2-25-8422/9 · Pärnu Maakohus Paide kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Nele Seping

Otsuse avaldamise aeg ja koht

26.09.2025, Pärnu

Tsiviilasja number

2-25-8422

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi XX vastu võla

saamiseks

Tsiviilasja hind

15 287,95 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja SS

Kostja XX (isikukood XXX)

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista XX-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks XX-i ja Inbank AS vahel 06.08.2020

sõlmitud remondilaenu lepingust nr z ja selle lisadest tulenev põhivõlg 6188,21 eurot, intress

306,49 eurot ja seisuga 26.09.2025 viivis 1049,16 eurot.

3. Välja mõista XX-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis põhivõlalt (6188,21 eurot)

lepingus kokku lepitud viivise määras 15,90% aastas alates 27.09.2025 kuni põhivõla kohase

tasumiseni, kuid mitte suuremas summas 5139,05 eurot.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta maakohtu menetluskuludest 46% kostja kanda ja 54% hageja kanda.

5. Mõista XX-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 736 eurot.

6. Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja kohtu põhjendused

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 29.05.2025 hagi XX (kostja)

vastu, mille kohaselt palub kostjalt välja mõista:

1.1.

põhivõlgnevuse 9261,93 eurot, intressi 538,62 eurot, lepingutasu 25 eurot, haldustasu

10 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 3929,75 eurot ja sissenõudmiskulud 50 eurot;

1.2.

viivised alates 30.05.2025 kuni põhinõude 9261,93 euro täitmiseni lepingus kokku

lepitud viivise määras 15,90% aastas;

1.3.

Menetluskulud ja viivise menetluskuludelt.

2. 06.06.2025 esitas hageja hagiavalduse täpsustuse, mille kohaselt palub kostjalt välja mõisa,

kui kohus leiab, et on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet:

2.1.

06.06.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud põhinõude 5338,13 eurot, intressi 304,26

eurot ja viivise 762,29 eurot;

2.2.

viivised alates 07.06.2025 kuni põhinõude 5338,13 euro täitmiseni lepingus kokku

lepitud viivise määras 15,90% aastas;

2.3.

tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhiosa ja intressi osamaksed alates osamakse

maksetähtpäevale järgnevast päevast ning viivis lepingus kokku lepitud viivise määras

15,90% aastas põhiosa osamakselt tasumise tähtajale järgnevast päevast kuni põhiosa

osamakse tasumiseni:

Maksepäev

Põhiosa jääk

Põhiosa

Intress

Osamakse

15.06.2025

847,85

278,73

2,23

280,96

15.07.2025

569,12

282,80

282,80

15.08.2025

286,32

286,32

286,32

2.4.

Menetluskulud ja viivise menetluskuludelt.

3. Inbank AS (laenuandja) ja kostja sõlmisid 06.08.2020 remondilaenu lepingu nr , mille kohaselt

kostja sai laenu 11 628 eurot, intress 15,9% aastas, krediidi kulukusemäär 18,84%;

11.05.2021 sõlmiti kokkulepe remondilaenu lepingu nr muutmiseks, mis alates lepingu

muutmise kokkuleppe jõustumisest kandis lepingu numbrit Z. Kokkuleppes lepiti kokku, et

laenu/võlgnevuse summa on 10 811,17 eurot, intress 15,9% aastas, krediidi kulukuse määr

17,99%;

14.06.2022 sõlmiti kokkulepe remondilaenu lepingu nr Z muutmiseks, mis alates lepingu

muutmise kokkuleppe jõustumisest kannab lepingu numbrit W. Kokkuleppes lepiti kokku, et

laenu/võlgnevuse summas on 9261,93 eurot, intress 15,9% aastas, krediidi kulukuse määr

18,09% aastas.

4. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi. Krediidiandja ütles lepingu 27.09.2022

avaldusega üles ning loovutas nõude hagejale. Nõude loovutamisest teavitati kostjat 28.09.2022

kirjaga.

5. 06.06.2025 selgituse kohaselt lähtus krediidiandja laenuotsuse tegemisel

kostja kinnitatud sissetulekust 969 eurot ja kohustustest 0 eurot. Kostja

krediidivõimelisuse hindamisel kontrollis laenuandja kostja pangakonto väljavõtet.

Ümberarvestuse kohaselt sai kostja krediiti 11 628 eurot ning on teinud

tagasimakseid 5529,31 eurot, millest hageja loeb tasutud põhiosaks 5442,02

eurot ning tasutud intressiks 87,29 eurot.

6. Hagimaterjalid ja 09.06.2025 koostatud kirjaliku vastuse nõue on kostjale

kätte toimetatud 11.07.2025 e-posti teel (TsMS § 314¹ lg 2). Kostja, kellele

kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja 14 päeva, ei ole kohtule

vastanud (tähtaeg möödus 25.07.2025).

Kohtuotsuse põhjendus

7. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud,

isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul

loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus on seisukohal, et

käesoleval juhul puuduvad TsMS § 407 lg 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad

asjaolud. TsMS § 407 lg 6 kohaselt kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei

ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata.

8. Kohus on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.

9. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu.

10. AS Inbank ja kostja sõlmisid 06.08.2020 remondilaenu u nr , 11.05.2021 sõlmiti lepingu lisa nr

Z ja 14.06.2022 lisa nr W (dtl 19-38). Tegemist on tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1

tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Laenuandja on

menetluses vaidlustamata asjaoludel täitnud lepingujärgse põhikohustuse ning laenu välja

maksnud. Kostjal oli kohustus laen tagastada vastavalt maksegraafikule.

11. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli 31.05.2020 krediidiasutuste eraisikutele antud

tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 20,52%, 30.11.2020 kuue kuu

keskmine krediidi kulukuse määr 20,09% ja 31.05.2022 kuue kuu keskmine krediidi kulukuse

määr 16,30%. VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenude väljastamise ajal

oli seega vastavalt 3 x 20,52% = 61,56%, 3 x 20,09% = 60,27% ja 3 x 16,30% = 48,90%. Kostjale

antud laenu krediidi kulukuse määrad olid 18,84%, 17,99% ja 17,99% aastas, mis ei ületanud

laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

12. VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest

tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam

kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1

sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija

makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult

vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta

ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla

tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

13. 06.09.2022 on esialgne võlausaldaja edastanud kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, kus on

andnud viimase tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 20.09.2022, ning teavitanud, et kui

võlgnik nimetatud tähtajaks võlgnevust täielikult ei kustuta, on Inbank AS-l õigus teenuseleping

üles öelda ning õigus lepingust tulenevad nõuded võõrandada kolmandatele osapooltele (dtl 39).

Leping öeldi üles 27.09.2022 (dtl 41). Kohus on tuvastanud, et Inbank AS loovutas nõude hagejale

28.09.2022 (dtl 42).

14. Kohus on tuvastanud, et kostja on saanud krediiti 11 628 eurot ning kostja jäi krediidi

tagastamisega võlgnevusse. Kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist

hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1

mõttes.

15. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet (RKTKm nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).

16. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja

seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate

andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS §

4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi

maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS §

4034 lg 13).

17. Kohus selgitas 30.05.2025 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et

laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid

asjaolusid tõendada (dtl 99-102).

Hagiavaldusest ja sellele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud

kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

Hageja selgituse kohaselt lähtus krediidiandja laenuotsuse tegemisel kostja kinnitatud

sissetulekust 969 eurot ja kohustustest 0 eurot. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel kontrollis

laenuandja kostja pangakonto väljavõtet (118-157).

VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline

krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija

krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Lisaks maksehäirete

puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada tarbija varaline

seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 viimane lause

koosmõjus KAVS § 49 lg 1 p-dega 1-7). Riigikohus on märkinud, et teabe saamise kohustuse

täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab

krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja

kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise

seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise

ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3

(ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe

minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse

sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust

ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku

regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas

regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus,

ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või

asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem

maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal

puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei

saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidi info), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50

lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud

juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui

krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta

kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse

hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures

arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe)

(VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet

kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034

lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku

hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku

laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke

pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on

aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3

p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika

tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida

laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille

tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks

(vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).

Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja küsis kostalt pangakonto väljavõtte.

KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta

kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu

kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Üldjuhul tuleb

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto

väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema

krediidivõimet. Kohtule esitatud kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja sissetulekuks

oli töötasu. Rahvastikuregistrist nähtuvalt olid kostja ülalpidamisel alaealised lapsed. Arvestades

kostja keskmist sissetulekut 969 eurot kalendrikuus, lepingu sõlmimise ajal kehtinud

arvestuslikku elatusmiinimumi 221,36 eurot ning asjaolu, et kostja ülalpidamisel oli kaks

alaealist last, ei olnud kostja kohtu hinnangul laenu andmise ajal maksevõimeline isik, kellele

oleks tohtinud anda laenu, mille osamaksed olid esmase laenulepingu alusel 292,84 eurot kuus.

Kohtule ei nähtu, et võlausaldaja oleks laenu taotlust läbi vaadates küsinud kostjalt teavet

ülalpeetavate kohta ega arvestanud seda asjaolu taotluse menetlemisel. Nimetatust ilmneb, et

laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Laen ei

vastanud kostja finantsolukorrale. Krediidiandja oleks pidanud märkama, et krediidist võib

tekkida taotlejale olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei hinnanud tarbija krediidivõimet

nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii

tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll

VÕS § 4034lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja

vajadusel lasta täpsustada (RKTKo nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei ole.

18. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest

tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja

poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul,

kui kokkulepitud intressimäär on madalam.

19. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja

1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

20. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa esialgne

võlausaldaja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu

järgi tagasi maksnud.

21. Hagiavaldusest ja lepingust nähtub, et kostja sai hagejalt krediiti 11 628 eurot. Krediiti on

kostja tagastanud 5529,31 eurot. Seega lepingu ülesütlemine laenuandja 27.09.2022 avaldusega

ei toimunud kehtivalt, kuna kostja ei olnud sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses.

22. Hageja on esitanud ümberarvestuse (dtl 179-180). Kohus on seisukohal, et nõue on

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostjalt kuulub juhindudes VÕS § 108 lg 1, VÕS § 94 lg 1

ja VÕS § 101 lg 1 p 6 väljamõistmisele põhivõlg 6188,21 eurot, intress 306,49 eurot ja seisuga

26.09.2025 viivis 1049,16 eurot, viivis määras 15,90% aastas alates 27.09.2025 kuni põhivõla

kohase tasumiseni, kuid mitte suuremas summas 5139,05 eurot

23. Riigikohtu on leidnud, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse

põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis

peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS

§ 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tagajärjed, st kohustus maksta viivist lepinguga

ettenähtud intressimäära järgi (vt RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 33).

Menetluskulude jaotus

24. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi

rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.

25. Kohus lähtub menetluskulude jaotamisel järgmistest asjaoludest. Hageja nõudis kostjalt kogu

põhivõla, intressi, haldustasu, lepingutasu, sissenõudmiskulude ja viivise tasumist ning need

nõuded jäid osaliselt rahuldamata. Maakohus rahuldab hageja nõude osaliselt. Nõude

rahuldamise ulatus on ligikaudu 46%. Seega jäävad menetluskulud 46% ulatuses kostja kanda

ning 54% ulatuses hageja kanda.

26. Hageja on taotlenud menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. Hageja menetluskulud on

2050,32 eurot, millest riigilõiv on 980 eurot ja kulud lepingulisele esindajale 1070,32 eurot.

27. Riigilõiv on põhjendatud kulu, mis tuleb kostjalt välja mõista.

28. Hageja lepingulise esindaja kulu on 1070,32 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus

hageja esindajal toimingutele kokku 6 tundi ja 20 minutit (alusdokumentidega tutvumine ja

nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja

komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule; 06.06.2025 dokumendi koostamine ning

kohtule esitamine). Kohus on seisukohal, et kirjeldatud toimingud on olnud vajalikud ning

nendele kulunud aeg on põhjendatud. Seega loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks lepingulise

esindaja ajakuluks 6 tundi ja 20 minutit.

29. Hagejale osutati õigusabi tunnihinnaga 169 eurot. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud

tunnitasuks peetakse kohtupraktikas 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks

(Tallinna RK 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Arvestades, et käesolev asi ei olnud õiguslikult

keeruline ega sisuliselt (asjaolude või tõendite poolest) mahukas ning sarnaste nõuete esitamine

on hageja lepingulise esindaja tavaline tegevus, on kohtu hinnangul põhjendatud tunnitasu

määraks 100 eurot. Seega on hageja lepingulise esindaja tasu 620 eurot (6,2 x 100).

30. Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on menetlusosalise kinnitus, et

ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui menetlusosaline ei kinnita, et ta ei saa

käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta

(Riigikohtu 3.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Hageja on kohtule kinnitanud, et

ta on käibemaksukohustuslane. Seega arvestab kohus menetluskulud käibemaksuta.

31. Kohus määrab hageja menetluskulude suuruseks 1600 eurot (980+620). Kohus jättis

menetluskuludest 46% kostja kanda. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 736 eurot

(0,46 x 1600). Kuna kostja menetluses ei osalenud, ei saanud kostjal tekkida menetluskulusid,

mida hagejalt välja mõista ning kohus hagejalt kostja kasuks menetluskulusid välja ei mõista.

32. Kostjal tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel tasuda välja mõistetud menetluskuludelt viivist VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

33. TsMS § 178 lg 1 ja 2 sätestavad, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib

edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud

isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Nele Seping

Kohtunik