2-25-9831/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets (eesistuja), Iris Kangur-Gontšarov, Vallo

Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

26.09.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-9831

Kohtuasi

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus J.S paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.06.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

J.S 10.07.2025 määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik I J.S (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Puudutatud isik II Sihtasutus Viljandi Haigla

(registrikood 90004585)

Eestkosteasutus Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja

Tervishoiuameti kaudu, registrikood 75014965),

lepinguline esindaja Y.T

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 30.06.2025 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.

3. Toimetada puudutatud isikule J.S-ile kätte üksnes määruse sissejuhatav osa ja

resolutsioon eesti ja vene keeles.

2-25-9831

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 27.06.2025 Harju Maakohtule

taotluse, milles palus paigutada J.S (puudutatud isik) psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu

ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Avaldaja palus rakendada J.S suhtes esialgset õiguskaitset ja

ühtlasi pikendada seda kuni 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi kuni 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsust.

2. Harju Maakohus rakendas 27.06.2025 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada

J.S suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse

paigutamisest, s.o alates 26.06.2025 kell 23.46 kuni 30.06.2025 kell 23.46. Maakohus andis

loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja

meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta

ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jäeti riigi kanda.

2.1. Taotlusele lisatud arstide arvamusest nähtub, et J.S hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 26.06.2025 kell 23.46. Raviarstid põhjendasid, et J.S

on pikaaegse psühhiaatrilise anamneesiga patsient, kes on SA PERH-i psühhiaatriakliinikusse

hospitaliseeritud 15. korda. Diagnoositud on paranoidne skisofreenia (F20.02) – episoodiline

stabiilse defektiga. Psühhiaatriline anamnees on alates 2016. a, siis diagnoositi laste- ja

noorukiteosakonnas segatüüpi käitumishäireid ning jätkati ambulatoorse raviga, kuhu patsient

tuli ebaregulaarselt. 2020. a diagnoositi äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia

sümptomitega (F23.0). 2021. a diagnoositi juba paranoidset skisofreeniat. Viimati viibis

statsionaarsel ravil SA PERH psühhiaatriakliinikus 12.03–25.03.2024 tahtest olenematult ning

viidi statsionaarse sundravi rakendamiseks üle SA Viljandi Haiglasse. Kohtumäärusega

statsionaarne sundravi muudeti ambulatoorseks sundraviks ning patsient kirjutati haiglast

välja, anti kaasa kõik vajalikud ravimid kuni järgmise plaanilise visiidini, mis pidi toimuma

käesoleva aasta 8. juulil.

Käesolevalt hospitaliseeriti J.S kiirabiga. Ta saatis häirekeskusesse sõnumi, et keegi koputab

tema uksele ja tahab teda tappa. Esialgu reageeris väljakutsele politsei, kuid patsient neile ust

ei avanud. Ukse avas lõpuks majahaldur oma võtmega. Politsei kaasas kiirabi, kelle andmetel

patsient käitunud neli päeva kummaliselt, kohati ähvardab ema. Patsient avaldas

kiirabitöötajatele, et läks maja ette suitsetama, kui kaks võõrast noormeest kutsusid teda

autoga sõitma. Ta seletused olid vastuolulised, kord ütles, et tegemist oli tuttavate, naabrite,

siis jälle, et võõraste meestega. Patsient olnud esialgu nõus nendega kaasa sõitma, kuid mingil

hetkel muutis auto sõidusuunda ja noormehed muutusid pealetükkivaks, mispeale patsient

põgenes autost, peatas liinibussi ja sõitis koju. Väidetavalt oli üks meestest jälitanud bussi.

Koju jõudes saatis patsient SMS-i, et vajab abi. Korteris oli J.S poolalasti, seksuaalselt

maneerse ja väljakutsuva käitumisega. Valvetoas oli patsient katkendliku ja segase

2-25-9831

mõttekäiguga, oma käitumist adekvaatselt selgitada ei osanud, tema jutt hüples ühelt teemalt

teisele. Valvearst vormistas talle tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuse

26.06.2025 kell 23.46.

Patsiendi seisund pole käesolevaks ajaks paranenud, ta on jätkuvalt katkeva ja segase

mõttekäiguga, annab vastuolulisi andmeid. Patsient väidab, et kutsus endale kiirabi, kuna tal

said eelmisel päeval ravimid otsa ning ta ei saanud magada. Tahtis, et kiirabi tooks ta

haiglasse. Politsei mitte sisselaskmist põhjendab sellega, et tahtis enne põranda puhtaks pesta.

Ta kirjeldab oma eelmise päeva seiklusi. Kui aga jutt kaldub napile riietusele, seksuaalselt

väljakutsuvale käitumisele, siis ärritub. Leiab, et see on tema isiklik asi ning lõpetab vestluse.

Haiglaravist patsient keeldub, nõuab, et talle väljastataks ravimid ja lubataks koju.

J.S-il esineb raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia, puudub haiguskriitika ning

koostöövalmidus raviks. Ravita jätmisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja

ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. Patsiendi seisundit

hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine 4-päevase ravi toimel sedavõrd, et oleks tagatud

tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas.

2.2. Ärakuulamisel õiguskaitse esmasel rakendamisel avaldas dr Z, et patsiendi seisund ega

ravivajadus haigla tingimustes ei ole võrreldes kohtule saadetud kirjaliku arsti arvamusega

muutunud. Ravi võtab aega vähemalt 40 päeva, seisund sedavõrd raske. Haiglas on vajalik

esmalt diagnoosi kinnitamine uuringutega ja seejärel ravi määramine ja ravi haigla

tingimustes patsiendi seisundi jälgimisega ning seisundi paranemine enne, kui isik on valmis

koju minema.

2.3. Ärakuulamisel avaldas J.S, et Viljandi haiglas oli pikalt. Juunis sai välja. Politseid ei

lasknud sisse, sest ta ei teadnud, kes see on ja ei tahtnud ust avada. Olanzapiin on kodus otsa

saanud. J.S oli nõus olema Viljandi haiglas mingi aja.

2.4. J.S-ile määratud esindaja toetas taotlust. Inimene on selgelt segaduses, ei käitu

ratsionaalselt ning tunneb ka ise, et vajab abi.

2.5. Maakohus märkis, et isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida (paranoidne skisofreenia). Isiku käitumine on täiel

määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna

nii iseendale kui ka ümbritsevatele. Ärakuulamisel veendus kohus, et isiku käitumine on

psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust. Isik on

ilmselgelt segasusseisundis ja ei suuda enda eest mistahes adekvaatseid otsuseid teha. Ravita

jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla

ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele – mõtlemine ja käitumine reaalsest maailmast irdunud

ja võib haiguse ajel provotseerida enda vastast vägivalda või rünnata teisi (millisel põhjusel

varasemalt ka sundravile paigutatud). Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline

tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Seega leidis kohus arsti arvamusele, isiku ja

arsti ärakuulamisele tuginedes, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline. Tulenevalt oma seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi

vajaduse üle. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil

võimalik, oli maakohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel. Maakohus paigutas J.S neljaks

päevaks kinnisesse asutusse.

2-25-9831

2.6. Maakohus selgitas, et võtab avaldaja avalduse osas, millega ta taotleb tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi loa pikendamist kuni 40 päevaks, eraldiseisva määrusega

hiljemalt esialgse õiguskaitse rakendamise viimasel päeval.

3. Avaldaja esitas 29.06.2025 taotluse, mille kohaselt paluti luba ambulatoorse sundravi

otsuse ümberpööramiseks statsionaarseks sundraviks ning luba tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ning J.S-ile psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja

rahustava ravi manustamiseks haiglatingimustes kuni statsionaarse sundravi määruse

jõustumiseni. Patsiendi seisund ei ole muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus

raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

MAAKOHTU MÄÄRUS

4. Harju Maakohus rahuldas 30.06.2025 määrusega SA PERH Psühhiaatriakliiniku valvearsti

dr X.Y taotluse ning asendas J.S suhtes Tartu Maakohtu 26.05.2025 määrusega kriminaalasjas

nr XXX kohaldatud ambulatoorse sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. J.S

ambulatoorne sundravi jätkub statsionaarsena sundraviteenuse osutaja Viljandi Haigla

psühhiaatriakliiniku juures. Maakohus andis SA PERH psühhiaatriakliinikule loa J.S Viljandi

Haigla psühhiaatriakliinikusse sundravile paigutamiseni J.S-ile tahtevastaselt ravimite

manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi

manustamiseks haiglatingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud

viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.

5. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus tsiviilkohtumenetluses, et

ambulatoorsel sundravil oleva patsiendi J.S puhul on täidetud tahtest olenematu ravi eeldused.

Maakohus kordas oma 27.06.2025 määruse seisukohti.

6. Maakohus leidis, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 4021 lg 4 kohaselt kui

ambulatoorsel sundravil viibiv isik on võetud vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda ja kohus on teinud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 2

nimetatud otsuse, siis jätkub isiku sundravi statsionaarse ravina. Riigikohus on 14.10.2021

kohtuasjas nr 1-20-6639 p-s 14 leidnud, et tahtest olenematu ravi kohaldamise taotluse saanud

kohus kontrollib PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldusi ja selgitab välja, kas inimene on

määratud ambulatoorsele sundravile (PsAS § 13 lg 12). Mõlemale küsimusele jaatava vastuse

korral sedastab kohus, et tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on täidetud, kuid KrMS

§ 4021 lg 4 alusel ei suundu patsient tahtest olenematule ravile, vaid tema psühhiaatriline

sundravi jätkub statsionaarsena. Kuna sundravi kohaldamisel on esimese astme kohus juba

otsustanud isiku põhiõiguste ja -vabaduste piiramise tema sundravile allutamisega, valides

isiku tervislikust seisundist tulenevalt ambulatoorse ravi vormi, ning materiaalõiguse norm

PsAS § 11 lg 41 näeb otsesõnu ette isiku ambulatoorse ravi vormi asendamise statsionaarse

raviga järgmiselt: kui käesoleva paragarahvi lõikes 3 nimetatud otsus on tehtud

ambulatoorsele sundravile määratud isiku suhtes ning isiku sundravi jätkub vastavalt KrMS §

4021 lg-s 4 sätestatule statsionaarse sundravina, siis loetakse otsuse vormistamise aeg

statsionaarse sundravi jätkumise alguseks. Siis isik, kes vajab statsionaarset ravi, tuleb

paigutada statsionaarsesse raviasutusse, paigutab kohus esialgse õiguskaitse kohaldamise

asemel isiku statsionaarsesse raviasutusse, määratledes, et isiku ravi jätkub statsionaarse

sundravina.

7. Eeltoodust tulenevalt asendas maakohus J.S suhtes Tartu Maakohtu 26.05.2025 määrusega

kriminaalasjas nr XXX kohaldatud ambulatoorse sundravi statsionaarse psühhiaatrilise

2-25-9831

sundraviga. Tema statsionaarne sundravi jätkub statsionaarsena sundraviteenuse osutaja

Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku juures. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite

manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid

ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

8. Maakohus jättis TsMS § 172 lg 3 alusel menetluskulud riigi kanda.

9. Maakohus toimetas J.S-ile kätte määruse väljavõtte ilma põhjendusteta, sest määruse

põhjendustega tutvumine võiks isiku seisundist tulenevalt tekitada olulist kahju tema tervisele

(TsMS § 541 lg 1).

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

Määruskaebus

10. J.S esitas määruskaebuse, milles palub tema suhtes rakendatud statsionaarse sundravi

asendada ambulatoorsega.

11. Määruskaebuse kohaselt on J.S tervis stabiilselt hea, rikkumisi ei ole olnud. Käesoleval

hetkel on oht mõõdukas, see tähendab minimaalne, mille võib kindlaks teha haigla. Haigla on

J.S suhtes saavutanud kõik püstitatud eesmärgid. Sundravi ei tohi lubada isiku suhtes, keda ei

ole võimalik täielikult terveks ravida või kelle seisundit ei saa raviga isegi mitte leevendada

(RKKKm 31.03.2017, 3-1-1-105-16, p-d 25–26). J.S-ile anti korter, tal on kus elada. Samuti

on J.S-il olemas töökoht keskuses, kus koristab trepikodasid. J.S tahab last ning emaks saada.

Teda aitavad ema, isa, õde, vanaema ja vanaisa. J.S kavatseb hakata küüsi tegema –

kogemused on olemas, kuid on vaja osta vajalikke materjale. Samuti soovib hakata müüma

kosmeetikat Internetis. J.S-il on hobi – tantsimine. J.S pesi korteris põrandaid, pühkis tolmu,

pesi nõusid, ise pesi pesumasinas ka riideid. Käis ise poes ja sõi iga päev. Võttis ka tablette.

J.S-il ei ole juba ammu luulumõtteid ning ta teeb kõik, mis tema võimuses, et mitte rikkuda

mitte mingeid reegleid. J.S palub kohtul arvestada, et ta ei ole tarvitanud ega joonud. Samuti,

et ta on režiimi jälginud, tablette võtnud, töötanud, veetnud aega perekonnaga. J.S soovib

koju, tahab teha videosid, töötada ja veeta aega perekonnaga.

12. J.S selgitab ka, et kutsus politsei, kuna tema uksele koputati ja ei öeldud, kes see on. Ta

pesi korteris põrandaid. Uks avanes ja korterisse astus politsei koos K-ga. Tema avas

võtmetega ukse. J.S oli täiesti adekvaatne ning kavatses magama minna, sest tal oli järgmisel

päeval töö. J.S helistas politseisse ja juba enne nende tulekut keegi koputas. J.S ei tahtnud ust

avada, kuna oli väga väsinud. Kui ta nägi aga politseiautot akna all, siis tahtis lõpetada

põranda pesemise ja end riidesse panna. Nemad jõudsid aga juba sisse tulla. J.S oli

rinnahoidja ja aluspükste väel, kuna kavatses minna duši alla ja siis magama.

Menetlusosaliste seisukohad

13. Eestkosteasutus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Tuvastamist on leidnud, et

PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud. Seega on ambulatoorse sundravi

asendamine statsionaarse sundraviga põhjendatud, et vältida olukorda, kus J.S kahjustab enda

ja/või teiste isikute elu ja/või tervist. J.S vajab ravi kontrollitud keskkonnas oma tervisliku

seisundi paranemiseni.

2-25-9831

14. SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku juht esitas vastuseks määruskaebusele J.S kohta

koostatud arstliku komisjoni arvamuse (märts 2025) ja 29.07.2025 ja 31.07.2025 toimunud

erakorraliste sündmuste raportid.

14.1. Arstide 28.03.2025 komisjoni arvamuse kohaselt viibib J.S sundravi osakonnas alates

25.03.2024. Patsiendil on diagnoositud kroonilise kuluga psühhootiline häire – paranoidne

skisofreenia, episoodiline stabiilse defektiga. Patsiendile algselt kohaldati ambulatoorset

sundravi alates 04.01.2024, kuid patsiendi seisundi halvenemise tõttu muudeti see

statsionaarseks psühhiaatriliseks sundraviks. Patsiendile on määratud ravi kahe suukaudse

antipsühhootikumiga. Peale viimast komisjoni oli patsiendil põgenemiskatse, tagasi toodud

politsei poolt. Viimase poolaasta jooksul, ravi foonil seisundis positiivne dünaamika. Patsient

on muutunud rahulikumaks, koostöisemaks. Vägivallariski hindamise alusel uue vägivaldse

käitumise risk kontrollitud tingimustes käesolevalt mõõdukas, kontrollimata tingimustes

kõrge. Tõsise kehalise kahju risk ja vahetu vägivalla risk jäävad mõõdukaks. Risk tuleneb

eelkõige hinnatava raskest psüühikahäirest, mille tõttu esinenud viimase aasta jooksul

korduvast vägivaldsest käitumisest ja osaliselt isiksuslikest eripäradest tulenevast

käitumisviisist (impulsiivsus, püsimatus). Riski aitaks maandada stabiilses toetavas

keskkonnas viibimine ning psühholoogiline nõustamine eesmärkidega parandada hinnatava

emotsioonidega toimetulemise oskuseid, haigusteadlikkust, ravikoostööd ning suunata

hinnatava hoiakuid empaatilisemas suunas. Haiguskriitika ning ravisoostumus on hinnatavad

vaid formaalseteks, tulevikuplaanid on ebarealistlikud ja senine iseseisva eluga toimetuleku

kogemus praktiliselt puudub. Arvestades patsiendi varasemat väga impulsiivset käitumist,

korduvaid haiglaravilt põgenemisi ning vähest haiguskriitikat ja ravisoostumust, vajab

patsient pikemaajalisemat stabiliseerimist tugevalt kontrollitud keskkonnas ning edasist

psühhoedukatsiooni. Komisjon soovitas J.S statsionaarse psühhiaatrilise sundravi jätkamist.

14.2. 29.07.2025 erakorraliste sündmuste raportitest nähtub, et J.S kasutas füüsilist vägivalda,

lõi patsient Q-le jalaga ja rusikaga näkku. Provotseerimist ja suhtlust kaaspatsiendi poolt ei

esinenud, löömine oli juhuslik. Lisaks oli patsient väga ärev, proovis veenda personali, et

temaga on kõik hästi ning ta tahab koju ema ja õe juurde minna. Patsient seletas, et ta pole

midagi teinud. Nutab, on väga ärev ning emotsionaalselt üles köetud. Vehib kätega. Personali

korraldusi ja seletusi ei kuula, korraldustest aru ei taha saada. Patsient ka ütles, et ei suuda

hingata siin osakonnas kõikide meeste õhku. Hooldaja suunamisel patsient õepostist

eemaldatud, selle järgselt röökis kõigest kõrist ning lõi tugevalt inventari. 31.07.2025

erakorralise sündmuse raportist nähtub, et patsient nõudis vestlust tugiõega või arstiga ning

soovis rääkida toimunud vahejuhtumist. J.S ähvardas ära tappa nii patsient Q-d kui ka

personali. Ta lõi jalaga korduvalt vastu ust ja palatis olevaid esemeid.

Menetluse edasine käik

15. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

16. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määruskaebus

rahuldamata ja vaidlustatud maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

määruse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6). Vastuseks

määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

2-25-9831

17. Asjast puudutatud isik tugineb määruskaebuses eelkõige sellele, et haiglaravita jätmisel ei

ohusta avaldaja psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu

psühhiaatriline abi, on praegusel juhul küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p-d 2 ja 3).

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Praegusel juhul on kohus tuvastanud PsAS § 11 lg-s 1

nimetatud eelduste täitmise ja selgitanud välja, et avaldaja on määratud ambulatoorsele

sundravile (PsAS § 13 lg 12). Seega sedastas maakohus õigesti, et tahtest olenematu ravi

kohaldamise eeldused on täidetud, kuid kuna KrMS § 4021 lg 4 alusel ei suundu patsient

tahtest olenematule ravile, vaid tema psühhiaatriline sundravi jätkub statsionaarsena, tuli

muuta puudutatud isiku ambulatoorne sundravi KrMS § 4021 lg 4 alusel statsionaarseks.

Maakohus leidis, et isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, tema käitumine on täiel

määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust,

mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Eelnimetatus

veendus maakohus isiku ärakuulamisel. Kohus järeldas, et ravita jäämisel võib ta oma

psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui

ümbritsevatele – mõtlemine ja käitumine reaalsest maailmast irdunud ja võib haiguse ajel

provotseerida enda vastast vägivalda või rünnata teisi (millisel põhjusel varasemalt ka

sundravile paigutatud). Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev

toimetulek kodustes tingimustes. Seega hindas maakohus isiku ohtlikkust ja ravinõuetest

kinnipidamist ning kaebuse väited ei anna alust maakohtust erinevale seisukohale jõudmiseks.

18. Kolleegium leiab seega, et käesoleval juhul on maakohus õigesti leidnud, et PsAS § 11 lg-

s 1 sätestatud eeldused on täidetud, mistõttu pidi ambulatoorne sundravi jätkuma puudutatud

isiku suhtes statsionaarse sundravina. Riigikohus on lisaks selgitanud, et selline kohtumäärus

pööratakse täitmisele TsMS § 541 lg-tes 3 ja 4 sätestatu kohaselt ning isik paigutatakse ravile

sundraviteenuse osutaja juurde. Kui viimase juures selgub, et statsionaarseks sundraviks enam

põhjust pole, tuleb tervishoiuteenuse osutajal esitada kohtule KrMS §-s 403 sätestatud korras

taotlus sundravi lõpetamiseks või KrMS § 4021 lg-s 1 nimetatud taotlus sundravi muutmiseks

ambulatoorseks. Sellele järgneb sundravi lõpetamise või muutmise menetlus

kriminaalmenetluse seadustiku alusel.

19. TsMS § 172 lg 3 kohaselt jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi

kanda. Resolutsioonis märgitakse menetluskulude jaotus nii maa- kui ka ringkonnakohtus

(TsMS § 173 lg 1 ls 2). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks

määrata.

20. Maakohus edastas patsiendi tervise huvides talle vaidlustatud määruse ilma kirjeldava ja

põhjendava osata. Kaebemenetluses ei nähtu andmeid patsiendi seisukorra olulise muutuse

kohta, mistõttu peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule I teatavaks

ainult kohtumääruse sissejuhatus ja resolutsioon (TsMS § 541 lg 1 ls 2). Toimikust nähtuvalt

saab patsient aru ainult vene keelest, st talle saadetav kohtulahendi versioon tõlgitakse enne

saatmist sellesse keelde (TsMS § 33 lg 4, § 34 lg 4).

21. TsMS § 543 lg 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)