879 eurot; 2025 – 136

1 Nõukogu 21.05.1992 direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku

kaitse kohta

2(16)

3-25-2491

137 eurot. Kuna rüüstatud mesitarude ja silopakendite hüvitamise ühikuhinnad ei ole tõusnud,

viitab see, et karude tekitatav tegelik kahju on märgatavas kasvutrendis. Mesitarude korduvate

kahjustuste andmestik viitab, et enamik mesinikke rakendas pärast esmast rünnakut

tõhusamaid ennetusmeetmeid. Mesinike poolt ennetustöödesse panustamine on kasvanud,

kuid see ei ole aidanud peatada karu tekitatud kahjude kasvu. Karude tekitatud kahjustuste

vältimiseks tehtud ennetustöid on aastatel 2022–2025 üle Eesti hüvitatud 76 isikule kokku 34

350 eurot. Alates 2025. a-st on lisaks kogutud andmeid karude tekitatud kahjustuste kohta ka

põllukultuuridele, mida seni ei ole süsteemselt kogutud, sest riik neid kahjusid ei

kompenseeri. 26.06.2025 seisuga on JAHIS-esse sisestatud 55 teadet karude põhjustatud

kahjustuste ja ohuolukordade kohta. Kuna kehtiv kahjude ennetamise süsteem (sh

elektrikarjused, tõrjevahendid, toetused, riiklik kompensatsioon) ei ole olnud korduvate ja

ulatuslike kahjustuste ärahoidmiseks piisav, siis on lisameetmena vajalik probleemisendite

küttimine. Heidutusjahi lubamine ei eelda seda, et kõik teoreetiliselt võimalikud muud

tõrjevõtted oleks ammendatud, vaid piisab, kui on tõendatud, et senised meetmed ei ole olnud

rahuldavad (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.06.2025 otsus nr 3-24-941, p 16). Kahjude

ennetamiseks on küttimine suunatud piirkondadesse, kus kahjud on aset leidnud.

Piirkondades, kus on aset leidnud korduvad ja/või ulatuslikud kahjustused, aitab sihipäraselt

samasse piirkonda suunatud küttimine vähendada järgnevate kahjustuste tekkimise

tõenäosust. Kui karupopulatsioon on kõrge ja karud toituvad põllukultuuridest või

kahjustavad silopalle, siis ei pruugigi tavalised ennetusmeetmed (nt jäätmete haldus,

elektrikarjuste kasutus) konflikti lahendada.

Korralduse eesmärgiks on lisaks tagada Eesti elanikkonna ohutus (loodusdirektiivi art 16 lg 1

p c). Heas seisus suurkiskjate asurkondade olemasolu nõuab ühiskonnalt valmisolekut

nendega koos eksisteerida. Kuni riik kompenseerib tekkivad kahjud, ollakse tolereerivamad,

kuid mitte piiritult, kui kahjude hulk ja inimeste kokkupuuted suurkiskjatega kasvavad.

Veelgi rohkem vähendaks ühiskonna toetust raske vigastuse või surmaga lõppenud karu

rünnakud inimese vastu. Sellega kasvaks surve karu arvukuse oluliseks vähendamiseks, mis

omakorda võiks ohtu seada karu soodsa seisundi Eestis. Karude arvukuse kasvuga suureneb

tõenäosus inimese ja karu kokkupuudeteks, seda eriti asulate lähedal, kuhu põlistest

elupaikadest välja tõrjutud peamiselt nooremad isendid tulevad endale elupaika ja toitu

otsima. 2025. a I poolaastal on KeA-le teatatud 58 juhtumist, kus karude viibimine asulate ja

elumajade vahetus läheduses tekitas inimestes mure või hirmu nende endi või lähedaste

turvalisuse pärast (nt karu liikus õuel, kus viibisid lapsed, või lähenes hoonetele). Lisaks

laekus KeA infotelefonile 110 teadet karude liikumise kohta, samas kui 2024. a I poolaastal

oli teadete arv 92. See viitab karude suurenenud nähtavusele ja elanike kasvavale ohutundele.

Karudega seotud ohutunde kasvu on välja toodud ka jahindusnõukogude ja suurkiskjate

koostöökogu koosolekutel. Tuleb arvestada, et inimesed ei anna ametkondadele teada kõigist

karuga kohtumistest, vaid pigem jagatakse sellist teavet kohalikus kogukonnas. Ollakse

tõsiselt mures karu võimalike rünnakute pärast, eriti lastele, kes kõige vähem oskavad ennast

võimaliku ohu eest kaitsta. Inimeste ohutunne ei ole otseselt mõõdetav, kuid sellekohast

meediakajastust esineb üha rohkem ning karudega kokkupuudete sagenemine ja konfliktide

ohu suurenemine on selge. Avalikkuse kasvava ohutunde taustal on karude küttimise

lubamisel oluline roll mh elanikkonna turvalisuse tagamisel. Aastatel 2013–2017 hukkus

Eestis liiklusõnnetustes keskmiselt 1–2 karu aastas, kuid alates 2018. a-st on hukkunud karude

arv vahemikus 5–7 isendit aastas (sh 2023 – 8 karu; 2024 – 11 karu; 2025 – 7 karu). See

viitab karu asurkonna laienemisele ja suurenevale kokkupuutele inimtegevusega, mis tõstab

ühiskondlikku ootust tagada turvalisus mitte ainult kahjukannatajatele, vaid laiemalt kogu

elanikkonnale. Rootsi näitel võib kaitsealade loomine ning suurkiskjate küttimise täielik

keelamine suurendada ka salaküttimise riski. Kuigi objektiivne oht inimestele võib olla

piiratud, on kasvanud elanike ohutunne ja hirm karudega kohtumise ees ning tegemist on

3(16)

3-25-2491

sotsiaalselt olulise probleemiga, mis vajab proportsionaalset ja ennetavat käsitlemist.

Arvestada tuleb mh sotsiaalset ootust kontrollida karude arvukust. Karude arvukuse

reguleerimine on vajalik nii kahjude ennetamiseks kui ka ühiskonna turvatunde tagamiseks.

Küttimisvõimaluse lubamine aitab vältida olukordi, kus probleemisendite ümberasustamine

või eemaldamine muutub hilinenuks või võimatuks.

Karude küttimine ei ole Eestis kahjude ennetamisel esmavalik, vaid esmasteks meetmeteks on

riiklik toetus ohustatud vara (mesitarud, silopallid) kaitsemeetmete rakendamiseks,

kahjustuste kompenseerimine ning avalikkuse ja sihtrühmade teadlikkuse tõstmine. Nende

meetmete toel vähenesid mesitarude kahjustused aastatel 2022–2023, kuid on seejärel taas

kasvanud. Karude kõrge arvukuse tõttu jätkuvad kahjustused mesilatele ja muudele

objektidele. Küttimisele ei ole tõhusat alternatiivi inimeste ohutuse tagamiseks olukorras, kus

karude arvukus ja leviala on märgatavalt suurenenud. Ohutuse tagamine eeldab, et karud

väldiksid aktiivse inimtegevusega alasid. Teadusuuringud kinnitavad, et küttimine mõjutab

karude käitumist. Karud väldivad rohkem inimest nendel aladel, kus toimub küttimine, ning

kütitavas populatsioonis on loomad inimese suhtes ettevaatlikumad / aremad. Nt hoiavad

küttimishooaja üle elanud vanemad karud teedest kaugemale kui nooremad isendid. Seega

aitab küttimine tagada elanikkonna ohutust. Kuna varasem küttimine ei ole karude arvukuse

tõusutrendi pidurdanud, kinnitab see, et KeA on rakendanud küttimisel konservatiivset

lähenemist ja taganud populatsiooni soodsa seisundi. Seega ei kahjusta erand populatsiooni

soodsa kaitsestaatuse säilimist.

Eelnevat ning Keskkonnaagentuuri 02.07.2025 seirearuannet ja küttimissoovitust arvestades

määratakse pruunkaru küttimismahuks 71 isendit. Küttimismaht jaotatakse jahipiirkondade

vahel, tuginedes 2024. a teisel poolel ja 2025. a esimesel poolel KeA-le esitatud kahjustuste

teadetele ning infole karude liikumisest tiheasustusaladel ja elumajade vahetus läheduses.

Küttimismaht määratakse eelkõige jahipiirkondadesse, kus on registreeritud korduvaid

kahjustusi või ohusituatsioone, ning piirkondadesse, kus on 2025. a-l tuvastatud esmakordsed,

kuid tõsised kahjustused, mille kordumise riski hinnatakse suureks. Küttimismahtu ei ole ette

nähtud Valga, Võru ja Lääne maakonnas, kus karu asustustihedus on üks madalamaid

Mandri-Eestis. Tegemist on pruunkaru leviku servaaladega, kus asurkond on väiksem ja

haavatavam, seetõttu on nendes piirkondades põhjendatud suurem kahjude taluvus ning

küttimise vältimine asurkonna püsimise tagamiseks. Igas määratud jahipiirkonnas lubatakse

küttida 1 pruunkaru. Jahipiirkondade siseselt on antud küttimissuunis külade ja asulate

ümbrusesse, kus kahjustused või ohusituatsioonid on aset leidnud. Selline lähenemine aitab

kõige tõenäolisemalt eemaldada kahjustusi põhjustanud isendi ja seeläbi ennetada edasist

kahju. Kahjustuste jätkumisel või uute ohusituatsioonide tekkimisel on võimalik hinnata

täiendava küttimise vajadust. KeA ei arvesta esmase küttimismahu määramisel

jahindusnõukogude ja Eesti Jahimeeste Seltsi ettepanekuid, sest nende soovitud küttimismaht

(vastavalt 308 isendit ja 143 isendit) ei ole karude asurkonna suurust ja kahjustuste piirkondi

arvestades proportsionaalne. Küttimine arvukuse reguleerimise eesmärgil ei oleks kooskõlas

loodusdirektiivi art-ga 16.

2. MTÜ Eesti Suurkiskjad esitas Tallinna Halduskohtule 28.07.2025 kaebuse KeA

02.07.2025 korralduse nr 1-3/25/239 tühistamiseks. Kaebaja palus ühtlasi esialgse õiguskaitse

korras peatada vaidlustatud korralduse kehtivus kuni haldusasja menetluse lõpuni. Kaebaja

kui keskkonnaorganisatsiooni eesmärk on mh pruunkaru kaitse ja jätkusuutliku arvukuse

tagamine. KeA ei ole pruunkaru küttimismahu kehtestamisel adekvaatselt kontrollinud

loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 sätestatud erandi tegemise eeldusi. Kuna haldusasjades nr 3-22-

1629 ja 3-23-1659 tunnistati sarnased korraldused õigusvastaseks ning vaidlustatud

4(16)

3-25-2491

korralduses ei ole varem välja toodud puudusi kõrvaldatud, siis on esialgse õiguskaitse

kohaldamine põhjendatud.

Korralduses ei ole selgelt määratletud ega piisavalt põhjendatud erandi tegemise eesmärke,

vaid need on laialivalguvad ja subjektiivsed (nt turvatunde suurendamine) või ei ole lubatavad

(nt inimpelglikkuse säilitamine). Näidatud ei ole seoseid piirkondlike kahjude ja

küttimismahtude vahel. Karude liikumisraadiust arvestades ei saa lähtuda riigi haldusjaotusest

(s.o karud võivad liikuda mitmete külade vahel), vaid arvestada tuleks karude bioloogilist

territooriumi. Samuti ei ole selgitatud, mille põhjal saab kahju mesindusele, loomapidamisele

ja silopallidele pidada loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-i b tähenduses oluliseks (st puudub

majanduslik mõjuanalüüs). Ka komisjoni teatise p 3.2.1 kohaselt lubab loodusdirektiivi art 16

lg 1 p b teha erandi üksnes ulatusliku ja süstemaatilise kahju ärahoidmiseks. Korralduses

viidatud 2024. a mesinduskahju (482 mesitaru) puudutas vähem kui 1% Eesti mesitarudest,

mida oli üle 50 000. Tõendatud ei ole seost karude arvukuse ja kahjustuste vahel. Puuduvad

ka täpsed andmed probleemisendite kohta, keda võib kaebaja hinnangul olla Eestis kokku 5

isendit. Küttimismahtude jagamine ei taga, et kütitakse probleemisendit. Teada ei ole

juhtumeid, kus inimese ja karu kokkupuude oleks lõppenud surmaga, mistõttu ei ole pelgalt

inimeste hirm piisavaks argumendiks. Eestis puuduvad teaduslikud uuringud, mis kinnitaks,

et küttimine suurendab karude inimpelglikkust, samas kui välismaised uuringud kinnitavad

pigem seose puudumist. Karud ei ole karjaloomad ja üksikisendi küttimine ei mõjuta teisi

isendeid (sh ei ole koos poegadega liikuvate emakarude küttimine lubatud). Eesmärgiks ei saa

olla karurünnakute täielik välistamine.

Loodusdirektiiv nõuab, et enne küttimise lubamist oleks läbi proovitud kõik

vähemintensiivsed lahendused ning hinnatud nende tõhusust piirkondlikul tasandil (vt

Euroopa Kohtu 14.06.2007 otsus kohtuasjas C-342/05, p 39). Mesinike väidetava

ennetustegevuse osas ei selgu, millises piirkonnas ja milliseid alternatiive on konkreetselt

rakendatud. Parimal saadaoleval teadmisel on mesitarude tarastamine elektrikarjustega

äärmiselt (kuni 100%) efektiivne meede kahjude ärahoidmiseks. Korraldusest nähtub

seevastu, et probleemiks on pigem selle ennetusmeetme ebapiisav rakendamine. Sellisel juhul

ei ole erandi tegemine lubatud. Puuduvad ka viited, et katsetatud oleks probleemisendite

kinnipüüdmist, hirmutamist ja/või ümberasustamist, samuti hüvitise maksmise sidumist

ennetusmeetmete rakendamisega. Kaebaja on ka varem tõendanud, et ennetusmeetmed on

tõhusad ja karude tekitatav kahju hõlpsasti välditav. Nt silorullid oleks põllule jätmise asemel

võimalik kokku koguda ning ladustada kinnises ruumis või elektritaraga piiratud alal.

Puuduvad teaduslikud tõendid (riskianalüüs ja prognoosid), et küttimine ei ohusta liigi

soodsat seisundit. KeA ei ole selgitanud, kuidas on kogutud andmed, mida on kasutatud

populatsiooni suuruse hindamisel. Rahvusvahelise teaduskirjanduse ja parima praktika

kohaselt peaks suurte kiskjate (sh pruunkaru) arvukuse ja tiheduse hindamine põhinema

DNA-põhistel meetoditel või kaamerapüüniste mark-recapture mudelitel, mis võimaldaks

tuvastada indiviidide ja analüüsida populatsioonistruktuuri. Vältida tuleks visuaalse loenduse

põhiseid eksitavaid hinnanguid. Analüüsitud ei ole küttimise mõju liigi vanuselisele

struktuurile, sh küsimust, kas sihtmärgiks võivad sattuda noored ja viljakad emasloomad.

Vanade isendite vähenemine võib populatsiooni samuti kahjustada (nt tekitada rohkem

konflikte). Pole välistatud, et osa arvatavast karude populatsioonist on piiriületajad

Venemaalt.

3. Tallinna Halduskohus peatas 29.07.2025 määrusega HKMS § 252 lg 4 alusel KeA

02.07.2025 korralduse nr 1-3/25/239 kehtivuse 30 päevaks.

5(16)

3-25-2491

4. Keskkonnaamet palus 11.08.2025 seisukohas esialgset õiguskaitset mitte pikendada.

Esialgse õiguskaitse taotlust ei ole millegagi põhjendanud, üksnes viide varasematele asjadele

ei ole piisav. Pole selge, kas kaebaja hinnangul on ebaõige küttida lubatud isendite arv või ei

tohiks kaebaja hinnangul karujahti üldse lubada. Seetõttu ei ole võimalik hinnata ka kahjuliku

tagajärje saabumise ohtu. Korralduses lubatud küttimismaht 71 isendit ei kahjusta karu

soodsat seisundit Eestis ja karude arv ületaks ka pärast küttimist tegevuskavaga seatud

künnisväärtuse. Karu populatsiooni suuruse osas ei saa olla mõistlikku vaidlust, sest

tegevuskavas sisalduvad populatsiooniandmed on saadud parimaid ja juba aastaid kasutuses

olnud praktikaid arvestades. Kaebaja sellekohased etteheited on paljasõnalised ja

loosunglikud. Regulaarsed küttimis- ja loendusandmed näitavad, et küttimisele vaatamata on

karu populatsioon läbi aastate kasvanud. Tegevuskavas on rõhutatud, et maailma

looduskaitseliidu (IUCN) ja Eesti punase nimestiku hinnangul on pruunkaru soodsas ehk

ohuvälises seisundis liik.

Esialgse õiguskaitse kohaldamine oleks ebaproportsionaalne, kuna kaebaja saavutaks sellega

kaebuse eesmärgi enne asja sisulist lahendamist. Kaebaja ei vaidle, et karud tekitavad kahju,

vähemasti probleemisendid. Seega kaebaja nõustub, et mingis ulatuses peaks karude

küttimine olema lubatud. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel põllumajandussektorile tekkivat

kahju ei ole täies ulatuses võimalik hiljem heastada. Karukahjude eest välja makstud

kompensatsioon on viimase 10 aasta jooksul kasvanud kordades (kui 2014. a-l maksti hüvitisi

35 665 eurot, siis 2025. a-l 136 137 eurot). Karude tekitatud kahjude maht ja riigi poolt

makstava hüvitise kasv on selges korrelatsioonis karu arvukuse ja leviku kasvuga Eestis.

Tuleb ka arvestada, et kahju hüvitamiseks peab taotleja vastama tingimustele (sh peab olema

rakendanud ennetusmeetmeid) ning hüvitise maksmisel rakendub põllumajandustootja

omavastutus 10–50%. Saamata jäänud tulu ei kuulu lisaks üldse hüvitamisele.

Põllumajandussektorile kaasnevad kulud ka kahjustuste ennetamiseks vajalike

investeeringutega, mida riik toetab teatud eeldustel kuni 50% ulatuses. Karude küttimata

jätmine ohustaks eelkõige mesindussektorit, mille edendamine on EL-i ühise

põllumajanduspoliitika strateegiakava 2023–2027 üks eesmärke. Küttimise keelamise korral

kujunevas turusituatsioonis ei oleks Eesti põllumajandustootjad võimelised konkureerima

teiste riikide tootjatega, mis mõjutaks negatiivselt Eesti majandust ja maapiirkondade

töökohti.

Arvestada tuleb ka ühiskondliku ohutundega ja põhiseaduse §-st 16 tuleneva riigi kohustusega

kaitsta iga inimelu. Viimastel aastatel on tulnud teateid karude liikumisest suuremates

linnades (nt Tallinnas Nõmmel ja Haaberstis, Narva-Jõesuus, Pärnus). Karujahi lubamine

suurendab ühiskondlikku turvatunnet ja usaldust riigi vastu, sest maandatakse ootamatute

kohtumiste riski. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et karurünnakute sagedus tõuseb

piirkondades, kus on samaaegselt kõrge karude ja inimeste tihedus. Karude piirkondlik

tihedus Kesk-Eestis ja Ida-Virumaal (3 või enam karu 100 km2 kohta) võib olla samas

suurusjärgus Slovakkia ja Rumeenia Karpaatide tihedusega. Rumeenias on rünnakud

rahvastikualadele sagenenud – ligi 26 surmaga lõppenud juhtumit viimase 20 aasta jooksul.

Keskkonnaagentuuri andmetel on alates 2000. a-st Eestis teada 6 karurünnakut, kus inimene

sai vigastada. Elupaikade mõistes hakkab karu Eestis kohati jõudma kriitilise piirini – kõigile

ei jätku enam looduslikes elupaikades ruumi, mistõttu asustatakse aina tihedama

inimasustusega piirkondi. Ka karude inimpelglikkuse suurendamine on loodusdirektiivi art 16

lg 1 p-de b ja c kohane legitiimne eesmärk. Puudub põhjus eeldada, et karude tekitatud

kahjust puudutatud isikud ei ole varem püüdnud mitteletaalsete vahenditega karude kahjustusi

vältida. Mitteletaalsete meetodite madal efektiivsus on probleemiks nii Eestis kui ka mujal

Euroopas, mistõttu on karude küttimine lubatud nt Soomes, Rootsis, Slovakkias, Sloveenias,

Rumeenias, Bulgaarias, Horvaatias, Prantsusmaal, Tšehhis ja Lätis. Mõistlik ei ole tõlgendus,

6(16)

3-25-2491

et alternatiivsete meetmete kasutamine ja efektiivsus tuleb kindlaks teha sisuliselt iga

mesiniku kaupa. Ei saa eeldada, et erandi rakendamise lubamiseks peaks põllupidaja karu

kinni püüdma või mesitarusid ööpäevaringselt valvama. EL-i õiguskorraga ettenähtud õiguste

kasutamine ei tohi olla praktiliselt võimatu ega ülemäära keeruline (vt Riigikohtu 20.04.2021

otsus nr 5-20-10, p 38; 20.05.2022 otsus nr 3-20-1684, p 13). Vaidlus selle üle, kas

korralduses küttimist õigustavad argumendid tuginevad piisavale ja nõuetekohase

kvaliteediga teabele ja metoodikale, eeldab tõendite põhjalikku uurimist, mida saab teha asja

sisulise läbivaatamise käigus. Tuleb ka arvestada, et Euroopa Komisjon, kellele Eestil tuleb

iga 2 aasta tagant esitada aruanne erandite rakendamise kohta (vt loodusdirektiivi art 16 lg 2),

ei ole viimase 20 aasta jooksul teinud Eestile etteheiteid seoses karude küttimisega.

5. Tallinna Halduskohus võttis 14.08.2025 määrusega MTÜ Eesti Suurkiskjad kaebuse

menetlusse (resolutsiooni p 1), tühistas 29.07.2025 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse

ning jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 6). Kaebajal on

kaebeõigus keskkonnaorganisatsioonina (keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 30 lg

2, § 31 lg 1 p 1), mida on tunnustatud ka varasemates analoogsetes vaidlustes. Puudub

vaidlus, et kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, kuna kaebuse eesmärgiks on vältida 71

pruunkaru küttimine. Samas tähendaks esialgse õiguskaitse kohaldamine kaebuse eesmärgi

saavutamist enne asja sisulist lahendamist, sest ilmselgelt ei ole asjas võimalik jõuda

lõpplahendini enne 31.10.2025. Sellises olukorras peavad esialgse õiguskaitse kohaldamiseks

esinema kaalukad asjaolud või vaidlustatud haldusakti õigusvastasus peab olema ilmne,

samuti ei tohi esialgse õiguskaitse kohaldamine tekitada olulist kahju avalikule huvile või

kolmandatele isikutele.

Kohtule ei ole äratuntav ülekaalukas vajadus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kuigi KeA

korraldused pruunkarude küttimismahu kohta on haldusasjades nr 3-22-1629 ja nr 3-23-1659

tunnistatud õigusvastasteks, puudub haldusasjas nr 3-23-1659 jõustunud kohtuotsus. Samuti

ei ole võimalik varasemast järeldada, et ka praegune korraldus on õigusvastane. Kaebuses ei

ole toodud selliseid andmeid, mille pinnalt saaks järeldada 71 isendi küttimisega kaasnevat

tõsist ja pöördumatut kahju pruunkaru asurkonnale Eestis. 2022/2023. jahiaastal oli lubatud

küttida 90 isendit, 2023/2024. jahiaastal 96 isendit ja 2024/2025. jahiaastal 94 isendit. Eesti

Jahimeeste Selts tegi nt ettepaneku 143 isendi küttimiseks, mis on hinnanguliselt 10%

populatsioonist, ning ka seireandmete järgi oli soovitus küttida kuni 110 karu. Tegevuskava

(lk 62–63) kohaselt tuleb Eestis säilitada vähemalt 70 alla aasta vanuste poegadega pesakonda

(asurkonna suurus ca 650 isendit). Seirearuande kohaselt on viimase 20 aasta jooksul karude

levik laienenud ning nende arvukus pea kahekordistunud (2024. a-l oli karusid vähemalt 1000

isendit), mistõttu võib liigi asurkonna looduskaitselist seisundit hinnata väga heaks. Kaebaja

möönab, et probleemisendid tekitavad kahjusid, kuid nende küttimist ongi korraldusega

võimaldatud. Kuigi ei ole võimalik tagada, et konkreetse küttimismahu raames kütitakse

ainult probleemisendid, on siiski eluliselt usutav, et probleemisendi käitumine hälbib karude

üldisest käitumisest viisil, mis muudab tema küttimise tõenäolisemaks.

Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu, kuid vaidlustatud korralduse õigusvastasus ei ole

ilmne. Korraldusega jäeti küttimismaht kehtestamata Hiiu-, Saare-, Lääne-, Valga- ja

Võrumaal. KeA lähtus küttimismahu jaotamisel Keskkonnaagentuuri soovitusest, karude

tekitatud kahjustuste andmetest ning teabest isendite liikumise kohta inimasustusega aladel.

Küttimismaht suunati eeskätt piirkondadesse, kus see aitab tõhusalt ennetada kahjustusi ja

tagada inimeste turvalisust. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei oleks kooskõlas avalike

huvidega. KeA on korralduses põhjalikult välja toonud inimeste kontaktid karudega ja

leidnud, et need on muutunud sellisteks, et inimeste turvatunne väheneb. Rahva tervise ja

elanikkonna ohutuse huvides võib küttimist lubada ka loodusdirektiivi art 16 lg 1 p c kohaselt.

7(16)

3-25-2491

Tegevuskavas on konkreetse riskina toodud välja ebaseadusliku küttimise kasv, kui ohtu

tunnetavate inimeste hinnangul jätab riik ohule adekvaatselt reageerimata. Korralduses on

viidatud karuga kokkupuudete ning karu osalusega liiklusõnnetuste arvu kasvule, samuti

vajadusele arvestada sotsiaalseid aspekte, sh võimalikke hirme karuga kohtumise või

karurünnaku ees. Korralduses on allikate alusel leitud, et esineb karude käitumuslik seos

küttimisega ning karud väldivad inimest rohkem nendel aladel, kus toimub küttimine. Samuti

on kütitavas populatsioonis loomad inimese suhtes ettevaatlikumad, mistõttu aitab küttimine

tagada elanikkonna ohutust. Kaebaja ei ole neid väiteid ümber lükanud. Ka

põllumajandussektori kaitse karude tekitatud kahjude eest on avalikes huvides. Korralduses

on viidatud nii kahjustuste arvu kasvule kui ka sellele, et kahjuhüvitiste summa on viimastel

aastatel püsinud stabiilselt kõrge. Kokkuvõttes ei esine esialgse õiguskaitse kohaldamiseks nii

tungivat vajadust, mis kaaluks üles küttimata jätmisega tõenäoliselt kaasneva kahju avalikule

huvile ja kolmandatele isikutele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. MTÜ Eesti Suurkiskjad palub 20.08.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu

14.08.2025 määruse resolutsiooni p 6 ja uue määrusega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus.

Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, kuivõrd karude küttimine oleks pöördumatu

tagajärg. Loodusdirektiivi art-s 12 sätestatud range kaitse nõuded kehtivad iga isendi kohta,

mistõttu ei oma karu populatsiooni suurus tähtsust (vt ka Euroopa Kohtu 01.08.2025 otsus

kohtuasjas C-784/23, p-d 58–59; 04.03.2021 otsus liidetud kohtuasjades C-473/19 ja C-

474/19, p-d 35–36). Ka Aarhusi konventsiooni art 9 lg 4 kohaselt eeldatakse

keskkonnaasjades esialgse õiguskaitse kohaldamist. Suurkiskjate küttimislubade

vaidlustamisel rakendatakse regulaarselt esialgset õiguskaitset ka Soomes, kus pruunkaru

arvukus on 2500 isendit (seejuures tühistasid Soome kohtud aastatel 2022–2024 kokku 9 karu

küttimiskorraldust 10-st). Põllumajandusele (sh mesindusele) kahju tekkimisel on

kahjusaajatel võimalus hiljem saada kompensatsiooni.

Vaidlustatud korralduse ja halduskohtu põhjendused tuginevad karude küttimise eesmärkide

ja alternatiivide puudumise osas pigem usu- kui teaduspõhisele lähenemisele, mis on

vastuolus ettevaatusprintsiibiga. Korraldus on õigusvastane, sest võimaldab küttida ka

selliseid isendeid, kes ei ole kuidagi seotud loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 sätestatud erandi

tegemise eeldustega. Küttimismahu jaotamine küla täpsusega ei taga samuti, et kütitakse just

nuhtlusisendeid (vt ka Egle Tammelehe 17.08.2025 eksperthinnang). E. Tammelehe hinnangu

kohaselt seab inimesi ohtu just karude küttimise lubamine, sest enamus karurünnakutest

toimub jahi käigus. Ainuüksi asjaolu, et inimesed on karudele rohkem peale sattunud või

karusid näinud, ei saa olla aluseks küttimise lubamiseks. Korralduses ei ole viidatud ühelegi

konkreetsele isikule või asustusele, kes oleks konkreetse karuisendi tõttu ohus.

Karude tekitatud majandusliku kahju osas puuduvad põhjendused, millistel alustel hinnatakse

kahju tekkimise tõenäosust ning miks sellist kahju tuleb pidada ebaproportsionaalselt suureks.

Tegevuskava p 3.4 kohaselt oli aastatel 2005–2012 Eestis karude tekitatud majanduslik kahju

ühe isendi kohta ligi 67 korda väikesem kui mujal Euroopas (Euroopas keskmiselt 1800 eurot,

Eestis 27 eurot). KeA ei ole esitanud tõendeid, et küttimine on suunatud just kahjukolletesse.

Loodusdirektiiv ei võimalda rangelt kaitstavate isendite küttimist pelgalt tavapäraste äririskide

vältimiseks (vrd Euroopa Kohtu 15.03.2012 otsus kohtuasjas C-46/11, p 31). Loodusdirektiivi

art 16 lg 1 p-s b kasutatud mõiste „oluline kahju“ ei hõlma tulevast kaudset kahju, mis ei ole

omistatav konkreetsele loomaliigi isendile (vt ka Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus kohtuasjas

C-601/22, p-d 74–75). Kütitud karudel on samuti väärtus. Vabariigi Valitsuse 23.05.2013

määruse nr 79 „Jahiuluki ebaseadusliku hukkamise või jahiuluki elupaiga hävitamise või

8(16)

3-25-2491

kahjustamisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise alused ja kahjumäärad“ lisa 1

kohaselt on karu illegaalse küttimisega keskkonnale tekitatud kahju määraks 2000 eurot (nt

Soomes on see määr 4500–15 500 eurot). Seoses alternatiivide puudumisega ei ole KeA

esitanud täielikku ülevaadet, kas kahju kannatanud mesinikud kasutasid ennetusmeetmeid

(eriti korduvalt kahju kannatanute puhul). Samas on elektrikarjused tõhusaks ning kergesti

rajatavaks ja hooldatavaks kaitsemeetmeks ka KeA veebilehel avaldatud info kohaselt.

Mesinikele ei ole KeA jaganud ka piisavalt juhiseid kahju ennetamiseks. Silopallidele tekkiva

kahju osas puudub igasugune info ennetusmeetmete kasutamisest ning ülevaade sellest, kui

suure osa moodustavad kahjustatud silopallid nende kogumahust. Kui karude küttimine aitaks

ka tegelikult kahjusid vähendada, siis peaks see andmetest nähtuma. Erinevalt EL-i õigusest ei

hüvitata Eestis kiskjakahjusid 100% ulatuses. Puudub ka poliitiline tahe suunata

kahjukannatajad veel jõulisemalt ennetusmeetmeid kasutama. Korraldusest nähtuv küttimise

suunamine piirkondadesse, kus karusid on rohkem, viitab loodusdirektiiviga keelatud

eesmärgile küttida just liigi arvukuse vähendamise eesmärgil.

7. Keskkonnaamet palub 01.09.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebaja

ei ole põhjendanud ülekaalukat esialgse õiguskaitse vajadust, vaid on keskendunud

küsimustele, mis tuleb lahendada asja sisulisel läbivaatamisel. Kuna loodusdirektiiv

võimaldab erandkorras küttida ka rangelt kaitstavaid liike, puudub kahjuliku tagajärje oht.

Erandi tegemine on lubatav, kui liik jääb erandi tegemisest hoolimata soodsasse

kaitsestaatusse või vähemalt ei muuda erand ebasoodsat kaitsestaatust veelgi halvemaks ja

soodsa kaitsestaatuse taastamine ei ole takistatud (vt ka kohtujuristi ettepanek kohtuasjas C-

629/23, p 82; Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus kohtuasjas C-601/22, p 64; komisjoni teatise p

3.2.3). Halduskohus on esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel õigesti arvestanud liigi

rekordiliselt kõrget arvukust ja soodsat seisundit. Ka kaebaja viidatud terioloog ei ole leidnud,

et karu populatsiooni elujõulisus oleks ohustatud.

Kaebaja leiab ekslikult, et loodusdirektiiv lubab teha erandi üksnes nuhtlusisendite

küttimiseks. Isendipõhine jälgimine on nii ressursikasutuse kui ka liigikaitse plaanis võimatu.

Isendipõhine küttimine eeldaks kõigi isendite varustamist jälgimisseadmega, mis oleks

ebaproportsionaalne ja isendeid kahjustav. Loodusdirektiivi põhjenduste ja art 1 p-i e kohaselt

on direktiivi eesmärk liikide soodsa seisundi taastamine või säilitamine. Kui iga isendi

küttimisel tekiks pöördumatu kahju loodusdirektiivi tähenduses, siis ei oleks erand üldse

lubatud. Kaebaja viidatud Euroopa Kohtu 04.03.2021 otsusest kohtuasjas C-473/19 ei tulene,

et isendite tapmise absoluutne keeld kohaldub soodsas seisundis olevatele liikidele. Euroopa

Kohtu 11.07.2024 otsusest kohtuasjas C-601/22 ei nähtu, et erandi tegemine oleks lubatav

üksnes nuhtlusisendite suhtes. Selles asjas soovitigi erandi kohaldamist ühe konkreetse

lambaid murdnud hundi suhtes ja kaitsestaatus ei olnud soodne. Praegu ei ole tegemist

üksikjuhtumi lahendamisega ning KeA ei ole tuginenud tulevikus tekkida võivale kaudsele

kahjule. Ka komisjoni teatise p 3-25 kohaselt võib erandite rakendamine olla suunatud

üksikute isenditeni välja, kuid ei pea seda tingimata olema.

Avalikust huvist lähtudes oleks ebaproportsionaalne keelata põllumajandustootjatel kaitsta

oma vara ja ennetada kahjustusi ning suurendada riski inimestele olukorras, kus liigi soodne

seisund ei muutu. Inimeste ohutuse tagamisega arvestamise osas ei ole põhjendatud oodata

ära, millal toimub esimene surmaga lõppenud juhtum. Ka ennetusmeetmete rakendamisel

tuleb arvestada nende majanduslikke tagajärgi (Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus kohtuasjas

C-601/22, p 85). Alternatiivsete leevendusmeetmete rakendamisega seoses tuleb võtta

arvesse, et eeldada ei saa kõikide põllumaade ja koduhoovide piiramist elektrikarjustega, sest

see oleks majanduslikult teostamatu ning ohustaks ka Eesti ökoloogilist sidusust (sh

rohevõrgustikku). Kaebaja esitatud E. Tammelehe selgitus ei kinnita paremate alternatiivsete

9(16)

3-25-2491

meetmete olemasolu, vaid ka selles on märgitud, et kõik teised meetmed on küttimisest vähem

efektiivsed. Kaebaja esitatud tõendid ei kinnita väiteid Soomes analoogsetes asjades esialgse

õiguskaitse kohaldamisest ning Soome kohtute praktika ei ole Eesti kohtutele siduv. Aarhusi

konventsioon, loodusdirektiiv ega Eesti kohtupraktika ei näe ette reeglit keskkonnaasjades

alati esialgse õiguskaitse kohaldamisest. Ka Euroopa Kohus ei ole küttimismahtu

puudutavates asjades erakorralisi meetmeid rakendanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal on kaebeõigus KeÜS § 30 lg 2 ja §

31 lg 1 p 1 kohaselt ning samuti esineb kaalukas esialgse õiguskaitse vajadus (HKMS § 249

lg 1). Korraldusega lubatud 71 pruunkaru isendi küttimisel on pöördumatud tagajärjed, mida

ei ole võimalik hiljem tagasi pöörata (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 17.08.2023 määrus nr 3-

23-1659, p 9). Kuigi kohtule ei ole esitatud andmeid, kui palju karusid on praeguseks juba

kütitud, on alust eeldada, et korraldusega määratud küttimismaht ei ole veel ammendunud2.

Asjakohane ei ole vastustaja argument, et isegi kogu küttimislimiidi ära kasutamine ei

muudaks järeldust, et liigi kaitsestaatus Eestis on soodne. Loodusdirektiivi art 12 lg-s 1 ette

nähtud kaitse kohaldub ka soodsa kaitsestaatusega liikide osas (Euroopa Kohtu 11.07.2024

otsus kohtuasjas C-601/22, p 44; 04.03.2021 otsus liidetud kohtuasjades C-473/19 ja C-

474/19, p-d 64–66).

10. Kuna asjas on vaidlustatud KeA 02.07.2025 korraldus nr 1-3/25/239, millega määrati

pruunkaru küttimismaht 2025/2026. jahiaastaks, ning korralduse lisa 1 ja jahieeskirja § 5 lg 1

kohaselt võib karule pidada jahti 1. augustist 31. oktoobrini, siis tähendaks taotletud esialgse

õiguskaitse kohaldamine, et kaebaja saavutaks vähemasti osaliselt kaebuse eesmärgi keelata

pruunkaru (edasine) küttimine käimasoleval jahiaastal. See ei välista küll esialgse õiguskaitse

kohaldamist, kuid selleks peaks esinema ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või

faktiliste tagajärgede loomine ei tohiks tekitada olulist kahju avalikule huvile või

kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19). Olukorras,

kus taotlejal on iseenesest tungiv esialgse õiguskaitse vajadus, kuid esialgse õiguskaitse

kohaldamine võiks tõenäoliselt oluliselt kahjustada avalikku huvi ja/või kolmandate isikute

õigusi, ei piisa esialgse õiguskaitse kohaldamiseks üksnes hinnangust, et kaebust ei saa pidada

perspektiivituks, vaid kaebuse rahuldamine peaks olema küllaltki tõenäoline.

Erandi kohaldamise tingimused

11. Vaidlust ei ole, et pruunkaru kui loodusdirektiivi IV lisasse kuuluva rangelt kaitstava

liigi küttimine on lubatud üksnes loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 sätestatud kolmel tingimusel

(vt ka komisjoni teatise p 3.2), mis on võetud Eesti õigusesse üle jahieeskirja § 5 lg-ga 1,

mida tuleb tõlgendada ja kohaldada kooskõlas loodusdirektiiviga (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 18.10.2024 otsus nr 3-22-1629, p-d 19–20). Loodusdirektiivi art 16 lg 1

võimaldab teha erandi muu hulgas art 12 lg 1 p-st a (s.o IV lisa p-s a loetletud loomaliikide

isendite looduses tahtliku püüdmise või tapmise keeld nende looduslikul levilal) järgmistel

tingimustel, mis peavad esinema koos: 1) erandmeetme kehtestamisega soovitakse saavutada

vähemalt ühte art 16 lg 1 p-des a–e nimetatud eesmärkidest; 2) puudub muu rahuldav

alternatiivne lahendus; 3) erand ei kahjusta liigi populatsioonide soodsa kaitsetaseme

2 Eesti Jahimeeste Seltsi 01.09.2025 avaldatud teate kohaselt oli augusti lõpuks Eestis kütitud kokku 13 karu –

https://www.ejs.ee/augustikuu-seisuga-on-kutitud-13-karu/

10(16)

3-25-2491

säilitamist nende looduslikul levilal. Loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 sätestatud erandi tegemise

vältimatuks eeltingimuseks on seega asjaomase liigi populatsiooni soodne kaitsestaatus selle

looduslikul levilal (nt Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus kohtuasjas C-601/22, p-d 52, 55).

Seejuures on oluline rõhutada, et kuivõrd art 16 lg 1 kujutab endast loodusdirektiiviga ette

nähtud kaitsesüsteemist tehtud erandit, siis tuleb seda tõlgendada kitsalt ning erandi

tegemiseks nõutud tingimuste täidetuse tõendamise koormis lasub asutusel, kes otsuse teeb (nt

Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus kohtuasjas C-601/22, p 50).

12. Vaidlustatud korralduses on erandi tegemise eesmärkidena toodud välja loodusdirektiivi

art 16 lg 1 p-d b ja c. Direktiivi art 16 lg 1 p-i b kohaselt tohib teha erandi eriti oluliste saagi-,

karja-, metsa-, kalamajandus-, veemajanduskahjude ja muud liiki omandiga seotud kahjude

ärahoidmiseks. Direktiivi art 16 lg 1 p-st c tulenevalt on lubatud erandi tegemist rahva tervise

ja elanikkonna ohutuse huvides või muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel

põhjustel, sh sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused ning kasu, mida keskkond saab erandite

andmisest. Jahieeskirja § 5 lg 1 lubab karule jahti pidada „karu tekitatud kahjustuste

piirkonnas kahjustuste vältimise eesmärgil või inimese elule või tervisele tekkiva ohu

vältimiseks“. Nagu märgitud, siis tuleb kõnealust sätet tõlgendada kooskõlas

loodusdirektiiviga. Järelikult ei saa karude küttimist lubada mitte igasuguste kahjustuste

vältimiseks, vaid üksnes tõsiste / oluliste omandikahjude ärahoidmiseks. Ringkonnakohus

viitab siinjuures, et kuigi direktiivi eestikeelses versioonis on nimetatud „eriti“ olulist kahju,

siis mitmetes teistes keeleversioonides selline rõhutus puudub (nt ingl serious damage, pr

dommages importants, sks ernster Schäden) ning ka Euroopa Kohus ega Euroopa Komisjon

ei ole leidnud, et ärahoitav kahju peaks olema eriti suur, vaid selgitanud, et erandit ei ole

lubatud teha väikese kahju ärahoidmiseks (vt komisjoni teatise p 3.2.1.b). Mida lugeda

oluliseks kahjuks, tuleb hinnata iga juhtumi puhul eraldi, kuid tegemist ei saa olla pelgalt

häiriva mõju või tavapärase äririskiga (vt komisjoni teatise p 3-23).

13. Ringkonnakohus märgib esmalt, et arvestades tegevuskava p-s 7.2.1 (lk 62–63)

märgitud künnisväärtust (alla aasta vanuste poegadega pesakondade arv enne jahihooaega

vähemalt 70) ning Keskkonnaagentuuri 2025. a seirearuandes (lk 78) välja toodud andmeid

karu arvukuse kohta (sama-aastaste poegadega emakarude arv 112 ja arvukus on selges

tõusutrendis), on alust pidada pruunkaru asurkonna seisundit Eestis soodsaks (vt

loodusdirektiivi art 1 punkti i teine lõik). Kaebaja tõstatatud kahtlused pruunkaru arvukuse

andmete tegelikkusele vastavusest on üldsõnalised ning ei tekita põhjendatud kahtlust, et

loodusdirektiivi art 16 lg 1 alusel erandi tegemise vältimatu eeltingimus (s.o karu asurkonna

soodne seisund) on täitmata. Põhjendamatu on väita, et kui hinnang liigi asurkonna seisundile

(sh arvukusele) põhineb osaliselt prognoosil, mille aluseks on pikaajalised seireandmed, siis

ei ole selline hinnang teaduspõhine, vaid pelgalt usupõhine. Täpsemalt saab neid väiteid

hinnata asja sisulise lahendamise käigus.

Põllumajanduskahjude ärahoidmine

14. Põllumajanduskahjude ärahoidmisega seonduvalt on korralduses rõhutatud esmajoones

vajadust vältida suurenevaid kahjusid mesitarudele, silopallidele ja kariloomadele, mida riik

on pidanud varasematel aastatel kahjusaajatele pidevalt hüvitama. Korralduses on lisaks

viidatud alates 2025. a-st kogutavatele andmetele selliste kahjustuste kohta, mida riik ei

kompenseeri, kuid need andmed on sedavõrd üldised, et ei saaks kuidagi põhjendada erandi

tegemist, mistõttu ringkonnakohus neil eraldi ei peatu. Euroopa Kohus on selgitanud, et

loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-i b alusel erandi tegemine ei nõua seda, et oluline kahju peaks

olema juba tekkinud, sest erand ongi nähtud ette sellise kahju ärahoidmiseks. Küll aga peab

olulise kahju tekkimiseks olema suur tõenäosus (nt võivad seda kinnitada varasemad

11(16)

3-25-2491

kogemused) ja oluline kahju peab olema omistatav asjaomasele liigile (nt Euroopa Kohtu

11.07.2024 otsus kohtuasjas C-601/22, p-d 70–74; komisjoni teatise p-d 3-24–3-25). Kuigi

erandi tegemine peaks olema võimalikult n-ö individualiseeritud ehk keskenduma eeskätt

probleemsetele isenditele, ei tähenda see, et küttida oleks lubatud ainult konkreetseid nn

nuhtlusisendeid, keda ei pruugi isegi olla võimalik objektiivselt tuvastada, sõltumata sellest, et

karu ei ole karjaloom. Korralduses ongi rõhutatud, et küttimine suunatakse piirkondadesse,

kus on tekkinud korduvad kahjustuskolded.

15. Ringkonnakohus nõustub iseenesest, et kuigi objektiivselt ei pruugi olla võimalik

tagada, et kõigis jahipiirkondades kütitakse nimelt probleemsed isendid, sest karu

kodupiirkond võib olla väga suur3 ja probleemisendid raskesti identifitseeritavad, on siiski

usutav, et kui küttimine suunatakse eeskätt piirkonda, kus on varasemalt olulisi kahjustusi

esinenud (eriti kui need on olnud süstemaatilised), esineb küllalt suur tõenäosus, et küttimine

puudutab isendeid, kes on varasemalt kahjusid põhjustanud ja kelle küttimine aitab edasisi

kahjusid ära hoida. Korralduse lisas 1 on küttimistingimustena iga jahipiirkonna puhul välja

toodud, milliste külade ümbrusele tuleb küttimisel keskenduda. Samas tuleb tõdeda, et

vaidlustatud korralduse põhjal ei ole esiteks arusaadav, kuidas kõnealuse tingimuse täitmist

tagatakse, ning teiseks puuduvad ka täpsemad andmed, mis võimaldaksid seostada

küttimismahtu konkreetsete kahjustustega. Korralduse lisa kohaselt on igas loetletud

jahipiirkonnas lubatud küttida 1 isend, kuid puuduvad andmed selle kohta, et karude tekitatud

kahjustused jaotuvad tõepoolest sedavõrd ühtlaselt. Nt tegevuskava p 3.4.4 (lk 38) kohaselt on

mesilakahjustused sageli koondunud üksikutele piiratud aladele.

16. Karude tekitatud kahjude suuruse kohta on korralduses välja toodud, et viimastel

aastatel on hävitatud hulgaliselt mesitarusid (2023 – 373 mesitaru; 2024 – 482 mesitaru),

rüüstatud silopalle (2021 – 1171 pakendit; 2022 – 412 pakendit; 2023 – 1272 pakendit; 2024

– 1674 pakendit) ja murtud kariloomi (2020 – 23 looma; 2021 – 28 looma; 2022 – 17 looma;

2023 – 30 looma; 2024 – 5 looma), mille eest on riik maksnud suures ulatuses hüvitisi (2022

– 221 409 eurot; 2023 – 107 879 eurot; 2024 – 137 879 eurot; 2025 – 136 137 eurot). Samuti

on viidatud, et aastatel 2022–2025 on riik hüvitanud karukahjustuste ennetustöödeks kokku

34 350 eurot.

17. Nagu märgitud, puuduvad selged kriteeriumid, millist kahju saab loodusdirektiivi art 16

lg 1 p-i b tähenduses pidada piisavalt tõsiseks või oluliseks, et õigustada erandi kohaldamist,

vaid seda tuleb hinnata igal üksikjuhtumil eraldi ja seejuures on tõendamiskoormis

vastustajal. Vaidlustatud korraldus ei sisalda mingit analüüsi ega põhjendusi selle kohta, miks

on viidatud andmete põhjal prognoositavad edasised kahjustused käsitatavad erandi

kohaldamist õigustava olulise kahjuna ning millises ulatuses tuleks kahjustusi pidada

aktsepteeritavaks olukorras, kus põllumajandustegevus toimub karude loodusliku levila alal.

Kuna erandi tegemine on võimalik üksnes olulise kahju ärahoidmiseks, siis on selge, et teatud

ulatuses tuleb karude tekitatavaid kahjusid paratamatult kannatada ja/või hüvitada. Vastustaja

ei ole esitanud andmeid, mille pinnalt oleks võimalik järeldada, et kahjustusjuhtumid seavad

ohtu põllumajandustootjate (sh mesindussektori) tavapärase majandustegevuse

jätkusuutlikkuse.

18. Kaebaja on põhjendatult viidanud, et tegevuskava p-st 3.4 (lk 35–36) nähtuvalt on

karude põhjustatud kahjujuhtumite arv ja välja makstud hüvitiste suurus olnud Eestis ühe

3 Tegevuskava p-s 2.3.3 on välja toodud, et kuigi Eestis ei ole sellekohaseid uuringuid seni tehtud, siis sarnaste

tingimustega Rootsi lõunaosas tehtud uuringu põhjal oli täiskasvanud isakarude kodupiirkonna keskmine suurus

1055 km2. Emastel karudel on isastega võrreldes ca neli korda väiksem kodupiirkond (sh alla aastaste poegadega

emakarudel veelgi väiksem).

12(16)

3-25-2491

asurkonna isendi kohta märkimisväärselt madalam kui mujal Euroopas. Nii tegevuskava p

7.2.2 kui ka Eesti Konjunktuuriinstituudi 2022. a uuring „Eesti mesindussektori struktuur“4

(lk 16) kinnitavad kaebaja väidet, et Eestis on kokku ca 50 000 mesitaru / mesilasperet.

Tegevuskavas (lk 64) on kahjustuste ennetamise all ühe eesmärgina välja toodud, et

suurkiskjate kahjustatud mesilasperede arv aastas ei ületaks 0,6% mesilasperede koguarvust

(s.o 300 mesilasperet), kuid põhjendatud seda ainuüksi sooviga hoida kahjustuste sagedus

tegevuskava koostamise ajaga samal või väiksemal tasemel. Sellest ei ole võimalik järeldada,

et ca 300 mesitaru kahjustamine aastas olekski ühiskonna n-ö taluvuspiir. Kariloomadega

seonduvalt on tegevuskava p-s 3.4.1 märgitud, et karude ründeid kariloomadele on väga vähe

ning ka korralduses toodud andmed murtud kariloomade (lambad + veised) kohta ei ole

tegevuskava p-s 7.2.2 eesmärgiks seatud piirmäärasid arvestades iseenesest piisavad, et

kinnitada kahju olulisust. Silorullide puhul on korralduses esitatud üksnes andmed

kahjustatud pakendite arvu kohta, kuid puudub kontekst, millest lähtuvalt hinnata kõnealuse

kahju olulisust loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-i b tähenduses.

19. Korralduse põhjendusi ei saa pidada veenvateks ka

põllumajanduskahjude

ärahoidmiseks karude küttimisele rahuldavate alternatiivide puudumise aspektist.

Tegevuskavas (lk 35–36) on leitud, et Eestis on suurkiskjate kahjude hüvitamine ja

ennetamine soovitavast proportsioonist väljas. Eesmärgiks on seatud (lk 64), et ennetuskulud

oleksid vähemalt kaks korda suuremad kui kulud kahjuhüvitistele, kuid korraldusest nähtuvalt

on tegelik olukord sisuliselt vastupidine. Korralduses välja toodud mesitarude korduvate

kahjustuste andmestik ei saa kuidagi kinnitada seda, et kättesaadavaid ennetusmeetmeid on

piisavalt rakendatud, kuid see pole olnud tõhus, vaid neist nähtub hoopis, et ennetusmeetmeid

hakati rakendama alles pärast kahju tekkimist. Sellist käitumist võib mh soodustada praegu

kehtiv loomakahjude hüvitamise normistik. Nimelt tuleneb kliimaministri 02.02.2024

määruse nr 5 „Looma tekitatud kahju hindamise metoodika, kahju hüvitamise täpsustatud

ulatus ja hüvitamise kord ning kahjustuste ennetamise abinõudele tehtud kulutuste hüvitamise

täpsustatud ulatus ja kord“ § 8 lg 5 p-st 1, et kalendriaasta jooksul esimest korda toimunud

suurkiskja kahjustuse korral loetakse tekkinud kahjustus ettenägemata sündmuseks ning

määruse § 8 lg 5 p 4 kohaselt loetakse nõuetekohased ennetusmeetmed mitterakendatuks alles

siis, kui samal kahjusaajal toimub kalendriaastas juba vähemalt neljas kahjustusjuhtum. Kui

mesila paikneb karude loodusliku levila alal, siis ei saa karude piirkonnas esinemine ja seega

ka kahjustuste võimalikkus olla ootamatu, vaid sellega tuleb algusest peale arvestada ja

rakendada kohaseid ennetusmeetmeid. Ootamatuks võiks karukahjustusi pidada piirkondades,

kus karusid ei ole seni esinenud või nende arvukus on olnud väga madal.

20. Korralduse väidet, et kuigi ennetustöödesse panustamine on kasvanud, ei ole see

aidanud peatada karu tekitatud kahjude kasvu, ei kinnita mingid andmed. Loomakahjude

hüvitamise määruse § 9 lg 2 p-de 5, 6 ja 8 kohaselt on riik lugenud kiskjakahjude piisavaks,

toimivaks ja kulutõhusaks ennetusmeetmeks seda, kui mesilagrupp või silopakendid on

ümbritsetud 4–5-liinilise elektrikarjusega (kõrgus vähemalt 1 m) või elektrikarjuse võrguga

(kõrgus vähemalt 1 m). Seega oleksid viidatud meetmed aidanud eeldatavasti tõhusalt

kahjusid ära hoida, kuid korraldusest ei nähtu, et vastustaja oleks kontrollinud, kas neid oli

rakendatud. Kui eelduslikult tõhusaid5 alternatiivseid kaitsemeetmeid ei olnud üldse

rakendatud, siis ei ole võimalik rääkida ka küttimisele rahuldava alternatiivse lahenduse

puudumisest. Erandi tegemist ei õigustaks ka asjaolu, et võimalikud kahjusaajad ei pruugi

pidada ennetusmeetmete rakendamist otstarbekaks või vajalikuks või nad ei ole selliste

meetmete rakendamise vajalikkusest piisavalt teadlikud. Samuti ei piisa üksnes sellest, et

4 https://sekkumine.mesinduskogu.ee/wp-content/uploads/2024/07/Eesti-mesindussektori-struktuur-2021.pdf

5 Vt ka T. Talvi. Looma tekitatud kahjustuse ennetamine. Keskkonnaamet, 2014.

13(16)

3-25-2491

ennetusmeetmeid on põhimõtteliselt rakendatud üha rohkem. Küttimine ei saa olla soodsam

alternatiiv mitteletaalsetele ennetusmeetmetele, mis on tõhusad ja kättesaadavad.

Elanikkonna ohutuse tagamine

21. Korralduses on erandi tegemist täiendavalt põhjendatud elanikkonna ohutuse tagamise

vajadusega. Ringkonnakohtu hinnangul on korralduse põhjendused ka selles osas

üldsõnalised. Iseenesest kinnitavad vastustaja esitatud andmed, et viimastel aastatel on

ilmnenud varasemast rohkem teateid karude nägemisest (sh asulates ja elumajade läheduses)

ning selliseid juhtumeid on ka meedias senisest ulatuslikumalt kajastatud. Tõenäoliseks võib

pidada, et karude suurem nähtavus tuleneb liigi arvukuse kasvust ja sellega seotud suuremast

ruumikitsikusest. Sellele vaatamata ei saa teadetest karude liikumise kohta automaatselt

järeldada, et karud oleksid kõigil juhtudel kujutanud inimestele reaalset ohtu või inimesed

oleksid tundnud ennast ohustatuna. Puudub ülevaade, millistel asjaoludel karud

tiheasustusaladele või eluhoonete lähistele sattusid (nt noored karud, isakaru eest varjuvad

poegadega emakarud) Tegevuskava p 3.4.5 kohaselt on karurünnakud väga haruldased ja

aastatel 2000–2015 toimus Eestis kaks inimese vigastusega lõppenud karurünnakut. Kaebaja

esitatud E. Tammelehe 16.02.2023 selgituses on märgitud, et viimase 23 aasta jooksul on

Eestis teadaolevalt toimunud 4 inimese vigastusega lõppenud karu rünnakut. Vastustaja on

Keskkonnaagentuuri andmetele viidates 11.08.2025 seisukohas (p 42) märkinud, et alates

aastast 2000 on Eestis toimunud 6 karurünnakut, kus inimene sai vigastada.

22. Iseenesest on usutav ja loogiline, et karu asurkonna suuruse kasvuga kaasneb ka suurem

oht karude ja inimeste kokkupõrgeteks ning seda kinnitavad ka vastustaja viidatud uuringud.

Samas on näiteks G. Bombieri jt 2019. a uuringus „Brown bear attacks on humans: a

worldwide perspective“ täheldatud küll karurünnakute ülemaailmset tõusu, kuid samas leitud,

et valdav enamus rünnakutest leiab aset looduses karu looduslikes elupaikades (50%

ajaviitetegevustel, 28% välitöödel, 22% jahil) ning seda eeskätt piirkondades, kus

inimasustuse tihedus on väike ning karude oma suur. Rünnakute ohvritest 99% olid

täiskasvanud ning enamik rünnakutest toimus olukordades, kus karud tundsid ennast või oma

järglasi ohustatuna (nt 47% juhtudest oli tegemist poegadega emakaruga). Ka vastustaja

esitatud Keskkonnaagentuuri andmetest nähtub, et kõik alates 2000. a-st Eestis toimunud

karurünnakud leidsid aset metsas, sh pooltel juhtudel jahipidamise käigus.

23. Vastustaja ei ole usutavalt põhjendanud, et karud kujutaksid endast inimestele reaalset

ja vahetut ohtu sellisel territooriumil, kus karuga kohtumist saab pidada inimese jaoks

ootamatuks ning kus inimestel on põhjendatud alus eeldada enda ohutuse tagamist.

Loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-st c ei tulene võimalust teha erandit eesmärgiga vältida või

oluliselt vähendada võimalust inimeste kohtumiseks karudega nende looduslikus elupaigas.

See kujutaks endast sisuliselt karu asurkonna arvukuse reguleerimist, mida direktiiv

pruunkaru puhul ei võimalda. Metsloomade (sh suurkiskjate) looduslikes elupaikades liikudes

tuleb inimestel arvestada ka metsloomade olemasoluga ning oma käitumist vastavalt

kohandada. Selleks on vajalik teha selgitustööd ning juhtida inimeste tähelepanu võimalikele

ohuolukordadele (nt poegadega emakarude liikumine, koeraga metsas liikumine). Vastustaja

on 11.08.2025 seisukohas (p 40) märkinud, et karujahi lubamine tekitab inimestes rohkem

turvatunnet, kuid olukorras, kus teaduslike uuringute põhjal ei ole küttimise lubamise ja

karude üldise inimpelglikkuse vahel tuvastatud väga selget seost (nt Bombieri jt uuringu

kohaselt ei erinenud karurünnakute arv oluliselt riikides, kus küttimine on lubatud ja kus seda

ei lubata), võiks karujahi selline põhjendamine tekitada inimestes hoopis võltsi turvatunnet.

Korralduses välja toodud M. Leclerci jt 2019. a uuringust „Hunters select for behavioral traits

in a large carnivore“ saab järeldada, et küttimine mõjutab vanemate karude käitumist (st

14(16)

3-25-2491

individuaalselt), kuid kaebaja esitatud E. Tammelehe 10.02.2023 selgituses on viidatud mh

artiklitele, mille kohaselt puudub küttimisel seos liigi üldise (inim)pelglikkusega. Korralduses

toodud andmed karu osalusega liiklusõnnetuste kohta (hukkunud karusid: 2023 – 8 karu; 2024

– 11 karu; 2025 – 7 karu) peegeldavad liigi arvukuse tõusu, kuid täiendavate andmeteta

õnnetuste asjaolude (sh asukohtade) kohta ei ole neist võimalik järeldada, et karud kujutaksid

endast inimestele ühe suurenevat ohtu ja saaksid õigustada korralduse lisas märgitud

küttimismahu jaotust.

24. Vastustaja on täiendavalt välja toonud, et legaalse küttimisvõimaluse kadumisel kasvab

salaküttimise risk. Seejuures on viidatud Rootsi kaitsealade näitele, kuid see ei ole Eestile üle

kantav, sest uuring hõlmas ligikaudu Eesti territooriumi suurust ala Põhja-Rootsis, kus

inimeste asustustihedus on väga madal. Artikli6 kohaselt pidasid uurijad salaküttimise kasvu

peamisteks põhjusteks liikumisvõimaluste avardumist (mootorsaanide laialdast kasutamist) ja

järelevalve vähesust. Vastustaja ei ole selgitanud, miks need asjaolud peaksid kehtima ka

Eesti puhul.

Kokkuvõte

25. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et Keskkonnaamet ei ole

02.07.2025 korralduse andmisel asjakohaselt ja piisavalt tõendanud loodusdirektiivi art 16 lg

1 p-de b ja c alusel erandi tegemist võimaldavate tingimuste esinemist (nt Euroopa Kohtu

10.10.2019 otsus kohtuasjas C-674/17, p-d 45, 49–51) ning kaebuse rahuldamist saab

praeguses menetlusetapis pidada küllaltki tõenäoliseks. Korralduses esitatud andmete põhjal

ei ole võimalik järeldada, et 71 pruunkaru isendi küttimine 2025/2026. jahiaastal on

tõepoolest vältimatult vajalik tõsiste põllumajanduskahjude ärahoidmiseks ja elanikkonna

ohutuse tagamiseks ning neid eesmärke ei ole võimalik rahuldavalt saavutada muude

alternatiivsete lahendustega (ennetusmeetmetega). Kuna küttimismahu seos karude

põhjustatud kahjustuste või ohuolukordadega ei ole arusaadav, siis jääb korraldusest

paratamatult mulje, et vastustaja tegelikuks eesmärgiks on olnud piirata karu asurkonna

arvukust Eestis (sh populatsiooni juurdekasvu), mis ei ole loodusdirektiiviga kooskõlas (vt ka

Tallinna Ringkonnakohtu 18.10.2024 otsus nr 3-22-1629, p 31). Kui vastustaja hinnangul on

pruunkaru asurkonna seisund Eestis muutunud praeguseks sedavõrd soodsaks, et Eesti

karupopulatsioon tuleks jätta loodusdirektiivi art-s 12 ettenähtud range kaitse süsteemist välja

ehk kanda see direktiivi art 19 alusel IV lisast ümber V lisasse, on riigil võimalik teha

Euroopa Komisjonile ettepanek asjaomase muudatuse algatamiseks (vt ka Euroopa Kohtu

11.07.2024 otsus kohtuasjas C-601/22, p-d 40–42). Lõpliku hinnangu vaidlustatud korralduse

õiguspärasusele saab anda kaebuse sisulise läbivaatamise käigus.

26. Ringkonnakohus möönab, et karujahi peatamine esialgse õiguskaitse kohaldamine võib

potentsiaalselt kahjustada avalikku huvi ja kolmandate isikute õigusi. Samas ei saa kohtule

seni esitatu põhjal pidada võimalike kahjustuste ohtu ilmselgelt ülemääraseks.

Põllumajanduskahju tekkimine on ennetatav ja/või kompenseeritav ning ka väidetav oht

inimeste elule ja tervisele on pigem hüpoteetiline ja välditav, mitte vahetu. Ringkonnakohus

peab vajalikuks täiendavalt rõhutada, et JahiS § 23 lg 3 p 1 kohaselt ei peeta tiheasustusalale

(JahiS § 3 lg 2 p 1) tunginud uluki surmamist jahipidamiseks, mistõttu ei mõjuta vaidlustatud

korralduse kehtivus selliste karude hukkamise võimalust.

27. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus MTÜ Eesti Suurkiskjad määruskaebuse ning

tühistab Tallinna Halduskohtu 14.08.2025 määruse resolutsiooni p-i 6. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue määruse, millega rahuldab MTÜ Eesti Suurkiskjad esialgse õiguskaitse

6 G. R. Rauset jt (2015) „National Parks in Northern Sweden as Refuges for Illegal Killing of Large Carnivores“

15(16)

3-25-2491

taotluse ja peatab HKMS § 251 lg 1 p 1 alusel KeA 02.07.2025 korralduse nr 1-3/25/239

kehtivuse kuni praeguse haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

28. Esialgse õiguskaitse määrus jõustub selle teatavakstegemisel (HKMS § 252 lg 3) ja

tuleb täita viivitamata (HKMS § 252 lg 6). Kohaldatud esialgse õiguskaitse eesmärgi

saavutamiseks tuleb Keskkonnaametil viivitamata teavitada korralduse lisas 1 välja toodud

jahipiirkondade kasutusõiguse lubasid ja asjaomaseid jahilubasid omavaid isikuid pruunkaru

küttimismahtu kehtestava korralduse kehtivuse peatamisest.

(allkirjastatud digitaalselt)

16(16)